TV3 uudised kajastasid täna eilset valitsuse nõupidamist teemal, kas jätta Euroopasse Siim Kallas või mitte. Reform tahaks selle küsimuse lahenada ära kiiresti, IRL venitab ja kasutab populistlikke loosungeid a la me peame praegu tegelema töökohtadega Eestis, mitte Brüsselis.
Tegelikult ei soovi IRL anda Kallasele oma toetust, sest Mart Laar pole veel otsustanud, kas ta tahaks minna Kallase asemel Brüsselisse või mitte. Laar soovib rebase komel jätta urust lahkumiseks mitu väljapääsu.
Laari (Partsi, Tsahkna jt) jaoks oleks ideaalne, kui selle küsimuse lahendamine lükkuks võimalikult kaugesse tulevikku. Tõenäoliselt otsustab Laar Eesti sisepoliitikas toimuva järgi.
Minu arvates aga mängib IRL praegu tulega ja ühe mehe ambitsioonid seatakse liiga kõrgele. IRL teab väga hästi, et Kallase Eestisse naasmise võimalus on osadele Reformierakonnast väga vastumeelt ja see võib lõhestada erakonna. Seetõttu võib IRLi praegune jonn ajada valitsusliidu uppi.
Loodetavasti ei võta avalikkus väga tõsiselt IRLi põhjendusi otsustamisega viivitada ja ei lase end sellest ära lollitada. Ebaselgus tekitab pingeid ja ebastabiilsust praeguses koalitsioonis. IRLil on võimalik need pinged maandada, millegipärast nad aga seda ei soovi.
reede, 28. august 2009
neljapäev, 27. august 2009
President Ilvese sotside abistamine pahandab Ansipit
President Toomas Hendrik Ilvese ja peaminister Andrus Ansipi suhted pole enam kuigi soojad. Stenbocki maja silmad ja kõrvad nägid ning kuulsid ärritunud peaministrit pärast Ilvese hiljutist euro-teemalist sõnavõttu, milles president avaldas arvamust, et kui eurot ei tule loodetud ajaks, siis on praegune valitsus (loe: peaminister Ansip) läbi kukkunud.
See on juba teine presidendi terav rünnak peaministri aadressil. Esimene oli pärast sotside valitsusest minema kupatamist, kui president avaldas arvamust, et Ansipi valitsus peab küsima riigikogult uue mandaadi.
Seetõttu ei tasu ka väga tõsiselt suhtuda eilsesse Reformierakonna pressiteatesse, mis väljastati pärast rahandusminister Ligi Kadriorus käiku ja kus peasekretär Michal räägib, kuidas president toetab valitsuse püüdlusi. Reformierakonna sees räägitakse presidendist teise tooni ja teiste sõnadega.
Mulle tundub, et Ilves üritab oma väljaütlemistega aidata oma endist koduparteid ehk sotse, kelle jaoks 18. oktoober on oluline kuupäev. Europarlamendi valimised näitasid, et sotside ajutrust on teinud mitu eksimust ning 18. oktoober näitab, kas eksimuste nimekiri pikeneb veelgi ja sellesse lisandub Jüri Pihli nimi.
Esimene viga oli Ivari Padarile rahandusministri portfelli nõudmine. Padar ei saanud ministriametis hakkama. Hannes Rumm küll üritab väita vastupidist ja otsida vabandust üleilmsest majanduskriisist, mida mitte keegi ei osanud prognoosida. See vabandus on aga sotside soovunelm, millega ei tasu avalikkust eksitada.
Padar istus umbes aasta tagasi ehk 3. septembril 2008. aastal ligi kaks tundi Äripäeva toimetuses ning sel kohtumisel osalenud Jüri Käo, Maris Lauri, Igor Rõtov ja Andres Lipstok selgitasid talle lihtsalt ning loogiliselt, et rahandusministeeriumi augusti majandusprognoos viib meie riigi rappa ja selle alusel ei tohiks riigieelarvet teha. Kohtumise stenogrammi on võimalik lugeda Äripäeva kirjastatud raamatust "Võitlusse majanduslangusega". Ehk sotsid võiksid unustada jutud a la keegi ei teadnud ja keegi ei hoiatanud.
Teine viga oli rahandusminister Ivari Padari saatmine esinumbrina europarlamendi valimistele. Sellega muutus 2009. aasta riigieelarve parandamine automaatselt valimiskampaania osaks ning head tulemust ei saanudki sellest sündida.
Kolmas viga oli tõenäoliselt selles, et sotsid võtsid kevadel valitsuses liiga jäiga positsiooni ning kukkusid opositsiooni. Europarlamendi valimiste tulemus näitas, et nende "enda näo ja jõu näitamine" ei toonud valimistel edu. Reformierakonna ja IRLi viga oli aga selles, et nad juba varem sotse minema ei saatnud, siis oleks võibolla jäänud pensionid tõstmata ning töötukassaga seotud probleemid lahenenud ära kiiremini ja riigieelarve oleks tänasel päeval olnud paremas seisus.
Kohalikud valimised näitavad, kas Jüri Pihli valimine sotside esimeheks on järjekordne sotsiaaldemokraatide viga või mitte. Pihl on jõuline persoon, kes tõenäoliselt läheks hästi peale IRLi või Keskerakonna valijatele. Kas aga ka sotsidele, kel on end väga keeruline samastada Pihliga, selles ma natukene kahtlen. Sisult ei ole Pihl sotsiaaldemokraat ja tema töölisklassi kaitseks tehtud avaldused ei kõla kuigi veenvalt ning tunduvad loosunglikena. Sotside jaoks on oht, et paljud Pihli valimistel toetada võivad valijad ei tule Pihli taha, sest ta kuulub valesse erakonda.
Tundub, et sellise stsenaariumi välistamiseks üritataksegi igal võimalusel paremerakondade valitsusega vastanduda ning Ilves on tulnud sotsidele siin appi. Sotsid ise ei saa euro-eesmärgi tähtsust rõhutada, sest siis nad peaksid mitmest oma põhiseisukohast automaatselt loobuma. President Ilves aga saab ja nii üritataksegi valitsusliit panna kruustangide vahele - ühelt poolt suruvad sotsid lubadustega, mis defitsiiti suurendab ning teisalt surub president nõudmisega defitsiiti vähendada.
See on juba teine presidendi terav rünnak peaministri aadressil. Esimene oli pärast sotside valitsusest minema kupatamist, kui president avaldas arvamust, et Ansipi valitsus peab küsima riigikogult uue mandaadi.
Seetõttu ei tasu ka väga tõsiselt suhtuda eilsesse Reformierakonna pressiteatesse, mis väljastati pärast rahandusminister Ligi Kadriorus käiku ja kus peasekretär Michal räägib, kuidas president toetab valitsuse püüdlusi. Reformierakonna sees räägitakse presidendist teise tooni ja teiste sõnadega.
Mulle tundub, et Ilves üritab oma väljaütlemistega aidata oma endist koduparteid ehk sotse, kelle jaoks 18. oktoober on oluline kuupäev. Europarlamendi valimised näitasid, et sotside ajutrust on teinud mitu eksimust ning 18. oktoober näitab, kas eksimuste nimekiri pikeneb veelgi ja sellesse lisandub Jüri Pihli nimi.
Esimene viga oli Ivari Padarile rahandusministri portfelli nõudmine. Padar ei saanud ministriametis hakkama. Hannes Rumm küll üritab väita vastupidist ja otsida vabandust üleilmsest majanduskriisist, mida mitte keegi ei osanud prognoosida. See vabandus on aga sotside soovunelm, millega ei tasu avalikkust eksitada.
Padar istus umbes aasta tagasi ehk 3. septembril 2008. aastal ligi kaks tundi Äripäeva toimetuses ning sel kohtumisel osalenud Jüri Käo, Maris Lauri, Igor Rõtov ja Andres Lipstok selgitasid talle lihtsalt ning loogiliselt, et rahandusministeeriumi augusti majandusprognoos viib meie riigi rappa ja selle alusel ei tohiks riigieelarvet teha. Kohtumise stenogrammi on võimalik lugeda Äripäeva kirjastatud raamatust "Võitlusse majanduslangusega". Ehk sotsid võiksid unustada jutud a la keegi ei teadnud ja keegi ei hoiatanud.
Teine viga oli rahandusminister Ivari Padari saatmine esinumbrina europarlamendi valimistele. Sellega muutus 2009. aasta riigieelarve parandamine automaatselt valimiskampaania osaks ning head tulemust ei saanudki sellest sündida.
Kolmas viga oli tõenäoliselt selles, et sotsid võtsid kevadel valitsuses liiga jäiga positsiooni ning kukkusid opositsiooni. Europarlamendi valimiste tulemus näitas, et nende "enda näo ja jõu näitamine" ei toonud valimistel edu. Reformierakonna ja IRLi viga oli aga selles, et nad juba varem sotse minema ei saatnud, siis oleks võibolla jäänud pensionid tõstmata ning töötukassaga seotud probleemid lahenenud ära kiiremini ja riigieelarve oleks tänasel päeval olnud paremas seisus.
Kohalikud valimised näitavad, kas Jüri Pihli valimine sotside esimeheks on järjekordne sotsiaaldemokraatide viga või mitte. Pihl on jõuline persoon, kes tõenäoliselt läheks hästi peale IRLi või Keskerakonna valijatele. Kas aga ka sotsidele, kel on end väga keeruline samastada Pihliga, selles ma natukene kahtlen. Sisult ei ole Pihl sotsiaaldemokraat ja tema töölisklassi kaitseks tehtud avaldused ei kõla kuigi veenvalt ning tunduvad loosunglikena. Sotside jaoks on oht, et paljud Pihli valimistel toetada võivad valijad ei tule Pihli taha, sest ta kuulub valesse erakonda.
Tundub, et sellise stsenaariumi välistamiseks üritataksegi igal võimalusel paremerakondade valitsusega vastanduda ning Ilves on tulnud sotsidele siin appi. Sotsid ise ei saa euro-eesmärgi tähtsust rõhutada, sest siis nad peaksid mitmest oma põhiseisukohast automaatselt loobuma. President Ilves aga saab ja nii üritataksegi valitsusliit panna kruustangide vahele - ühelt poolt suruvad sotsid lubadustega, mis defitsiiti suurendab ning teisalt surub president nõudmisega defitsiiti vähendada.
kolmapäev, 26. august 2009
Veel siseinfot rahandusministeeriumi majas toimuvatest mõttetalgutest
Homme avalikustab rahandusministeerium oma suvise majandusprognoosi. Võib juhtuda nii, et tullakse välja kahe stsenaariumiga, mustema kohaselt peab valitsus veel sel aastal tõmbama kokku 5,8 miljardit krooni ja põhistsenaariumi kohaselt 3 miljardit krooni ehk täpselt sellise summa, mida täna pakkus ka välja Eesti Pank.
Eesti Pank ja rahandusministeerium tegutsevad kooskõlastatult. Peaminister Andrus Ansip teatab homsel valitsuse pressikonverentsil, et euro nimel tuleb veel üritada 3 miljardit kärpida või leida samapalju täiendavaid tulusid ehk et valitsus võtab aluseks rahandusministeeriumi põhistsenaariumi.
Üks lahendus (ma ei tea, kas Ansip selle ka homme pressikal avalikustab) selle aasta eelarve defitsiidi vähendamiseks on riigifirma täiendavad dividendid, eeskätt oleks tubli tuluallikas Eesti Energia, mille aktsionäride üldkoosolekut pole veel toimunud. Eesti Energia aastaaruandes on kirjas, et omanik ootab dividende eelmise aasta eest 252 miljonit krooni. Tegelikult oleks võimalik aga maksta välja kogu eelmise aasta kasum, mis on 1,36 miljardit krooni ja miljard 3 miljardist oleks kohe leitud ning pluss veel erakorraline tulumaks dividendide näol täiendavalt veerand miljardit krooni.
Samuti on otsustatud, et pensione sel aastal ei kärbita ka pärast valimisi.
Tasub ka jälgida, et Eesti Energia juhil Sandor Liivel saab varsti ametiaeg ümber ning tõenäoliselt ettevõtte juhtkond omaniku täiendava dividendinõude vastu väga suurt protesti ei avalda. Kui Liive on protestimeelne, siis on Juhan Partsil olemas tagataskus varumees - endine Viru Keemia Grupi juht Janek Parkman, kellega Partsil on väga lähedased suhted. Kui teha panuseid Liive ja Parkmani suhtes, siis Liive võimalused Eesti Energia juhina jätkata on 30:70 vastu.
Eesti Pank ja rahandusministeerium tegutsevad kooskõlastatult. Peaminister Andrus Ansip teatab homsel valitsuse pressikonverentsil, et euro nimel tuleb veel üritada 3 miljardit kärpida või leida samapalju täiendavaid tulusid ehk et valitsus võtab aluseks rahandusministeeriumi põhistsenaariumi.
Üks lahendus (ma ei tea, kas Ansip selle ka homme pressikal avalikustab) selle aasta eelarve defitsiidi vähendamiseks on riigifirma täiendavad dividendid, eeskätt oleks tubli tuluallikas Eesti Energia, mille aktsionäride üldkoosolekut pole veel toimunud. Eesti Energia aastaaruandes on kirjas, et omanik ootab dividende eelmise aasta eest 252 miljonit krooni. Tegelikult oleks võimalik aga maksta välja kogu eelmise aasta kasum, mis on 1,36 miljardit krooni ja miljard 3 miljardist oleks kohe leitud ning pluss veel erakorraline tulumaks dividendide näol täiendavalt veerand miljardit krooni.
