Vikerraadio kommentaar: Kuidas Meelis Atonen mulle näkku sülitas?

Eelmisel nädalal sai avalikuks, et Swedbank on käinud teise pensionisamba klientide rahaga ümber hoolimatult. Eelmise aasta teises pooles otsustati panustada riskantsetesse kohalikesse võlakirjadesse, millest täna on mitmed juba investeeringuna nulli hinnatud.
Endine riigikogu liige Meelis Atonen ütles seda teemat ETVs kommenteerides õigesti, et Swedbanki klientide jaoks on säästud korvamatult läinud. „Probleem on, et inimesed ei vali jalgadega,“ lausus Atonen.

Minu jaoks sarnanes Atoneni väljaütlemine näkku sülitamisega. Sisuliselt aheldas seesama Meelis Atonen riigikogus seadusi luues pensionifondide klientide käed ja jalad ning siis jäi kõrvalt piiluma, kuidas suur Rootsi onu aheldatud kliendid näoli mutta lükkab. Pärast kukkumist aga hakkas eemal kilkama, et ise olite rumalad, et selle Rootsi onu eest ära ei jooksnud.
Äripäev on viimase kolme aasta jooksul korduvalt teinud ettepanekuid praegu kehtiva kohustusliku pensionisüsteemi muutmiseks. Probleem, millele oleme koos finantsinspektsiooniga tähelepanu juhtinud, on olnud fondide liiga kõrged teenustasud. Neid teenustasusid on olnud ka liiga palju ehk pensionifondide vahetamine oli muudetud kliendi jaoks kulukaks.

Samuti on meid Äripäevas ja ka finantsinspektsiooni häirinud see, et pensionifondi saab vahetada ainult korra aastas. See tähendab, et riik on kliendid aastaks vangistanud ühe fondi juurde ja pole sugugi võimalik hääletada jalgadega nagu soovitab seda teha praegu kehtivate pensionifondide reeglite koostamise juures olnud Meelis Atonen.

2007. aasta 20. veebruaril ilmus Äripäevas artikkel, kus me kajastasime finantsinspektsiooni seisukohta. Inspektsioon juhtis selles artiklis kohustusliku kogumispensioniga seotud probleemidele tähelepanu ja Äripäeva ajakirjanik küsis poliitikute käest, miks nad olemasolevat süsteemi ei muuda pensionifondi klientidele kasulikumaks.
Tollane riigikogu reformierakondlasest rahanduskomisjoni juht Meelis Atonen süüdistas selles artiklis finantsinspektsiooni PR-kampaania korraldamises. „Ka fondivalitsejad soovivad oma töö pealt teenida ning seetõttu pole vaja praegust süsteemi muuta,“ oli Atoneni tsitaat kolm aastat tagasi.
Temaga sama meelt oli sotsiaaldemokraatide fraktsiooni liige Eiki Nestor, kes samuti ei pidanud vajalikuks pensionifondide reeglistiku muutmist.

Pärast Swedbanki juhtumi avalikuks tulekut ütleb Nestor, et ega pensionifondide sagedasema vahetamise võimaldamine aidanuks Swedbanki kliente. Minu jaoks kujutab Nestor poliitikut, kelle arvates on olemas nn tark ja rumal raha. Tark raha kujutab endast hästi makstud pangatöötajaid, kes teavad, kuidas finantsturgudel raha teenida. Rumal raha on aga tavakodanikud, kes oma sääste pangas hoiavad. Ja poliitikud on need, kes loovad reeglid, et rumal inimene ei saaks kiiresti oma raha targa pangajuhi juurest ära võtta.
Viimane aasta on näidanud, et see nn tark raha on osutunud väga rumalaks. Olen kindel, et paljud inimesed ei oleks julgenud oma sääste paigutada sellistesse firmadesse, kuhu pensionifondide raha pani Swedbank eelmise aasta lõpus. Usun, et ka Swedbanki enda hästi makstud töötajad poleks sellisele avantüürile oma enda isikliku rahaga läinud.
Vastupidiselt Eiki Nestorile olen ma aga veendunud, et sagedasem fondide vahetamine aidanuks neid Swedbanki pensionifondide kliente, kes täna on osa rahast kaotanud. Nad saanuksid tõesti hääletada jalgadega kohe pärast seda, kui pankurid riskantse otsuse tegid, aga mitte aasta hiljem, kui päästa pole enam midagi.

Meie tänane pensionifondide reeglistik on selline, mis soosib suuri kaotusi, sest fondidel pole hirmu, et kliendid nende otsuste tõttu kiirelt fondidest lahkuvad. Ma saan fondijuhi otsuste kohta anda oma hinnangu alles aasta või poolteist hiljem. Siis on aga lootusetult hilja ja fondijuht saab ainult käsi laiutada ning öelda „ups, raha küll kadus, aga investeerimine ongi riskiga seotud“.
Swedbankiga juhtunu on taas käivitanud diskussiooni reeglite muutmise teemal. On tähelepanuväärne, kuidas on juba reageerinud fondivalitsejad, kelle jaoks praegune süsteem on kasulik. Fondivalitsejad soovitavad muutustega mitte kiirustada ja teha põhjalik analüüs.
Ei ole vaja enam midagi pikalt analüüsida. Poliitikutel tuleb seadused ära muuta. Analüüsitud on juba vähemalt kolm aastat. Kui valitsus sai pensionifondi maksed külmutada sisuliselt paari kuu pikkuse analüüsi tulemusena, siis saab ta ka muuta pensionifondide vahetamise võimaluse sagedasemaks veel selle aasta jooksul. Vaja on vaid poliitilist tahet.

Sajad tuhanded inimesed on kaotanud oma sääste ja põhjus ei ole mitte finantsinspektsioonis, nagu üritab meile näidata justiitsminister Rein Lang. Nendes kaotustes on süüdi Reformierakond, sotsiaaldemokraadid, Isamaa ja Res Publica Liit, Keskerakond ja Rahvaliit, kes on jäärapäiselt viimasel kolmel aastal eiranud vanaduspäevadeks sääste koguvate inimeste huvisid.
Täna ei ole valimikampaaniatesse haaratud poliitikutel mõtet süüdistada panku, vaid endil tuleb vaadata peeglisse ja küsida, mida ma olen viimase kolme aasta jooksul teinud pensionifondide klientide kaitsmiseks? Kahjuks tuleb suurel osal poliitikutel sellele küsimusele ausalt vastates öelda, et nad pole teinud mitte midagi.