teisipäev, 24. november 2009

Vikerraadio kommentaar: Maksukoorma tõus on Reformierakonna suurim reform

Maailmapanga ja audiitorfirma PricewaterhouseCoopersi uuringust selgus, et Eesti on ettevõtete maksukoormuse osas maailmas 180 riigi seas 131. kohal. Meie ettevõtted maksavad oma aastakasumist keskmiselt 49,1 % riigile. Järgmisel aastal muutub olukord veelgi halvemaks, sest valitsusliit on loobunud tulumaksumäära alandamisest ning kergitab kütuseaktsiisi ja elektriaktsiisi.

Uuringu tulemus oli üllatav, sest seni on Eesti maksusüsteemi kriitikud väitnud, et Eestis on ettevõtetel madal maksukoormus. Kümme aastat valitsuses olnud Reformierakond on aga end pidevalt esitlenud, kui maksude alandajat.
Tegelikkus on teistsugune. Eesti madala maksukoormuse jutt on jama, sest Reformierakonna valimisratsuks olev tulumaksumäära alandamine on kompenseeritud teiste koormiste kergitamise kaudu. Tõstetud on kaudseid makse, riigilõive ja töötuskindlustus makset.

Reformierakonna juhatuse liige, rahandusminister Jürgen Ligi ütles ettevõtete kõrget maksukoormust kommenteerides, et ta ei võtaks 131. kohta tõena, sest selles uuringus ei võeta arvesse erakindlustuse koormust. Samuti on palju olulisem üldine maksukoormus, mitte niivõrd see, kuidas koormust on jaotatud ettevõtete ja eraisikute vahel.

Ligil on osaliselt õigus. Kui võrdleme üldist maksukoormust teiste riikidega, siis on Eesti koht palju parem. Ja tõenäoliselt oleksime veelgi kehvemas seisus, kui Reformierakond poleks olnud nii kaua võimul.
Samas ei ole aga õige nimetatud uuringut eirata, sest see juhib tähelepanu olulisele probleemile. Maksude osas on Eesti riigi ettevõtlussõbralikkus loosunglik. Kui poole ettevõtja aastakasumist võtab riik erinevate maksudega endale, siis ei saa me rääkida ettevõtlust soosivast maksukeskkonnast.

Ka Eesti üldine maksukoormus on viimastel aastatel kiiresti kerkinud ja eriti märkimisväärne on see olnud ajal, kui valitsusjuhi koht kuulub Reformierakonnale. Kõige madalam ehk 30,5 protsenti oli Eesti maksukoormus 2003. aastal, kui peaminister oli Mart Laar. See tase saavutati aga paljuski tänu Reformierakonna poolt 2000. aastal jõustatud uuele tulumaksuseadusele, millega vabastati ettevõtete investeeringud tulumaksust. Ja kuigi järgnevatel aastatel on Reformierakonna eestvõttel alandatud Eestis tulumaksumäära, on maksukoormus kerkinud ning kõige järsem hüpe on toimunud just Ansipi valitsemisperioodil.

Meie selle aasta üldine maksukoormus on rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt 34,7 protsenti ja järgmise aasta maksukoormus 36,4 protsenti. Nii kõrgel oli Eesti maksukoormus viimati viisteist aastat tagasi – 1995. aastal. See tundub uskumatu, sest peaministrikoht on kuulunud erakonnale, kes on valimisloosungitel lubanud täpselt vastupidist. See erakond on olnud järgemööda kümme aastat võimul ehk saanud Eesti erakondadest kõige paremini oma lubadusi täita.

Muidugi on viimaste aastate maksutõusudel oluline mõju majanduskriisil, mis on sundinud riiki oma tulusid suurendama. Teisalt peame aga arvestama, et Ansipi valitsus hakkas maksukoormust kergitama juba 2006. aastal ehk ajal, kui majanduskasv oli kiire ning Eesti valitsus eesotsas peaministriga ei rääkinud veel midagi meid ähvardada võivast majanduslangusest. Maksukoormuse graafik näitab, et Reformierakonna madalate maksude poliitika osutus suureks ilusaks kollaseks mulliks, mis nüüd on kõva pauguga katki läinud.

