Täna hommikul oli Postimehe majandusuudiste saidil E-24 uudis "Reisimuljed: armunud Odessasse I osa". Hea tahtmise korral saaks seda isegi esitleda börsiuudisena, sest tekst on võetud börsil oleva Tallinna Kaubamaja kliendiajakirjast Hooaeg.
Tekib küsimus, kas tegemist on ajakirjandusliku materjaliga või ajakirjandusliku materjali pähe esitatud reklaamiga. Uudises on kohe juhtlõigus link, millele klikates jõuab lugeja Tallinna Kaubamaja kodulehele. Arikli autoriks ei ole aga üldsegi vist ajakirjanik, vaid Tallinna Kaubamaja turundustöötja. Vähemalt on artikli autor Anne-Liis Ostov töötanud Kaubamaja kontsernis turundusjuhina. Märget loo juures aga ei ole, et tegmist pole ajakirjanikuga.
Samuti pole märget, kas selle uudise põhe esitatud reisikirja avaldamise eest on Tallinna Kaubamaja ka Postimehele maksnud.
reede, 24. september 2010
teisipäev, 21. september 2010
Õnneks midagi ka vahelduseks loosungitele
Hariduse rahastamine on teema, millega erinevad poliitikud üritavad populaarsust võita. Kindlasti saame algavas valimiskampaanias kuulda valimisloosungeid, mis lubavad haridusele tehtavaid kulutusi suurendada, kuid vähem saame lugeda ideedest, kust see täiendav raha soovitakse võtta.
Seetõttu on mind viimastel päevadel üllatanud positiivselt justiitsminister Rein Lang ja haridusminister Tõnis Lukas. Mõlemad poliitikud on oma väljaütlemistega suutnud hariduse rahastamise teema muuta loosungite hõikamisest sisutihedaks aruteluks.
Rein Lang julges möödunud neljapäeval toimunud valitsuse pressikonverentsil oponeerida tasuta kõrghariduse eest seisjatega ning juhtis tähelepanu olulistele argumentidele.Esiteks ei ole olemas tasuta lõunaid. Kui riik pakub osale kodanikest kõrgharidust tasuta, peame arvestama, et selle maksavad kinni solidaarselt kõik maksumaksjad. Ehk nagu Lang ütles - kui keegi seab ülla eesmärgi suunata haridusse täiendavalt 1,5 miljardit krooni, peab ta ka vastama, kust ja kelle arvelt see raha tuleb.
Teine teemade ring puudutab seda, mida saab maksumaksja vastu, kui ta pakub osadele inimestele tasuta koolitust. Lang rääkis, et mitte kedagi ei saa teha sunnismaiseks, kui ta omandab Eestis hariduse. Ta võib tööle minna Prantsusmaale, Iirimaale, Norrasse, kuhu iganes. Ja seetõttu tekib küsimus, kas tõepoolest peab ühiskond välismaale tööle minevate kodanike kõrghariduse täielikult kinni maksma.
Näiteks arstid nõuavad häälekalt tervishoiusüsteemi lisaraha ähvardades muidu minna tööle rikastesse Euroopa riikidesse. Töökohavalik peab loomulikult olema igale inimesele vaba, kuid samas on välismaale tööle minevaid spetsialiste koolitanud riigil õigus nõuda nende koolitamiseks kulutatud rahast vähemalt osa tagasi. Eesti maksumaksja ei pea koolitama tööjõudu rikka Norra või Soome tarbeks.
Kolmas kõrghariduse tasuliseks muutmise argument puudutab võrdsust. Suur osa noori maksavad praegu ise või siis maksavad nende vanemad kinni kõrghariduse omandamise. Nende jaoks ei eksisteeri tasuta kõrgharidust. Selleks, et enda õpinguid rahastada tuleb kooli kõrvalt käia tööl ja see on üks põhjus, miks paljud jätavad kõrghariduse omandamise pooleli. Tallinna Tehnikaülikoolis katkestab õppetöö umbes kolmandik üliõpilastest.Seetõttu oleks aus, kui praegu tasuta kõrgharidust omavad noored võtaksid mingi osa kuludest enda kanda ning praegu enda hariduse eest ise maksvate üliõpilaste rahaline koormus väheneb.
