Olen ajakirjanikuna töötanud 16 aastat ega ole selle aja jooksul kogenud nii tugevat survet ühe artikli ilmumise takistamiseks kui eelmise reede kaaneloo “Väljapressimine või R-skeem?” puhul.
Selle uurimistöö aluseks olevaid dokumente nähes ütlesin toimetuses, et me läheme mõjukate inimeste vastu ja käivitub võimas masinavärk, mis hakkab meile vastu töötama. Me ei tohi eksida, sest seda eksimust kasutatakse ära väga valusalt.
Ma ei kujutanud aga ette, et on olemas veel üks jõud, kes oma tegevusetusega, kas siis tahtlikult või tahtmatult, proovib juhtumit summutada. Postimees, Eesti Päevaleht, Eesti Ekspress ja Rahvusringhääling eesotsas uudistesaatega AK on otsustanud teemat vältida.
Ilmekas näide oli esmaspäeval AKs olnud uudislõik Reformierakonna populaarsuse tõusust. Ajakirjanik tegi intervjuu Reformierakonna peasekretäri Kristen Michaliga, aga ei esitanud ühtki küsimust rahastamisega seotud kahtluste kohta.
Äripäev on viimasel nädalal paljastanud küll Reformierakonna saladusi, aga me oleme ootamatult tekitanud diskussiooni Eesti meedia professionaalsuse, huvide ja tegutsemismotiivide teemal. Antropovi-Rahumägi-Ojulandi ning nüüd juba Ansipi juhtumi kajastamine on põhjustanud taas erinevaid spekulatsioone Eesti meedia kallutatuse osas. Minus on viimase nädalaga kahjuks tekkinud veendumus, et uudiskriteeriumite sekka on tulnud uus kriteerium, milleks on parteiline kuuluvus.
Olen endalt ja paljud on minult küsinud, mis on osa meedia vaikimise põhjus. Ma ei oodanud Äripäevas ilmunud lugude järel konkurentide kaasakiitmist. Aga uskusin, et erakondade rahastamise teemat peetakse oluliseks, sõltumata sellest, millist erakonda see puudutab. Arvasin, et suurte väljaannete ajakirjanikud asuvad samuti vastuseid otsima. Mida rohkem ajakirjanikke pühendub tõe otsimisele, seda suurem on tõenäosus, et avalikkus ka tõe teada saab.
Nii käitus näiteks kolmapäeval ETV eetris olnud "Pealtnägijas" Mihkel Kärmas, kel õnnestus saada kaamera ette rääkima Droomi omanik Heiki Penu. Võrreldes "Pealtnägijaga" oli ülejäänud meedial kuuepäevane edumaa selle intervjuu hankimiseks, aga nad ei kasutanud seda võimalust. Põhjus on tõenäoliselt toimetajates, kes otsustavad, mis teemadele ajakirjanikud peavad pühenduma ja mis teemad tuleb välistada. Meedia vaikimist kasutas isegi Reformierakond enda õigustamiseks.
Küsimusele, miks vaikitakse, olen enda jaoks saanud järgmised vastused.
Kadedus. Äripäev sai hea materjali ja ei tahetud teha reklaami konkurendile.
Eneseõigustus. Sellest juhtunust teati, aga ei tahetud tunnistada, et ei suudetud oravate pähklit katki hammustada ja seetõttu kinnitati endale, et teemat pole. Jaanus Rahumägi kinnitas meiele eelmisel nädalal korduvalt, et juhtumiga on tegelenud Ekspress ja Postimees, aga nad on saanud aru, et lugu ei ole.
Isiklik solvumine. Mõni meediafirma juht on Äripäeva peale kunagi tema tegemis paljastanud artiklite avaldamise pärast solvunud ja seetõttu on organisatsiooni lipukirjaks: “Võimenda Äripäeva eksimusi, vaiki maha nende saavutused”. Seekord polnud kindlust, kas tegemist oli eksimuse või saavutusega.
Soov meeldida peaministri parteile. Keskerakond räägib sageli, et on väljaandeid, kelle juhid ei taha, et nende väljaannetes ilmuksid Reformierakonna suhtes kriitilised artiklid või saatelõigud. Nüüd andis meedia Keskerakonnale hea argumendi jätkata propaganda lehtedega.
Mure Eesti tuleviku pärast. Kardeti pühenduda tõe otsingule, sest tõde võib-olla selline, mis aitab võimule Savisaare ja Keskerakonna, kelle valimiskampaania kulud on olnud konkurentsitult kõige suuremad.
Enesealalhoiuinstinkt. Erakondade rahalised võimalused ahenevad ja äkki tehakse järgmistel valimistel vähem valimisreklaami ning ka meedia teenib vähem.
Kahtlased võlanõudjad. Poliitikult nõuab võlga kupeldamisega seotud isik. Peaminister Andrus Ansip teadis koguni, et võlanõudjad on seotud allilmaga. Ent kui Keskerakonna mõni poliitik vaidleks valimisarvete üle allilmaga, oleks uudis täna vaikivate lehtede ja telejaamade põhiteema.
Need on minu vastusevariandid. Oleks tore, kui sel teemal tekiks diskussioon ja vaikivad meediaväljaanded vähemalt selgitaksid avalikkusele, miks nad vaikivad.
Olen ise arvamusel, et avalikkus peab teadma, kui poliitikutelt nõutakse võlga, sest need poliitikud võivad olla mõjutatavad.
See juhtum näitab, et osa erakondade valimiskuludest jäetakse deklareerimata. Kui aga jäetakse deklareerimata kulud, siis jäävad deklareerimata ka tulud. Antropovi näite põhjal võib püstitada hüpoteesi, et eelmistel riigikogu valimistel olid Reformierakonna kulud mitu korda suuremad ametlikult deklareeritud 32 miljonist kroonist. See tähendab, et ka tulud pidid olema suuremad. Siit tekib kogu juhtumi kõige olulisem küsimus: kust need tulud tulid ja miks neid ei taheta avalikustada?
Erakonnad näitavad valimiskulutusi väiksematena, sest on huvigrupid, kes on aheldanud parteid ja poliitikud enda külge. Varjatud raha vastu võtvast poliitikust või parteist saab rahastaja ori ja riigikogus, valitsuses või omavalitsuses ei esinda ta enam valijate huve.
Äripäeva eesmärk on olnud tuua avalikkuse ette poliitikute salajane rahastamine ja nende peidetud sidemed. Eelmisel aastal ilmunud K-skeemi lugu oli esimene näide. Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli kinkekaardi juhtum on teine, Reformierakonna juures tegutsev sihtasutus kolmas ja R-skeem loodetavasti neljas näide.
Seda eeldusel, et uurimisorganid ja ajakirjanikud võtavad erakondade rahastamise teravdatud tähelepanu alla ega lase end segada sellest, et peaministri, justiitsministri ja mõne meediafirma toimetuse juhi toolil istuvad inimesed ei pea seda teemat oluliseks.
Ja enne, kui kolleegid hakkavad mind siunama, soovitan teha ühe enesekriitilise peeglisse vaatamise. Võtke välja kõik need sel aastal ilmunud artiklid ja uudislõigud, mida teie väljaanne on avaldanud seoses Keskerakonda kuuluva Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli (väidetava) 15 000kroonise kinkekaardiga. Kõrvutage neid Jaanus Rahumägi, Kristiina Ojulandi ja Robert Antropovi enam kui kahe miljoni kroonise valimiskulude (väidetava) varjamise kajastustega teie enda väljaannetes.
neljapäev, 29. oktoober 2009
Vikerraadio kommentaar: uurimise alustamiseks on infot piisavalt
Kuna osa Eesti meediast on Reformierakonna võimaliku varjatud rahastamise teema kajastamisel käitunud kui erakonna pressiteenistus, siis teen lühikese kokkuvõtte juhtumist ja juhin tähelepanu asjaoludele, mida tuleks selle juhtumiga seoses uurida.
2007. aasta riigikogu valimiste eel otsustasid Reformierakonna liikmed Jaanus Rahumägi ja Robert Antropov oma valimiskampaania korraldamise delegeerida reklaamibüroole Droom. Kui valimised said läbi ja reformierakondlased võidukalt šampust jõid, oli Droomi büroos matusemeeleolu. Rahumägi ja Antropovi kampaaniaarved ootasid maksmist, kuid mehed ise ei paistnud sellest olevat huvitatud. Lõpuks Droom pankrotistus.
Enne oma viimast hingetõmmet suutis Droom sundida juhtumi avalikustamisega ähvardamisega panna Jaanus Rahumägi osa võlga ära maksma. Rahumägi tegi eelmise aasta suvel valimiskampaania kulude katteks 600 000 krooni suuruse ülekande. Antropov jäi aga nõudmiste suhtes kurdiks. See lugu oleks jäänud saladuseks, kui Droomi pankrotipesast poleks võlanõuet ostnud ära kahtlase kuulsusega ärimees Vaido Peekmann, keda on meedias seostatud ka ühe Tallinnas tegutsenud lõbumajaga. Lõpptulemusena on jõudnud avalikkuse ette fakt, et kaks reformierakondlast sattusid võlanõudjate haardesse. Kogu juhtum on tõstatanud mitu olulist küsimust, millele vastuse otsimisega peaksid tegutsema erinevad uurimisorganid.
Oluline on selgitada välja, kas poliitikud sattusid tõesti väljapressijate ohvriks. See on versioon, mida esitasid kuni peaminister Andrus Ansipi juhtumisse sekkumiseni Rahumägi ja Antropov ise.
Kui väljapressimine on poliitikute esimene pähe karanud vabandus, siis tuleb hakata uurima, kas Äripäeva poolt avalikustatud juhtumi puhul on tegemist Reformierakonna varjatud rahastamisega ning valimiskulude varjamisega.
Pärast seda, kui Äripäev aasta tagasi tõi avalikkuse ette Keskerakonna varjatud rahastamisskeemi mittetulundusühingu kaudu, laekus toimetusse mitmeid vihjeid, et tegelikult kasutatakse erakondade rahastamiseks ühte teist skeemi. Erakondade toetajad peidetakse reklaamibüroo varju. Poliitik palub reklaamibürool teha oma valimiskampaania ning samal ajal sõlmivad seda poliitikut toetavad ettevõtted reklaamibürooga lepingu erinevate teenuste ostmiseks. Osa firmade poolt makstavast summast läheb tegelikult poliitiku kulude katmiseks.
Vaadates võlanõudjate poolt esitatud dokumente tekib kahtlus, et ka Rahumägi, Antropov ning Reformierakond võisid sellist skeemi kasutada. Uurimisorganite ülesanne olekski selgitada välja, kas selline skeem on võlanõudjate välja mõeldud, või on poliitikud oma seaduse rikkumisega loonud soodsa pinnase neilt raha nõudmiseks.
Kui peaks selguma, et firmad katsid osa poliitikute kulusid, siis edasi on uurijate käes uus sassis lõngakera, mida hakata lahti arutama. Kui ettevõtja annab erakonnale või poliitikule varjatult raha, siis ta ootab ka mingit vastuteenet.
Tegelikult pole Rahumägi ja Antropov ainsad, kelle puhul on Äripäev tõstatanud kahtluse, et nende valimiskuludest osa võidi maksta kinni seadust rikkudes firmade poolt. Tänases Äripäevas on kajastatud Kristiina Ojulandi valimiskampaaniaga seonduvat ning ajalehe käsutuses olevate dokumentide põhjal on alust arvata, et vähemalt kahe valimisürituse kulud maksis Ojulandi eest samuti üks laiemale avalikkusele tundmatu kinnisvarafirma.
Lisaks politseile ja prokuratuurile peaks juhtumi vastu tundma huvi ka maksuamet, sest Antropovi ja Rahumägi vastu esitatud võlanõudes on mustvalgel kirjas maksudest hoidumine. Kui peaks leidma tõendamist, et osa Rahumägi, Antropovi ja Ojulandi valimiskuludest on tasunud firmad, siis on poliitikud saanud nendelt ettevõtetelt tulu ja maksuamet peaks kontrollima, kas see tulu on ka tuludeklaratsioonis deklareeritud.
Kas on rikutud ka konkreetseid seadus, on ikkagi juba uurimisorganite ülesanne välja selgitada ja kohtu ülesanne otsustada. Ma loodan, et uurimisorganid suhtuvad ilmunud infosse tõsiselt ja võtavad need erinevad kahtlused vähemalt kontrollida.
2007. aasta riigikogu valimiste eel otsustasid Reformierakonna liikmed Jaanus Rahumägi ja Robert Antropov oma valimiskampaania korraldamise delegeerida reklaamibüroole Droom. Kui valimised said läbi ja reformierakondlased võidukalt šampust jõid, oli Droomi büroos matusemeeleolu. Rahumägi ja Antropovi kampaaniaarved ootasid maksmist, kuid mehed ise ei paistnud sellest olevat huvitatud. Lõpuks Droom pankrotistus.
Enne oma viimast hingetõmmet suutis Droom sundida juhtumi avalikustamisega ähvardamisega panna Jaanus Rahumägi osa võlga ära maksma. Rahumägi tegi eelmise aasta suvel valimiskampaania kulude katteks 600 000 krooni suuruse ülekande. Antropov jäi aga nõudmiste suhtes kurdiks. See lugu oleks jäänud saladuseks, kui Droomi pankrotipesast poleks võlanõuet ostnud ära kahtlase kuulsusega ärimees Vaido Peekmann, keda on meedias seostatud ka ühe Tallinnas tegutsenud lõbumajaga. Lõpptulemusena on jõudnud avalikkuse ette fakt, et kaks reformierakondlast sattusid võlanõudjate haardesse. Kogu juhtum on tõstatanud mitu olulist küsimust, millele vastuse otsimisega peaksid tegutsema erinevad uurimisorganid.