Põhjus peitub selles, et Ansipi ajal on välditud maksumaksjate raha neelavate valdkondade reformimist. Täna me üritame probleemi lahendada erinevaid makse kergitades ning kasutades ühekordseid tulusid – riigifirmade dividende ja riigivara müüki. See ei ole aga jätkusuutlik.
Kui Reformierakond tõesti soovib seista ka pärast järgmisi riigikogu valimisi madalate maksude eest, siis peavad nad järgnevate aastate jooksul keskenduma avaliku teenuse odavamaks muutmisele. See tähendab, et muutusi tuleb teha meie haridussüsteemis, tervishoiusüsteemis, pensionisüsteemis ja sotsiaaltoetuste jaotamisel.
Need on valdkonnad, mis neelavad kõige rohkem maksumaksjate raha.

Kümme aastat on Reformierakonnal õnnestunud avalikkust lollitada madalate maksude jutuga ning samas on nad oma valimislubadustes jaganud sarnaselt teiste erakondadega raha vasakule ja paremale.
Kui Reformierakond soovib oma senist peamist valimisratsut kasutada ka 2011. aastal toimuvatel riigikogu valimistel, siis peavad nad olema oma nime väärilised ja näitama valimisprogrammis, kuidas nad kavatsevad avaliku sektori kulutusi vähendada. Teine võimalus on loomulikult ka. Tunnistada endale ja valijatele, et Reformierakonna viimase nelja aasta tähtsaim reform on olnud maksukoormuse kergitamine ning seda suunda jätkatakse ka uues riigikogus.

Jürgen Ligi kommentaari sel teemal saab lugeda siit
Aivar Sõerdi kommentaari saab lugeda siit
Erik Terki kommentaari saab lugeda siit

teisipäev, 17. november 2009

Vikerraadio kommentaar: Suur samm finantspahategude paljastamisel

Möödunud aastal Arco Vara suuromanikuks saanud Toomas Tool läheb kohtu alla seoses süüdistusega, et ta üritas Arco Vara aktsiatega manipuleerides kinnisvarafirmat üle võtta. Teine süüdistatav on endine SEB maakler Karoly Kirber, kes väidetavalt täitis Tooli korraldusi ja aitas teda.

Arco Vara on olnud ebaõnnestunud börsifirma. Kohe pärast börsile tulekut hakkas aktsia hind kukkuma. 2007. aasta lõpus läksid tülli firma asutajad ja suuromanikud Arti Arakas, Hillar-Peeter Luitsalu ning Richard Tomingas. Arakas otsustas ettevõtte juhtimisest taanduda ning kui tal tekkis võimalus oma aktsiad müüa, siis ta seda ka kohe tegi. Ostjaks oli eelmise aasta suvel Toomas Tool.

Eile avalikustatud finantsinspektsiooni ja prokuratuuri uurimisest selgub, et Luitsalu ja Tomingas olid võtnud Arco Vara aktsiate tagatisel laenu. Kui aktsia hind kukub madalamaks teatud tasemest, siis pidid mõlemad mehed leidma lisatagatisi, sest muidu oleksid aktsiad läinud müüki. Sellele infole finantsinspektsiooni kahtluse kohaselt Tool mängiski. Ta ostis Arakalt suure koguse Arco Vara aktsiaid ning asus neist osasid börsil müüma lootuses, et see kukutab aktsia hinda ning tal õnnestub endale saada ka Luitsalu ja Tominga aktsiapakk ehk firma üle võtta. Osaliselt Tooli väidetav plaan realiseerus, sest aktsia hakkas kiiresti odavnema. Luitsalu ja Tomingas suutsid aga oma osaluse säilitada, kuna pidid leidma lisatagatisi või maksid laenu tagasi.