Kõrghariduse tasuliseks muutmise vastastel on samuti tugevaid argumente. Näiteks võib halveneda hariduse kättesaadavus vaesematele peredele, suureneda veelgi lõhe erineva sissetulekuga inimeste vahel.
Need vastuargumendid aga ei tähenda, et tasuline kõrghariduse idee tuleks kohe kõrvale heita. Üks võimalus saada haridussüsteemi raha juurde on see, kui kõik tudengid osagi nende harimiseks kulutatavatest summadest tasuvad ise, mitte ei kanna seda kogu koormat umbisikuline maksumaksja.
Seetõttu on positiivne haridusminister Tõnis Lukase algatus. Ta pakkus välja ühe idee, kuidas neid eespool kirjeldatud probleeme lahendada. Minu hinnangul on sellel ideel jumet, sest on heaks kompromissiks tasulise kõrghariduse toetajate ja vastaste jaoks.
Lukase idee kohaselt oleks kõrghariduse omandamine noorele inimesele tõesti tasuta ehk tema ideed rakendades ei saa väita, et hea hariduse saamine muutub vaesematele inimestele kättesaamatumaks.
Samas pakub Lukas välja, et kui sa oled riigi kulul hariduse omandanud ja läinud pärast ülikooli lõppu tasuvale tööle, siis hakkad sa oma sissetulekust maksma väikese osa ühiskonnale sihtotstarbeliselt tagasi ja toetad neid noori, kes on alles oma haridustee alguses.
Ootuspäraselt sai Tõnis Lukase ettepanek palju kriitikat. Küll öeldi, et tegemist on pooliku lahendusega, küll nõuti täpseid arvutusi. Aga on väga hea, et haridusminister ei tulnud välja lõplikku lahendusega ning ei otsustanud haridussüsteemi täiendava raha leidmist kuskil kabinetivaikuses. Kõigile neile, kes tormasid Lukast materdama, on mul üks palve. Olge konstruktiivsed. Enne Lukase ideele ei ütlemist mõelge korraks, kas teil endil on parem lahendus. Kui ei ole, siis on targem olla vait, sest Eesti elu paremaks muuta lubavaid loosungeid peame lugema niigi liiga sageli.
Seetõttu on mind viimastel päevadel üllatanud positiivselt justiitsminister Rein Lang ja haridusminister Tõnis Lukas. Mõlemad poliitikud on oma väljaütlemistega suutnud hariduse rahastamise teema muuta loosungite hõikamisest sisutihedaks aruteluks.
Rein Lang julges möödunud neljapäeval toimunud valitsuse pressikonverentsil oponeerida tasuta kõrghariduse eest seisjatega ning juhtis tähelepanu olulistele argumentidele.Esiteks ei ole olemas tasuta lõunaid. Kui riik pakub osale kodanikest kõrgharidust tasuta, peame arvestama, et selle maksavad kinni solidaarselt kõik maksumaksjad. Ehk nagu Lang ütles - kui keegi seab ülla eesmärgi suunata haridusse täiendavalt 1,5 miljardit krooni, peab ta ka vastama, kust ja kelle arvelt see raha tuleb.
Teine teemade ring puudutab seda, mida saab maksumaksja vastu, kui ta pakub osadele inimestele tasuta koolitust. Lang rääkis, et mitte kedagi ei saa teha sunnismaiseks, kui ta omandab Eestis hariduse. Ta võib tööle minna Prantsusmaale, Iirimaale, Norrasse, kuhu iganes. Ja seetõttu tekib küsimus, kas tõepoolest peab ühiskond välismaale tööle minevate kodanike kõrghariduse täielikult kinni maksma.
