Kuuldavasti on Eesti Päevalehes langetatud otsus, et kulude kokkuhoiu eesmärgil lõpetatakse Ärilehe ilmutamine. Kui see on tõsi, siis võiks Päevaleht ka sellest oma lugejaid informeerida.
Sügisel tegid nad kõva tööd Äripäeva müügiuudiste kirjutamisel ja väitsid kindlalt, et 15. novembriks on Äripäev müüdud. Kui see päev kätte jõudis, siis oli Päevaleht aga vait. Hiljem kuulsin, et uue Äripäeva müügi avalikuks saamise kuupäevana on Hans H. Luik Päevalehe inimestele ölenud 15. detsember, aga ka see kuupäev ei pidanud paika.
Äripäeva müügijutt oli hea näide sellest, kui ajaleht loobub põhireeglite järgmisest. Ei ole kriitline allikate motiivide hindamisel ja ei küsi vihje kohta asjaosalistelt ning mitmelt erinevalt allikalt. Samas on see ka hea näide meedia- ja demagoogiakoolitustele. Päevalehe peatoimetaja kinnitusel kirjutasid nad kindlas kõneviisis Äripäeva müügist, sest Norbergi näol oli olemas inimene, kes vihjas neile, et ta soovib osta Äripäeva. Kui keegi soovib midagi osta, siis Päevalehe loogika kohaselt soovib keegi ka kindlasti midagi müüa ning polegi vaja enam küsida müüjalt, kas ta ikkagi plaanib müüa.
teisipäev, 22. detsember 2009
esmaspäev, 14. detsember 2009
Poliitikud ja tippametnikud valmistuvad devalveerimiseks
Riigikogu tegi presidendi, riigi tippametnike ja iseenda palga määramisel kavala lükke. Tõenäoliselt loodetakse, et see muudatus jääb avalikkuse tähelepanuta, sest vaidlus keskendub palga suurusele. Minu jaoks oli täna palju olulisem konkreetse palga suurusest see, et riigikogu liikmete ja tippametnike palk määrati kindlaks eurodes. Sellega võtsid need inimesed, kellest sõltub krooni devalveerimise üle otsustamine, enda sissetulekutelt devalveerimisriski. Alates 2011. aastast on presidendi palk 5200 eurot. Selle summaga on seotud ka kõigi teiste kõrgete riigiametnike ning riigikogu liikmete kuupalk.
"Nimetatud palgamäär hakkab kehtima alates 2011. aasta kevadest, kui valitakse Riigikogu uus koosseis. Praegu kehtiva Eesti Panga kursi järgi oleks presidendi palk ümberarvestatult 81 360 krooni ja Riigikogu liikme palk 52 885 krooni," seisab tänases riigikogu pressiteates.
Juhin tähelepanu väljendile "praegu kehtiva Eesti Panga kursi järgi".
See tähendab, et kui näiteks Eestis tuleb 2011. aasta algusest käibele euro ja selle sammuga otsustatakse kroon devalveerida, siis riigikogu liikmete sissetulekut see otsus eriti ei mõjuta. Samuti ei mõjuta see presidendi ja teiste kõrgete riigiametnike sissetulekut. Mõju saab olema ainult mõni kuu.
Riigikogu otsus oleks selge umbusaldus Eesti krooni praegusele kursile. See oleks rumal otsus, kui selle taga pole soovi kaitsta end devalveerimise eest. Pärast seaduse jõustumist soovitan mina küll kõigil inimestel oma säästud eurode vastu vahetada. Kui juba poliitikud end krooni devalveerimise vastu kindlustavad, siis oleks rumal nende eeskuju mitte järgida.
Riigikogu palgaga seoses on riigikogu pressiteenistus ka eksitanud oma pressiteadetes avalikkust. Täna näiteks edastati pressiteade, milles rõhutati, et meedias ringlevad valed numbrid riigikogu palga kohta ja öeldakse, et palk on neli Eesti keskmist palka. Tegelikult on riigikogu liikmete keskmine palk kõrgem, sest lisaks on olemas ka esinduskulud ning suur osa riigikogu liikmetest ei saa mitte nelja keskmist palka. Nende palk on kõrgem. Näiteks saavad kõrgemat palka komisjonide ja fraktsioonide esimehed ja ka aseesimehed. Tegelikult on 101 liikmest umbes 40 riigikogu liikme kuupalk kõrgem kui riigikogu pressiteenistuse poolt välja käidud number. See tähendab, et ka riigikogu keskmine palk tuleb mõned sajad kroonid kõrgem, kui pressiteates kirjas olnud 52 468 krooni kuus.
"Nimetatud palgamäär hakkab kehtima alates 2011. aasta kevadest, kui valitakse Riigikogu uus koosseis. Praegu kehtiva Eesti Panga kursi järgi oleks presidendi palk ümberarvestatult 81 360 krooni ja Riigikogu liikme palk 52 885 krooni," seisab tänases riigikogu pressiteates.
Juhin tähelepanu väljendile "praegu kehtiva Eesti Panga kursi järgi".
See tähendab, et kui näiteks Eestis tuleb 2011. aasta algusest käibele euro ja selle sammuga otsustatakse kroon devalveerida, siis riigikogu liikmete sissetulekut see otsus eriti ei mõjuta. Samuti ei mõjuta see presidendi ja teiste kõrgete riigiametnike sissetulekut. Mõju saab olema ainult mõni kuu.
Riigikogu otsus oleks selge umbusaldus Eesti krooni praegusele kursile. See oleks rumal otsus, kui selle taga pole soovi kaitsta end devalveerimise eest. Pärast seaduse jõustumist soovitan mina küll kõigil inimestel oma säästud eurode vastu vahetada. Kui juba poliitikud end krooni devalveerimise vastu kindlustavad, siis oleks rumal nende eeskuju mitte järgida.
Riigikogu palgaga seoses on riigikogu pressiteenistus ka eksitanud oma pressiteadetes avalikkust. Täna näiteks edastati pressiteade, milles rõhutati, et meedias ringlevad valed numbrid riigikogu palga kohta ja öeldakse, et palk on neli Eesti keskmist palka. Tegelikult on riigikogu liikmete keskmine palk kõrgem, sest lisaks on olemas ka esinduskulud ning suur osa riigikogu liikmetest ei saa mitte nelja keskmist palka. Nende palk on kõrgem. Näiteks saavad kõrgemat palka komisjonide ja fraktsioonide esimehed ja ka aseesimehed. Tegelikult on 101 liikmest umbes 40 riigikogu liikme kuupalk kõrgem kui riigikogu pressiteenistuse poolt välja käidud number. See tähendab, et ka riigikogu keskmine palk tuleb mõned sajad kroonid kõrgem, kui pressiteates kirjas olnud 52 468 krooni kuus.
esmaspäev, 7. detsember 2009
Äripäeva rumal eksimus Raivo Rannaga seoses
Kirjutasin täna Äripäeva rikaste TOPi rubriiki Aivar Tuulbergist ja Raivo Rannast, kelle esimene katse Tallinna ehitusturule tulla ebaõnnestus, kuid teisel katsel suutsid tõenäoliselt õigetele nuppudele vajutada. Rand on hea näide sellest, kuidas alati tuleb kontrollida infot algallikast ning mitte usaldada seda, mida oled kuskilt kuulnud või lugenud.
Kui Rand ja Tuulberg hakkasid saama Tallinna linnavalitsuselt tellimusi, siis hakkas samal ajal ringlema jutt, et soosingu põhjuseks võib olla eksharidusminister Mailis Rand, kes on Raivo Ranna tütar. Tegelikult see fakt paika ei pea. Lihtsalt keegi kuskil tegi järelduse, et kuna perenimed kattuvad ja mõlemad on ka Keskerakonnaga seotud, siis ju on tegemist isa ja tütrega. Sama seos jõudis ka meediasse Ranna tegemisi kajastanud lugudesse ning nüüd on see viga aeg-ajalt taas võimendunud. Rikaste TOPi tehes võtsime selle info küll Randa tutvsutanud tekstist välja, sest ei jõudnud üle kontrollida. Dividendide TOPi läks aga see info sisse ja tuli avaldada vabandus.
Kui Rand ja Tuulberg hakkasid saama Tallinna linnavalitsuselt tellimusi, siis hakkas samal ajal ringlema jutt, et soosingu põhjuseks võib olla eksharidusminister Mailis Rand, kes on Raivo Ranna tütar. Tegelikult see fakt paika ei pea. Lihtsalt keegi kuskil tegi järelduse, et kuna perenimed kattuvad ja mõlemad on ka Keskerakonnaga seotud, siis ju on tegemist isa ja tütrega. Sama seos jõudis ka meediasse Ranna tegemisi kajastanud lugudesse ning nüüd on see viga aeg-ajalt taas võimendunud. Rikaste TOPi tehes võtsime selle info küll Randa tutvsutanud tekstist välja, sest ei jõudnud üle kontrollida. Dividendide TOPi läks aga see info sisse ja tuli avaldada vabandus.
laupäev, 5. detsember 2009
Fondiinvestorite nimed ei lekkinud, me ostsime need
Reedeses Äripäevas ilmunud pensionifonde puudutavat artiklit kommenteerides on öeldud, et tegemist oli avalikkusele mitte mõeldud info lekkega ning Äripäeval õnnestus leida turvaauk, kust sai endale hankida andmeid, mida poleks tohtinud. Meid on süüdistatud, et me ei andnud sellest turvaaugust teada EVK-le, vaid kasutasime infot artikli tegemiseks. Mõned kommentaatorid on koguni nõudnud Äripäeva trahvimist.
Tänases keskpäevatunnis kolleegid Luik, Hõbemägi ja Ruussaar jõudsid koguni järelduseni, et see reedene lugu annab justiitsiminister Rein Langile taas ühe argumendi suruda läbi sedus, mis annab võimaluse sundida ajakirjanikke oma allikaid avaldama.
Reedel ilmunud Äripäev ei anna Langile mingeid täiendavaid argumente, sest tegemist polnud ei allikate varjamisega ega ka info hankimisega kuidagi ebeetilisi teid mööda. Samuti oli sellele infole ligipääs kõigil soovijatel sh meediafirmadel. Vastava pressiteate saatis EVK septembris ETV-le, BNSile, Postimehele, Eesti Päevalehele, Eesti Ekspressile. Eriti koomilin oli seetõttu reedel kuulda Eesti Ekspressist Margus Järve hädakisa teemal, millisest liftist Äripäev sellise info leidis. See info oli Margus Järve ja paljude teiste ajakirjanike arvutis olemas viimased paar kuud. Lihtsalt tasub kulutada vähem aega erinevates liftides sõitmisele, lootuses, et äkki keegi on jätnud mingid huvitavad dokumendid.
Paika ei pea ka EVK viited, justkui oleks tegemist olnud mingi lühiajalise hooldustööde järgse apsuga.
Oleme aktiivsed EVK kasutajad. EVK teenused on aga tasulised ja kuni selle aasta septembrini oli nende teenuste kasutamine ajakirjanikele väga ebamugav, sest andmeid sai tellida ainult eraisik. Ajakirjanikud pidid registrist info tellimiseks kasutama enda isiklikku pangaarvet ja kui Äripäev selle kulu neile kompenseeris, siis lisandus erisoodustusmaks ja meie raamatupidamine pidi tegelema paljude pisiarvetega. Ühe pärginu maksumus EVKs on 20 krooni.
Tegime suvel ettepaneku, et registriinfot võiks saada laadida alla ka ettevõtte kontot kasutades- Äripäeval on konto ning selle kasutamise õigus on meie esindajatel. Septembri keskel tuli EVK meie palvele vastu ja tegi e-registri kodulehele vastava täienduse. Selle kohta saatis Tex Vertmann 17. septembri hommikul välja ka vastava teate paljudele ajakirjanikele.
Oktoobris avastasime, et EVK on teinud oma registris veel ühe tänuväärse muudatuse. Kui varemalt sai esitada päringuid ainult nende aktsiaseltside omanike kohta, kelle osalus oli 10% või rohkem, siis nüüd olid avalikud ka väiksemad aktsionärid ning võlakirja- ja fondiinvestorid. Igati tänuväärne muutus, sest seni olid börsifirmade aktsionärid avalikud, aga näiteks võlakirjainvestorid ja teiste firmade väiksemad omanikud mitte.
Hakkasime seda võimalust kasutama ja reedene lugu polnud esimene, mis nende andmete abil sündis. Me ei saanud seda teha kuidagi salaja, sest esitasime EVK-le päringu, mille vastu saime küsitud raportid. EVK esitas meile iga kuu alguses eelmisel kuul tehtud päringute kohta arve, mille me tasusime. EVK-l on olemas pidev ülevaade sellest, milliseid andmeid me nende registrist küsime.
Pensioniinvestorite loo kohta vajalikud andmed tellisime EVKst oktoobri lõpus. Need saadeti meile ja peal oli suurelt trükitähtedes kiri "AVALIKUD ANDMED". Arve tasumise tähtaeg oli 15. november. Tasusime arve korrektselt, ei ole midagi varastanud.
Poolteistkuud oli EVKl teada, et need andmed on Äripäev küsinud ja et need andmed on ka meile väljastatud. Iga päringu kohta jääb neile maha märge, me hoidsime oma andmeid ka EVKs oleval Äripäeva kontol. Iga kuu lõpus tegid nad meie päringutest kokkuvõtte ja saatsid arve, kus on täpselt loetletud üles kõik meie päringud.
Neid andmeid oli võimalik küsida kõigil, kes olid valmis vastava teenuse eest EVKle maksma.
Kuigi küsisime andmed välja juba oktoobri lõpus, ei kiirustanud me selle loo avaldamisega, sest sel ajal oli aktuaalne II sambas toimuv. Planeerisime artikli teadlikult detsembri algusesse, kui on jäänud veel viimane võimalus inimestel III samba abil oma maksukoormust vähendada.
Ma ei ole päri nendega, kes väidavad, et tegemist on infoga, mida ei oleks tohtinud avalikustada. Avalikustasime reedel nimekirja nendest miljonäridest, kes kasutavad riigi poolt loodud võimalust maksta vähem tulumaksu. Lisaks näitasime kõigile lugejatele ühe maksude seaduslikult vähendamise võimaluse ning näiteks Tiina Mõis tõi välja ka selle süsteemi puudused.
Kolmas teemade ring on seotud erinevate investeerimisvõimaluste erinevate maksustamistega, mille me samuti selle looga taas tõstatasime. Tiina Mõis ja Heldur Meerits on näiteks tõenäoliselt selles edetabelis, sest juriidilise isiku ja eraisiku aktsiinvesteeringutelt teenitavat tulu maksustab riik erinevalt ja eraisikule kahjulikult.
Kui artikli alguses viidatud Langi juurde tagasi jõuda, siis pigem võiks ta Äripäeva reedese loo valguses pühkida tolmu Reformierakonna valimislubaduselt võrdustada investorite maksustamine ja näha vähem vaeva ajakirjanike allikateks olevate inimeste hirmutamisega.
Tänases keskpäevatunnis kolleegid Luik, Hõbemägi ja Ruussaar jõudsid koguni järelduseni, et see reedene lugu annab justiitsiminister Rein Langile taas ühe argumendi suruda läbi sedus, mis annab võimaluse sundida ajakirjanikke oma allikaid avaldama.
Reedel ilmunud Äripäev ei anna Langile mingeid täiendavaid argumente, sest tegemist polnud ei allikate varjamisega ega ka info hankimisega kuidagi ebeetilisi teid mööda. Samuti oli sellele infole ligipääs kõigil soovijatel sh meediafirmadel. Vastava pressiteate saatis EVK septembris ETV-le, BNSile, Postimehele, Eesti Päevalehele, Eesti Ekspressile. Eriti koomilin oli seetõttu reedel kuulda Eesti Ekspressist Margus Järve hädakisa teemal, millisest liftist Äripäev sellise info leidis. See info oli Margus Järve ja paljude teiste ajakirjanike arvutis olemas viimased paar kuud. Lihtsalt tasub kulutada vähem aega erinevates liftides sõitmisele, lootuses, et äkki keegi on jätnud mingid huvitavad dokumendid.
Paika ei pea ka EVK viited, justkui oleks tegemist olnud mingi lühiajalise hooldustööde järgse apsuga.
Oleme aktiivsed EVK kasutajad. EVK teenused on aga tasulised ja kuni selle aasta septembrini oli nende teenuste kasutamine ajakirjanikele väga ebamugav, sest andmeid sai tellida ainult eraisik. Ajakirjanikud pidid registrist info tellimiseks kasutama enda isiklikku pangaarvet ja kui Äripäev selle kulu neile kompenseeris, siis lisandus erisoodustusmaks ja meie raamatupidamine pidi tegelema paljude pisiarvetega. Ühe pärginu maksumus EVKs on 20 krooni.
Tegime suvel ettepaneku, et registriinfot võiks saada laadida alla ka ettevõtte kontot kasutades- Äripäeval on konto ning selle kasutamise õigus on meie esindajatel. Septembri keskel tuli EVK meie palvele vastu ja tegi e-registri kodulehele vastava täienduse. Selle kohta saatis Tex Vertmann 17. septembri hommikul välja ka vastava teate paljudele ajakirjanikele.
Oktoobris avastasime, et EVK on teinud oma registris veel ühe tänuväärse muudatuse. Kui varemalt sai esitada päringuid ainult nende aktsiaseltside omanike kohta, kelle osalus oli 10% või rohkem, siis nüüd olid avalikud ka väiksemad aktsionärid ning võlakirja- ja fondiinvestorid. Igati tänuväärne muutus, sest seni olid börsifirmade aktsionärid avalikud, aga näiteks võlakirjainvestorid ja teiste firmade väiksemad omanikud mitte.
Hakkasime seda võimalust kasutama ja reedene lugu polnud esimene, mis nende andmete abil sündis. Me ei saanud seda teha kuidagi salaja, sest esitasime EVK-le päringu, mille vastu saime küsitud raportid. EVK esitas meile iga kuu alguses eelmisel kuul tehtud päringute kohta arve, mille me tasusime. EVK-l on olemas pidev ülevaade sellest, milliseid andmeid me nende registrist küsime.
Pensioniinvestorite loo kohta vajalikud andmed tellisime EVKst oktoobri lõpus. Need saadeti meile ja peal oli suurelt trükitähtedes kiri "AVALIKUD ANDMED". Arve tasumise tähtaeg oli 15. november. Tasusime arve korrektselt, ei ole midagi varastanud.
Poolteistkuud oli EVKl teada, et need andmed on Äripäev küsinud ja et need andmed on ka meile väljastatud. Iga päringu kohta jääb neile maha märge, me hoidsime oma andmeid ka EVKs oleval Äripäeva kontol. Iga kuu lõpus tegid nad meie päringutest kokkuvõtte ja saatsid arve, kus on täpselt loetletud üles kõik meie päringud.
Neid andmeid oli võimalik küsida kõigil, kes olid valmis vastava teenuse eest EVKle maksma.
Kuigi küsisime andmed välja juba oktoobri lõpus, ei kiirustanud me selle loo avaldamisega, sest sel ajal oli aktuaalne II sambas toimuv. Planeerisime artikli teadlikult detsembri algusesse, kui on jäänud veel viimane võimalus inimestel III samba abil oma maksukoormust vähendada.
Ma ei ole päri nendega, kes väidavad, et tegemist on infoga, mida ei oleks tohtinud avalikustada. Avalikustasime reedel nimekirja nendest miljonäridest, kes kasutavad riigi poolt loodud võimalust maksta vähem tulumaksu. Lisaks näitasime kõigile lugejatele ühe maksude seaduslikult vähendamise võimaluse ning näiteks Tiina Mõis tõi välja ka selle süsteemi puudused.
Kolmas teemade ring on seotud erinevate investeerimisvõimaluste erinevate maksustamistega, mille me samuti selle looga taas tõstatasime. Tiina Mõis ja Heldur Meerits on näiteks tõenäoliselt selles edetabelis, sest juriidilise isiku ja eraisiku aktsiinvesteeringutelt teenitavat tulu maksustab riik erinevalt ja eraisikule kahjulikult.
Kui artikli alguses viidatud Langi juurde tagasi jõuda, siis pigem võiks ta Äripäeva reedese loo valguses pühkida tolmu Reformierakonna valimislubaduselt võrdustada investorite maksustamine ja näha vähem vaeva ajakirjanike allikateks olevate inimeste hirmutamisega.
teisipäev, 24. november 2009
Vikerraadio kommentaar: Maksukoorma tõus on Reformierakonna suurim reform
Maailmapanga ja audiitorfirma PricewaterhouseCoopersi uuringust selgus, et Eesti on ettevõtete maksukoormuse osas maailmas 180 riigi seas 131. kohal. Meie ettevõtted maksavad oma aastakasumist keskmiselt 49,1 % riigile. Järgmisel aastal muutub olukord veelgi halvemaks, sest valitsusliit on loobunud tulumaksumäära alandamisest ning kergitab kütuseaktsiisi ja elektriaktsiisi.
Uuringu tulemus oli üllatav, sest seni on Eesti maksusüsteemi kriitikud väitnud, et Eestis on ettevõtetel madal maksukoormus. Kümme aastat valitsuses olnud Reformierakond on aga end pidevalt esitlenud, kui maksude alandajat.
Tegelikkus on teistsugune. Eesti madala maksukoormuse jutt on jama, sest Reformierakonna valimisratsuks olev tulumaksumäära alandamine on kompenseeritud teiste koormiste kergitamise kaudu. Tõstetud on kaudseid makse, riigilõive ja töötuskindlustus makset.
Reformierakonna juhatuse liige, rahandusminister Jürgen Ligi ütles ettevõtete kõrget maksukoormust kommenteerides, et ta ei võtaks 131. kohta tõena, sest selles uuringus ei võeta arvesse erakindlustuse koormust. Samuti on palju olulisem üldine maksukoormus, mitte niivõrd see, kuidas koormust on jaotatud ettevõtete ja eraisikute vahel.
Ligil on osaliselt õigus. Kui võrdleme üldist maksukoormust teiste riikidega, siis on Eesti koht palju parem. Ja tõenäoliselt oleksime veelgi kehvemas seisus, kui Reformierakond poleks olnud nii kaua võimul.
Samas ei ole aga õige nimetatud uuringut eirata, sest see juhib tähelepanu olulisele probleemile. Maksude osas on Eesti riigi ettevõtlussõbralikkus loosunglik. Kui poole ettevõtja aastakasumist võtab riik erinevate maksudega endale, siis ei saa me rääkida ettevõtlust soosivast maksukeskkonnast.
Ka Eesti üldine maksukoormus on viimastel aastatel kiiresti kerkinud ja eriti märkimisväärne on see olnud ajal, kui valitsusjuhi koht kuulub Reformierakonnale. Kõige madalam ehk 30,5 protsenti oli Eesti maksukoormus 2003. aastal, kui peaminister oli Mart Laar. See tase saavutati aga paljuski tänu Reformierakonna poolt 2000. aastal jõustatud uuele tulumaksuseadusele, millega vabastati ettevõtete investeeringud tulumaksust. Ja kuigi järgnevatel aastatel on Reformierakonna eestvõttel alandatud Eestis tulumaksumäära, on maksukoormus kerkinud ning kõige järsem hüpe on toimunud just Ansipi valitsemisperioodil.
Meie selle aasta üldine maksukoormus on rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt 34,7 protsenti ja järgmise aasta maksukoormus 36,4 protsenti. Nii kõrgel oli Eesti maksukoormus viimati viisteist aastat tagasi – 1995. aastal. See tundub uskumatu, sest peaministrikoht on kuulunud erakonnale, kes on valimisloosungitel lubanud täpselt vastupidist. See erakond on olnud järgemööda kümme aastat võimul ehk saanud Eesti erakondadest kõige paremini oma lubadusi täita.
Muidugi on viimaste aastate maksutõusudel oluline mõju majanduskriisil, mis on sundinud riiki oma tulusid suurendama. Teisalt peame aga arvestama, et Ansipi valitsus hakkas maksukoormust kergitama juba 2006. aastal ehk ajal, kui majanduskasv oli kiire ning Eesti valitsus eesotsas peaministriga ei rääkinud veel midagi meid ähvardada võivast majanduslangusest. Maksukoormuse graafik näitab, et Reformierakonna madalate maksude poliitika osutus suureks ilusaks kollaseks mulliks, mis nüüd on kõva pauguga katki läinud.
Põhjus peitub selles, et Ansipi ajal on välditud maksumaksjate raha neelavate valdkondade reformimist. Täna me üritame probleemi lahendada erinevaid makse kergitades ning kasutades ühekordseid tulusid – riigifirmade dividende ja riigivara müüki. See ei ole aga jätkusuutlik.
Kui Reformierakond tõesti soovib seista ka pärast järgmisi riigikogu valimisi madalate maksude eest, siis peavad nad järgnevate aastate jooksul keskenduma avaliku teenuse odavamaks muutmisele. See tähendab, et muutusi tuleb teha meie haridussüsteemis, tervishoiusüsteemis, pensionisüsteemis ja sotsiaaltoetuste jaotamisel.
Need on valdkonnad, mis neelavad kõige rohkem maksumaksjate raha.
Kümme aastat on Reformierakonnal õnnestunud avalikkust lollitada madalate maksude jutuga ning samas on nad oma valimislubadustes jaganud sarnaselt teiste erakondadega raha vasakule ja paremale.
Kui Reformierakond soovib oma senist peamist valimisratsut kasutada ka 2011. aastal toimuvatel riigikogu valimistel, siis peavad nad olema oma nime väärilised ja näitama valimisprogrammis, kuidas nad kavatsevad avaliku sektori kulutusi vähendada. Teine võimalus on loomulikult ka. Tunnistada endale ja valijatele, et Reformierakonna viimase nelja aasta tähtsaim reform on olnud maksukoormuse kergitamine ning seda suunda jätkatakse ka uues riigikogus.
Jürgen Ligi kommentaari sel teemal saab lugeda siit
Aivar Sõerdi kommentaari saab lugeda siit
Erik Terki kommentaari saab lugeda siit
Uuringu tulemus oli üllatav, sest seni on Eesti maksusüsteemi kriitikud väitnud, et Eestis on ettevõtetel madal maksukoormus. Kümme aastat valitsuses olnud Reformierakond on aga end pidevalt esitlenud, kui maksude alandajat.
Tegelikkus on teistsugune. Eesti madala maksukoormuse jutt on jama, sest Reformierakonna valimisratsuks olev tulumaksumäära alandamine on kompenseeritud teiste koormiste kergitamise kaudu. Tõstetud on kaudseid makse, riigilõive ja töötuskindlustus makset.
Reformierakonna juhatuse liige, rahandusminister Jürgen Ligi ütles ettevõtete kõrget maksukoormust kommenteerides, et ta ei võtaks 131. kohta tõena, sest selles uuringus ei võeta arvesse erakindlustuse koormust. Samuti on palju olulisem üldine maksukoormus, mitte niivõrd see, kuidas koormust on jaotatud ettevõtete ja eraisikute vahel.
Ligil on osaliselt õigus. Kui võrdleme üldist maksukoormust teiste riikidega, siis on Eesti koht palju parem. Ja tõenäoliselt oleksime veelgi kehvemas seisus, kui Reformierakond poleks olnud nii kaua võimul.
