Majanduskriis on löönud valusalt Eesti ajalehti ja viimaste nädalate uudiste valguses on mulle jäänud mulje, et ajalehtede juhid käituvad sarnaselt masinapurustajatega, kes oma hädade peamiseks põhjuseks pidasid tekstiilitööstuse seadmeid, aga mitte enda kesist võimet ajaga kaasas käia ja uue olukorraga kohaneda.
Viimasel aastal on pea kõigi suurte ajalehtede tellijate arv ja üksikmüük kukkunud ning reklaamiraha väheneb drastiliselt. See on põhjus, miks ajalehtede liit otsustas piirata lehtedes ja online-meedias ilmuvate artiklite refereerimist ainult ühe lausega ning miks Postimees otsustas lõpetada paberlehes ilmuvate lugude tasuta veebiküljel avaldamise. Tõenäoliselt järgnevad Postimehele ka mitmed teised väljaanded.
Majanduskasvu laineharjal ajalehe juhtides tekkinud online-väljaannete vaimustus on majanduslangusega saanud üle. Põhjus on proosaline. Heal tasemel online-meedia tegemine on kallis, kuid erinevalt paberlehest seisab online täna ainult ühel jalal, milleks on reklaamitulud. Paberlehes on lisaks reklaamile teiseks oluliseks tuluallikaks tellijad ja lehe üksikmüügist ostjad.
Kui ajaleht tahab teha head online-meediat, siis ta peab reklaamituru madalseisu ajal seda doteerima paberlehe abil või muutma osa infot veebiküljel lugejale tasuliseks. Raske on aga aidata online-meediat kriisist üle, kui samal ajal paberlehe tellijate arv väheneb ning on tekkinud veendumus, et raha maksvate lugejate arvu vähenemise põhjuseks on just online-meedia võidukäik.
Mulle tundub, et ajalehtede otsus piirata artiklite refereerimist ainult ühe lausega oligi ajendatud soovist takistada paberlehes ilmuvate artiklite tasuta levimist. Seni võis refereerida viie lause piires. Sisuliselt tähendab ühe lause piirang seda, et online-meedias ja ka paberlehtedes kaob ära teiste meediaväljaannete refereerimine. Sellega teevad aga ajalehed endale karuteene ning on asunud saagime seda oksa, millel kõik koos istuvad.
On eksitav näha tellijate arvu languse põhjusena online-meedia populaarsuse kiiret kasvu. Online-meedia ei kaeva praegu hauda paberlehtedele, vaid seda teevad paberlehed ise üritades piirangute ja keeldudega sundida lugejaid oma lehte ostma. Tegelikult aga saavutatakse vastupidine efekt ja ajalehtede tellimine ning loetavus kukub veelgi, sest väheneb ajalehtede mõju ja tähtsus ühiskonnas. Lisaks muutub meedia tervikuna ebaefektiivsemaks, sest ühte ja sama tööd tehakse mitme väljaande poolt.
Erinevatele omanikele kuuluva meedia koostöö mõju tunnistajateks olime selle aasta alguses. Eesti Päevaleht kajastas eelmisel aastal süsteemselt ja järjepidevalt sotsiaalvaldkonna erinevaid probleeme ja juhtis esimesena tähelepanu sotsiaalminister Maret Maripuule lõpuks saatuslikuks saanud muudatuse kitsaskohtadele. Maripuu astus aga tagasi alles pärast seda, kui Päevalehe tõstatatud teema oli võtnud üle kogu Eesti ajakirjandus. Olen kindel, et kui Postimees, maakonnalehed ja telekanalid oleksid Päevalehe poolt oluliseks peetud sotsiaalministeeriumi toetuste maksmise muutmise teemat eiranud või kajastanud ainult ühe lauseliste uudisnuppudena, siis töötaks ka täna Maret Maripuu edasi sotsiaalministrina.
Kui teised väljaanded tsiteerivad ühes ajalehes ilmunud artiklit ja korrektselt viitavad, siis on see pigem tunnustus konkreetse ajakirjaniku tööle ja muudab tema tõstatatud teema ühiskonnas oluliseks. Ma saaksin tsiteerimise piiramisest ühe lausega aru, kui selle ideega oleks tulnud välja näiteks poliitikud kultuuriministeeriumi kaudu ja põhjendanud seda sooviga kaitsta ajakirjaniku autoriõigusi. Poliitikutele oleks meedia mõju vähenemine kasulik, aga et sellega tulid välja meediajuhid ise, siis see peegeldab ajalehtedes valitsevat paanikat.
Meedia saab oma valvekoera rolli ja ühiskonda informeerida ainult koostööd tehes. Teise ajakirjaniku artikli tsiteerimine ehk võimendamine peaks sõltuma artikli sisusest, mitte aga sõnade arvust.
Eesti ajalehtede probleem täna ei ole mitte selles, et teiste ajakirjanike tööd liialt palju refereeritakse, probleem on lugude varastamises ehk selles, et ajalehed ei viita korrektselt oma kolleegidele. Ajalehtede liidu rangem piirang aga pigem soosib moosivargust.
Refereerimise muutmisega senisest rangemaks tehakse karuteene ajakirjanduse kvaliteedile. Mis nüüd hakkab toimetustes juhtuma? Kui mõni ajakirjanik saab teada olulise info ja selle oma lehes või ka online-väljaandes avaldab, siis tsiteerimise piirangu tõttu ei saa teised seda infot kasutada ning peavad hakkama helistama läbi samu allikaid ja küsima välja samu dokumente. Ajakirjanikud hakkavad kulutama raha, et teise ajakirjaniku head tööd ehtida enda ehk võõraste sulgedega. Selle asemel võiks aga artiklit tsiteerida seniste reeglite kohaselt ehk viie lause piires ning kulutada oma aega mõne uue teemaga tegelemiseks.
Piltlikult öeldes on ajalehtede liit koopiamasina asemel eelistanud koopiate tegemisel käsitsi ümberkirjutamist ja loodab, et nüüd tuleb õnne ajalehtede õuele tagasi ning tellijate arv hakkab kasvama. Tegelikult on aga Eesti ajalehtedest saanud internetiga võistlemisel paari sajandi tagusest Inglismaalt tuttavad masinapurustajad.
(See kommentaar oli täna eetris ka Vikerraadios. Igal teisipäeval saab Vikerraadios umbes 12.30 kuulata minu või Meelis Mandeli kommentaare).
