Täna hommikul oli Postimehe majandusuudiste saidil E-24 uudis "Reisimuljed: armunud Odessasse I osa". Hea tahtmise korral saaks seda isegi esitleda börsiuudisena, sest tekst on võetud börsil oleva Tallinna Kaubamaja kliendiajakirjast Hooaeg.
Tekib küsimus, kas tegemist on ajakirjandusliku materjaliga või ajakirjandusliku materjali pähe esitatud reklaamiga. Uudises on kohe juhtlõigus link, millele klikates jõuab lugeja Tallinna Kaubamaja kodulehele. Arikli autoriks ei ole aga üldsegi vist ajakirjanik, vaid Tallinna Kaubamaja turundustöötja. Vähemalt on artikli autor Anne-Liis Ostov töötanud Kaubamaja kontsernis turundusjuhina. Märget loo juures aga ei ole, et tegmist pole ajakirjanikuga.
Samuti pole märget, kas selle uudise põhe esitatud reisikirja avaldamise eest on Tallinna Kaubamaja ka Postimehele maksnud.
reede, 24. september 2010
teisipäev, 21. september 2010
Õnneks midagi ka vahelduseks loosungitele
Hariduse rahastamine on teema, millega erinevad poliitikud üritavad populaarsust võita. Kindlasti saame algavas valimiskampaanias kuulda valimisloosungeid, mis lubavad haridusele tehtavaid kulutusi suurendada, kuid vähem saame lugeda ideedest, kust see täiendav raha soovitakse võtta.
Seetõttu on mind viimastel päevadel üllatanud positiivselt justiitsminister Rein Lang ja haridusminister Tõnis Lukas. Mõlemad poliitikud on oma väljaütlemistega suutnud hariduse rahastamise teema muuta loosungite hõikamisest sisutihedaks aruteluks.
Rein Lang julges möödunud neljapäeval toimunud valitsuse pressikonverentsil oponeerida tasuta kõrghariduse eest seisjatega ning juhtis tähelepanu olulistele argumentidele.Esiteks ei ole olemas tasuta lõunaid. Kui riik pakub osale kodanikest kõrgharidust tasuta, peame arvestama, et selle maksavad kinni solidaarselt kõik maksumaksjad. Ehk nagu Lang ütles - kui keegi seab ülla eesmärgi suunata haridusse täiendavalt 1,5 miljardit krooni, peab ta ka vastama, kust ja kelle arvelt see raha tuleb.
Teine teemade ring puudutab seda, mida saab maksumaksja vastu, kui ta pakub osadele inimestele tasuta koolitust. Lang rääkis, et mitte kedagi ei saa teha sunnismaiseks, kui ta omandab Eestis hariduse. Ta võib tööle minna Prantsusmaale, Iirimaale, Norrasse, kuhu iganes. Ja seetõttu tekib küsimus, kas tõepoolest peab ühiskond välismaale tööle minevate kodanike kõrghariduse täielikult kinni maksma.
Näiteks arstid nõuavad häälekalt tervishoiusüsteemi lisaraha ähvardades muidu minna tööle rikastesse Euroopa riikidesse. Töökohavalik peab loomulikult olema igale inimesele vaba, kuid samas on välismaale tööle minevaid spetsialiste koolitanud riigil õigus nõuda nende koolitamiseks kulutatud rahast vähemalt osa tagasi. Eesti maksumaksja ei pea koolitama tööjõudu rikka Norra või Soome tarbeks.
Kolmas kõrghariduse tasuliseks muutmise argument puudutab võrdsust. Suur osa noori maksavad praegu ise või siis maksavad nende vanemad kinni kõrghariduse omandamise. Nende jaoks ei eksisteeri tasuta kõrgharidust. Selleks, et enda õpinguid rahastada tuleb kooli kõrvalt käia tööl ja see on üks põhjus, miks paljud jätavad kõrghariduse omandamise pooleli. Tallinna Tehnikaülikoolis katkestab õppetöö umbes kolmandik üliõpilastest.Seetõttu oleks aus, kui praegu tasuta kõrgharidust omavad noored võtaksid mingi osa kuludest enda kanda ning praegu enda hariduse eest ise maksvate üliõpilaste rahaline koormus väheneb.