Näiteks arstid nõuavad häälekalt tervishoiusüsteemi lisaraha ähvardades muidu minna tööle rikastesse Euroopa riikidesse. Töökohavalik peab loomulikult olema igale inimesele vaba, kuid samas on välismaale tööle minevaid spetsialiste koolitanud riigil õigus nõuda nende koolitamiseks kulutatud rahast vähemalt osa tagasi. Eesti maksumaksja ei pea koolitama tööjõudu rikka Norra või Soome tarbeks.
Kolmas kõrghariduse tasuliseks muutmise argument puudutab võrdsust. Suur osa noori maksavad praegu ise või siis maksavad nende vanemad kinni kõrghariduse omandamise. Nende jaoks ei eksisteeri tasuta kõrgharidust. Selleks, et enda õpinguid rahastada tuleb kooli kõrvalt käia tööl ja see on üks põhjus, miks paljud jätavad kõrghariduse omandamise pooleli. Tallinna Tehnikaülikoolis katkestab õppetöö umbes kolmandik üliõpilastest.Seetõttu oleks aus, kui praegu tasuta kõrgharidust omavad noored võtaksid mingi osa kuludest enda kanda ning praegu enda hariduse eest ise maksvate üliõpilaste rahaline koormus väheneb.
Kõrghariduse tasuliseks muutmise vastastel on samuti tugevaid argumente. Näiteks võib halveneda hariduse kättesaadavus vaesematele peredele, suureneda veelgi lõhe erineva sissetulekuga inimeste vahel.
Need vastuargumendid aga ei tähenda, et tasuline kõrghariduse idee tuleks kohe kõrvale heita. Üks võimalus saada haridussüsteemi raha juurde on see, kui kõik tudengid osagi nende harimiseks kulutatavatest summadest tasuvad ise, mitte ei kanna seda kogu koormat umbisikuline maksumaksja.
Seetõttu on positiivne haridusminister Tõnis Lukase algatus. Ta pakkus välja ühe idee, kuidas neid eespool kirjeldatud probleeme lahendada. Minu hinnangul on sellel ideel jumet, sest on heaks kompromissiks tasulise kõrghariduse toetajate ja vastaste jaoks.
Lukase idee kohaselt oleks kõrghariduse omandamine noorele inimesele tõesti tasuta ehk tema ideed rakendades ei saa väita, et hea hariduse saamine muutub vaesematele inimestele kättesaamatumaks.
Samas pakub Lukas välja, et kui sa oled riigi kulul hariduse omandanud ja läinud pärast ülikooli lõppu tasuvale tööle, siis hakkad sa oma sissetulekust maksma väikese osa ühiskonnale sihtotstarbeliselt tagasi ja toetad neid noori, kes on alles oma haridustee alguses.
Ootuspäraselt sai Tõnis Lukase ettepanek palju kriitikat. Küll öeldi, et tegemist on pooliku lahendusega, küll nõuti täpseid arvutusi. Aga on väga hea, et haridusminister ei tulnud välja lõplikku lahendusega ning ei otsustanud haridussüsteemi täiendava raha leidmist kuskil kabinetivaikuses. Kõigile neile, kes tormasid Lukast materdama, on mul üks palve. Olge konstruktiivsed. Enne Lukase ideele ei ütlemist mõelge korraks, kas teil endil on parem lahendus. Kui ei ole, siis on targem olla vait, sest Eesti elu paremaks muuta lubavaid loosungeid peame lugema niigi liiga sageli.
pühapäev, 19. september 2010
Valijal on lühike mälu, õnneks ajakirjanikul mitte
Viimasel nädalal palju vastukajasid tekitanud IRLi kampaania-küsitlus on piinlik küll. Esiteks, piinlik seetõttu, et IRLi juhid ei julge avalikkusele tunnistada, et tegemist on valimiskampaania ühe osaga. Olen ise näinud Ene Ergma ja Mart Laari selgitusi, need on ikka väga magedad. Teiseks, IRL arvab, et valija on lühikese mäluga ning seetõttu võib valetada.