Tegemist on Eesti börsiajaloo ühe tõsisema finantskuriteo kahtluse uurimisega. Kui peaksid leidma kinnitust prokuratuuri ja finantsinspektsiooni süüdistused, siis on Tool oma tegevusega tekitanud kahju kõigile Arco Vara investoritele. Suuromanike vahelises vägikaikaveos olid kannatajateks ka väikeinvestorid, sest nende käes olevate aktsiate väärtus langes.
Kui nad olid näiteks eelmise aasta suvel sunnitud aktsiaid müüma, siis said tõenäoliselt kahju ja võiksid nad oma kahjunõude pöörata Toomas Tooli vastu, kes selle kahju neile oma käitumisega teadlikult tekitas.

Arco Vara ümber toimunu näitab, kui olulised on börsifirmas suuromanike omavahelised suhted. Täna ma küll ei soovita inimestel kinnisvarafirma aktsiat osta, sest ettevõtte suuromanike seas on kaks vastandlikku jõudu, kes tõenäoliselt mingit koostööd firma arendamisel ei tee. Seetõttu võib eile avalikuks saanud juhtum mõjutada Arco Vara käekäiku ehk firma töötajaid, äripartnereid ja laenuandjaid.
Arco Vara aktsiaga toimunu peegeldab hästi Eesti ärieetika kehva taset. Viitab, et Arti Arakas ei suutnud Arco Vara omanikeringist lahkuda härrasmehelikult ning võis oma kibestumise teiste suuromanike peale valada välja kogu ettevõtte huve kahjustades. Samuti peegeldab see Toomas Tooli vildakat arusaama ärieetikast. Rühkides eesmärgi poole, firmas enamusosalus enda kontrolli alla saada, ei huvitanud teda väikeinvestorid, kellest ta ülbelt üle trampis.

Ebaeetilist käitumist võib heita ette ka teistele Arco Vara suuromanikele Luitsalule ja Tomingale ning ka nende tegevust ja motiive tasuks finantsinspektsioonil edasi uurida.
Minule on kogu juhtumist jäänud mulje, et saades teada Toomas Tooli plaanidest otsustas Arco Vara eelmise aasta juulis käivitada oma aktsiate tagasiostu programmi. See on börsifirmade tavapärane samm enda aktsia toetamiseks. Antud juhul võidi aga selle sammuga hoopis üritada päästa kahte suuromanikku, kelle aktsiate tagatisel võetud laenud ähvardasid hapuks minna. Tekib kahtlus, et Luitsalu ja Tomingas otsustasid enda laene või ärisid päästa börsifirma ehk kõigi teiste Arco Vara omanike abiga.

Nimetatud juhtumi puhul on veel üks suur küsimärk - SEB tegevus. Lühikese aja jooksul on see juba teine kord, kui SEB töötajat kahtlustatakse finantskuriteos. Pank on üritanud hoida väga madalat joont ning vältinud teema kommenteerimist. Panga selgitused on napid ja üldsõnalised.
SEB võlgneb aga põhjalikuma selgituse, sest prokuratuuri süüdistuse kohaselt võis see pank aidata kaasa kuriteo sooritamisele. On küll juba jõutud öelda, et milles maakler eksis, tema ju täitis ainult kliendi korraldusi. Maakleri kaitseks kõlanud väited sarnaneksid sellega, kui me asuksime palgamõrvarit kaitsma, sest ta täitis oma kliendi korraldust.

Maakler oleks pidanud informeerima oma tööandjat või finantsinspektsiooni, et tema klient soovib aktsiaturuga manipuleerida. Üllatav on ka see, et SEB ise juhtumit ei avastanud, sest maaklerite telefonikõnesid salvestatakse ning nende tegevuse üle peaks panga sees olema tõhus kontroll. Nimetatud juhtum näitab, et see järelevalve ei toiminud või siis vaatas pank oma ühe võtmekliendi Toomas Tooli tegemistele läbi sõrmede. Võib küll väita, et salvestisi asutakse kuulama alles siis, kui tekivad mingid kahtlused. Suvel Arco Vara aktsiaga toimunu aga oleks võinud SEB inimestes küsimusi tekkida, sest börsil toimusid kahtlust äratavad tehingud ning need tehti SEB vahendusel.