Kõrghariduse tasuliseks muutmise vastastel on samuti tugevaid argumente. Näiteks võib halveneda hariduse kättesaadavus vaesematele peredele, suureneda veelgi lõhe erineva sissetulekuga inimeste vahel.
Need vastuargumendid aga ei tähenda, et tasuline kõrghariduse idee tuleks kohe kõrvale heita. Üks võimalus saada haridussüsteemi raha juurde on see, kui kõik tudengid osagi nende harimiseks kulutatavatest summadest tasuvad ise, mitte ei kanna seda kogu koormat umbisikuline maksumaksja.
Seetõttu on positiivne haridusminister Tõnis Lukase algatus. Ta pakkus välja ühe idee, kuidas neid eespool kirjeldatud probleeme lahendada. Minu hinnangul on sellel ideel jumet, sest on heaks kompromissiks tasulise kõrghariduse toetajate ja vastaste jaoks.
Lukase idee kohaselt oleks kõrghariduse omandamine noorele inimesele tõesti tasuta ehk tema ideed rakendades ei saa väita, et hea hariduse saamine muutub vaesematele inimestele kättesaamatumaks.
Samas pakub Lukas välja, et kui sa oled riigi kulul hariduse omandanud ja läinud pärast ülikooli lõppu tasuvale tööle, siis hakkad sa oma sissetulekust maksma väikese osa ühiskonnale sihtotstarbeliselt tagasi ja toetad neid noori, kes on alles oma haridustee alguses.
Ootuspäraselt sai Tõnis Lukase ettepanek palju kriitikat. Küll öeldi, et tegemist on pooliku lahendusega, küll nõuti täpseid arvutusi. Aga on väga hea, et haridusminister ei tulnud välja lõplikku lahendusega ning ei otsustanud haridussüsteemi täiendava raha leidmist kuskil kabinetivaikuses. Kõigile neile, kes tormasid Lukast materdama, on mul üks palve. Olge konstruktiivsed. Enne Lukase ideele ei ütlemist mõelge korraks, kas teil endil on parem lahendus. Kui ei ole, siis on targem olla vait, sest Eesti elu paremaks muuta lubavaid loosungeid peame lugema niigi liiga sageli.
Seetõttu on mind viimastel päevadel üllatanud positiivselt justiitsminister Rein Lang ja haridusminister Tõnis Lukas. Mõlemad poliitikud on oma väljaütlemistega suutnud hariduse rahastamise teema muuta loosungite hõikamisest sisutihedaks aruteluks.
Rein Lang julges möödunud neljapäeval toimunud valitsuse pressikonverentsil oponeerida tasuta kõrghariduse eest seisjatega ning juhtis tähelepanu olulistele argumentidele.Esiteks ei ole olemas tasuta lõunaid. Kui riik pakub osale kodanikest kõrgharidust tasuta, peame arvestama, et selle maksavad kinni solidaarselt kõik maksumaksjad. Ehk nagu Lang ütles - kui keegi seab ülla eesmärgi suunata haridusse täiendavalt 1,5 miljardit krooni, peab ta ka vastama, kust ja kelle arvelt see raha tuleb.
Teine teemade ring puudutab seda, mida saab maksumaksja vastu, kui ta pakub osadele inimestele tasuta koolitust. Lang rääkis, et mitte kedagi ei saa teha sunnismaiseks, kui ta omandab Eestis hariduse. Ta võib tööle minna Prantsusmaale, Iirimaale, Norrasse, kuhu iganes. Ja seetõttu tekib küsimus, kas tõepoolest peab ühiskond välismaale tööle minevate kodanike kõrghariduse täielikult kinni maksma.