Kirjutan siia blogisse ka sel nädalal mõned mõtted, kuidas võiks paberleht veebimeediaga konkureerida. Need ideed pärinevad aprilli alguses Londonis toimunud mõttetalgutelt. Selge on see, et mingit head retsepti ei ole ja meediafirmad alles otsivad lahendusi, kuidas paberleht ja veeb võiks kõrvuti mõlemad edukad olla. Hästi on seda arutelu on hoidnud üleval ka Postimees oma laupäevases AKs ning Kuku raadio, kus eile olid eetris Postimehe peadirektor Erik Roose ja Äripäevast Igor Rõtov. Nädal või kaks varem rääkisid sarnasel teemal ka Anvar Samost ja Tiit Hennoste. Soovitan Kuku arhiivist neid saateid kuulata.
teisipäev, 30. juuni 2009
Ansipilt jälle üks hea näide, mida saan koolitustel kasutada
Peaminister Andrus Ansipist on olnud mul palju abi väitluskoolituste läbiviimisel. Koolituse üheks osaks on demagoogiavõtted ning selles osas on keeruline leida praegusele peaministrile vastast. Siin järjekordne näide.
Eelmisel nädalal küsis Kanal 2 ajakirjanik Üllar Luup valitsuse pressikonverentsil:
Härra Ansip, viimased uudised räägivad, et Eesti on Euroopas viie kõige vaesema riigi seas.
Andrus Ansip:
Ei olnud viie, kuus olid meist veel suurema ebavõrdsusega ja vaesemad. Kui te peate silmas tänast Statistikaameti pressiteadet?
Kõigepealt tuleks veel kord meelde tuletada, mida mitmed teadlased on varem juba kirjutanud, et ühiskonna tulude jaotamise ebavõrdsus ei ole määratud mitte niivõrd riigiti, vaid on määratud kontinentidega. Euroopas tervikuna, Euroopa Liidus seda enam jaotuvad tulud küllaltki võrdselt. Ja kui vaadata maailma kontinente, siis just nimelt Euroopas jaotuvadki tulud kõige ühtlasemalt. Ehkki meil on tänases Statistikaameti pressiteates ka välja toodud see, et ebavõrdsemalt on tulud jaotunud ainult kuues riigis ja võrdsemalt on jaotunud tulud 20 riigis, siis sellest ei saa teha väga suuri järeldusi. Tegelikult on need tulud jaotunud Euroopas ikkagi väga võrdselt. Kõige ebavõrdsemalt jaotuvad tulud Lõuna-Ameerikas. Ma soovitaksin teil lugeda Maailmapanga analüütiku Milosevitsi artikleid sel teemal, on ilmunud päris häid ülevaateid.
Väga tore, et Euroopas on tulud jagunenud võrdsemalt võrreldes näiteks Lõuna-Ameerikaga. Aga küsimus oli tulude jaotumisest Eestis võrreldes teiste Euroopa riikidega. See võrdlus ei tundunud peaministrile nii tore ja seetõttu soovitaski võrrelda Euroopa Liitu Lõuna-Ameerikaga ning unustada väike Eesti.
Eelmisel nädalal küsis Kanal 2 ajakirjanik Üllar Luup valitsuse pressikonverentsil:
Härra Ansip, viimased uudised räägivad, et Eesti on Euroopas viie kõige vaesema riigi seas.
Andrus Ansip:
Ei olnud viie, kuus olid meist veel suurema ebavõrdsusega ja vaesemad. Kui te peate silmas tänast Statistikaameti pressiteadet?
Kõigepealt tuleks veel kord meelde tuletada, mida mitmed teadlased on varem juba kirjutanud, et ühiskonna tulude jaotamise ebavõrdsus ei ole määratud mitte niivõrd riigiti, vaid on määratud kontinentidega. Euroopas tervikuna, Euroopa Liidus seda enam jaotuvad tulud küllaltki võrdselt. Ja kui vaadata maailma kontinente, siis just nimelt Euroopas jaotuvadki tulud kõige ühtlasemalt. Ehkki meil on tänases Statistikaameti pressiteates ka välja toodud see, et ebavõrdsemalt on tulud jaotunud ainult kuues riigis ja võrdsemalt on jaotunud tulud 20 riigis, siis sellest ei saa teha väga suuri järeldusi. Tegelikult on need tulud jaotunud Euroopas ikkagi väga võrdselt. Kõige ebavõrdsemalt jaotuvad tulud Lõuna-Ameerikas. Ma soovitaksin teil lugeda Maailmapanga analüütiku Milosevitsi artikleid sel teemal, on ilmunud päris häid ülevaateid.
Väga tore, et Euroopas on tulud jagunenud võrdsemalt võrreldes näiteks Lõuna-Ameerikaga. Aga küsimus oli tulude jaotumisest Eestis võrreldes teiste Euroopa riikidega. See võrdlus ei tundunud peaministrile nii tore ja seetõttu soovitaski võrrelda Euroopa Liitu Lõuna-Ameerikaga ning unustada väike Eesti.
esmaspäev, 29. juuni 2009
Kes tellis Maripuu loo ja mis asja ÄP ajab?
Uurivate lugude puhul on tavapärane, et osa lugejaid asub ajalehte kaitsma ja kiitma ning osa süüdistab kellegi tellimuste täitmises. Nii juhtus see ka täna Äripäevas ilmunud Kadri Jakobsoni uurimusega ühest sotsiaalministri määrusest. Lugu ise on siin.
Selle loo sünd on väga lihtne ja tegelikult on see ainult üks detail Äripäevas praegu töös olevast Anders Tsahkna uurimisest. Oleme Tsahknaga tegelenud intensiivselt mai algusest saadik ehk pärast Äripäevas ilmunud artiklit ravijärjekordadest. Saime selle artikli ilmumise järel mitmeid huvitavaid vihjeid, kuidas meditsiinivaldkonnas võivad rahad liikuda mujale ja miks võib olla parteidel nii suur huvi kontrollida nõukogu ja tegevjuhtide kaudu näiteks suuri haiglaid. Nende vihjete puhul jooksis läbi Tsahkna nimi. Me tegelikult ei saa ka täna väita, et need vihjed olid tõesed, aga need olid piisavalt huvitavad, et asuda teemaga tegelema. Võimalik, et tegemist oli ka Tsahkna vihavaenlaste kättemaksuga. Seetõttu oleme olnud väga ettevaatlikud nendest vihjetest sündinud lugude avaldamisega.
Täna ilmunud artiklini jõudsime ka just tänu Tsahkna tausta ja tegevuse uurimisele. Ei olnud siin kellegi tellimust ja ei aja me ka selle looga mingit õiget asja (nii kaitses meid loo kriitikute eest üks anonüümne kommentaator). Lihtsalt vahendame infot, mis meie arvates on tähtis ja huvitav.