Samuti on otsustatud, et pensione sel aastal ei kärbita ka pärast valimisi.
Tasub ka jälgida, et Eesti Energia juhil Sandor Liivel saab varsti ametiaeg ümber ning tõenäoliselt ettevõtte juhtkond omaniku täiendava dividendinõude vastu väga suurt protesti ei avalda. Kui Liive on protestimeelne, siis on Juhan Partsil olemas tagataskus varumees - endine Viru Keemia Grupi juht Janek Parkman, kellega Partsil on väga lähedased suhted. Kui teha panuseid Liive ja Parkmani suhtes, siis Liive võimalused Eesti Energia juhina jätkata on 30:70 vastu.
Ekspress uuris, kas Igor ostab Äripäeva välja
Kolleegid Eesti Ekspressist tundsid huvi, et kas Igor Rõtov plaanib Bonnieritelt Äripäeva välja osta. Minu teada ei ole sellel vihjel mingit tõepõhja all ja Bonnierid ei taha Äripäevast loobuda. Sarnase küsimuse esitas Igorile ka umbes kuu tagasi Eesti Päevaleht. Toona läks see jutt liikvele ühest Äripäeva koosolekust, kus Igor jagas Äripäeva toimetusele taustainfot Lätis toimunud tehingu kohta. Sel koosolekul ka Äripäeva ajakirjanikud küsisid Igorilt, et kui rootslased tahavad Äripäeva maha müüa, siis kas ta oleks selle ostmisest huvitatud ja Igor vastas, et oleks küll.
Äripäeva toimetuses on Bonnieri plaanide kohta jagatud järgmist infot. Bonnieride jaoks on endiselt strateegiliselt oluline olla Ida-Euroopas ärilehtedega ja nendest loobumise plaani ei ole. Läti ärileht müüdi sellepärast, et Diena ostjad seda väga soovisid. Läti ärilehe müük tekitas aga ka diskussioone Bonnieri perekonnas, vanemad Bonnierid olid selle tehingu vastu.
Kuna Diena ostjad tõenäoliselt ei suuda ostusummaks võetud laenu tasuda, siis varsti võib tekkida Bonnieridel võimalus siseneda taas Läti turule, sest Kalle Norbergi taha peitunud investorid on sunnitud Läti ärilehe Bonnieridele tagasi müüma.
Väidetavalt kohtus Diena ja Dienas Biznessi ostjate seas olnud endine Diena juht Aleksandrs Tralmaks vahetult pärast tehingu tegemist ka Hans H. Luigega ning ka Jaan Manitskiga ja kutsus neid investorite hulka. See juba näitab, et mehed tegid tehingu kiirustades ja neil pole tegelikult piisavalt raha, et tehingut pikaajaliselt finantseerida.
Äripäeva toimetuses on Bonnieri plaanide kohta jagatud järgmist infot. Bonnieride jaoks on endiselt strateegiliselt oluline olla Ida-Euroopas ärilehtedega ja nendest loobumise plaani ei ole. Läti ärileht müüdi sellepärast, et Diena ostjad seda väga soovisid. Läti ärilehe müük tekitas aga ka diskussioone Bonnieri perekonnas, vanemad Bonnierid olid selle tehingu vastu.
Kuna Diena ostjad tõenäoliselt ei suuda ostusummaks võetud laenu tasuda, siis varsti võib tekkida Bonnieridel võimalus siseneda taas Läti turule, sest Kalle Norbergi taha peitunud investorid on sunnitud Läti ärilehe Bonnieridele tagasi müüma.
Väidetavalt kohtus Diena ja Dienas Biznessi ostjate seas olnud endine Diena juht Aleksandrs Tralmaks vahetult pärast tehingu tegemist ka Hans H. Luigega ning ka Jaan Manitskiga ja kutsus neid investorite hulka. See juba näitab, et mehed tegid tehingu kiirustades ja neil pole tegelikult piisavalt raha, et tehingut pikaajaliselt finantseerida.
Siseinfo: Ligi vastab TeliaSonerale eitavalt
Minu teada on Rahandusministeeriumis võetud vastu otsus, et Eesti riik lükkab TeliaSonera ülevõtmispakkumise Eesti Telekomi aktsiatele tagasi. Valitsus seda ametlikult arutama ei hakka, aga ministrid on seda meelt, et rootslased pakuvad Telekomi aktsiate eest liiga vähe ning seetõttu nende pakkumisega ei nõustuta. Vastuse annab rootslastele rahandusminister Ligi. Vastuse avalikustamisega oodatakse, et jääks mulje, justkui teemat oleks tõsiselt analüüsitud.
Poliitikud ei taha ka rootslaste pakkumisega nõustuda seetõttu, et enne valimisi ei taha ei Reformierakond ega IRL saada endale külge Telekomi müüja kuulsust.
Poliitikud ei taha ka rootslaste pakkumisega nõustuda seetõttu, et enne valimisi ei taha ei Reformierakond ega IRL saada endale külge Telekomi müüja kuulsust.
GILDi Armeenia projektis palju küsimusi ja seni veel vähe vastuseid
Gildi Armeenia investeeringud, millest kirjutab tänane Äripäev, meenutavad mulle väga Tallinna Farmaatsiatehase juhtumit. Väidetavalt oli farmal Venemaal tehas, aga kui Äripäeva ajakirjanikud seda vaatama läksid, siis selgus, et tegemist oli bluffiga.
Gild ei soovi Armeenia kaevanduslitsentse omavate firmade nimesid avalikustada. Väidab, et investoritele on see info teada ja ülejäänud avalikkuse asi see ei ole. Ma arvan, et selle varjamise põhjus on väga lihtne. Nende nimede avalikuks saamine tooks päevavalgele palju sellist infot, mida üritatakse varjata. Ehk see annaks ajakirjanikele hea juhtlõnga, mida mööda edasi liikuda ning see Armeenia saaga päevavalgele tuua. Kui salastatakse, siis on mida varjata.
Mis võivad olla salastamise põhjused?
1. Hüpotees - Gild on investoreid eksitanud. Tegelikult pole see 300 miljonit krooni läinud Armeenia kaevanduslitsentsidesse.
2. Hüpotees - Gildile tõmmati Armeenias müts pähe. Nad ostsid litsentse, mis tegelikult oli tühi paber ehk sarnane juhtub kurikuulsate Nigeeria kirjadega.
3. Hüpotees - Gild panustas Armeeniasse investeerimisel valele seltskonnale. Kuna kogu kaevandusvaldkonnas vohab seal riigis korruptsioon, siis võibolla oldi sunnitud nende litsentside omamiseks kaasama ka poliitikuid või ametnikke litsentse omavatesse firmadesse või tuli pakkuda neile muud meelehead. Võimalik, et tänaseks on need poliitikud ja ametnikud saadetud pumba juurest minema.
Neid kolme hüpoteesi oleks võimalik väga lihtsalt kummutada, kui Gild avalikustaks firmade nimed, millele kuuluvad kaevanduslitsentsid. Kui äri on aus, siis miks peaks varjama nende firmade nimesid?
Huvitav on ka see, et Tõnno Vähk eile ütles, et investoritel on neid litsentse omavate firmade nimed teada, aga üks investoritest Allan Martinson näiteks ütles, et temal seda infot pole.
Mind väga huvitaks ka, kas finantsinspektsioon teab nende firmade nimesid. Nüüd oleks küll inspektsioonil aeg ärgata ja hakata Gildiga seotud asju uurima. Inspektsiooni tegevus on seni minu jaoks tundunud küll väga uimane ja kummaline.
Gild ei soovi Armeenia kaevanduslitsentse omavate firmade nimesid avalikustada. Väidab, et investoritele on see info teada ja ülejäänud avalikkuse asi see ei ole. Ma arvan, et selle varjamise põhjus on väga lihtne. Nende nimede avalikuks saamine tooks päevavalgele palju sellist infot, mida üritatakse varjata. Ehk see annaks ajakirjanikele hea juhtlõnga, mida mööda edasi liikuda ning see Armeenia saaga päevavalgele tuua. Kui salastatakse, siis on mida varjata.
Mis võivad olla salastamise põhjused?
1. Hüpotees - Gild on investoreid eksitanud. Tegelikult pole see 300 miljonit krooni läinud Armeenia kaevanduslitsentsidesse.
2. Hüpotees - Gildile tõmmati Armeenias müts pähe. Nad ostsid litsentse, mis tegelikult oli tühi paber ehk sarnane juhtub kurikuulsate Nigeeria kirjadega.
3. Hüpotees - Gild panustas Armeeniasse investeerimisel valele seltskonnale. Kuna kogu kaevandusvaldkonnas vohab seal riigis korruptsioon, siis võibolla oldi sunnitud nende litsentside omamiseks kaasama ka poliitikuid või ametnikke litsentse omavatesse firmadesse või tuli pakkuda neile muud meelehead. Võimalik, et tänaseks on need poliitikud ja ametnikud saadetud pumba juurest minema.
Neid kolme hüpoteesi oleks võimalik väga lihtsalt kummutada, kui Gild avalikustaks firmade nimed, millele kuuluvad kaevanduslitsentsid. Kui äri on aus, siis miks peaks varjama nende firmade nimesid?
Huvitav on ka see, et Tõnno Vähk eile ütles, et investoritel on neid litsentse omavate firmade nimed teada, aga üks investoritest Allan Martinson näiteks ütles, et temal seda infot pole.
Mind väga huvitaks ka, kas finantsinspektsioon teab nende firmade nimesid. Nüüd oleks küll inspektsioonil aeg ärgata ja hakata Gildiga seotud asju uurima. Inspektsiooni tegevus on seni minu jaoks tundunud küll väga uimane ja kummaline.
teisipäev, 25. august 2009
Vikerraadio kommentaar: Valitsusel raske öelda TeliaSonerale "jah"
Valitsus peab lähinädalatel otsustama, kas võtab vastu TeliaSonera pakutud pea 3,5 miljardit krooni Eesti Telekomi aktsiate eest või lükkab pakkumise tagasi. Valitsuse otsusest sõltub ka teiste väikeinvestorite käitumine.
Suurem osa Telekomi müügi teemal eile arvamust avaldanud asjatundjatest on seisukohal, et rootslaste pakkumine on liiga madal. TeliaSonera üritab kasutada praegust olukorda ning loodab, et rahahädas riik on valmis loovutama oma osaluse Telekomis rootslastele sobiva hinnaga.
Olen seda meelt, et riigil on kasulik oma osalus Telekomis müüa, sest riik ei pea olema selles firmas omanik. Lisaks on riigil praegu hädasti raha vaja. Juba seetõttu võiks aktsiad maha müüa ja teenitud raha kasutada investeeringuteks, mis aitaksid meie majandust taas kasvule pöörata.
Samas ei ole riigi seisukohast tark nõustuda rootslaste esimese pakkumisega. Valitsus võiks esitada TeliaSonerale oma hinnasoovi. Äripäev pakub tänases juhtkirjas välja, et riik võiks enda ja Arengufondile kuuluvate aktsiate müügi eest küsida neli miljardit krooni ehk 111 krooni aktsia eest. TeliaSonera pakkumine on 93 krooni.
Esiteks teeniks riik ja kõik teised väikeinvestorid osaluse müügilt rohkem raha. Teiseks oleks selline samm Eestile mainekujunduslikult kasulik. Sellega saadab valitsus välismaailmale sõnumi, et meie riigieelarve ja majanduse seis pole sugugi nii hull, et esimese pakkumise peale kiirkorras väärtuslik vara maha müüa.
Tegelikult on TeliaSonera pakkumine ise juba positiivne samm ja võiks suurendada usaldust Eesti majanduse vastu. TeliaSonera huvi investeerida täiendavalt Eesti ja Leedu ettevõttesse näitab, et halvemad ajad kahe riigi majanduses on läbi saamas. Vähemalt arvab nii aastaid Balti regioonis tegutsenud suurinvestor. Kui TeliaSonera arvaks, et asjad veereksid lähiaastatel veel allamäge, siis tõenäoliselt poleks ülevõtmispakkumisega päevavalgele tuldud.
Kõige tugevam toetav argument eile avalikuks saanud ülevõtmispakkumisega nõustumiseks on seotud Eesti Telekomi äriseisuga. On tõenäoline, et telekomisektor ei ole lähiaastatel enam nii kasumlik kui oli enne majanduskriisi ning ka omanikutulu teenib Telekomi aktsiate pealt tõenäoliselt tulevikus vähem.
Muidugi on risk, et TeliaSonera ei tõsta oma pakkumist ning lepib sellega, et riik jääb edasi kaasomanikuks. See tähendaks, et meil jäävad saamata loodetud miljardid ja me peaksime järgnevatel aastatel leppima mõnesaja kroonise omanikutuluga. See pole aga sugugi halb variant. Eesti riik ei ole Telekomi aktsiate müümisel sundseisus ja see annab ka võimaluse esitada omapoolseid tingimusi.
Senine Eesti börsifirmade ülevõtmiskogemus näitab, et kiire jah sõna Skandinaaviast pärit suuromanikule pole olnud kõige targem. Hansapanga puhul oli näiteks Swedbank sunnitud tänu kaasaktsionäride vastuseisule oma ülevõtmispakkumise hinda tõstma. Eesti riik on ainus Telekomi omanik, kel on jõudu TeliaSoneraga hinna üle kaubelda ja praegusel hetkel oleks kasulik seda jõudu näidata.