Näiteks arstid nõuavad häälekalt tervishoiusüsteemi lisaraha ähvardades muidu minna tööle rikastesse Euroopa riikidesse. Töökohavalik peab loomulikult olema igale inimesele vaba, kuid samas on välismaale tööle minevaid spetsialiste koolitanud riigil õigus nõuda nende koolitamiseks kulutatud rahast vähemalt osa tagasi. Eesti maksumaksja ei pea koolitama tööjõudu rikka Norra või Soome tarbeks.
Kolmas kõrghariduse tasuliseks muutmise argument puudutab võrdsust. Suur osa noori maksavad praegu ise või siis maksavad nende vanemad kinni kõrghariduse omandamise. Nende jaoks ei eksisteeri tasuta kõrgharidust. Selleks, et enda õpinguid rahastada tuleb kooli kõrvalt käia tööl ja see on üks põhjus, miks paljud jätavad kõrghariduse omandamise pooleli. Tallinna Tehnikaülikoolis katkestab õppetöö umbes kolmandik üliõpilastest.Seetõttu oleks aus, kui praegu tasuta kõrgharidust omavad noored võtaksid mingi osa kuludest enda kanda ning praegu enda hariduse eest ise maksvate üliõpilaste rahaline koormus väheneb.
Kõrghariduse tasuliseks muutmise vastastel on samuti tugevaid argumente. Näiteks võib halveneda hariduse kättesaadavus vaesematele peredele, suureneda veelgi lõhe erineva sissetulekuga inimeste vahel.
Need vastuargumendid aga ei tähenda, et tasuline kõrghariduse idee tuleks kohe kõrvale heita. Üks võimalus saada haridussüsteemi raha juurde on see, kui kõik tudengid osagi nende harimiseks kulutatavatest summadest tasuvad ise, mitte ei kanna seda kogu koormat umbisikuline maksumaksja.
Seetõttu on positiivne haridusminister Tõnis Lukase algatus. Ta pakkus välja ühe idee, kuidas neid eespool kirjeldatud probleeme lahendada. Minu hinnangul on sellel ideel jumet, sest on heaks kompromissiks tasulise kõrghariduse toetajate ja vastaste jaoks.
Lukase idee kohaselt oleks kõrghariduse omandamine noorele inimesele tõesti tasuta ehk tema ideed rakendades ei saa väita, et hea hariduse saamine muutub vaesematele inimestele kättesaamatumaks.
Samas pakub Lukas välja, et kui sa oled riigi kulul hariduse omandanud ja läinud pärast ülikooli lõppu tasuvale tööle, siis hakkad sa oma sissetulekust maksma väikese osa ühiskonnale sihtotstarbeliselt tagasi ja toetad neid noori, kes on alles oma haridustee alguses.
Ootuspäraselt sai Tõnis Lukase ettepanek palju kriitikat. Küll öeldi, et tegemist on pooliku lahendusega, küll nõuti täpseid arvutusi. Aga on väga hea, et haridusminister ei tulnud välja lõplikku lahendusega ning ei otsustanud haridussüsteemi täiendava raha leidmist kuskil kabinetivaikuses. Kõigile neile, kes tormasid Lukast materdama, on mul üks palve. Olge konstruktiivsed. Enne Lukase ideele ei ütlemist mõelge korraks, kas teil endil on parem lahendus. Kui ei ole, siis on targem olla vait, sest Eesti elu paremaks muuta lubavaid loosungeid peame lugema niigi liiga sageli.
pühapäev, 19. september 2010
Valijal on lühike mälu, õnneks ajakirjanikul mitte
Viimasel nädalal palju vastukajasid tekitanud IRLi kampaania-küsitlus on piinlik küll. Esiteks, piinlik seetõttu, et IRLi juhid ei julge avalikkusele tunnistada, et tegemist on valimiskampaania ühe osaga. Olen ise näinud Ene Ergma ja Mart Laari selgitusi, need on ikka väga magedad. Teiseks, IRL arvab, et valija on lühikese mäluga ning seetõttu võib valetada.
