Mulle meeldib, et Priit Pullerits ei leppinud Evelin Ilvese ja presidendi kantselei katsega siluda Ilvese poolt Kalevi kommide kohta öeldut. Ajakirjanikena puutume taoliste juhtumitega kokku päris sageli. Allikas üritab hiljem oma sõnadest taganeda ning jätta oma tuttavatele ja avalikkusele muljet, et ajakirjanik on eksinud, tsiteerinud allikat valesti, moonutanud sõnu ja fakte jne.
Ajakirjaniku süüdistamine on tüüpiline kaitsereaktsioon, sest inimesed ei pruugi alati mõista oma sõnade mõju ja tagajärgi. Meedia on ka hea peegeldaja ja allikas võib hiljem avastada, et ta ei taha näha välja selline, nagu ta tegelikult avalikkusele paistab. Kusjuures see pilt, mille meedia kellestki loob, tugineb faktidele ja konkreetse persooni tegevusele, mis talle hiljem ei pruugi endale meeldida.
Ja kui asi läheb jamaks, siis on alati hea öelda, et tegelikult ei öelnud mina seda, vaid süüdi on ajakirjanik. Reeglina jääb taolistes vaidlustes avalikkuse silmis kaotajaks ajakirjanik, sest tihti on raske ja tundub ka mõttetu hakata allikaga vaidlema.
Hiljuti oli Äripäevas sarnane kogemus Gildiga. Rain Tamm ütles ja kirjutas ka Äripäevas ilmunud kolumnis, et Äripäev on Gildiga seoses teinud ridamisi faktivigu, et Gildil on nendest pikk nimekiri. Palusime selle vigade nimekirja ka meile saata, kuid millegipärast ei taha Gild seda teha. Ma arvan, et põhjus peitub selles, et sellist pikka faktivigade nimekirja tegelikult ei eksisteeri. Ehk Tamm kasutas üht levinud demagoogiavõtet.
Eelmisel aastal kohtusime Äripäeva toimetuses Merko juhtide Toomas Annuse ja Tõnu Toomikuga. Annus tegi alustuseks pika ettekande sellest, kuidas Äripäev on Merkost kirjutades eksinud. Läksin siis ja võtsin Äripäeva kausta kätte ja hakkasime koos vaatama neid lugusid ja väidetavaid eksimusi. Selgus, et meie lugudes polnud faktivigu ning järgmisena läks jutt hoopis Eesti Ekspressi ja Hans H. Luige peale ning Ekspressis ilmunud faktivigadele.
Väga hea, et Pullerits ei visanud püssi põõsasse ja seisab enda maine eest, see on väga oluline, sest olen Pulleritsu ja Ilvese juhtumi kajastustest saanud aru, et presidendi kantseli üritas avalikkusega manipuleerida ning vassida. Nad olid ise Ilvese sõnad enne trükki üle vaadanud ning nüüd väidavad, et need on ajakirjaniku omalooming.
Kui riigi presidendi institutsioon üritab avalikkusega manipuleerida ühe intervjuu pärast, siis ei saa me olla kindlad, et sarnaseid võtteid ei kasutata ka riigi juhtimisel. Sesmõttes on puhkenud konflikt laiem ja olulisem, kui ühe ajakirjaniku ja presidendi abikaasa omavaheline vaidlus ühes artiklis sisaldunud tsitaatide kajastamise üle.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
"pilt, mille meedia kellestki loob, tugineb faktidele ja konkreetse persooni tegevusel"
VastaKustutaMainimata jäi kolmas faktor - ajakirjaniku subjektiivne interpretatsioon. Tihti peab ajakirjanik ise seisukohti ning situatsioone interpreteerima ning siis ongi oluline, et mängu tuleks ajakirjaniku-vaist ja varasem kogemus. Tihti on aga reporterid noorukesed ja/või antud teemal võhikud ning siis saadakse asjadest lihtsalt valesti aru (või ei saada üldse aru).
Kindlasti on ka Äripäev tihti eksinud, vigade parandusi ilmub pea iga nädal (ning kõiki veda kindlasti parandatud ei saa). Kus suitsu, seal tuld.
On olnud juhuseid (Ärilehe puhul) kus peale artikli näitamist allikale ajakirjanik seda veel viimasel hetkel muudab ning mõne sõna muutmine muudab mõtet 180 kraadi.
Nõus eelneva postitusega. Tõsised eksimused tekivad, kui pannakse paika mingi hüpotees ja üritatakse seda tõendada. Siis sageli jäädakse pimedaks ja kurdiks nende faktide ja argumentide osas, mis püstitatud hüpoteesi ei kinnita. Need eksimused on aga puhtalt kivi toimetajate kapsaaeda. Toimetaja peab olema see filter, kes leiab artiklis nõrgad kohad üles ja välistab taoliste lugude lehte või ka online jõudmise. Mõnikord läheb aga ka toimetaja ise liiga "põlema" ja nii ilmuvadki lood, mis eksitavad lugejaid. Ma ise olen kasutanud sellisel puhul nö kolmandat silmapaari ja andnud lugu näha inimesele, kes pole olnud loo tegemise juures. See reeglina aitab ja saab nõrgad kohad teada. Oleme Äripäevas mõned loo ilmumise seetõttu ära jätnud või lükanud edasi ja teinud sellega rohkem tööd.