Loodetavasti ei ole valitsus juba sõlminud Telekomi suuromanikuga mingeid salakokkuleppeid ja kogu protsess on käinud nii nagu seda asjaosalised räägivad. Ehk siis alles möödunud reedel andis suuromanik oma huvist teada Eesti riigile. Kui TeliaSoneral on riigijuhtidega sõlmitud mingid eelkokkulepped, siis ei mõtle valitsus täna enam sellele, mida rootslastele vastata, vaid hoopis sellele, kuidas vastata jaatavalt nii, et valitsuse maine ei saaks kahjustada. Kuulates ja lugedes eilseid reageeringuid TeliaSonera ülevõtupakkumisele, siis on selge, et valitsusel on praegu väga raske öelda rootslastele „jah“, sest sellist otsust pole võimalik veenvalt argumenteerida.
Suurem osa Telekomi müügi teemal eile arvamust avaldanud asjatundjatest on seisukohal, et rootslaste pakkumine on liiga madal. TeliaSonera üritab kasutada praegust olukorda ning loodab, et rahahädas riik on valmis loovutama oma osaluse Telekomis rootslastele sobiva hinnaga.
Olen seda meelt, et riigil on kasulik oma osalus Telekomis müüa, sest riik ei pea olema selles firmas omanik. Lisaks on riigil praegu hädasti raha vaja. Juba seetõttu võiks aktsiad maha müüa ja teenitud raha kasutada investeeringuteks, mis aitaksid meie majandust taas kasvule pöörata.
Samas ei ole riigi seisukohast tark nõustuda rootslaste esimese pakkumisega. Valitsus võiks esitada TeliaSonerale oma hinnasoovi. Äripäev pakub tänases juhtkirjas välja, et riik võiks enda ja Arengufondile kuuluvate aktsiate müügi eest küsida neli miljardit krooni ehk 111 krooni aktsia eest. TeliaSonera pakkumine on 93 krooni.
Esiteks teeniks riik ja kõik teised väikeinvestorid osaluse müügilt rohkem raha. Teiseks oleks selline samm Eestile mainekujunduslikult kasulik. Sellega saadab valitsus välismaailmale sõnumi, et meie riigieelarve ja majanduse seis pole sugugi nii hull, et esimese pakkumise peale kiirkorras väärtuslik vara maha müüa.
Tegelikult on TeliaSonera pakkumine ise juba positiivne samm ja võiks suurendada usaldust Eesti majanduse vastu. TeliaSonera huvi investeerida täiendavalt Eesti ja Leedu ettevõttesse näitab, et halvemad ajad kahe riigi majanduses on läbi saamas. Vähemalt arvab nii aastaid Balti regioonis tegutsenud suurinvestor. Kui TeliaSonera arvaks, et asjad veereksid lähiaastatel veel allamäge, siis tõenäoliselt poleks ülevõtmispakkumisega päevavalgele tuldud.
Kõige tugevam toetav argument eile avalikuks saanud ülevõtmispakkumisega nõustumiseks on seotud Eesti Telekomi äriseisuga. On tõenäoline, et telekomisektor ei ole lähiaastatel enam nii kasumlik kui oli enne majanduskriisi ning ka omanikutulu teenib Telekomi aktsiate pealt tõenäoliselt tulevikus vähem.
Muidugi on risk, et TeliaSonera ei tõsta oma pakkumist ning lepib sellega, et riik jääb edasi kaasomanikuks. See tähendaks, et meil jäävad saamata loodetud miljardid ja me peaksime järgnevatel aastatel leppima mõnesaja kroonise omanikutuluga. See pole aga sugugi halb variant. Eesti riik ei ole Telekomi aktsiate müümisel sundseisus ja see annab ka võimaluse esitada omapoolseid tingimusi.
Senine Eesti börsifirmade ülevõtmiskogemus näitab, et kiire jah sõna Skandinaaviast pärit suuromanikule pole olnud kõige targem. Hansapanga puhul oli näiteks Swedbank sunnitud tänu kaasaktsionäride vastuseisule oma ülevõtmispakkumise hinda tõstma. Eesti riik on ainus Telekomi omanik, kel on jõudu TeliaSoneraga hinna üle kaubelda ja praegusel hetkel oleks kasulik seda jõudu näidata.
Loodetavasti ei ole valitsus juba sõlminud Telekomi suuromanikuga mingeid salakokkuleppeid ja kogu protsess on käinud nii nagu seda asjaosalised räägivad. Ehk siis alles möödunud reedel andis suuromanik oma huvist teada Eesti riigile. Kui TeliaSoneral on riigijuhtidega sõlmitud mingid eelkokkulepped, siis ei mõtle valitsus täna enam sellele, mida rootslastele vastata, vaid hoopis sellele, kuidas vastata jaatavalt nii, et valitsuse maine ei saaks kahjustada. Kuulates ja lugedes eilseid reageeringuid TeliaSonera ülevõtupakkumisele, siis on selge, et valitsusel on praegu väga raske öelda rootslastele „jah“, sest sellist otsust pole võimalik veenvalt argumenteerida.
esmaspäev, 24. august 2009
Näide, kuidas Swedbank müüb põrsast kotis
Eesti Päevalehes oli huvitav kuulutus, mida asusime täna uurima. Nimelt müüb Swedbank Põlva Agro aktsiaid. Aasta tagasi kirjutasime, kuidas see firma Leedu börsifirmale Agrowill maha müüdi. Agrowillilt pole tulnud investoritele mingit teadet, et nende tegevust rahastanud Swebank on pannud Eestis oleva tütarfirma müüki.
Üllatav on aga ka Swedbanki tegevus selle müügi korraldamisel. Paistab, et selle Agrowilliga on asjad ikkagi väga jamasti, sest pank üritab juba eos vabaneda igasugusest vastutusest võimaliku ostja ees. Näiteks lubab pank küll anda ostust huvitatutele konfidentsiaalset infot, aga samas ütleb, et tema ei vastuta selle info õigsuse eest. Tõenäoliselt on siis Swedil kahtlus, et Agrowilli mehed võivad anda valeinfot.
"Swedbank ei võta vastutust ka Põlva Agro korporatiivsete toimingute eest, mille tulemusel võib muutuda osa osakaal Põlva Agro osakapitalis," seisab tingimustes, mida kajastasime täna onlines. Sellest lausest võib järeldada, et müüakse osalust, mis võib osutuda hoopis väiksemaks.
Hiljuti oli Äripäevas lugu Kolde võlakirjadest, mille tagatiseks olnud vara ka ära kanditi ning suurpankade kaudu pensioniraha paigutanud investoritele müts pähe tõmmati. Paistab, et Agrowill on järgmine taoline näide või on tegemist leedukate oma Kruudaga, kes buumi ajal kõvasti laenukoormust suurendas ning endal agresiivse laienemisega hinge kinni tõmbas.
Swedbankile muidugi oleks mugav ja meeldiks, kui ajakirjanikud selle teema kohta täpsustavaid küsimusi ei esitaks ning lepiksid tüüpvastusega, et tegemist on pangasaladusega ja seetõttu rohkem selgitusi Põlva Agro müügi kohta avalikkusele anda ei saa.
Üllatav on aga ka Swedbanki tegevus selle müügi korraldamisel. Paistab, et selle Agrowilliga on asjad ikkagi väga jamasti, sest pank üritab juba eos vabaneda igasugusest vastutusest võimaliku ostja ees. Näiteks lubab pank küll anda ostust huvitatutele konfidentsiaalset infot, aga samas ütleb, et tema ei vastuta selle info õigsuse eest. Tõenäoliselt on siis Swedil kahtlus, et Agrowilli mehed võivad anda valeinfot.
"Swedbank ei võta vastutust ka Põlva Agro korporatiivsete toimingute eest, mille tulemusel võib muutuda osa osakaal Põlva Agro osakapitalis," seisab tingimustes, mida kajastasime täna onlines. Sellest lausest võib järeldada, et müüakse osalust, mis võib osutuda hoopis väiksemaks.
Hiljuti oli Äripäevas lugu Kolde võlakirjadest, mille tagatiseks olnud vara ka ära kanditi ning suurpankade kaudu pensioniraha paigutanud investoritele müts pähe tõmmati. Paistab, et Agrowill on järgmine taoline näide või on tegemist leedukate oma Kruudaga, kes buumi ajal kõvasti laenukoormust suurendas ning endal agresiivse laienemisega hinge kinni tõmbas.
Swedbankile muidugi oleks mugav ja meeldiks, kui ajakirjanikud selle teema kohta täpsustavaid küsimusi ei esitaks ning lepiksid tüüpvastusega, et tegemist on pangasaladusega ja seetõttu rohkem selgitusi Põlva Agro müügi kohta avalikkusele anda ei saa.
teisipäev, 18. august 2009
Vikerraadio kommentaar: Vanemahüvitis on järjekordne valitsusliidu ämber
Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu valitsus suudab üllatada. Eile selgus, et vaikselt ja ladusalt on kooskõlastusringi läbinud sotsiaalministeeriumis koostatud määruse eelnõu, mis kergitab järgmisel aastal vanemahüvitise ülempiiri 15 protsendi võrra ehk tõstab selle 35 316 kroonile.
Tegemist on valitsusliidu järjekordse ämbriga avalikkusega suhtlemisel. Ajal, kui paljudes valdkondades lööb kärpekirves üha valusamini ja räägitakse solidaarsusest ning ühisest pingutamisest, et riigi kulutused kontrolli alla saada ning kriisist võimalikult kiiresti väljuda, tundub vanemahüvitise lae kergitamine ülekohtuse ja ebaõiglasena.
Küsimus ei ole selles, kas vanemahüvitise süsteem on õige ja kasulik või kas hüvitise maksimaalne määr on liiga kõrge või mitte. Õigus oli sotside juhil Jüri Pihlil, kes märkis, et valitsuse otsus tekitab pingeid ühiskonna erinevate gruppide vahel. Sellistest konfliktidest võiks valitsus üritada hoiduda.
Paistab, et võimuerakonnad ise ka saavad aru, et nad kõnnivad väga õhukesel jääl. Näiteks ei soovinud Reformierakonna esindaja eile Delfile kommentaari andes võtta selget seisukohta küsimuses, kas erakonna arvates on ülempiiri kergitamine õige. Sellega aga muudab peaministripartei enda jaoks olukorra veelgi kehvemaks, sest näitab, et nad ei julge oma otsuste eest vastutada. Kui sa oled otsuse langetanud ja arvad, et see on õige, siis võiks vähemalt seda otsust ka julgelt toetada.
Naljakas oli lugeda sotsiaalminister Hanno Pevkuri kommentaari, et uus määr tuleb kehtestada, sest kehtivad seadused näevad seda ette.
See argument ei ole viimaste kuude valitsusliidu tegevuse valguses kuigi veenev. Näiteks on Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit kiirkorras tõstnud käibemaksumäära ja kütuse aktsiise ning peatanud maksed teise pensionisambasse. Senine käitumine näitab, et soovi korral on võimalik kiiresti seadusi muuta ja ka vanemahüvitise puhul oleks piisanud valitsusliidu vastavast algatusest riigikogus. Tõenäoliselt oleks opositsioon seda toetanud.
Praegu on aga valitsus oma tegevusega mänginud ise palli opositsiooni jalale ning oponentidel ei jää muud üle, kui see sisuliselt tühja väravasse lüüa.
Valitsusliidu käitumisest ei ole kasu ka neile, kellele praegune vanemahüvitise süsteem meeldib. Kui valitsuse sammud tekitavad ühiskonnas selle süsteemi vastu üha suuremat pahameelt, siis on ainult aja küsimus, mil võimule saavad need erakonnad, kes hakkavad kehtivaid reegleid muutma ning siis ei ole enam küsimus maksimummäära langetamisest tagasi tänasele tasemele. Tõenäoliselt saab langus olema hoopis suurem.
Nüüd on valitsuserakondadel keeruline avalikkuse ees saada toetust teistele kärpeotsustele. Vanemahüvitise kergitamine saab olema trumm, mida opositsioon riigikogus järgmise aasta eelarvet kritiseerides tõenäoliselt korduvalt taob. Võib olla kindel, et ükskõik millise kärpimisega valitsusliit välja tuleb, öeldakse kohe vastu, et seda kärbet poleks vaja, kui vanemahüvitise määra ei oleks tõstetud. Oponendid ei hakka nendes debattides pöörama tähelepanu sellele, et tegelikult on vanemahüvitise ülemmäära kergitamine summana suhteliselt väike kulutus järgmise aasta riigieelarves.
Muidugi võib olla tegemist valitsusliidu teadliku käitumisega. Nad ise ei taha tulla välja ideega vanemahüvitise ülempiiri langetada ning loodavad, et vastava ettepaneku teeb riigikogus opositsioon ja nad saavad seda vaikselt toetada. Järgmiste riigikogu valimiste eel on aga hea endale vastu rinda taguda ja öelda, et meie ju tahtsime vanemapalka kergitada, aga Keskerakond ja sotsid ei olnud sellega nõus. Seda taktikat üritab Reformierakond rakendada tulumaksumäära langetamisest loobumisel. Eile sai avalikuks, et rahandusminister Jürgen Ligi on asunud toetama sotside ja keskerakonna eelnõud, mis peatab tulumaksumäära alanemise.