Oluline on selgitada välja, kas poliitikud sattusid tõesti väljapressijate ohvriks. See on versioon, mida esitasid kuni peaminister Andrus Ansipi juhtumisse sekkumiseni Rahumägi ja Antropov ise.
Kui väljapressimine on poliitikute esimene pähe karanud vabandus, siis tuleb hakata uurima, kas Äripäeva poolt avalikustatud juhtumi puhul on tegemist Reformierakonna varjatud rahastamisega ning valimiskulude varjamisega.
Pärast seda, kui Äripäev aasta tagasi tõi avalikkuse ette Keskerakonna varjatud rahastamisskeemi mittetulundusühingu kaudu, laekus toimetusse mitmeid vihjeid, et tegelikult kasutatakse erakondade rahastamiseks ühte teist skeemi. Erakondade toetajad peidetakse reklaamibüroo varju. Poliitik palub reklaamibürool teha oma valimiskampaania ning samal ajal sõlmivad seda poliitikut toetavad ettevõtted reklaamibürooga lepingu erinevate teenuste ostmiseks. Osa firmade poolt makstavast summast läheb tegelikult poliitiku kulude katmiseks.
Vaadates võlanõudjate poolt esitatud dokumente tekib kahtlus, et ka Rahumägi, Antropov ning Reformierakond võisid sellist skeemi kasutada. Uurimisorganite ülesanne olekski selgitada välja, kas selline skeem on võlanõudjate välja mõeldud, või on poliitikud oma seaduse rikkumisega loonud soodsa pinnase neilt raha nõudmiseks.
Kui peaks selguma, et firmad katsid osa poliitikute kulusid, siis edasi on uurijate käes uus sassis lõngakera, mida hakata lahti arutama. Kui ettevõtja annab erakonnale või poliitikule varjatult raha, siis ta ootab ka mingit vastuteenet.
Tegelikult pole Rahumägi ja Antropov ainsad, kelle puhul on Äripäev tõstatanud kahtluse, et nende valimiskuludest osa võidi maksta kinni seadust rikkudes firmade poolt. Tänases Äripäevas on kajastatud Kristiina Ojulandi valimiskampaaniaga seonduvat ning ajalehe käsutuses olevate dokumentide põhjal on alust arvata, et vähemalt kahe valimisürituse kulud maksis Ojulandi eest samuti üks laiemale avalikkusele tundmatu kinnisvarafirma.
Lisaks politseile ja prokuratuurile peaks juhtumi vastu tundma huvi ka maksuamet, sest Antropovi ja Rahumägi vastu esitatud võlanõudes on mustvalgel kirjas maksudest hoidumine. Kui peaks leidma tõendamist, et osa Rahumägi, Antropovi ja Ojulandi valimiskuludest on tasunud firmad, siis on poliitikud saanud nendelt ettevõtetelt tulu ja maksuamet peaks kontrollima, kas see tulu on ka tuludeklaratsioonis deklareeritud.
Kas on rikutud ka konkreetseid seadus, on ikkagi juba uurimisorganite ülesanne välja selgitada ja kohtu ülesanne otsustada. Ma loodan, et uurimisorganid suhtuvad ilmunud infosse tõsiselt ja võtavad need erinevad kahtlused vähemalt kontrollida.
esmaspäev, 26. oktoober 2009
Parteid kõnnivad miiniväljal
Erakondade rahastamine on valdkond, mille läbipaistvamaks muutmisega ei soovi poliitikud tegeleda. Parteidel pole huvi sulgeda erinevaid auke, kust on võimalik erakondade kassasse varjatult raha tuua.
Sellega on parteid vabatahtlikult astunud miiniväljale ja neil pole kunagi kindlust, millal järjekordne miin nende jalgade all lõhkeb.
Kui Äripäev oma uurimistöö tulemusena avalikustas aasta tagasi Keskerakonna varjatud rahastamise sihtasutuse kaudu, siis saime mitmest allikast infot, et tegelikult kasutavad parteid palju laialdasemalt ühte teist skeemi.
Skeem ise on üldjoontes järgmine. Esimese sammuna kohtub erakonna mõni juhtpoliitik mõnel avalikul üritusel konkreetse firma omanikega. Lepitakse kokku erakonna toetamine. Teineteisele osutatavatest teenetest ja muudest asjadest täpsemalt ei räägita. Teineteist mõistetakse poolelt sõnalt.
Näinud ära ettevõtja nõustuva peanoogutuse, delegeerib poliitik ülejäänu korraldamise partei ametnikele, et mitte olla ise skeemitamisega seotud. Järgneb erakonna ametnike (sageli peasekretäri) kohtumine toetust lubanud ettevõtte tegevjuhtidega ja lepitakse kokku juba toetuse saamise detailid. Mõnikord kasutatakse ka vahemehi, kes pole erakonnaga seotud.
Järgmisena tuleb mängu kolmas osapool, kelleks on reklaamibüroo või mõni muu teenusepakkuja. Tema esitab ettevõttele arve teenuste eest, mida tegelikult osutati erakonnale. Mõnikord üritatakse skeem ajada segasemaks ja lisatakse erinevaid lülisid advokaate või mõnda muud alltöövõtjat kasutades. Pärast valimisi on poliitikul kohustus kuulata ära erakonda rahastanud ettevõtja mure ja siis aidata seda lahendada. Kusjuures ka siin välditakse neljasilmakohtumisi, mure edastamiseks saab edukalt kasutada erialaliitusid, mittetulundusühinguid või teisi lobiste.
Sellise skeemi avastamine ja päevavalgele toomine on keeruline. Kokkulepped on suusõnalised ja skeemis osalejatele pole juhtumi avalikustamine kasulik. Reklaamibüroo hammustaks kätt, mis teda toidab, ettevõtjad kaotaksid võimaluse mõjutada poliitikuid endale soodsate otsuste langetamisel ja erakondade rahakott jääks tühjemaks ning valimiskampaania kulud väiksemaks.
Äripäev sai enda käsutusse Reformierakonna viimaste riigikogu valimiste tagamaadele valgust heitvad dokumendid tänu sellele, et erakonna kahele poliitikule - Jaanus Rahumägile ja Robert Antropovile - kampaaniat korraldanud reklaamibüroo läks pankrotti. Väidetava võla poliitikute vastu ostsid ära võlgade sissenõudmisega tegelevad inimesed. Ootamatult astus platsile uus mängija, kelle heaolu ei sõltu kirjeldatud skeemi varjamisest.
Meie käsutuses olevates dokumentides on viiteid, et Reformierakonda võidi rahastada varjatult. Kui hakkasime juhtunut uurima, siis meile enestelegi ootamatult selgus, et poliitikud võisid sattuda hoopis väljapressimise ohvriks. Need kaks kahtlust on piisavalt tõsised, et kuritegude avastamisega tegelevad erinevad asutused peaksid sekkuma ja aitama tõe päevavalgele tuua.
Kogu loo peakangelane - Reformierakond - on huvitatud, et juhtum võimalikult kiiresti unustusehõlma vajuks ja keegi seda lähemalt uurima ei hakkaks. Seetõttu on selgituste andmise asemel ka otsustatud minna rünnakule ja süüdistatakse Äripäeva tellimusloo kirjutamises. Sarnane oli ka Keskerakonna süüdistus aasta tagasi, aga siis süüdistati Äripäev reformierakondlaste heaks töötamises.
Toona aitas just Keskerakonna sihtasutuse tegevuse uurimine tõe välja selgitada. Loodan, et sama juhtub ka nüüd, kuigi uurimisasutuste vastas on palju mõjuvõimsam erakond, kui selleks oli Keskerakond.
Reformierakonnaga seotud rahastamisskandaalist saab lugeda siit.
Sellega on parteid vabatahtlikult astunud miiniväljale ja neil pole kunagi kindlust, millal järjekordne miin nende jalgade all lõhkeb.
Kui Äripäev oma uurimistöö tulemusena avalikustas aasta tagasi Keskerakonna varjatud rahastamise sihtasutuse kaudu, siis saime mitmest allikast infot, et tegelikult kasutavad parteid palju laialdasemalt ühte teist skeemi.
Skeem ise on üldjoontes järgmine. Esimese sammuna kohtub erakonna mõni juhtpoliitik mõnel avalikul üritusel konkreetse firma omanikega. Lepitakse kokku erakonna toetamine. Teineteisele osutatavatest teenetest ja muudest asjadest täpsemalt ei räägita. Teineteist mõistetakse poolelt sõnalt.
Näinud ära ettevõtja nõustuva peanoogutuse, delegeerib poliitik ülejäänu korraldamise partei ametnikele, et mitte olla ise skeemitamisega seotud. Järgneb erakonna ametnike (sageli peasekretäri) kohtumine toetust lubanud ettevõtte tegevjuhtidega ja lepitakse kokku juba toetuse saamise detailid. Mõnikord kasutatakse ka vahemehi, kes pole erakonnaga seotud.
Järgmisena tuleb mängu kolmas osapool, kelleks on reklaamibüroo või mõni muu teenusepakkuja. Tema esitab ettevõttele arve teenuste eest, mida tegelikult osutati erakonnale. Mõnikord üritatakse skeem ajada segasemaks ja lisatakse erinevaid lülisid advokaate või mõnda muud alltöövõtjat kasutades. Pärast valimisi on poliitikul kohustus kuulata ära erakonda rahastanud ettevõtja mure ja siis aidata seda lahendada. Kusjuures ka siin välditakse neljasilmakohtumisi, mure edastamiseks saab edukalt kasutada erialaliitusid, mittetulundusühinguid või teisi lobiste.
Sellise skeemi avastamine ja päevavalgele toomine on keeruline. Kokkulepped on suusõnalised ja skeemis osalejatele pole juhtumi avalikustamine kasulik. Reklaamibüroo hammustaks kätt, mis teda toidab, ettevõtjad kaotaksid võimaluse mõjutada poliitikuid endale soodsate otsuste langetamisel ja erakondade rahakott jääks tühjemaks ning valimiskampaania kulud väiksemaks.
Äripäev sai enda käsutusse Reformierakonna viimaste riigikogu valimiste tagamaadele valgust heitvad dokumendid tänu sellele, et erakonna kahele poliitikule - Jaanus Rahumägile ja Robert Antropovile - kampaaniat korraldanud reklaamibüroo läks pankrotti. Väidetava võla poliitikute vastu ostsid ära võlgade sissenõudmisega tegelevad inimesed. Ootamatult astus platsile uus mängija, kelle heaolu ei sõltu kirjeldatud skeemi varjamisest.
Meie käsutuses olevates dokumentides on viiteid, et Reformierakonda võidi rahastada varjatult. Kui hakkasime juhtunut uurima, siis meile enestelegi ootamatult selgus, et poliitikud võisid sattuda hoopis väljapressimise ohvriks. Need kaks kahtlust on piisavalt tõsised, et kuritegude avastamisega tegelevad erinevad asutused peaksid sekkuma ja aitama tõe päevavalgele tuua.
Kogu loo peakangelane - Reformierakond - on huvitatud, et juhtum võimalikult kiiresti unustusehõlma vajuks ja keegi seda lähemalt uurima ei hakkaks. Seetõttu on selgituste andmise asemel ka otsustatud minna rünnakule ja süüdistatakse Äripäeva tellimusloo kirjutamises. Sarnane oli ka Keskerakonna süüdistus aasta tagasi, aga siis süüdistati Äripäev reformierakondlaste heaks töötamises.
Toona aitas just Keskerakonna sihtasutuse tegevuse uurimine tõe välja selgitada. Loodan, et sama juhtub ka nüüd, kuigi uurimisasutuste vastas on palju mõjuvõimsam erakond, kui selleks oli Keskerakond.
Reformierakonnaga seotud rahastamisskandaalist saab lugeda siit.
kolmapäev, 21. oktoober 2009
Lugu pole veel ilmunud, aga juba ähvardatakse kohtuga
Oleme reedel, 23. oktoobril Äripäevas ilmuva Reformierakonda puudutava artikli puhul saanud juba kaks ähvardust, et kui see artikkel ilmub, siis ootab Äripäeva kohtutee. See on imelik, et kohtusse mineku osas ollakse kindlad, ilma, et oleks lugu loetud. Pole kuigi sagedane, et küsimuste esitamine sunnib asjaosalised hagisid koostama ja kohtuga ähvardama. See on klassikaline mõjutuskatse ning loodetakse, et Äripäev jätab oma loost osa küsimusi välja. Kindlasti me seda ei tee, sest juhtum on liiga tõsine.
Reedel ilmuva loo osas on asjaosaliste käitumises veel üks ühine joon. Nimelt väidetakse, et on olemas dokumendid, mis Äripäeva käsutuses olevates dokumentides olevad faktid kummutavad ja näitavad, et meie andmed ei pea paika. Neid dokumente aga ei näidata, sest meie kahtlustused on liiga tõsised.
Reedel ilmuva loo osas on asjaosaliste käitumises veel üks ühine joon. Nimelt väidetakse, et on olemas dokumendid, mis Äripäeva käsutuses olevates dokumentides olevad faktid kummutavad ja näitavad, et meie andmed ei pea paika. Neid dokumente aga ei näidata, sest meie kahtlustused on liiga tõsised.
teisipäev, 20. oktoober 2009
Rootsi meedia kajastab aasta vana uudist SEBst
Swedbanki ümber puhkenud pensionifondide skandaal jäi Rootsi meedias kajastamata. Rootslased ärkasid alles eelmise nädala lõpus ja tulid välja teatega, et lisaks Swedile uurib finantsinspektsioon ka SEBd.