Eesti börsifirmade aktsiatega manipuleerimisest on Eestis räägitud palju. Seni pole aga suudetud taolisi juhtumeid tõendada. Arco Vara aktsiatega toimunu uurimine ja selle senised tulemused näitavad, et finantsinspektsioon suudab küll meie finantsmaailmas tulemuslikult järelevalvet teostada. Kui uurijatel jääb kohtus õigus, siis aitab see juhtum tulevikus hoida ära kuritegusid, millede puhul on kõige suuremateks kaotajateks väikeinvestorid.

esmaspäev, 16. november 2009

Toomas Tool ja LHV foorum ehk naised saunas rääkisid

Meie reedene artikkel Toomas Toolist ja Arco Varast, mille ilmumine sai võimalikuks tänu LHV foorumis olnud postitusele on tänase prokuratuuri pressiteate valguses tekitanud küsimuse, et kas meil oli info tänase pressiteate sisu kohta varem teada ja kasutasime foorumit ainult suitsukatteks.

Tegelikult ei olnud meil kahjuks teada täna prokuratuuri ja finantsinspektsiooni poolt Arco Vara kohta avaldatud info, sest muidu oleksime sellest ka reedel kirjutanud. Me uurisime eelmisel nädalal erinevaid kõlakaid, mille kohaselt on ühe börsifirma kohta tulemas mingi kõva uudis. LHV foorumis olnud Stefani postitus aitas meil fookuse seada Arco Varale. Samuti oli veel paar kaudsemat vihjet, et SEB ja Arco Varaga seonduvat tasub uurida. Et pressiteade ilmub esmaspäeval saime teada reedel, pärast loo ilmumist.

LHV foorum ja näiteks ka erinevatel saitidel olevate artiklite juurde jäetud lugejate kommentaarid on sageli väga heaks infoallikaks ja me jälgime neid hoolega. See on midagi sarnast vihjetega naised saunas rääkisid. Paljud ei pruugi olla õiged, aga vihjete kontrollimisel võib komistada väga huvitavate juhtumite peale.
LHV foorumi väärtus on meie jaoks veel selles, et seal võtavad sõna inimesed, kes pidevalt jälgivad väärtpaberiturul toimuvat ning seetõttu leiab sealt uurimist väärivaid vihjeid.

Arco Vara teemat uurisime aga kogemata paralleelselt - üks vihje oli mingi olulise börsifirmat puudutava uudise kohta ja teine vihje Stefani postitusest. Ühel hetkel saime aru, et need on üks ja sama asi.
Edasi proovisime endale selgeks teha, mis on Arco Vara ja Toomas Tooliga seoses toimunud. Avastasime, et millegipärast on Tool olnud aktiivne kaupleja ja vahepeal on tema osalus ka vähenenud. Mis olid Tooli motiivide, seda ei suutnud me välja selgitada. Seda teemat uurides saime ka vihje, et SEB maaklerit kahtlustatakse Arco Vara aktsiatega manipuleerimises.
Meie reedene lugu tõstatas küsimusi, mitte ei vastanud neile, aga selliste teemade puhul on pagana keeruline anda ka õigeid vastuseid.

Eestisse tuli kolm ajalehtede kujundusauhinda

Postitan siia ka viite Vahur Kalmre blogile, kus ta näitab kolme esikülge, mis said Euroopa ajalehtede kujunduskonkursil auhinna.

Äripäevas ilmunud esikülg sündis selline seetõttu, et me soovime võimendada sel aastal positiivseid uudiseid ehk positiivsus on saanud üheks oluliseks teguriks, mida me arvestame esiküljele minevat lugu valides. Põhjus lihtne, skandaalsetest ja negatiivse sisuga uudistest puudust ei ole.

8. mai Äripäevas oli meie luubilugu haiglate pikenenud ravijärjekordadest ja reeglina ilmub reedel ka esiküljel konkreetse nädala uurimuslugu. Seekord aga otsustati turbaäri kasuks just seetõttu, et see oli positiivse alatooniga.