VastaKustutaOlen aga ka ise libastunud, nt Tallinki lipujuhtum on selline, kus ma toimetajana läksin liiga emotsionaalselt loo tegemisega kaasa. Ma oleksin pidanud looga rohkem vaeva nägema ja sisult sama loo saanuks esitada lehes ka nii, et see poleks meile kohtuasja kaasa toonud.
Samas ütlen ma ajakirjanikele alati, et sina ei tohi mõelda oma loo tagajärgede peale. See pole sinu asi mõelda, kas keegi võib meid kohtusse anda või mitte. See on minu asi toimetajana hoolitseda, et me ei peaks mõnes järgmises lehes vabandama või me ei satuks konkreetse loo pärast kohtusse.
Äripäeva probleem on olnud ka lugude esitlemine esiküljel. Me keerasime vindi liigselt üle. Aga seda on jäänud viimastel aastatel vähemaks, sest me täiesti teadlikult üritame seda vältida.
Enamus ajalehtedes ilmuvad vead on aga hooletusvead või sellised faktivead, mis pole kuigi rängad. Muidugi on viga alati paha ja imelik on õigustada eksimusi sellega, et osa on nö vähetähtsad. Paratamatult aga lehte vigu tekib.
Selliseid eksimusi, kus inimesi kallatakse nö sopaga üle ja kellegi tegemisi kajastatakse negatiivses valguses põhjendamtult või alusetult, on Äripäevas ja ka mujal meedias suhteliselt vähe.
Ka see Ilvese juhtum ei sündinud Pulleritsu peas või tal polnud eesmärki Ilvesele kuidagi ära teha. Ta rääkis Ilvesega ja sai loo ning tegelikult väga hea loo. Ja iseenest pole see Ilvese väljaütlemine laitmist väärt, tekitas diskussiooni, mis on positiivne. Presidendi abikaasa ja presidendi kantselei hilisem reageering on lihtsalt kummaline. Võinuks siis ausalt tunnistada, et eksisid ja vabandada Kalevi ees. Nemad aga üritasid hoopis ajakirjaniku teha süüdlaseks.
Meediat küll kõvasti kritiseeritakse, aga näiteks Äripäeva tugevus on see, et kui me eksime, siis me ka alati tunnistame seda ja vabandame. Eesti meediat kõvasti kritiseerival president Ilvesel ning Evelin Ilvesel ei olnud aga piisavalt mehisust ja julgust, et vabandada, kui nad said aru, et eksisid.
Sama anon. kes enne.
VastaKustutaInimesed kellest kirjutatakse on muidugi iga sõna suhtes ülitundlikud ning eks nad ole ka kergemad neid vigu märkama ning ületähsustama. Ja eks siingi kehtib halva uudise reegel (alla kukkunud lennukist kirjutatakse, maandunud lennuk on igapäevane) - meelde jäävad ajakirjanduse vead ning vähem see mis õigesti läks. Teised ka ju räägivad - näed millist jama kirjutasid minust ning nii see negatiivne pilt tekibki.
Muideks, ajakirjandus üldiselt võiks oma vigu avalikumalt tunnistada, näiteks samal leheküljel ja sama suure pealkirja ja teksti fondiga kui vigane artikkel oli. Need viimase lehe joonealused veaparandused on sellised nina alla pobisetud vabanduse ekvivalendid...
Vaidlen natuke vastu, Aivar. Nimelt olen täheldanud, et toimetajad lähevad kõikvõimalikest hüpoteesidest sageli rohkemgi põlema kui ajakirjanikud. Seega ei saa öelda, et liigse eufooria vähendamine on puhtalt toimetajate töö. Toimetajad mõtlevad ajakirjanikust rohkem lehe müümisele, samuti on toimetajal distantsilt raskem leppida sellega, kui mõni ahvatlev hüpotees ajakirjaniku töö käigus piisavalt kinnitust ei leia.
VastaKustutaseos Gildiga on huvitav. nende suhtekorraldaja heitis mulle ette Gild Arbitrage'i väljastatud võlakirjade intressimäära võrdlemist krediitkaardi, tarbimislaenu või SMS-laenu omaga, väites, et "professionaalide arvates on see täiesti naeruväärne", yhtegi sisulist argumenti ei esitanud. vahest lihtsalt ei meeldinud kellelegi sõnade "Gild" ja "SMS-laen" lähestikku asetsemine?
VastaKustuta