Rootsi meedia refereering ilmus ka pühapäeval korraks Äripäeva online ning eile ja täna on seda teemat kajastanud ka Päevaleht, Postimees ja Delfi. Võtsime ise selle uudise pühapäeval onlinest ära, sest meie andmetel ajas Rootsi meedia segi praeguse Swedbanki uurimise ja eelmisel aastal SEB Likviidsusfondiga seotud finantsinspektsiooni uurimise. See sama SEB uurimine, millest rootslased praegu kirjutavad ja mis on täna ka Eesti meedias leidnud võimendust, on Äripäeva andmetel tegelikult eelmisel aastal toimunud uurimine.
Selle juhtumiga seoses meenus üks aastaid tagasi Äripäevaga juhtunu, kui me oleksime avaldanud tõsise uudise pähe Äripäeva enda aprillinalja. Tegime 1. aprilli lehte ühe naljauudise, mille korjas üles Soome meedia ja refereeris seda. Meie toimetaja võttis aga mõni päev hiljem Soome pressis ilmunud naljauudise refereeringu ja tõlkis ära ning see pidi ilmuma tõsise uudise pähe Äripäevas. Õnneks toimetaja seda märkas ning nii jäi 1. aprilli uudise kordus ilmumata.
Rootsi meedia refereering ilmus ka pühapäeval korraks Äripäeva online ning eile ja täna on seda teemat kajastanud ka Päevaleht, Postimees ja Delfi. Võtsime ise selle uudise pühapäeval onlinest ära, sest meie andmetel ajas Rootsi meedia segi praeguse Swedbanki uurimise ja eelmisel aastal SEB Likviidsusfondiga seotud finantsinspektsiooni uurimise. See sama SEB uurimine, millest rootslased praegu kirjutavad ja mis on täna ka Eesti meedias leidnud võimendust, on Äripäeva andmetel tegelikult eelmisel aastal toimunud uurimine.
Selle juhtumiga seoses meenus üks aastaid tagasi Äripäevaga juhtunu, kui me oleksime avaldanud tõsise uudise pähe Äripäeva enda aprillinalja. Tegime 1. aprilli lehte ühe naljauudise, mille korjas üles Soome meedia ja refereeris seda. Meie toimetaja võttis aga mõni päev hiljem Soome pressis ilmunud naljauudise refereeringu ja tõlkis ära ning see pidi ilmuma tõsise uudise pähe Äripäevas. Õnneks toimetaja seda märkas ning nii jäi 1. aprilli uudise kordus ilmumata.
esmaspäev, 19. oktoober 2009
Valimisöö kohtumiste järgsed sahinad
Äripäeva on jõudnud vihjed, et sotsid on nõus võtma Tallinnas vastu Keskerakonna ettepaneku tulla koalitsiooni. Jüri Pihl saab endale Tallinna volikogu esimehe koha ja Vitsut liigub sealt Mutli asemel Tallinna abilinnapeaks.
Kesk küll võitis valimised, aga edumaa volikogus on liiga väike, et rahulikult valitseda ja seetõttu on ka kesk huvitatud koostööst sotsidega.
Kesk küll võitis valimised, aga edumaa volikogus on liiga väike, et rahulikult valitseda ja seetõttu on ka kesk huvitatud koostööst sotsidega.
Kas nüüd peaks Ansip astuma tagasi?
Pühapäevased valimised olid Edgar Savisaare ja Keskerakonna suur võit ning kõigi teiste erakondade suur kaotus, ükskõik, kuidas kaotajad tulemusi tõlgendavad. Hommikul valimistulemusi Vikerraadios kommenteerinud Rein Veidemann oli arvamusel, et Savisaare ligi 39 000 häält tähendab seda, et peaminister Ansip peab astuma tagasi ning Keskerakond peab tulema võimule ka kogu riigis.
Selle seisukoha toeks räägib tõik, et Keskerakond kogus üksi rohkem hääli kui Reform ja IRL kahekesi kokku. Kui pärast europarlamendi valimisi ütles Ansip, et kaks valitsusliidu erakonda said suurema toetuse võrreldes opositsiooniga, siis praegu on selge, et valitsusliidu ja neid võimul hoidvate roheliste toetus on väiksem, kui riigikogu opositsioonil.
Tõenäoliselt üritavad Reform ja IRL teha nägu, et tegemist oli kohalike valimistega ning kesk oli edukas just Tallinnas ja seetõttu ei ole Ansipi valitsuse lahkumine õige.
Kui aga vaadata valimistulemust, siis on see umbusaldus ka praegusele valitsusliidule. Emotsionaalselt ma muidugi ei soovi Reformi ja IRLi võimult lahkumist ja pean seda riigile väga halvaks lahenduseks. Samas meie demokraatia arengule tuleks see aga kasuks, kui Ansipi valitsus lahkuks. Seda muidugi eeldusel, et tulevikus järgiksid ka teised erakonna sama praktikat.
Selle seisukoha toeks räägib tõik, et Keskerakond kogus üksi rohkem hääli kui Reform ja IRL kahekesi kokku. Kui pärast europarlamendi valimisi ütles Ansip, et kaks valitsusliidu erakonda said suurema toetuse võrreldes opositsiooniga, siis praegu on selge, et valitsusliidu ja neid võimul hoidvate roheliste toetus on väiksem, kui riigikogu opositsioonil.
Tõenäoliselt üritavad Reform ja IRL teha nägu, et tegemist oli kohalike valimistega ning kesk oli edukas just Tallinnas ja seetõttu ei ole Ansipi valitsuse lahkumine õige.
Kui aga vaadata valimistulemust, siis on see umbusaldus ka praegusele valitsusliidule. Emotsionaalselt ma muidugi ei soovi Reformi ja IRLi võimult lahkumist ja pean seda riigile väga halvaks lahenduseks. Samas meie demokraatia arengule tuleks see aga kasuks, kui Ansipi valitsus lahkuks. Seda muidugi eeldusel, et tulevikus järgiksid ka teised erakonna sama praktikat.
pühapäev, 18. oktoober 2009
Linnapeade valimisdebatis üllatas kõige positiivsemalt Strandberg
Eile ETV eetris olnud linnapeade valimisdebatis üllatas mind kõige positiivsemalt Marek Strandberg. Saate teises pooles suutis ta debatis domineerinud Savisaarelt aeg-ajalt initsiatiivi haarata ning ta oli tegelikult kõige keerulisem vastane Savisaarele. Võibolla ka seetõttu, et Savisaare meeskond oli Laari ja Pentuse rünnakuteks hästi valmistunud.
Savisaar küll domineeris, aga kogu tema tegevus oli suunatud olemasolevate toetajate kinnistamisele. Kahtlejate seas poolehoiu võitmiseks oleks tulnud vähem kasutada Savisaarele nii omast demagoogiat. Enamusele küsimustele jättis ta vastamata ja kriitikale vastates oli põhisõnum, et teie tegite kunagi ammu ju ka nii. Hästi pareeris aga Savisaar kriitika eelarve suunal sellega, et kui valitsus järgmise aasta eelarve mahtu oluliselt ei kärbi, siis on imelik, et valitsusliidu erakonnad nõuavad linnalt eelarve kärpimist.
Laar üritas kohe debati alguses positsioneerida ennast, kui Savisaare vastase ühisrinde juhti. Alguses see tal õnnestus päris hästi ning tema otsene rünnak Savisaare suunas lükkas debati korralikult käima. Ta ei suutnud aga seda juhtrolli lõpuni välja kanda. Laarilt oleksin oodanud paremat esinemist.
Pentuse plussiks oli see, et ta jäi vähemalt väliselt rahulikuks, hoidis kinni oma ühest põhiteemast (lasteaedade toetuste vähendamine) ning ei kaldunud kõrvale. Hea käik oli ka palve allkirjastada kaamerate ees dokument, mis muudab ära linnavalitsuse varasema korralduse vähendada lasteaedade kulusid. Savisaar oli selleks aga valmistunud ning Pentus lasi Savisaare liiga kergelt konksuküljest lahti. Oleks tulnud paremini vaatajatele näidata, et Savisaare portfellis olnud ja korraks ka vaatajatele näidatud dokument ei taga veel lasteaedade rahastamise jätkumist.
Lasteaedade rahastamise teemal oli Savisaare nõrgaks kohaks ka see, kui ta ütles, et kohtus lasteaedade juhtidega ning ütles, et ei kärbita. On selge, et sellest ütlemisest ei piisa, kui samas on tulnud lasteaia juhatajatele linnavalitsusest konkreetne kärpenõue. Sellele aga oponendid tähelepanu ei juhtinud.
Kõige nõrgem eilses debatis oli Jüri Pihl. Ta ei jäänud eriti millegagi silma. Ei suutnud saate jooksul kordagi haarata initsiatiivi, kuigi saatejuhid talle selle võimaluse kohe esimese avaküsimusega korruptsiooni kohta pakkusid.
Selliste debattide puhul, kus on viis osalejat on oluline haarata initsiatiiv ja seda mitte käest lasta. Seda suutis hästi Savisaar ja kohati ka Laar ning Strandberg.
Oluline on keskenduda ainult paarile olulisemale teemale, mis on konkreetse persooni tugevused ning üritada neid võimendada ja hoida kogu debati vältel kuumana. Seda üritas teha Pentus (lasteaiad ja maamaks). Maamaksu osas muidugi jäi Reform jänni tänu sellele, et Pentus ei suutnud selgitada, miks Tartus ei soovita maamaksu kaotamist, aga Tallinnas soovitakse.
Oluline on kiiresti reageerida oponendi möödalaskmistele, demagoogiale ja seda võimendada. Seda suutis kõige paremini eile Strandberg ja samuti oli selles osas edukas ka Savisaar.
Saatejuhid said päris hästi hakkama ja kodutöö oli tehtud väga hea. Minu jaoks oli selle saate ainsaks puuduseks küsimise võimaluse andmine stuudios olnud parteilastele. Sellest variandist oleks võinud loobuda.
Savisaar küll domineeris, aga kogu tema tegevus oli suunatud olemasolevate toetajate kinnistamisele. Kahtlejate seas poolehoiu võitmiseks oleks tulnud vähem kasutada Savisaarele nii omast demagoogiat. Enamusele küsimustele jättis ta vastamata ja kriitikale vastates oli põhisõnum, et teie tegite kunagi ammu ju ka nii. Hästi pareeris aga Savisaar kriitika eelarve suunal sellega, et kui valitsus järgmise aasta eelarve mahtu oluliselt ei kärbi, siis on imelik, et valitsusliidu erakonnad nõuavad linnalt eelarve kärpimist.
Laar üritas kohe debati alguses positsioneerida ennast, kui Savisaare vastase ühisrinde juhti. Alguses see tal õnnestus päris hästi ning tema otsene rünnak Savisaare suunas lükkas debati korralikult käima. Ta ei suutnud aga seda juhtrolli lõpuni välja kanda. Laarilt oleksin oodanud paremat esinemist.
Pentuse plussiks oli see, et ta jäi vähemalt väliselt rahulikuks, hoidis kinni oma ühest põhiteemast (lasteaedade toetuste vähendamine) ning ei kaldunud kõrvale. Hea käik oli ka palve allkirjastada kaamerate ees dokument, mis muudab ära linnavalitsuse varasema korralduse vähendada lasteaedade kulusid. Savisaar oli selleks aga valmistunud ning Pentus lasi Savisaare liiga kergelt konksuküljest lahti. Oleks tulnud paremini vaatajatele näidata, et Savisaare portfellis olnud ja korraks ka vaatajatele näidatud dokument ei taga veel lasteaedade rahastamise jätkumist.
Lasteaedade rahastamise teemal oli Savisaare nõrgaks kohaks ka see, kui ta ütles, et kohtus lasteaedade juhtidega ning ütles, et ei kärbita. On selge, et sellest ütlemisest ei piisa, kui samas on tulnud lasteaia juhatajatele linnavalitsusest konkreetne kärpenõue. Sellele aga oponendid tähelepanu ei juhtinud.
Kõige nõrgem eilses debatis oli Jüri Pihl. Ta ei jäänud eriti millegagi silma. Ei suutnud saate jooksul kordagi haarata initsiatiivi, kuigi saatejuhid talle selle võimaluse kohe esimese avaküsimusega korruptsiooni kohta pakkusid.
Selliste debattide puhul, kus on viis osalejat on oluline haarata initsiatiiv ja seda mitte käest lasta. Seda suutis hästi Savisaar ja kohati ka Laar ning Strandberg.
Oluline on keskenduda ainult paarile olulisemale teemale, mis on konkreetse persooni tugevused ning üritada neid võimendada ja hoida kogu debati vältel kuumana. Seda üritas teha Pentus (lasteaiad ja maamaks). Maamaksu osas muidugi jäi Reform jänni tänu sellele, et Pentus ei suutnud selgitada, miks Tartus ei soovita maamaksu kaotamist, aga Tallinnas soovitakse.
Oluline on kiiresti reageerida oponendi möödalaskmistele, demagoogiale ja seda võimendada. Seda suutis kõige paremini eile Strandberg ja samuti oli selles osas edukas ka Savisaar.
Saatejuhid said päris hästi hakkama ja kodutöö oli tehtud väga hea. Minu jaoks oli selle saate ainsaks puuduseks küsimise võimaluse andmine stuudios olnud parteilastele. Sellest variandist oleks võinud loobuda.
laupäev, 17. oktoober 2009
Kiitus Reformierakonna kampaaniameistritele
Reformierakonna halliks kardinaliks peetav Rain Rosimannus suutis vahetult enne valimisi tekitada väikese skandaali vene keelt kõnelevatele valijatele suunatud reklaamiga, kus pole mingit viidet Reformierakonnale ning reklaamis soovitab tema poolt hääletada keegi P. Savisaar.