Sellel lool on palju olulisi kriteeriume. Nt erakordsus (minister käitub vastupidiselt spetsialistide soovitusele, varem on seda juhtunud Eestis väidetavalt vaid korra); konfliktsus (ravimiameti ja haigekassa contra sotsiaalministeerium ja sotsiaalminister); päevakajalisus (ministri nõunikut kahtlustatakse mõjuvõimuga kauplemises; riigil napib raha ja peab tegema kärpeid, samas tehakse aga otsus, mis koormab haigekassa eelarvet ja mille mõttekus on seatud kahtluse alla); prominentsus (kangelased on riigikogu liige ja endine minister, meditsiinivaldkonna tippametnikud, suur ravimifirma).
Inimestele meeldib aga ikka näha igas uurivas loos vandenõud ja uskuda, et ajakirjanik täidab kellegi tellimust (usun küll, et selles süüdistavad ajakirjanikku või ajalehte reeglina need, kes on asjaga seotud ja kellele ei meeldi artikli ilmumine). Tegelikult on aga uurivate lugude sünd palju igavam.
Tänase loo eellugu oli ka tavapärane paljudele meedias ilmuvatele artiklitele. 5. mai Äripäevas ilmuma pidanud uuriv lugu lükkus edasi, sest polnud ilmumiseks piisavalt küps. Tegemist oli äraostmatu Indrek Raudse ärisse tehtud hüpet kajastanud artikliga, mis ilmus Äripäevas paar nädalat hiljem.
Kiiresti oli vaja leida mõni teine lugu ja selleks teiseks osutus ravijärjekordade artikkel, mille ilmumise järgselt saime palju vastukajasid ning nii jõudsimegi Anders Tsahknani, kelle tegevus pakkus aastaid tagasi ajakirjanikele väga palju huvi. Kapo vahepealne Tsahkna vahistamine süstis meisse aga uut indu selle persooniga edasi tegelemiseks.
Lugesime läbi Tsahkna vahistamist kajastanud uudiste juures ilmunud lugejate kommentaarid ja ühes neist vihjati ka Maripuu määrusele. Lugesime määrust, uurisime ravimikomisjoni protokolle, suhtlesime komisjoni liikmetega ja lugu oligi valmis. Nii lihtsalt head lood tegelikult sageli sünnivad.
Selle loo sünd on väga lihtne ja tegelikult on see ainult üks detail Äripäevas praegu töös olevast Anders Tsahkna uurimisest. Oleme Tsahknaga tegelenud intensiivselt mai algusest saadik ehk pärast Äripäevas ilmunud artiklit ravijärjekordadest. Saime selle artikli ilmumise järel mitmeid huvitavaid vihjeid, kuidas meditsiinivaldkonnas võivad rahad liikuda mujale ja miks võib olla parteidel nii suur huvi kontrollida nõukogu ja tegevjuhtide kaudu näiteks suuri haiglaid. Nende vihjete puhul jooksis läbi Tsahkna nimi. Me tegelikult ei saa ka täna väita, et need vihjed olid tõesed, aga need olid piisavalt huvitavad, et asuda teemaga tegelema. Võimalik, et tegemist oli ka Tsahkna vihavaenlaste kättemaksuga. Seetõttu oleme olnud väga ettevaatlikud nendest vihjetest sündinud lugude avaldamisega.
Täna ilmunud artiklini jõudsime ka just tänu Tsahkna tausta ja tegevuse uurimisele. Ei olnud siin kellegi tellimust ja ei aja me ka selle looga mingit õiget asja (nii kaitses meid loo kriitikute eest üks anonüümne kommentaator). Lihtsalt vahendame infot, mis meie arvates on tähtis ja huvitav.
Sellel lool on palju olulisi kriteeriume. Nt erakordsus (minister käitub vastupidiselt spetsialistide soovitusele, varem on seda juhtunud Eestis väidetavalt vaid korra); konfliktsus (ravimiameti ja haigekassa contra sotsiaalministeerium ja sotsiaalminister); päevakajalisus (ministri nõunikut kahtlustatakse mõjuvõimuga kauplemises; riigil napib raha ja peab tegema kärpeid, samas tehakse aga otsus, mis koormab haigekassa eelarvet ja mille mõttekus on seatud kahtluse alla); prominentsus (kangelased on riigikogu liige ja endine minister, meditsiinivaldkonna tippametnikud, suur ravimifirma).
Inimestele meeldib aga ikka näha igas uurivas loos vandenõud ja uskuda, et ajakirjanik täidab kellegi tellimust (usun küll, et selles süüdistavad ajakirjanikku või ajalehte reeglina need, kes on asjaga seotud ja kellele ei meeldi artikli ilmumine). Tegelikult on aga uurivate lugude sünd palju igavam.
Tänase loo eellugu oli ka tavapärane paljudele meedias ilmuvatele artiklitele. 5. mai Äripäevas ilmuma pidanud uuriv lugu lükkus edasi, sest polnud ilmumiseks piisavalt küps. Tegemist oli äraostmatu Indrek Raudse ärisse tehtud hüpet kajastanud artikliga, mis ilmus Äripäevas paar nädalat hiljem.
Kiiresti oli vaja leida mõni teine lugu ja selleks teiseks osutus ravijärjekordade artikkel, mille ilmumise järgselt saime palju vastukajasid ning nii jõudsimegi Anders Tsahknani, kelle tegevus pakkus aastaid tagasi ajakirjanikele väga palju huvi. Kapo vahepealne Tsahkna vahistamine süstis meisse aga uut indu selle persooniga edasi tegelemiseks.
Lugesime läbi Tsahkna vahistamist kajastanud uudiste juures ilmunud lugejate kommentaarid ja ühes neist vihjati ka Maripuu määrusele. Lugesime määrust, uurisime ravimikomisjoni protokolle, suhtlesime komisjoni liikmetega ja lugu oligi valmis. Nii lihtsalt head lood tegelikult sageli sünnivad.
reede, 26. juuni 2009
Rahandusminister Ligi esimesed triibulised
Peaminister Andrus Ansipi ajal on minust saanud valitsuse pressikonverentside tõeline fänn. Eilne pärl oli pressikonverentsi järel toimunud kahekõne värske rahandusministri Jürgen Ligi ja peaminister Andrus Ansipiga, mille TV3 uudistesaates ka vaatajateni tõi. Ansip unustas ära, et kui pressikonverents lõppeb, siis ei tähenda see veel seda, et laual olnud mikrofonid on välja lülitatud.
Alljärgnevat dialoogi ilmestas hästi ka mõlema mehe kehakeel, mida saab vaadata TV3 uudistes.
Ansip: Ütlesid ju
Ligi: Ei öelnud
Ansip: Väga valesti tegid
Ligi: Ma ei öelnud
Ansip: Tegid valesti. See, et ise nii ei teeks, on juba teine küsimus.