Meedial tasub provotseerida

Oleme Äripäevas teadlikult olnud mõnede teemade puhul provokatiivsed. Eesmärk on ärgitada lugejaid ja avalikkust nendel teemadel diskuteerima. Mõnikord võib aga ajakirjaniku küsimus tunduda vastajala samuti provokatsioonina ja tulemus on ettearvamatu. Parim näide sellest aastast on Mutli. Kuna meil ei õnnestunud Mutli kinkekaardi vihjet piisavalt tõendada, et see info avalikustada, siis viimase võimalusena otsustasime Multilt selle vihje kohta otse kaamera ees küsida. Kui ta eitab, siis jätame videolõigu arhiivi ja võibolla saame kunagi kasutada.

Mutli sai kaamera ees päris hästi hakkama ja oli selliseks küsimuseks valmis, kuid tema hilisem reaktsioon oli täiesti ebaõnnestunud. Ta pöördus politseisse ja palus kinkekaardi kohta küsinud ajakirjanike tegevust uurida. Mutli närv ei pidanud vastu, sest sarnase küsimuse oli talle esitanud mõned nädalad varem ka Tarmo Vahter ja ju ta oli kindel, et varem või hiljem see info ka avalikuks saab. Seetõttu siis otsustaski ise rünnakule asuda.

Politseile avalduse esitamine võimaldas aga Äripäeval teha video avalikuks ja minu teada tekitas nii Mutli reageering kui kaamerasse valetamine pahameelt inimestes, kes tema kinkekaardi juhtumit uurisid. Nad olid juba leppinud teadmisega, et mees pääseb, aga siis otsustatigi väärteomenetluse algatamine, millest tänaseks on saanud kriminaalasi.

Eelmisel nädalal abilinnapea Jaanus Mutli kinkekaardi juhtumi kajastusi jälgides mõtlesin esimese hooga, et enne veel, kui Savisaare-Pihli koalitsioon pannakse pealinnas ametisse, näitab Edgar Savisaar sotsidele koha kätte. Kui selgus, et kohtunik saadab Mutli uurimise tagasi prokuratuuri kriminaalasja algatamiseks, oli Jüri Pihl see, kes tõttas teatama, et Mutli tõenäoliselt uues linnavalitsuses ametikohta ei saa.

Äripäeva teada oli küll Mutli personaalküsimuses otsus langetatud juba kohe valimisööl toimunud esimestel kõnelustel. Seetõttu oli üllatav Pihli sõnavõtule järgnenud Savisaare avaldus, et nüüd just peab Mutli jätkama, sest muidu veel jääb avalikkusele mulje, et Mutli tunnistab enda süüd.

Mina ei mõista meie erakondade selletaolistel juhtumitel võetavat kaitsepositsiooni, et ebausaldusväärseks muutunud ametnik või poliitik ei saa ametist lahkuda enne süüdimõistvat kohtuotsust.

Mutli juhtumi puhul jäi Keskerakond reageerimisega väga hiljaks. Alati ei pea ootama ära kohtu hinnangut. Juba enne sel nädalal jätkunud kohtuprotsessi oli Mutli puhul selge, et ta sai erafirmalt reisifirma kinkekaardi ning seda kingitust kasutasid tema lähikondsed.

Ametist lahkumiseks piisab teadmisest, et linnaasju kamandab inimene, kellel jõuluvana käib tihedamini kui üks kord aastas. Millist salmi täpselt poliitik kingi saamiseks pidi lugema või kas üldse pidi, ei oma mingit tähtsust.

Praegu on valdavalt sotse kritiseeritud Keskerakonnaga koostöö pärast. Ent sel koostööl võib olla ka oma võlusid. Võimalik, et Keskerakonna ainuvalitsemisel jätnuks Savisaar Mutli ametisse - Savisaare jaoks paistab olevat taoliste juhtumite tunnistamine välistatud, nõrkuse tunnus.

laupäev, 14. november 2009

Väike parandus Priit Hõbemägi öeldule

Keskpäevatunnis Priit Hõbemägi ütles, et nägi eile kohtumas nelja Äripäeva ajakirjanikku peaprokurör Norman Aasaga ja tegi järelduse, et kohtumise ajendiks võis olla maadevahetuse kohtuprotsess. Teen paar täpsustust, sest Priit eksis mõne faktiga.