Huvitav käik, mida Eestis valimiskampaaniates kasutatakse suhteliselt vähe. Samas ei pruugi see olla sugugi halb, kuigi tõenäoliselt saab Rosimannus nüüd palju kriitikat. Taoliste skandaalide tekitamine võib väga hästi töötada. Selliseid turundusnippe soovitatakse ka ettevõtetele ning meelelahutus äris seda ka kasutataks. Aga ka mujal. Väidetavalt pani kunagi üks santehnikat müüv firma Haaberstisse üles suure välireklaami, kus peal paljas naine ning ettevõtte ja kampaaniat teinud turundusfirma töötajad tegid mitu kurja telefonikõnet linnaosavalitsusse, esinesid pahaste linnakodanikena ja nõudsid siivutu reklaami keelustamist. Ametnikud ehmatasid ära ja tahtsid reklaami maha võtta ning puhkes skandaal, mis oli reklaamikampaania üks osa. Tulemuseks oli korralik meediakajastus ning ettevõtte sai tasuta endale lehepinda, mis kampaaniat toetas.
Muidugi on alati oht, et osa publikust häälestub sinu vastu, aga parem on see, kui sinust räägitakse, kui see, et sind ei teata. Ja ei ole midagi paremat, kui sa poliitikuna suudad päev enne valimisi panna inimesed omavahel sinu sobivuse üle arutama. Rosimannus ületas päev enne valimisi meedias uudiskünnise ja saab anda edasi oma sõnumi. Kusjuures põhjendus võib tema valijatele peale minna. Ta kasutas Keskerakonna vastu samu relvi, mida Keskerakond kasutab oma kampaanias teiste vastu. Tal sai Keskerakonna käitumisest kõrini.
Teine hea käik Reformierakonna poolt seekordses kampaanias olid pensionid. Kui varemalt on Reformierakond ja Keskerakond vastandunud maksude küsimuses, siis nüüd läks Reformierakond jõuliselt ründama seda sihtrühma, keda neil oli võimalik Savisaare tagant ära meelitada. Tänu pronksmehele polnud mõtet püüda venelaste hääli ja tasus keskenduda pensionäridele.
Ma ei ole lugenud kokku neid kordi, kui Ansipil on õnnestunud end viimastel kuudel meedias näidata poliitikuna, kes kaitseb pensionäre pensioni alandamise eest. Erakond ei pidanud selleks trükkima valimisplakateid ja reklaamlehti. Nad said ühe oma kampaania oluliseima sõnumi edastada täiesti tasuta ja mitme kuu jooksul. Keskerakond ja Reform suutsid taas leida teema, mille üle vaieldes pääseda üleriigilisse meediasse ja olla pidevalt pildil. Kusjuures erilisi kulutusi ei pidanud erakonnad tegema, kulud kandsid ajalehtede, raadiote ja telekanalite omanikud, kes maksid kinni pensioni alandamise või mittealandamise teemalist debatti kajastanud ajakirjanike, fotograafide ja toimetajate palga ning muud kulud.
Kui valimiseelsel õhtul teha prognoos, siis julgen arvata, et tänu sellele pensionidebatile võtab Reformierakond Tallinnas parema tulemuse võrreldes Isamaa ja Res Publica Liiduga.
Huvitav käik, mida Eestis valimiskampaaniates kasutatakse suhteliselt vähe. Samas ei pruugi see olla sugugi halb, kuigi tõenäoliselt saab Rosimannus nüüd palju kriitikat. Taoliste skandaalide tekitamine võib väga hästi töötada. Selliseid turundusnippe soovitatakse ka ettevõtetele ning meelelahutus äris seda ka kasutataks. Aga ka mujal. Väidetavalt pani kunagi üks santehnikat müüv firma Haaberstisse üles suure välireklaami, kus peal paljas naine ning ettevõtte ja kampaaniat teinud turundusfirma töötajad tegid mitu kurja telefonikõnet linnaosavalitsusse, esinesid pahaste linnakodanikena ja nõudsid siivutu reklaami keelustamist. Ametnikud ehmatasid ära ja tahtsid reklaami maha võtta ning puhkes skandaal, mis oli reklaamikampaania üks osa. Tulemuseks oli korralik meediakajastus ning ettevõtte sai tasuta endale lehepinda, mis kampaaniat toetas.
Muidugi on alati oht, et osa publikust häälestub sinu vastu, aga parem on see, kui sinust räägitakse, kui see, et sind ei teata. Ja ei ole midagi paremat, kui sa poliitikuna suudad päev enne valimisi panna inimesed omavahel sinu sobivuse üle arutama. Rosimannus ületas päev enne valimisi meedias uudiskünnise ja saab anda edasi oma sõnumi. Kusjuures põhjendus võib tema valijatele peale minna. Ta kasutas Keskerakonna vastu samu relvi, mida Keskerakond kasutab oma kampaanias teiste vastu. Tal sai Keskerakonna käitumisest kõrini.
Teine hea käik Reformierakonna poolt seekordses kampaanias olid pensionid. Kui varemalt on Reformierakond ja Keskerakond vastandunud maksude küsimuses, siis nüüd läks Reformierakond jõuliselt ründama seda sihtrühma, keda neil oli võimalik Savisaare tagant ära meelitada. Tänu pronksmehele polnud mõtet püüda venelaste hääli ja tasus keskenduda pensionäridele.
Ma ei ole lugenud kokku neid kordi, kui Ansipil on õnnestunud end viimastel kuudel meedias näidata poliitikuna, kes kaitseb pensionäre pensioni alandamise eest. Erakond ei pidanud selleks trükkima valimisplakateid ja reklaamlehti. Nad said ühe oma kampaania oluliseima sõnumi edastada täiesti tasuta ja mitme kuu jooksul. Keskerakond ja Reform suutsid taas leida teema, mille üle vaieldes pääseda üleriigilisse meediasse ja olla pidevalt pildil. Kusjuures erilisi kulutusi ei pidanud erakonnad tegema, kulud kandsid ajalehtede, raadiote ja telekanalite omanikud, kes maksid kinni pensioni alandamise või mittealandamise teemalist debatti kajastanud ajakirjanike, fotograafide ja toimetajate palga ning muud kulud.
Kui valimiseelsel õhtul teha prognoos, siis julgen arvata, et tänu sellele pensionidebatile võtab Reformierakond Tallinnas parema tulemuse võrreldes Isamaa ja Res Publica Liiduga.
Imelik nõue politsei superbaasi KAIRI puhastamiseks
Viimases Ekspressis kirjutati politsei salajasest andmebaasist KAIRI kuhu on kogutud infot tuhandete inimeste kohta ning mis ärritas riigikogu liikmeid. Täna kirjutab sellest andmebaasist ka Andres Anvelt Delfis.
Selliste andmebaaside koostamisega kaasneb alati oht, et rikutakse isikuvabadust ning kogutud andmeid võidakse kasutada näiteks kellegi mõjutamiseks. Saan aru, et seda riski maandatakse sellega, et andmebaasi külastades jääb sinu tegevusest jälg maha, mistõttu on tagantjärele võimalik leida üles inimesed, kes KAIRIs olevaid andmeid kuritarvitasid.
Samas on selline info kogumine igati normaalne tegevus, kui sa tahad midagi avastada või paljastada. Näiteks ka meie Äripäevas kogume infot erinevate inimeste, firmade ja tehingute kohta. Kaardistame sidemeid ja seoseid, talletame erinevaid dokumente jne. Suur osa sellest kogutavast infost osutub mittevajalikuks, aga mõnikord võib täiesti tähtsusetu infokild osutuda mitu aastat hiljem oluliskes juhtlõngaks, tänu millele saab ajakirjanik jälile mõnele olulisele sigadusele. Seetõttu oli imelik lugeda riigikogu Kapo komisjoni juhi Jaanus Rahumägi arvamust, et sensitiivset ja mitte tõestamist leidnud infot tohib andmebaasis hoida ainult lühiajaliselt, nt kaks aastat.
Huvitav on ka see, et Rahumägit häiris tema kohta kogutu, millega ta tänu ametipositsioonile sai tutvuda. Kapo tegevuse üle järelevalvet tegeva komisjoni juht peaks olema küll selline mees, kelle kohta politseil ei tohiks olla kogutud infot, mis teda ärritab ja paneb sundima andmebaasi puhastama. Ma arvan, et andmete kustutamise asemel peaks Rahumägi avalikustama tema kohta KAIRI andmebaasi kogutud info ning näitama siis, milline osa sellest infost on jama ja tuleks andmebaasis kustutada. Praegu jääb mulle kahtlus, et Rahumägi üritab enda ametipositsiooni kasutada ära kapis olevate luukerede hävitamiseks.
Selliste andmebaaside koostamisega kaasneb alati oht, et rikutakse isikuvabadust ning kogutud andmeid võidakse kasutada näiteks kellegi mõjutamiseks. Saan aru, et seda riski maandatakse sellega, et andmebaasi külastades jääb sinu tegevusest jälg maha, mistõttu on tagantjärele võimalik leida üles inimesed, kes KAIRIs olevaid andmeid kuritarvitasid.
Samas on selline info kogumine igati normaalne tegevus, kui sa tahad midagi avastada või paljastada. Näiteks ka meie Äripäevas kogume infot erinevate inimeste, firmade ja tehingute kohta. Kaardistame sidemeid ja seoseid, talletame erinevaid dokumente jne. Suur osa sellest kogutavast infost osutub mittevajalikuks, aga mõnikord võib täiesti tähtsusetu infokild osutuda mitu aastat hiljem oluliskes juhtlõngaks, tänu millele saab ajakirjanik jälile mõnele olulisele sigadusele. Seetõttu oli imelik lugeda riigikogu Kapo komisjoni juhi Jaanus Rahumägi arvamust, et sensitiivset ja mitte tõestamist leidnud infot tohib andmebaasis hoida ainult lühiajaliselt, nt kaks aastat.
Huvitav on ka see, et Rahumägit häiris tema kohta kogutu, millega ta tänu ametipositsioonile sai tutvuda. Kapo tegevuse üle järelevalvet tegeva komisjoni juht peaks olema küll selline mees, kelle kohta politseil ei tohiks olla kogutud infot, mis teda ärritab ja paneb sundima andmebaasi puhastama. Ma arvan, et andmete kustutamise asemel peaks Rahumägi avalikustama tema kohta KAIRI andmebaasi kogutud info ning näitama siis, milline osa sellest infost on jama ja tuleks andmebaasis kustutada. Praegu jääb mulle kahtlus, et Rahumägi üritab enda ametipositsiooni kasutada ära kapis olevate luukerede hävitamiseks.
neljapäev, 15. oktoober 2009
Äripäev 20: Kuidas Äripäeva sünnipäeval Äripäeva müüdi
Äripäeva müük oli teemaks ka sel aastal Äriplaani konverentsile järgnenud Äripäeva sünnipäeva tähistamiseks toimunud vastuvõtul. Alljärgnev on mustand sellest tekstist, mis toimetuses meeskonnatööna valmis kirjutati ning mis siis pidi avalikult ettekandmisele minema. Etteaste tegi Peeter Oja, kes tegi meie ettevalmistatud teksti oma täiendused. Seetõttu pole ka alljärgnev päris see, mille Oja sünnipäeval esitas. Aga alljärgnev on väike kokkuvõte 20. aasta jooksul Äripäeva saatnud kriitikast. Peeter Oja ettekannet saab vaadata siit
Bonnier olen! 200 aastase Skandinaavia suurima meediafirma omanik, poolsada miljardit SEKi käivet. Asutasime Äripäeva 20 aastat tagasi. See oli suur viga. Me teeme ühe suure vea korra sajandis. Eelmine oli Astrid Lindgreni Pipi Pikksuka käsikirja avaldamata jätmine…
...kuule Ansip, Äripäeva ei taha ära osta? Loen siin, et lehel on tellijad kadunud, leht ise kahjumis… Mis masu?! Äripäev ise tekitas selle majanduslanguse! Kirjutas, et tuleb… ja tuligi! Lõpuks levis üle maailma. Asi see nüüd neil kirjutada poleks, et masu on läbi. Aga näe, ei. Ei raatsi. Muidu pole homme millestki kirjutada. Omakasupüüdlikud sead, ütlen.
Noh, mis sa teed? Lööme käed? Võib ka riigidotatsioonina vormistada. Mis mõttes, miks? Ostad ära ja tellid loo, et Ansip nägi kõike ette ja et masu on tänu temale läbi?
Keegi ei usu? Noh, tont sinuga, ei hakka mina sind keelitama, pakun lihtsat lahendust. Mida? 2007 aasta Äripäeva D-päeva loost saati juba istud dollaris?! Ei ole mul sulle kroone vahetada.
No müün Äripäeva jah, pole siin midagi häbeneda. Selline negatiivne, lahmiv, pidevalt eksiv, erapoolik, äraostetav, poliitiliselt kallutatud. Kaua võib, ma küsin!
Äsja helistasin Ilvesele, kes ütles, et pole kuulnud, ei tea, ei tunne. Ei Äripäeva. Ei Bonnieri.
Aga mul on pikemaid kõnesid ka olnud.
Näituseks meie hea konkurendi Schibstedi siinse juhi Mart Kadastikuga. Tõsi, Mart hakkas rääkima Äripäeva ülikehvadest tulemustest, pealiskaudsusest. Et e24 tegi meile ühe päevaga ära.
Valetas. 3 päevaga tegi. Vähemalt agressiivsete teismeliste meelitamise osas aga ma ei hakanud täpsustama.