Ühe vale tõi hästi tänases raadiosaates välja Kalle Muuli. IRL väidab oma küsitlusankeedis, et tema valitsuses oleku ajal on pensionid 44% tõusnud, aga sellest väitest on jäänud ära ainult kaks sõna ning seetõttu on IRLi väide ka vale. Õigem oleks sellesse ankeeti kirjutada, et sõltumata IRLi püüdlustest on praeguse valitsusliidu ajal pensionid tõusnud, sest nagu Muuli meenutas, siis oli IRL eesotsas Mart Laariga see, kes pidas kriisiajal vajalikuks ka pensionide kärpimist.
Kuniks ajakirjanike mälu on pikem keskmise valija mälust, võiks poliitikud oma kampaaniates valetamist vältida. Laar peaks ju seda oma pikast poliitiku-karjäärist hästi teadma, et valel on lühikesed jalad.
IRLiga veel üks naljakas juhtum sellest nädalast, mis näitab, et see erakond ei soovi avalikkusele rääkida asjadest nii nagu need on. Saime nädala esimesel poolel vihje, et IRL on oma maja müüki pannud, et saada raha valimiskampaania kulude katmiseks. Ajakirjanik küsis IRLilt kommentaari ja algas üks häma. Ken-Marti Vaher, kes võiks olla IRLis selles küsimuses kõige paremini informeeritud, ei tahtnud esimese hooga üldse midagi teema kohta öelda ja suunas ajakirjaniku pressinimese poole. Kui Eesti Päevaleht sel nädalal uudise avalikuks tegi, siis asus IRL rääkima, et müügi põhjus pole mitte raha, vaid pigem see, et maja on IRLile jäänud lihtsalt kitsaks. Ei usu ma mitte kuidagi seda põhjendust. Kui see nii oleks, siis saanuks IRLi esindajad seda ka kohe öelda. Tõenäoliselt juhtus nii, et IRL hakkas saama ajakirjanikelt päringuid Keskerakonnas ja Reformierakonnas ringleva info kohta IRLi maja müügist. Tehti kiiresti mõned kriisikoosolekud, et mõelda välja sobilik põhjendus. Rahahäda ja selle lahendamine maja müügiga poleks erakonna mainele võibolla kõige paremini mõjunud. Nii jõutigi põhjenduseni, et maja on lihtsalt jäänud kitsaks.
IRL on kahjuks läinud valimiste eel pooltõdede rääkimise ja hämamise teed. Tõenäoliselt on põhjuseks hirm, et IRL võib teha uutel valimistel kehvema tulemuse ehk saada riigikogus senisest vähem kohti ning Reform võib teha parema tulemuse ehk saada rohkem kohti.
Ühe vale tõi hästi tänases raadiosaates välja Kalle Muuli. IRL väidab oma küsitlusankeedis, et tema valitsuses oleku ajal on pensionid 44% tõusnud, aga sellest väitest on jäänud ära ainult kaks sõna ning seetõttu on IRLi väide ka vale. Õigem oleks sellesse ankeeti kirjutada, et sõltumata IRLi püüdlustest on praeguse valitsusliidu ajal pensionid tõusnud, sest nagu Muuli meenutas, siis oli IRL eesotsas Mart Laariga see, kes pidas kriisiajal vajalikuks ka pensionide kärpimist.
Kuniks ajakirjanike mälu on pikem keskmise valija mälust, võiks poliitikud oma kampaaniates valetamist vältida. Laar peaks ju seda oma pikast poliitiku-karjäärist hästi teadma, et valel on lühikesed jalad.