Aasaga ei kohtunud neli Äripäeva ajakirjanikku, kohtumisel osalesid Aas ja prokuratuuri pressiesindaja ning Äripäeva poolt mina ja Meelis. Istusime neljases lauas ja ka parema tahtmise puhul poleks sinna mahtunud üle nelja inimese. Võibolla tuli see nelja ajakirjaniku mõte sellest, et meie laua ja Luige-Hõbemägi laua vahele jäi veel üks laud, kus lõunatas kaks inimest. Need ei olnud aga Äripäeva ajakirjanikud ja ei kuulanud salaja vestlust pealt ning ei teinud märkmeid.

Kohtumise ajend ei olnud maadevahetus, vaid Reformierakonna varjatud rahastamine. Pärast prokuratuuri otsust, kus nad tõlgendasid juhtunut nii, et Antropovi ja Rahumägi puhul oli tegemist Reformierakonna nimekirjas kandideerinud eraisikute kampaaniaga ja seetõttu ei saa kulude varjamist tõlgendada erakonna valimiskulude varjamisega, oleme esitanud prokuratuurile mitmeid küsimusi, millele vastamisest pigem proovis prokuratuur mööda hiilida. Lõpuks tegid nad ettepaneku, et me võiksime kohtuda ning nad selgitavad, miks selline otsus langetati. Selgitus oli huvitav ja ise sellisele põhjendusele ei oleks tulnud, aga ma ei saa seda siin vahendada.
Andsime ka Äripäeva poolt lubaduse, et proovime oma tööga veel anda põhjust taolisteks kohtumiseks. Ja sain aru, et esmaspäeval ilmub ka üks prokuratuuri pressiteade ühe teise artikliga seoses, mis hiljuti Äripäevas ilmus ning puudutab meie poolt tõstatatud teemat.

Kohtumise algus oli aga lõbus. See laud, mis oli meie jaoks reserveeritud asus üht väikest sünnipäeva tähistava seltskonna kõrval, soovisime rahulikumat kohta ning siis ettekandja pakkus meile järgmise laua ja oh üllatust, see asus lõunatanud Hõbemäe ja Luige kõrval. Sattusime lauda valides vihma käest räästa alla ning tõenäoliselt oleks nende kõrval lõunatama asudes kolleegide lõuna lõpuni meie kohtumine olnud väga sõnaaher. Otsustasime juba, et pigem siis ajame oma jutud ära sünnipäeva tähistanud seltskonna kõrval, kuid ettekandja leidis meile kolmanda variandi.

Maadevahetuse kohtuprotsess on huvitav väljakutse ka meediale

Sel nädalal alguse saanud maadevahetusskandaali kohtuprotsess on huvitav väljakutse meediale, sest selle protsessiga on käima läinud ka väga tugev PR-kampaania, millega üritatakse avalikku arvamust mõjutada. Tõenäoliselt paigaldatakse ajakirjanike teele ridamisi varjatud konkse.
Üks näide on Annuse kaitsja Glikmani poolt tõstatatud kahtlus, et jälitustoiminguid tehti ebaseaduslikult. Selle konksu on hästi lahti kirjutanud täna Eesti Päevaleht, aga edukalt neelasid selle alla LHV foorumis Järvevana teema all reedel oma mõtteid avaldanud kommentaatorid, kes pidasid teemat väga oluliseks ja ei saanud aru, miks meedia Glikmani taha ei tule ning kohut ja riiki ei süüdista. Kuna LHV foorumis võetakse sõna varjunime all, siis ma poleks üllatunud, kui selle teema tõstatamine sealses foorumis oli ka üks Annuse PR-nõustajate PR-käik.

Äripäeva paberlehes ja onlines neljapäeval Annusega ilmunud intervjuu puhul on ka küsitud, et kas see oli osa PR-kampaaniast. Kindlasti sai see intervjuu teoks tänu sellele, et Annusel oli huvi seda anda. Initsiatiiv intervjuuks tuli aga Äripäeva poolt, sest me soovisime, et Annus annaks online-intervjuu ja vastaks meie lugejate küsimustele. Sellest polnud Annus huvitatud ja pakkus hoopis võimaluse, et annab intervjuu Äripäeva ajakirjanikule.