Isegi Hans H. Luik, kujutage ette, ei tahtnud Äripäeva osta! Kuigi korra on ta meil naha elegantselt üle kõrvade Ekspressi tagasi ostes tõmmanud. Lihtsalt ütles ei ja hinda ei küsinudki. Et Äripäeval puuduvat sihtgrupp. Lajatas mulle Ärilehega, mis olevat ainus tõsiseltvõetav ajaleht ärimeestele.
Naljakas ….Ärileht…polnud seni kuulnudki.
Aga no olgu, vähemalt oli viisakas.
Näiteks Sõõrumaa ….oli küll välismaal, kuid võttis siiski telefoni. Parem muidugi, kui poleks. Seda sõimu ….. Et sõna „äri“ on tänu Äripäevale Eestis ära lörtsitud. Keelas end seetõttu ka ärimeheks kutsumast.
No huvitav, kuidas teda siis peaks kutsuma? Postimeheks või?
Oliver Kruuda irvitas. Kallutatud, hambutu, mõjutu, bulvarikirjandus. Et ostaks vaid selleks, et kogu seltskond lahti lasta.
Kas siin saalis on keegi, kes on nõus Äripäeva ostma? Hind polegi oluline, saaks vaid lehest lahti.
Ah Rõtov! On ikka ülbus. Vene kapitalile ma ei müü!
Kas mõni juut on saalis?
Ei? Kahju. Igal juhul mõelge. Ma jätan kuulutuse üles.
Bonnier olen! 200 aastase Skandinaavia suurima meediafirma omanik, poolsada miljardit SEKi käivet. Asutasime Äripäeva 20 aastat tagasi. See oli suur viga. Me teeme ühe suure vea korra sajandis. Eelmine oli Astrid Lindgreni Pipi Pikksuka käsikirja avaldamata jätmine…
...kuule Ansip, Äripäeva ei taha ära osta? Loen siin, et lehel on tellijad kadunud, leht ise kahjumis… Mis masu?! Äripäev ise tekitas selle majanduslanguse! Kirjutas, et tuleb… ja tuligi! Lõpuks levis üle maailma. Asi see nüüd neil kirjutada poleks, et masu on läbi. Aga näe, ei. Ei raatsi. Muidu pole homme millestki kirjutada. Omakasupüüdlikud sead, ütlen.
Noh, mis sa teed? Lööme käed? Võib ka riigidotatsioonina vormistada. Mis mõttes, miks? Ostad ära ja tellid loo, et Ansip nägi kõike ette ja et masu on tänu temale läbi?
Keegi ei usu? Noh, tont sinuga, ei hakka mina sind keelitama, pakun lihtsat lahendust. Mida? 2007 aasta Äripäeva D-päeva loost saati juba istud dollaris?! Ei ole mul sulle kroone vahetada.
No müün Äripäeva jah, pole siin midagi häbeneda. Selline negatiivne, lahmiv, pidevalt eksiv, erapoolik, äraostetav, poliitiliselt kallutatud. Kaua võib, ma küsin!
Äsja helistasin Ilvesele, kes ütles, et pole kuulnud, ei tea, ei tunne. Ei Äripäeva. Ei Bonnieri.
Aga mul on pikemaid kõnesid ka olnud.
Näituseks meie hea konkurendi Schibstedi siinse juhi Mart Kadastikuga. Tõsi, Mart hakkas rääkima Äripäeva ülikehvadest tulemustest, pealiskaudsusest. Et e24 tegi meile ühe päevaga ära.
Valetas. 3 päevaga tegi. Vähemalt agressiivsete teismeliste meelitamise osas aga ma ei hakanud täpsustama.
Isegi Hans H. Luik, kujutage ette, ei tahtnud Äripäeva osta! Kuigi korra on ta meil naha elegantselt üle kõrvade Ekspressi tagasi ostes tõmmanud. Lihtsalt ütles ei ja hinda ei küsinudki. Et Äripäeval puuduvat sihtgrupp. Lajatas mulle Ärilehega, mis olevat ainus tõsiseltvõetav ajaleht ärimeestele.
Naljakas ….Ärileht…polnud seni kuulnudki.
Aga no olgu, vähemalt oli viisakas.
Näiteks Sõõrumaa ….oli küll välismaal, kuid võttis siiski telefoni. Parem muidugi, kui poleks. Seda sõimu ….. Et sõna „äri“ on tänu Äripäevale Eestis ära lörtsitud. Keelas end seetõttu ka ärimeheks kutsumast.
No huvitav, kuidas teda siis peaks kutsuma? Postimeheks või?
Oliver Kruuda irvitas. Kallutatud, hambutu, mõjutu, bulvarikirjandus. Et ostaks vaid selleks, et kogu seltskond lahti lasta.
Kas siin saalis on keegi, kes on nõus Äripäeva ostma? Hind polegi oluline, saaks vaid lehest lahti.
Ah Rõtov! On ikka ülbus. Vene kapitalile ma ei müü!
Kas mõni juut on saalis?
Ei? Kahju. Igal juhul mõelge. Ma jätan kuulutuse üles.
kolmapäev, 14. oktoober 2009
Kuidas Päevaleht jõudis järeldusele, et Bonnierid müüvad ka Äripäeva
Eilne Eesti Päevaleht avaldas uudise "Bonnierid müüvad ka Äripäeva". Kui uudist lugeda, siis saame teada, et Läti Diena ja Dienas Biznessi ostuga seotud Kalle Norberg tahab osta Balti riikides veel meediaväljaandeid ja nende hulgas on ka Äripäev ning Leedu ärileht Verslo Žinios. Ostulepingut pole tal aga veel õnnestunud sõlmida ja sellepärast ka mees pikemalt ei kommenteerinud.
Väidetavat müüjalt ehk siis Bonnierilt Päevaleht kommentaari ei saanud. Seetõttu tsiteeris Päevaleht Jonas Bonnieri varasemat intervjuud, kus mees kinnitab, et ei kavatse Eesti ja Leedu ettevõtteid erinevalt Läti omast maha müüa.
Juhtisime eile ka Päevalehe tähelepanu sellele, et nende teisipäevase uudise pealkiri on vale ja korrektne oleks olnud kirjutada "Norberg soovib osta ka Äripäeva", sest Bonnieritelt pole nad saanud kinnitust väitele, et Bonnierid müüvad Äripäeva. Alljärgnev kuulub demagoogia klassikasse, aga Päevalehe selgitusel pole nemad pealkirjas eksinud, sest "kui meil on fakt, et keegi tahab osta, siis on ju ka müüja olemas," selgitasid kolleegid Päevalehest.
Soovitan kolleegidel Päevalehest järgmisel korral Norbergiga rääkides küsimuses mitte piirduda ainult Äripäeva ja Verslo Žiniose nimetamisega, vaid küsida, kas ta tahaks osta ka mõnd Ekspress Grupi väljaannet. On üpris tõenäoline, et nad saavad jaatava vastuse, sest Norberg on küll Eestis erinevatel kohtumistel rääkinud oma soovist osta ära Äripäev, aga lisaks on ta ka rääkinud soovist osta ära mõni tükk Ekspress Grupist. Hans H. Luik tõi Päevalehe toimetusse lihtsalt pooliku info.
Kohtusin hiljuti ühe ettevõtjaga, kes oli pahane Äripäeva peale, rääkisime ka Eesti meediast ning jutt läks loomulikult Luige peale, mispeale ettevõtja ütles, et kui Luigel on jamad või keerulised ajad, siis ta üritab Kuku raadio Keskpäevatunni saates või oma ajalehtedes näidata, et samad probleemid on ka teistel ettevõtjatel. Ta tõi näiteks, et kui Luigel olid vaidlused maksuametiga, siis Luik Keskpäevatunnis rääkis tihti teiste äriliidrite probleemidest maksuametiga. Kui Luigel olid probleemid oma investeeringutega kinnisvaraäris ja Aserbaidžaanis, siis rääkis ta Keskpäevatunnis teiste ettevõtjate probleemidest investeerimisel.
Praegu on Luigel keerulised ajad meediaäris, sest Delfi ostuks võetud laen on suur koorem, seda tunnistas Luik ka ise hiljutises intervjuus. Samuti vihjas ta, et peab midagi müüma, et probleemidest välja tulla ja panema Ekspress Gruppi täiendavalt veel sel aastal mitukümmend miljonit krooni. Tõenäoliselt oli näiteks nädalaleht Eesti Ekspress suvel päris korralikus kahjumis. Ka sügis pole kogu grupi jaoks alanud hästi ning kolmanda kvartali tulemused tulevad investoritele kehvad ja Luigele laenu andnud pangad võivad muutuda murelikuks. See on ka tõenäoliselt põhjus, miks Ekspress on oma veebis väga vihaselt ja anonüümselt rünnanud paaril korral Äripäeva. Luik soovib näidata, et mitte ainult temal üksi ei lähe praegu halvasti. Seekord jäi ta hiljaks, Äripäeval olid väga rasked ajad esimesel poolaastal.
Aga veel natukene kannatust ja kui Päevalehte uskuda, siis uudiseid Eesti meediaturul toimuvate muutuste kohta saame teada juba 15. novembril. Millist väljaannet need aga puudutavad, selles osas ma Päevalehe andmeid momendil ei usaldaks.
Väidetavat müüjalt ehk siis Bonnierilt Päevaleht kommentaari ei saanud. Seetõttu tsiteeris Päevaleht Jonas Bonnieri varasemat intervjuud, kus mees kinnitab, et ei kavatse Eesti ja Leedu ettevõtteid erinevalt Läti omast maha müüa.
Juhtisime eile ka Päevalehe tähelepanu sellele, et nende teisipäevase uudise pealkiri on vale ja korrektne oleks olnud kirjutada "Norberg soovib osta ka Äripäeva", sest Bonnieritelt pole nad saanud kinnitust väitele, et Bonnierid müüvad Äripäeva. Alljärgnev kuulub demagoogia klassikasse, aga Päevalehe selgitusel pole nemad pealkirjas eksinud, sest "kui meil on fakt, et keegi tahab osta, siis on ju ka müüja olemas," selgitasid kolleegid Päevalehest.
Soovitan kolleegidel Päevalehest järgmisel korral Norbergiga rääkides küsimuses mitte piirduda ainult Äripäeva ja Verslo Žiniose nimetamisega, vaid küsida, kas ta tahaks osta ka mõnd Ekspress Grupi väljaannet. On üpris tõenäoline, et nad saavad jaatava vastuse, sest Norberg on küll Eestis erinevatel kohtumistel rääkinud oma soovist osta ära Äripäev, aga lisaks on ta ka rääkinud soovist osta ära mõni tükk Ekspress Grupist. Hans H. Luik tõi Päevalehe toimetusse lihtsalt pooliku info.
Kohtusin hiljuti ühe ettevõtjaga, kes oli pahane Äripäeva peale, rääkisime ka Eesti meediast ning jutt läks loomulikult Luige peale, mispeale ettevõtja ütles, et kui Luigel on jamad või keerulised ajad, siis ta üritab Kuku raadio Keskpäevatunni saates või oma ajalehtedes näidata, et samad probleemid on ka teistel ettevõtjatel. Ta tõi näiteks, et kui Luigel olid vaidlused maksuametiga, siis Luik Keskpäevatunnis rääkis tihti teiste äriliidrite probleemidest maksuametiga. Kui Luigel olid probleemid oma investeeringutega kinnisvaraäris ja Aserbaidžaanis, siis rääkis ta Keskpäevatunnis teiste ettevõtjate probleemidest investeerimisel.
Praegu on Luigel keerulised ajad meediaäris, sest Delfi ostuks võetud laen on suur koorem, seda tunnistas Luik ka ise hiljutises intervjuus. Samuti vihjas ta, et peab midagi müüma, et probleemidest välja tulla ja panema Ekspress Gruppi täiendavalt veel sel aastal mitukümmend miljonit krooni. Tõenäoliselt oli näiteks nädalaleht Eesti Ekspress suvel päris korralikus kahjumis. Ka sügis pole kogu grupi jaoks alanud hästi ning kolmanda kvartali tulemused tulevad investoritele kehvad ja Luigele laenu andnud pangad võivad muutuda murelikuks. See on ka tõenäoliselt põhjus, miks Ekspress on oma veebis väga vihaselt ja anonüümselt rünnanud paaril korral Äripäeva. Luik soovib näidata, et mitte ainult temal üksi ei lähe praegu halvasti. Seekord jäi ta hiljaks, Äripäeval olid väga rasked ajad esimesel poolaastal.
Aga veel natukene kannatust ja kui Päevalehte uskuda, siis uudiseid Eesti meediaturul toimuvate muutuste kohta saame teada juba 15. novembril. Millist väljaannet need aga puudutavad, selles osas ma Päevalehe andmeid momendil ei usaldaks.
Imelik kriitika Postimehe juhtkirjas
Tänane Postimees kritiseerib oma juhtkirjas "Vaikimisest ei piisa" Swedbanki, et pank viivitas reageeringuga finantsinspektsiooni esmaspäevasele teatele. Postimees on pahane, et Swedbanki juht Priit Perens alles teisipäeva õhtul saatis välja pressiteate, milles lubas kompenseerida kliendile sündinud kahju, kui finantsinspektsiooni kahtlused peaksid tõeks osutuma.
Seekord teeb Postimees küll Swebankile natukene ülekohut ja pigem võinuks juhtkirjas asendada sõna Swedbank sõnaga Postimees ning kritiseerida ennast selle eest, et Postimees ei andnud operatiivselt oma lugejatele teada Swedbanki otsusest kompenseerida klientidele kahjud, kui finantsinspektsiooni uurimise tulemusena peaks selguma, et pank on eksinud.