Samas ei ole aga õige nimetatud uuringut eirata, sest see juhib tähelepanu olulisele probleemile. Maksude osas on Eesti riigi ettevõtlussõbralikkus loosunglik. Kui poole ettevõtja aastakasumist võtab riik erinevate maksudega endale, siis ei saa me rääkida ettevõtlust soosivast maksukeskkonnast.
Ka Eesti üldine maksukoormus on viimastel aastatel kiiresti kerkinud ja eriti märkimisväärne on see olnud ajal, kui valitsusjuhi koht kuulub Reformierakonnale. Kõige madalam ehk 30,5 protsenti oli Eesti maksukoormus 2003. aastal, kui peaminister oli Mart Laar. See tase saavutati aga paljuski tänu Reformierakonna poolt 2000. aastal jõustatud uuele tulumaksuseadusele, millega vabastati ettevõtete investeeringud tulumaksust. Ja kuigi järgnevatel aastatel on Reformierakonna eestvõttel alandatud Eestis tulumaksumäära, on maksukoormus kerkinud ning kõige järsem hüpe on toimunud just Ansipi valitsemisperioodil.
Meie selle aasta üldine maksukoormus on rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt 34,7 protsenti ja järgmise aasta maksukoormus 36,4 protsenti. Nii kõrgel oli Eesti maksukoormus viimati viisteist aastat tagasi – 1995. aastal. See tundub uskumatu, sest peaministrikoht on kuulunud erakonnale, kes on valimisloosungitel lubanud täpselt vastupidist. See erakond on olnud järgemööda kümme aastat võimul ehk saanud Eesti erakondadest kõige paremini oma lubadusi täita.
Muidugi on viimaste aastate maksutõusudel oluline mõju majanduskriisil, mis on sundinud riiki oma tulusid suurendama. Teisalt peame aga arvestama, et Ansipi valitsus hakkas maksukoormust kergitama juba 2006. aastal ehk ajal, kui majanduskasv oli kiire ning Eesti valitsus eesotsas peaministriga ei rääkinud veel midagi meid ähvardada võivast majanduslangusest. Maksukoormuse graafik näitab, et Reformierakonna madalate maksude poliitika osutus suureks ilusaks kollaseks mulliks, mis nüüd on kõva pauguga katki läinud.
Põhjus peitub selles, et Ansipi ajal on välditud maksumaksjate raha neelavate valdkondade reformimist. Täna me üritame probleemi lahendada erinevaid makse kergitades ning kasutades ühekordseid tulusid – riigifirmade dividende ja riigivara müüki. See ei ole aga jätkusuutlik.
Kui Reformierakond tõesti soovib seista ka pärast järgmisi riigikogu valimisi madalate maksude eest, siis peavad nad järgnevate aastate jooksul keskenduma avaliku teenuse odavamaks muutmisele. See tähendab, et muutusi tuleb teha meie haridussüsteemis, tervishoiusüsteemis, pensionisüsteemis ja sotsiaaltoetuste jaotamisel.
Need on valdkonnad, mis neelavad kõige rohkem maksumaksjate raha.
Kümme aastat on Reformierakonnal õnnestunud avalikkust lollitada madalate maksude jutuga ning samas on nad oma valimislubadustes jaganud sarnaselt teiste erakondadega raha vasakule ja paremale.
Kui Reformierakond soovib oma senist peamist valimisratsut kasutada ka 2011. aastal toimuvatel riigikogu valimistel, siis peavad nad olema oma nime väärilised ja näitama valimisprogrammis, kuidas nad kavatsevad avaliku sektori kulutusi vähendada. Teine võimalus on loomulikult ka. Tunnistada endale ja valijatele, et Reformierakonna viimase nelja aasta tähtsaim reform on olnud maksukoormuse kergitamine ning seda suunda jätkatakse ka uues riigikogus.
Jürgen Ligi kommentaari sel teemal saab lugeda siit
Aivar Sõerdi kommentaari saab lugeda siit
Erik Terki kommentaari saab lugeda siit
teisipäev, 17. november 2009
Vikerraadio kommentaar: Suur samm finantspahategude paljastamisel
Möödunud aastal Arco Vara suuromanikuks saanud Toomas Tool läheb kohtu alla seoses süüdistusega, et ta üritas Arco Vara aktsiatega manipuleerides kinnisvarafirmat üle võtta. Teine süüdistatav on endine SEB maakler Karoly Kirber, kes väidetavalt täitis Tooli korraldusi ja aitas teda.
Arco Vara on olnud ebaõnnestunud börsifirma. Kohe pärast börsile tulekut hakkas aktsia hind kukkuma. 2007. aasta lõpus läksid tülli firma asutajad ja suuromanikud Arti Arakas, Hillar-Peeter Luitsalu ning Richard Tomingas. Arakas otsustas ettevõtte juhtimisest taanduda ning kui tal tekkis võimalus oma aktsiad müüa, siis ta seda ka kohe tegi. Ostjaks oli eelmise aasta suvel Toomas Tool.
Eile avalikustatud finantsinspektsiooni ja prokuratuuri uurimisest selgub, et Luitsalu ja Tomingas olid võtnud Arco Vara aktsiate tagatisel laenu. Kui aktsia hind kukub madalamaks teatud tasemest, siis pidid mõlemad mehed leidma lisatagatisi, sest muidu oleksid aktsiad läinud müüki. Sellele infole finantsinspektsiooni kahtluse kohaselt Tool mängiski. Ta ostis Arakalt suure koguse Arco Vara aktsiaid ning asus neist osasid börsil müüma lootuses, et see kukutab aktsia hinda ning tal õnnestub endale saada ka Luitsalu ja Tominga aktsiapakk ehk firma üle võtta. Osaliselt Tooli väidetav plaan realiseerus, sest aktsia hakkas kiiresti odavnema. Luitsalu ja Tomingas suutsid aga oma osaluse säilitada, kuna pidid leidma lisatagatisi või maksid laenu tagasi.
Tegemist on Eesti börsiajaloo ühe tõsisema finantskuriteo kahtluse uurimisega. Kui peaksid leidma kinnitust prokuratuuri ja finantsinspektsiooni süüdistused, siis on Tool oma tegevusega tekitanud kahju kõigile Arco Vara investoritele. Suuromanike vahelises vägikaikaveos olid kannatajateks ka väikeinvestorid, sest nende käes olevate aktsiate väärtus langes.
Kui nad olid näiteks eelmise aasta suvel sunnitud aktsiaid müüma, siis said tõenäoliselt kahju ja võiksid nad oma kahjunõude pöörata Toomas Tooli vastu, kes selle kahju neile oma käitumisega teadlikult tekitas.
Arco Vara ümber toimunu näitab, kui olulised on börsifirmas suuromanike omavahelised suhted. Täna ma küll ei soovita inimestel kinnisvarafirma aktsiat osta, sest ettevõtte suuromanike seas on kaks vastandlikku jõudu, kes tõenäoliselt mingit koostööd firma arendamisel ei tee. Seetõttu võib eile avalikuks saanud juhtum mõjutada Arco Vara käekäiku ehk firma töötajaid, äripartnereid ja laenuandjaid.
Arco Vara aktsiaga toimunu peegeldab hästi Eesti ärieetika kehva taset. Viitab, et Arti Arakas ei suutnud Arco Vara omanikeringist lahkuda härrasmehelikult ning võis oma kibestumise teiste suuromanike peale valada välja kogu ettevõtte huve kahjustades. Samuti peegeldab see Toomas Tooli vildakat arusaama ärieetikast. Rühkides eesmärgi poole, firmas enamusosalus enda kontrolli alla saada, ei huvitanud teda väikeinvestorid, kellest ta ülbelt üle trampis.
Ebaeetilist käitumist võib heita ette ka teistele Arco Vara suuromanikele Luitsalule ja Tomingale ning ka nende tegevust ja motiive tasuks finantsinspektsioonil edasi uurida.
Minule on kogu juhtumist jäänud mulje, et saades teada Toomas Tooli plaanidest otsustas Arco Vara eelmise aasta juulis käivitada oma aktsiate tagasiostu programmi. See on börsifirmade tavapärane samm enda aktsia toetamiseks. Antud juhul võidi aga selle sammuga hoopis üritada päästa kahte suuromanikku, kelle aktsiate tagatisel võetud laenud ähvardasid hapuks minna. Tekib kahtlus, et Luitsalu ja Tomingas otsustasid enda laene või ärisid päästa börsifirma ehk kõigi teiste Arco Vara omanike abiga.
Nimetatud juhtumi puhul on veel üks suur küsimärk - SEB tegevus. Lühikese aja jooksul on see juba teine kord, kui SEB töötajat kahtlustatakse finantskuriteos. Pank on üritanud hoida väga madalat joont ning vältinud teema kommenteerimist. Panga selgitused on napid ja üldsõnalised.
SEB võlgneb aga põhjalikuma selgituse, sest prokuratuuri süüdistuse kohaselt võis see pank aidata kaasa kuriteo sooritamisele. On küll juba jõutud öelda, et milles maakler eksis, tema ju täitis ainult kliendi korraldusi. Maakleri kaitseks kõlanud väited sarnaneksid sellega, kui me asuksime palgamõrvarit kaitsma, sest ta täitis oma kliendi korraldust.
Maakler oleks pidanud informeerima oma tööandjat või finantsinspektsiooni, et tema klient soovib aktsiaturuga manipuleerida. Üllatav on ka see, et SEB ise juhtumit ei avastanud, sest maaklerite telefonikõnesid salvestatakse ning nende tegevuse üle peaks panga sees olema tõhus kontroll. Nimetatud juhtum näitab, et see järelevalve ei toiminud või siis vaatas pank oma ühe võtmekliendi Toomas Tooli tegemistele läbi sõrmede. Võib küll väita, et salvestisi asutakse kuulama alles siis, kui tekivad mingid kahtlused. Suvel Arco Vara aktsiaga toimunu aga oleks võinud SEB inimestes küsimusi tekkida, sest börsil toimusid kahtlust äratavad tehingud ning need tehti SEB vahendusel.
Eesti börsifirmade aktsiatega manipuleerimisest on Eestis räägitud palju. Seni pole aga suudetud taolisi juhtumeid tõendada. Arco Vara aktsiatega toimunu uurimine ja selle senised tulemused näitavad, et finantsinspektsioon suudab küll meie finantsmaailmas tulemuslikult järelevalvet teostada. Kui uurijatel jääb kohtus õigus, siis aitab see juhtum tulevikus hoida ära kuritegusid, millede puhul on kõige suuremateks kaotajateks väikeinvestorid.
Arco Vara on olnud ebaõnnestunud börsifirma. Kohe pärast börsile tulekut hakkas aktsia hind kukkuma. 2007. aasta lõpus läksid tülli firma asutajad ja suuromanikud Arti Arakas, Hillar-Peeter Luitsalu ning Richard Tomingas. Arakas otsustas ettevõtte juhtimisest taanduda ning kui tal tekkis võimalus oma aktsiad müüa, siis ta seda ka kohe tegi. Ostjaks oli eelmise aasta suvel Toomas Tool.
Eile avalikustatud finantsinspektsiooni ja prokuratuuri uurimisest selgub, et Luitsalu ja Tomingas olid võtnud Arco Vara aktsiate tagatisel laenu. Kui aktsia hind kukub madalamaks teatud tasemest, siis pidid mõlemad mehed leidma lisatagatisi, sest muidu oleksid aktsiad läinud müüki. Sellele infole finantsinspektsiooni kahtluse kohaselt Tool mängiski. Ta ostis Arakalt suure koguse Arco Vara aktsiaid ning asus neist osasid börsil müüma lootuses, et see kukutab aktsia hinda ning tal õnnestub endale saada ka Luitsalu ja Tominga aktsiapakk ehk firma üle võtta. Osaliselt Tooli väidetav plaan realiseerus, sest aktsia hakkas kiiresti odavnema. Luitsalu ja Tomingas suutsid aga oma osaluse säilitada, kuna pidid leidma lisatagatisi või maksid laenu tagasi.
Tegemist on Eesti börsiajaloo ühe tõsisema finantskuriteo kahtluse uurimisega. Kui peaksid leidma kinnitust prokuratuuri ja finantsinspektsiooni süüdistused, siis on Tool oma tegevusega tekitanud kahju kõigile Arco Vara investoritele. Suuromanike vahelises vägikaikaveos olid kannatajateks ka väikeinvestorid, sest nende käes olevate aktsiate väärtus langes.
Kui nad olid näiteks eelmise aasta suvel sunnitud aktsiaid müüma, siis said tõenäoliselt kahju ja võiksid nad oma kahjunõude pöörata Toomas Tooli vastu, kes selle kahju neile oma käitumisega teadlikult tekitas.
Arco Vara ümber toimunu näitab, kui olulised on börsifirmas suuromanike omavahelised suhted. Täna ma küll ei soovita inimestel kinnisvarafirma aktsiat osta, sest ettevõtte suuromanike seas on kaks vastandlikku jõudu, kes tõenäoliselt mingit koostööd firma arendamisel ei tee. Seetõttu võib eile avalikuks saanud juhtum mõjutada Arco Vara käekäiku ehk firma töötajaid, äripartnereid ja laenuandjaid.
Arco Vara aktsiaga toimunu peegeldab hästi Eesti ärieetika kehva taset. Viitab, et Arti Arakas ei suutnud Arco Vara omanikeringist lahkuda härrasmehelikult ning võis oma kibestumise teiste suuromanike peale valada välja kogu ettevõtte huve kahjustades. Samuti peegeldab see Toomas Tooli vildakat arusaama ärieetikast. Rühkides eesmärgi poole, firmas enamusosalus enda kontrolli alla saada, ei huvitanud teda väikeinvestorid, kellest ta ülbelt üle trampis.
Ebaeetilist käitumist võib heita ette ka teistele Arco Vara suuromanikele Luitsalule ja Tomingale ning ka nende tegevust ja motiive tasuks finantsinspektsioonil edasi uurida.
Minule on kogu juhtumist jäänud mulje, et saades teada Toomas Tooli plaanidest otsustas Arco Vara eelmise aasta juulis käivitada oma aktsiate tagasiostu programmi. See on börsifirmade tavapärane samm enda aktsia toetamiseks. Antud juhul võidi aga selle sammuga hoopis üritada päästa kahte suuromanikku, kelle aktsiate tagatisel võetud laenud ähvardasid hapuks minna. Tekib kahtlus, et Luitsalu ja Tomingas otsustasid enda laene või ärisid päästa börsifirma ehk kõigi teiste Arco Vara omanike abiga.
Nimetatud juhtumi puhul on veel üks suur küsimärk - SEB tegevus. Lühikese aja jooksul on see juba teine kord, kui SEB töötajat kahtlustatakse finantskuriteos. Pank on üritanud hoida väga madalat joont ning vältinud teema kommenteerimist. Panga selgitused on napid ja üldsõnalised.
SEB võlgneb aga põhjalikuma selgituse, sest prokuratuuri süüdistuse kohaselt võis see pank aidata kaasa kuriteo sooritamisele. On küll juba jõutud öelda, et milles maakler eksis, tema ju täitis ainult kliendi korraldusi. Maakleri kaitseks kõlanud väited sarnaneksid sellega, kui me asuksime palgamõrvarit kaitsma, sest ta täitis oma kliendi korraldust.
Maakler oleks pidanud informeerima oma tööandjat või finantsinspektsiooni, et tema klient soovib aktsiaturuga manipuleerida. Üllatav on ka see, et SEB ise juhtumit ei avastanud, sest maaklerite telefonikõnesid salvestatakse ning nende tegevuse üle peaks panga sees olema tõhus kontroll. Nimetatud juhtum näitab, et see järelevalve ei toiminud või siis vaatas pank oma ühe võtmekliendi Toomas Tooli tegemistele läbi sõrmede. Võib küll väita, et salvestisi asutakse kuulama alles siis, kui tekivad mingid kahtlused. Suvel Arco Vara aktsiaga toimunu aga oleks võinud SEB inimestes küsimusi tekkida, sest börsil toimusid kahtlust äratavad tehingud ning need tehti SEB vahendusel.
Eesti börsifirmade aktsiatega manipuleerimisest on Eestis räägitud palju. Seni pole aga suudetud taolisi juhtumeid tõendada. Arco Vara aktsiatega toimunu uurimine ja selle senised tulemused näitavad, et finantsinspektsioon suudab küll meie finantsmaailmas tulemuslikult järelevalvet teostada. Kui uurijatel jääb kohtus õigus, siis aitab see juhtum tulevikus hoida ära kuritegusid, millede puhul on kõige suuremateks kaotajateks väikeinvestorid.
esmaspäev, 16. november 2009
Toomas Tool ja LHV foorum ehk naised saunas rääkisid
Meie reedene artikkel Toomas Toolist ja Arco Varast, mille ilmumine sai võimalikuks tänu LHV foorumis olnud postitusele on tänase prokuratuuri pressiteate valguses tekitanud küsimuse, et kas meil oli info tänase pressiteate sisu kohta varem teada ja kasutasime foorumit ainult suitsukatteks.
Tegelikult ei olnud meil kahjuks teada täna prokuratuuri ja finantsinspektsiooni poolt Arco Vara kohta avaldatud info, sest muidu oleksime sellest ka reedel kirjutanud. Me uurisime eelmisel nädalal erinevaid kõlakaid, mille kohaselt on ühe börsifirma kohta tulemas mingi kõva uudis. LHV foorumis olnud Stefani postitus aitas meil fookuse seada Arco Varale. Samuti oli veel paar kaudsemat vihjet, et SEB ja Arco Varaga seonduvat tasub uurida. Et pressiteade ilmub esmaspäeval saime teada reedel, pärast loo ilmumist.
LHV foorum ja näiteks ka erinevatel saitidel olevate artiklite juurde jäetud lugejate kommentaarid on sageli väga heaks infoallikaks ja me jälgime neid hoolega. See on midagi sarnast vihjetega naised saunas rääkisid. Paljud ei pruugi olla õiged, aga vihjete kontrollimisel võib komistada väga huvitavate juhtumite peale.
LHV foorumi väärtus on meie jaoks veel selles, et seal võtavad sõna inimesed, kes pidevalt jälgivad väärtpaberiturul toimuvat ning seetõttu leiab sealt uurimist väärivaid vihjeid.
Arco Vara teemat uurisime aga kogemata paralleelselt - üks vihje oli mingi olulise börsifirmat puudutava uudise kohta ja teine vihje Stefani postitusest. Ühel hetkel saime aru, et need on üks ja sama asi.
Edasi proovisime endale selgeks teha, mis on Arco Vara ja Toomas Tooliga seoses toimunud. Avastasime, et millegipärast on Tool olnud aktiivne kaupleja ja vahepeal on tema osalus ka vähenenud. Mis olid Tooli motiivide, seda ei suutnud me välja selgitada. Seda teemat uurides saime ka vihje, et SEB maaklerit kahtlustatakse Arco Vara aktsiatega manipuleerimises.
Meie reedene lugu tõstatas küsimusi, mitte ei vastanud neile, aga selliste teemade puhul on pagana keeruline anda ka õigeid vastuseid.
Tegelikult ei olnud meil kahjuks teada täna prokuratuuri ja finantsinspektsiooni poolt Arco Vara kohta avaldatud info, sest muidu oleksime sellest ka reedel kirjutanud. Me uurisime eelmisel nädalal erinevaid kõlakaid, mille kohaselt on ühe börsifirma kohta tulemas mingi kõva uudis. LHV foorumis olnud Stefani postitus aitas meil fookuse seada Arco Varale. Samuti oli veel paar kaudsemat vihjet, et SEB ja Arco Varaga seonduvat tasub uurida. Et pressiteade ilmub esmaspäeval saime teada reedel, pärast loo ilmumist.
LHV foorum ja näiteks ka erinevatel saitidel olevate artiklite juurde jäetud lugejate kommentaarid on sageli väga heaks infoallikaks ja me jälgime neid hoolega. See on midagi sarnast vihjetega naised saunas rääkisid. Paljud ei pruugi olla õiged, aga vihjete kontrollimisel võib komistada väga huvitavate juhtumite peale.
LHV foorumi väärtus on meie jaoks veel selles, et seal võtavad sõna inimesed, kes pidevalt jälgivad väärtpaberiturul toimuvat ning seetõttu leiab sealt uurimist väärivaid vihjeid.
Arco Vara teemat uurisime aga kogemata paralleelselt - üks vihje oli mingi olulise börsifirmat puudutava uudise kohta ja teine vihje Stefani postitusest. Ühel hetkel saime aru, et need on üks ja sama asi.
Edasi proovisime endale selgeks teha, mis on Arco Vara ja Toomas Tooliga seoses toimunud. Avastasime, et millegipärast on Tool olnud aktiivne kaupleja ja vahepeal on tema osalus ka vähenenud. Mis olid Tooli motiivide, seda ei suutnud me välja selgitada. Seda teemat uurides saime ka vihje, et SEB maaklerit kahtlustatakse Arco Vara aktsiatega manipuleerimises.
Meie reedene lugu tõstatas küsimusi, mitte ei vastanud neile, aga selliste teemade puhul on pagana keeruline anda ka õigeid vastuseid.
Eestisse tuli kolm ajalehtede kujundusauhinda
Postitan siia ka viite Vahur Kalmre blogile, kus ta näitab kolme esikülge, mis said Euroopa ajalehtede kujunduskonkursil auhinna.
Äripäevas ilmunud esikülg sündis selline seetõttu, et me soovime võimendada sel aastal positiivseid uudiseid ehk positiivsus on saanud üheks oluliseks teguriks, mida me arvestame esiküljele minevat lugu valides. Põhjus lihtne, skandaalsetest ja negatiivse sisuga uudistest puudust ei ole.
8. mai Äripäevas oli meie luubilugu haiglate pikenenud ravijärjekordadest ja reeglina ilmub reedel ka esiküljel konkreetse nädala uurimuslugu. Seekord aga otsustati turbaäri kasuks just seetõttu, et see oli positiivse alatooniga.
Äripäevas ilmunud esikülg sündis selline seetõttu, et me soovime võimendada sel aastal positiivseid uudiseid ehk positiivsus on saanud üheks oluliseks teguriks, mida me arvestame esiküljele minevat lugu valides. Põhjus lihtne, skandaalsetest ja negatiivse sisuga uudistest puudust ei ole.
8. mai Äripäevas oli meie luubilugu haiglate pikenenud ravijärjekordadest ja reeglina ilmub reedel ka esiküljel konkreetse nädala uurimuslugu. Seekord aga otsustati turbaäri kasuks just seetõttu, et see oli positiivse alatooniga.
Meedial tasub provotseerida
Oleme Äripäevas teadlikult olnud mõnede teemade puhul provokatiivsed. Eesmärk on ärgitada lugejaid ja avalikkust nendel teemadel diskuteerima. Mõnikord võib aga ajakirjaniku küsimus tunduda vastajala samuti provokatsioonina ja tulemus on ettearvamatu. Parim näide sellest aastast on Mutli. Kuna meil ei õnnestunud Mutli kinkekaardi vihjet piisavalt tõendada, et see info avalikustada, siis viimase võimalusena otsustasime Multilt selle vihje kohta otse kaamera ees küsida. Kui ta eitab, siis jätame videolõigu arhiivi ja võibolla saame kunagi kasutada.
Mutli sai kaamera ees päris hästi hakkama ja oli selliseks küsimuseks valmis, kuid tema hilisem reaktsioon oli täiesti ebaõnnestunud. Ta pöördus politseisse ja palus kinkekaardi kohta küsinud ajakirjanike tegevust uurida. Mutli närv ei pidanud vastu, sest sarnase küsimuse oli talle esitanud mõned nädalad varem ka Tarmo Vahter ja ju ta oli kindel, et varem või hiljem see info ka avalikuks saab. Seetõttu siis otsustaski ise rünnakule asuda.
Politseile avalduse esitamine võimaldas aga Äripäeval teha video avalikuks ja minu teada tekitas nii Mutli reageering kui kaamerasse valetamine pahameelt inimestes, kes tema kinkekaardi juhtumit uurisid. Nad olid juba leppinud teadmisega, et mees pääseb, aga siis otsustatigi väärteomenetluse algatamine, millest tänaseks on saanud kriminaalasi.
Eelmisel nädalal abilinnapea Jaanus Mutli kinkekaardi juhtumi kajastusi jälgides mõtlesin esimese hooga, et enne veel, kui Savisaare-Pihli koalitsioon pannakse pealinnas ametisse, näitab Edgar Savisaar sotsidele koha kätte. Kui selgus, et kohtunik saadab Mutli uurimise tagasi prokuratuuri kriminaalasja algatamiseks, oli Jüri Pihl see, kes tõttas teatama, et Mutli tõenäoliselt uues linnavalitsuses ametikohta ei saa.
Äripäeva teada oli küll Mutli personaalküsimuses otsus langetatud juba kohe valimisööl toimunud esimestel kõnelustel. Seetõttu oli üllatav Pihli sõnavõtule järgnenud Savisaare avaldus, et nüüd just peab Mutli jätkama, sest muidu veel jääb avalikkusele mulje, et Mutli tunnistab enda süüd.
Mina ei mõista meie erakondade selletaolistel juhtumitel võetavat kaitsepositsiooni, et ebausaldusväärseks muutunud ametnik või poliitik ei saa ametist lahkuda enne süüdimõistvat kohtuotsust.
Mutli juhtumi puhul jäi Keskerakond reageerimisega väga hiljaks. Alati ei pea ootama ära kohtu hinnangut. Juba enne sel nädalal jätkunud kohtuprotsessi oli Mutli puhul selge, et ta sai erafirmalt reisifirma kinkekaardi ning seda kingitust kasutasid tema lähikondsed.
Ametist lahkumiseks piisab teadmisest, et linnaasju kamandab inimene, kellel jõuluvana käib tihedamini kui üks kord aastas. Millist salmi täpselt poliitik kingi saamiseks pidi lugema või kas üldse pidi, ei oma mingit tähtsust.
Praegu on valdavalt sotse kritiseeritud Keskerakonnaga koostöö pärast. Ent sel koostööl võib olla ka oma võlusid. Võimalik, et Keskerakonna ainuvalitsemisel jätnuks Savisaar Mutli ametisse - Savisaare jaoks paistab olevat taoliste juhtumite tunnistamine välistatud, nõrkuse tunnus.
Mutli sai kaamera ees päris hästi hakkama ja oli selliseks küsimuseks valmis, kuid tema hilisem reaktsioon oli täiesti ebaõnnestunud. Ta pöördus politseisse ja palus kinkekaardi kohta küsinud ajakirjanike tegevust uurida. Mutli närv ei pidanud vastu, sest sarnase küsimuse oli talle esitanud mõned nädalad varem ka Tarmo Vahter ja ju ta oli kindel, et varem või hiljem see info ka avalikuks saab. Seetõttu siis otsustaski ise rünnakule asuda.
Politseile avalduse esitamine võimaldas aga Äripäeval teha video avalikuks ja minu teada tekitas nii Mutli reageering kui kaamerasse valetamine pahameelt inimestes, kes tema kinkekaardi juhtumit uurisid. Nad olid juba leppinud teadmisega, et mees pääseb, aga siis otsustatigi väärteomenetluse algatamine, millest tänaseks on saanud kriminaalasi.
Eelmisel nädalal abilinnapea Jaanus Mutli kinkekaardi juhtumi kajastusi jälgides mõtlesin esimese hooga, et enne veel, kui Savisaare-Pihli koalitsioon pannakse pealinnas ametisse, näitab Edgar Savisaar sotsidele koha kätte. Kui selgus, et kohtunik saadab Mutli uurimise tagasi prokuratuuri kriminaalasja algatamiseks, oli Jüri Pihl see, kes tõttas teatama, et Mutli tõenäoliselt uues linnavalitsuses ametikohta ei saa.