Üllatav on IRLi käitumine. Alles hiljuti kirjutas katiseminister Jaak Aaviksoo teistele ministritele ja avalikkusele mureliku kirja, milles juhtis tähelepanu vajadusele kärpida jõulisemalt sotsiaalkulutusi. Ta märkis oma kirjas, et valitsusliidu erakonnad on lubamatult jäärapäiselt klammerdunud oma erakonna poliitika külge ja tõi ühe näitena just vanemahüvitise.
Aaviksoo kirja puhul avaldati kahtlust, et see ei olnud kuigi siiras ning sellega üritas IRL avalikkuse ees end vastandada Reformierakonnale. Vanemahüvitise ülemmäära kergitamine näitab, et IRL mängib valitsuses kahepalgelist mängu. Tõenäoliselt lüüakse praegu IRLi tagatoas käsi rõõmust kokku, sest vanemahüvitise kergitamine annab uut hoogu Reformierakonna populaarsuse langusele. Seda otsust peavad avalikkusele selgitama oravatest sotsiaalminister, rahandusminister ja peaminister. Pikas perspektiivis on tekkinud konflikt aga kahjulik ka IRLile.
Kui Reformierakond ja IRL jätkavad oma senist valitsemisstiili, siis on üpris tõenäoline, et järgmistel riigikogu valimistel saab Eesti esimest korda taasiseseisvumise järgselt endale valitsuse, kus juhtrolli mängivad vasakpoolsed erakonnad.
Tegemist on valitsusliidu järjekordse ämbriga avalikkusega suhtlemisel. Ajal, kui paljudes valdkondades lööb kärpekirves üha valusamini ja räägitakse solidaarsusest ning ühisest pingutamisest, et riigi kulutused kontrolli alla saada ning kriisist võimalikult kiiresti väljuda, tundub vanemahüvitise lae kergitamine ülekohtuse ja ebaõiglasena.
Küsimus ei ole selles, kas vanemahüvitise süsteem on õige ja kasulik või kas hüvitise maksimaalne määr on liiga kõrge või mitte. Õigus oli sotside juhil Jüri Pihlil, kes märkis, et valitsuse otsus tekitab pingeid ühiskonna erinevate gruppide vahel. Sellistest konfliktidest võiks valitsus üritada hoiduda.
Paistab, et võimuerakonnad ise ka saavad aru, et nad kõnnivad väga õhukesel jääl. Näiteks ei soovinud Reformierakonna esindaja eile Delfile kommentaari andes võtta selget seisukohta küsimuses, kas erakonna arvates on ülempiiri kergitamine õige. Sellega aga muudab peaministripartei enda jaoks olukorra veelgi kehvemaks, sest näitab, et nad ei julge oma otsuste eest vastutada. Kui sa oled otsuse langetanud ja arvad, et see on õige, siis võiks vähemalt seda otsust ka julgelt toetada.
Naljakas oli lugeda sotsiaalminister Hanno Pevkuri kommentaari, et uus määr tuleb kehtestada, sest kehtivad seadused näevad seda ette.
See argument ei ole viimaste kuude valitsusliidu tegevuse valguses kuigi veenev. Näiteks on Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit kiirkorras tõstnud käibemaksumäära ja kütuse aktsiise ning peatanud maksed teise pensionisambasse. Senine käitumine näitab, et soovi korral on võimalik kiiresti seadusi muuta ja ka vanemahüvitise puhul oleks piisanud valitsusliidu vastavast algatusest riigikogus. Tõenäoliselt oleks opositsioon seda toetanud.
Praegu on aga valitsus oma tegevusega mänginud ise palli opositsiooni jalale ning oponentidel ei jää muud üle, kui see sisuliselt tühja väravasse lüüa.
Valitsusliidu käitumisest ei ole kasu ka neile, kellele praegune vanemahüvitise süsteem meeldib. Kui valitsuse sammud tekitavad ühiskonnas selle süsteemi vastu üha suuremat pahameelt, siis on ainult aja küsimus, mil võimule saavad need erakonnad, kes hakkavad kehtivaid reegleid muutma ning siis ei ole enam küsimus maksimummäära langetamisest tagasi tänasele tasemele. Tõenäoliselt saab langus olema hoopis suurem.
Nüüd on valitsuserakondadel keeruline avalikkuse ees saada toetust teistele kärpeotsustele. Vanemahüvitise kergitamine saab olema trumm, mida opositsioon riigikogus järgmise aasta eelarvet kritiseerides tõenäoliselt korduvalt taob. Võib olla kindel, et ükskõik millise kärpimisega valitsusliit välja tuleb, öeldakse kohe vastu, et seda kärbet poleks vaja, kui vanemahüvitise määra ei oleks tõstetud. Oponendid ei hakka nendes debattides pöörama tähelepanu sellele, et tegelikult on vanemahüvitise ülemmäära kergitamine summana suhteliselt väike kulutus järgmise aasta riigieelarves.
Muidugi võib olla tegemist valitsusliidu teadliku käitumisega. Nad ise ei taha tulla välja ideega vanemahüvitise ülempiiri langetada ning loodavad, et vastava ettepaneku teeb riigikogus opositsioon ja nad saavad seda vaikselt toetada. Järgmiste riigikogu valimiste eel on aga hea endale vastu rinda taguda ja öelda, et meie ju tahtsime vanemapalka kergitada, aga Keskerakond ja sotsid ei olnud sellega nõus. Seda taktikat üritab Reformierakond rakendada tulumaksumäära langetamisest loobumisel. Eile sai avalikuks, et rahandusminister Jürgen Ligi on asunud toetama sotside ja keskerakonna eelnõud, mis peatab tulumaksumäära alanemise.
Üllatav on IRLi käitumine. Alles hiljuti kirjutas katiseminister Jaak Aaviksoo teistele ministritele ja avalikkusele mureliku kirja, milles juhtis tähelepanu vajadusele kärpida jõulisemalt sotsiaalkulutusi. Ta märkis oma kirjas, et valitsusliidu erakonnad on lubamatult jäärapäiselt klammerdunud oma erakonna poliitika külge ja tõi ühe näitena just vanemahüvitise.
Aaviksoo kirja puhul avaldati kahtlust, et see ei olnud kuigi siiras ning sellega üritas IRL avalikkuse ees end vastandada Reformierakonnale. Vanemahüvitise ülemmäära kergitamine näitab, et IRL mängib valitsuses kahepalgelist mängu. Tõenäoliselt lüüakse praegu IRLi tagatoas käsi rõõmust kokku, sest vanemahüvitise kergitamine annab uut hoogu Reformierakonna populaarsuse langusele. Seda otsust peavad avalikkusele selgitama oravatest sotsiaalminister, rahandusminister ja peaminister. Pikas perspektiivis on tekkinud konflikt aga kahjulik ka IRLile.
Kui Reformierakond ja IRL jätkavad oma senist valitsemisstiili, siis on üpris tõenäoline, et järgmistel riigikogu valimistel saab Eesti esimest korda taasiseseisvumise järgselt endale valitsuse, kus juhtrolli mängivad vasakpoolsed erakonnad.
pühapäev, 16. august 2009
Äripäev leidis enda ettepanekule liitlase Indrek Neivelti näol
Juuni alguses kutsus Äripäev oma juhtkirjas valitsust üles loobuma euro poole iga hinna eest püüdlemisest, sest meie hinnangul ei pruugi see eesmärk olla parim, mis aitab Eesti majanduse kriisist välja tuua. Sel teemal diskuteerisime toimetuse sees kevadel pärsi pikalt. Otsustasime selle ettepanekuga tulla juhtkirjas välja, kuna endine Poul Nyrup Rasmussen muutis teema päevakajaliseks ja reformierakondlased reageerisid Rasmusseni avaldusele väga valuliselt ja demagoogiliselt.
Mul on hea meel, et see seisukoht on leidnud nüüd liitlase Indrek Neivelti näol ja loodetavasti tekib Eestis ka nimetatud teemal elav arutelu. Varemalt on Äripäeva seisukohta toetanud ka Edgar Savisaar oma kolumnis.
Äripäeva üks tugevusi on see, et kui oleme pidanud põhjendatuks, siis pole me kartnud ujuda vastuvoolu ja oleme tulnud välja või asunud toetama ideid ja seisukohti, mis pole arvamusliidrite hulgas populaarsed või on Eestis tabuteemadeks. Kuigi oleme sellepärast ka kõvasti nüpeldada saanud, siis arvan, et ühe ajalehe ülesanne on lisaks info vahendamisele tõstatada ka olulisi teemasid ning näidata alternatiivseid lahendusi. Meediafirma ei tohiks leppida ainult sellega, et on diskussiooni vahendaja, ta peab olema ka diskussioonide käivitaja.
Seetõttu oleme aeg-ajalt ka oma juhtkirjalisi seisukohti uudistega võimendanud ning neid esiküljel välja mänginud ning hiljem üritanud seda teemat päevakajalisena hoida.
Euro-eesmärgist loobumise ettepaneku tegime 3. juunil oma juhtkirjas "Euro ei ole täna kõige tähtsam".
Seda juhtkirja toetas uudis "Eesti lõhkise küna ees" ja päev hiljem onlines eetris olnud Igor Rõtovi ja Aivar Sõerdi debatt. Ideele oponeeris aga rahandusminister Jürgen Ligi, kelle arvates on "Euro tulek elu ja surma küsimus".
Mõni aeg hiljem avaldas sarnasel teemal Äripäevas ka kolumni Edgar Savisaar. Savisaare kolumni ajendiks ei olnud aga Äripäeva juhtkiri. Ta oli oma kolumnis väljendatud seisukohti toetanud juba ka varem ning sarnast kolumni ka Äripäevale pakkunud, aga selle avaldamine viibis, sest Savisaar muutus vahepeal liiga aktiivseks kirjutajaks ning me otsustasime, et ei lase teda nii sagedasti oma arvamusartiklitega Äripäeva - muutub lugejale liiga tüütuks ja kartsime, et teda ei viitsita enam lugeda.
Ka teine Äripäeva pakutud idee leidis sel nädalal toetamist. Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel soovitas aasta alguses riigikogule kehtestada riigikogu liikme eetikakoodeks. Seda ideed asus sel nädalal toetama Siim Kallas.
Mul on hea meel, et see seisukoht on leidnud nüüd liitlase Indrek Neivelti näol ja loodetavasti tekib Eestis ka nimetatud teemal elav arutelu. Varemalt on Äripäeva seisukohta toetanud ka Edgar Savisaar oma kolumnis.
Äripäeva üks tugevusi on see, et kui oleme pidanud põhjendatuks, siis pole me kartnud ujuda vastuvoolu ja oleme tulnud välja või asunud toetama ideid ja seisukohti, mis pole arvamusliidrite hulgas populaarsed või on Eestis tabuteemadeks. Kuigi oleme sellepärast ka kõvasti nüpeldada saanud, siis arvan, et ühe ajalehe ülesanne on lisaks info vahendamisele tõstatada ka olulisi teemasid ning näidata alternatiivseid lahendusi. Meediafirma ei tohiks leppida ainult sellega, et on diskussiooni vahendaja, ta peab olema ka diskussioonide käivitaja.
Seetõttu oleme aeg-ajalt ka oma juhtkirjalisi seisukohti uudistega võimendanud ning neid esiküljel välja mänginud ning hiljem üritanud seda teemat päevakajalisena hoida.
Euro-eesmärgist loobumise ettepaneku tegime 3. juunil oma juhtkirjas "Euro ei ole täna kõige tähtsam".
Seda juhtkirja toetas uudis "Eesti lõhkise küna ees" ja päev hiljem onlines eetris olnud Igor Rõtovi ja Aivar Sõerdi debatt. Ideele oponeeris aga rahandusminister Jürgen Ligi, kelle arvates on "Euro tulek elu ja surma küsimus".
Mõni aeg hiljem avaldas sarnasel teemal Äripäevas ka kolumni Edgar Savisaar. Savisaare kolumni ajendiks ei olnud aga Äripäeva juhtkiri. Ta oli oma kolumnis väljendatud seisukohti toetanud juba ka varem ning sarnast kolumni ka Äripäevale pakkunud, aga selle avaldamine viibis, sest Savisaar muutus vahepeal liiga aktiivseks kirjutajaks ning me otsustasime, et ei lase teda nii sagedasti oma arvamusartiklitega Äripäeva - muutub lugejale liiga tüütuks ja kartsime, et teda ei viitsita enam lugeda.
Ka teine Äripäeva pakutud idee leidis sel nädalal toetamist. Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel soovitas aasta alguses riigikogule kehtestada riigikogu liikme eetikakoodeks. Seda ideed asus sel nädalal toetama Siim Kallas.
teisipäev, 11. august 2009
Reklaamituru kukkumise mõju ehk Vancouveri reis jäi ajakirjanikul ja fotograafil ära
Esmaspäeval Äripäevas ilmunud lugu "Rahvusvahelise pettuse niidid ulatuvad Eestisse" oleks headel aegadel ehk aasta tagasi valminud hoopis teisiti. Praegu üritasime kasutada e-posti ja hilisõhtusi telefonikõnesid, et infot saada. Aasta tagasi oleks aga ajakirjanik ja fotograaf lennanud kohale Vancouverisse ja mõned päevad seal selle looga tegelenud. Tõenäoliselt oleks saanud veelgi parema loo ning see oleks ka kiiremini lehte jõudnud.