Sellise info edastas pank meediale juba eelmise nädala kolmapäeval (7. oktoobril) toimunud pressikonverentsil ning samal päeval kajastas seda aripaev.ee ning järgmisel päeval põhjalikumalt ka Äripäev oma paberlehes. Sama tegi ka Päevaleht.
Tegelikult kordas Perens eilses teates lihtsalt üle panga varasema seisukoha. Muidugi võinuks seda teha kiiremini, aga väita, et tegemist oli mingi uue infoga, mille avaldamisega põhjendamatult venitati on ebaõige. Postimees ise ärkas lihtsalt liiga hilja või ei osanud pressikonverentsil olulist küsida või siis kirja panna.
Swedbanki uimase reageerimise põhjus on aga väidetavalt selles, et Swedbank oli kindel, et finantsinspektsioon teeb nende suhtes positiivse otsuse ning neid üllatas esmaspäevane inspektsiooni avaldus. Kuna nad polnud selleks sugugi valmis, siis võttis sellele reageerimine ka aega. Pank kahtlustab, et tegemist on poliitilise survega, kuna reedel oli koos finantsinspektsiooni nõukogu ja pärast seda muutus ka inspektsiooni suhtumine Swedbankis toimunusse.
Seekord teeb Postimees küll Swebankile natukene ülekohut ja pigem võinuks juhtkirjas asendada sõna Swedbank sõnaga Postimees ning kritiseerida ennast selle eest, et Postimees ei andnud operatiivselt oma lugejatele teada Swedbanki otsusest kompenseerida klientidele kahjud, kui finantsinspektsiooni uurimise tulemusena peaks selguma, et pank on eksinud.
Sellise info edastas pank meediale juba eelmise nädala kolmapäeval (7. oktoobril) toimunud pressikonverentsil ning samal päeval kajastas seda aripaev.ee ning järgmisel päeval põhjalikumalt ka Äripäev oma paberlehes. Sama tegi ka Päevaleht.
Tegelikult kordas Perens eilses teates lihtsalt üle panga varasema seisukoha. Muidugi võinuks seda teha kiiremini, aga väita, et tegemist oli mingi uue infoga, mille avaldamisega põhjendamatult venitati on ebaõige. Postimees ise ärkas lihtsalt liiga hilja või ei osanud pressikonverentsil olulist küsida või siis kirja panna.
Swedbanki uimase reageerimise põhjus on aga väidetavalt selles, et Swedbank oli kindel, et finantsinspektsioon teeb nende suhtes positiivse otsuse ning neid üllatas esmaspäevane inspektsiooni avaldus. Kuna nad polnud selleks sugugi valmis, siis võttis sellele reageerimine ka aega. Pank kahtlustab, et tegemist on poliitilise survega, kuna reedel oli koos finantsinspektsiooni nõukogu ja pärast seda muutus ka inspektsiooni suhtumine Swedbankis toimunusse.
Vastukaja
Meelis Atoneni nõudel panen siia tema viimased kirjad, mis on jätkuks varasemale kirjavahetusele. Ma ise enam Atonenile ei vastanud, sest tegemist on vaidlusega, kus me jääme eriarvamusele ja raske on jääda ka viisakaks. Arvan, et kuulumine riigikogu rahanduskomisjoni ja valitsuspartei juhatusse on piisavalt mõjukad positsioonid, et soovi korral algatada eelnõu, mis kaitseb pensionifondide kliente. Atoneni reageering polnud mulle aga üllatus. Mäletan, et sain ka pahandada, kui julgesin pärast Keskerakonna ja Reformierakonna valitsusliidu loomist ning otsust, et tulumaksumäära langetamine lõpetatakse, kirjutada, et Reformierakond toetab maksukoormuse tõusu. Toona soovis Reformierakond seda eelnõud esitleda, kui maksulangetusest loobumist, aga kuna tulumaksumäära langus oli kirjutatud seadusesse, siis oli minu arvates õigem pärast seaduse tühistamist rääkida tulumaksu kergitamisest. See vihastas samuti Atoneni.
Ja ühte kurja kirja mäletan veel. Kirjutasime kunagi ühest Eesti Posti kahjulikust tehingust, kui nad andsid väga odavalt kesklinnas postimaja kõrval asunud krundi ära Merkole. Kui julgesime selle otsuse osas kritiseerida ka Reformierakonda, kelle esindajad istusid Eesti Posti nõukogus, siis oli Atonen samuti väga pahane.
Minu arvates ei saa poliitik või erakond kergekäeliselt pugeda vastutuse eest peitu.
Aga siin siis viimased kirjad Atonenilt.
Kiri saabus mulle kolmapäeval 7. oktoobril 14:02
Fakti asemel ma lihtsalt soovitan lugeda umbes kolm aastat vana lugu Äripäevast lugu ja minu tollast arvamust . Äkki oleks ära kulunud enne sülitamist. Finantsinspektsioon pöördus Riigikogu poole alles pea pool aastat hiljem ja paraku…kuu enne valimisi, mil midagi teha oli selle koosseisu jaoks hilja, seetõttu ma seda ka PR kampaaniaks nimetasin. Paraku näitas aeg, et ehkki mina lahkusin poliitikast, ei ole keegi midagi muutnud ja Inspektsiooni aktiivsus kadus ka kohe.
Kusjuures ma ei süüdistanud investoreid, vaid nentisin(nagu 3 aastat varem), et kahjuks jalgadega ei hääletata ehkki see võimalus on täitsa olemas. Ma isegi nimetasin seda Swedi ja SEB suurt osakaalu ohtlikuks.
Meelis Atonen
Tere, Meelis saatis sulle artikli aripaev.ee leheltMeelis Atonen: Eesti pensionifondiinvestorid on liiga loiudRiigikogu rahanduskomisjoni esimees Atonen ütles täna hommikutelevisioonis, et inimesed suhtuvad oma pensioniinvesteeringusse liiga loiult. Artiklit pääsed lugema siit: Meelis Atonen: Eesti pensionifondiinvestorid on liiga loiud
Järgmine kiri saabus kolmapäeval 7. oktoobril kell 17:27
Leidsin ka fakte
“Täna ei ole valimikampaaniatesse haaratud poliitikutel mõtet süüdistada panku, vaid endil tuleb vaadata peeglisse ja küsida, mida ma olen viimase kolme aasta jooksul teinud pensionifondide klientide kaitsmiseks? Kahjuks tuleb suurel osal poliitikutel sellele küsimusele ausalt vastates öelda, et nad pole teinud mitte midagi.”
See on tsitaat arvamusest, mis sisuliselt mulle(OK Nestor ikka tiba ka) pühendatud.
Mis valimiskampaaniast siin sonitakse. Ma ei osale valimistel. Kas on faktiviga?
Raha panid põlema siiski fondihaldurid, mitte poliitikud. Faktiviga.
Peeglisse vaatamisest ja küsimus, et mida on tehtud kaitsmiseks. Ma saatsin lingi, kus ma mõni päev rohkem kui kolm aastat tagasi hoiatasin(taas teles, aga isegi Äripäev trükkis ära) tollase Hansa ja Ühise eest pensionifondide halduritena, kui suurte mahtude omajatena ja soovitasin igaühel mõelda ja ka vastavalt käituda. Nüüd kolm aastat hiljem vaid mainisin, et kurb, et hoiatus ei tööta ja inimesed ise jalgadega ei vali fondi. Ka hoiatamine on tegemine.
Ja ausalt öeldes, viimase kolme aasta kontekstis ei ole mina küll õige sihtmärk, ma isegi olen ju hoiatanud, aga lisaks: ma ei ole tegevpoliitik.
Ühest lõigust sai nii palju valefakte, et mul oleks sellise jama pärast häbi, aga te veel ülbitsete vastu.
Kahju, et Eestis ei pea arvaja oma sõnade eest vastutama, USA-s oleks te selle arvamusega kindlasti kohtus hätta jäänud.
Meelis Atonen
Seni viimane kiri saabus laupäeval, 10. oktoobril kell 2:34
Aivar Hundimägi!
Kui olete otsustanud meie kirjavahetuse avalikustada(kuulsin seda eile oma sõbralt ja praegu kontrollisin-see ongi nii), siis juhin tähelepanu, et seda on korrektne teha täielikult, lisades sinna ka allpoololeva kirja, kus on ühe lõigu põhjal konkreetselt ära tõestatud , et vassite ja eksite faktide suhtes.
Ka see pooliku kirjavahetuse esitamine tõestab, et poolik tõde ja vassimine on Aivar Hundimägi relvad.
Kõige andekam on muidugi stiil, kus kommentaar muudkui muutub ja pealkirja muundumine küsimärgistatuks Äripäeva paberväljaandes viib taseme lausa Õhtulehelikuks. Palju õnne, see on “tõsine ajakirjandus”
Meelis Atonen
Ja ühte kurja kirja mäletan veel. Kirjutasime kunagi ühest Eesti Posti kahjulikust tehingust, kui nad andsid väga odavalt kesklinnas postimaja kõrval asunud krundi ära Merkole. Kui julgesime selle otsuse osas kritiseerida ka Reformierakonda, kelle esindajad istusid Eesti Posti nõukogus, siis oli Atonen samuti väga pahane.
Minu arvates ei saa poliitik või erakond kergekäeliselt pugeda vastutuse eest peitu.
Aga siin siis viimased kirjad Atonenilt.
Kiri saabus mulle kolmapäeval 7. oktoobril 14:02
Fakti asemel ma lihtsalt soovitan lugeda umbes kolm aastat vana lugu Äripäevast lugu ja minu tollast arvamust . Äkki oleks ära kulunud enne sülitamist. Finantsinspektsioon pöördus Riigikogu poole alles pea pool aastat hiljem ja paraku…kuu enne valimisi, mil midagi teha oli selle koosseisu jaoks hilja, seetõttu ma seda ka PR kampaaniaks nimetasin. Paraku näitas aeg, et ehkki mina lahkusin poliitikast, ei ole keegi midagi muutnud ja Inspektsiooni aktiivsus kadus ka kohe.
Kusjuures ma ei süüdistanud investoreid, vaid nentisin(nagu 3 aastat varem), et kahjuks jalgadega ei hääletata ehkki see võimalus on täitsa olemas. Ma isegi nimetasin seda Swedi ja SEB suurt osakaalu ohtlikuks.
Meelis Atonen
Tere, Meelis saatis sulle artikli aripaev.ee leheltMeelis Atonen: Eesti pensionifondiinvestorid on liiga loiudRiigikogu rahanduskomisjoni esimees Atonen ütles täna hommikutelevisioonis, et inimesed suhtuvad oma pensioniinvesteeringusse liiga loiult. Artiklit pääsed lugema siit: Meelis Atonen: Eesti pensionifondiinvestorid on liiga loiud
Järgmine kiri saabus kolmapäeval 7. oktoobril kell 17:27
Leidsin ka fakte
“Täna ei ole valimikampaaniatesse haaratud poliitikutel mõtet süüdistada panku, vaid endil tuleb vaadata peeglisse ja küsida, mida ma olen viimase kolme aasta jooksul teinud pensionifondide klientide kaitsmiseks? Kahjuks tuleb suurel osal poliitikutel sellele küsimusele ausalt vastates öelda, et nad pole teinud mitte midagi.”
See on tsitaat arvamusest, mis sisuliselt mulle(OK Nestor ikka tiba ka) pühendatud.
Mis valimiskampaaniast siin sonitakse. Ma ei osale valimistel. Kas on faktiviga?
Raha panid põlema siiski fondihaldurid, mitte poliitikud. Faktiviga.
Peeglisse vaatamisest ja küsimus, et mida on tehtud kaitsmiseks. Ma saatsin lingi, kus ma mõni päev rohkem kui kolm aastat tagasi hoiatasin(taas teles, aga isegi Äripäev trükkis ära) tollase Hansa ja Ühise eest pensionifondide halduritena, kui suurte mahtude omajatena ja soovitasin igaühel mõelda ja ka vastavalt käituda. Nüüd kolm aastat hiljem vaid mainisin, et kurb, et hoiatus ei tööta ja inimesed ise jalgadega ei vali fondi. Ka hoiatamine on tegemine.
Ja ausalt öeldes, viimase kolme aasta kontekstis ei ole mina küll õige sihtmärk, ma isegi olen ju hoiatanud, aga lisaks: ma ei ole tegevpoliitik.
Ühest lõigust sai nii palju valefakte, et mul oleks sellise jama pärast häbi, aga te veel ülbitsete vastu.
Kahju, et Eestis ei pea arvaja oma sõnade eest vastutama, USA-s oleks te selle arvamusega kindlasti kohtus hätta jäänud.
Meelis Atonen
Seni viimane kiri saabus laupäeval, 10. oktoobril kell 2:34
Aivar Hundimägi!
Kui olete otsustanud meie kirjavahetuse avalikustada(kuulsin seda eile oma sõbralt ja praegu kontrollisin-see ongi nii), siis juhin tähelepanu, et seda on korrektne teha täielikult, lisades sinna ka allpoololeva kirja, kus on ühe lõigu põhjal konkreetselt ära tõestatud , et vassite ja eksite faktide suhtes.
Ka see pooliku kirjavahetuse esitamine tõestab, et poolik tõde ja vassimine on Aivar Hundimägi relvad.