IRLiga veel üks naljakas juhtum sellest nädalast, mis näitab, et see erakond ei soovi avalikkusele rääkida asjadest nii nagu need on. Saime nädala esimesel poolel vihje, et IRL on oma maja müüki pannud, et saada raha valimiskampaania kulude katmiseks. Ajakirjanik küsis IRLilt kommentaari ja algas üks häma. Ken-Marti Vaher, kes võiks olla IRLis selles küsimuses kõige paremini informeeritud, ei tahtnud esimese hooga üldse midagi teema kohta öelda ja suunas ajakirjaniku pressinimese poole. Kui Eesti Päevaleht sel nädalal uudise avalikuks tegi, siis asus IRL rääkima, et müügi põhjus pole mitte raha, vaid pigem see, et maja on IRLile jäänud lihtsalt kitsaks. Ei usu ma mitte kuidagi seda põhjendust. Kui see nii oleks, siis saanuks IRLi esindajad seda ka kohe öelda. Tõenäoliselt juhtus nii, et IRL hakkas saama ajakirjanikelt päringuid Keskerakonnas ja Reformierakonnas ringleva info kohta IRLi maja müügist. Tehti kiiresti mõned kriisikoosolekud, et mõelda välja sobilik põhjendus. Rahahäda ja selle lahendamine maja müügiga poleks erakonna mainele võibolla kõige paremini mõjunud. Nii jõutigi põhjenduseni, et maja on lihtsalt jäänud kitsaks.
IRL on kahjuks läinud valimiste eel pooltõdede rääkimise ja hämamise teed. Tõenäoliselt on põhjuseks hirm, et IRL võib teha uutel valimistel kehvema tulemuse ehk saada riigikogus senisest vähem kohti ning Reform võib teha parema tulemuse ehk saada rohkem kohti.
neljapäev, 16. september 2010
Luik ja Schibsted valmistavad ette vangerdusi Eesti meediaturul
Informeeritud allika käest laekus Äripäeva ajakirjanikule info, et Ekspress Grupi suuromanik Hans H. Luik ja norrakate Schibsted peavad praegu läbirääkimisi. Võimalik, et nende kõneluste tulemusena toimuvad juba sel aastal mõningad vangerdused Eesti meediaturul.
Kahjuks ei ole see allikas nii hästi informeeritud, et teaks kõneluste sisu. Pakun mõned spekulatsioonid, mille üle Luik ja norrakad võivad kõnelusi pidada.
1. Luik loobub osalusest Õhtulehes ja samas saab endale Schibstedi osaluse Ajakirjade Kirjastuses. See tehing tundub kõige tõenäolisem.
Õhtulehes ja Ajakirjade Kirjastuses jagunevad praegu Ekspress Grupil ja norrakate Eesti Meedial osalused võrdselt. Kunagi oli taoline turu jaotamine mõistlik, kuid nüüd on olukord muutunud. Eesti Ekspress on koos välimuse värskendamisega muutnud ka oma sisukontseptsiooni ja pigem asunud konkureerima Õhtulehega. Õigem oleks öelda, et on asunud täitma seda tühimikku, mille Õhtuleht on jätnud vabaks. Ekspress Grupi seisukohast võiks olla mõistlik loobuda osalusest Õhtulehes ning üritada siis Õhtulehelt ka lugejaid ja tellijaid ära tõmmata.
Ajakirjade Kirjastuse Ekspress Grupi kontrolli alla liikumise poolt räägib see, et ajakirjad pole Schibstedi jaoks olnud oluline valdkond. Schibstedi lipulaevadeks on Norras ja Rootsis tabloidid ning seetõttu on taolisest vangerdusest huvitatud mõlemad pooled. Osaluse müügist Õhtulehes poleks aga huvitatud Schibsted. Seega võib olla norrakate tingimuseks, et kui Luik tahab müüa Ekspress Grupi osaluse Õhtulehes, siis peab ta ostma Eesti Meedialt ära osaluse Ajakirjade Kirjastuses.
Võimalik, et kõnelused puudutavad aga ainult ühte ühisfirmat ning siis on selleks Õhtuleht.