Ühe vale tõi hästi tänases raadiosaates välja Kalle Muuli. IRL väidab oma küsitlusankeedis, et tema valitsuses oleku ajal on pensionid 44% tõusnud, aga sellest väitest on jäänud ära ainult kaks sõna ning seetõttu on IRLi väide ka vale. Õigem oleks sellesse ankeeti kirjutada, et sõltumata IRLi püüdlustest on praeguse valitsusliidu ajal pensionid tõusnud, sest nagu Muuli meenutas, siis oli IRL eesotsas Mart Laariga see, kes pidas kriisiajal vajalikuks ka pensionide kärpimist.
Kuniks ajakirjanike mälu on pikem keskmise valija mälust, võiks poliitikud oma kampaaniates valetamist vältida. Laar peaks ju seda oma pikast poliitiku-karjäärist hästi teadma, et valel on lühikesed jalad.
IRLiga veel üks naljakas juhtum sellest nädalast, mis näitab, et see erakond ei soovi avalikkusele rääkida asjadest nii nagu need on. Saime nädala esimesel poolel vihje, et IRL on oma maja müüki pannud, et saada raha valimiskampaania kulude katmiseks. Ajakirjanik küsis IRLilt kommentaari ja algas üks häma. Ken-Marti Vaher, kes võiks olla IRLis selles küsimuses kõige paremini informeeritud, ei tahtnud esimese hooga üldse midagi teema kohta öelda ja suunas ajakirjaniku pressinimese poole. Kui Eesti Päevaleht sel nädalal uudise avalikuks tegi, siis asus IRL rääkima, et müügi põhjus pole mitte raha, vaid pigem see, et maja on IRLile jäänud lihtsalt kitsaks. Ei usu ma mitte kuidagi seda põhjendust. Kui see nii oleks, siis saanuks IRLi esindajad seda ka kohe öelda. Tõenäoliselt juhtus nii, et IRL hakkas saama ajakirjanikelt päringuid Keskerakonnas ja Reformierakonnas ringleva info kohta IRLi maja müügist. Tehti kiiresti mõned kriisikoosolekud, et mõelda välja sobilik põhjendus. Rahahäda ja selle lahendamine maja müügiga poleks erakonna mainele võibolla kõige paremini mõjunud. Nii jõutigi põhjenduseni, et maja on lihtsalt jäänud kitsaks.
IRL on kahjuks läinud valimiste eel pooltõdede rääkimise ja hämamise teed. Tõenäoliselt on põhjuseks hirm, et IRL võib teha uutel valimistel kehvema tulemuse ehk saada riigikogus senisest vähem kohti ning Reform võib teha parema tulemuse ehk saada rohkem kohti.
Ühe vale tõi hästi tänases raadiosaates välja Kalle Muuli. IRL väidab oma küsitlusankeedis, et tema valitsuses oleku ajal on pensionid 44% tõusnud, aga sellest väitest on jäänud ära ainult kaks sõna ning seetõttu on IRLi väide ka vale. Õigem oleks sellesse ankeeti kirjutada, et sõltumata IRLi püüdlustest on praeguse valitsusliidu ajal pensionid tõusnud, sest nagu Muuli meenutas, siis oli IRL eesotsas Mart Laariga see, kes pidas kriisiajal vajalikuks ka pensionide kärpimist.
Kuniks ajakirjanike mälu on pikem keskmise valija mälust, võiks poliitikud oma kampaaniates valetamist vältida. Laar peaks ju seda oma pikast poliitiku-karjäärist hästi teadma, et valel on lühikesed jalad.
