Miks osa ajakirjandusest vaikis?

Olen ajakirjanikuna töötanud 16 aastat ega ole selle aja jooksul kogenud nii tugevat survet ühe artikli ilmumise takistamiseks kui eelmise reede kaaneloo “Väljapressimine või R-skeem?” puhul.
Selle uurimistöö aluseks olevaid dokumente nähes ütlesin toimetuses, et me läheme mõjukate inimeste vastu ja käivitub võimas masinavärk, mis hakkab meile vastu töötama. Me ei tohi eksida, sest seda eksimust kasutatakse ära väga valusalt.

Ma ei kujutanud aga ette, et on olemas veel üks jõud, kes oma tegevusetusega, kas siis tahtlikult või tahtmatult, proovib juhtumit summutada. Postimees, Eesti Päevaleht, Eesti Ekspress ja Rahvusringhääling eesotsas uudistesaatega AK on otsustanud teemat vältida.
Ilmekas näide oli esmaspäeval AKs olnud uudislõik Reformierakonna populaarsuse tõusust. Ajakirjanik tegi intervjuu Reformierakonna peasekretäri Kristen Michaliga, aga ei esitanud ühtki küsimust rahastamisega seotud kahtluste kohta.

Äripäev on viimasel nädalal paljastanud küll Reformierakonna saladusi, aga me oleme ootamatult tekitanud diskussiooni Eesti meedia professionaalsuse, huvide ja tegutsemismotiivide teemal. Antropovi-Rahumägi-Ojulandi ning nüüd juba Ansipi juhtumi kajastamine on põhjustanud taas erinevaid spekulatsioone Eesti meedia kallutatuse osas. Minus on viimase nädalaga kahjuks tekkinud veendumus, et uudiskriteeriumite sekka on tulnud uus kriteerium, milleks on parteiline kuuluvus.

Olen endalt ja paljud on minult küsinud, mis on osa meedia vaikimise põhjus. Ma ei oodanud Äripäevas ilmunud lugude järel konkurentide kaasakiitmist. Aga uskusin, et erakondade rahastamise teemat peetakse oluliseks, sõltumata sellest, millist erakonda see puudutab. Arvasin, et suurte väljaannete ajakirjanikud asuvad samuti vastuseid otsima. Mida rohkem ajakirjanikke pühendub tõe otsimisele, seda suurem on tõenäosus, et avalikkus ka tõe teada saab.
Nii käitus näiteks kolmapäeval ETV eetris olnud "Pealtnägijas" Mihkel Kärmas, kel õnnestus saada kaamera ette rääkima Droomi omanik Heiki Penu. Võrreldes "Pealtnägijaga" oli ülejäänud meedial kuuepäevane edumaa selle intervjuu hankimiseks, aga nad ei kasutanud seda võimalust. Põhjus on tõenäoliselt toimetajates, kes otsustavad, mis teemadele ajakirjanikud peavad pühenduma ja mis teemad tuleb välistada. Meedia vaikimist kasutas isegi Reformierakond enda õigustamiseks.

Küsimusele, miks vaikitakse, olen enda jaoks saanud järgmised vastused.
Kadedus. Äripäev sai hea materjali ja ei tahetud teha reklaami konkurendile.
Eneseõigustus. Sellest juhtunust teati, aga ei tahetud tunnistada, et ei suudetud oravate pähklit katki hammustada ja seetõttu kinnitati endale, et teemat pole. Jaanus Rahumägi kinnitas meiele eelmisel nädalal korduvalt, et juhtumiga on tegelenud Ekspress ja Postimees, aga nad on saanud aru, et lugu ei ole.
Isiklik solvumine. Mõni meediafirma juht on Äripäeva peale kunagi tema tegemis paljastanud artiklite avaldamise pärast solvunud ja seetõttu on organisatsiooni lipukirjaks: “Võimenda Äripäeva eksimusi, vaiki maha nende saavutused”. Seekord polnud kindlust, kas tegemist oli eksimuse või saavutusega.
Soov meeldida peaministri parteile. Keskerakond räägib sageli, et on väljaandeid, kelle juhid ei taha, et nende väljaannetes ilmuksid Reformierakonna suhtes kriitilised artiklid või saatelõigud. Nüüd andis meedia Keskerakonnale hea argumendi jätkata propaganda lehtedega.
Mure Eesti tuleviku pärast. Kardeti pühenduda tõe otsingule, sest tõde võib-olla selline, mis aitab võimule Savisaare ja Keskerakonna, kelle valimiskampaania kulud on olnud konkurentsitult kõige suuremad.
Enesealalhoiuinstinkt. Erakondade rahalised võimalused ahenevad ja äkki tehakse järgmistel valimistel vähem valimisreklaami ning ka meedia teenib vähem.
Kahtlased võlanõudjad. Poliitikult nõuab võlga kupeldamisega seotud isik. Peaminister Andrus Ansip teadis koguni, et võlanõudjad on seotud allilmaga. Ent kui Keskerakonna mõni poliitik vaidleks valimisarvete üle allilmaga, oleks uudis täna vaikivate lehtede ja telejaamade põhiteema.

Need on minu vastusevariandid. Oleks tore, kui sel teemal tekiks diskussioon ja vaikivad meediaväljaanded vähemalt selgitaksid avalikkusele, miks nad vaikivad.
Olen ise arvamusel, et avalikkus peab teadma, kui poliitikutelt nõutakse võlga, sest need poliitikud võivad olla mõjutatavad.

See juhtum näitab, et osa erakondade valimiskuludest jäetakse deklareerimata. Kui aga jäetakse deklareerimata kulud, siis jäävad deklareerimata ka tulud. Antropovi näite põhjal võib püstitada hüpoteesi, et eelmistel riigikogu valimistel olid Reformierakonna kulud mitu korda suuremad ametlikult deklareeritud 32 miljonist kroonist. See tähendab, et ka tulud pidid olema suuremad. Siit tekib kogu juhtumi kõige olulisem küsimus: kust need tulud tulid ja miks neid ei taheta avalikustada?
Erakonnad näitavad valimiskulutusi väiksematena, sest on huvigrupid, kes on aheldanud parteid ja poliitikud enda külge. Varjatud raha vastu võtvast poliitikust või parteist saab rahastaja ori ja riigikogus, valitsuses või omavalitsuses ei esinda ta enam valijate huve.

Äripäeva eesmärk on olnud tuua avalikkuse ette poliitikute salajane rahastamine ja nende peidetud sidemed. Eelmisel aastal ilmunud K-skeemi lugu oli esimene näide. Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli kinkekaardi juhtum on teine, Reformierakonna juures tegutsev sihtasutus kolmas ja R-skeem loodetavasti neljas näide.
Seda eeldusel, et uurimisorganid ja ajakirjanikud võtavad erakondade rahastamise teravdatud tähelepanu alla ega lase end segada sellest, et peaministri, justiitsministri ja mõne meediafirma toimetuse juhi toolil istuvad inimesed ei pea seda teemat oluliseks.
Ja enne, kui kolleegid hakkavad mind siunama, soovitan teha ühe enesekriitilise peeglisse vaatamise. Võtke välja kõik need sel aastal ilmunud artiklid ja uudislõigud, mida teie väljaanne on avaldanud seoses Keskerakonda kuuluva Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli (väidetava) 15 000kroonise kinkekaardiga. Kõrvutage neid Jaanus Rahumägi, Kristiina Ojulandi ja Robert Antropovi enam kui kahe miljoni kroonise valimiskulude (väidetava) varjamise kajastustega teie enda väljaannetes.