2. Osaluse müük Eesti Päevalehes?
Luik on viimasel ajal soovinud Päevalehes muutusi, kuid pole nende muutuste tegemiseks leidnud ühist keelt kaasomaniku Jaan Manitskiga, kes on näiteks pannud veto Luige plaanidele teha muutusi Päevalehe juhtkonnas. Teisalt pole Manitski olnud ka nõus oma osalust müüma Luigele, et viimane saaks Päevalehega tegutsemiseks vabad käed.
Arvestades Manitski-faktorit ja Päevalehe kehva äriseisu, siis võiks Luik olla huvitatud osaluse müügist. Häda aga selles, et Postimehel pole mingit huvi selle osaluse ostmise vastu. Postimehe positsioon on praegu piisavalt tugev ja väiksema konkurendi ostuks pole mingit vajadust.
3. Schibsted müüb Ekspress Grupile Kanal2?
Viimase aasta jooksul on meediaringkondades liikunud jutud, et Schibsted plaanib väljuda Eestis teleturult ja on huvitatud loobuma Kanal2st. Kui need jutud peavad paika, siis tõenäoliselt ei oleks aga ostjaks Ekspress Grupp, kellel ei ole selleks raha. Kui müügisoov oleks tõsine, siis tõenäoliselt pakuksid norrakad Kanal2 ka Äripäeva omanikele Bonnieritele. Kanal2 müügi vastu on kindlasti aga Schibstedi kohapealsed juhid eesotsas Mart Kadastikuga, kellele teleäri on südamelähedane. Lisaks võtab tele ka üha suuremat tükki reklaamiturul.
4. Tõenäoliselt ei puuduta kõnelused ka Postimehe või Eesti Ekspressi müüki.
Eesti Ekspress on viimane, mida Luik on valmis müüma, sõltumata sellest, millised on nädalalehe majandustulemused. Postimehe müügiks pole aga norrakatel mingit vajadust ja sarnaselt Kanal2-le pole ka Luigel piisavalt raha, et Eesti suurimat päevalehte osta. Luige ja norrakate vahel peetavatel kõnelustel on ikkagi Luik pigem müüja poolel ja norrakad ostja rollis.
5. Luik müüb maha Delfi?
Delfi eest makstud kõrge hind ja selle tehinguga võetud laenukoorem on pannud Luige aktiivselt tegutsema. Delfis toimuv on muutunud Luigele esimeseks prioriteediks ning ta lööb igapäevaselt aktiivselt kaasa Delfi tegemistes. Lisaks kõigele läheb Delfil ka reklaamiturul praegu hästi.
Delfi müük oleks ka liiga suur hoopi Luige ego pihta, sest näitaks teda ebaõnnestujana. Delfi ost küll tekitas Ekspress Grupile probleeme, kuid samas on Luige jaoks praegu ka kõige suuremaks võimaluseks. Sellest kanalist ta ei loobu. Tuleb ka arvestada, et Delfist ja/või Eesti Ekspressist loobumisega kaotaks Luik tuntavalt oma mõjuvõimu Eestis. Seda ta kindlasti väldib.
Kahjuks ei ole see allikas nii hästi informeeritud, et teaks kõneluste sisu. Pakun mõned spekulatsioonid, mille üle Luik ja norrakad võivad kõnelusi pidada.
1. Luik loobub osalusest Õhtulehes ja samas saab endale Schibstedi osaluse Ajakirjade Kirjastuses. See tehing tundub kõige tõenäolisem.
Õhtulehes ja Ajakirjade Kirjastuses jagunevad praegu Ekspress Grupil ja norrakate Eesti Meedial osalused võrdselt. Kunagi oli taoline turu jaotamine mõistlik, kuid nüüd on olukord muutunud. Eesti Ekspress on koos välimuse värskendamisega muutnud ka oma sisukontseptsiooni ja pigem asunud konkureerima Õhtulehega. Õigem oleks öelda, et on asunud täitma seda tühimikku, mille Õhtuleht on jätnud vabaks. Ekspress Grupi seisukohast võiks olla mõistlik loobuda osalusest Õhtulehes ning üritada siis Õhtulehelt ka lugejaid ja tellijaid ära tõmmata.