Äripäeva teada oli küll Mutli personaalküsimuses otsus langetatud juba kohe valimisööl toimunud esimestel kõnelustel. Seetõttu oli üllatav Pihli sõnavõtule järgnenud Savisaare avaldus, et nüüd just peab Mutli jätkama, sest muidu veel jääb avalikkusele mulje, et Mutli tunnistab enda süüd.
Mina ei mõista meie erakondade selletaolistel juhtumitel võetavat kaitsepositsiooni, et ebausaldusväärseks muutunud ametnik või poliitik ei saa ametist lahkuda enne süüdimõistvat kohtuotsust.
Mutli juhtumi puhul jäi Keskerakond reageerimisega väga hiljaks. Alati ei pea ootama ära kohtu hinnangut. Juba enne sel nädalal jätkunud kohtuprotsessi oli Mutli puhul selge, et ta sai erafirmalt reisifirma kinkekaardi ning seda kingitust kasutasid tema lähikondsed.
Ametist lahkumiseks piisab teadmisest, et linnaasju kamandab inimene, kellel jõuluvana käib tihedamini kui üks kord aastas. Millist salmi täpselt poliitik kingi saamiseks pidi lugema või kas üldse pidi, ei oma mingit tähtsust.
Praegu on valdavalt sotse kritiseeritud Keskerakonnaga koostöö pärast. Ent sel koostööl võib olla ka oma võlusid. Võimalik, et Keskerakonna ainuvalitsemisel jätnuks Savisaar Mutli ametisse - Savisaare jaoks paistab olevat taoliste juhtumite tunnistamine välistatud, nõrkuse tunnus.
laupäev, 14. november 2009
Väike parandus Priit Hõbemägi öeldule
Keskpäevatunnis Priit Hõbemägi ütles, et nägi eile kohtumas nelja Äripäeva ajakirjanikku peaprokurör Norman Aasaga ja tegi järelduse, et kohtumise ajendiks võis olla maadevahetuse kohtuprotsess. Teen paar täpsustust, sest Priit eksis mõne faktiga.
Aasaga ei kohtunud neli Äripäeva ajakirjanikku, kohtumisel osalesid Aas ja prokuratuuri pressiesindaja ning Äripäeva poolt mina ja Meelis. Istusime neljases lauas ja ka parema tahtmise puhul poleks sinna mahtunud üle nelja inimese. Võibolla tuli see nelja ajakirjaniku mõte sellest, et meie laua ja Luige-Hõbemägi laua vahele jäi veel üks laud, kus lõunatas kaks inimest. Need ei olnud aga Äripäeva ajakirjanikud ja ei kuulanud salaja vestlust pealt ning ei teinud märkmeid.
Kohtumise ajend ei olnud maadevahetus, vaid Reformierakonna varjatud rahastamine. Pärast prokuratuuri otsust, kus nad tõlgendasid juhtunut nii, et Antropovi ja Rahumägi puhul oli tegemist Reformierakonna nimekirjas kandideerinud eraisikute kampaaniaga ja seetõttu ei saa kulude varjamist tõlgendada erakonna valimiskulude varjamisega, oleme esitanud prokuratuurile mitmeid küsimusi, millele vastamisest pigem proovis prokuratuur mööda hiilida. Lõpuks tegid nad ettepaneku, et me võiksime kohtuda ning nad selgitavad, miks selline otsus langetati. Selgitus oli huvitav ja ise sellisele põhjendusele ei oleks tulnud, aga ma ei saa seda siin vahendada.
Andsime ka Äripäeva poolt lubaduse, et proovime oma tööga veel anda põhjust taolisteks kohtumiseks. Ja sain aru, et esmaspäeval ilmub ka üks prokuratuuri pressiteade ühe teise artikliga seoses, mis hiljuti Äripäevas ilmus ning puudutab meie poolt tõstatatud teemat.
Kohtumise algus oli aga lõbus. See laud, mis oli meie jaoks reserveeritud asus üht väikest sünnipäeva tähistava seltskonna kõrval, soovisime rahulikumat kohta ning siis ettekandja pakkus meile järgmise laua ja oh üllatust, see asus lõunatanud Hõbemäe ja Luige kõrval. Sattusime lauda valides vihma käest räästa alla ning tõenäoliselt oleks nende kõrval lõunatama asudes kolleegide lõuna lõpuni meie kohtumine olnud väga sõnaaher. Otsustasime juba, et pigem siis ajame oma jutud ära sünnipäeva tähistanud seltskonna kõrval, kuid ettekandja leidis meile kolmanda variandi.
Aasaga ei kohtunud neli Äripäeva ajakirjanikku, kohtumisel osalesid Aas ja prokuratuuri pressiesindaja ning Äripäeva poolt mina ja Meelis. Istusime neljases lauas ja ka parema tahtmise puhul poleks sinna mahtunud üle nelja inimese. Võibolla tuli see nelja ajakirjaniku mõte sellest, et meie laua ja Luige-Hõbemägi laua vahele jäi veel üks laud, kus lõunatas kaks inimest. Need ei olnud aga Äripäeva ajakirjanikud ja ei kuulanud salaja vestlust pealt ning ei teinud märkmeid.
Kohtumise ajend ei olnud maadevahetus, vaid Reformierakonna varjatud rahastamine. Pärast prokuratuuri otsust, kus nad tõlgendasid juhtunut nii, et Antropovi ja Rahumägi puhul oli tegemist Reformierakonna nimekirjas kandideerinud eraisikute kampaaniaga ja seetõttu ei saa kulude varjamist tõlgendada erakonna valimiskulude varjamisega, oleme esitanud prokuratuurile mitmeid küsimusi, millele vastamisest pigem proovis prokuratuur mööda hiilida. Lõpuks tegid nad ettepaneku, et me võiksime kohtuda ning nad selgitavad, miks selline otsus langetati. Selgitus oli huvitav ja ise sellisele põhjendusele ei oleks tulnud, aga ma ei saa seda siin vahendada.
Andsime ka Äripäeva poolt lubaduse, et proovime oma tööga veel anda põhjust taolisteks kohtumiseks. Ja sain aru, et esmaspäeval ilmub ka üks prokuratuuri pressiteade ühe teise artikliga seoses, mis hiljuti Äripäevas ilmus ning puudutab meie poolt tõstatatud teemat.
Kohtumise algus oli aga lõbus. See laud, mis oli meie jaoks reserveeritud asus üht väikest sünnipäeva tähistava seltskonna kõrval, soovisime rahulikumat kohta ning siis ettekandja pakkus meile järgmise laua ja oh üllatust, see asus lõunatanud Hõbemäe ja Luige kõrval. Sattusime lauda valides vihma käest räästa alla ning tõenäoliselt oleks nende kõrval lõunatama asudes kolleegide lõuna lõpuni meie kohtumine olnud väga sõnaaher. Otsustasime juba, et pigem siis ajame oma jutud ära sünnipäeva tähistanud seltskonna kõrval, kuid ettekandja leidis meile kolmanda variandi.
Maadevahetuse kohtuprotsess on huvitav väljakutse ka meediale
Sel nädalal alguse saanud maadevahetusskandaali kohtuprotsess on huvitav väljakutse meediale, sest selle protsessiga on käima läinud ka väga tugev PR-kampaania, millega üritatakse avalikku arvamust mõjutada. Tõenäoliselt paigaldatakse ajakirjanike teele ridamisi varjatud konkse.
Üks näide on Annuse kaitsja Glikmani poolt tõstatatud kahtlus, et jälitustoiminguid tehti ebaseaduslikult. Selle konksu on hästi lahti kirjutanud täna Eesti Päevaleht, aga edukalt neelasid selle alla LHV foorumis Järvevana teema all reedel oma mõtteid avaldanud kommentaatorid, kes pidasid teemat väga oluliseks ja ei saanud aru, miks meedia Glikmani taha ei tule ning kohut ja riiki ei süüdista. Kuna LHV foorumis võetakse sõna varjunime all, siis ma poleks üllatunud, kui selle teema tõstatamine sealses foorumis oli ka üks Annuse PR-nõustajate PR-käik.
Äripäeva paberlehes ja onlines neljapäeval Annusega ilmunud intervjuu puhul on ka küsitud, et kas see oli osa PR-kampaaniast. Kindlasti sai see intervjuu teoks tänu sellele, et Annusel oli huvi seda anda. Initsiatiiv intervjuuks tuli aga Äripäeva poolt, sest me soovisime, et Annus annaks online-intervjuu ja vastaks meie lugejate küsimustele. Sellest polnud Annus huvitatud ja pakkus hoopis võimaluse, et annab intervjuu Äripäeva ajakirjanikule.
Üks näide on Annuse kaitsja Glikmani poolt tõstatatud kahtlus, et jälitustoiminguid tehti ebaseaduslikult. Selle konksu on hästi lahti kirjutanud täna Eesti Päevaleht, aga edukalt neelasid selle alla LHV foorumis Järvevana teema all reedel oma mõtteid avaldanud kommentaatorid, kes pidasid teemat väga oluliseks ja ei saanud aru, miks meedia Glikmani taha ei tule ning kohut ja riiki ei süüdista. Kuna LHV foorumis võetakse sõna varjunime all, siis ma poleks üllatunud, kui selle teema tõstatamine sealses foorumis oli ka üks Annuse PR-nõustajate PR-käik.
Äripäeva paberlehes ja onlines neljapäeval Annusega ilmunud intervjuu puhul on ka küsitud, et kas see oli osa PR-kampaaniast. Kindlasti sai see intervjuu teoks tänu sellele, et Annusel oli huvi seda anda. Initsiatiiv intervjuuks tuli aga Äripäeva poolt, sest me soovisime, et Annus annaks online-intervjuu ja vastaks meie lugejate küsimustele. Sellest polnud Annus huvitatud ja pakkus hoopis võimaluse, et annab intervjuu Äripäeva ajakirjanikule.
neljapäev, 29. oktoober 2009
Miks osa ajakirjandusest vaikis?
Olen ajakirjanikuna töötanud 16 aastat ega ole selle aja jooksul kogenud nii tugevat survet ühe artikli ilmumise takistamiseks kui eelmise reede kaaneloo “Väljapressimine või R-skeem?” puhul.
Selle uurimistöö aluseks olevaid dokumente nähes ütlesin toimetuses, et me läheme mõjukate inimeste vastu ja käivitub võimas masinavärk, mis hakkab meile vastu töötama. Me ei tohi eksida, sest seda eksimust kasutatakse ära väga valusalt.
Ma ei kujutanud aga ette, et on olemas veel üks jõud, kes oma tegevusetusega, kas siis tahtlikult või tahtmatult, proovib juhtumit summutada. Postimees, Eesti Päevaleht, Eesti Ekspress ja Rahvusringhääling eesotsas uudistesaatega AK on otsustanud teemat vältida.
Ilmekas näide oli esmaspäeval AKs olnud uudislõik Reformierakonna populaarsuse tõusust. Ajakirjanik tegi intervjuu Reformierakonna peasekretäri Kristen Michaliga, aga ei esitanud ühtki küsimust rahastamisega seotud kahtluste kohta.
Äripäev on viimasel nädalal paljastanud küll Reformierakonna saladusi, aga me oleme ootamatult tekitanud diskussiooni Eesti meedia professionaalsuse, huvide ja tegutsemismotiivide teemal. Antropovi-Rahumägi-Ojulandi ning nüüd juba Ansipi juhtumi kajastamine on põhjustanud taas erinevaid spekulatsioone Eesti meedia kallutatuse osas. Minus on viimase nädalaga kahjuks tekkinud veendumus, et uudiskriteeriumite sekka on tulnud uus kriteerium, milleks on parteiline kuuluvus.
Olen endalt ja paljud on minult küsinud, mis on osa meedia vaikimise põhjus. Ma ei oodanud Äripäevas ilmunud lugude järel konkurentide kaasakiitmist. Aga uskusin, et erakondade rahastamise teemat peetakse oluliseks, sõltumata sellest, millist erakonda see puudutab. Arvasin, et suurte väljaannete ajakirjanikud asuvad samuti vastuseid otsima. Mida rohkem ajakirjanikke pühendub tõe otsimisele, seda suurem on tõenäosus, et avalikkus ka tõe teada saab.
Nii käitus näiteks kolmapäeval ETV eetris olnud "Pealtnägijas" Mihkel Kärmas, kel õnnestus saada kaamera ette rääkima Droomi omanik Heiki Penu. Võrreldes "Pealtnägijaga" oli ülejäänud meedial kuuepäevane edumaa selle intervjuu hankimiseks, aga nad ei kasutanud seda võimalust. Põhjus on tõenäoliselt toimetajates, kes otsustavad, mis teemadele ajakirjanikud peavad pühenduma ja mis teemad tuleb välistada. Meedia vaikimist kasutas isegi Reformierakond enda õigustamiseks.
Küsimusele, miks vaikitakse, olen enda jaoks saanud järgmised vastused.
Kadedus. Äripäev sai hea materjali ja ei tahetud teha reklaami konkurendile.
Eneseõigustus. Sellest juhtunust teati, aga ei tahetud tunnistada, et ei suudetud oravate pähklit katki hammustada ja seetõttu kinnitati endale, et teemat pole. Jaanus Rahumägi kinnitas meiele eelmisel nädalal korduvalt, et juhtumiga on tegelenud Ekspress ja Postimees, aga nad on saanud aru, et lugu ei ole.
Isiklik solvumine. Mõni meediafirma juht on Äripäeva peale kunagi tema tegemis paljastanud artiklite avaldamise pärast solvunud ja seetõttu on organisatsiooni lipukirjaks: “Võimenda Äripäeva eksimusi, vaiki maha nende saavutused”. Seekord polnud kindlust, kas tegemist oli eksimuse või saavutusega.
Soov meeldida peaministri parteile. Keskerakond räägib sageli, et on väljaandeid, kelle juhid ei taha, et nende väljaannetes ilmuksid Reformierakonna suhtes kriitilised artiklid või saatelõigud. Nüüd andis meedia Keskerakonnale hea argumendi jätkata propaganda lehtedega.
Mure Eesti tuleviku pärast. Kardeti pühenduda tõe otsingule, sest tõde võib-olla selline, mis aitab võimule Savisaare ja Keskerakonna, kelle valimiskampaania kulud on olnud konkurentsitult kõige suuremad.
Enesealalhoiuinstinkt. Erakondade rahalised võimalused ahenevad ja äkki tehakse järgmistel valimistel vähem valimisreklaami ning ka meedia teenib vähem.
Kahtlased võlanõudjad. Poliitikult nõuab võlga kupeldamisega seotud isik. Peaminister Andrus Ansip teadis koguni, et võlanõudjad on seotud allilmaga. Ent kui Keskerakonna mõni poliitik vaidleks valimisarvete üle allilmaga, oleks uudis täna vaikivate lehtede ja telejaamade põhiteema.
Need on minu vastusevariandid. Oleks tore, kui sel teemal tekiks diskussioon ja vaikivad meediaväljaanded vähemalt selgitaksid avalikkusele, miks nad vaikivad.
Olen ise arvamusel, et avalikkus peab teadma, kui poliitikutelt nõutakse võlga, sest need poliitikud võivad olla mõjutatavad.
See juhtum näitab, et osa erakondade valimiskuludest jäetakse deklareerimata. Kui aga jäetakse deklareerimata kulud, siis jäävad deklareerimata ka tulud. Antropovi näite põhjal võib püstitada hüpoteesi, et eelmistel riigikogu valimistel olid Reformierakonna kulud mitu korda suuremad ametlikult deklareeritud 32 miljonist kroonist. See tähendab, et ka tulud pidid olema suuremad. Siit tekib kogu juhtumi kõige olulisem küsimus: kust need tulud tulid ja miks neid ei taheta avalikustada?
Erakonnad näitavad valimiskulutusi väiksematena, sest on huvigrupid, kes on aheldanud parteid ja poliitikud enda külge. Varjatud raha vastu võtvast poliitikust või parteist saab rahastaja ori ja riigikogus, valitsuses või omavalitsuses ei esinda ta enam valijate huve.
Äripäeva eesmärk on olnud tuua avalikkuse ette poliitikute salajane rahastamine ja nende peidetud sidemed. Eelmisel aastal ilmunud K-skeemi lugu oli esimene näide. Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli kinkekaardi juhtum on teine, Reformierakonna juures tegutsev sihtasutus kolmas ja R-skeem loodetavasti neljas näide.
Seda eeldusel, et uurimisorganid ja ajakirjanikud võtavad erakondade rahastamise teravdatud tähelepanu alla ega lase end segada sellest, et peaministri, justiitsministri ja mõne meediafirma toimetuse juhi toolil istuvad inimesed ei pea seda teemat oluliseks.
Ja enne, kui kolleegid hakkavad mind siunama, soovitan teha ühe enesekriitilise peeglisse vaatamise. Võtke välja kõik need sel aastal ilmunud artiklid ja uudislõigud, mida teie väljaanne on avaldanud seoses Keskerakonda kuuluva Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli (väidetava) 15 000kroonise kinkekaardiga. Kõrvutage neid Jaanus Rahumägi, Kristiina Ojulandi ja Robert Antropovi enam kui kahe miljoni kroonise valimiskulude (väidetava) varjamise kajastustega teie enda väljaannetes.
Selle uurimistöö aluseks olevaid dokumente nähes ütlesin toimetuses, et me läheme mõjukate inimeste vastu ja käivitub võimas masinavärk, mis hakkab meile vastu töötama. Me ei tohi eksida, sest seda eksimust kasutatakse ära väga valusalt.
Ma ei kujutanud aga ette, et on olemas veel üks jõud, kes oma tegevusetusega, kas siis tahtlikult või tahtmatult, proovib juhtumit summutada. Postimees, Eesti Päevaleht, Eesti Ekspress ja Rahvusringhääling eesotsas uudistesaatega AK on otsustanud teemat vältida.
Ilmekas näide oli esmaspäeval AKs olnud uudislõik Reformierakonna populaarsuse tõusust. Ajakirjanik tegi intervjuu Reformierakonna peasekretäri Kristen Michaliga, aga ei esitanud ühtki küsimust rahastamisega seotud kahtluste kohta.
Äripäev on viimasel nädalal paljastanud küll Reformierakonna saladusi, aga me oleme ootamatult tekitanud diskussiooni Eesti meedia professionaalsuse, huvide ja tegutsemismotiivide teemal. Antropovi-Rahumägi-Ojulandi ning nüüd juba Ansipi juhtumi kajastamine on põhjustanud taas erinevaid spekulatsioone Eesti meedia kallutatuse osas. Minus on viimase nädalaga kahjuks tekkinud veendumus, et uudiskriteeriumite sekka on tulnud uus kriteerium, milleks on parteiline kuuluvus.
Olen endalt ja paljud on minult küsinud, mis on osa meedia vaikimise põhjus. Ma ei oodanud Äripäevas ilmunud lugude järel konkurentide kaasakiitmist. Aga uskusin, et erakondade rahastamise teemat peetakse oluliseks, sõltumata sellest, millist erakonda see puudutab. Arvasin, et suurte väljaannete ajakirjanikud asuvad samuti vastuseid otsima. Mida rohkem ajakirjanikke pühendub tõe otsimisele, seda suurem on tõenäosus, et avalikkus ka tõe teada saab.
Nii käitus näiteks kolmapäeval ETV eetris olnud "Pealtnägijas" Mihkel Kärmas, kel õnnestus saada kaamera ette rääkima Droomi omanik Heiki Penu. Võrreldes "Pealtnägijaga" oli ülejäänud meedial kuuepäevane edumaa selle intervjuu hankimiseks, aga nad ei kasutanud seda võimalust. Põhjus on tõenäoliselt toimetajates, kes otsustavad, mis teemadele ajakirjanikud peavad pühenduma ja mis teemad tuleb välistada. Meedia vaikimist kasutas isegi Reformierakond enda õigustamiseks.
Küsimusele, miks vaikitakse, olen enda jaoks saanud järgmised vastused.
Kadedus. Äripäev sai hea materjali ja ei tahetud teha reklaami konkurendile.
Eneseõigustus. Sellest juhtunust teati, aga ei tahetud tunnistada, et ei suudetud oravate pähklit katki hammustada ja seetõttu kinnitati endale, et teemat pole. Jaanus Rahumägi kinnitas meiele eelmisel nädalal korduvalt, et juhtumiga on tegelenud Ekspress ja Postimees, aga nad on saanud aru, et lugu ei ole.
Isiklik solvumine. Mõni meediafirma juht on Äripäeva peale kunagi tema tegemis paljastanud artiklite avaldamise pärast solvunud ja seetõttu on organisatsiooni lipukirjaks: “Võimenda Äripäeva eksimusi, vaiki maha nende saavutused”. Seekord polnud kindlust, kas tegemist oli eksimuse või saavutusega.
Soov meeldida peaministri parteile. Keskerakond räägib sageli, et on väljaandeid, kelle juhid ei taha, et nende väljaannetes ilmuksid Reformierakonna suhtes kriitilised artiklid või saatelõigud. Nüüd andis meedia Keskerakonnale hea argumendi jätkata propaganda lehtedega.
Mure Eesti tuleviku pärast. Kardeti pühenduda tõe otsingule, sest tõde võib-olla selline, mis aitab võimule Savisaare ja Keskerakonna, kelle valimiskampaania kulud on olnud konkurentsitult kõige suuremad.
Enesealalhoiuinstinkt. Erakondade rahalised võimalused ahenevad ja äkki tehakse järgmistel valimistel vähem valimisreklaami ning ka meedia teenib vähem.
Kahtlased võlanõudjad. Poliitikult nõuab võlga kupeldamisega seotud isik. Peaminister Andrus Ansip teadis koguni, et võlanõudjad on seotud allilmaga. Ent kui Keskerakonna mõni poliitik vaidleks valimisarvete üle allilmaga, oleks uudis täna vaikivate lehtede ja telejaamade põhiteema.
Need on minu vastusevariandid. Oleks tore, kui sel teemal tekiks diskussioon ja vaikivad meediaväljaanded vähemalt selgitaksid avalikkusele, miks nad vaikivad.
Olen ise arvamusel, et avalikkus peab teadma, kui poliitikutelt nõutakse võlga, sest need poliitikud võivad olla mõjutatavad.
See juhtum näitab, et osa erakondade valimiskuludest jäetakse deklareerimata. Kui aga jäetakse deklareerimata kulud, siis jäävad deklareerimata ka tulud. Antropovi näite põhjal võib püstitada hüpoteesi, et eelmistel riigikogu valimistel olid Reformierakonna kulud mitu korda suuremad ametlikult deklareeritud 32 miljonist kroonist. See tähendab, et ka tulud pidid olema suuremad. Siit tekib kogu juhtumi kõige olulisem küsimus: kust need tulud tulid ja miks neid ei taheta avalikustada?
Erakonnad näitavad valimiskulutusi väiksematena, sest on huvigrupid, kes on aheldanud parteid ja poliitikud enda külge. Varjatud raha vastu võtvast poliitikust või parteist saab rahastaja ori ja riigikogus, valitsuses või omavalitsuses ei esinda ta enam valijate huve.
Äripäeva eesmärk on olnud tuua avalikkuse ette poliitikute salajane rahastamine ja nende peidetud sidemed. Eelmisel aastal ilmunud K-skeemi lugu oli esimene näide. Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli kinkekaardi juhtum on teine, Reformierakonna juures tegutsev sihtasutus kolmas ja R-skeem loodetavasti neljas näide.
Seda eeldusel, et uurimisorganid ja ajakirjanikud võtavad erakondade rahastamise teravdatud tähelepanu alla ega lase end segada sellest, et peaministri, justiitsministri ja mõne meediafirma toimetuse juhi toolil istuvad inimesed ei pea seda teemat oluliseks.
Ja enne, kui kolleegid hakkavad mind siunama, soovitan teha ühe enesekriitilise peeglisse vaatamise. Võtke välja kõik need sel aastal ilmunud artiklid ja uudislõigud, mida teie väljaanne on avaldanud seoses Keskerakonda kuuluva Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli (väidetava) 15 000kroonise kinkekaardiga. Kõrvutage neid Jaanus Rahumägi, Kristiina Ojulandi ja Robert Antropovi enam kui kahe miljoni kroonise valimiskulude (väidetava) varjamise kajastustega teie enda väljaannetes.
Vikerraadio kommentaar: uurimise alustamiseks on infot piisavalt
Kuna osa Eesti meediast on Reformierakonna võimaliku varjatud rahastamise teema kajastamisel käitunud kui erakonna pressiteenistus, siis teen lühikese kokkuvõtte juhtumist ja juhin tähelepanu asjaoludele, mida tuleks selle juhtumiga seoses uurida.
2007. aasta riigikogu valimiste eel otsustasid Reformierakonna liikmed Jaanus Rahumägi ja Robert Antropov oma valimiskampaania korraldamise delegeerida reklaamibüroole Droom. Kui valimised said läbi ja reformierakondlased võidukalt šampust jõid, oli Droomi büroos matusemeeleolu. Rahumägi ja Antropovi kampaaniaarved ootasid maksmist, kuid mehed ise ei paistnud sellest olevat huvitatud. Lõpuks Droom pankrotistus.
Enne oma viimast hingetõmmet suutis Droom sundida juhtumi avalikustamisega ähvardamisega panna Jaanus Rahumägi osa võlga ära maksma. Rahumägi tegi eelmise aasta suvel valimiskampaania kulude katteks 600 000 krooni suuruse ülekande. Antropov jäi aga nõudmiste suhtes kurdiks. See lugu oleks jäänud saladuseks, kui Droomi pankrotipesast poleks võlanõuet ostnud ära kahtlase kuulsusega ärimees Vaido Peekmann, keda on meedias seostatud ka ühe Tallinnas tegutsenud lõbumajaga. Lõpptulemusena on jõudnud avalikkuse ette fakt, et kaks reformierakondlast sattusid võlanõudjate haardesse. Kogu juhtum on tõstatanud mitu olulist küsimust, millele vastuse otsimisega peaksid tegutsema erinevad uurimisorganid.
Oluline on selgitada välja, kas poliitikud sattusid tõesti väljapressijate ohvriks. See on versioon, mida esitasid kuni peaminister Andrus Ansipi juhtumisse sekkumiseni Rahumägi ja Antropov ise.
Kui väljapressimine on poliitikute esimene pähe karanud vabandus, siis tuleb hakata uurima, kas Äripäeva poolt avalikustatud juhtumi puhul on tegemist Reformierakonna varjatud rahastamisega ning valimiskulude varjamisega.
Pärast seda, kui Äripäev aasta tagasi tõi avalikkuse ette Keskerakonna varjatud rahastamisskeemi mittetulundusühingu kaudu, laekus toimetusse mitmeid vihjeid, et tegelikult kasutatakse erakondade rahastamiseks ühte teist skeemi. Erakondade toetajad peidetakse reklaamibüroo varju. Poliitik palub reklaamibürool teha oma valimiskampaania ning samal ajal sõlmivad seda poliitikut toetavad ettevõtted reklaamibürooga lepingu erinevate teenuste ostmiseks. Osa firmade poolt makstavast summast läheb tegelikult poliitiku kulude katmiseks.
