Vikerraadio kommentaar: Bakuule võiks järgneda Moskva

Reedene Äripäev kirjeldas, kuidas paarkümmend Eesti äriliidrit üritavad president Toomas Hendrik Ilvese mõjuvõimu kasutades päästa Aserbaidžaani kinnisvaraturule paigutatud 260 miljonit krooni.
See juhtum on tekitanud küsimusi, kas ja kui palju ning kuidas peab president välisriikides kaitsma Eesti ettevõtjate huve?

Majandusbuum ärgitas Eesti äriliidreid paigutama oma raha endistesse vennasvabariikidesse. Loodeti, et Eesti majandusime kordub ka meist oma arengus mahajäänumates endistes liiduvabariikides. Näiteks Aserbaidžaani paigutatud 260 miljonist kroonist lootsid Marcel Vichmann, Hans H. Luik ja teised teenida viie aastaga tagasi pool miljardit.

Tegelikult tekkisid pärast raha Aserbaidžaani jõudmist kohe probleemid. Algselt osta loodetud maatükki ei õnnestunud investoritel enda kätte saada, sest sealne kaitseministeerium otsustas eestlaste noolitud maatüki jätta riigile. Meie meestele pakuti asendusmaad, mille omandiõigusega on aga senini segased lood. Vahepeal pidi panema ameti maha majandusminister, kes oli Eesti investoritele nn „katuseks“. Lisaks tekkisid investoritel kahtlused, et nad on investeerimisprojekti korraldanud investeerimispangale GILD maksnud põhjendamatult kõrgeid tasusid.

Tundus, et kogu projekt lendab vastu taevast, kui ühel hetkel selgus, et president Ilvesel on plaanis riigivisiit Bakuusse ja kohtumised sealse presidendi Alijeviga.

Äriliidrite kuluaaritöö tulemusel võttis president Ilves oma kohtumistel jutuks ka Eesti ettevõtjate mure ning probleemid kinnisvaraarendusega. Hiljem on ettevõtjad tunnistanud, et presidendist oli palju abi. Pärast Ilvese riigivisiiti hakkasid Aserbaidžaanis Eesti investoritel asjad jälle paremuse poole liikuma ning ettevõtjatel on lootus oma raha tagasi saada. Võib-olla ka loodetud tulu teenida.

Ühest küljest tuleb president Ilvest tunnustada, sest ta oli nõus astuma välja Eesti ettevõtjate kaitseks. Selles ei ole midagi erandlikku. Oma investoreid üritavad aidata väga paljud riigid. Mäletame Ühendriikide saatkonna ja poliitikute aktiivset kuluaaritööd Eestis, kui Ameerika energiafirma üritas osta Narvas asuvaid elektrijaamu. Hiljuti saime aga Aktuaalsest Kaamerast teada, et Pärnumaale miljardeid kroone kalakasvatusse investeerida lubava Taani ettevõtja huvides külastab Eesti riigiasutuste koridore ja kabinette siinne Taani suursaadik. Oma ettevõtjate huvide kaitsmise nõudmine on tavaline osa riikidevahelisest tippsuhtlusest.

Ja ka president Ilvesel on nüüd õigus nõuda Eesti ettevõtjatelt Eesti riigi huvide eest seismist. Poolteist kuud pärast riigivisiiti Bakuusse oli Ilves oma kõnes kriitiline ettevõtjate suhtes ja küsis, milline on olnud ettevõtjate panus riigi arengusse. Kuigi paljud äriliidrid pidasid toona presidendi kriitikat ülekohtuseks, oli tänaseks päevavalgele tulnud informatsiooni põhjal Ilvesel õigus ettevõtjatele valusaid küsimusi esitada, sest riik, tema isikus, oli enda abikäe juba ulatanud. Konkreetse juhtumi puhul küll ainult paarikümnele ettevõtjale, aga asi seegi.

Igal mündil on loomulikult kaks külge. Aserbaidžaanis juhtunu valguses on oluline küsida, kas me saame olla kindlad, et seekord jäid Eesti riigi huvid kõrgemale äriliidrite majandushuvidest. Aserbaidžaan ei ole mingi demokraatia ega vaba majanduse kants. Tegemist on autoritaarse riigiga, kus on probleeme ajakirjandusvabaduse ja korruptsiooniga. Näiteks mulluses korruptsiooni tajumise indeksis oli meie endine vennasvabariik 180 riigi seas 158. kohal. On selge, et kui Eesti riigipea küsiks Aserbaidžaani presidendilt kriitilisi küsimusi inimõiguste kaitsmise või meedia kontrollimise kohta, siis ei saaks ka meie äriliidrid sealsete riigijuhtide positiivse kohtlemise osaliseks.

Eesti riigijuhid on olnud kriitilised Venemaal toimuva suhtes, kuid samas oleme valmis pigistama silma kinni teiste endiste liiduvabariikide osas, mis oma riigi juhtimise ja poliitiliselt kultuuriga ei erine sugugi Venemaast.

Reedeses Äripäevas kirjeldatud president Ilves Aserbaidžaani investeerinud ettevõtjate päästeoperatsioon näitab, et meie riik on valmis aitama oma ettevõtjaid ka seal, kus demokraatiaga on lood kehvad. Ehk kus ei järgita neid väärtusi, mida oleme oma riigis kalliks pidanud. Äkki tasub nüüd astuda otsustav samm edasi ja muuta Eesti riigi suhtumist ka Venemaa suunal? Eesti ja Venemaa suhete paranemisest saab kordades rohkem Eesti ettevõtjaid kasu, kui paarkümmend Aserbaidžaani õnne ja kiiret tulu otsima läinud äriliidrid.