Kõige andekam on muidugi stiil, kus kommentaar muudkui muutub ja pealkirja muundumine küsimärgistatuks Äripäeva paberväljaandes viib taseme lausa Õhtulehelikuks. Palju õnne, see on “tõsine ajakirjandus”
Meelis Atonen
reede, 9. oktoober 2009
Äripäev pani veebiajakirjanduses Eestis lati väga kõrgele
Täna ilmus meie veebis Äripäeva 20. sünnipäeva puhul multimeediaprojekti "Paarkümmend põnevat aastat", mis ainulaadse veebialmanahhina koondab audiogaleriisid, videoid, numbreid ja tsitaate viimase kahekümne aasta olulisemate sündmuste kohta.
Selle täna avalikuks saanud projekti taga on mitu kuud kestnud töö ning veebialmanahhi autoriteks on Erik Prozes, Veiko Tõkman, Villy Paimets ja Margi Toovere. Tulemus on aga täiesti uus tase Eesti veebajakirjanduses ning mul endal on väga uhke tunne, et Erik, Veiko, Villy ja Margit selle asja ära tegid. Rohkem nad sellist projekti töösse väidetavalt ei võta, aga loodetavasti on see esmane emotsioon pärast kuid kestnud tööd.
Selle täna avalikuks saanud projekti taga on mitu kuud kestnud töö ning veebialmanahhi autoriteks on Erik Prozes, Veiko Tõkman, Villy Paimets ja Margi Toovere. Tulemus on aga täiesti uus tase Eesti veebajakirjanduses ning mul endal on väga uhke tunne, et Erik, Veiko, Villy ja Margit selle asja ära tegid. Rohkem nad sellist projekti töösse väidetavalt ei võta, aga loodetavasti on see esmane emotsioon pärast kuid kestnud tööd.
Mitu klienti peab Swed kaotama, et jääks miinusesse
Arvutasime toimetuses kiiresti, et kui palju peaks Swedbank kaotama pensionifondidest kliente, et nende kaotused oleksid suuremad, kui 50 miljoni krooni kompenseerimine, mille fondide kliendid said kahju Private Debt allahindlusest. Swed kaotaks järgmisel aastal haldustasudena 50 miljonit krooni, kui tekkinud jamade pärast otsustab fondidest lahkuda 40% klientidest. Tõenäoliselt nii suur fondidest lahkujate hulk ei ole. Samas on teada, et Swedist kliendid praegu lahkuvad ja see on ka tõenäoliselt põhjus, miks nad kaaluvad kahjude kompenseerimist.
Kirjutasin sellest ka tänasesse Äripäeva kommentaari "Swedbankil häid lahendusi ei ole"
Kirjutasin sellest ka tänasesse Äripäeva kommentaari "Swedbankil häid lahendusi ei ole"
Kuidas Äripäev sundis Kaubamaja Läti Selverite sulgemisega kiirustama
Saime kolmapäeval info, et Selver plaanib sulgeda Lätis ühe poe, mis asub Kuldigas. Kuna info pärines ühest allikast ja tegemist on börsifirmaga, siis me ei pannud seda vihjet kohe online ning otsustasime, et küsime kommentaari Selverilt endalt. Oli küll arvata, et eks nad teevad enne meile vastuse saatmist pressiteate, sest peavad olulise info edastama börsisüsteemi kaudu.
Äripäeva päring pani aga Tallinna Kaubamaja oma plaane muutma. Kui kolmapäeva õhtuse seisuga oli otsustatud, et esialgu suletakse ainult üks kauplus ja teiste sulgemise kohta veel midagi avalikult ei öelda, siis Äripäeva päringu tõttu toimus neljapäeva hommikul kaubamaja juhtide koosolek, millel otsustati, et parem on anda teada kõigi kaupluste sulgemisest. Tõenäoliselt oli kaubamaja juhtkond arutanud Lätiga seoses erinevaid lahendusvariante ja ka kõigi poodide sulgemine oli üks nendest. Kaubamaja juhid aga ei teadnud, mida täpselt Äripäev teab ning et vältida spekulatsioonide tekkimist Lätiga seoses, siis otsustatigi eile hommikul, et saba ei raiuta jupiti. Halvem oleks olnud variant, kui börsiteade tuleb ühe poe sulgemise kohta, aga Äripäev kirjutab järgmisel päeval oma allikatele tuginedes, et tegelikult plaanitakse sulgeda ka teised Läti poed.
Äripäeva päring pani aga Tallinna Kaubamaja oma plaane muutma. Kui kolmapäeva õhtuse seisuga oli otsustatud, et esialgu suletakse ainult üks kauplus ja teiste sulgemise kohta veel midagi avalikult ei öelda, siis Äripäeva päringu tõttu toimus neljapäeva hommikul kaubamaja juhtide koosolek, millel otsustati, et parem on anda teada kõigi kaupluste sulgemisest. Tõenäoliselt oli kaubamaja juhtkond arutanud Lätiga seoses erinevaid lahendusvariante ja ka kõigi poodide sulgemine oli üks nendest. Kaubamaja juhid aga ei teadnud, mida täpselt Äripäev teab ning et vältida spekulatsioonide tekkimist Lätiga seoses, siis otsustatigi eile hommikul, et saba ei raiuta jupiti. Halvem oleks olnud variant, kui börsiteade tuleb ühe poe sulgemise kohta, aga Äripäev kirjutab järgmisel päeval oma allikatele tuginedes, et tegelikult plaanitakse sulgeda ka teised Läti poed.
kolmapäev, 7. oktoober 2009
Diskussioon termini juhtpoliitik pärast
Pidasin täna maha Meelis Atoneniga kirjavahetuse teemal, kas on faktiviga, kui teda nimetada Reformierakonna juhtpoliitikuks. Olen seda meelt, et kui inimene kuulub erakonna juhatusse, siis võib teda nimetada ka erakonna juhtpoliitikuks. Atonen arvab, et see on tõe moonutamine. Diksussiooni ajendiks oli Atoneni väljaütlemine ETVs, mida me Äripäevas kajastasime.
To: Meelis Atonen
Subject: juhtpoliitiku tiitlist
Tere
Kristi Malmberg saatis Teie kirja edas. Ma nimetasin Teid Reformierakonna juhtpoliitikuks kahel põhjusel. Esiteks, kuulute Te minu teada endiselt Reformierakonna juhatusse ja see on kogu, mis juhib erakonna tegevust. Teine põhjus oli selles, et ma arvan, et te olete erakonna sees inimene, kelle arvamuse ning seisukohtadega arvestatakse ja keda kuulatakse tähelepanelikumalt, kui paljusid teisi erakonna lihtliikmeid.
Tervitades,
Aivar Hundimägi
Tere!
Kui ma tahtnuks Aivar Hundimägilt antud teemal küsida, küll ma siis oleks küsinud, aga ma ei ole veel avastanud, kus Aivar Hundimägi mind viimasel ajal Reformierakonna juhtpoliitikuks nimetanud on.
Küsisin Kristi käest seoses tema artikliga 30.septembrist, kus ta mind Reformierakonna juhtpoliitikuks nimetas ja ikka ootan vastust Kristilt. Aga kes teab äkki Aivar Hundimägi ongi nüüd Kristi MalmbergJ
Ma loobusin ligi kaks aastat tagasi Reformierakonna aseeseimehe positsioonist ja olen nii sellega kui ka lahkumisega Riigikogust loobunud kõigiti aktiivsest poliitikast. Nii kommentaaridest kui esinemistest, kuhu otsitakse erakonna esindajat, olen loobunud ja palunud keegi teine kutsuda, olen olnud nõus kommenteerima vaid eraisikuna. Kui Aivar Hundimäel oleks meie erakonnas tuttavaid, nagu ta ise väidab, siis ta teaks ka fakti, et ma ei kujunda juba pikemat aega meie erakonna poliitikat. Ilmselt oleks minu kujundatav poliitika ka vähemalt pisut teistsugune tänasest, aga see selleks. Juhatuse koosseis on jäänud juba vanast ajast (valiti viimati kaks ja pool aastat tagasi) ja minagi ootan pikisilmi millal uus valitakse. Iga juhatuse realiige ei ole kindlasti juhtpoliitik. Tegelikult ei ole see juhtpoliitik sugugi häbistav tiitel, aga see on lihtsalt vale(minu puhul antud hetkel võõrad suled) ja ma palun veelkord sellise valeinfo levitamine lõpetada.
Aga Aivar Hundimägi jaoks ei ole faktid ja tõde mingid kriteeriumid. Muidu ta küsiks üle, täpsustaks, kontrolliks fakte jne. Tema patrab ikka, mida sülg suhu toob ja pärast, kui oma tatt on näo ära määrinud, imestab, et kes küll tegi ning hakkab süüdlasi otsima. Aga Kristit tean ma vanast ajast kui tõde oluliseks pidavat ajakirjanikku ning seetõttu talle ka kirjutasin.
Ausust ja objektiivsust soovides,
Meelis Atonen
Endine poliitik
To: Meelis Atonen
Subject: RE: juhtpoliitiku tiitlist
Võiks konkreetselt tuua mõned näited minu faktivigadest. Praegu te ise tahate avalikkust eksitada ja pugeda peitu fakti eest, et kuulute Reformierakonna juhatusse. Kui teid väga häirib juhatusse kuulumine, siis sõltub sealt lahkumine ainult teist endist. Kristi palus mul teile vastata ja seda ma tegin. Tahtsite teada, miks Äripäev teid nimetab Reformierakonna juhtpoliitikuks ja selle vastuse te saite. Nimetame teid seni, kuni kuulute Reformierakonna juhatusse. Pärast juhatusest lahkumist nimetame teid võibolla aeg-ajalt Reformierakonna endiseks juhtpoliitikuks, kõik sõltub sellest, mis teemaga seoses teie nimi Äripäevast läbi jookseb.
Samuti ausust ja objektiivsust soovides,
Aivar Hundimägi
Aivar Hundimägi!
Kinnitan veelkord, et mul pole tõeväänajatega midagi seletada. Nii madalas liigas ma lihtsalt ei mängi.
Juhatuse liikme tiitli vastu pole mul midagi, ärge jälle tõde väänake. Juhatuse liige ja juhtpoliitik ei ole sünonüümid ja seda ma üritasin ka kirjutada ja ma usun, et nägija ka näeb. Aga teie võime üldistada on nii kolossaalne, et ma ei imesta millegi üle.
Võite teha, mida hing ihaldab, lihtsalt kõigel on mingil hetkel elus tagajärjed. Ärge arvake, et kõik on lubatud.
Proovige nägu puhtaks saada,
Meelis Atonen
To: Meelis Atonen
Subject: juhtpoliitiku tiitlist
Tere
Kristi Malmberg saatis Teie kirja edas. Ma nimetasin Teid Reformierakonna juhtpoliitikuks kahel põhjusel. Esiteks, kuulute Te minu teada endiselt Reformierakonna juhatusse ja see on kogu, mis juhib erakonna tegevust. Teine põhjus oli selles, et ma arvan, et te olete erakonna sees inimene, kelle arvamuse ning seisukohtadega arvestatakse ja keda kuulatakse tähelepanelikumalt, kui paljusid teisi erakonna lihtliikmeid.
Tervitades,
Aivar Hundimägi
Tere!
Kui ma tahtnuks Aivar Hundimägilt antud teemal küsida, küll ma siis oleks küsinud, aga ma ei ole veel avastanud, kus Aivar Hundimägi mind viimasel ajal Reformierakonna juhtpoliitikuks nimetanud on.
Küsisin Kristi käest seoses tema artikliga 30.septembrist, kus ta mind Reformierakonna juhtpoliitikuks nimetas ja ikka ootan vastust Kristilt. Aga kes teab äkki Aivar Hundimägi ongi nüüd Kristi MalmbergJ
Ma loobusin ligi kaks aastat tagasi Reformierakonna aseeseimehe positsioonist ja olen nii sellega kui ka lahkumisega Riigikogust loobunud kõigiti aktiivsest poliitikast. Nii kommentaaridest kui esinemistest, kuhu otsitakse erakonna esindajat, olen loobunud ja palunud keegi teine kutsuda, olen olnud nõus kommenteerima vaid eraisikuna. Kui Aivar Hundimäel oleks meie erakonnas tuttavaid, nagu ta ise väidab, siis ta teaks ka fakti, et ma ei kujunda juba pikemat aega meie erakonna poliitikat. Ilmselt oleks minu kujundatav poliitika ka vähemalt pisut teistsugune tänasest, aga see selleks. Juhatuse koosseis on jäänud juba vanast ajast (valiti viimati kaks ja pool aastat tagasi) ja minagi ootan pikisilmi millal uus valitakse. Iga juhatuse realiige ei ole kindlasti juhtpoliitik. Tegelikult ei ole see juhtpoliitik sugugi häbistav tiitel, aga see on lihtsalt vale(minu puhul antud hetkel võõrad suled) ja ma palun veelkord sellise valeinfo levitamine lõpetada.
Aga Aivar Hundimägi jaoks ei ole faktid ja tõde mingid kriteeriumid. Muidu ta küsiks üle, täpsustaks, kontrolliks fakte jne. Tema patrab ikka, mida sülg suhu toob ja pärast, kui oma tatt on näo ära määrinud, imestab, et kes küll tegi ning hakkab süüdlasi otsima. Aga Kristit tean ma vanast ajast kui tõde oluliseks pidavat ajakirjanikku ning seetõttu talle ka kirjutasin.
Ausust ja objektiivsust soovides,
Meelis Atonen
Endine poliitik
To: Meelis Atonen
Subject: RE: juhtpoliitiku tiitlist
Võiks konkreetselt tuua mõned näited minu faktivigadest. Praegu te ise tahate avalikkust eksitada ja pugeda peitu fakti eest, et kuulute Reformierakonna juhatusse. Kui teid väga häirib juhatusse kuulumine, siis sõltub sealt lahkumine ainult teist endist. Kristi palus mul teile vastata ja seda ma tegin. Tahtsite teada, miks Äripäev teid nimetab Reformierakonna juhtpoliitikuks ja selle vastuse te saite. Nimetame teid seni, kuni kuulute Reformierakonna juhatusse. Pärast juhatusest lahkumist nimetame teid võibolla aeg-ajalt Reformierakonna endiseks juhtpoliitikuks, kõik sõltub sellest, mis teemaga seoses teie nimi Äripäevast läbi jookseb.