IRLiga veel üks naljakas juhtum sellest nädalast, mis näitab, et see erakond ei soovi avalikkusele rääkida asjadest nii nagu need on. Saime nädala esimesel poolel vihje, et IRL on oma maja müüki pannud, et saada raha valimiskampaania kulude katmiseks. Ajakirjanik küsis IRLilt kommentaari ja algas üks häma. Ken-Marti Vaher, kes võiks olla IRLis selles küsimuses kõige paremini informeeritud, ei tahtnud esimese hooga üldse midagi teema kohta öelda ja suunas ajakirjaniku pressinimese poole. Kui Eesti Päevaleht sel nädalal uudise avalikuks tegi, siis asus IRL rääkima, et müügi põhjus pole mitte raha, vaid pigem see, et maja on IRLile jäänud lihtsalt kitsaks. Ei usu ma mitte kuidagi seda põhjendust. Kui see nii oleks, siis saanuks IRLi esindajad seda ka kohe öelda. Tõenäoliselt juhtus nii, et IRL hakkas saama ajakirjanikelt päringuid Keskerakonnas ja Reformierakonnas ringleva info kohta IRLi maja müügist. Tehti kiiresti mõned kriisikoosolekud, et mõelda välja sobilik põhjendus. Rahahäda ja selle lahendamine maja müügiga poleks erakonna mainele võibolla kõige paremini mõjunud. Nii jõutigi põhjenduseni, et maja on lihtsalt jäänud kitsaks.
IRL on kahjuks läinud valimiste eel pooltõdede rääkimise ja hämamise teed. Tõenäoliselt on põhjuseks hirm, et IRL võib teha uutel valimistel kehvema tulemuse ehk saada riigikogus senisest vähem kohti ning Reform võib teha parema tulemuse ehk saada rohkem kohti.
neljapäev, 16. september 2010
Luik ja Schibsted valmistavad ette vangerdusi Eesti meediaturul
Informeeritud allika käest laekus Äripäeva ajakirjanikule info, et Ekspress Grupi suuromanik Hans H. Luik ja norrakate Schibsted peavad praegu läbirääkimisi. Võimalik, et nende kõneluste tulemusena toimuvad juba sel aastal mõningad vangerdused Eesti meediaturul.
Kahjuks ei ole see allikas nii hästi informeeritud, et teaks kõneluste sisu. Pakun mõned spekulatsioonid, mille üle Luik ja norrakad võivad kõnelusi pidada.
1. Luik loobub osalusest Õhtulehes ja samas saab endale Schibstedi osaluse Ajakirjade Kirjastuses. See tehing tundub kõige tõenäolisem.
Õhtulehes ja Ajakirjade Kirjastuses jagunevad praegu Ekspress Grupil ja norrakate Eesti Meedial osalused võrdselt. Kunagi oli taoline turu jaotamine mõistlik, kuid nüüd on olukord muutunud. Eesti Ekspress on koos välimuse värskendamisega muutnud ka oma sisukontseptsiooni ja pigem asunud konkureerima Õhtulehega. Õigem oleks öelda, et on asunud täitma seda tühimikku, mille Õhtuleht on jätnud vabaks. Ekspress Grupi seisukohast võiks olla mõistlik loobuda osalusest Õhtulehes ning üritada siis Õhtulehelt ka lugejaid ja tellijaid ära tõmmata.
Ajakirjade Kirjastuse Ekspress Grupi kontrolli alla liikumise poolt räägib see, et ajakirjad pole Schibstedi jaoks olnud oluline valdkond. Schibstedi lipulaevadeks on Norras ja Rootsis tabloidid ning seetõttu on taolisest vangerdusest huvitatud mõlemad pooled. Osaluse müügist Õhtulehes poleks aga huvitatud Schibsted. Seega võib olla norrakate tingimuseks, et kui Luik tahab müüa Ekspress Grupi osaluse Õhtulehes, siis peab ta ostma Eesti Meedialt ära osaluse Ajakirjade Kirjastuses.
Võimalik, et kõnelused puudutavad aga ainult ühte ühisfirmat ning siis on selleks Õhtuleht.