Muutsime kulude kokkuhoiu eesmärgil sel aastal lähetuste korda. Varemalt oli igal toimetuse osakonnal oma lähetuste eelarve ning selle raames siis ka toimetati. Näiteks eelmisel aastal oli uuriva toimetuse lähetuste eelarve 132 000 krooni (ühe ajakirjaniku kohta tuli aastas 13 200 krooni). Nüüd on kogu toimetuse jaoks üks ühine eelarve, mida sai ka sel aastal kõvasti kärbitud ja seetõttu oleme välislähetuste osas olnud väga valivad. Otsuse teeb Saddam ehk vastutav toimetaja.
Augustis või septembri alguses on üks komandeering kindel ja see on seotud kahe looga, millega oleme vahelduva eduga tegelenud terve selle aasta. Kõhnemat lähetuste eelarvet üritame kompenseerida tihedama koostööga teiste riikide ajakirjanikega. Näiteks esmaspäevase petuskeemi loo puhul oli palju abi Vancouver Sun'i kolumnistist, kes meid oma andmete abil ummikust välja aitas ning õiged niidiotsat kätte juhatas. Koostöös taanlastega valmis aga kaks lugu Audrusse plaanitava kalakasvatuse rajajate taustast ning nendega seotud pistisekahtlusest.
Muutsime kulude kokkuhoiu eesmärgil sel aastal lähetuste korda. Varemalt oli igal toimetuse osakonnal oma lähetuste eelarve ning selle raames siis ka toimetati. Näiteks eelmisel aastal oli uuriva toimetuse lähetuste eelarve 132 000 krooni (ühe ajakirjaniku kohta tuli aastas 13 200 krooni). Nüüd on kogu toimetuse jaoks üks ühine eelarve, mida sai ka sel aastal kõvasti kärbitud ja seetõttu oleme välislähetuste osas olnud väga valivad. Otsuse teeb Saddam ehk vastutav toimetaja.
Augustis või septembri alguses on üks komandeering kindel ja see on seotud kahe looga, millega oleme vahelduva eduga tegelenud terve selle aasta. Kõhnemat lähetuste eelarvet üritame kompenseerida tihedama koostööga teiste riikide ajakirjanikega. Näiteks esmaspäevase petuskeemi loo puhul oli palju abi Vancouver Sun'i kolumnistist, kes meid oma andmete abil ummikust välja aitas ning õiged niidiotsat kätte juhatas. Koostöös taanlastega valmis aga kaks lugu Audrusse plaanitava kalakasvatuse rajajate taustast ning nendega seotud pistisekahtlusest.
Rõõmusõnum Merko-meestele ja teistele Savisaare toetajatele
Kuigi hiljuti oli lugeda, et sundüürnike probleemi on Tallinna linn munitsipaalehituse abil edukalt seljatanud, väljastati täna üllatuslik pressiteade, et Tallinn käivitab uue elamuehitusprogrammi. Ei tea, kas Keskerakonnal on probleeme oma valimiskampaania rahastamisega ning nüüd on vaja mingi porgand võimalikele toetajatele silmapiirile riputada.
Seda pressiteadet lugedes meenus hiljuti Eesti Ekspressis ilmunud dialoog linnaametnik Parbuse ja Merko juhatuse liikme Tõnu Kortsu vahel. "Kas linn mingeid munitsipaalmaju hakkab ehitama või ei hakka vä?" uuris Korts Parbuselt. Selgub, et ikka hakkab, kuhu see Keskerakond ikka pääseb.
Seda pressiteadet lugedes meenus hiljuti Eesti Ekspressis ilmunud dialoog linnaametnik Parbuse ja Merko juhatuse liikme Tõnu Kortsu vahel. "Kas linn mingeid munitsipaalmaju hakkab ehitama või ei hakka vä?" uuris Korts Parbuselt. Selgub, et ikka hakkab, kuhu see Keskerakond ikka pääseb.
Äripäeva juuli parimad tegijad
Äripäeva ajakirjanike seast valib toimetus iga kuu parima pommitaja (kõige rohkem esiküljele jõudnud lugude autor), parima uuriva artikli kirjutaja, parima arvamusartikli kirjutaja, loetuimate online-uudiste kirjutaja ja kõige enam kommentaare saanud online-uudiste kirjutaja. Kes siis kõik saavad ka preemiat.
Juuli esikülje lugude preemia läks jagamisele kolme ajakirjaniku vahel. Nendeks olid Kadri Bank, Kadri Paas ja Ralf-Martin Soe.
Kadri Bank ja Kadri Paas kirjutasid kahasse uudise "Suurinvesteeringut Lätti ümbritseb saladuseloor".
Kadri Bank uudistest pidasid toimetajad Äripäeva esikülje vääriliseks veel artikleid "Kingitud miljonid" ja "Pensioniraha duubeldas fondide tulud".
Kadri Paasi sulest jõudsid esiküljele veel "Tänane päev muudab Eesti ettevõtluskliimat" ja "Rikkaimate riigipalgaliste TOP".
Ralf-Martin Soe sulest ilmusid pommidena "Eksametnikud võtavad riigihangetelt kümnist", "Oma aktsiate müük päästab tulumaksust" ja "Miljonid sotsmaksust priid".
Juulikuu parima uuriva artikli preemia võitis Piret Reiljan looga "Hulljulgus surus GILDi riskifondi käpuli". See lugu sai toimetajatelt 15 punkti.
12 punkti kogusid kaks Ralf-Martin Soe uurimust "Miljonid sotsmaksust priid" ja "Eksametnikud võtavad riigihangetelt kümnist".
6 punkti kogus Hannes Sarve artikkel "Mäng kahel toolil" ehk siis endise põllumajandusministri Alar Oppari võimalikust huvide konfliktist.
3 punkti Piret Reiljani uurimus "Käibemaksupettused kütuseäris".
1 punkti Ralf-Martin Soe artikkel "Oma aktsiate müük päästab tulumaksust".
Parima uuriva loo valik tehti kokku 10 loo seast, neid kõik kommenteerisin siin blogis lühidalt eelmisel nädalal.
Neli juulikuu Äripäeva parimat arvamusartiklit olid:
1. "Mõjukate nõunike sündroom", 9 punkti
2. "Valus päev maksumaksjale", 8 punkti
3. "Tippadvokaadid kõnnivad piiri peal", 6 punkti
4. "GILDi mainest järel riismed", 5 punkti
Kõige loetuimate online-uudiste preemia ja ka kõige rohkem kommentaare pälvinud uudise preemia sai Kadri Paas. Kadri kirjutatud 10 loetuimal uudisel oli kokku üle 100 000 lugeja ning kõige enam kommentaariti uudist, mis kajastas Marko Matvere aastaaruandes olnud soovi uurivatele ajakirjanikele.
Juuli esikülje lugude preemia läks jagamisele kolme ajakirjaniku vahel. Nendeks olid Kadri Bank, Kadri Paas ja Ralf-Martin Soe.
Kadri Bank ja Kadri Paas kirjutasid kahasse uudise "Suurinvesteeringut Lätti ümbritseb saladuseloor".
Kadri Bank uudistest pidasid toimetajad Äripäeva esikülje vääriliseks veel artikleid "Kingitud miljonid" ja "Pensioniraha duubeldas fondide tulud".
Kadri Paasi sulest jõudsid esiküljele veel "Tänane päev muudab Eesti ettevõtluskliimat" ja "Rikkaimate riigipalgaliste TOP".
Ralf-Martin Soe sulest ilmusid pommidena "Eksametnikud võtavad riigihangetelt kümnist", "Oma aktsiate müük päästab tulumaksust" ja "Miljonid sotsmaksust priid".
Juulikuu parima uuriva artikli preemia võitis Piret Reiljan looga "Hulljulgus surus GILDi riskifondi käpuli". See lugu sai toimetajatelt 15 punkti.
12 punkti kogusid kaks Ralf-Martin Soe uurimust "Miljonid sotsmaksust priid" ja "Eksametnikud võtavad riigihangetelt kümnist".
6 punkti kogus Hannes Sarve artikkel "Mäng kahel toolil" ehk siis endise põllumajandusministri Alar Oppari võimalikust huvide konfliktist.
3 punkti Piret Reiljani uurimus "Käibemaksupettused kütuseäris".
1 punkti Ralf-Martin Soe artikkel "Oma aktsiate müük päästab tulumaksust".
Parima uuriva loo valik tehti kokku 10 loo seast, neid kõik kommenteerisin siin blogis lühidalt eelmisel nädalal.
Neli juulikuu Äripäeva parimat arvamusartiklit olid:
1. "Mõjukate nõunike sündroom", 9 punkti
2. "Valus päev maksumaksjale", 8 punkti
3. "Tippadvokaadid kõnnivad piiri peal", 6 punkti
4. "GILDi mainest järel riismed", 5 punkti
Kõige loetuimate online-uudiste preemia ja ka kõige rohkem kommentaare pälvinud uudise preemia sai Kadri Paas. Kadri kirjutatud 10 loetuimal uudisel oli kokku üle 100 000 lugeja ning kõige enam kommentaariti uudist, mis kajastas Marko Matvere aastaaruandes olnud soovi uurivatele ajakirjanikele.
Vikerraadio kommentaar: Sotsiaalmaksu lagi omaniku- ja palgatulule
Ülemöödunud nädalal Äripäevas ilmunud tippadvokaatide sissetulekute edetabel juhtis tähelepanu probleemile, mida maksuamet üritab uue juhendiga lahendada. Eestis ei ole omanikutulu ehk dividendid maksustatud sotsiaalmaksuga. Osa ettevõtluses tegutsevaid inimesi aga elatub ainult omanikutulust ehk nende panus solidaarsesse pensioni ja ravikindlustusse on olematu.
Advokaadid on kõige ilmekam näide, sest nende sissetulek on kõrge ja osa advokaadibüroode juhatustesse kuuluvatest omanikest ei maksa endale juhatuse liikme tasu. Samas on büroode omanikud just need, kes aktiivselt büroo töös osalevad ning klientidega tegelevad. Seetõttu ei saa väita, et meie tippadvokaadid on passiivsed omanikud.
Äripäev vaatas läbi suurimate ehk enam kui viie miljoni kroonise aastakäibega advokaadibüroode eelmise aasta aruanded ning avastas, et kui dividende teenib juhatusse kuuluv advokaat keskmiselt 154 143 krooni kuus, siis keskmine juhatuse liikme tasu on ainult 15 911 krooni ehk natukene üle Eesti keskmise palga. Suured käärid on põhjustatud sellest, et osa büroosid ei maksa oma juhile palka.
Maksuametis on koostamisel juhend, mille alusel oleks võimalik osa omanikutuluna makstavast tasust käsitleda palgana ja seda siis vastavalt maksustada. Kui ettevõtte omanik osaleb aktiivselt firma juhtimises ja saab samas iga kuu alampalka ning teiste ettevõtte töötajate töötasu on suurem, siis võib maksuamet osa omanikutulust käsitleda varjatud palga maksmisena.
Selline juhend ei ole aga kõige parem lahendus kirjeldatud probleemile. Esiteks tekitab see erinevaid tõlgendamisvõimalusi ja vaidlusi. On võimatu hinnata, kui suur on omaniku panus oma firmasse juhina ja kui suur on see panus omanikuna.
Maksuameti pakutav lahendus sisaldab endas ettevõtja jaoks maksuriski, sest tal on keeruline ära arvata, kas tema enda määratud palga ja omanikutulu suhe on selline, mis ka maksuametile meeldib. Kui ei meeldi, siis tuleb hiljem tasuda lisaks juurdemääratud maksusummale ka tekkinud maksuvõlalt intressid või minna kohtusse vaidlema.
Kuigi Eestis on näiteid, kus töötasu võetakse välja omanikutuluna, et sotsiaalmaksust hoiduda, ei saa sellest kohe automaatselt järeldada, et omanikutulu ehk dividendid peakski olema maksustatud sarnaselt palgaga. Kui me läheksime seda teed, siis põgeneksid ettevõtlikud inimesed Eestist. Tuleb arvestada, et omanikutulu ei teeni mitte ainult eraisikud, vaid ka juriidilised isikud oma tütarfirmadest.
Omanikutulu ei saa võrdsustada palgaga juba seetõttu, et selle saamine ei ole kindlustatud ja sõltub ettevõtte käekäigust. Samuti eeldab ettevõtjana tegutsemine suuremate riskide võtmist võrreldes palgatööga. Eesti probleem on võrreldes teiste riikidega kõrge sotsiaalmaksumäär ja kui me nüüd üritaksime seda määra kasutada omanikutulu maksustamisel, siis viskaksime pesuveega välja ka lapse ehk tapaksime ettevõtlikkuse. Sotsiaalmaksu laekumist ei aitaks see aga kuidagi parandada. Pigem võiks riik hoopis soosida ettevõtjana oma oskuste müümist.