Vaadates võlanõudjate poolt esitatud dokumente tekib kahtlus, et ka Rahumägi, Antropov ning Reformierakond võisid sellist skeemi kasutada. Uurimisorganite ülesanne olekski selgitada välja, kas selline skeem on võlanõudjate välja mõeldud, või on poliitikud oma seaduse rikkumisega loonud soodsa pinnase neilt raha nõudmiseks.
Kui peaks selguma, et firmad katsid osa poliitikute kulusid, siis edasi on uurijate käes uus sassis lõngakera, mida hakata lahti arutama. Kui ettevõtja annab erakonnale või poliitikule varjatult raha, siis ta ootab ka mingit vastuteenet.
Tegelikult pole Rahumägi ja Antropov ainsad, kelle puhul on Äripäev tõstatanud kahtluse, et nende valimiskuludest osa võidi maksta kinni seadust rikkudes firmade poolt. Tänases Äripäevas on kajastatud Kristiina Ojulandi valimiskampaaniaga seonduvat ning ajalehe käsutuses olevate dokumentide põhjal on alust arvata, et vähemalt kahe valimisürituse kulud maksis Ojulandi eest samuti üks laiemale avalikkusele tundmatu kinnisvarafirma.
Lisaks politseile ja prokuratuurile peaks juhtumi vastu tundma huvi ka maksuamet, sest Antropovi ja Rahumägi vastu esitatud võlanõudes on mustvalgel kirjas maksudest hoidumine. Kui peaks leidma tõendamist, et osa Rahumägi, Antropovi ja Ojulandi valimiskuludest on tasunud firmad, siis on poliitikud saanud nendelt ettevõtetelt tulu ja maksuamet peaks kontrollima, kas see tulu on ka tuludeklaratsioonis deklareeritud.
Kas on rikutud ka konkreetseid seadus, on ikkagi juba uurimisorganite ülesanne välja selgitada ja kohtu ülesanne otsustada. Ma loodan, et uurimisorganid suhtuvad ilmunud infosse tõsiselt ja võtavad need erinevad kahtlused vähemalt kontrollida.
2007. aasta riigikogu valimiste eel otsustasid Reformierakonna liikmed Jaanus Rahumägi ja Robert Antropov oma valimiskampaania korraldamise delegeerida reklaamibüroole Droom. Kui valimised said läbi ja reformierakondlased võidukalt šampust jõid, oli Droomi büroos matusemeeleolu. Rahumägi ja Antropovi kampaaniaarved ootasid maksmist, kuid mehed ise ei paistnud sellest olevat huvitatud. Lõpuks Droom pankrotistus.
Enne oma viimast hingetõmmet suutis Droom sundida juhtumi avalikustamisega ähvardamisega panna Jaanus Rahumägi osa võlga ära maksma. Rahumägi tegi eelmise aasta suvel valimiskampaania kulude katteks 600 000 krooni suuruse ülekande. Antropov jäi aga nõudmiste suhtes kurdiks. See lugu oleks jäänud saladuseks, kui Droomi pankrotipesast poleks võlanõuet ostnud ära kahtlase kuulsusega ärimees Vaido Peekmann, keda on meedias seostatud ka ühe Tallinnas tegutsenud lõbumajaga. Lõpptulemusena on jõudnud avalikkuse ette fakt, et kaks reformierakondlast sattusid võlanõudjate haardesse. Kogu juhtum on tõstatanud mitu olulist küsimust, millele vastuse otsimisega peaksid tegutsema erinevad uurimisorganid.
Oluline on selgitada välja, kas poliitikud sattusid tõesti väljapressijate ohvriks. See on versioon, mida esitasid kuni peaminister Andrus Ansipi juhtumisse sekkumiseni Rahumägi ja Antropov ise.
Kui väljapressimine on poliitikute esimene pähe karanud vabandus, siis tuleb hakata uurima, kas Äripäeva poolt avalikustatud juhtumi puhul on tegemist Reformierakonna varjatud rahastamisega ning valimiskulude varjamisega.
Pärast seda, kui Äripäev aasta tagasi tõi avalikkuse ette Keskerakonna varjatud rahastamisskeemi mittetulundusühingu kaudu, laekus toimetusse mitmeid vihjeid, et tegelikult kasutatakse erakondade rahastamiseks ühte teist skeemi. Erakondade toetajad peidetakse reklaamibüroo varju. Poliitik palub reklaamibürool teha oma valimiskampaania ning samal ajal sõlmivad seda poliitikut toetavad ettevõtted reklaamibürooga lepingu erinevate teenuste ostmiseks. Osa firmade poolt makstavast summast läheb tegelikult poliitiku kulude katmiseks.
Vaadates võlanõudjate poolt esitatud dokumente tekib kahtlus, et ka Rahumägi, Antropov ning Reformierakond võisid sellist skeemi kasutada. Uurimisorganite ülesanne olekski selgitada välja, kas selline skeem on võlanõudjate välja mõeldud, või on poliitikud oma seaduse rikkumisega loonud soodsa pinnase neilt raha nõudmiseks.
Kui peaks selguma, et firmad katsid osa poliitikute kulusid, siis edasi on uurijate käes uus sassis lõngakera, mida hakata lahti arutama. Kui ettevõtja annab erakonnale või poliitikule varjatult raha, siis ta ootab ka mingit vastuteenet.
Tegelikult pole Rahumägi ja Antropov ainsad, kelle puhul on Äripäev tõstatanud kahtluse, et nende valimiskuludest osa võidi maksta kinni seadust rikkudes firmade poolt. Tänases Äripäevas on kajastatud Kristiina Ojulandi valimiskampaaniaga seonduvat ning ajalehe käsutuses olevate dokumentide põhjal on alust arvata, et vähemalt kahe valimisürituse kulud maksis Ojulandi eest samuti üks laiemale avalikkusele tundmatu kinnisvarafirma.
Lisaks politseile ja prokuratuurile peaks juhtumi vastu tundma huvi ka maksuamet, sest Antropovi ja Rahumägi vastu esitatud võlanõudes on mustvalgel kirjas maksudest hoidumine. Kui peaks leidma tõendamist, et osa Rahumägi, Antropovi ja Ojulandi valimiskuludest on tasunud firmad, siis on poliitikud saanud nendelt ettevõtetelt tulu ja maksuamet peaks kontrollima, kas see tulu on ka tuludeklaratsioonis deklareeritud.
Kas on rikutud ka konkreetseid seadus, on ikkagi juba uurimisorganite ülesanne välja selgitada ja kohtu ülesanne otsustada. Ma loodan, et uurimisorganid suhtuvad ilmunud infosse tõsiselt ja võtavad need erinevad kahtlused vähemalt kontrollida.
esmaspäev, 26. oktoober 2009
Parteid kõnnivad miiniväljal
Erakondade rahastamine on valdkond, mille läbipaistvamaks muutmisega ei soovi poliitikud tegeleda. Parteidel pole huvi sulgeda erinevaid auke, kust on võimalik erakondade kassasse varjatult raha tuua.
Sellega on parteid vabatahtlikult astunud miiniväljale ja neil pole kunagi kindlust, millal järjekordne miin nende jalgade all lõhkeb.
Kui Äripäev oma uurimistöö tulemusena avalikustas aasta tagasi Keskerakonna varjatud rahastamise sihtasutuse kaudu, siis saime mitmest allikast infot, et tegelikult kasutavad parteid palju laialdasemalt ühte teist skeemi.
Skeem ise on üldjoontes järgmine. Esimese sammuna kohtub erakonna mõni juhtpoliitik mõnel avalikul üritusel konkreetse firma omanikega. Lepitakse kokku erakonna toetamine. Teineteisele osutatavatest teenetest ja muudest asjadest täpsemalt ei räägita. Teineteist mõistetakse poolelt sõnalt.
Näinud ära ettevõtja nõustuva peanoogutuse, delegeerib poliitik ülejäänu korraldamise partei ametnikele, et mitte olla ise skeemitamisega seotud. Järgneb erakonna ametnike (sageli peasekretäri) kohtumine toetust lubanud ettevõtte tegevjuhtidega ja lepitakse kokku juba toetuse saamise detailid. Mõnikord kasutatakse ka vahemehi, kes pole erakonnaga seotud.
Järgmisena tuleb mängu kolmas osapool, kelleks on reklaamibüroo või mõni muu teenusepakkuja. Tema esitab ettevõttele arve teenuste eest, mida tegelikult osutati erakonnale. Mõnikord üritatakse skeem ajada segasemaks ja lisatakse erinevaid lülisid advokaate või mõnda muud alltöövõtjat kasutades. Pärast valimisi on poliitikul kohustus kuulata ära erakonda rahastanud ettevõtja mure ja siis aidata seda lahendada. Kusjuures ka siin välditakse neljasilmakohtumisi, mure edastamiseks saab edukalt kasutada erialaliitusid, mittetulundusühinguid või teisi lobiste.
Sellise skeemi avastamine ja päevavalgele toomine on keeruline. Kokkulepped on suusõnalised ja skeemis osalejatele pole juhtumi avalikustamine kasulik. Reklaamibüroo hammustaks kätt, mis teda toidab, ettevõtjad kaotaksid võimaluse mõjutada poliitikuid endale soodsate otsuste langetamisel ja erakondade rahakott jääks tühjemaks ning valimiskampaania kulud väiksemaks.
Äripäev sai enda käsutusse Reformierakonna viimaste riigikogu valimiste tagamaadele valgust heitvad dokumendid tänu sellele, et erakonna kahele poliitikule - Jaanus Rahumägile ja Robert Antropovile - kampaaniat korraldanud reklaamibüroo läks pankrotti. Väidetava võla poliitikute vastu ostsid ära võlgade sissenõudmisega tegelevad inimesed. Ootamatult astus platsile uus mängija, kelle heaolu ei sõltu kirjeldatud skeemi varjamisest.
Meie käsutuses olevates dokumentides on viiteid, et Reformierakonda võidi rahastada varjatult. Kui hakkasime juhtunut uurima, siis meile enestelegi ootamatult selgus, et poliitikud võisid sattuda hoopis väljapressimise ohvriks. Need kaks kahtlust on piisavalt tõsised, et kuritegude avastamisega tegelevad erinevad asutused peaksid sekkuma ja aitama tõe päevavalgele tuua.
Kogu loo peakangelane - Reformierakond - on huvitatud, et juhtum võimalikult kiiresti unustusehõlma vajuks ja keegi seda lähemalt uurima ei hakkaks. Seetõttu on selgituste andmise asemel ka otsustatud minna rünnakule ja süüdistatakse Äripäeva tellimusloo kirjutamises. Sarnane oli ka Keskerakonna süüdistus aasta tagasi, aga siis süüdistati Äripäev reformierakondlaste heaks töötamises.
Toona aitas just Keskerakonna sihtasutuse tegevuse uurimine tõe välja selgitada. Loodan, et sama juhtub ka nüüd, kuigi uurimisasutuste vastas on palju mõjuvõimsam erakond, kui selleks oli Keskerakond.
Reformierakonnaga seotud rahastamisskandaalist saab lugeda siit.
Sellega on parteid vabatahtlikult astunud miiniväljale ja neil pole kunagi kindlust, millal järjekordne miin nende jalgade all lõhkeb.
Kui Äripäev oma uurimistöö tulemusena avalikustas aasta tagasi Keskerakonna varjatud rahastamise sihtasutuse kaudu, siis saime mitmest allikast infot, et tegelikult kasutavad parteid palju laialdasemalt ühte teist skeemi.
Skeem ise on üldjoontes järgmine. Esimese sammuna kohtub erakonna mõni juhtpoliitik mõnel avalikul üritusel konkreetse firma omanikega. Lepitakse kokku erakonna toetamine. Teineteisele osutatavatest teenetest ja muudest asjadest täpsemalt ei räägita. Teineteist mõistetakse poolelt sõnalt.
Näinud ära ettevõtja nõustuva peanoogutuse, delegeerib poliitik ülejäänu korraldamise partei ametnikele, et mitte olla ise skeemitamisega seotud. Järgneb erakonna ametnike (sageli peasekretäri) kohtumine toetust lubanud ettevõtte tegevjuhtidega ja lepitakse kokku juba toetuse saamise detailid. Mõnikord kasutatakse ka vahemehi, kes pole erakonnaga seotud.
Järgmisena tuleb mängu kolmas osapool, kelleks on reklaamibüroo või mõni muu teenusepakkuja. Tema esitab ettevõttele arve teenuste eest, mida tegelikult osutati erakonnale. Mõnikord üritatakse skeem ajada segasemaks ja lisatakse erinevaid lülisid advokaate või mõnda muud alltöövõtjat kasutades. Pärast valimisi on poliitikul kohustus kuulata ära erakonda rahastanud ettevõtja mure ja siis aidata seda lahendada. Kusjuures ka siin välditakse neljasilmakohtumisi, mure edastamiseks saab edukalt kasutada erialaliitusid, mittetulundusühinguid või teisi lobiste.
Sellise skeemi avastamine ja päevavalgele toomine on keeruline. Kokkulepped on suusõnalised ja skeemis osalejatele pole juhtumi avalikustamine kasulik. Reklaamibüroo hammustaks kätt, mis teda toidab, ettevõtjad kaotaksid võimaluse mõjutada poliitikuid endale soodsate otsuste langetamisel ja erakondade rahakott jääks tühjemaks ning valimiskampaania kulud väiksemaks.
Äripäev sai enda käsutusse Reformierakonna viimaste riigikogu valimiste tagamaadele valgust heitvad dokumendid tänu sellele, et erakonna kahele poliitikule - Jaanus Rahumägile ja Robert Antropovile - kampaaniat korraldanud reklaamibüroo läks pankrotti. Väidetava võla poliitikute vastu ostsid ära võlgade sissenõudmisega tegelevad inimesed. Ootamatult astus platsile uus mängija, kelle heaolu ei sõltu kirjeldatud skeemi varjamisest.
Meie käsutuses olevates dokumentides on viiteid, et Reformierakonda võidi rahastada varjatult. Kui hakkasime juhtunut uurima, siis meile enestelegi ootamatult selgus, et poliitikud võisid sattuda hoopis väljapressimise ohvriks. Need kaks kahtlust on piisavalt tõsised, et kuritegude avastamisega tegelevad erinevad asutused peaksid sekkuma ja aitama tõe päevavalgele tuua.
Kogu loo peakangelane - Reformierakond - on huvitatud, et juhtum võimalikult kiiresti unustusehõlma vajuks ja keegi seda lähemalt uurima ei hakkaks. Seetõttu on selgituste andmise asemel ka otsustatud minna rünnakule ja süüdistatakse Äripäeva tellimusloo kirjutamises. Sarnane oli ka Keskerakonna süüdistus aasta tagasi, aga siis süüdistati Äripäev reformierakondlaste heaks töötamises.
Toona aitas just Keskerakonna sihtasutuse tegevuse uurimine tõe välja selgitada. Loodan, et sama juhtub ka nüüd, kuigi uurimisasutuste vastas on palju mõjuvõimsam erakond, kui selleks oli Keskerakond.
Reformierakonnaga seotud rahastamisskandaalist saab lugeda siit.
kolmapäev, 21. oktoober 2009
Lugu pole veel ilmunud, aga juba ähvardatakse kohtuga
Oleme reedel, 23. oktoobril Äripäevas ilmuva Reformierakonda puudutava artikli puhul saanud juba kaks ähvardust, et kui see artikkel ilmub, siis ootab Äripäeva kohtutee. See on imelik, et kohtusse mineku osas ollakse kindlad, ilma, et oleks lugu loetud. Pole kuigi sagedane, et küsimuste esitamine sunnib asjaosalised hagisid koostama ja kohtuga ähvardama. See on klassikaline mõjutuskatse ning loodetakse, et Äripäev jätab oma loost osa küsimusi välja. Kindlasti me seda ei tee, sest juhtum on liiga tõsine.
Reedel ilmuva loo osas on asjaosaliste käitumises veel üks ühine joon. Nimelt väidetakse, et on olemas dokumendid, mis Äripäeva käsutuses olevates dokumentides olevad faktid kummutavad ja näitavad, et meie andmed ei pea paika. Neid dokumente aga ei näidata, sest meie kahtlustused on liiga tõsised.
Reedel ilmuva loo osas on asjaosaliste käitumises veel üks ühine joon. Nimelt väidetakse, et on olemas dokumendid, mis Äripäeva käsutuses olevates dokumentides olevad faktid kummutavad ja näitavad, et meie andmed ei pea paika. Neid dokumente aga ei näidata, sest meie kahtlustused on liiga tõsised.
teisipäev, 20. oktoober 2009
Rootsi meedia kajastab aasta vana uudist SEBst
Swedbanki ümber puhkenud pensionifondide skandaal jäi Rootsi meedias kajastamata. Rootslased ärkasid alles eelmise nädala lõpus ja tulid välja teatega, et lisaks Swedile uurib finantsinspektsioon ka SEBd.
Rootsi meedia refereering ilmus ka pühapäeval korraks Äripäeva online ning eile ja täna on seda teemat kajastanud ka Päevaleht, Postimees ja Delfi. Võtsime ise selle uudise pühapäeval onlinest ära, sest meie andmetel ajas Rootsi meedia segi praeguse Swedbanki uurimise ja eelmisel aastal SEB Likviidsusfondiga seotud finantsinspektsiooni uurimise. See sama SEB uurimine, millest rootslased praegu kirjutavad ja mis on täna ka Eesti meedias leidnud võimendust, on Äripäeva andmetel tegelikult eelmisel aastal toimunud uurimine.
Selle juhtumiga seoses meenus üks aastaid tagasi Äripäevaga juhtunu, kui me oleksime avaldanud tõsise uudise pähe Äripäeva enda aprillinalja. Tegime 1. aprilli lehte ühe naljauudise, mille korjas üles Soome meedia ja refereeris seda. Meie toimetaja võttis aga mõni päev hiljem Soome pressis ilmunud naljauudise refereeringu ja tõlkis ära ning see pidi ilmuma tõsise uudise pähe Äripäevas. Õnneks toimetaja seda märkas ning nii jäi 1. aprilli uudise kordus ilmumata.
Rootsi meedia refereering ilmus ka pühapäeval korraks Äripäeva online ning eile ja täna on seda teemat kajastanud ka Päevaleht, Postimees ja Delfi. Võtsime ise selle uudise pühapäeval onlinest ära, sest meie andmetel ajas Rootsi meedia segi praeguse Swedbanki uurimise ja eelmisel aastal SEB Likviidsusfondiga seotud finantsinspektsiooni uurimise. See sama SEB uurimine, millest rootslased praegu kirjutavad ja mis on täna ka Eesti meedias leidnud võimendust, on Äripäeva andmetel tegelikult eelmisel aastal toimunud uurimine.
Selle juhtumiga seoses meenus üks aastaid tagasi Äripäevaga juhtunu, kui me oleksime avaldanud tõsise uudise pähe Äripäeva enda aprillinalja. Tegime 1. aprilli lehte ühe naljauudise, mille korjas üles Soome meedia ja refereeris seda. Meie toimetaja võttis aga mõni päev hiljem Soome pressis ilmunud naljauudise refereeringu ja tõlkis ära ning see pidi ilmuma tõsise uudise pähe Äripäevas. Õnneks toimetaja seda märkas ning nii jäi 1. aprilli uudise kordus ilmumata.
esmaspäev, 19. oktoober 2009
Valimisöö kohtumiste järgsed sahinad
Äripäeva on jõudnud vihjed, et sotsid on nõus võtma Tallinnas vastu Keskerakonna ettepaneku tulla koalitsiooni. Jüri Pihl saab endale Tallinna volikogu esimehe koha ja Vitsut liigub sealt Mutli asemel Tallinna abilinnapeaks.
Kesk küll võitis valimised, aga edumaa volikogus on liiga väike, et rahulikult valitseda ja seetõttu on ka kesk huvitatud koostööst sotsidega.
Kesk küll võitis valimised, aga edumaa volikogus on liiga väike, et rahulikult valitseda ja seetõttu on ka kesk huvitatud koostööst sotsidega.
Kas nüüd peaks Ansip astuma tagasi?
Pühapäevased valimised olid Edgar Savisaare ja Keskerakonna suur võit ning kõigi teiste erakondade suur kaotus, ükskõik, kuidas kaotajad tulemusi tõlgendavad. Hommikul valimistulemusi Vikerraadios kommenteerinud Rein Veidemann oli arvamusel, et Savisaare ligi 39 000 häält tähendab seda, et peaminister Ansip peab astuma tagasi ning Keskerakond peab tulema võimule ka kogu riigis.
Selle seisukoha toeks räägib tõik, et Keskerakond kogus üksi rohkem hääli kui Reform ja IRL kahekesi kokku. Kui pärast europarlamendi valimisi ütles Ansip, et kaks valitsusliidu erakonda said suurema toetuse võrreldes opositsiooniga, siis praegu on selge, et valitsusliidu ja neid võimul hoidvate roheliste toetus on väiksem, kui riigikogu opositsioonil.
Tõenäoliselt üritavad Reform ja IRL teha nägu, et tegemist oli kohalike valimistega ning kesk oli edukas just Tallinnas ja seetõttu ei ole Ansipi valitsuse lahkumine õige.
Kui aga vaadata valimistulemust, siis on see umbusaldus ka praegusele valitsusliidule. Emotsionaalselt ma muidugi ei soovi Reformi ja IRLi võimult lahkumist ja pean seda riigile väga halvaks lahenduseks. Samas meie demokraatia arengule tuleks see aga kasuks, kui Ansipi valitsus lahkuks. Seda muidugi eeldusel, et tulevikus järgiksid ka teised erakonna sama praktikat.
Selle seisukoha toeks räägib tõik, et Keskerakond kogus üksi rohkem hääli kui Reform ja IRL kahekesi kokku. Kui pärast europarlamendi valimisi ütles Ansip, et kaks valitsusliidu erakonda said suurema toetuse võrreldes opositsiooniga, siis praegu on selge, et valitsusliidu ja neid võimul hoidvate roheliste toetus on väiksem, kui riigikogu opositsioonil.
Tõenäoliselt üritavad Reform ja IRL teha nägu, et tegemist oli kohalike valimistega ning kesk oli edukas just Tallinnas ja seetõttu ei ole Ansipi valitsuse lahkumine õige.
Kui aga vaadata valimistulemust, siis on see umbusaldus ka praegusele valitsusliidule. Emotsionaalselt ma muidugi ei soovi Reformi ja IRLi võimult lahkumist ja pean seda riigile väga halvaks lahenduseks. Samas meie demokraatia arengule tuleks see aga kasuks, kui Ansipi valitsus lahkuks. Seda muidugi eeldusel, et tulevikus järgiksid ka teised erakonna sama praktikat.
pühapäev, 18. oktoober 2009
Linnapeade valimisdebatis üllatas kõige positiivsemalt Strandberg
Eile ETV eetris olnud linnapeade valimisdebatis üllatas mind kõige positiivsemalt Marek Strandberg. Saate teises pooles suutis ta debatis domineerinud Savisaarelt aeg-ajalt initsiatiivi haarata ning ta oli tegelikult kõige keerulisem vastane Savisaarele. Võibolla ka seetõttu, et Savisaare meeskond oli Laari ja Pentuse rünnakuteks hästi valmistunud.
Savisaar küll domineeris, aga kogu tema tegevus oli suunatud olemasolevate toetajate kinnistamisele. Kahtlejate seas poolehoiu võitmiseks oleks tulnud vähem kasutada Savisaarele nii omast demagoogiat. Enamusele küsimustele jättis ta vastamata ja kriitikale vastates oli põhisõnum, et teie tegite kunagi ammu ju ka nii. Hästi pareeris aga Savisaar kriitika eelarve suunal sellega, et kui valitsus järgmise aasta eelarve mahtu oluliselt ei kärbi, siis on imelik, et valitsusliidu erakonnad nõuavad linnalt eelarve kärpimist.
Laar üritas kohe debati alguses positsioneerida ennast, kui Savisaare vastase ühisrinde juhti. Alguses see tal õnnestus päris hästi ning tema otsene rünnak Savisaare suunas lükkas debati korralikult käima. Ta ei suutnud aga seda juhtrolli lõpuni välja kanda. Laarilt oleksin oodanud paremat esinemist.
Pentuse plussiks oli see, et ta jäi vähemalt väliselt rahulikuks, hoidis kinni oma ühest põhiteemast (lasteaedade toetuste vähendamine) ning ei kaldunud kõrvale. Hea käik oli ka palve allkirjastada kaamerate ees dokument, mis muudab ära linnavalitsuse varasema korralduse vähendada lasteaedade kulusid. Savisaar oli selleks aga valmistunud ning Pentus lasi Savisaare liiga kergelt konksuküljest lahti. Oleks tulnud paremini vaatajatele näidata, et Savisaare portfellis olnud ja korraks ka vaatajatele näidatud dokument ei taga veel lasteaedade rahastamise jätkumist.
Lasteaedade rahastamise teemal oli Savisaare nõrgaks kohaks ka see, kui ta ütles, et kohtus lasteaedade juhtidega ning ütles, et ei kärbita. On selge, et sellest ütlemisest ei piisa, kui samas on tulnud lasteaia juhatajatele linnavalitsusest konkreetne kärpenõue. Sellele aga oponendid tähelepanu ei juhtinud.
Kõige nõrgem eilses debatis oli Jüri Pihl. Ta ei jäänud eriti millegagi silma. Ei suutnud saate jooksul kordagi haarata initsiatiivi, kuigi saatejuhid talle selle võimaluse kohe esimese avaküsimusega korruptsiooni kohta pakkusid.
Selliste debattide puhul, kus on viis osalejat on oluline haarata initsiatiiv ja seda mitte käest lasta. Seda suutis hästi Savisaar ja kohati ka Laar ning Strandberg.
Oluline on keskenduda ainult paarile olulisemale teemale, mis on konkreetse persooni tugevused ning üritada neid võimendada ja hoida kogu debati vältel kuumana. Seda üritas teha Pentus (lasteaiad ja maamaks). Maamaksu osas muidugi jäi Reform jänni tänu sellele, et Pentus ei suutnud selgitada, miks Tartus ei soovita maamaksu kaotamist, aga Tallinnas soovitakse.
Oluline on kiiresti reageerida oponendi möödalaskmistele, demagoogiale ja seda võimendada. Seda suutis kõige paremini eile Strandberg ja samuti oli selles osas edukas ka Savisaar.
Saatejuhid said päris hästi hakkama ja kodutöö oli tehtud väga hea. Minu jaoks oli selle saate ainsaks puuduseks küsimise võimaluse andmine stuudios olnud parteilastele. Sellest variandist oleks võinud loobuda.
Savisaar küll domineeris, aga kogu tema tegevus oli suunatud olemasolevate toetajate kinnistamisele. Kahtlejate seas poolehoiu võitmiseks oleks tulnud vähem kasutada Savisaarele nii omast demagoogiat. Enamusele küsimustele jättis ta vastamata ja kriitikale vastates oli põhisõnum, et teie tegite kunagi ammu ju ka nii. Hästi pareeris aga Savisaar kriitika eelarve suunal sellega, et kui valitsus järgmise aasta eelarve mahtu oluliselt ei kärbi, siis on imelik, et valitsusliidu erakonnad nõuavad linnalt eelarve kärpimist.
Laar üritas kohe debati alguses positsioneerida ennast, kui Savisaare vastase ühisrinde juhti. Alguses see tal õnnestus päris hästi ning tema otsene rünnak Savisaare suunas lükkas debati korralikult käima. Ta ei suutnud aga seda juhtrolli lõpuni välja kanda. Laarilt oleksin oodanud paremat esinemist.