Samuti ausust ja objektiivsust soovides,
Aivar Hundimägi
Aivar Hundimägi!
Kinnitan veelkord, et mul pole tõeväänajatega midagi seletada. Nii madalas liigas ma lihtsalt ei mängi.
Juhatuse liikme tiitli vastu pole mul midagi, ärge jälle tõde väänake. Juhatuse liige ja juhtpoliitik ei ole sünonüümid ja seda ma üritasin ka kirjutada ja ma usun, et nägija ka näeb. Aga teie võime üldistada on nii kolossaalne, et ma ei imesta millegi üle.
Võite teha, mida hing ihaldab, lihtsalt kõigel on mingil hetkel elus tagajärjed. Ärge arvake, et kõik on lubatud.
Proovige nägu puhtaks saada,
Meelis Atonen
teisipäev, 6. oktoober 2009
Vikerraadio kommentaar: Kuidas Meelis Atonen mulle näkku sülitas?
Eelmisel nädalal sai avalikuks, et Swedbank on käinud teise pensionisamba klientide rahaga ümber hoolimatult. Eelmise aasta teises pooles otsustati panustada riskantsetesse kohalikesse võlakirjadesse, millest täna on mitmed juba investeeringuna nulli hinnatud.
Endine riigikogu liige Meelis Atonen ütles seda teemat ETVs kommenteerides õigesti, et Swedbanki klientide jaoks on säästud korvamatult läinud. „Probleem on, et inimesed ei vali jalgadega,“ lausus Atonen.
Minu jaoks sarnanes Atoneni väljaütlemine näkku sülitamisega. Sisuliselt aheldas seesama Meelis Atonen riigikogus seadusi luues pensionifondide klientide käed ja jalad ning siis jäi kõrvalt piiluma, kuidas suur Rootsi onu aheldatud kliendid näoli mutta lükkab. Pärast kukkumist aga hakkas eemal kilkama, et ise olite rumalad, et selle Rootsi onu eest ära ei jooksnud.
Äripäev on viimase kolme aasta jooksul korduvalt teinud ettepanekuid praegu kehtiva kohustusliku pensionisüsteemi muutmiseks. Probleem, millele oleme koos finantsinspektsiooniga tähelepanu juhtinud, on olnud fondide liiga kõrged teenustasud. Neid teenustasusid on olnud ka liiga palju ehk pensionifondide vahetamine oli muudetud kliendi jaoks kulukaks.
Samuti on meid Äripäevas ja ka finantsinspektsiooni häirinud see, et pensionifondi saab vahetada ainult korra aastas. See tähendab, et riik on kliendid aastaks vangistanud ühe fondi juurde ja pole sugugi võimalik hääletada jalgadega nagu soovitab seda teha praegu kehtivate pensionifondide reeglite koostamise juures olnud Meelis Atonen.
2007. aasta 20. veebruaril ilmus Äripäevas artikkel, kus me kajastasime finantsinspektsiooni seisukohta. Inspektsioon juhtis selles artiklis kohustusliku kogumispensioniga seotud probleemidele tähelepanu ja Äripäeva ajakirjanik küsis poliitikute käest, miks nad olemasolevat süsteemi ei muuda pensionifondi klientidele kasulikumaks.
Tollane riigikogu reformierakondlasest rahanduskomisjoni juht Meelis Atonen süüdistas selles artiklis finantsinspektsiooni PR-kampaania korraldamises. „Ka fondivalitsejad soovivad oma töö pealt teenida ning seetõttu pole vaja praegust süsteemi muuta,“ oli Atoneni tsitaat kolm aastat tagasi.
Temaga sama meelt oli sotsiaaldemokraatide fraktsiooni liige Eiki Nestor, kes samuti ei pidanud vajalikuks pensionifondide reeglistiku muutmist.
Pärast Swedbanki juhtumi avalikuks tulekut ütleb Nestor, et ega pensionifondide sagedasema vahetamise võimaldamine aidanuks Swedbanki kliente. Minu jaoks kujutab Nestor poliitikut, kelle arvates on olemas nn tark ja rumal raha. Tark raha kujutab endast hästi makstud pangatöötajaid, kes teavad, kuidas finantsturgudel raha teenida. Rumal raha on aga tavakodanikud, kes oma sääste pangas hoiavad. Ja poliitikud on need, kes loovad reeglid, et rumal inimene ei saaks kiiresti oma raha targa pangajuhi juurest ära võtta.
Viimane aasta on näidanud, et see nn tark raha on osutunud väga rumalaks. Olen kindel, et paljud inimesed ei oleks julgenud oma sääste paigutada sellistesse firmadesse, kuhu pensionifondide raha pani Swedbank eelmise aasta lõpus. Usun, et ka Swedbanki enda hästi makstud töötajad poleks sellisele avantüürile oma enda isikliku rahaga läinud.
Vastupidiselt Eiki Nestorile olen ma aga veendunud, et sagedasem fondide vahetamine aidanuks neid Swedbanki pensionifondide kliente, kes täna on osa rahast kaotanud. Nad saanuksid tõesti hääletada jalgadega kohe pärast seda, kui pankurid riskantse otsuse tegid, aga mitte aasta hiljem, kui päästa pole enam midagi.
Meie tänane pensionifondide reeglistik on selline, mis soosib suuri kaotusi, sest fondidel pole hirmu, et kliendid nende otsuste tõttu kiirelt fondidest lahkuvad. Ma saan fondijuhi otsuste kohta anda oma hinnangu alles aasta või poolteist hiljem. Siis on aga lootusetult hilja ja fondijuht saab ainult käsi laiutada ning öelda „ups, raha küll kadus, aga investeerimine ongi riskiga seotud“.
Swedbankiga juhtunu on taas käivitanud diskussiooni reeglite muutmise teemal. On tähelepanuväärne, kuidas on juba reageerinud fondivalitsejad, kelle jaoks praegune süsteem on kasulik. Fondivalitsejad soovitavad muutustega mitte kiirustada ja teha põhjalik analüüs.
Ei ole vaja enam midagi pikalt analüüsida. Poliitikutel tuleb seadused ära muuta. Analüüsitud on juba vähemalt kolm aastat. Kui valitsus sai pensionifondi maksed külmutada sisuliselt paari kuu pikkuse analüüsi tulemusena, siis saab ta ka muuta pensionifondide vahetamise võimaluse sagedasemaks veel selle aasta jooksul. Vaja on vaid poliitilist tahet.
Sajad tuhanded inimesed on kaotanud oma sääste ja põhjus ei ole mitte finantsinspektsioonis, nagu üritab meile näidata justiitsminister Rein Lang. Nendes kaotustes on süüdi Reformierakond, sotsiaaldemokraadid, Isamaa ja Res Publica Liit, Keskerakond ja Rahvaliit, kes on jäärapäiselt viimasel kolmel aastal eiranud vanaduspäevadeks sääste koguvate inimeste huvisid.
Täna ei ole valimikampaaniatesse haaratud poliitikutel mõtet süüdistada panku, vaid endil tuleb vaadata peeglisse ja küsida, mida ma olen viimase kolme aasta jooksul teinud pensionifondide klientide kaitsmiseks? Kahjuks tuleb suurel osal poliitikutel sellele küsimusele ausalt vastates öelda, et nad pole teinud mitte midagi.
Endine riigikogu liige Meelis Atonen ütles seda teemat ETVs kommenteerides õigesti, et Swedbanki klientide jaoks on säästud korvamatult läinud. „Probleem on, et inimesed ei vali jalgadega,“ lausus Atonen.
Minu jaoks sarnanes Atoneni väljaütlemine näkku sülitamisega. Sisuliselt aheldas seesama Meelis Atonen riigikogus seadusi luues pensionifondide klientide käed ja jalad ning siis jäi kõrvalt piiluma, kuidas suur Rootsi onu aheldatud kliendid näoli mutta lükkab. Pärast kukkumist aga hakkas eemal kilkama, et ise olite rumalad, et selle Rootsi onu eest ära ei jooksnud.
Äripäev on viimase kolme aasta jooksul korduvalt teinud ettepanekuid praegu kehtiva kohustusliku pensionisüsteemi muutmiseks. Probleem, millele oleme koos finantsinspektsiooniga tähelepanu juhtinud, on olnud fondide liiga kõrged teenustasud. Neid teenustasusid on olnud ka liiga palju ehk pensionifondide vahetamine oli muudetud kliendi jaoks kulukaks.
Samuti on meid Äripäevas ja ka finantsinspektsiooni häirinud see, et pensionifondi saab vahetada ainult korra aastas. See tähendab, et riik on kliendid aastaks vangistanud ühe fondi juurde ja pole sugugi võimalik hääletada jalgadega nagu soovitab seda teha praegu kehtivate pensionifondide reeglite koostamise juures olnud Meelis Atonen.
2007. aasta 20. veebruaril ilmus Äripäevas artikkel, kus me kajastasime finantsinspektsiooni seisukohta. Inspektsioon juhtis selles artiklis kohustusliku kogumispensioniga seotud probleemidele tähelepanu ja Äripäeva ajakirjanik küsis poliitikute käest, miks nad olemasolevat süsteemi ei muuda pensionifondi klientidele kasulikumaks.
Tollane riigikogu reformierakondlasest rahanduskomisjoni juht Meelis Atonen süüdistas selles artiklis finantsinspektsiooni PR-kampaania korraldamises. „Ka fondivalitsejad soovivad oma töö pealt teenida ning seetõttu pole vaja praegust süsteemi muuta,“ oli Atoneni tsitaat kolm aastat tagasi.
Temaga sama meelt oli sotsiaaldemokraatide fraktsiooni liige Eiki Nestor, kes samuti ei pidanud vajalikuks pensionifondide reeglistiku muutmist.
Pärast Swedbanki juhtumi avalikuks tulekut ütleb Nestor, et ega pensionifondide sagedasema vahetamise võimaldamine aidanuks Swedbanki kliente. Minu jaoks kujutab Nestor poliitikut, kelle arvates on olemas nn tark ja rumal raha. Tark raha kujutab endast hästi makstud pangatöötajaid, kes teavad, kuidas finantsturgudel raha teenida. Rumal raha on aga tavakodanikud, kes oma sääste pangas hoiavad. Ja poliitikud on need, kes loovad reeglid, et rumal inimene ei saaks kiiresti oma raha targa pangajuhi juurest ära võtta.
Viimane aasta on näidanud, et see nn tark raha on osutunud väga rumalaks. Olen kindel, et paljud inimesed ei oleks julgenud oma sääste paigutada sellistesse firmadesse, kuhu pensionifondide raha pani Swedbank eelmise aasta lõpus. Usun, et ka Swedbanki enda hästi makstud töötajad poleks sellisele avantüürile oma enda isikliku rahaga läinud.
Vastupidiselt Eiki Nestorile olen ma aga veendunud, et sagedasem fondide vahetamine aidanuks neid Swedbanki pensionifondide kliente, kes täna on osa rahast kaotanud. Nad saanuksid tõesti hääletada jalgadega kohe pärast seda, kui pankurid riskantse otsuse tegid, aga mitte aasta hiljem, kui päästa pole enam midagi.
Meie tänane pensionifondide reeglistik on selline, mis soosib suuri kaotusi, sest fondidel pole hirmu, et kliendid nende otsuste tõttu kiirelt fondidest lahkuvad. Ma saan fondijuhi otsuste kohta anda oma hinnangu alles aasta või poolteist hiljem. Siis on aga lootusetult hilja ja fondijuht saab ainult käsi laiutada ning öelda „ups, raha küll kadus, aga investeerimine ongi riskiga seotud“.
Swedbankiga juhtunu on taas käivitanud diskussiooni reeglite muutmise teemal. On tähelepanuväärne, kuidas on juba reageerinud fondivalitsejad, kelle jaoks praegune süsteem on kasulik. Fondivalitsejad soovitavad muutustega mitte kiirustada ja teha põhjalik analüüs.
Ei ole vaja enam midagi pikalt analüüsida. Poliitikutel tuleb seadused ära muuta. Analüüsitud on juba vähemalt kolm aastat. Kui valitsus sai pensionifondi maksed külmutada sisuliselt paari kuu pikkuse analüüsi tulemusena, siis saab ta ka muuta pensionifondide vahetamise võimaluse sagedasemaks veel selle aasta jooksul. Vaja on vaid poliitilist tahet.
Sajad tuhanded inimesed on kaotanud oma sääste ja põhjus ei ole mitte finantsinspektsioonis, nagu üritab meile näidata justiitsminister Rein Lang. Nendes kaotustes on süüdi Reformierakond, sotsiaaldemokraadid, Isamaa ja Res Publica Liit, Keskerakond ja Rahvaliit, kes on jäärapäiselt viimasel kolmel aastal eiranud vanaduspäevadeks sääste koguvate inimeste huvisid.
Täna ei ole valimikampaaniatesse haaratud poliitikutel mõtet süüdistada panku, vaid endil tuleb vaadata peeglisse ja küsida, mida ma olen viimase kolme aasta jooksul teinud pensionifondide klientide kaitsmiseks? Kahjuks tuleb suurel osal poliitikutel sellele küsimusele ausalt vastates öelda, et nad pole teinud mitte midagi.
Tellimine:
Postitused (Atom)