Kirjeldatud probleemile pakkus mõistliku lahenduse maksuspetsialist Ranno Tingas. Ta soovitas võtta kasutusule põhimõtte, mida praegu rakendatakse Eestis füüsilisest isikust ettevõtja maksustamisel. Füüsilisest isikust ettevõtjale on pandud paika sotsiaalmaksu alam- ja ülempiir. Kui sinu ettevõtlustulu ületab teatud summa, siis sellelt summalt enam sotsiaalmaksu maksma ei pea. See piir (töötasu alammäärade 15-kordne summa) on muidugi nii kõrgele seatud, et tõenäoliselt on Eestis võimalik ühe käe sõrmedel lugeda üles füüsilisest isikust ettevõtjad, kes praegu kehtivat maksimaalset sotsiaalmaksu piiri ületavad ja kelle osa tulust on siis sotsiaalmaksuvaba. Aga kui see piir tuua madalamale ja kehtestada kõigile inimestele sõltumata sellest, kas tehakse palgatööd või teenitakse omanikutulu, siis oleks tegemist hea lahendusega.
Tingase hinnangul võiks sotsiaalmaksu lagi olla fikseeritud või sõltuda Eesti keskmisest palgast või konkreetse ettevõtte palgafondist. Sisulisel tähendab tema idee, et teatud piirini on omanikutulu maksustatud sarnaselt töötasuga. Kui töötasu ja omanikutulu ületavad sotsiaalmaksu ülempiiri, siis on mõlemad aga sotsiaalmaksust vabad.
reede, 7. august 2009
Aaviksoo kiri teistele ministritele ehk IRL asus rünnakule
Kirjutasin siin üleeile, et Ansipi jalgealune võib minna tuliseks. Üheks põhjuseks on IRLi soov vastandada end avalikult Reformierakonnale ning seda tehakse järgmise aasta riigieelarve arutelul. Täna meedias kajastatud kaitseminister Jaak Aaviksoo kiri on üks näide sellest. IRL hakkab survestama Reformierakonda, et see nõustuks kärpima penisoneid ehk Ansip peaks taas oma sõnu sööma.
Aaviksoo kiri on hea lugemine, sest ta juhib tähelepanu olulistele asjadele ja näitab, et valitsuse sees saavad ministrid olukorra tõsidusest hästi aru. Samas tuleb aga arvestada, et kuigi kiri oli adresseeritud ministritele, siis tegelikult saadeti see valijatele ehk avalikkusele. See on üks osa IRLi kampaaniast. Nüüd on huvitav jälgida, kuidas reageerib Reformierakond ja peaminister Ansip.
Aaviksoo kiri on hea lugemine, sest ta juhib tähelepanu olulistele asjadele ja näitab, et valitsuse sees saavad ministrid olukorra tõsidusest hästi aru. Samas tuleb aga arvestada, et kuigi kiri oli adresseeritud ministritele, siis tegelikult saadeti see valijatele ehk avalikkusele. See on üks osa IRLi kampaaniast. Nüüd on huvitav jälgida, kuidas reageerib Reformierakond ja peaminister Ansip.
neljapäev, 6. august 2009
Äripäev jäi esimesel poolaastal kahjumisse
Äripäev teenis aasta esimese kuue kuuga 68,3 mln kroonise käibe juures 16 000 krooni tegevuskahjumit.
Juunis oli käive 9,4 miljonit ja tegevuskahjum 888 000 krooni. Võrreldes eelmise aasta kuue esimese kuuga on käive langenud 43%. Kõige suurem ca 60%ne kukkumine toimus reklaamitulude segmendis, koolitustulud langesid 57% ja tellimistulud 18%. Kulud on kuue kuuga kahanenud 35% võrra, sh tootmiskulud 50%, tööjõukulud 27% ja muud tegevuskulud 43%.
Midagi on aga ka poolaasta tulemustes head. Juuni näol on tegemist esimese kuuga viimase aasta jooksul, kui Äripäeva tulemus on parem võrreldes sama kuuga aasta tagasi. Vara veel muidugi hõisata, sest tibusid loetakse ka sel aastal meediaturul sügisel. Aga positiivne on ka see, et juuni ning juuli tulemused olid sellised, mida me suutsime viimases selle aasta eelarve prognoosis ka juba õigesti prognoosida.
Lisaks reklaamikäibe langusele on meil sel aastal olnud tõsiseks peavaluks ka tellijate arvu kukkumine. August aga tõotab olla esimene kuu sel aastal, kus ka tellijate arvu peegeldavates numbrites võib näha juba mõningaid positiivseid toone.
Juunis oli käive 9,4 miljonit ja tegevuskahjum 888 000 krooni. Võrreldes eelmise aasta kuue esimese kuuga on käive langenud 43%. Kõige suurem ca 60%ne kukkumine toimus reklaamitulude segmendis, koolitustulud langesid 57% ja tellimistulud 18%. Kulud on kuue kuuga kahanenud 35% võrra, sh tootmiskulud 50%, tööjõukulud 27% ja muud tegevuskulud 43%.
Midagi on aga ka poolaasta tulemustes head. Juuni näol on tegemist esimese kuuga viimase aasta jooksul, kui Äripäeva tulemus on parem võrreldes sama kuuga aasta tagasi. Vara veel muidugi hõisata, sest tibusid loetakse ka sel aastal meediaturul sügisel. Aga positiivne on ka see, et juuni ning juuli tulemused olid sellised, mida me suutsime viimases selle aasta eelarve prognoosis ka juba õigesti prognoosida.
Lisaks reklaamikäibe langusele on meil sel aastal olnud tõsiseks peavaluks ka tellijate arvu kukkumine. August aga tõotab olla esimene kuu sel aastal, kus ka tellijate arvu peegeldavates numbrites võib näha juba mõningaid positiivseid toone.
See ei ole hea ajakirjandus, Kanal2 ja Postimehe näide
Eilses Kanal2 uudistesaates oli üks lõik naabri tiiki uppunud mehest. See uudislõik on näide, kuidas ajakirjanik läheb üle piiri ja käitub alatult. Ajakirjanik üritab küsimuste abil jätta avalikkusele mulje, et uppumises on süüdi mehe ema, kes on joodik. Kusjuures samas uudislõigus ei anta sellele emale endale sõna. Öeldakse lihtsalt, et teda ei olnud kodus.
Eetrisse lasti väga karm süüdistus ühe inimese suhtes - ema süüdistati oma poja enesetapus ning sellele emale ei antud isegi võimalust end kaitsta. Lisaks ei ole tegemist avaliku elu tegelastega ja tõenäoliselt ka intervjuu andnud naabrinaine ei saanud aru, mis tagajärjed võivad tema sõnadel olla. Ajakirjanik käitus ka intervjuu andnud naise suhtes ebaeetiliselt.
Olgu, seda Kanal2 tehtud lõiku ei saagi võibolla pidada ajakirjanduseks, aga veelgi hämmastavam on see, et Postimees tegi samast uudislõigust eile õhtul enda online nupu ja võimendab seda süüdistust. Kui keegi asjaosalistest teeks praegu Pressinõukogule kaebuse Postimehe vastu, siis oleks see Postimehele kindel kaotus, sest vastaspoolele pole sõna antud. Ja ei ole vabandus, et Postimees ise pole uudislõigu autor. Ta peab ka teiste meediaväljaannete infot refereerides järgima head ajakirjandustava ning kontrollima faktid üle.
Eetrisse lasti väga karm süüdistus ühe inimese suhtes - ema süüdistati oma poja enesetapus ning sellele emale ei antud isegi võimalust end kaitsta. Lisaks ei ole tegemist avaliku elu tegelastega ja tõenäoliselt ka intervjuu andnud naabrinaine ei saanud aru, mis tagajärjed võivad tema sõnadel olla. Ajakirjanik käitus ka intervjuu andnud naise suhtes ebaeetiliselt.
Olgu, seda Kanal2 tehtud lõiku ei saagi võibolla pidada ajakirjanduseks, aga veelgi hämmastavam on see, et Postimees tegi samast uudislõigust eile õhtul enda online nupu ja võimendab seda süüdistust. Kui keegi asjaosalistest teeks praegu Pressinõukogule kaebuse Postimehe vastu, siis oleks see Postimehele kindel kaotus, sest vastaspoolele pole sõna antud. Ja ei ole vabandus, et Postimees ise pole uudislõigu autor. Ta peab ka teiste meediaväljaannete infot refereerides järgima head ajakirjandustava ning kontrollima faktid üle.
kolmapäev, 5. august 2009
Seitse põhjust, miks Eesti võib sügisel saada endale uue peaministri
Prognoosin, et veel ainult mõnu kuu on Eesti peaministri nimeks Andrus Ansip. Uude aastasse läheb Eesti ka uue peaministriga. Sellisele võimalusele viitavad eile Rahvusringhäälingu poolt avaldatud Emori küsitluse tulemused.
Alljärgnevalt nimetan seitse põhjust, mis võivad sügisel viia Ansipi valitsusjuhi ametist.
1. Erakonna esimees kaotab usaldust
Reformierakonna populaarsus on kiiresti kukkunud ning trendi murdmiseks peavad nad midagi tegema. Nende suurimaks peavaluks on muutunud erakonna juht Ansip, kelle väljaütlemised ei tekita valijates enam usaldust.
Kindlasti kahandab toetust ka viimaste kuude tegevus riigieelarve kärpimisel, sest valitsuses langetatud otsused seostatakse otseselt peaministri ja tema erakonnaga. Oleks muidugi väike ime, kui praeguses olukorras Reformierakonna toetus hoopis kerkiks.
2. Lahkhelid erakonna sees
Reformierakonna sees ollakse Ansipiga rahulolematud ning populaarsuse langus suurendab rahulolematust veelgi. Osa oravatest näebki lahendusena peaministri vahetust. Lisaks Urmas Paetile ja Rein Langile on hakatud kõnelema ka Kristiina Ojulandist, kui võimalikust Ansipi järglasest. Oluliseks saab Reformierakonna tulemus kohalikel valimistel. Kui ebaõnnestutakse, siis lahkhelid partei sees võimenduvad veelgi.
3. Aeg
Aeg mängib praegu Reformierakonna kahjuks. Riigikogu korralised valimised on 2011. aasta kevadel, mis tähendab, et muutused on vaja teha ära veel selle aasta jooksul. Mida kauem oravad venitavad, seda väiksem on võimalus, et neil õnnestub ülejärgmise aasta kevadeks taas tippvormi saada.
4. Parim võimalus tekib riigieelarve arutelul
Eestis on peaministri vahetamine tülikas ja keeruline protseduur. Reformierakond ei saa ise avaldada oma esimehele umbusaldust. Kõige parem võimalus peaministrit vahetada on sügisel riigikogus toimuv eelarvearutelu. See on annab Reformierakonnale võimaluse juhthobune vahetada teiste parteide kätega, tehes ise näo, et nad seisavad oma põhimõtete eest ja on ühtsena peaministri seljataga.
5. Isamaa ja Res Publica Liidu populaarsuse kasv
Reformierakonnale on oluline, et IRL ei läheks neist avaliku arvamuse uuringutes mööda. Kui see juhtub, siis võib Reformierakonna langus veelgi kiirendada. Tekib uus juhtiv jõud paremal tiival ning see võib motiveerida oravate valijaid paati vahetama. Järgmise aasta sügisel puhkevas valimiskampaanias haaraksid domineeriva positsiooni Keskerakond ja IRL. Sellise olukorra vältimiseks tuleks IRL saata opositsiooni. Reformierakonda võib ka häirida IRLi käitumine. IRL on suutnud väga hästi end distantseerida negatiivsetest otsustest. Näiteks käibemaksumäära tõusu osas hoiti madalat joont, kuigi selle lahenduse pakkus väidetavalt välja just IRL.
IRL võib viimasest avaliku arvamuse küsitlusest saada uut indu senise taktikaga jätkamiseks ja hakkab üha rohkem end vastandama Reformierakonnaga. Hea näide on eurovoliniku valimise ümber toimuv, kus IRL ei taha võtta konkreetset seisukohta ja praeb Reformierakonda mõnuga. Reformierakonnale on häirivaks ka Mart Laari positsioon. Ta ei kuulu valitsusse ja saab seetõttu soleerida ning pakkuda välja lahendusi, mille läbiminek praeguses riigikogus on keeruline.
6. Koostöö Keskerakonnaga
Reformierakonna jaoks oleks sobivaks lahenduseks koalitsiooni moodustamine Keskerakonnaga. Eelmisel korral tõi see edu. Savisaarega koostöö suurimaks takistuseks on aga jälle see sama Andrus Ansip, kes on Savisaarega koostöö välistanud. Keskerakonnal oleks ka praegusel hetkel keeruline tulla peaminister Ansipi valitsusse. Tõenäoliselt oleksid nad aga huvitatud võimuliidust Reformierakonnaga, kui valitsust juhiks mõni teine orav. Arvestades Reformierakonna ja Keskerakonna kohtade arvu, oleks selline koalitsioon mõlemale poolele väga mugav ning tõenäoliselt ka kasulik.
7. Vene keelne valijaskond
Tänu pronksiööle pole Ansip venelaste hulgas populaarne. Uue juhi valimine võib luua Reformierakonnale eelduse suurendada oma toetajaid ka venelaste seas.
Mis võib Ansipil aidata jätkata peaministrina kuni 2011. aasta kevadeni?
Üllatavalt hea tulemus kohalikel valimistel. See vaigistaks erakonna sees lahkhelisid ja ühendaks taas parteid.
IRL, kelle jaoks ei ole valitsuskriis praegusel hetkel kõige paremaks lahenduseks. Nende populaarsus suureneb ja neil pole vaja järske muudatusi. Lisaks on valitsuskriisi puhkemisel oht, et IRL kukub opositsiooni. See teadmine muudab IRLi taltsamaks ja leplikumaks.