Pentuse plussiks oli see, et ta jäi vähemalt väliselt rahulikuks, hoidis kinni oma ühest põhiteemast (lasteaedade toetuste vähendamine) ning ei kaldunud kõrvale. Hea käik oli ka palve allkirjastada kaamerate ees dokument, mis muudab ära linnavalitsuse varasema korralduse vähendada lasteaedade kulusid. Savisaar oli selleks aga valmistunud ning Pentus lasi Savisaare liiga kergelt konksuküljest lahti. Oleks tulnud paremini vaatajatele näidata, et Savisaare portfellis olnud ja korraks ka vaatajatele näidatud dokument ei taga veel lasteaedade rahastamise jätkumist.
Lasteaedade rahastamise teemal oli Savisaare nõrgaks kohaks ka see, kui ta ütles, et kohtus lasteaedade juhtidega ning ütles, et ei kärbita. On selge, et sellest ütlemisest ei piisa, kui samas on tulnud lasteaia juhatajatele linnavalitsusest konkreetne kärpenõue. Sellele aga oponendid tähelepanu ei juhtinud.
Kõige nõrgem eilses debatis oli Jüri Pihl. Ta ei jäänud eriti millegagi silma. Ei suutnud saate jooksul kordagi haarata initsiatiivi, kuigi saatejuhid talle selle võimaluse kohe esimese avaküsimusega korruptsiooni kohta pakkusid.
Selliste debattide puhul, kus on viis osalejat on oluline haarata initsiatiiv ja seda mitte käest lasta. Seda suutis hästi Savisaar ja kohati ka Laar ning Strandberg.
Oluline on keskenduda ainult paarile olulisemale teemale, mis on konkreetse persooni tugevused ning üritada neid võimendada ja hoida kogu debati vältel kuumana. Seda üritas teha Pentus (lasteaiad ja maamaks). Maamaksu osas muidugi jäi Reform jänni tänu sellele, et Pentus ei suutnud selgitada, miks Tartus ei soovita maamaksu kaotamist, aga Tallinnas soovitakse.
Oluline on kiiresti reageerida oponendi möödalaskmistele, demagoogiale ja seda võimendada. Seda suutis kõige paremini eile Strandberg ja samuti oli selles osas edukas ka Savisaar.
Saatejuhid said päris hästi hakkama ja kodutöö oli tehtud väga hea. Minu jaoks oli selle saate ainsaks puuduseks küsimise võimaluse andmine stuudios olnud parteilastele. Sellest variandist oleks võinud loobuda.
laupäev, 17. oktoober 2009
Kiitus Reformierakonna kampaaniameistritele
Reformierakonna halliks kardinaliks peetav Rain Rosimannus suutis vahetult enne valimisi tekitada väikese skandaali vene keelt kõnelevatele valijatele suunatud reklaamiga, kus pole mingit viidet Reformierakonnale ning reklaamis soovitab tema poolt hääletada keegi P. Savisaar.
Huvitav käik, mida Eestis valimiskampaaniates kasutatakse suhteliselt vähe. Samas ei pruugi see olla sugugi halb, kuigi tõenäoliselt saab Rosimannus nüüd palju kriitikat. Taoliste skandaalide tekitamine võib väga hästi töötada. Selliseid turundusnippe soovitatakse ka ettevõtetele ning meelelahutus äris seda ka kasutataks. Aga ka mujal. Väidetavalt pani kunagi üks santehnikat müüv firma Haaberstisse üles suure välireklaami, kus peal paljas naine ning ettevõtte ja kampaaniat teinud turundusfirma töötajad tegid mitu kurja telefonikõnet linnaosavalitsusse, esinesid pahaste linnakodanikena ja nõudsid siivutu reklaami keelustamist. Ametnikud ehmatasid ära ja tahtsid reklaami maha võtta ning puhkes skandaal, mis oli reklaamikampaania üks osa. Tulemuseks oli korralik meediakajastus ning ettevõtte sai tasuta endale lehepinda, mis kampaaniat toetas.
Muidugi on alati oht, et osa publikust häälestub sinu vastu, aga parem on see, kui sinust räägitakse, kui see, et sind ei teata. Ja ei ole midagi paremat, kui sa poliitikuna suudad päev enne valimisi panna inimesed omavahel sinu sobivuse üle arutama. Rosimannus ületas päev enne valimisi meedias uudiskünnise ja saab anda edasi oma sõnumi. Kusjuures põhjendus võib tema valijatele peale minna. Ta kasutas Keskerakonna vastu samu relvi, mida Keskerakond kasutab oma kampaanias teiste vastu. Tal sai Keskerakonna käitumisest kõrini.
Teine hea käik Reformierakonna poolt seekordses kampaanias olid pensionid. Kui varemalt on Reformierakond ja Keskerakond vastandunud maksude küsimuses, siis nüüd läks Reformierakond jõuliselt ründama seda sihtrühma, keda neil oli võimalik Savisaare tagant ära meelitada. Tänu pronksmehele polnud mõtet püüda venelaste hääli ja tasus keskenduda pensionäridele.
Ma ei ole lugenud kokku neid kordi, kui Ansipil on õnnestunud end viimastel kuudel meedias näidata poliitikuna, kes kaitseb pensionäre pensioni alandamise eest. Erakond ei pidanud selleks trükkima valimisplakateid ja reklaamlehti. Nad said ühe oma kampaania oluliseima sõnumi edastada täiesti tasuta ja mitme kuu jooksul. Keskerakond ja Reform suutsid taas leida teema, mille üle vaieldes pääseda üleriigilisse meediasse ja olla pidevalt pildil. Kusjuures erilisi kulutusi ei pidanud erakonnad tegema, kulud kandsid ajalehtede, raadiote ja telekanalite omanikud, kes maksid kinni pensioni alandamise või mittealandamise teemalist debatti kajastanud ajakirjanike, fotograafide ja toimetajate palga ning muud kulud.
Kui valimiseelsel õhtul teha prognoos, siis julgen arvata, et tänu sellele pensionidebatile võtab Reformierakond Tallinnas parema tulemuse võrreldes Isamaa ja Res Publica Liiduga.
Huvitav käik, mida Eestis valimiskampaaniates kasutatakse suhteliselt vähe. Samas ei pruugi see olla sugugi halb, kuigi tõenäoliselt saab Rosimannus nüüd palju kriitikat. Taoliste skandaalide tekitamine võib väga hästi töötada. Selliseid turundusnippe soovitatakse ka ettevõtetele ning meelelahutus äris seda ka kasutataks. Aga ka mujal. Väidetavalt pani kunagi üks santehnikat müüv firma Haaberstisse üles suure välireklaami, kus peal paljas naine ning ettevõtte ja kampaaniat teinud turundusfirma töötajad tegid mitu kurja telefonikõnet linnaosavalitsusse, esinesid pahaste linnakodanikena ja nõudsid siivutu reklaami keelustamist. Ametnikud ehmatasid ära ja tahtsid reklaami maha võtta ning puhkes skandaal, mis oli reklaamikampaania üks osa. Tulemuseks oli korralik meediakajastus ning ettevõtte sai tasuta endale lehepinda, mis kampaaniat toetas.
Muidugi on alati oht, et osa publikust häälestub sinu vastu, aga parem on see, kui sinust räägitakse, kui see, et sind ei teata. Ja ei ole midagi paremat, kui sa poliitikuna suudad päev enne valimisi panna inimesed omavahel sinu sobivuse üle arutama. Rosimannus ületas päev enne valimisi meedias uudiskünnise ja saab anda edasi oma sõnumi. Kusjuures põhjendus võib tema valijatele peale minna. Ta kasutas Keskerakonna vastu samu relvi, mida Keskerakond kasutab oma kampaanias teiste vastu. Tal sai Keskerakonna käitumisest kõrini.
Teine hea käik Reformierakonna poolt seekordses kampaanias olid pensionid. Kui varemalt on Reformierakond ja Keskerakond vastandunud maksude küsimuses, siis nüüd läks Reformierakond jõuliselt ründama seda sihtrühma, keda neil oli võimalik Savisaare tagant ära meelitada. Tänu pronksmehele polnud mõtet püüda venelaste hääli ja tasus keskenduda pensionäridele.
Ma ei ole lugenud kokku neid kordi, kui Ansipil on õnnestunud end viimastel kuudel meedias näidata poliitikuna, kes kaitseb pensionäre pensioni alandamise eest. Erakond ei pidanud selleks trükkima valimisplakateid ja reklaamlehti. Nad said ühe oma kampaania oluliseima sõnumi edastada täiesti tasuta ja mitme kuu jooksul. Keskerakond ja Reform suutsid taas leida teema, mille üle vaieldes pääseda üleriigilisse meediasse ja olla pidevalt pildil. Kusjuures erilisi kulutusi ei pidanud erakonnad tegema, kulud kandsid ajalehtede, raadiote ja telekanalite omanikud, kes maksid kinni pensioni alandamise või mittealandamise teemalist debatti kajastanud ajakirjanike, fotograafide ja toimetajate palga ning muud kulud.
Kui valimiseelsel õhtul teha prognoos, siis julgen arvata, et tänu sellele pensionidebatile võtab Reformierakond Tallinnas parema tulemuse võrreldes Isamaa ja Res Publica Liiduga.
Imelik nõue politsei superbaasi KAIRI puhastamiseks
Viimases Ekspressis kirjutati politsei salajasest andmebaasist KAIRI kuhu on kogutud infot tuhandete inimeste kohta ning mis ärritas riigikogu liikmeid. Täna kirjutab sellest andmebaasist ka Andres Anvelt Delfis.
Selliste andmebaaside koostamisega kaasneb alati oht, et rikutakse isikuvabadust ning kogutud andmeid võidakse kasutada näiteks kellegi mõjutamiseks. Saan aru, et seda riski maandatakse sellega, et andmebaasi külastades jääb sinu tegevusest jälg maha, mistõttu on tagantjärele võimalik leida üles inimesed, kes KAIRIs olevaid andmeid kuritarvitasid.
Samas on selline info kogumine igati normaalne tegevus, kui sa tahad midagi avastada või paljastada. Näiteks ka meie Äripäevas kogume infot erinevate inimeste, firmade ja tehingute kohta. Kaardistame sidemeid ja seoseid, talletame erinevaid dokumente jne. Suur osa sellest kogutavast infost osutub mittevajalikuks, aga mõnikord võib täiesti tähtsusetu infokild osutuda mitu aastat hiljem oluliskes juhtlõngaks, tänu millele saab ajakirjanik jälile mõnele olulisele sigadusele. Seetõttu oli imelik lugeda riigikogu Kapo komisjoni juhi Jaanus Rahumägi arvamust, et sensitiivset ja mitte tõestamist leidnud infot tohib andmebaasis hoida ainult lühiajaliselt, nt kaks aastat.
Huvitav on ka see, et Rahumägit häiris tema kohta kogutu, millega ta tänu ametipositsioonile sai tutvuda. Kapo tegevuse üle järelevalvet tegeva komisjoni juht peaks olema küll selline mees, kelle kohta politseil ei tohiks olla kogutud infot, mis teda ärritab ja paneb sundima andmebaasi puhastama. Ma arvan, et andmete kustutamise asemel peaks Rahumägi avalikustama tema kohta KAIRI andmebaasi kogutud info ning näitama siis, milline osa sellest infost on jama ja tuleks andmebaasis kustutada. Praegu jääb mulle kahtlus, et Rahumägi üritab enda ametipositsiooni kasutada ära kapis olevate luukerede hävitamiseks.
Selliste andmebaaside koostamisega kaasneb alati oht, et rikutakse isikuvabadust ning kogutud andmeid võidakse kasutada näiteks kellegi mõjutamiseks. Saan aru, et seda riski maandatakse sellega, et andmebaasi külastades jääb sinu tegevusest jälg maha, mistõttu on tagantjärele võimalik leida üles inimesed, kes KAIRIs olevaid andmeid kuritarvitasid.
Samas on selline info kogumine igati normaalne tegevus, kui sa tahad midagi avastada või paljastada. Näiteks ka meie Äripäevas kogume infot erinevate inimeste, firmade ja tehingute kohta. Kaardistame sidemeid ja seoseid, talletame erinevaid dokumente jne. Suur osa sellest kogutavast infost osutub mittevajalikuks, aga mõnikord võib täiesti tähtsusetu infokild osutuda mitu aastat hiljem oluliskes juhtlõngaks, tänu millele saab ajakirjanik jälile mõnele olulisele sigadusele. Seetõttu oli imelik lugeda riigikogu Kapo komisjoni juhi Jaanus Rahumägi arvamust, et sensitiivset ja mitte tõestamist leidnud infot tohib andmebaasis hoida ainult lühiajaliselt, nt kaks aastat.
Huvitav on ka see, et Rahumägit häiris tema kohta kogutu, millega ta tänu ametipositsioonile sai tutvuda. Kapo tegevuse üle järelevalvet tegeva komisjoni juht peaks olema küll selline mees, kelle kohta politseil ei tohiks olla kogutud infot, mis teda ärritab ja paneb sundima andmebaasi puhastama. Ma arvan, et andmete kustutamise asemel peaks Rahumägi avalikustama tema kohta KAIRI andmebaasi kogutud info ning näitama siis, milline osa sellest infost on jama ja tuleks andmebaasis kustutada. Praegu jääb mulle kahtlus, et Rahumägi üritab enda ametipositsiooni kasutada ära kapis olevate luukerede hävitamiseks.
neljapäev, 15. oktoober 2009
Äripäev 20: Kuidas Äripäeva sünnipäeval Äripäeva müüdi
Äripäeva müük oli teemaks ka sel aastal Äriplaani konverentsile järgnenud Äripäeva sünnipäeva tähistamiseks toimunud vastuvõtul. Alljärgnev on mustand sellest tekstist, mis toimetuses meeskonnatööna valmis kirjutati ning mis siis pidi avalikult ettekandmisele minema. Etteaste tegi Peeter Oja, kes tegi meie ettevalmistatud teksti oma täiendused. Seetõttu pole ka alljärgnev päris see, mille Oja sünnipäeval esitas. Aga alljärgnev on väike kokkuvõte 20. aasta jooksul Äripäeva saatnud kriitikast. Peeter Oja ettekannet saab vaadata siit
Bonnier olen! 200 aastase Skandinaavia suurima meediafirma omanik, poolsada miljardit SEKi käivet. Asutasime Äripäeva 20 aastat tagasi. See oli suur viga. Me teeme ühe suure vea korra sajandis. Eelmine oli Astrid Lindgreni Pipi Pikksuka käsikirja avaldamata jätmine…
...kuule Ansip, Äripäeva ei taha ära osta? Loen siin, et lehel on tellijad kadunud, leht ise kahjumis… Mis masu?! Äripäev ise tekitas selle majanduslanguse! Kirjutas, et tuleb… ja tuligi! Lõpuks levis üle maailma. Asi see nüüd neil kirjutada poleks, et masu on läbi. Aga näe, ei. Ei raatsi. Muidu pole homme millestki kirjutada. Omakasupüüdlikud sead, ütlen.
Noh, mis sa teed? Lööme käed? Võib ka riigidotatsioonina vormistada. Mis mõttes, miks? Ostad ära ja tellid loo, et Ansip nägi kõike ette ja et masu on tänu temale läbi?
Keegi ei usu? Noh, tont sinuga, ei hakka mina sind keelitama, pakun lihtsat lahendust. Mida? 2007 aasta Äripäeva D-päeva loost saati juba istud dollaris?! Ei ole mul sulle kroone vahetada.
No müün Äripäeva jah, pole siin midagi häbeneda. Selline negatiivne, lahmiv, pidevalt eksiv, erapoolik, äraostetav, poliitiliselt kallutatud. Kaua võib, ma küsin!
Äsja helistasin Ilvesele, kes ütles, et pole kuulnud, ei tea, ei tunne. Ei Äripäeva. Ei Bonnieri.
Aga mul on pikemaid kõnesid ka olnud.
Näituseks meie hea konkurendi Schibstedi siinse juhi Mart Kadastikuga. Tõsi, Mart hakkas rääkima Äripäeva ülikehvadest tulemustest, pealiskaudsusest. Et e24 tegi meile ühe päevaga ära.
Valetas. 3 päevaga tegi. Vähemalt agressiivsete teismeliste meelitamise osas aga ma ei hakanud täpsustama.
Isegi Hans H. Luik, kujutage ette, ei tahtnud Äripäeva osta! Kuigi korra on ta meil naha elegantselt üle kõrvade Ekspressi tagasi ostes tõmmanud. Lihtsalt ütles ei ja hinda ei küsinudki. Et Äripäeval puuduvat sihtgrupp. Lajatas mulle Ärilehega, mis olevat ainus tõsiseltvõetav ajaleht ärimeestele.
Naljakas ….Ärileht…polnud seni kuulnudki.
Aga no olgu, vähemalt oli viisakas.
Näiteks Sõõrumaa ….oli küll välismaal, kuid võttis siiski telefoni. Parem muidugi, kui poleks. Seda sõimu ….. Et sõna „äri“ on tänu Äripäevale Eestis ära lörtsitud. Keelas end seetõttu ka ärimeheks kutsumast.
No huvitav, kuidas teda siis peaks kutsuma? Postimeheks või?
Oliver Kruuda irvitas. Kallutatud, hambutu, mõjutu, bulvarikirjandus. Et ostaks vaid selleks, et kogu seltskond lahti lasta.
Kas siin saalis on keegi, kes on nõus Äripäeva ostma? Hind polegi oluline, saaks vaid lehest lahti.
Ah Rõtov! On ikka ülbus. Vene kapitalile ma ei müü!
Kas mõni juut on saalis?
Ei? Kahju. Igal juhul mõelge. Ma jätan kuulutuse üles.
Bonnier olen! 200 aastase Skandinaavia suurima meediafirma omanik, poolsada miljardit SEKi käivet. Asutasime Äripäeva 20 aastat tagasi. See oli suur viga. Me teeme ühe suure vea korra sajandis. Eelmine oli Astrid Lindgreni Pipi Pikksuka käsikirja avaldamata jätmine…
...kuule Ansip, Äripäeva ei taha ära osta? Loen siin, et lehel on tellijad kadunud, leht ise kahjumis… Mis masu?! Äripäev ise tekitas selle majanduslanguse! Kirjutas, et tuleb… ja tuligi! Lõpuks levis üle maailma. Asi see nüüd neil kirjutada poleks, et masu on läbi. Aga näe, ei. Ei raatsi. Muidu pole homme millestki kirjutada. Omakasupüüdlikud sead, ütlen.
Noh, mis sa teed? Lööme käed? Võib ka riigidotatsioonina vormistada. Mis mõttes, miks? Ostad ära ja tellid loo, et Ansip nägi kõike ette ja et masu on tänu temale läbi?
Keegi ei usu? Noh, tont sinuga, ei hakka mina sind keelitama, pakun lihtsat lahendust. Mida? 2007 aasta Äripäeva D-päeva loost saati juba istud dollaris?! Ei ole mul sulle kroone vahetada.
No müün Äripäeva jah, pole siin midagi häbeneda. Selline negatiivne, lahmiv, pidevalt eksiv, erapoolik, äraostetav, poliitiliselt kallutatud. Kaua võib, ma küsin!
Äsja helistasin Ilvesele, kes ütles, et pole kuulnud, ei tea, ei tunne. Ei Äripäeva. Ei Bonnieri.
Aga mul on pikemaid kõnesid ka olnud.
Näituseks meie hea konkurendi Schibstedi siinse juhi Mart Kadastikuga. Tõsi, Mart hakkas rääkima Äripäeva ülikehvadest tulemustest, pealiskaudsusest. Et e24 tegi meile ühe päevaga ära.
Valetas. 3 päevaga tegi. Vähemalt agressiivsete teismeliste meelitamise osas aga ma ei hakanud täpsustama.
Isegi Hans H. Luik, kujutage ette, ei tahtnud Äripäeva osta! Kuigi korra on ta meil naha elegantselt üle kõrvade Ekspressi tagasi ostes tõmmanud. Lihtsalt ütles ei ja hinda ei küsinudki. Et Äripäeval puuduvat sihtgrupp. Lajatas mulle Ärilehega, mis olevat ainus tõsiseltvõetav ajaleht ärimeestele.
Naljakas ….Ärileht…polnud seni kuulnudki.
Aga no olgu, vähemalt oli viisakas.
Näiteks Sõõrumaa ….oli küll välismaal, kuid võttis siiski telefoni. Parem muidugi, kui poleks. Seda sõimu ….. Et sõna „äri“ on tänu Äripäevale Eestis ära lörtsitud. Keelas end seetõttu ka ärimeheks kutsumast.
No huvitav, kuidas teda siis peaks kutsuma? Postimeheks või?
Oliver Kruuda irvitas. Kallutatud, hambutu, mõjutu, bulvarikirjandus. Et ostaks vaid selleks, et kogu seltskond lahti lasta.
Kas siin saalis on keegi, kes on nõus Äripäeva ostma? Hind polegi oluline, saaks vaid lehest lahti.
Ah Rõtov! On ikka ülbus. Vene kapitalile ma ei müü!
Kas mõni juut on saalis?
Ei? Kahju. Igal juhul mõelge. Ma jätan kuulutuse üles.
kolmapäev, 14. oktoober 2009
Kuidas Päevaleht jõudis järeldusele, et Bonnierid müüvad ka Äripäeva
Eilne Eesti Päevaleht avaldas uudise "Bonnierid müüvad ka Äripäeva". Kui uudist lugeda, siis saame teada, et Läti Diena ja Dienas Biznessi ostuga seotud Kalle Norberg tahab osta Balti riikides veel meediaväljaandeid ja nende hulgas on ka Äripäev ning Leedu ärileht Verslo Žinios. Ostulepingut pole tal aga veel õnnestunud sõlmida ja sellepärast ka mees pikemalt ei kommenteerinud.
Väidetavat müüjalt ehk siis Bonnierilt Päevaleht kommentaari ei saanud. Seetõttu tsiteeris Päevaleht Jonas Bonnieri varasemat intervjuud, kus mees kinnitab, et ei kavatse Eesti ja Leedu ettevõtteid erinevalt Läti omast maha müüa.
Juhtisime eile ka Päevalehe tähelepanu sellele, et nende teisipäevase uudise pealkiri on vale ja korrektne oleks olnud kirjutada "Norberg soovib osta ka Äripäeva", sest Bonnieritelt pole nad saanud kinnitust väitele, et Bonnierid müüvad Äripäeva. Alljärgnev kuulub demagoogia klassikasse, aga Päevalehe selgitusel pole nemad pealkirjas eksinud, sest "kui meil on fakt, et keegi tahab osta, siis on ju ka müüja olemas," selgitasid kolleegid Päevalehest.
Soovitan kolleegidel Päevalehest järgmisel korral Norbergiga rääkides küsimuses mitte piirduda ainult Äripäeva ja Verslo Žiniose nimetamisega, vaid küsida, kas ta tahaks osta ka mõnd Ekspress Grupi väljaannet. On üpris tõenäoline, et nad saavad jaatava vastuse, sest Norberg on küll Eestis erinevatel kohtumistel rääkinud oma soovist osta ära Äripäev, aga lisaks on ta ka rääkinud soovist osta ära mõni tükk Ekspress Grupist. Hans H. Luik tõi Päevalehe toimetusse lihtsalt pooliku info.
Kohtusin hiljuti ühe ettevõtjaga, kes oli pahane Äripäeva peale, rääkisime ka Eesti meediast ning jutt läks loomulikult Luige peale, mispeale ettevõtja ütles, et kui Luigel on jamad või keerulised ajad, siis ta üritab Kuku raadio Keskpäevatunni saates või oma ajalehtedes näidata, et samad probleemid on ka teistel ettevõtjatel. Ta tõi näiteks, et kui Luigel olid vaidlused maksuametiga, siis Luik Keskpäevatunnis rääkis tihti teiste äriliidrite probleemidest maksuametiga. Kui Luigel olid probleemid oma investeeringutega kinnisvaraäris ja Aserbaidžaanis, siis rääkis ta Keskpäevatunnis teiste ettevõtjate probleemidest investeerimisel.
Praegu on Luigel keerulised ajad meediaäris, sest Delfi ostuks võetud laen on suur koorem, seda tunnistas Luik ka ise hiljutises intervjuus. Samuti vihjas ta, et peab midagi müüma, et probleemidest välja tulla ja panema Ekspress Gruppi täiendavalt veel sel aastal mitukümmend miljonit krooni. Tõenäoliselt oli näiteks nädalaleht Eesti Ekspress suvel päris korralikus kahjumis. Ka sügis pole kogu grupi jaoks alanud hästi ning kolmanda kvartali tulemused tulevad investoritele kehvad ja Luigele laenu andnud pangad võivad muutuda murelikuks. See on ka tõenäoliselt põhjus, miks Ekspress on oma veebis väga vihaselt ja anonüümselt rünnanud paaril korral Äripäeva. Luik soovib näidata, et mitte ainult temal üksi ei lähe praegu halvasti. Seekord jäi ta hiljaks, Äripäeval olid väga rasked ajad esimesel poolaastal.
Aga veel natukene kannatust ja kui Päevalehte uskuda, siis uudiseid Eesti meediaturul toimuvate muutuste kohta saame teada juba 15. novembril. Millist väljaannet need aga puudutavad, selles osas ma Päevalehe andmeid momendil ei usaldaks.
Väidetavat müüjalt ehk siis Bonnierilt Päevaleht kommentaari ei saanud. Seetõttu tsiteeris Päevaleht Jonas Bonnieri varasemat intervjuud, kus mees kinnitab, et ei kavatse Eesti ja Leedu ettevõtteid erinevalt Läti omast maha müüa.
Juhtisime eile ka Päevalehe tähelepanu sellele, et nende teisipäevase uudise pealkiri on vale ja korrektne oleks olnud kirjutada "Norberg soovib osta ka Äripäeva", sest Bonnieritelt pole nad saanud kinnitust väitele, et Bonnierid müüvad Äripäeva. Alljärgnev kuulub demagoogia klassikasse, aga Päevalehe selgitusel pole nemad pealkirjas eksinud, sest "kui meil on fakt, et keegi tahab osta, siis on ju ka müüja olemas," selgitasid kolleegid Päevalehest.
Soovitan kolleegidel Päevalehest järgmisel korral Norbergiga rääkides küsimuses mitte piirduda ainult Äripäeva ja Verslo Žiniose nimetamisega, vaid küsida, kas ta tahaks osta ka mõnd Ekspress Grupi väljaannet. On üpris tõenäoline, et nad saavad jaatava vastuse, sest Norberg on küll Eestis erinevatel kohtumistel rääkinud oma soovist osta ära Äripäev, aga lisaks on ta ka rääkinud soovist osta ära mõni tükk Ekspress Grupist. Hans H. Luik tõi Päevalehe toimetusse lihtsalt pooliku info.
Kohtusin hiljuti ühe ettevõtjaga, kes oli pahane Äripäeva peale, rääkisime ka Eesti meediast ning jutt läks loomulikult Luige peale, mispeale ettevõtja ütles, et kui Luigel on jamad või keerulised ajad, siis ta üritab Kuku raadio Keskpäevatunni saates või oma ajalehtedes näidata, et samad probleemid on ka teistel ettevõtjatel. Ta tõi näiteks, et kui Luigel olid vaidlused maksuametiga, siis Luik Keskpäevatunnis rääkis tihti teiste äriliidrite probleemidest maksuametiga. Kui Luigel olid probleemid oma investeeringutega kinnisvaraäris ja Aserbaidžaanis, siis rääkis ta Keskpäevatunnis teiste ettevõtjate probleemidest investeerimisel.