Ansipit pahandanud rahandusministri kommentaar oli järgmine (väljavõte pressikonverentsi stenogrammist)
Jürgen Ligi: Jah, kui küsida, kas need riigid tegid valesti, siis pikas perspektiivis nad tegid kindlasti valesti. Üldiselt on maailmas ikkagi tendents tarbimise maksustamisele, konkurents käbi tulumaksu teemal rohkem, et see on pikk perspektiiv. Kriisi ajal on eriolukorrad ja riigid, kellel on SKP rohkem siseturuga seotud, kasutavad siseturu meetmeid rohkem. Väiksed riigid, kes on väga avatud, kelle kasv sõltub pigem ekspordist jne, nendele on ka IMF soovitanud, ka Balti riikidele, pigem maksustada tarbimist. Kui muud valikut ei ole. Esimene lahendus on loomulikult see, et kriisi ajal tuleb maksu tõstmisest hoiduda, aga maksu alandamine suure defitsiidi tingimustes, mis on mõni näide nendest käibemaksu alandajatest, nende tagajärgi me alles näeme. Kui ikkagi riigi võlg on kümneid protsente SKP-st, siis see on pikaajaline probleem, mida tuleb alles hakata lahendama.
Andrus Ansip: Poliitilise korrektsuse huvides olgu öeldud, et Jürgen väljendas praegu oma isiklikku seisukohta. Valitsus ei hakka kindlasti kritiseerima ühe või teise riigi maksupoliitilisi otsuseid.
Alljärgnevat dialoogi ilmestas hästi ka mõlema mehe kehakeel, mida saab vaadata TV3 uudistes.
Ansip: Ütlesid ju
Ligi: Ei öelnud
Ansip: Väga valesti tegid
Ligi: Ma ei öelnud
Ansip: Tegid valesti. See, et ise nii ei teeks, on juba teine küsimus.
Ansipit pahandanud rahandusministri kommentaar oli järgmine (väljavõte pressikonverentsi stenogrammist)
Jürgen Ligi: Jah, kui küsida, kas need riigid tegid valesti, siis pikas perspektiivis nad tegid kindlasti valesti. Üldiselt on maailmas ikkagi tendents tarbimise maksustamisele, konkurents käbi tulumaksu teemal rohkem, et see on pikk perspektiiv. Kriisi ajal on eriolukorrad ja riigid, kellel on SKP rohkem siseturuga seotud, kasutavad siseturu meetmeid rohkem. Väiksed riigid, kes on väga avatud, kelle kasv sõltub pigem ekspordist jne, nendele on ka IMF soovitanud, ka Balti riikidele, pigem maksustada tarbimist. Kui muud valikut ei ole. Esimene lahendus on loomulikult see, et kriisi ajal tuleb maksu tõstmisest hoiduda, aga maksu alandamine suure defitsiidi tingimustes, mis on mõni näide nendest käibemaksu alandajatest, nende tagajärgi me alles näeme. Kui ikkagi riigi võlg on kümneid protsente SKP-st, siis see on pikaajaline probleem, mida tuleb alles hakata lahendama.
Andrus Ansip: Poliitilise korrektsuse huvides olgu öeldud, et Jürgen väljendas praegu oma isiklikku seisukohta. Valitsus ei hakka kindlasti kritiseerima ühe või teise riigi maksupoliitilisi otsuseid.
esmaspäev, 22. juuni 2009
Hea uudis saab olla ka halb. Elcoteqi näide
17. juunil tuli uudis, et Ericsson ostab ära osa Elcoteqi Tallinnas asuvast tootmisüksusest. Minu arvates oli tegemist positiivse uudisega, sest see tehing annab kindlust, et 1200 Ericssoni alla läinud Elcoteqi töötajale jääb töö alles. Üks vahelüli kaob Ericssoni ja Eesti vahelt ära. Altertnatiiv võinuks olla ka selline, et mahtude vähendamise tõttu koondab Elcoteq oma tootmise ühte tehasesse ehk viib Eestist Ungarisse. See oli ka põhjus, miks Äripäev nägi selles tehingus pigem positiivset uudist
Äripäev esitas seda positiivse uudisena. Õhtuleht aga rõhus uudises sellele, et 400 Elcoteqi töötaja töökoht võib nüüd olla ohus
Äripäev esitas seda positiivse uudisena. Õhtuleht aga rõhus uudises sellele, et 400 Elcoteqi töötaja töökoht võib nüüd olla ohus
Ajakirjanikud küsimise pärast politseisse andnud Mutli nüüd ise uurimise all
Laupäevane Eesti Päevaleht kirjutas Tallinna abilinnapea Jaanus Mutlist, kelle suhtes politsei algatas väärteomenetluse. Kahtlustatakse, et Mutli sai Tallinna farmaatsiatehaselt reisifirma kinkekaardi.
Ühe täpsustuse ma sellesse artiklisse teen. Artiklist võib jääda mulje, et kapo hakkas Mutli ja kinkekaardi vastu huvi tundma Mutli poolt kaposse tehtud avalduse peale, milles viimane palus politseil uurida Eesti Ekspressi ajakirjaniku Tarmo Vahteri ja Äripäeva ajakirjaniku Koit Brinkmanni tegevust. Mõlemad ajakirjanikud küsisid Mutlilt, et kas ta on mõnelt firmalt saanud reisifirma kinkekaardi. Äripäeva küsimust saab vaadata siit.
Tegelikult uuriti politsei poolt kinkekaardi juhtumit varem, kuid kuna ei suudeta tõendada korruptsiooni ehk Mutli vastuteenet, siis jäigi see juhtum väärteomenetluse raamesse ning võimalik, et poleks üldse avalikkuse ette jõudnud, kui poleks olnud Mutli reageeringut.
Äripäev ei saanud Mutlist kirjutada seetõttu, et meil oli see info ühest allikast. Me olime ja oleme ka praegu 99% kindlad, et see info peab paika, aga kuna reegel on selline, et tuleb hankida kinnitus vähemalt kolmest erinevast allikast, siis me ei saanud sellest ka kirjutada.
Kuna teisi allikaid leida ei õnnestunud, siis otsustasimegi, et läheme ühele linnavalitsuse üritusele, kus Mutli kohal ja küsime temalt otse kommentaari kinkekaardi saamisele ning vaatame, kuidas ta reageerib. Kui ta eitab, siis jätame video arhiivi ja saame seda kasutada, kui mõni teine väljaanne on sel teemal edukam ja avalikustab selle info. Kuna Mutli aga ise tegi meie ajakirjaniku küsimise peale avalduse politseisse, siis otsustasime ka intervjuu avaldada.