Reformierakond võib loota, et majanduskasv taastub järgmisel aastal ning järgmisel aastal koostatava 2011. aasta riigieelarvega suudetakse end taas positiivselt pildile mängida. Valijad unustavad 2009. aasta valusad otsused. Seetõttu oleks Reformierakonna jaoks praegu liiga riskantne esimehe ja peaministri vahetus.
Alljärgnevalt nimetan seitse põhjust, mis võivad sügisel viia Ansipi valitsusjuhi ametist.
1. Erakonna esimees kaotab usaldust
Reformierakonna populaarsus on kiiresti kukkunud ning trendi murdmiseks peavad nad midagi tegema. Nende suurimaks peavaluks on muutunud erakonna juht Ansip, kelle väljaütlemised ei tekita valijates enam usaldust.
Kindlasti kahandab toetust ka viimaste kuude tegevus riigieelarve kärpimisel, sest valitsuses langetatud otsused seostatakse otseselt peaministri ja tema erakonnaga. Oleks muidugi väike ime, kui praeguses olukorras Reformierakonna toetus hoopis kerkiks.
2. Lahkhelid erakonna sees
Reformierakonna sees ollakse Ansipiga rahulolematud ning populaarsuse langus suurendab rahulolematust veelgi. Osa oravatest näebki lahendusena peaministri vahetust. Lisaks Urmas Paetile ja Rein Langile on hakatud kõnelema ka Kristiina Ojulandist, kui võimalikust Ansipi järglasest. Oluliseks saab Reformierakonna tulemus kohalikel valimistel. Kui ebaõnnestutakse, siis lahkhelid partei sees võimenduvad veelgi.
3. Aeg
Aeg mängib praegu Reformierakonna kahjuks. Riigikogu korralised valimised on 2011. aasta kevadel, mis tähendab, et muutused on vaja teha ära veel selle aasta jooksul. Mida kauem oravad venitavad, seda väiksem on võimalus, et neil õnnestub ülejärgmise aasta kevadeks taas tippvormi saada.
4. Parim võimalus tekib riigieelarve arutelul
Eestis on peaministri vahetamine tülikas ja keeruline protseduur. Reformierakond ei saa ise avaldada oma esimehele umbusaldust. Kõige parem võimalus peaministrit vahetada on sügisel riigikogus toimuv eelarvearutelu. See on annab Reformierakonnale võimaluse juhthobune vahetada teiste parteide kätega, tehes ise näo, et nad seisavad oma põhimõtete eest ja on ühtsena peaministri seljataga.
5. Isamaa ja Res Publica Liidu populaarsuse kasv
Reformierakonnale on oluline, et IRL ei läheks neist avaliku arvamuse uuringutes mööda. Kui see juhtub, siis võib Reformierakonna langus veelgi kiirendada. Tekib uus juhtiv jõud paremal tiival ning see võib motiveerida oravate valijaid paati vahetama. Järgmise aasta sügisel puhkevas valimiskampaanias haaraksid domineeriva positsiooni Keskerakond ja IRL. Sellise olukorra vältimiseks tuleks IRL saata opositsiooni. Reformierakonda võib ka häirida IRLi käitumine. IRL on suutnud väga hästi end distantseerida negatiivsetest otsustest. Näiteks käibemaksumäära tõusu osas hoiti madalat joont, kuigi selle lahenduse pakkus väidetavalt välja just IRL.
IRL võib viimasest avaliku arvamuse küsitlusest saada uut indu senise taktikaga jätkamiseks ja hakkab üha rohkem end vastandama Reformierakonnaga. Hea näide on eurovoliniku valimise ümber toimuv, kus IRL ei taha võtta konkreetset seisukohta ja praeb Reformierakonda mõnuga. Reformierakonnale on häirivaks ka Mart Laari positsioon. Ta ei kuulu valitsusse ja saab seetõttu soleerida ning pakkuda välja lahendusi, mille läbiminek praeguses riigikogus on keeruline.
6. Koostöö Keskerakonnaga
Reformierakonna jaoks oleks sobivaks lahenduseks koalitsiooni moodustamine Keskerakonnaga. Eelmisel korral tõi see edu. Savisaarega koostöö suurimaks takistuseks on aga jälle see sama Andrus Ansip, kes on Savisaarega koostöö välistanud. Keskerakonnal oleks ka praegusel hetkel keeruline tulla peaminister Ansipi valitsusse. Tõenäoliselt oleksid nad aga huvitatud võimuliidust Reformierakonnaga, kui valitsust juhiks mõni teine orav. Arvestades Reformierakonna ja Keskerakonna kohtade arvu, oleks selline koalitsioon mõlemale poolele väga mugav ning tõenäoliselt ka kasulik.
7. Vene keelne valijaskond
Tänu pronksiööle pole Ansip venelaste hulgas populaarne. Uue juhi valimine võib luua Reformierakonnale eelduse suurendada oma toetajaid ka venelaste seas.
Mis võib Ansipil aidata jätkata peaministrina kuni 2011. aasta kevadeni?
Üllatavalt hea tulemus kohalikel valimistel. See vaigistaks erakonna sees lahkhelisid ja ühendaks taas parteid.
IRL, kelle jaoks ei ole valitsuskriis praegusel hetkel kõige paremaks lahenduseks. Nende populaarsus suureneb ja neil pole vaja järske muudatusi. Lisaks on valitsuskriisi puhkemisel oht, et IRL kukub opositsiooni. See teadmine muudab IRLi taltsamaks ja leplikumaks.
Reformierakond võib loota, et majanduskasv taastub järgmisel aastal ning järgmisel aastal koostatava 2011. aasta riigieelarvega suudetakse end taas positiivselt pildile mängida. Valijad unustavad 2009. aasta valusad otsused. Seetõttu oleks Reformierakonna jaoks praegu liiga riskantne esimehe ja peaministri vahetus.
teisipäev, 4. august 2009
Numbrid, mis panevad poliitikud tegutsema
Rahvusringhäälingu tellitud küsitlusest selgub, et Reformierakonna populaarsus kukub jätkuvalt. Huvitav ja oluline on nende tulemuste puhul Isamaa ja Res Publica Liidu populaarsuse tõus. Kuigi erakondade peasekretärid räägivad meedias, et erakond oma tegevuses nendest numbritest ei lähtu, siis tegelikkus on vastupidine. Näiteks on mõned parteid enne valimisi tellinud uuringu, et selgitada välja, mis teemad lähevad valijatele korda ja vastavalt uuringu tulemustele koostatakse ka valimisprogramm ning kampaania.
Reformierakonna peakontoris käib praegu tõenäoliselt vilgas mõttetegevus, kuidas langustrendi pidurdada ja vältida olukorda, kus Reformierakonna populaarsus on madalab IRList. IRLi peakontoris jällegi tehakse plaane, kuidas konkurentide langusele veelgi hoogu juurde saaks anda ning enda populaarsust kergitada.
Täna avalikuks saanud numbrid võivad Eestis lähikuudel toimuvat mõjutada palju rohkem, kui 12. augustil avalikuks saava teise kvartali majanduskasvu näitaja või 27. augustil avalikustatav rahandusministeeriumi suvine majandusprognoos. Midagi pole teha, erakondade populaarsuse vähenemist peegeldavad küsitlused sunnivad parteisid palju enam liigutama, kui majanduslangust kajastavad näitajad. Võib aga juhtuda, et selle liigutamise tulemusel võib majanduslangus veelgi kiireneda.
Reformierakonna peakontoris käib praegu tõenäoliselt vilgas mõttetegevus, kuidas langustrendi pidurdada ja vältida olukorda, kus Reformierakonna populaarsus on madalab IRList. IRLi peakontoris jällegi tehakse plaane, kuidas konkurentide langusele veelgi hoogu juurde saaks anda ning enda populaarsust kergitada.
Täna avalikuks saanud numbrid võivad Eestis lähikuudel toimuvat mõjutada palju rohkem, kui 12. augustil avalikuks saava teise kvartali majanduskasvu näitaja või 27. augustil avalikustatav rahandusministeeriumi suvine majandusprognoos. Midagi pole teha, erakondade populaarsuse vähenemist peegeldavad küsitlused sunnivad parteisid palju enam liigutama, kui majanduslangust kajastavad näitajad. Võib aga juhtuda, et selle liigutamise tulemusel võib majanduslangus veelgi kiireneda.
Vikerraadio kommentaar: Kartelliküttide esimesed võidud
Eesti oli aastaid kuulus sellepoolest, et meie kartellide vastase võitluse ainsaks tulemuseks oli ühe väikelinna juuksurite vahel sõlmitud hinnakokkuleppe avastamine. Nüüd on kartellikütid jõudmas ka suuremate ja mõjukamate tegelasteni. Eelmisel nädalal kirjutas Äripäev Tartu linna teehooldushangete võitjate sattumisest uurimise alla. Prokuratuuri kahtluse kohaselt sõlmisid Veolia Keskkonnateenused (endise nimega Cleanaway) ja Tänavapuhastuse AS keelatud kokkuleppe. Uurimine on pooleli ja peaks lähikuudel jõudma kohtusse, sellepärast pole ka teada täpselt kahtlustuse sisu. Sõltumata aga uurimise tulemustest on positiivne, et konkurentsiamet ja prokuratuur on võtnud luubi alla majandusharud, kus aastaid on kahtlustatud keelatud kokkulepete sõlmimist.
Paar aastat tagasi seadsid riigiasutused prioriteediks kartellidega võitlemise. Täiendati seadusi ning pandi paika eraldi meeskond, kes hakkas konkurentsikuritegudega süsteemselt tegelema. Nüüd on näha esimesi tulemusi. Aastatel 2005 kuni 2007 ei uuritud Eestis ühtegi konkurentsikuritegu. Eelmisel aastal uuriti kokku kuute juhtumit ja sel aastal tõenäoliselt see arv kasvab veelgi.
Kartelliküttide tegevuse tulemuslikkusest annab tunnistust ka see, et suurettevõtete juhid on olnud uurimisorganite huvi suhtes kriitilised. Näiteks aasta alguses võttis teravalt sõna ehitusettevõtja ja kaubanduskoja juht Toomas Luman, kelle hinnangul pole kartellid Eestis probleemiks.
Olen vastupidisel seisukohal ja arvan, et konkurentsireeglite rikkumine on olnud Eestis levinud. Konkurentsiameti mannetus varasematel aastatel, tekitas karistamatuse tunde ja kindluse, et kartellidele keegi jälile ei jõua.
Eestis on enamus kartellikahtlusi olnud seotud riigi või omavalitsuste hangetega. Koostööd tehes on üritatud hanke hinda võimalikult kõrgeks ajada, et saaks maksumaksjale maksimaalselt suure arve esitada. Ehituse puhul kasutati väidetavalt sellist skeemi, et hankel osalejad leppisid tingimustes eelnevalt kokku, dikteerisid need tellijale ehk riigile ja hiljem jagati omavahel tulu nii, et hanke võitnud peatöövõtja tellis allhankena töid ka nendelt firmadelt, kes kartelli kuulusid. Teine väidetav skeem puudutas tasu eest konkursil osalemisest loobumist. Või siis jagati omavahel ära suured objektid ja ei tuldud üksteisega konkureerima.
Mõni aasta tagasi tehtud uuringust selgus, et kümnendik Eesti ettevõtete juhtidest on pidanud oma valdkonnas levinuks konkurentsireeglite rikkumist. Justiitsminister Rein Lang on pidanud seda protsenti murettekitavalt suureks.
Nüüd hakkab olukord muutuma. Oluline polegi see, kui palju ettevõtjaid konkurentsiseaduse rikkumise pärast vahele jääb või süüdi mõistetakse. Tähtis on, et konkurentsiamet näitab oma musklit. Teadmine, et sa võid vahele jääda, aitab kõige paremini kartellide loomist takistada. Murrangu selles valdkonnas tõi põhimõte, mille kohaselt pääseb karistusest inimene, kes teatab toimuvast kartellist ning teeb uurijatega koostööd. Sarnast abinõud on edukalt rakendatud ka mujal Euroopas.
Kartellid esinevad turgudel, kus üht toodet või teenust pakub väike grupp müüjaid. Väike armas Eesti on keelatud kokkulepeteks suurepärane paik ja kartelliküttide tööpõld on siin lai. Kokku saab leppida hinnas, toodangu mahus ja riigihangete tulemuses, omavahel saab jagada turuosasid, kasumit, kliente ja territooriume. Seda kõike tehakse konkurentsi tapmise eesmärgil.
Kartelli eriline võlu sõlmijatele ning väljakutse uurijatele seisneb selles, et kokkulepet on keeruline tõestada. Kokkuleppeid ei panda reeglina paberile, et politsei saaks neid asjaosaliste kabinettides raamatute vahelt välja puistata. Samuti pole kartellil sageli konkreetset ohvrit, kes politsei poole pöörduks. Kartelli ohvrid viibivad oma staatusest teadmatuses ja maksavad kartellileppe sõlmijale kõrgemat hinda, mida on lubanud turule peale suruda konkurentsi puudumine. Seepärast ongi oluline, et seadused soosiksid kartellis osalejate ausaid ülestunnistusi ja neid premeeritakse karistusest pääsemisega.
