Kuidas saada kätte salastatud toimikud ehk magavale kassile hiir suhu ei jookse

Läksin eile Sulev Vedleri Ekspressile tehtud eelreklaamist põlema ja tänases Ekspressis ei pidanud pettuma. Sul on väga magusa materjali kätte saanud ning avalikkuse ette toonud. Ta tõestas taas, et on Eesti tippajakirjanik.

Lugesin nende lindistuste kohta postitatud kommentaare ja kuuldavasti ka Keskerakonna sees ollakse seda meelt, et salvestised lekitati Ekspressile kapost või uurimisorganitest. Ma ei tea, kuidas Sulev need materjalid enda kätte sai. Loodetavasti ta kunagi kauges tulevikus sellest ka kuskil kirjutab, aga selliste lugude puhul ei saa rääkida lekitamisest. Pigem saab sellise materjali kätte ajakirjanik tänu oma oskustele ja tööle. Magavale kassile hiir suhu ei jookse.

Usun, et initsiatiiv oli pigem Ekspressi poolne, mitte vastupidi. Sellise materjali saamine pole lihtne. Eestis on väga vähe ajakirjanikke, kes sellise asjaga hakkama saavad. Eks Sul sai selle materjali mõnelt oma väga healt pikaajaliselt allikalt või siis suutis leida üles sellise allika, kes võiks talle need materjalid anda.

Kuna jahtisime sama materjali, siis kirjeldan, mis oli meie tegevusplaan. Meil polnud head allikat nende seas, kes on neid toimikuid näinud. Otsustasime, et üritame kedagi allikaks värvata.
Panime paika allikate ringi
1. Kahtlusalused (eraisikud, firmad)
2. Kahtlusaluste advokaadid ja nende advokaadibüroode töötajad
3. Uurijad (prokuratuur ja kapo)
4. Keskerakonna juhtfiguurid
5. Teised erakonnad

Välistasime Keskerakonna juhtfiguurid (Ain Seppik, Edgar Savisaar jt), kes võisid nende materjalide sisu teada, kuid keda teatud põhjustel ei õnnestu Äripäeval saada Keskerakonna siseelu paljastavaks allikaks:)

Välistasime ka teised erakonnad, sest me ei uskunud, et see info on konkureerivates parteides.

Kolmandana välistasime uurijad. Meie kogemus ütleb, et kapost ja prokuratuurist selline asi välja ei leki. Me ei suutnud ka vastata küsimusele, miks nad peaksid selle materjali avalikustamisest olema huvitatud. Pigem tuleks see lekitamine neile kahjuks, sest kohe hakatakse neid süüdistama ja ründma. Ja kui asi jõuab kohtusse, siis muutub materjal niigi avalikuks.

Nii tõmbasime potentsiaalsete allikate ringi koomale ja sõelale jäid kahtlusalused ja nende advokaadid.
Edasi üritasime ära hinnata, milliste kahtlusaluste või nende advokaatidega tasub meil esimeses järjekorras suhelda. See peab olema kahtlusalune, kelle jaoks salvestiste avalikuks tulek ei ole valus ehk tal ei ole seal keskne roll. Või selline kahtlusalune, kes on olnud meie teada uurijatega koostööaldis. Või kahtlusalune, kellega me oleme varem suhelnud muude teemadega seoses. Või kahtlusalune, kes on pettunud ja kahetseb, et skandaali sattus (nt ei saanud annetuse või kingituse eest seda teenet, mida lubati).

Nii saime uue nimekirja ja panime paika mis järjekorras üritame kahtlusalustega suhelda ning kuidas hakkame neid värbama. Kas proovime saada otse kontakti või peame mõne puhul kasutama vahemehi.

Allikate värbamisega aga me kuigi kaugele ei jõudnud ja enne ilmus tänane Ekspress ning meil jäi üle ainult kolleege õnnitleda hea töö pärast.