Praegu on Luigel keerulised ajad meediaäris, sest Delfi ostuks võetud laen on suur koorem, seda tunnistas Luik ka ise hiljutises intervjuus. Samuti vihjas ta, et peab midagi müüma, et probleemidest välja tulla ja panema Ekspress Gruppi täiendavalt veel sel aastal mitukümmend miljonit krooni. Tõenäoliselt oli näiteks nädalaleht Eesti Ekspress suvel päris korralikus kahjumis. Ka sügis pole kogu grupi jaoks alanud hästi ning kolmanda kvartali tulemused tulevad investoritele kehvad ja Luigele laenu andnud pangad võivad muutuda murelikuks. See on ka tõenäoliselt põhjus, miks Ekspress on oma veebis väga vihaselt ja anonüümselt rünnanud paaril korral Äripäeva. Luik soovib näidata, et mitte ainult temal üksi ei lähe praegu halvasti. Seekord jäi ta hiljaks, Äripäeval olid väga rasked ajad esimesel poolaastal.
Aga veel natukene kannatust ja kui Päevalehte uskuda, siis uudiseid Eesti meediaturul toimuvate muutuste kohta saame teada juba 15. novembril. Millist väljaannet need aga puudutavad, selles osas ma Päevalehe andmeid momendil ei usaldaks.
Imelik kriitika Postimehe juhtkirjas
Tänane Postimees kritiseerib oma juhtkirjas "Vaikimisest ei piisa" Swedbanki, et pank viivitas reageeringuga finantsinspektsiooni esmaspäevasele teatele. Postimees on pahane, et Swedbanki juht Priit Perens alles teisipäeva õhtul saatis välja pressiteate, milles lubas kompenseerida kliendile sündinud kahju, kui finantsinspektsiooni kahtlused peaksid tõeks osutuma.
Seekord teeb Postimees küll Swebankile natukene ülekohut ja pigem võinuks juhtkirjas asendada sõna Swedbank sõnaga Postimees ning kritiseerida ennast selle eest, et Postimees ei andnud operatiivselt oma lugejatele teada Swedbanki otsusest kompenseerida klientidele kahjud, kui finantsinspektsiooni uurimise tulemusena peaks selguma, et pank on eksinud.
Sellise info edastas pank meediale juba eelmise nädala kolmapäeval (7. oktoobril) toimunud pressikonverentsil ning samal päeval kajastas seda aripaev.ee ning järgmisel päeval põhjalikumalt ka Äripäev oma paberlehes. Sama tegi ka Päevaleht.
Tegelikult kordas Perens eilses teates lihtsalt üle panga varasema seisukoha. Muidugi võinuks seda teha kiiremini, aga väita, et tegemist oli mingi uue infoga, mille avaldamisega põhjendamatult venitati on ebaõige. Postimees ise ärkas lihtsalt liiga hilja või ei osanud pressikonverentsil olulist küsida või siis kirja panna.
Swedbanki uimase reageerimise põhjus on aga väidetavalt selles, et Swedbank oli kindel, et finantsinspektsioon teeb nende suhtes positiivse otsuse ning neid üllatas esmaspäevane inspektsiooni avaldus. Kuna nad polnud selleks sugugi valmis, siis võttis sellele reageerimine ka aega. Pank kahtlustab, et tegemist on poliitilise survega, kuna reedel oli koos finantsinspektsiooni nõukogu ja pärast seda muutus ka inspektsiooni suhtumine Swedbankis toimunusse.
Seekord teeb Postimees küll Swebankile natukene ülekohut ja pigem võinuks juhtkirjas asendada sõna Swedbank sõnaga Postimees ning kritiseerida ennast selle eest, et Postimees ei andnud operatiivselt oma lugejatele teada Swedbanki otsusest kompenseerida klientidele kahjud, kui finantsinspektsiooni uurimise tulemusena peaks selguma, et pank on eksinud.
Sellise info edastas pank meediale juba eelmise nädala kolmapäeval (7. oktoobril) toimunud pressikonverentsil ning samal päeval kajastas seda aripaev.ee ning järgmisel päeval põhjalikumalt ka Äripäev oma paberlehes. Sama tegi ka Päevaleht.
Tegelikult kordas Perens eilses teates lihtsalt üle panga varasema seisukoha. Muidugi võinuks seda teha kiiremini, aga väita, et tegemist oli mingi uue infoga, mille avaldamisega põhjendamatult venitati on ebaõige. Postimees ise ärkas lihtsalt liiga hilja või ei osanud pressikonverentsil olulist küsida või siis kirja panna.
Swedbanki uimase reageerimise põhjus on aga väidetavalt selles, et Swedbank oli kindel, et finantsinspektsioon teeb nende suhtes positiivse otsuse ning neid üllatas esmaspäevane inspektsiooni avaldus. Kuna nad polnud selleks sugugi valmis, siis võttis sellele reageerimine ka aega. Pank kahtlustab, et tegemist on poliitilise survega, kuna reedel oli koos finantsinspektsiooni nõukogu ja pärast seda muutus ka inspektsiooni suhtumine Swedbankis toimunusse.
Vastukaja
Meelis Atoneni nõudel panen siia tema viimased kirjad, mis on jätkuks varasemale kirjavahetusele. Ma ise enam Atonenile ei vastanud, sest tegemist on vaidlusega, kus me jääme eriarvamusele ja raske on jääda ka viisakaks. Arvan, et kuulumine riigikogu rahanduskomisjoni ja valitsuspartei juhatusse on piisavalt mõjukad positsioonid, et soovi korral algatada eelnõu, mis kaitseb pensionifondide kliente. Atoneni reageering polnud mulle aga üllatus. Mäletan, et sain ka pahandada, kui julgesin pärast Keskerakonna ja Reformierakonna valitsusliidu loomist ning otsust, et tulumaksumäära langetamine lõpetatakse, kirjutada, et Reformierakond toetab maksukoormuse tõusu. Toona soovis Reformierakond seda eelnõud esitleda, kui maksulangetusest loobumist, aga kuna tulumaksumäära langus oli kirjutatud seadusesse, siis oli minu arvates õigem pärast seaduse tühistamist rääkida tulumaksu kergitamisest. See vihastas samuti Atoneni.
Ja ühte kurja kirja mäletan veel. Kirjutasime kunagi ühest Eesti Posti kahjulikust tehingust, kui nad andsid väga odavalt kesklinnas postimaja kõrval asunud krundi ära Merkole. Kui julgesime selle otsuse osas kritiseerida ka Reformierakonda, kelle esindajad istusid Eesti Posti nõukogus, siis oli Atonen samuti väga pahane.
Minu arvates ei saa poliitik või erakond kergekäeliselt pugeda vastutuse eest peitu.
Aga siin siis viimased kirjad Atonenilt.
Kiri saabus mulle kolmapäeval 7. oktoobril 14:02
Fakti asemel ma lihtsalt soovitan lugeda umbes kolm aastat vana lugu Äripäevast lugu ja minu tollast arvamust . Äkki oleks ära kulunud enne sülitamist. Finantsinspektsioon pöördus Riigikogu poole alles pea pool aastat hiljem ja paraku…kuu enne valimisi, mil midagi teha oli selle koosseisu jaoks hilja, seetõttu ma seda ka PR kampaaniaks nimetasin. Paraku näitas aeg, et ehkki mina lahkusin poliitikast, ei ole keegi midagi muutnud ja Inspektsiooni aktiivsus kadus ka kohe.
Kusjuures ma ei süüdistanud investoreid, vaid nentisin(nagu 3 aastat varem), et kahjuks jalgadega ei hääletata ehkki see võimalus on täitsa olemas. Ma isegi nimetasin seda Swedi ja SEB suurt osakaalu ohtlikuks.
Meelis Atonen
Tere, Meelis saatis sulle artikli aripaev.ee leheltMeelis Atonen: Eesti pensionifondiinvestorid on liiga loiudRiigikogu rahanduskomisjoni esimees Atonen ütles täna hommikutelevisioonis, et inimesed suhtuvad oma pensioniinvesteeringusse liiga loiult. Artiklit pääsed lugema siit: Meelis Atonen: Eesti pensionifondiinvestorid on liiga loiud
Järgmine kiri saabus kolmapäeval 7. oktoobril kell 17:27
Leidsin ka fakte
“Täna ei ole valimikampaaniatesse haaratud poliitikutel mõtet süüdistada panku, vaid endil tuleb vaadata peeglisse ja küsida, mida ma olen viimase kolme aasta jooksul teinud pensionifondide klientide kaitsmiseks? Kahjuks tuleb suurel osal poliitikutel sellele küsimusele ausalt vastates öelda, et nad pole teinud mitte midagi.”
See on tsitaat arvamusest, mis sisuliselt mulle(OK Nestor ikka tiba ka) pühendatud.
Mis valimiskampaaniast siin sonitakse. Ma ei osale valimistel. Kas on faktiviga?
Raha panid põlema siiski fondihaldurid, mitte poliitikud. Faktiviga.
Peeglisse vaatamisest ja küsimus, et mida on tehtud kaitsmiseks. Ma saatsin lingi, kus ma mõni päev rohkem kui kolm aastat tagasi hoiatasin(taas teles, aga isegi Äripäev trükkis ära) tollase Hansa ja Ühise eest pensionifondide halduritena, kui suurte mahtude omajatena ja soovitasin igaühel mõelda ja ka vastavalt käituda. Nüüd kolm aastat hiljem vaid mainisin, et kurb, et hoiatus ei tööta ja inimesed ise jalgadega ei vali fondi. Ka hoiatamine on tegemine.
Ja ausalt öeldes, viimase kolme aasta kontekstis ei ole mina küll õige sihtmärk, ma isegi olen ju hoiatanud, aga lisaks: ma ei ole tegevpoliitik.
Ühest lõigust sai nii palju valefakte, et mul oleks sellise jama pärast häbi, aga te veel ülbitsete vastu.
Kahju, et Eestis ei pea arvaja oma sõnade eest vastutama, USA-s oleks te selle arvamusega kindlasti kohtus hätta jäänud.
Meelis Atonen
Seni viimane kiri saabus laupäeval, 10. oktoobril kell 2:34
Aivar Hundimägi!
Kui olete otsustanud meie kirjavahetuse avalikustada(kuulsin seda eile oma sõbralt ja praegu kontrollisin-see ongi nii), siis juhin tähelepanu, et seda on korrektne teha täielikult, lisades sinna ka allpoololeva kirja, kus on ühe lõigu põhjal konkreetselt ära tõestatud , et vassite ja eksite faktide suhtes.
Ka see pooliku kirjavahetuse esitamine tõestab, et poolik tõde ja vassimine on Aivar Hundimägi relvad.
Kõige andekam on muidugi stiil, kus kommentaar muudkui muutub ja pealkirja muundumine küsimärgistatuks Äripäeva paberväljaandes viib taseme lausa Õhtulehelikuks. Palju õnne, see on “tõsine ajakirjandus”
Meelis Atonen
Ja ühte kurja kirja mäletan veel. Kirjutasime kunagi ühest Eesti Posti kahjulikust tehingust, kui nad andsid väga odavalt kesklinnas postimaja kõrval asunud krundi ära Merkole. Kui julgesime selle otsuse osas kritiseerida ka Reformierakonda, kelle esindajad istusid Eesti Posti nõukogus, siis oli Atonen samuti väga pahane.
Minu arvates ei saa poliitik või erakond kergekäeliselt pugeda vastutuse eest peitu.
Aga siin siis viimased kirjad Atonenilt.
Kiri saabus mulle kolmapäeval 7. oktoobril 14:02
Fakti asemel ma lihtsalt soovitan lugeda umbes kolm aastat vana lugu Äripäevast lugu ja minu tollast arvamust . Äkki oleks ära kulunud enne sülitamist. Finantsinspektsioon pöördus Riigikogu poole alles pea pool aastat hiljem ja paraku…kuu enne valimisi, mil midagi teha oli selle koosseisu jaoks hilja, seetõttu ma seda ka PR kampaaniaks nimetasin. Paraku näitas aeg, et ehkki mina lahkusin poliitikast, ei ole keegi midagi muutnud ja Inspektsiooni aktiivsus kadus ka kohe.
Kusjuures ma ei süüdistanud investoreid, vaid nentisin(nagu 3 aastat varem), et kahjuks jalgadega ei hääletata ehkki see võimalus on täitsa olemas. Ma isegi nimetasin seda Swedi ja SEB suurt osakaalu ohtlikuks.
Meelis Atonen
Tere, Meelis saatis sulle artikli aripaev.ee leheltMeelis Atonen: Eesti pensionifondiinvestorid on liiga loiudRiigikogu rahanduskomisjoni esimees Atonen ütles täna hommikutelevisioonis, et inimesed suhtuvad oma pensioniinvesteeringusse liiga loiult. Artiklit pääsed lugema siit: Meelis Atonen: Eesti pensionifondiinvestorid on liiga loiud
Järgmine kiri saabus kolmapäeval 7. oktoobril kell 17:27
Leidsin ka fakte
“Täna ei ole valimikampaaniatesse haaratud poliitikutel mõtet süüdistada panku, vaid endil tuleb vaadata peeglisse ja küsida, mida ma olen viimase kolme aasta jooksul teinud pensionifondide klientide kaitsmiseks? Kahjuks tuleb suurel osal poliitikutel sellele küsimusele ausalt vastates öelda, et nad pole teinud mitte midagi.”
See on tsitaat arvamusest, mis sisuliselt mulle(OK Nestor ikka tiba ka) pühendatud.
Mis valimiskampaaniast siin sonitakse. Ma ei osale valimistel. Kas on faktiviga?
Raha panid põlema siiski fondihaldurid, mitte poliitikud. Faktiviga.
Peeglisse vaatamisest ja küsimus, et mida on tehtud kaitsmiseks. Ma saatsin lingi, kus ma mõni päev rohkem kui kolm aastat tagasi hoiatasin(taas teles, aga isegi Äripäev trükkis ära) tollase Hansa ja Ühise eest pensionifondide halduritena, kui suurte mahtude omajatena ja soovitasin igaühel mõelda ja ka vastavalt käituda. Nüüd kolm aastat hiljem vaid mainisin, et kurb, et hoiatus ei tööta ja inimesed ise jalgadega ei vali fondi. Ka hoiatamine on tegemine.
Ja ausalt öeldes, viimase kolme aasta kontekstis ei ole mina küll õige sihtmärk, ma isegi olen ju hoiatanud, aga lisaks: ma ei ole tegevpoliitik.
Ühest lõigust sai nii palju valefakte, et mul oleks sellise jama pärast häbi, aga te veel ülbitsete vastu.
Kahju, et Eestis ei pea arvaja oma sõnade eest vastutama, USA-s oleks te selle arvamusega kindlasti kohtus hätta jäänud.
Meelis Atonen
Seni viimane kiri saabus laupäeval, 10. oktoobril kell 2:34
Aivar Hundimägi!
Kui olete otsustanud meie kirjavahetuse avalikustada(kuulsin seda eile oma sõbralt ja praegu kontrollisin-see ongi nii), siis juhin tähelepanu, et seda on korrektne teha täielikult, lisades sinna ka allpoololeva kirja, kus on ühe lõigu põhjal konkreetselt ära tõestatud , et vassite ja eksite faktide suhtes.
Ka see pooliku kirjavahetuse esitamine tõestab, et poolik tõde ja vassimine on Aivar Hundimägi relvad.
Kõige andekam on muidugi stiil, kus kommentaar muudkui muutub ja pealkirja muundumine küsimärgistatuks Äripäeva paberväljaandes viib taseme lausa Õhtulehelikuks. Palju õnne, see on “tõsine ajakirjandus”
Meelis Atonen
reede, 9. oktoober 2009
Äripäev pani veebiajakirjanduses Eestis lati väga kõrgele
Täna ilmus meie veebis Äripäeva 20. sünnipäeva puhul multimeediaprojekti "Paarkümmend põnevat aastat", mis ainulaadse veebialmanahhina koondab audiogaleriisid, videoid, numbreid ja tsitaate viimase kahekümne aasta olulisemate sündmuste kohta.
Selle täna avalikuks saanud projekti taga on mitu kuud kestnud töö ning veebialmanahhi autoriteks on Erik Prozes, Veiko Tõkman, Villy Paimets ja Margi Toovere. Tulemus on aga täiesti uus tase Eesti veebajakirjanduses ning mul endal on väga uhke tunne, et Erik, Veiko, Villy ja Margit selle asja ära tegid. Rohkem nad sellist projekti töösse väidetavalt ei võta, aga loodetavasti on see esmane emotsioon pärast kuid kestnud tööd.
Selle täna avalikuks saanud projekti taga on mitu kuud kestnud töö ning veebialmanahhi autoriteks on Erik Prozes, Veiko Tõkman, Villy Paimets ja Margi Toovere. Tulemus on aga täiesti uus tase Eesti veebajakirjanduses ning mul endal on väga uhke tunne, et Erik, Veiko, Villy ja Margit selle asja ära tegid. Rohkem nad sellist projekti töösse väidetavalt ei võta, aga loodetavasti on see esmane emotsioon pärast kuid kestnud tööd.
Mitu klienti peab Swed kaotama, et jääks miinusesse
Arvutasime toimetuses kiiresti, et kui palju peaks Swedbank kaotama pensionifondidest kliente, et nende kaotused oleksid suuremad, kui 50 miljoni krooni kompenseerimine, mille fondide kliendid said kahju Private Debt allahindlusest. Swed kaotaks järgmisel aastal haldustasudena 50 miljonit krooni, kui tekkinud jamade pärast otsustab fondidest lahkuda 40% klientidest. Tõenäoliselt nii suur fondidest lahkujate hulk ei ole. Samas on teada, et Swedist kliendid praegu lahkuvad ja see on ka tõenäoliselt põhjus, miks nad kaaluvad kahjude kompenseerimist.
Kirjutasin sellest ka tänasesse Äripäeva kommentaari "Swedbankil häid lahendusi ei ole"
Kirjutasin sellest ka tänasesse Äripäeva kommentaari "Swedbankil häid lahendusi ei ole"
Kuidas Äripäev sundis Kaubamaja Läti Selverite sulgemisega kiirustama
Saime kolmapäeval info, et Selver plaanib sulgeda Lätis ühe poe, mis asub Kuldigas. Kuna info pärines ühest allikast ja tegemist on börsifirmaga, siis me ei pannud seda vihjet kohe online ning otsustasime, et küsime kommentaari Selverilt endalt. Oli küll arvata, et eks nad teevad enne meile vastuse saatmist pressiteate, sest peavad olulise info edastama börsisüsteemi kaudu.
Äripäeva päring pani aga Tallinna Kaubamaja oma plaane muutma. Kui kolmapäeva õhtuse seisuga oli otsustatud, et esialgu suletakse ainult üks kauplus ja teiste sulgemise kohta veel midagi avalikult ei öelda, siis Äripäeva päringu tõttu toimus neljapäeva hommikul kaubamaja juhtide koosolek, millel otsustati, et parem on anda teada kõigi kaupluste sulgemisest. Tõenäoliselt oli kaubamaja juhtkond arutanud Lätiga seoses erinevaid lahendusvariante ja ka kõigi poodide sulgemine oli üks nendest. Kaubamaja juhid aga ei teadnud, mida täpselt Äripäev teab ning et vältida spekulatsioonide tekkimist Lätiga seoses, siis otsustatigi eile hommikul, et saba ei raiuta jupiti. Halvem oleks olnud variant, kui börsiteade tuleb ühe poe sulgemise kohta, aga Äripäev kirjutab järgmisel päeval oma allikatele tuginedes, et tegelikult plaanitakse sulgeda ka teised Läti poed.
Äripäeva päring pani aga Tallinna Kaubamaja oma plaane muutma. Kui kolmapäeva õhtuse seisuga oli otsustatud, et esialgu suletakse ainult üks kauplus ja teiste sulgemise kohta veel midagi avalikult ei öelda, siis Äripäeva päringu tõttu toimus neljapäeva hommikul kaubamaja juhtide koosolek, millel otsustati, et parem on anda teada kõigi kaupluste sulgemisest. Tõenäoliselt oli kaubamaja juhtkond arutanud Lätiga seoses erinevaid lahendusvariante ja ka kõigi poodide sulgemine oli üks nendest. Kaubamaja juhid aga ei teadnud, mida täpselt Äripäev teab ning et vältida spekulatsioonide tekkimist Lätiga seoses, siis otsustatigi eile hommikul, et saba ei raiuta jupiti. Halvem oleks olnud variant, kui börsiteade tuleb ühe poe sulgemise kohta, aga Äripäev kirjutab järgmisel päeval oma allikatele tuginedes, et tegelikult plaanitakse sulgeda ka teised Läti poed.
kolmapäev, 7. oktoober 2009
Diskussioon termini juhtpoliitik pärast
Pidasin täna maha Meelis Atoneniga kirjavahetuse teemal, kas on faktiviga, kui teda nimetada Reformierakonna juhtpoliitikuks. Olen seda meelt, et kui inimene kuulub erakonna juhatusse, siis võib teda nimetada ka erakonna juhtpoliitikuks. Atonen arvab, et see on tõe moonutamine. Diksussiooni ajendiks oli Atoneni väljaütlemine ETVs, mida me Äripäevas kajastasime.
To: Meelis Atonen
Subject: juhtpoliitiku tiitlist
Tere
Kristi Malmberg saatis Teie kirja edas. Ma nimetasin Teid Reformierakonna juhtpoliitikuks kahel põhjusel. Esiteks, kuulute Te minu teada endiselt Reformierakonna juhatusse ja see on kogu, mis juhib erakonna tegevust. Teine põhjus oli selles, et ma arvan, et te olete erakonna sees inimene, kelle arvamuse ning seisukohtadega arvestatakse ja keda kuulatakse tähelepanelikumalt, kui paljusid teisi erakonna lihtliikmeid.
Tervitades,
Aivar Hundimägi
Tere!
Kui ma tahtnuks Aivar Hundimägilt antud teemal küsida, küll ma siis oleks küsinud, aga ma ei ole veel avastanud, kus Aivar Hundimägi mind viimasel ajal Reformierakonna juhtpoliitikuks nimetanud on.
Küsisin Kristi käest seoses tema artikliga 30.septembrist, kus ta mind Reformierakonna juhtpoliitikuks nimetas ja ikka ootan vastust Kristilt. Aga kes teab äkki Aivar Hundimägi ongi nüüd Kristi MalmbergJ
Ma loobusin ligi kaks aastat tagasi Reformierakonna aseeseimehe positsioonist ja olen nii sellega kui ka lahkumisega Riigikogust loobunud kõigiti aktiivsest poliitikast. Nii kommentaaridest kui esinemistest, kuhu otsitakse erakonna esindajat, olen loobunud ja palunud keegi teine kutsuda, olen olnud nõus kommenteerima vaid eraisikuna. Kui Aivar Hundimäel oleks meie erakonnas tuttavaid, nagu ta ise väidab, siis ta teaks ka fakti, et ma ei kujunda juba pikemat aega meie erakonna poliitikat. Ilmselt oleks minu kujundatav poliitika ka vähemalt pisut teistsugune tänasest, aga see selleks. Juhatuse koosseis on jäänud juba vanast ajast (valiti viimati kaks ja pool aastat tagasi) ja minagi ootan pikisilmi millal uus valitakse. Iga juhatuse realiige ei ole kindlasti juhtpoliitik. Tegelikult ei ole see juhtpoliitik sugugi häbistav tiitel, aga see on lihtsalt vale(minu puhul antud hetkel võõrad suled) ja ma palun veelkord sellise valeinfo levitamine lõpetada.
Aga Aivar Hundimägi jaoks ei ole faktid ja tõde mingid kriteeriumid. Muidu ta küsiks üle, täpsustaks, kontrolliks fakte jne. Tema patrab ikka, mida sülg suhu toob ja pärast, kui oma tatt on näo ära määrinud, imestab, et kes küll tegi ning hakkab süüdlasi otsima. Aga Kristit tean ma vanast ajast kui tõde oluliseks pidavat ajakirjanikku ning seetõttu talle ka kirjutasin.
Ausust ja objektiivsust soovides,
Meelis Atonen
Endine poliitik
To: Meelis Atonen
Subject: RE: juhtpoliitiku tiitlist
Võiks konkreetselt tuua mõned näited minu faktivigadest. Praegu te ise tahate avalikkust eksitada ja pugeda peitu fakti eest, et kuulute Reformierakonna juhatusse. Kui teid väga häirib juhatusse kuulumine, siis sõltub sealt lahkumine ainult teist endist. Kristi palus mul teile vastata ja seda ma tegin. Tahtsite teada, miks Äripäev teid nimetab Reformierakonna juhtpoliitikuks ja selle vastuse te saite. Nimetame teid seni, kuni kuulute Reformierakonna juhatusse. Pärast juhatusest lahkumist nimetame teid võibolla aeg-ajalt Reformierakonna endiseks juhtpoliitikuks, kõik sõltub sellest, mis teemaga seoses teie nimi Äripäevast läbi jookseb.
Samuti ausust ja objektiivsust soovides,
Aivar Hundimägi
Aivar Hundimägi!
Kinnitan veelkord, et mul pole tõeväänajatega midagi seletada. Nii madalas liigas ma lihtsalt ei mängi.
Juhatuse liikme tiitli vastu pole mul midagi, ärge jälle tõde väänake. Juhatuse liige ja juhtpoliitik ei ole sünonüümid ja seda ma üritasin ka kirjutada ja ma usun, et nägija ka näeb. Aga teie võime üldistada on nii kolossaalne, et ma ei imesta millegi üle.
Võite teha, mida hing ihaldab, lihtsalt kõigel on mingil hetkel elus tagajärjed. Ärge arvake, et kõik on lubatud.
Proovige nägu puhtaks saada,
Meelis Atonen
To: Meelis Atonen
Subject: juhtpoliitiku tiitlist
Tere
Kristi Malmberg saatis Teie kirja edas. Ma nimetasin Teid Reformierakonna juhtpoliitikuks kahel põhjusel. Esiteks, kuulute Te minu teada endiselt Reformierakonna juhatusse ja see on kogu, mis juhib erakonna tegevust. Teine põhjus oli selles, et ma arvan, et te olete erakonna sees inimene, kelle arvamuse ning seisukohtadega arvestatakse ja keda kuulatakse tähelepanelikumalt, kui paljusid teisi erakonna lihtliikmeid.
Tervitades,
Aivar Hundimägi
Tere!
Kui ma tahtnuks Aivar Hundimägilt antud teemal küsida, küll ma siis oleks küsinud, aga ma ei ole veel avastanud, kus Aivar Hundimägi mind viimasel ajal Reformierakonna juhtpoliitikuks nimetanud on.