On väidetud, et nii me soosime koputamist ja pealekaebamist ning seda võidakse kasutada ära pahatahtlikult konkurentidele probleemide tekitamiseks. Sellise võimaluse aitab välistada karistus valekaebuse esitamise eest. Pealekaebamine ise ei ole aga kartellikuritegude puhul küll taunitav. Iga kodaniku kohus on kuritööst teatada ja keelatud kokkulepete sõlmimine on sarnane kuritegu nagu pangarööv või ükskõik milline teine.
Kümme aastat tagasi oli Eestis levinud maksuvabade firmade kasutamine. See oli auasi ja rumalaks peeti neid äriliidreid, kel polnud mõnda ettevõtet registreeritud kuhugi palmisaarele. Maksuameti jõuline tegevus tõi muutuse Eesti ärikultuuri ja ettevõtjad said aru, et ausalt makse makstes on ka võimalik edukalt äri ajada. Viimase aasta konkurentsiameti ja porikuratuuri töö tulemusena võib lähiajal toimuda sarnane meelemuutus ka konkurentsikuritegude vallas.
(Minu või Meelise kommentaare saab kuulata Vikerraadio eetris igal teisipäeval).
Paar aastat tagasi seadsid riigiasutused prioriteediks kartellidega võitlemise. Täiendati seadusi ning pandi paika eraldi meeskond, kes hakkas konkurentsikuritegudega süsteemselt tegelema. Nüüd on näha esimesi tulemusi. Aastatel 2005 kuni 2007 ei uuritud Eestis ühtegi konkurentsikuritegu. Eelmisel aastal uuriti kokku kuute juhtumit ja sel aastal tõenäoliselt see arv kasvab veelgi.
Kartelliküttide tegevuse tulemuslikkusest annab tunnistust ka see, et suurettevõtete juhid on olnud uurimisorganite huvi suhtes kriitilised. Näiteks aasta alguses võttis teravalt sõna ehitusettevõtja ja kaubanduskoja juht Toomas Luman, kelle hinnangul pole kartellid Eestis probleemiks.
Olen vastupidisel seisukohal ja arvan, et konkurentsireeglite rikkumine on olnud Eestis levinud. Konkurentsiameti mannetus varasematel aastatel, tekitas karistamatuse tunde ja kindluse, et kartellidele keegi jälile ei jõua.
Eestis on enamus kartellikahtlusi olnud seotud riigi või omavalitsuste hangetega. Koostööd tehes on üritatud hanke hinda võimalikult kõrgeks ajada, et saaks maksumaksjale maksimaalselt suure arve esitada. Ehituse puhul kasutati väidetavalt sellist skeemi, et hankel osalejad leppisid tingimustes eelnevalt kokku, dikteerisid need tellijale ehk riigile ja hiljem jagati omavahel tulu nii, et hanke võitnud peatöövõtja tellis allhankena töid ka nendelt firmadelt, kes kartelli kuulusid. Teine väidetav skeem puudutas tasu eest konkursil osalemisest loobumist. Või siis jagati omavahel ära suured objektid ja ei tuldud üksteisega konkureerima.
Mõni aasta tagasi tehtud uuringust selgus, et kümnendik Eesti ettevõtete juhtidest on pidanud oma valdkonnas levinuks konkurentsireeglite rikkumist. Justiitsminister Rein Lang on pidanud seda protsenti murettekitavalt suureks.
Nüüd hakkab olukord muutuma. Oluline polegi see, kui palju ettevõtjaid konkurentsiseaduse rikkumise pärast vahele jääb või süüdi mõistetakse. Tähtis on, et konkurentsiamet näitab oma musklit. Teadmine, et sa võid vahele jääda, aitab kõige paremini kartellide loomist takistada. Murrangu selles valdkonnas tõi põhimõte, mille kohaselt pääseb karistusest inimene, kes teatab toimuvast kartellist ning teeb uurijatega koostööd. Sarnast abinõud on edukalt rakendatud ka mujal Euroopas.
Kartellid esinevad turgudel, kus üht toodet või teenust pakub väike grupp müüjaid. Väike armas Eesti on keelatud kokkulepeteks suurepärane paik ja kartelliküttide tööpõld on siin lai. Kokku saab leppida hinnas, toodangu mahus ja riigihangete tulemuses, omavahel saab jagada turuosasid, kasumit, kliente ja territooriume. Seda kõike tehakse konkurentsi tapmise eesmärgil.
Kartelli eriline võlu sõlmijatele ning väljakutse uurijatele seisneb selles, et kokkulepet on keeruline tõestada. Kokkuleppeid ei panda reeglina paberile, et politsei saaks neid asjaosaliste kabinettides raamatute vahelt välja puistata. Samuti pole kartellil sageli konkreetset ohvrit, kes politsei poole pöörduks. Kartelli ohvrid viibivad oma staatusest teadmatuses ja maksavad kartellileppe sõlmijale kõrgemat hinda, mida on lubanud turule peale suruda konkurentsi puudumine. Seepärast ongi oluline, et seadused soosiksid kartellis osalejate ausaid ülestunnistusi ja neid premeeritakse karistusest pääsemisega.
On väidetud, et nii me soosime koputamist ja pealekaebamist ning seda võidakse kasutada ära pahatahtlikult konkurentidele probleemide tekitamiseks. Sellise võimaluse aitab välistada karistus valekaebuse esitamise eest. Pealekaebamine ise ei ole aga kartellikuritegude puhul küll taunitav. Iga kodaniku kohus on kuritööst teatada ja keelatud kokkulepete sõlmimine on sarnane kuritegu nagu pangarööv või ükskõik milline teine.
Kümme aastat tagasi oli Eestis levinud maksuvabade firmade kasutamine. See oli auasi ja rumalaks peeti neid äriliidreid, kel polnud mõnda ettevõtet registreeritud kuhugi palmisaarele. Maksuameti jõuline tegevus tõi muutuse Eesti ärikultuuri ja ettevõtjad said aru, et ausalt makse makstes on ka võimalik edukalt äri ajada. Viimase aasta konkurentsiameti ja porikuratuuri töö tulemusena võib lähiajal toimuda sarnane meelemuutus ka konkurentsikuritegude vallas.
(Minu või Meelise kommentaare saab kuulata Vikerraadio eetris igal teisipäeval).
Mutli jääb päeva lõpuks omadega plussi
Päevalehe teatel sai Mutli väärteo eest 9000 krooni trahvi. Väärtegu seisnes reisifirma 15 000 kroonise kinkekaardi vastuvõtmises ning sellega Tenerife reisi finantseerimises. Multi küll ise on lubanud karistuse kohta kohtule kaebuse esitada, aga kui see peaks jääma jõusse, siis tasub küll tulevikus ametnikel mutlit teha.
Mutli juhtumist selgub, et kui sa võtad ametnikuna vastu kingituse, siis pead lihtsalt osa selle väärtusest loovutama trahvi kujul riigile. Osa aga jääb sulle.
Altkäemaksu või pistise süüdistusest pääsemiseks on oluline, et ei jääks jälgi vastuteenete osas kingituse tegijale ja nii oledki päeva lõpuks mõnede tuhandete kroonide võrra rikkam.
Sellist karistuspraktikat võib ka nimetada korruptsioonimaiate ametnike võõrutusprogrammiks. Kogu saadud tulu ei saa karistusena ära võtta, sest see võib tekitada stressi. Nii võõrutataksegi Mutlit samm-sammult. Konkreetsest kinkekaardist pidi ta loovutama 9000 krooni, järgmine kord on tõenäoliselt trahvisumma suurem.
Mutli juhtumist selgub, et kui sa võtad ametnikuna vastu kingituse, siis pead lihtsalt osa selle väärtusest loovutama trahvi kujul riigile. Osa aga jääb sulle.
Altkäemaksu või pistise süüdistusest pääsemiseks on oluline, et ei jääks jälgi vastuteenete osas kingituse tegijale ja nii oledki päeva lõpuks mõnede tuhandete kroonide võrra rikkam.
Sellist karistuspraktikat võib ka nimetada korruptsioonimaiate ametnike võõrutusprogrammiks. Kogu saadud tulu ei saa karistusena ära võtta, sest see võib tekitada stressi. Nii võõrutataksegi Mutlit samm-sammult. Konkreetsest kinkekaardist pidi ta loovutama 9000 krooni, järgmine kord on tõenäoliselt trahvisumma suurem.
laupäev, 1. august 2009
Krimiuudised on ajakirjanduseetika seisukohast tõsine probleem
Päevaleht ja Tarmu Tammerk juhivad tähelepanu Eesti ajakirjanduseetika kõige suuremale probleemile - need on eratelekanalite krimiuudised või politseisaated, mida tehes väga sageli rikutakse inimeste õigust privaatsusele. Kasutatakse ära inimeste teadmatust ja abitust. Kõige hullemad on sellised lõigud, kus ajakirjanik astub koos politsei ja töötava kaameraga sisse inimeste kodudesse. Selliseid asju ei tohiks teha.
Või näidatakse uudistes pikalt kahe tavalise inimese tülitsemist kaamera ees. Selliste juhtumite puhul ei saa rääkida avalikust huvist. Need uudislõigud sünnivad tänu sellele, et inimesed ei oska meediaga suhelda ja ei saa aru, mis tagajärjed sellel võivad olla. Telekanalid kasutavad seda teadmatust alatult ära.
Politsei, haiglad jt asutused peaksid hoolitsema inimeste privaatsuse kaitsmise eest. On olnud juhtumeid, kus inimene ei saagi ise otsustada, sest on mingi õnnetuse järgselt haiglavoodis ning siis ründab tema privaatsust haigla esindaja, kes ajakirjanike huvist meelitatult räägib kaamerate ja välklampide ees oma patsiendi haigusloost.
Aga, et sellele rehale on astunud ka rahvusringhääling, siis meenutan ühte juhtumit, mille kohta kirjutasin 2006. aasta novembris repliigi "Arst olgu pigem vait" - "Mind jahmatas laupäevase Aktuaalse Kaamera uudislõik, milles Tartu Ülikooli kliinikumi doktor andis detailse ülevaate Tallinna-Tartu maanteel ränka liiklusõnnetusse sattunud näitlejate ja laste tervislikust seisundist. Saan aru, et avalikkus janunes info järele, aga sellisel kujul info edastamine oli vale. Meil võiks olla kindlus, et kui satume haiglasse, siis saame ise otsustada, kui palju meie haigusloost avalikuks infoks muutub. Ja senikaua, kuni me ei ole suutelised otsustama, peaksid arstid olema vait." (ÄP, 08.11.2006). Kui arst rikkus oma kommentaariga laste õigusi, siis meediaväljaanne oleks saanud seda lõiku mitte eetrisse lastes neid lapsi kaitsta.
Sain selle repliigi peale ka päris mitu vastukaja, kusjuures PR-inimestelt, kes nõustasid poliitikuid. Nad kirjeldasid juhtumeid, kus arst ületas mõne prominendi tervisest rääkides oma volitusi. Krimiuudised toetuvadki meil paljuski sellele, et politsei või ka arstid teevad ajakirjanikuga koostööd ja aitavad õnnetusse sattunud inimeste privaatsust rikkuda ning sageli on kannatajateks täiesti tavalised inimesed, kes pole avaliku elu tegelased.
Või näidatakse uudistes pikalt kahe tavalise inimese tülitsemist kaamera ees. Selliste juhtumite puhul ei saa rääkida avalikust huvist. Need uudislõigud sünnivad tänu sellele, et inimesed ei oska meediaga suhelda ja ei saa aru, mis tagajärjed sellel võivad olla. Telekanalid kasutavad seda teadmatust alatult ära.
Politsei, haiglad jt asutused peaksid hoolitsema inimeste privaatsuse kaitsmise eest. On olnud juhtumeid, kus inimene ei saagi ise otsustada, sest on mingi õnnetuse järgselt haiglavoodis ning siis ründab tema privaatsust haigla esindaja, kes ajakirjanike huvist meelitatult räägib kaamerate ja välklampide ees oma patsiendi haigusloost.
Aga, et sellele rehale on astunud ka rahvusringhääling, siis meenutan ühte juhtumit, mille kohta kirjutasin 2006. aasta novembris repliigi "Arst olgu pigem vait" - "Mind jahmatas laupäevase Aktuaalse Kaamera uudislõik, milles Tartu Ülikooli kliinikumi doktor andis detailse ülevaate Tallinna-Tartu maanteel ränka liiklusõnnetusse sattunud näitlejate ja laste tervislikust seisundist. Saan aru, et avalikkus janunes info järele, aga sellisel kujul info edastamine oli vale. Meil võiks olla kindlus, et kui satume haiglasse, siis saame ise otsustada, kui palju meie haigusloost avalikuks infoks muutub. Ja senikaua, kuni me ei ole suutelised otsustama, peaksid arstid olema vait." (ÄP, 08.11.2006). Kui arst rikkus oma kommentaariga laste õigusi, siis meediaväljaanne oleks saanud seda lõiku mitte eetrisse lastes neid lapsi kaitsta.
Sain selle repliigi peale ka päris mitu vastukaja, kusjuures PR-inimestelt, kes nõustasid poliitikuid. Nad kirjeldasid juhtumeid, kus arst ületas mõne prominendi tervisest rääkides oma volitusi. Krimiuudised toetuvadki meil paljuski sellele, et politsei või ka arstid teevad ajakirjanikuga koostööd ja aitavad õnnetusse sattunud inimeste privaatsust rikkuda ning sageli on kannatajateks täiesti tavalised inimesed, kes pole avaliku elu tegelased.
Tellimine:
Postitused (Atom)