Ühe täpsustuse ma sellesse artiklisse teen. Artiklist võib jääda mulje, et kapo hakkas Mutli ja kinkekaardi vastu huvi tundma Mutli poolt kaposse tehtud avalduse peale, milles viimane palus politseil uurida Eesti Ekspressi ajakirjaniku Tarmo Vahteri ja Äripäeva ajakirjaniku Koit Brinkmanni tegevust. Mõlemad ajakirjanikud küsisid Mutlilt, et kas ta on mõnelt firmalt saanud reisifirma kinkekaardi. Äripäeva küsimust saab vaadata siit.
Tegelikult uuriti politsei poolt kinkekaardi juhtumit varem, kuid kuna ei suudeta tõendada korruptsiooni ehk Mutli vastuteenet, siis jäigi see juhtum väärteomenetluse raamesse ning võimalik, et poleks üldse avalikkuse ette jõudnud, kui poleks olnud Mutli reageeringut.
Äripäev ei saanud Mutlist kirjutada seetõttu, et meil oli see info ühest allikast. Me olime ja oleme ka praegu 99% kindlad, et see info peab paika, aga kuna reegel on selline, et tuleb hankida kinnitus vähemalt kolmest erinevast allikast, siis me ei saanud sellest ka kirjutada.
Kuna teisi allikaid leida ei õnnestunud, siis otsustasimegi, et läheme ühele linnavalitsuse üritusele, kus Mutli kohal ja küsime temalt otse kommentaari kinkekaardi saamisele ning vaatame, kuidas ta reageerib. Kui ta eitab, siis jätame video arhiivi ja saame seda kasutada, kui mõni teine väljaanne on sel teemal edukam ja avalikustab selle info. Kuna Mutli aga ise tegi meie ajakirjaniku küsimise peale avalduse politseisse, siis otsustasime ka intervjuu avaldada.
teisipäev, 16. juuni 2009
Kaamera ehmatas Rosimannuse ja Maripuu
Anders Tsahkna skandaalis on kaks olulist Reformierakonna liiget püüdnud jääda varju. Nendeks on endine sotsiaalminister Maret Maripuu, kes Tsahkna tööle palkas oma nõunikuks ja Rain Rosimannus, kes väidetavalt oli vastu Tsahkna saamisele Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhiks. Kui Maripuu soovis haiglajuhina näha Tsahknat, siis Rosimannus olla vihjanud ministri tagandamise lihtsusele ning nii võitiski konkursi Rosimannuse soosik, samuti Reformierakonna ridadesse kuuluv Meelis Roosimägi.
Soovisime täna nendele vihjetele küsida asjaosalistelt kommentaari. Maripuult veel ka seetõttu, et aasta tagasi kritiseeris Reformierakonna tollane aseesimees Meelis Atonen väga teravalt Tsahkna palkamist. Äripäeva ajakirjanikud läksid koos kaameraga Toompeale. Veebimeedia areng on andnud väga hea võimaluse kasutada lugude tegemisel ka videoid ning neid siis lugejatele presenteerida. Kaamera ees vastamine on ka ausam võrreldes näiteks e-kirja teel vastuste saatmisega ajakirjanikule. Lugejal-vaatajal on parem hinnata, kas sõnad ja kehakeel käivad kokku.
Parim näide on olnud Merko Grupi suuromaniku Toomas Annuse põgenemine möödunud aastal ajakirjaniku ja kaameramehe eest. Annus mäletatavasti jättis isegi oma auto maha ja lahkus ühelt ehitusettevõtjate liidu ürituselt kiiresti taksoga. Selle juhtumi järgselt keeldus näiteks ehitusettevõtjate liit sel aastal Äripäevale avalikustamast oma aastakoosoleku toimumise kohta, et me jumala pärast ei saaks sinna tulla Annuselt kommentaari küsima. Nad unustasid aga ära, et selle ürituse kutse olid ise koos koha ja kellaajaga Äripäeva toimetusele saatnud.
Kaamera eest pugesid täna peitu ka Rosimannus ja Maripuu. Rosimannus ei olnud nõus tulema välja riigikogu saalist ja reformierakonna fraktsioon ei suutnud leida ka Maripuud, kes saades teada Äripäeva huvist Riigikogu hoonesse ära kadus. Päris koomiline, kuidas mõjukad poliitikud ei julge hiljem oma otsuste tagamaid avalikkusele silma vaadates selgitada.
Panen siia ka Äripäeva ajakirjaniku Kadri Jakobsoni poolt Rosimannusega e-posti vahendusel tehtud intervjuu.
1. Kas Anders Tsahkna tööle võtmine sotsiaalministri nõunikuks oli Reformierakonna sisene otsus?
Ministri nõunike töölevõtmise otsustab ikka minister.
2. Kas Tsahkna oli erakonna silmis usaldatav isik, st oli tema ametisse nimetamine erakonna jaoks risk? Või oli tegemist nõrga ministriga, kes vajas tervishoiuvaldkonnas tuge? (Mõtlen Maret Maripuud)
Anders Tsahkna tunneb tervishoiuvaldkonda kindlasti väga hästi, ma usun, et see oli otsustamisel määrav.
3. Miks olite mullu PERHi juhatuse esimehe valimisel oma erakonnakaaslase Maret Maripuu esitatud Anders Tsahkna kandidatuuri vastu?
Maripuu ei esitanud Anders Tsahkna kandidatuuri. Toimus konkurss, kuhu kandideerimispaberid esitas ka Anders Tsahkna. Ma ei hääletanud Tsahkna vastu, vaid Meelis Roosimägi poolt, kes tundus olevat sel hetkel parim valik.
4. On teil informatsiooni, millega Anders Tsahkna elatist teenib?
Tean, et ta sai ministri nõuniku palka.
Soovisime täna nendele vihjetele küsida asjaosalistelt kommentaari. Maripuult veel ka seetõttu, et aasta tagasi kritiseeris Reformierakonna tollane aseesimees Meelis Atonen väga teravalt Tsahkna palkamist. Äripäeva ajakirjanikud läksid koos kaameraga Toompeale. Veebimeedia areng on andnud väga hea võimaluse kasutada lugude tegemisel ka videoid ning neid siis lugejatele presenteerida. Kaamera ees vastamine on ka ausam võrreldes näiteks e-kirja teel vastuste saatmisega ajakirjanikule. Lugejal-vaatajal on parem hinnata, kas sõnad ja kehakeel käivad kokku.
Parim näide on olnud Merko Grupi suuromaniku Toomas Annuse põgenemine möödunud aastal ajakirjaniku ja kaameramehe eest. Annus mäletatavasti jättis isegi oma auto maha ja lahkus ühelt ehitusettevõtjate liidu ürituselt kiiresti taksoga. Selle juhtumi järgselt keeldus näiteks ehitusettevõtjate liit sel aastal Äripäevale avalikustamast oma aastakoosoleku toimumise kohta, et me jumala pärast ei saaks sinna tulla Annuselt kommentaari küsima. Nad unustasid aga ära, et selle ürituse kutse olid ise koos koha ja kellaajaga Äripäeva toimetusele saatnud.