Küsisin Kristi käest seoses tema artikliga 30.septembrist, kus ta mind Reformierakonna juhtpoliitikuks nimetas ja ikka ootan vastust Kristilt. Aga kes teab äkki Aivar Hundimägi ongi nüüd Kristi MalmbergJ
Ma loobusin ligi kaks aastat tagasi Reformierakonna aseeseimehe positsioonist ja olen nii sellega kui ka lahkumisega Riigikogust loobunud kõigiti aktiivsest poliitikast. Nii kommentaaridest kui esinemistest, kuhu otsitakse erakonna esindajat, olen loobunud ja palunud keegi teine kutsuda, olen olnud nõus kommenteerima vaid eraisikuna. Kui Aivar Hundimäel oleks meie erakonnas tuttavaid, nagu ta ise väidab, siis ta teaks ka fakti, et ma ei kujunda juba pikemat aega meie erakonna poliitikat. Ilmselt oleks minu kujundatav poliitika ka vähemalt pisut teistsugune tänasest, aga see selleks. Juhatuse koosseis on jäänud juba vanast ajast (valiti viimati kaks ja pool aastat tagasi) ja minagi ootan pikisilmi millal uus valitakse. Iga juhatuse realiige ei ole kindlasti juhtpoliitik. Tegelikult ei ole see juhtpoliitik sugugi häbistav tiitel, aga see on lihtsalt vale(minu puhul antud hetkel võõrad suled) ja ma palun veelkord sellise valeinfo levitamine lõpetada.
Aga Aivar Hundimägi jaoks ei ole faktid ja tõde mingid kriteeriumid. Muidu ta küsiks üle, täpsustaks, kontrolliks fakte jne. Tema patrab ikka, mida sülg suhu toob ja pärast, kui oma tatt on näo ära määrinud, imestab, et kes küll tegi ning hakkab süüdlasi otsima. Aga Kristit tean ma vanast ajast kui tõde oluliseks pidavat ajakirjanikku ning seetõttu talle ka kirjutasin.
Ausust ja objektiivsust soovides,
Meelis Atonen
Endine poliitik
To: Meelis Atonen
Subject: RE: juhtpoliitiku tiitlist
Võiks konkreetselt tuua mõned näited minu faktivigadest. Praegu te ise tahate avalikkust eksitada ja pugeda peitu fakti eest, et kuulute Reformierakonna juhatusse. Kui teid väga häirib juhatusse kuulumine, siis sõltub sealt lahkumine ainult teist endist. Kristi palus mul teile vastata ja seda ma tegin. Tahtsite teada, miks Äripäev teid nimetab Reformierakonna juhtpoliitikuks ja selle vastuse te saite. Nimetame teid seni, kuni kuulute Reformierakonna juhatusse. Pärast juhatusest lahkumist nimetame teid võibolla aeg-ajalt Reformierakonna endiseks juhtpoliitikuks, kõik sõltub sellest, mis teemaga seoses teie nimi Äripäevast läbi jookseb.
Samuti ausust ja objektiivsust soovides,
Aivar Hundimägi
Aivar Hundimägi!
Kinnitan veelkord, et mul pole tõeväänajatega midagi seletada. Nii madalas liigas ma lihtsalt ei mängi.
Juhatuse liikme tiitli vastu pole mul midagi, ärge jälle tõde väänake. Juhatuse liige ja juhtpoliitik ei ole sünonüümid ja seda ma üritasin ka kirjutada ja ma usun, et nägija ka näeb. Aga teie võime üldistada on nii kolossaalne, et ma ei imesta millegi üle.
Võite teha, mida hing ihaldab, lihtsalt kõigel on mingil hetkel elus tagajärjed. Ärge arvake, et kõik on lubatud.
Proovige nägu puhtaks saada,
Meelis Atonen
teisipäev, 6. oktoober 2009
Vikerraadio kommentaar: Kuidas Meelis Atonen mulle näkku sülitas?
Eelmisel nädalal sai avalikuks, et Swedbank on käinud teise pensionisamba klientide rahaga ümber hoolimatult. Eelmise aasta teises pooles otsustati panustada riskantsetesse kohalikesse võlakirjadesse, millest täna on mitmed juba investeeringuna nulli hinnatud.
Endine riigikogu liige Meelis Atonen ütles seda teemat ETVs kommenteerides õigesti, et Swedbanki klientide jaoks on säästud korvamatult läinud. „Probleem on, et inimesed ei vali jalgadega,“ lausus Atonen.
Minu jaoks sarnanes Atoneni väljaütlemine näkku sülitamisega. Sisuliselt aheldas seesama Meelis Atonen riigikogus seadusi luues pensionifondide klientide käed ja jalad ning siis jäi kõrvalt piiluma, kuidas suur Rootsi onu aheldatud kliendid näoli mutta lükkab. Pärast kukkumist aga hakkas eemal kilkama, et ise olite rumalad, et selle Rootsi onu eest ära ei jooksnud.
Äripäev on viimase kolme aasta jooksul korduvalt teinud ettepanekuid praegu kehtiva kohustusliku pensionisüsteemi muutmiseks. Probleem, millele oleme koos finantsinspektsiooniga tähelepanu juhtinud, on olnud fondide liiga kõrged teenustasud. Neid teenustasusid on olnud ka liiga palju ehk pensionifondide vahetamine oli muudetud kliendi jaoks kulukaks.
Samuti on meid Äripäevas ja ka finantsinspektsiooni häirinud see, et pensionifondi saab vahetada ainult korra aastas. See tähendab, et riik on kliendid aastaks vangistanud ühe fondi juurde ja pole sugugi võimalik hääletada jalgadega nagu soovitab seda teha praegu kehtivate pensionifondide reeglite koostamise juures olnud Meelis Atonen.
2007. aasta 20. veebruaril ilmus Äripäevas artikkel, kus me kajastasime finantsinspektsiooni seisukohta. Inspektsioon juhtis selles artiklis kohustusliku kogumispensioniga seotud probleemidele tähelepanu ja Äripäeva ajakirjanik küsis poliitikute käest, miks nad olemasolevat süsteemi ei muuda pensionifondi klientidele kasulikumaks.
Tollane riigikogu reformierakondlasest rahanduskomisjoni juht Meelis Atonen süüdistas selles artiklis finantsinspektsiooni PR-kampaania korraldamises. „Ka fondivalitsejad soovivad oma töö pealt teenida ning seetõttu pole vaja praegust süsteemi muuta,“ oli Atoneni tsitaat kolm aastat tagasi.
Temaga sama meelt oli sotsiaaldemokraatide fraktsiooni liige Eiki Nestor, kes samuti ei pidanud vajalikuks pensionifondide reeglistiku muutmist.
Pärast Swedbanki juhtumi avalikuks tulekut ütleb Nestor, et ega pensionifondide sagedasema vahetamise võimaldamine aidanuks Swedbanki kliente. Minu jaoks kujutab Nestor poliitikut, kelle arvates on olemas nn tark ja rumal raha. Tark raha kujutab endast hästi makstud pangatöötajaid, kes teavad, kuidas finantsturgudel raha teenida. Rumal raha on aga tavakodanikud, kes oma sääste pangas hoiavad. Ja poliitikud on need, kes loovad reeglid, et rumal inimene ei saaks kiiresti oma raha targa pangajuhi juurest ära võtta.
Viimane aasta on näidanud, et see nn tark raha on osutunud väga rumalaks. Olen kindel, et paljud inimesed ei oleks julgenud oma sääste paigutada sellistesse firmadesse, kuhu pensionifondide raha pani Swedbank eelmise aasta lõpus. Usun, et ka Swedbanki enda hästi makstud töötajad poleks sellisele avantüürile oma enda isikliku rahaga läinud.
Vastupidiselt Eiki Nestorile olen ma aga veendunud, et sagedasem fondide vahetamine aidanuks neid Swedbanki pensionifondide kliente, kes täna on osa rahast kaotanud. Nad saanuksid tõesti hääletada jalgadega kohe pärast seda, kui pankurid riskantse otsuse tegid, aga mitte aasta hiljem, kui päästa pole enam midagi.
Meie tänane pensionifondide reeglistik on selline, mis soosib suuri kaotusi, sest fondidel pole hirmu, et kliendid nende otsuste tõttu kiirelt fondidest lahkuvad. Ma saan fondijuhi otsuste kohta anda oma hinnangu alles aasta või poolteist hiljem. Siis on aga lootusetult hilja ja fondijuht saab ainult käsi laiutada ning öelda „ups, raha küll kadus, aga investeerimine ongi riskiga seotud“.
Swedbankiga juhtunu on taas käivitanud diskussiooni reeglite muutmise teemal. On tähelepanuväärne, kuidas on juba reageerinud fondivalitsejad, kelle jaoks praegune süsteem on kasulik. Fondivalitsejad soovitavad muutustega mitte kiirustada ja teha põhjalik analüüs.
Ei ole vaja enam midagi pikalt analüüsida. Poliitikutel tuleb seadused ära muuta. Analüüsitud on juba vähemalt kolm aastat. Kui valitsus sai pensionifondi maksed külmutada sisuliselt paari kuu pikkuse analüüsi tulemusena, siis saab ta ka muuta pensionifondide vahetamise võimaluse sagedasemaks veel selle aasta jooksul. Vaja on vaid poliitilist tahet.
Sajad tuhanded inimesed on kaotanud oma sääste ja põhjus ei ole mitte finantsinspektsioonis, nagu üritab meile näidata justiitsminister Rein Lang. Nendes kaotustes on süüdi Reformierakond, sotsiaaldemokraadid, Isamaa ja Res Publica Liit, Keskerakond ja Rahvaliit, kes on jäärapäiselt viimasel kolmel aastal eiranud vanaduspäevadeks sääste koguvate inimeste huvisid.
Täna ei ole valimikampaaniatesse haaratud poliitikutel mõtet süüdistada panku, vaid endil tuleb vaadata peeglisse ja küsida, mida ma olen viimase kolme aasta jooksul teinud pensionifondide klientide kaitsmiseks? Kahjuks tuleb suurel osal poliitikutel sellele küsimusele ausalt vastates öelda, et nad pole teinud mitte midagi.
Endine riigikogu liige Meelis Atonen ütles seda teemat ETVs kommenteerides õigesti, et Swedbanki klientide jaoks on säästud korvamatult läinud. „Probleem on, et inimesed ei vali jalgadega,“ lausus Atonen.
Minu jaoks sarnanes Atoneni väljaütlemine näkku sülitamisega. Sisuliselt aheldas seesama Meelis Atonen riigikogus seadusi luues pensionifondide klientide käed ja jalad ning siis jäi kõrvalt piiluma, kuidas suur Rootsi onu aheldatud kliendid näoli mutta lükkab. Pärast kukkumist aga hakkas eemal kilkama, et ise olite rumalad, et selle Rootsi onu eest ära ei jooksnud.
Äripäev on viimase kolme aasta jooksul korduvalt teinud ettepanekuid praegu kehtiva kohustusliku pensionisüsteemi muutmiseks. Probleem, millele oleme koos finantsinspektsiooniga tähelepanu juhtinud, on olnud fondide liiga kõrged teenustasud. Neid teenustasusid on olnud ka liiga palju ehk pensionifondide vahetamine oli muudetud kliendi jaoks kulukaks.
Samuti on meid Äripäevas ja ka finantsinspektsiooni häirinud see, et pensionifondi saab vahetada ainult korra aastas. See tähendab, et riik on kliendid aastaks vangistanud ühe fondi juurde ja pole sugugi võimalik hääletada jalgadega nagu soovitab seda teha praegu kehtivate pensionifondide reeglite koostamise juures olnud Meelis Atonen.
2007. aasta 20. veebruaril ilmus Äripäevas artikkel, kus me kajastasime finantsinspektsiooni seisukohta. Inspektsioon juhtis selles artiklis kohustusliku kogumispensioniga seotud probleemidele tähelepanu ja Äripäeva ajakirjanik küsis poliitikute käest, miks nad olemasolevat süsteemi ei muuda pensionifondi klientidele kasulikumaks.
Tollane riigikogu reformierakondlasest rahanduskomisjoni juht Meelis Atonen süüdistas selles artiklis finantsinspektsiooni PR-kampaania korraldamises. „Ka fondivalitsejad soovivad oma töö pealt teenida ning seetõttu pole vaja praegust süsteemi muuta,“ oli Atoneni tsitaat kolm aastat tagasi.
Temaga sama meelt oli sotsiaaldemokraatide fraktsiooni liige Eiki Nestor, kes samuti ei pidanud vajalikuks pensionifondide reeglistiku muutmist.
Pärast Swedbanki juhtumi avalikuks tulekut ütleb Nestor, et ega pensionifondide sagedasema vahetamise võimaldamine aidanuks Swedbanki kliente. Minu jaoks kujutab Nestor poliitikut, kelle arvates on olemas nn tark ja rumal raha. Tark raha kujutab endast hästi makstud pangatöötajaid, kes teavad, kuidas finantsturgudel raha teenida. Rumal raha on aga tavakodanikud, kes oma sääste pangas hoiavad. Ja poliitikud on need, kes loovad reeglid, et rumal inimene ei saaks kiiresti oma raha targa pangajuhi juurest ära võtta.
Viimane aasta on näidanud, et see nn tark raha on osutunud väga rumalaks. Olen kindel, et paljud inimesed ei oleks julgenud oma sääste paigutada sellistesse firmadesse, kuhu pensionifondide raha pani Swedbank eelmise aasta lõpus. Usun, et ka Swedbanki enda hästi makstud töötajad poleks sellisele avantüürile oma enda isikliku rahaga läinud.
Vastupidiselt Eiki Nestorile olen ma aga veendunud, et sagedasem fondide vahetamine aidanuks neid Swedbanki pensionifondide kliente, kes täna on osa rahast kaotanud. Nad saanuksid tõesti hääletada jalgadega kohe pärast seda, kui pankurid riskantse otsuse tegid, aga mitte aasta hiljem, kui päästa pole enam midagi.
Meie tänane pensionifondide reeglistik on selline, mis soosib suuri kaotusi, sest fondidel pole hirmu, et kliendid nende otsuste tõttu kiirelt fondidest lahkuvad. Ma saan fondijuhi otsuste kohta anda oma hinnangu alles aasta või poolteist hiljem. Siis on aga lootusetult hilja ja fondijuht saab ainult käsi laiutada ning öelda „ups, raha küll kadus, aga investeerimine ongi riskiga seotud“.
Swedbankiga juhtunu on taas käivitanud diskussiooni reeglite muutmise teemal. On tähelepanuväärne, kuidas on juba reageerinud fondivalitsejad, kelle jaoks praegune süsteem on kasulik. Fondivalitsejad soovitavad muutustega mitte kiirustada ja teha põhjalik analüüs.
Ei ole vaja enam midagi pikalt analüüsida. Poliitikutel tuleb seadused ära muuta. Analüüsitud on juba vähemalt kolm aastat. Kui valitsus sai pensionifondi maksed külmutada sisuliselt paari kuu pikkuse analüüsi tulemusena, siis saab ta ka muuta pensionifondide vahetamise võimaluse sagedasemaks veel selle aasta jooksul. Vaja on vaid poliitilist tahet.
Sajad tuhanded inimesed on kaotanud oma sääste ja põhjus ei ole mitte finantsinspektsioonis, nagu üritab meile näidata justiitsminister Rein Lang. Nendes kaotustes on süüdi Reformierakond, sotsiaaldemokraadid, Isamaa ja Res Publica Liit, Keskerakond ja Rahvaliit, kes on jäärapäiselt viimasel kolmel aastal eiranud vanaduspäevadeks sääste koguvate inimeste huvisid.
Täna ei ole valimikampaaniatesse haaratud poliitikutel mõtet süüdistada panku, vaid endil tuleb vaadata peeglisse ja küsida, mida ma olen viimase kolme aasta jooksul teinud pensionifondide klientide kaitsmiseks? Kahjuks tuleb suurel osal poliitikutel sellele küsimusele ausalt vastates öelda, et nad pole teinud mitte midagi.
kolmapäev, 30. september 2009
Tore, et Pullerits ei tõmmanud saba jalge vahele
Mulle meeldib, et Priit Pullerits ei leppinud Evelin Ilvese ja presidendi kantselei katsega siluda Ilvese poolt Kalevi kommide kohta öeldut. Ajakirjanikena puutume taoliste juhtumitega kokku päris sageli. Allikas üritab hiljem oma sõnadest taganeda ning jätta oma tuttavatele ja avalikkusele muljet, et ajakirjanik on eksinud, tsiteerinud allikat valesti, moonutanud sõnu ja fakte jne.
Ajakirjaniku süüdistamine on tüüpiline kaitsereaktsioon, sest inimesed ei pruugi alati mõista oma sõnade mõju ja tagajärgi. Meedia on ka hea peegeldaja ja allikas võib hiljem avastada, et ta ei taha näha välja selline, nagu ta tegelikult avalikkusele paistab. Kusjuures see pilt, mille meedia kellestki loob, tugineb faktidele ja konkreetse persooni tegevusele, mis talle hiljem ei pruugi endale meeldida.
Ja kui asi läheb jamaks, siis on alati hea öelda, et tegelikult ei öelnud mina seda, vaid süüdi on ajakirjanik. Reeglina jääb taolistes vaidlustes avalikkuse silmis kaotajaks ajakirjanik, sest tihti on raske ja tundub ka mõttetu hakata allikaga vaidlema.
Hiljuti oli Äripäevas sarnane kogemus Gildiga. Rain Tamm ütles ja kirjutas ka Äripäevas ilmunud kolumnis, et Äripäev on Gildiga seoses teinud ridamisi faktivigu, et Gildil on nendest pikk nimekiri. Palusime selle vigade nimekirja ka meile saata, kuid millegipärast ei taha Gild seda teha. Ma arvan, et põhjus peitub selles, et sellist pikka faktivigade nimekirja tegelikult ei eksisteeri. Ehk Tamm kasutas üht levinud demagoogiavõtet.
Eelmisel aastal kohtusime Äripäeva toimetuses Merko juhtide Toomas Annuse ja Tõnu Toomikuga. Annus tegi alustuseks pika ettekande sellest, kuidas Äripäev on Merkost kirjutades eksinud. Läksin siis ja võtsin Äripäeva kausta kätte ja hakkasime koos vaatama neid lugusid ja väidetavaid eksimusi. Selgus, et meie lugudes polnud faktivigu ning järgmisena läks jutt hoopis Eesti Ekspressi ja Hans H. Luige peale ning Ekspressis ilmunud faktivigadele.
Väga hea, et Pullerits ei visanud püssi põõsasse ja seisab enda maine eest, see on väga oluline, sest olen Pulleritsu ja Ilvese juhtumi kajastustest saanud aru, et presidendi kantseli üritas avalikkusega manipuleerida ning vassida. Nad olid ise Ilvese sõnad enne trükki üle vaadanud ning nüüd väidavad, et need on ajakirjaniku omalooming.
Kui riigi presidendi institutsioon üritab avalikkusega manipuleerida ühe intervjuu pärast, siis ei saa me olla kindlad, et sarnaseid võtteid ei kasutata ka riigi juhtimisel. Sesmõttes on puhkenud konflikt laiem ja olulisem, kui ühe ajakirjaniku ja presidendi abikaasa omavaheline vaidlus ühes artiklis sisaldunud tsitaatide kajastamise üle.
Ajakirjaniku süüdistamine on tüüpiline kaitsereaktsioon, sest inimesed ei pruugi alati mõista oma sõnade mõju ja tagajärgi. Meedia on ka hea peegeldaja ja allikas võib hiljem avastada, et ta ei taha näha välja selline, nagu ta tegelikult avalikkusele paistab. Kusjuures see pilt, mille meedia kellestki loob, tugineb faktidele ja konkreetse persooni tegevusele, mis talle hiljem ei pruugi endale meeldida.
Ja kui asi läheb jamaks, siis on alati hea öelda, et tegelikult ei öelnud mina seda, vaid süüdi on ajakirjanik. Reeglina jääb taolistes vaidlustes avalikkuse silmis kaotajaks ajakirjanik, sest tihti on raske ja tundub ka mõttetu hakata allikaga vaidlema.
Hiljuti oli Äripäevas sarnane kogemus Gildiga. Rain Tamm ütles ja kirjutas ka Äripäevas ilmunud kolumnis, et Äripäev on Gildiga seoses teinud ridamisi faktivigu, et Gildil on nendest pikk nimekiri. Palusime selle vigade nimekirja ka meile saata, kuid millegipärast ei taha Gild seda teha. Ma arvan, et põhjus peitub selles, et sellist pikka faktivigade nimekirja tegelikult ei eksisteeri. Ehk Tamm kasutas üht levinud demagoogiavõtet.
Eelmisel aastal kohtusime Äripäeva toimetuses Merko juhtide Toomas Annuse ja Tõnu Toomikuga. Annus tegi alustuseks pika ettekande sellest, kuidas Äripäev on Merkost kirjutades eksinud. Läksin siis ja võtsin Äripäeva kausta kätte ja hakkasime koos vaatama neid lugusid ja väidetavaid eksimusi. Selgus, et meie lugudes polnud faktivigu ning järgmisena läks jutt hoopis Eesti Ekspressi ja Hans H. Luige peale ning Ekspressis ilmunud faktivigadele.
Väga hea, et Pullerits ei visanud püssi põõsasse ja seisab enda maine eest, see on väga oluline, sest olen Pulleritsu ja Ilvese juhtumi kajastustest saanud aru, et presidendi kantseli üritas avalikkusega manipuleerida ning vassida. Nad olid ise Ilvese sõnad enne trükki üle vaadanud ning nüüd väidavad, et need on ajakirjaniku omalooming.
Kui riigi presidendi institutsioon üritab avalikkusega manipuleerida ühe intervjuu pärast, siis ei saa me olla kindlad, et sarnaseid võtteid ei kasutata ka riigi juhtimisel. Sesmõttes on puhkenud konflikt laiem ja olulisem, kui ühe ajakirjaniku ja presidendi abikaasa omavaheline vaidlus ühes artiklis sisaldunud tsitaatide kajastamise üle.
Kas Laari järgmine sihtmärk on Lang?
IRLi juht Mart Laar on olnud viimastel kuudel aktiivne poliitimängude korraldaja. Siim Kallase ümber kestnud jandiga lootis IRL populaarsust kasvatada, aga see ei õnnestunud. Nüüd on võetud sihikule justiitsminister Rein Lang, kelle umbusaldushääletusest sõltub tõenäoliselt praeguse valitsusliidu püsimine.
Toomepeal on täna sõjanõu pidanud nii Reformierakond kui ka IRL. Kui Reformierakond oli väidetavalt ühtne, siis IRLi sees käivad praegu tõsised vaidlused teemal, kas võtta Lang ametist maha või mitte.
Reformierakond on veendunud, et Langi umbusalduseni jõudnud skandaali üritab IRL kasutada Reformierakonnale kättemaksuks. Neil pole kindlust, kas Langi umbusaldus läheb läbi või mitte. Samuti pole neil selget arusaama, kui kaugele üritab IRL selle skandaaliga minna. Kardetakse, et osa IRList toetab umbusaldamist ja Laar laiutab lihtsalt käsi ning ütleb, et tegemist on demokraatliku erakonnaga, kus riigikogu liikmetele ei kirjutata ette, kuidas nad peavad hääletama. Kui nii juhtub, siis tõenäoliselt on meil juba enne aasta lõppu uus peaminister.
IRLi jaoks oleks valitsuskriis praegu võibolla, et isegi ahvatlev. Uue valitsuse osas ei saabuks selgus tõenäoliselt enne kohalikke valimisi. Umbusaldamisega saab end väga selgelt vastandada Reformierakonnale ning puhkeks konflikt kahe paremerakonna vahel, millest siis IRL loodab endale valimistel kasu.
Pärast valimisi on aga juba uued jõujooned paigas, Tallinnas ka käimas tõenäoliselt koalitsioonikõnelused ning siis on võimalik pakkuda Reformierakonnale sõjakirve mahamatmist ning uue koalitsiooni tegemist, aga juba IRLi kuuluva peaministri juhtimisel. Või siis minnakse ühte valitsusliitu keskiga, mis enne valimisi oleks IRLile enesetapp.
Kesk muidugi ulatas ka täna IRLile abikäe ja nad ei pea kiirustama. Kui veel kahtlevad Langi umbusalduse toetamises, siis järgmine võimalus on IRLil asuda toetama Paetu umbusaldamist.
Kogu kombineerimise risk seisneb aga selles, et äkki võib IRL Reformierakonna välja vihastada ning viimane otsustab teha Tallinnas ja Toomepal ühise võimuliidu Savisaarega. Ma ise loodan, et IRL eesotsas Mart Laariga võtavad hoogu maha ja ei lähe Langi umbusaldama. Valitsuskriis on praegu viimane asi, mida Eesti vajab.
Toomepeal on täna sõjanõu pidanud nii Reformierakond kui ka IRL. Kui Reformierakond oli väidetavalt ühtne, siis IRLi sees käivad praegu tõsised vaidlused teemal, kas võtta Lang ametist maha või mitte.
Reformierakond on veendunud, et Langi umbusalduseni jõudnud skandaali üritab IRL kasutada Reformierakonnale kättemaksuks. Neil pole kindlust, kas Langi umbusaldus läheb läbi või mitte. Samuti pole neil selget arusaama, kui kaugele üritab IRL selle skandaaliga minna. Kardetakse, et osa IRList toetab umbusaldamist ja Laar laiutab lihtsalt käsi ning ütleb, et tegemist on demokraatliku erakonnaga, kus riigikogu liikmetele ei kirjutata ette, kuidas nad peavad hääletama. Kui nii juhtub, siis tõenäoliselt on meil juba enne aasta lõppu uus peaminister.
IRLi jaoks oleks valitsuskriis praegu võibolla, et isegi ahvatlev. Uue valitsuse osas ei saabuks selgus tõenäoliselt enne kohalikke valimisi. Umbusaldamisega saab end väga selgelt vastandada Reformierakonnale ning puhkeks konflikt kahe paremerakonna vahel, millest siis IRL loodab endale valimistel kasu.
Pärast valimisi on aga juba uued jõujooned paigas, Tallinnas ka käimas tõenäoliselt koalitsioonikõnelused ning siis on võimalik pakkuda Reformierakonnale sõjakirve mahamatmist ning uue koalitsiooni tegemist, aga juba IRLi kuuluva peaministri juhtimisel. Või siis minnakse ühte valitsusliitu keskiga, mis enne valimisi oleks IRLile enesetapp.
Kesk muidugi ulatas ka täna IRLile abikäe ja nad ei pea kiirustama. Kui veel kahtlevad Langi umbusalduse toetamises, siis järgmine võimalus on IRLil asuda toetama Paetu umbusaldamist.
Kogu kombineerimise risk seisneb aga selles, et äkki võib IRL Reformierakonna välja vihastada ning viimane otsustab teha Tallinnas ja Toomepal ühise võimuliidu Savisaarega. Ma ise loodan, et IRL eesotsas Mart Laariga võtavad hoogu maha ja ei lähe Langi umbusaldama. Valitsuskriis on praegu viimane asi, mida Eesti vajab.
kolmapäev, 16. september 2009
Kuidas ETV pimedas toas elevanti katsus
Täna andis ETV oma hommikustes uudistes ja ka oma portaalis teada, et Ansip lükkas eelmisel nädalal ümber opositsiooni väited, justkui koostaks valitsusliit kahte eelarvet, millest üks esitatakse pärast kohalikke valimisi.
See uudis meenutab lugu pimedas toas elevandi katsumisest, sest uudises on kolm viga. Esiteks ei ole tegemist opositsiooni väidetega. Kahest eelarvest kirjutas Äripäev ja korrektne oleks ka nendes uudistes viidata algallikale.
Teiseks võib Äripäeva lugejatel jääda sellest uudisest mulje, et me esindame opositsiooni. Me tegelikult ei esinda opositsiooni ega koalitsiooni.