Ajakirjade Kirjastuse Ekspress Grupi kontrolli alla liikumise poolt räägib see, et ajakirjad pole Schibstedi jaoks olnud oluline valdkond. Schibstedi lipulaevadeks on Norras ja Rootsis tabloidid ning seetõttu on taolisest vangerdusest huvitatud mõlemad pooled. Osaluse müügist Õhtulehes poleks aga huvitatud Schibsted. Seega võib olla norrakate tingimuseks, et kui Luik tahab müüa Ekspress Grupi osaluse Õhtulehes, siis peab ta ostma Eesti Meedialt ära osaluse Ajakirjade Kirjastuses.
Võimalik, et kõnelused puudutavad aga ainult ühte ühisfirmat ning siis on selleks Õhtuleht.
2. Osaluse müük Eesti Päevalehes?
Luik on viimasel ajal soovinud Päevalehes muutusi, kuid pole nende muutuste tegemiseks leidnud ühist keelt kaasomaniku Jaan Manitskiga, kes on näiteks pannud veto Luige plaanidele teha muutusi Päevalehe juhtkonnas. Teisalt pole Manitski olnud ka nõus oma osalust müüma Luigele, et viimane saaks Päevalehega tegutsemiseks vabad käed.
Arvestades Manitski-faktorit ja Päevalehe kehva äriseisu, siis võiks Luik olla huvitatud osaluse müügist. Häda aga selles, et Postimehel pole mingit huvi selle osaluse ostmise vastu. Postimehe positsioon on praegu piisavalt tugev ja väiksema konkurendi ostuks pole mingit vajadust.
3. Schibsted müüb Ekspress Grupile Kanal2?
Viimase aasta jooksul on meediaringkondades liikunud jutud, et Schibsted plaanib väljuda Eestis teleturult ja on huvitatud loobuma Kanal2st. Kui need jutud peavad paika, siis tõenäoliselt ei oleks aga ostjaks Ekspress Grupp, kellel ei ole selleks raha. Kui müügisoov oleks tõsine, siis tõenäoliselt pakuksid norrakad Kanal2 ka Äripäeva omanikele Bonnieritele. Kanal2 müügi vastu on kindlasti aga Schibstedi kohapealsed juhid eesotsas Mart Kadastikuga, kellele teleäri on südamelähedane. Lisaks võtab tele ka üha suuremat tükki reklaamiturul.
4. Tõenäoliselt ei puuduta kõnelused ka Postimehe või Eesti Ekspressi müüki.
Eesti Ekspress on viimane, mida Luik on valmis müüma, sõltumata sellest, millised on nädalalehe majandustulemused. Postimehe müügiks pole aga norrakatel mingit vajadust ja sarnaselt Kanal2-le pole ka Luigel piisavalt raha, et Eesti suurimat päevalehte osta. Luige ja norrakate vahel peetavatel kõnelustel on ikkagi Luik pigem müüja poolel ja norrakad ostja rollis.
5. Luik müüb maha Delfi?
Delfi eest makstud kõrge hind ja selle tehinguga võetud laenukoorem on pannud Luige aktiivselt tegutsema. Delfis toimuv on muutunud Luigele esimeseks prioriteediks ning ta lööb igapäevaselt aktiivselt kaasa Delfi tegemistes. Lisaks kõigele läheb Delfil ka reklaamiturul praegu hästi.
Delfi müük oleks ka liiga suur hoopi Luige ego pihta, sest näitaks teda ebaõnnestujana. Delfi ost küll tekitas Ekspress Grupile probleeme, kuid samas on Luige jaoks praegu ka kõige suuremaks võimaluseks. Sellest kanalist ta ei loobu. Tuleb ka arvestada, et Delfist ja/või Eesti Ekspressist loobumisega kaotaks Luik tuntavalt oma mõjuvõimu Eestis. Seda ta kindlasti väldib.
Tellimine:
Postitused (Atom)