Kaamera eest pugesid täna peitu ka Rosimannus ja Maripuu. Rosimannus ei olnud nõus tulema välja riigikogu saalist ja reformierakonna fraktsioon ei suutnud leida ka Maripuud, kes saades teada Äripäeva huvist Riigikogu hoonesse ära kadus. Päris koomiline, kuidas mõjukad poliitikud ei julge hiljem oma otsuste tagamaid avalikkusele silma vaadates selgitada.
Panen siia ka Äripäeva ajakirjaniku Kadri Jakobsoni poolt Rosimannusega e-posti vahendusel tehtud intervjuu.
1. Kas Anders Tsahkna tööle võtmine sotsiaalministri nõunikuks oli Reformierakonna sisene otsus?
Ministri nõunike töölevõtmise otsustab ikka minister.
2. Kas Tsahkna oli erakonna silmis usaldatav isik, st oli tema ametisse nimetamine erakonna jaoks risk? Või oli tegemist nõrga ministriga, kes vajas tervishoiuvaldkonnas tuge? (Mõtlen Maret Maripuud)
Anders Tsahkna tunneb tervishoiuvaldkonda kindlasti väga hästi, ma usun, et see oli otsustamisel määrav.
3. Miks olite mullu PERHi juhatuse esimehe valimisel oma erakonnakaaslase Maret Maripuu esitatud Anders Tsahkna kandidatuuri vastu?
Maripuu ei esitanud Anders Tsahkna kandidatuuri. Toimus konkurss, kuhu kandideerimispaberid esitas ka Anders Tsahkna. Ma ei hääletanud Tsahkna vastu, vaid Meelis Roosimägi poolt, kes tundus olevat sel hetkel parim valik.
4. On teil informatsiooni, millega Anders Tsahkna elatist teenib?
Tean, et ta sai ministri nõuniku palka.
Moosivarga mentaliteet meedias
Olen ajakirjanikuna püüdnud alati korrektselt teiste ajakirjanike tööle viidata ja ei saa aru nendest kolleegidest, kes üritavad varjata, et nad on saanud mõne hea tsiteerimist ja kajastamist väärt loo mõnelt kolleegilt. Üritatakse erinevate võtetega viitamiskohustusest mööda hiilida. Levinum vabandus on, et viide ununes. Kusjuures reeglina on sellised ajakirjanikud või väljaanded ise kõige kõvemad kisajad, kui mõni konkurent samamoodi eksib.
Viimasel ajal olen täheldanud seda Postimehe puhul. Lehed on leppinud kokku, et kui konkurendi artiklist tsiteeritakse üle 5 lause, siis tuleb panna ka selle väljaande link koos algse artikliga. Kui tsiteeritakse kuni viis lauset, siis piisab ainult tavapärasest viitest. Postimehele on aga iseloomulik, et ta "unustab" lingi teha aktiivseks või siis viite juurde panna. Loodetakse vist sellele, et konkurendid ei jälgi pidevalt postimehe online-uudiseid ning seetõttu õnnestub neil ka oma lugejad ära petta ja teistelt lehtedelt varastatud materjal esitada enda uudiste pähe või üritatakse vältida lugejate suunamist teise keskkonda.
Toon siin mõned näited sellest nädalast. Täna Äripäevas ilmunud Telekomi dividendide uudise juurde tekkis aktiivne link pärast Äripäeva vastavat märkust.
Eile Äripäevas ilmunud Glaskeki tütarfirma nimevahetusest ja võlgadest ilmunud artikli puhul unustati link teha aktiivseks.
Eilses Äripäevas kinnisvararubriigis ilmunud artiklist on võetud esimesed lõigud ja need lihtsalt postimehe enda uudisena esitatud.
Kohati on mul Postimehe veebi jälgides jäänud mulje, et ajakirjanike suure osa ajast kulub teistes veebiväljaannetes olnud uudiste ümbertegemisele. Naljakas oli näiteks see, kuidas Ärpäeva toimetaja Raivo Sormunen tegi kindlustusturu statistikast uudise ja natukene hiljem oli sarnasel teemal ja sarnase sisu ning pealkirjaga uudis ka postimehe onlines. Tuli välja, et nad olid ka tulnud täpselt samal ajal samale ideele.
Anders Tsahkna skandaali puhul oli aga Postimees tõeliselt hädas, sest jäid kõige enam rongist maha. Kui reedel ilmusid Päevalehes, Õhtulehes ja Äripäevas korralikud lood vahistamise tagamaadest, siis Postimees andis oma lugejatele teada, et tõenäoliselt jääb süüdistuste esitamise tagamaa veel pikaks ajaks saladuseks. See oli valus, sest samal päeval ilmunud Päevaleht oli selle võimaliku tagamaa oma lugejatele ilusasti avalikuks teinud. Samuti oli Äripäevas see hüpotees kirjas. Nii pidigi Postimees Tsahkna teemat oma lugejatele andma edasi Õhtulehte ja Äripäeva tsiteerides.
Viimasel ajal olen täheldanud seda Postimehe puhul. Lehed on leppinud kokku, et kui konkurendi artiklist tsiteeritakse üle 5 lause, siis tuleb panna ka selle väljaande link koos algse artikliga. Kui tsiteeritakse kuni viis lauset, siis piisab ainult tavapärasest viitest. Postimehele on aga iseloomulik, et ta "unustab" lingi teha aktiivseks või siis viite juurde panna. Loodetakse vist sellele, et konkurendid ei jälgi pidevalt postimehe online-uudiseid ning seetõttu õnnestub neil ka oma lugejad ära petta ja teistelt lehtedelt varastatud materjal esitada enda uudiste pähe või üritatakse vältida lugejate suunamist teise keskkonda.
Toon siin mõned näited sellest nädalast. Täna Äripäevas ilmunud Telekomi dividendide uudise juurde tekkis aktiivne link pärast Äripäeva vastavat märkust.
Eile Äripäevas ilmunud Glaskeki tütarfirma nimevahetusest ja võlgadest ilmunud artikli puhul unustati link teha aktiivseks.
Eilses Äripäevas kinnisvararubriigis ilmunud artiklist on võetud esimesed lõigud ja need lihtsalt postimehe enda uudisena esitatud.
Kohati on mul Postimehe veebi jälgides jäänud mulje, et ajakirjanike suure osa ajast kulub teistes veebiväljaannetes olnud uudiste ümbertegemisele. Naljakas oli näiteks see, kuidas Ärpäeva toimetaja Raivo Sormunen tegi kindlustusturu statistikast uudise ja natukene hiljem oli sarnasel teemal ja sarnase sisu ning pealkirjaga uudis ka postimehe onlines. Tuli välja, et nad olid ka tulnud täpselt samal ajal samale ideele.