Kolmas eksimus seisneb aga selles, et info paralleelse eelarve koostamisest ei pärinenud mitte opositsioonist vaid hoopis valitsusliidust.
See uudis meenutab lugu pimedas toas elevandi katsumisest, sest uudises on kolm viga. Esiteks ei ole tegemist opositsiooni väidetega. Kahest eelarvest kirjutas Äripäev ja korrektne oleks ka nendes uudistes viidata algallikale.
Teiseks võib Äripäeva lugejatel jääda sellest uudisest mulje, et me esindame opositsiooni. Me tegelikult ei esinda opositsiooni ega koalitsiooni.
Kolmas eksimus seisneb aga selles, et info paralleelse eelarve koostamisest ei pärinenud mitte opositsioonist vaid hoopis valitsusliidust.
teisipäev, 15. september 2009
Vikerraadio kommentaar: Bakuule võiks järgneda Moskva
Reedene Äripäev kirjeldas, kuidas paarkümmend Eesti äriliidrit üritavad president Toomas Hendrik Ilvese mõjuvõimu kasutades päästa Aserbaidžaani kinnisvaraturule paigutatud 260 miljonit krooni.
See juhtum on tekitanud küsimusi, kas ja kui palju ning kuidas peab president välisriikides kaitsma Eesti ettevõtjate huve?
Majandusbuum ärgitas Eesti äriliidreid paigutama oma raha endistesse vennasvabariikidesse. Loodeti, et Eesti majandusime kordub ka meist oma arengus mahajäänumates endistes liiduvabariikides. Näiteks Aserbaidžaani paigutatud 260 miljonist kroonist lootsid Marcel Vichmann, Hans H. Luik ja teised teenida viie aastaga tagasi pool miljardit.
Tegelikult tekkisid pärast raha Aserbaidžaani jõudmist kohe probleemid. Algselt osta loodetud maatükki ei õnnestunud investoritel enda kätte saada, sest sealne kaitseministeerium otsustas eestlaste noolitud maatüki jätta riigile. Meie meestele pakuti asendusmaad, mille omandiõigusega on aga senini segased lood. Vahepeal pidi panema ameti maha majandusminister, kes oli Eesti investoritele nn „katuseks“. Lisaks tekkisid investoritel kahtlused, et nad on investeerimisprojekti korraldanud investeerimispangale GILD maksnud põhjendamatult kõrgeid tasusid.
Tundus, et kogu projekt lendab vastu taevast, kui ühel hetkel selgus, et president Ilvesel on plaanis riigivisiit Bakuusse ja kohtumised sealse presidendi Alijeviga.
Äriliidrite kuluaaritöö tulemusel võttis president Ilves oma kohtumistel jutuks ka Eesti ettevõtjate mure ning probleemid kinnisvaraarendusega. Hiljem on ettevõtjad tunnistanud, et presidendist oli palju abi. Pärast Ilvese riigivisiiti hakkasid Aserbaidžaanis Eesti investoritel asjad jälle paremuse poole liikuma ning ettevõtjatel on lootus oma raha tagasi saada. Võib-olla ka loodetud tulu teenida.
Ühest küljest tuleb president Ilvest tunnustada, sest ta oli nõus astuma välja Eesti ettevõtjate kaitseks. Selles ei ole midagi erandlikku. Oma investoreid üritavad aidata väga paljud riigid. Mäletame Ühendriikide saatkonna ja poliitikute aktiivset kuluaaritööd Eestis, kui Ameerika energiafirma üritas osta Narvas asuvaid elektrijaamu. Hiljuti saime aga Aktuaalsest Kaamerast teada, et Pärnumaale miljardeid kroone kalakasvatusse investeerida lubava Taani ettevõtja huvides külastab Eesti riigiasutuste koridore ja kabinette siinne Taani suursaadik. Oma ettevõtjate huvide kaitsmise nõudmine on tavaline osa riikidevahelisest tippsuhtlusest.
Ja ka president Ilvesel on nüüd õigus nõuda Eesti ettevõtjatelt Eesti riigi huvide eest seismist. Poolteist kuud pärast riigivisiiti Bakuusse oli Ilves oma kõnes kriitiline ettevõtjate suhtes ja küsis, milline on olnud ettevõtjate panus riigi arengusse. Kuigi paljud äriliidrid pidasid toona presidendi kriitikat ülekohtuseks, oli tänaseks päevavalgele tulnud informatsiooni põhjal Ilvesel õigus ettevõtjatele valusaid küsimusi esitada, sest riik, tema isikus, oli enda abikäe juba ulatanud. Konkreetse juhtumi puhul küll ainult paarikümnele ettevõtjale, aga asi seegi.
Igal mündil on loomulikult kaks külge. Aserbaidžaanis juhtunu valguses on oluline küsida, kas me saame olla kindlad, et seekord jäid Eesti riigi huvid kõrgemale äriliidrite majandushuvidest. Aserbaidžaan ei ole mingi demokraatia ega vaba majanduse kants. Tegemist on autoritaarse riigiga, kus on probleeme ajakirjandusvabaduse ja korruptsiooniga. Näiteks mulluses korruptsiooni tajumise indeksis oli meie endine vennasvabariik 180 riigi seas 158. kohal. On selge, et kui Eesti riigipea küsiks Aserbaidžaani presidendilt kriitilisi küsimusi inimõiguste kaitsmise või meedia kontrollimise kohta, siis ei saaks ka meie äriliidrid sealsete riigijuhtide positiivse kohtlemise osaliseks.
Eesti riigijuhid on olnud kriitilised Venemaal toimuva suhtes, kuid samas oleme valmis pigistama silma kinni teiste endiste liiduvabariikide osas, mis oma riigi juhtimise ja poliitiliselt kultuuriga ei erine sugugi Venemaast.
Reedeses Äripäevas kirjeldatud president Ilves Aserbaidžaani investeerinud ettevõtjate päästeoperatsioon näitab, et meie riik on valmis aitama oma ettevõtjaid ka seal, kus demokraatiaga on lood kehvad. Ehk kus ei järgita neid väärtusi, mida oleme oma riigis kalliks pidanud. Äkki tasub nüüd astuda otsustav samm edasi ja muuta Eesti riigi suhtumist ka Venemaa suunal? Eesti ja Venemaa suhete paranemisest saab kordades rohkem Eesti ettevõtjaid kasu, kui paarkümmend Aserbaidžaani õnne ja kiiret tulu otsima läinud äriliidrid.
See juhtum on tekitanud küsimusi, kas ja kui palju ning kuidas peab president välisriikides kaitsma Eesti ettevõtjate huve?
Majandusbuum ärgitas Eesti äriliidreid paigutama oma raha endistesse vennasvabariikidesse. Loodeti, et Eesti majandusime kordub ka meist oma arengus mahajäänumates endistes liiduvabariikides. Näiteks Aserbaidžaani paigutatud 260 miljonist kroonist lootsid Marcel Vichmann, Hans H. Luik ja teised teenida viie aastaga tagasi pool miljardit.
Tegelikult tekkisid pärast raha Aserbaidžaani jõudmist kohe probleemid. Algselt osta loodetud maatükki ei õnnestunud investoritel enda kätte saada, sest sealne kaitseministeerium otsustas eestlaste noolitud maatüki jätta riigile. Meie meestele pakuti asendusmaad, mille omandiõigusega on aga senini segased lood. Vahepeal pidi panema ameti maha majandusminister, kes oli Eesti investoritele nn „katuseks“. Lisaks tekkisid investoritel kahtlused, et nad on investeerimisprojekti korraldanud investeerimispangale GILD maksnud põhjendamatult kõrgeid tasusid.
Tundus, et kogu projekt lendab vastu taevast, kui ühel hetkel selgus, et president Ilvesel on plaanis riigivisiit Bakuusse ja kohtumised sealse presidendi Alijeviga.
Äriliidrite kuluaaritöö tulemusel võttis president Ilves oma kohtumistel jutuks ka Eesti ettevõtjate mure ning probleemid kinnisvaraarendusega. Hiljem on ettevõtjad tunnistanud, et presidendist oli palju abi. Pärast Ilvese riigivisiiti hakkasid Aserbaidžaanis Eesti investoritel asjad jälle paremuse poole liikuma ning ettevõtjatel on lootus oma raha tagasi saada. Võib-olla ka loodetud tulu teenida.
Ühest küljest tuleb president Ilvest tunnustada, sest ta oli nõus astuma välja Eesti ettevõtjate kaitseks. Selles ei ole midagi erandlikku. Oma investoreid üritavad aidata väga paljud riigid. Mäletame Ühendriikide saatkonna ja poliitikute aktiivset kuluaaritööd Eestis, kui Ameerika energiafirma üritas osta Narvas asuvaid elektrijaamu. Hiljuti saime aga Aktuaalsest Kaamerast teada, et Pärnumaale miljardeid kroone kalakasvatusse investeerida lubava Taani ettevõtja huvides külastab Eesti riigiasutuste koridore ja kabinette siinne Taani suursaadik. Oma ettevõtjate huvide kaitsmise nõudmine on tavaline osa riikidevahelisest tippsuhtlusest.
Ja ka president Ilvesel on nüüd õigus nõuda Eesti ettevõtjatelt Eesti riigi huvide eest seismist. Poolteist kuud pärast riigivisiiti Bakuusse oli Ilves oma kõnes kriitiline ettevõtjate suhtes ja küsis, milline on olnud ettevõtjate panus riigi arengusse. Kuigi paljud äriliidrid pidasid toona presidendi kriitikat ülekohtuseks, oli tänaseks päevavalgele tulnud informatsiooni põhjal Ilvesel õigus ettevõtjatele valusaid küsimusi esitada, sest riik, tema isikus, oli enda abikäe juba ulatanud. Konkreetse juhtumi puhul küll ainult paarikümnele ettevõtjale, aga asi seegi.
Igal mündil on loomulikult kaks külge. Aserbaidžaanis juhtunu valguses on oluline küsida, kas me saame olla kindlad, et seekord jäid Eesti riigi huvid kõrgemale äriliidrite majandushuvidest. Aserbaidžaan ei ole mingi demokraatia ega vaba majanduse kants. Tegemist on autoritaarse riigiga, kus on probleeme ajakirjandusvabaduse ja korruptsiooniga. Näiteks mulluses korruptsiooni tajumise indeksis oli meie endine vennasvabariik 180 riigi seas 158. kohal. On selge, et kui Eesti riigipea küsiks Aserbaidžaani presidendilt kriitilisi küsimusi inimõiguste kaitsmise või meedia kontrollimise kohta, siis ei saaks ka meie äriliidrid sealsete riigijuhtide positiivse kohtlemise osaliseks.
Eesti riigijuhid on olnud kriitilised Venemaal toimuva suhtes, kuid samas oleme valmis pigistama silma kinni teiste endiste liiduvabariikide osas, mis oma riigi juhtimise ja poliitiliselt kultuuriga ei erine sugugi Venemaast.
Reedeses Äripäevas kirjeldatud president Ilves Aserbaidžaani investeerinud ettevõtjate päästeoperatsioon näitab, et meie riik on valmis aitama oma ettevõtjaid ka seal, kus demokraatiaga on lood kehvad. Ehk kus ei järgita neid väärtusi, mida oleme oma riigis kalliks pidanud. Äkki tasub nüüd astuda otsustav samm edasi ja muuta Eesti riigi suhtumist ka Venemaa suunal? Eesti ja Venemaa suhete paranemisest saab kordades rohkem Eesti ettevõtjaid kasu, kui paarkümmend Aserbaidžaani õnne ja kiiret tulu otsima läinud äriliidrid.
teisipäev, 8. september 2009
Investeerimissoovitus
Natukene naljakas oli lugeda eelmisel nädalal analüütikute kommentaare Ekspress Grupis toimunud muudatuste kohta. Teatavasti otsustasid oma senise ameti jätta Priit Leito ja Viljar Ots ning Ekspress Grupi uueks juhiks saab Gunnar Kobin. Leito ja Otsa lahkumiseks tuli initsiatiiv töövõtja mitte aga omaniku poolelt ja see võiks teha aktsionärid ettevaatlikuks.
Postimehele seda teemat kommenteerinud analüütikute hinnangul ei mõju aga muutused Ekspress Grupile halvasti. Swedbanki analüütik Risto Hunt oli kindel, et muutus juhtkonnas toob ettevõttesse uusi ideid nii äri laiendamiseks kui ka kasumlikkuse tõstmiseks. LHV Panga anlüütik Henri Adams oli aga kindel, et aktsionäridele ei tohiks suuri üllatusi tulla, sest grupi suuromanik on jätkuvalt Hans H. Luik, kelle visioon ja eesmärgid on kindlalt paigas.
Hoopis vastupidi kommenteerisid Leito lahkumist aga konkurentide juhid Igor Rõtov ja Mart Kadastik.
Sageli öeldakse, et ajakirjanikud on pealiskaudsed ning seda saab aru siis, kui lehes ilmub mõni artikkel selle valdkonna või firma kohta, mida sa tead. See ütlus iseloomustab hästi ka Ekspress Grupis toimunud muutusi kommenteerinud analüütikuid.
Leito lahkumine ja Kobini naasmine peegeldab minu jaoks seda, et firmas on suured probleemid, aga suuromanikul ei ole veel lahendusi. Enne Ekspress Gruppi investeerimist soovitan oodata ära kolmanda kvartali majandustulemused. Tõenäoliselt näitab meediafirma kolmandas kvartalis kahjumit. Samuti tasub enne investeerimist vaadata, millised muutused hakkavad Ekspress Grupis toimuma Maalehe ja Eesti Ekspressi teine-teisele lähenemisega ning kuidas üritab Kobin praeguseid probleeme lahendama hakata.
Postimehele seda teemat kommenteerinud analüütikute hinnangul ei mõju aga muutused Ekspress Grupile halvasti. Swedbanki analüütik Risto Hunt oli kindel, et muutus juhtkonnas toob ettevõttesse uusi ideid nii äri laiendamiseks kui ka kasumlikkuse tõstmiseks. LHV Panga anlüütik Henri Adams oli aga kindel, et aktsionäridele ei tohiks suuri üllatusi tulla, sest grupi suuromanik on jätkuvalt Hans H. Luik, kelle visioon ja eesmärgid on kindlalt paigas.
Hoopis vastupidi kommenteerisid Leito lahkumist aga konkurentide juhid Igor Rõtov ja Mart Kadastik.
Sageli öeldakse, et ajakirjanikud on pealiskaudsed ning seda saab aru siis, kui lehes ilmub mõni artikkel selle valdkonna või firma kohta, mida sa tead. See ütlus iseloomustab hästi ka Ekspress Grupis toimunud muutusi kommenteerinud analüütikuid.
Leito lahkumine ja Kobini naasmine peegeldab minu jaoks seda, et firmas on suured probleemid, aga suuromanikul ei ole veel lahendusi. Enne Ekspress Gruppi investeerimist soovitan oodata ära kolmanda kvartali majandustulemused. Tõenäoliselt näitab meediafirma kolmandas kvartalis kahjumit. Samuti tasub enne investeerimist vaadata, millised muutused hakkavad Ekspress Grupis toimuma Maalehe ja Eesti Ekspressi teine-teisele lähenemisega ning kuidas üritab Kobin praeguseid probleeme lahendama hakata.
Ühe kohtumise märkmed: tulumaksu tõus otsustatakse novembris ja Keskerakond saab uue liikme
Sel nädalal jooksis uudistest läbi, et riigikogu Rahvaliidu fraktsiooni liikmetest kolm kandideerivad ka kohalikel valimistel. Ei kandideeri näiteks Tarmo Mänd. Põhjus pidavat olema lihtne. Tarmo Mänd plaanib Rahvaliidust lahkuda ja liituda Keskerakonnaga. Vähemalt oli see teema väidetavalt jutuks eelmisel nädalal keskerakondlase Kadri Simsoni ja rahvaliitlase Manuela Pihlapi kohtumisel. Mõned selle kohtumise ülestähendused jõudsid ka Äripäeva toimetusse.
Simsoni olla kohtumisel informeerinud ka Rahvaliitu sotsidega peetud konsultatsioonidest ja teatas, et Eiki Nestori hinnangul peaks tulumaksumäära tõus saama seadustatud pärast kohalikke valimisi ehk novembris.
Tarmo Männi lahkumine Rahvaliidust on usutav, tulumaksumäära tõus aga väheusutav. Selle otsuse läbisurumiseks ei ole riigikogus piisavalt jõudu. Aga eks saab näha.
Simsoni olla kohtumisel informeerinud ka Rahvaliitu sotsidega peetud konsultatsioonidest ja teatas, et Eiki Nestori hinnangul peaks tulumaksumäära tõus saama seadustatud pärast kohalikke valimisi ehk novembris.
Tarmo Männi lahkumine Rahvaliidust on usutav, tulumaksumäära tõus aga väheusutav. Selle otsuse läbisurumiseks ei ole riigikogus piisavalt jõudu. Aga eks saab näha.
Vikerraadio kommentaar: eelarveaukude lappimiseks kehtestati elektrimaks
Valitsusliidu otsus võtta sel aastal Eesti Energiast välja suurem osa eelmise majandusaasta kasumist ei ole midagi muud, kui varjatud maksutõus ehk elektrimaksu kehtestamine. Maksukogujaks ei ole aga maksuamet vaid riigi omanduses olev monopoolne energiafirma.
Valitsuse otsuse kohaselt maksab iga Eesti elanik sel aastal riigile kokku ligi 1000 krooni elektrimaksu. Nii suur on Eesti Energia eelmise aasta kasum jagatuna kõigi Eesti elanike peale. Nüüd võetakse see summa riigieelarve aukude lappimiseks.
Enamuse kasumi ettevõttest välja võtmine näitab, et Eesti Energia on küsinud sel aastal müüdava elektri eest liiga kõrget hinda ning valitsuse otsus on kivi konkurentsiameti kapsaaeda. Konkurentsiamet peaks meil kooskõlastama monopoolse ettevõtte hinnapoliitika ja tagama, et monopolide kehtestatud hinnad ei ole liiga kõrged.
Energiafirma kasumist riigieelarve lappimine on aga parim tõestus, et konkurentsiamet ei tööta hästi või on Eesti Energia oma hinnatõusu põhjendustega sellele riiklikule järelevalveasutusele lihtsalt osavalt kärbseid pähe ajanud.
Selle asemel, et võtta miljard energiafirmast omanikutuluna välja oleks tarbijate suhtes ausam, kui Eesti Energia langetaks hoopis hinda. Hinnalangus oleks tõhus ergutav süst kiratsevale majandusele, sest jätaks nii elanike kui ettevõtjate kätte rohkem raha, millele nad saaksid leida parema rakenduse, kui seda on energiafirma nuumamine. Tõsi, Eesti Energia teatas hiljuti hindade alandamisest, kuid see langus on häbiväärselt väike kõrvutades saadud võitu Eesti Energia kasumiga. Keskmise majapidamise aastane kulu vähenes 144 krooni, kasumit on riigifirma aastaga aga igalt inimeselt (mitte majapidamiselt) kogunud 1000 krooni.
Muidugi võib minu eeldus kõrge elektrihinna kohta olla vale, sest juba aastaid on Eesti Energia puhul räägitud suurest investeerimisvajadusest. Seetõttu ma näeksin Eesti Energia ühe omanikuna parema meelega sellist lahendust, et energiafirma ei kasutaks oma kasumit riigieelarve aukude lappimiseks, vaid suunaks teenitud rahad energiafirma „aukude lappimiseks“ ehk investeeriks näiteks senisest enam varustuskindluse tagamisse. Ka sellest saaks meie majandus tõenäoliselt lõpptulemusena rohkem kasu, kui lihtsalt kogunenud kasumi laiali pihustamisest.
Valitsusliidu otsusega kaasneb risk, et tulevikus peab Eesti Energia elektrihinda tõstma järsemalt. Kui täna on riiklik energiamonopol pandud maksukoguja rolli ja seetõttu võivad mõned investeeringud lükkuda edasi, siis tulevikus võib nende tegemine olla rahamahukam. Ja kust mujalt Eesti Energia lõpptulemusena ikka raha saab kui oma klientide taskust.
Valitsuse otsus näitab ka seda, et Eesti Energia tuleks viia börsile, vähemalt ettevõtte vähemusosalus. Siis tekiks firma juhtkonda ja nõukogusse ka eraomanike esindajaid, kes võib-olla tunneksid rohkem muret ettevõtte tuleviku pärast ning muretseksid vähem valitsusliidu erakondade võimaliku tulemuse pärast kohalikel valimistel.
Vähemalt tekiks meil diskussioon teemal, kui palju omanikutulu tasub energiafirmast välja viia, et see ei kahjustaks ettevõtte tulevikuväljavaateid. On selge, et ametiaja pikendamist oodanud Eesti Energia juht Sandor Liive ei saanud avalikult omaniku tahte vastu protestida.
Ettevõtte osaline erastamine aitaks vähendada ettevõtte politiseeritust, millele viitab veel üks eelmise nädala uudis. Endise rahandusministri ning Isamaa ja Res Publica Liidu liikme Taavi Veskimägi asumine erakonnakaaslase Juhan Partsi kureeritava ning Eesti Energiast eraldatava põhivõrgu ehk Eleringi juhi kohale.
Tegemist on olulise ja mõjuka ametiga ning on hämmastav, et selle ametikoha täitmiseks ei korraldatud avalikku konkurssi. Enam kui 100 000 krooni kuus teenima hakkav Veskimägi asub juhtima ettevõtet, mis on väärt ligi kolm miljardit krooni.
On halb, et sellise ettevõtte juht otsustatakse panna paika erakondade tagatubades ilma avaliku konkursita. Vormiliselt tegi küll otsuse Eleringi nõukogu, kus poliitikuid ei ole, aga sisuliselt oli otsustaja majandusminister Juhan Parts, sest ilma tema teadmise ja nõusolekuta poleks Eleringi nõukogu julgenud ettevõttele uut juhti ametisse määrata.
Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit lubavad praegu toimuvas valimiskampaanias Tallinnas värsket energiat ning muutusi senises linnajuhtimises, kus samuti on loodud palju poliitilisi ametikohti. Riigi tasandil, Eesti Energiat juhtides, käituvad aga valitsusliidu erakonnad kahjuks täpselt samamoodi nagu Edgar Savisaare juhitav Keskerakond Tallinnas.
Valitsuse otsuse kohaselt maksab iga Eesti elanik sel aastal riigile kokku ligi 1000 krooni elektrimaksu. Nii suur on Eesti Energia eelmise aasta kasum jagatuna kõigi Eesti elanike peale. Nüüd võetakse see summa riigieelarve aukude lappimiseks.
Enamuse kasumi ettevõttest välja võtmine näitab, et Eesti Energia on küsinud sel aastal müüdava elektri eest liiga kõrget hinda ning valitsuse otsus on kivi konkurentsiameti kapsaaeda. Konkurentsiamet peaks meil kooskõlastama monopoolse ettevõtte hinnapoliitika ja tagama, et monopolide kehtestatud hinnad ei ole liiga kõrged.
Energiafirma kasumist riigieelarve lappimine on aga parim tõestus, et konkurentsiamet ei tööta hästi või on Eesti Energia oma hinnatõusu põhjendustega sellele riiklikule järelevalveasutusele lihtsalt osavalt kärbseid pähe ajanud.
Selle asemel, et võtta miljard energiafirmast omanikutuluna välja oleks tarbijate suhtes ausam, kui Eesti Energia langetaks hoopis hinda. Hinnalangus oleks tõhus ergutav süst kiratsevale majandusele, sest jätaks nii elanike kui ettevõtjate kätte rohkem raha, millele nad saaksid leida parema rakenduse, kui seda on energiafirma nuumamine. Tõsi, Eesti Energia teatas hiljuti hindade alandamisest, kuid see langus on häbiväärselt väike kõrvutades saadud võitu Eesti Energia kasumiga. Keskmise majapidamise aastane kulu vähenes 144 krooni, kasumit on riigifirma aastaga aga igalt inimeselt (mitte majapidamiselt) kogunud 1000 krooni.
Muidugi võib minu eeldus kõrge elektrihinna kohta olla vale, sest juba aastaid on Eesti Energia puhul räägitud suurest investeerimisvajadusest. Seetõttu ma näeksin Eesti Energia ühe omanikuna parema meelega sellist lahendust, et energiafirma ei kasutaks oma kasumit riigieelarve aukude lappimiseks, vaid suunaks teenitud rahad energiafirma „aukude lappimiseks“ ehk investeeriks näiteks senisest enam varustuskindluse tagamisse. Ka sellest saaks meie majandus tõenäoliselt lõpptulemusena rohkem kasu, kui lihtsalt kogunenud kasumi laiali pihustamisest.
Valitsusliidu otsusega kaasneb risk, et tulevikus peab Eesti Energia elektrihinda tõstma järsemalt. Kui täna on riiklik energiamonopol pandud maksukoguja rolli ja seetõttu võivad mõned investeeringud lükkuda edasi, siis tulevikus võib nende tegemine olla rahamahukam. Ja kust mujalt Eesti Energia lõpptulemusena ikka raha saab kui oma klientide taskust.
Valitsuse otsus näitab ka seda, et Eesti Energia tuleks viia börsile, vähemalt ettevõtte vähemusosalus. Siis tekiks firma juhtkonda ja nõukogusse ka eraomanike esindajaid, kes võib-olla tunneksid rohkem muret ettevõtte tuleviku pärast ning muretseksid vähem valitsusliidu erakondade võimaliku tulemuse pärast kohalikel valimistel.
Vähemalt tekiks meil diskussioon teemal, kui palju omanikutulu tasub energiafirmast välja viia, et see ei kahjustaks ettevõtte tulevikuväljavaateid. On selge, et ametiaja pikendamist oodanud Eesti Energia juht Sandor Liive ei saanud avalikult omaniku tahte vastu protestida.
Ettevõtte osaline erastamine aitaks vähendada ettevõtte politiseeritust, millele viitab veel üks eelmise nädala uudis. Endise rahandusministri ning Isamaa ja Res Publica Liidu liikme Taavi Veskimägi asumine erakonnakaaslase Juhan Partsi kureeritava ning Eesti Energiast eraldatava põhivõrgu ehk Eleringi juhi kohale.
Tegemist on olulise ja mõjuka ametiga ning on hämmastav, et selle ametikoha täitmiseks ei korraldatud avalikku konkurssi. Enam kui 100 000 krooni kuus teenima hakkav Veskimägi asub juhtima ettevõtet, mis on väärt ligi kolm miljardit krooni.
On halb, et sellise ettevõtte juht otsustatakse panna paika erakondade tagatubades ilma avaliku konkursita. Vormiliselt tegi küll otsuse Eleringi nõukogu, kus poliitikuid ei ole, aga sisuliselt oli otsustaja majandusminister Juhan Parts, sest ilma tema teadmise ja nõusolekuta poleks Eleringi nõukogu julgenud ettevõttele uut juhti ametisse määrata.
Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit lubavad praegu toimuvas valimiskampaanias Tallinnas värsket energiat ning muutusi senises linnajuhtimises, kus samuti on loodud palju poliitilisi ametikohti. Riigi tasandil, Eesti Energiat juhtides, käituvad aga valitsusliidu erakonnad kahjuks täpselt samamoodi nagu Edgar Savisaare juhitav Keskerakond Tallinnas.
Tellimine:
Postitused (Atom)