Anders Tsahkna skandaali puhul oli aga Postimees tõeliselt hädas, sest jäid kõige enam rongist maha. Kui reedel ilmusid Päevalehes, Õhtulehes ja Äripäevas korralikud lood vahistamise tagamaadest, siis Postimees andis oma lugejatele teada, et tõenäoliselt jääb süüdistuste esitamise tagamaa veel pikaks ajaks saladuseks. See oli valus, sest samal päeval ilmunud Päevaleht oli selle võimaliku tagamaa oma lugejatele ilusasti avalikuks teinud. Samuti oli Äripäevas see hüpotees kirjas. Nii pidigi Postimees Tsahkna teemat oma lugejatele andma edasi Õhtulehte ja Äripäeva tsiteerides.
kolmapäev, 3. juuni 2009
Unustage pühapäeval igavad Euroopa teemad
Pühapäeval toimuvad europarlamendi valimised tunduvad igavad, kaugel olevad ja kiretud. Selle asemel, et aga käega lüüa, tehke need valimised endale lähedaseks. Kasutage võimalust ja andke oma hinnang praegu Eestis toimuvale.
Mitmed arvamusliidrid on kutsunud üles pöörama tähelepanu teemadele, mida europarlamendis saab otsustada ja mõjutada. Nad hoiatavad erakondade eest, kes üritavad saavutada edu Eesti sisestel teemadel debateerides.
Mina aga kutsun teid just üles andma oma häält sellisele erakonnale või üksikkandidaadile, kelle kätte julgete usaldada ka Eesti riigi juhtimise.
Rahval on võimalik oma arvamust riigiasjades toimuva kohta mõjusalt avaldada nelja aasta järel toimuvatel riigikogu ja kohalike omavalitsuste valimistel. See aeg on liiga pikk, et väsinud või vigu tegevad või valetavad erakonnad ja poliitikud platsilt ära saata ning teised asemele panna.
Olukord, mis valitses Eestis kaks aastat tagasi riigikogu valimiste eel ning valitseb praegu erinevad kui öö ja päev. Europarlamendi valimised on hea võimalus näidata, mida te praegu toimuvast arvate ning millise partei lahendused aitavad kõige paremini majanduskriisis vaevlevat Eestit.
Kui näiteks mõni pereisa on kodus vägivaldne, aga tööl käitub ontlikult, siis me ei saa tema tegevust tööl hinnates jätta tähelepanuta tema tegevuse kodus. Sama kehtib erakondade ja eurovalimiste kohta.
Mina ei hakanud kulutama oma aega erakondade valimisprogrammide lugemisele. Panin erakonnad paberile ritta ja kirjutasin nende juurde, mis mind konkreetse partei puhul praegu kõige enam häirib. Selle pealiskaudse ja emotsionaalse hinnangu tulemusena saan täna väita, et minu häält võivad pühapäeval loota ainult kaks parteid.
Ma ei hääleta kindlasti Rahvaliidu poolt. Neid tabanud kohtuasjad on tekitanud veendumuse, et selle erakonna õigem nimi oleks pidanud olema Röövliliit, sest maksumaksjate tagant üritati erineval moel varastada. Erakonnas on küll toimunud juhtide vahetus, kuid ohjad paistavad olevat ikkagi Villu Reiljani käes. Senikaua, kuni erakond ise pole oma eksesimehe tegemisi tauninud, nad minult ühelgi valimisel häält ei saa.
Ka Keskerakonna ma välistan, sest mulle ei meeldi nende manipuleerimine valijatega ning see, et nad lörtsisid ära e-hääletamise idee. Ma ei mõista, miks nii tugevat positsiooni ja suurt toetust omav erakond peab kasutama valimiste ajal arvukalt allapoole vööd võtteid. Lisaks veel Tallinna linnavõimu tabanud pistiseskandaal ja Keskerakonda kuuluva europarlamendi liikme Siiri Oviiri soov varjata oma kulutusi. Oviiri arvates võiks kulutuste asemel meedia tegeleda olulisemate teemadega. Minu jaoks on aga just maksumaksja raha kulutamine saadikute poolt oluline teema.
Minu häälest peab pühkima suu puhtaks ka Reformierakond, kes on viimase paari aastaga suutnud mängida maha kõik need reformid, mida nad 10 aastat tagasi võimule tulles asusid Eestis tegema. Reformierakond on peamine vastutaja tänase majanduskriisi mõjude ja tagajärgede eest. Lühiajalise kasu eesmärgil kutsusid nad esile ka valitsuskriisi, mida nüüd ei suuda kiiresti lahendada.
Ja siis veel nende demagoogiast kisendav valimisreklaam, kus Urmas Paet lubab Euroopas kaitsta vanemapalka ja madalaid makse. Tegelikult aga Paet europarlamenti ei lähe ning Reformierakonna juhtimisel on Eestis maksukoormus kiiresti kerkinud. Miks ma peaksin uskuma, et Euroopas suudavad nad makse langetada?
Kahtlev olen ka roheliste toetamise osas, sest nad ei julge võtta täna Eestis valitsusvastutust. Ma ei saa anda oma häält parteile, kes lööb kriisisituatsioonis põnnama. Üks põhjus võib olla selles, et neil pole häid lahendusi.
Valitsuskriis on põhjus, miks ma olen tõsiselt asunud mõtlema sotsiaaldemokraatide toetamisele pühapäevastel valimistel. Minu maailmavaade ei lange sotsidega kokku ja ka nende otsus panna valimiste esinumbriks rahandusministri ametit pidanud Ivari Padar oli vale. Kuid siiski. Andrus Ansipi ja Mart Laari soov teha Ivari Padarile kambakas ning Jüri Pihli tulemuslik töö siseministrina on sotside aktsiaid tugevalt kergitanud. Nad väärivad tunnustust.
Isamaa ja Res Publica Liitu oleks mul esmapilgul lihtne toetada, sest ka mulle istub parempoolne maailmavaade. Selle erakonna maine on aga viimastel nädalatel devalveerunud, sest mulle on jäänud mulje, et Mart Laar mängib valitsuskriisi juures topeltmängu. Tal paistab olevat ambitsioon saada peaministritool ning selle eesmärgi poole liikudes unustatakse ära, et Eesti vajab praegu kiireid otsuseid ning tugevat enamusvalitsust. Samuti sõltub minu otsus sellest, kuidas IRL reageerib Ansipi ettepanekule, et Laar võiks tulla valitsusse siseministriks. See oleks aus käik Laari poolt, praegu on ta võtnud endale liiga mugava positsiooni.
Jäävad veel üksikkandidaadid ja erakonnad, kes ei ole riigikogus esindatud. Minu jaoks on nad tundmatud ja seetõttu sarnaneks nende toetamine pea ees tundmatus kohas vettehüppega.
Tõenäoliselt ma teen oma valiku seekord sotside ja IRLi vahel. Õnneks on mul veel otsuse langetamiseks aega kuus päeva ja minu otsuse määrab ära see, kuidas hakkab lahenema tüli Toompeal ning milliseid majanduskriisist väljumise ideid erakonnad välja pakuvad. Kindlasti ma aga lähen pühapäeval valima ja kutsun ka kõiki teisi sama tegema. Valimisjaoskonnas näeme.
Mitmed arvamusliidrid on kutsunud üles pöörama tähelepanu teemadele, mida europarlamendis saab otsustada ja mõjutada. Nad hoiatavad erakondade eest, kes üritavad saavutada edu Eesti sisestel teemadel debateerides.
Mina aga kutsun teid just üles andma oma häält sellisele erakonnale või üksikkandidaadile, kelle kätte julgete usaldada ka Eesti riigi juhtimise.
Rahval on võimalik oma arvamust riigiasjades toimuva kohta mõjusalt avaldada nelja aasta järel toimuvatel riigikogu ja kohalike omavalitsuste valimistel. See aeg on liiga pikk, et väsinud või vigu tegevad või valetavad erakonnad ja poliitikud platsilt ära saata ning teised asemele panna.
Olukord, mis valitses Eestis kaks aastat tagasi riigikogu valimiste eel ning valitseb praegu erinevad kui öö ja päev. Europarlamendi valimised on hea võimalus näidata, mida te praegu toimuvast arvate ning millise partei lahendused aitavad kõige paremini majanduskriisis vaevlevat Eestit.
Kui näiteks mõni pereisa on kodus vägivaldne, aga tööl käitub ontlikult, siis me ei saa tema tegevust tööl hinnates jätta tähelepanuta tema tegevuse kodus. Sama kehtib erakondade ja eurovalimiste kohta.
Mina ei hakanud kulutama oma aega erakondade valimisprogrammide lugemisele. Panin erakonnad paberile ritta ja kirjutasin nende juurde, mis mind konkreetse partei puhul praegu kõige enam häirib. Selle pealiskaudse ja emotsionaalse hinnangu tulemusena saan täna väita, et minu häält võivad pühapäeval loota ainult kaks parteid.
Ma ei hääleta kindlasti Rahvaliidu poolt. Neid tabanud kohtuasjad on tekitanud veendumuse, et selle erakonna õigem nimi oleks pidanud olema Röövliliit, sest maksumaksjate tagant üritati erineval moel varastada. Erakonnas on küll toimunud juhtide vahetus, kuid ohjad paistavad olevat ikkagi Villu Reiljani käes. Senikaua, kuni erakond ise pole oma eksesimehe tegemisi tauninud, nad minult ühelgi valimisel häält ei saa.
Ka Keskerakonna ma välistan, sest mulle ei meeldi nende manipuleerimine valijatega ning see, et nad lörtsisid ära e-hääletamise idee. Ma ei mõista, miks nii tugevat positsiooni ja suurt toetust omav erakond peab kasutama valimiste ajal arvukalt allapoole vööd võtteid. Lisaks veel Tallinna linnavõimu tabanud pistiseskandaal ja Keskerakonda kuuluva europarlamendi liikme Siiri Oviiri soov varjata oma kulutusi. Oviiri arvates võiks kulutuste asemel meedia tegeleda olulisemate teemadega. Minu jaoks on aga just maksumaksja raha kulutamine saadikute poolt oluline teema.
Minu häälest peab pühkima suu puhtaks ka Reformierakond, kes on viimase paari aastaga suutnud mängida maha kõik need reformid, mida nad 10 aastat tagasi võimule tulles asusid Eestis tegema. Reformierakond on peamine vastutaja tänase majanduskriisi mõjude ja tagajärgede eest. Lühiajalise kasu eesmärgil kutsusid nad esile ka valitsuskriisi, mida nüüd ei suuda kiiresti lahendada.
Ja siis veel nende demagoogiast kisendav valimisreklaam, kus Urmas Paet lubab Euroopas kaitsta vanemapalka ja madalaid makse. Tegelikult aga Paet europarlamenti ei lähe ning Reformierakonna juhtimisel on Eestis maksukoormus kiiresti kerkinud. Miks ma peaksin uskuma, et Euroopas suudavad nad makse langetada?
Kahtlev olen ka roheliste toetamise osas, sest nad ei julge võtta täna Eestis valitsusvastutust. Ma ei saa anda oma häält parteile, kes lööb kriisisituatsioonis põnnama. Üks põhjus võib olla selles, et neil pole häid lahendusi.
Valitsuskriis on põhjus, miks ma olen tõsiselt asunud mõtlema sotsiaaldemokraatide toetamisele pühapäevastel valimistel. Minu maailmavaade ei lange sotsidega kokku ja ka nende otsus panna valimiste esinumbriks rahandusministri ametit pidanud Ivari Padar oli vale. Kuid siiski. Andrus Ansipi ja Mart Laari soov teha Ivari Padarile kambakas ning Jüri Pihli tulemuslik töö siseministrina on sotside aktsiaid tugevalt kergitanud. Nad väärivad tunnustust.
Isamaa ja Res Publica Liitu oleks mul esmapilgul lihtne toetada, sest ka mulle istub parempoolne maailmavaade. Selle erakonna maine on aga viimastel nädalatel devalveerunud, sest mulle on jäänud mulje, et Mart Laar mängib valitsuskriisi juures topeltmängu. Tal paistab olevat ambitsioon saada peaministritool ning selle eesmärgi poole liikudes unustatakse ära, et Eesti vajab praegu kiireid otsuseid ning tugevat enamusvalitsust. Samuti sõltub minu otsus sellest, kuidas IRL reageerib Ansipi ettepanekule, et Laar võiks tulla valitsusse siseministriks. See oleks aus käik Laari poolt, praegu on ta võtnud endale liiga mugava positsiooni.
Jäävad veel üksikkandidaadid ja erakonnad, kes ei ole riigikogus esindatud. Minu jaoks on nad tundmatud ja seetõttu sarnaneks nende toetamine pea ees tundmatus kohas vettehüppega.
Tõenäoliselt ma teen oma valiku seekord sotside ja IRLi vahel. Õnneks on mul veel otsuse langetamiseks aega kuus päeva ja minu otsuse määrab ära see, kuidas hakkab lahenema tüli Toompeal ning milliseid majanduskriisist väljumise ideid erakonnad välja pakuvad. Kindlasti ma aga lähen pühapäeval valima ja kutsun ka kõiki teisi sama tegema. Valimisjaoskonnas näeme.
Tellimine:
Postitused (Atom)