2. Osaluse müük Eesti Päevalehes?
Luik on viimasel ajal soovinud Päevalehes muutusi, kuid pole nende muutuste tegemiseks leidnud ühist keelt kaasomaniku Jaan Manitskiga, kes on näiteks pannud veto Luige plaanidele teha muutusi Päevalehe juhtkonnas. Teisalt pole Manitski olnud ka nõus oma osalust müüma Luigele, et viimane saaks Päevalehega tegutsemiseks vabad käed.
Arvestades Manitski-faktorit ja Päevalehe kehva äriseisu, siis võiks Luik olla huvitatud osaluse müügist. Häda aga selles, et Postimehel pole mingit huvi selle osaluse ostmise vastu. Postimehe positsioon on praegu piisavalt tugev ja väiksema konkurendi ostuks pole mingit vajadust.
3. Schibsted müüb Ekspress Grupile Kanal2?
Viimase aasta jooksul on meediaringkondades liikunud jutud, et Schibsted plaanib väljuda Eestis teleturult ja on huvitatud loobuma Kanal2st. Kui need jutud peavad paika, siis tõenäoliselt ei oleks aga ostjaks Ekspress Grupp, kellel ei ole selleks raha. Kui müügisoov oleks tõsine, siis tõenäoliselt pakuksid norrakad Kanal2 ka Äripäeva omanikele Bonnieritele. Kanal2 müügi vastu on kindlasti aga Schibstedi kohapealsed juhid eesotsas Mart Kadastikuga, kellele teleäri on südamelähedane. Lisaks võtab tele ka üha suuremat tükki reklaamiturul.
4. Tõenäoliselt ei puuduta kõnelused ka Postimehe või Eesti Ekspressi müüki.
Eesti Ekspress on viimane, mida Luik on valmis müüma, sõltumata sellest, millised on nädalalehe majandustulemused. Postimehe müügiks pole aga norrakatel mingit vajadust ja sarnaselt Kanal2-le pole ka Luigel piisavalt raha, et Eesti suurimat päevalehte osta. Luige ja norrakate vahel peetavatel kõnelustel on ikkagi Luik pigem müüja poolel ja norrakad ostja rollis.
5. Luik müüb maha Delfi?
Delfi eest makstud kõrge hind ja selle tehinguga võetud laenukoorem on pannud Luige aktiivselt tegutsema. Delfis toimuv on muutunud Luigele esimeseks prioriteediks ning ta lööb igapäevaselt aktiivselt kaasa Delfi tegemistes. Lisaks kõigele läheb Delfil ka reklaamiturul praegu hästi.
Delfi müük oleks ka liiga suur hoopi Luige ego pihta, sest näitaks teda ebaõnnestujana. Delfi ost küll tekitas Ekspress Grupile probleeme, kuid samas on Luige jaoks praegu ka kõige suuremaks võimaluseks. Sellest kanalist ta ei loobu. Tuleb ka arvestada, et Delfist ja/või Eesti Ekspressist loobumisega kaotaks Luik tuntavalt oma mõjuvõimu Eestis. Seda ta kindlasti väldib.
Kahjuks ei ole see allikas nii hästi informeeritud, et teaks kõneluste sisu. Pakun mõned spekulatsioonid, mille üle Luik ja norrakad võivad kõnelusi pidada.
1. Luik loobub osalusest Õhtulehes ja samas saab endale Schibstedi osaluse Ajakirjade Kirjastuses. See tehing tundub kõige tõenäolisem.
Õhtulehes ja Ajakirjade Kirjastuses jagunevad praegu Ekspress Grupil ja norrakate Eesti Meedial osalused võrdselt. Kunagi oli taoline turu jaotamine mõistlik, kuid nüüd on olukord muutunud. Eesti Ekspress on koos välimuse värskendamisega muutnud ka oma sisukontseptsiooni ja pigem asunud konkureerima Õhtulehega. Õigem oleks öelda, et on asunud täitma seda tühimikku, mille Õhtuleht on jätnud vabaks. Ekspress Grupi seisukohast võiks olla mõistlik loobuda osalusest Õhtulehes ning üritada siis Õhtulehelt ka lugejaid ja tellijaid ära tõmmata.
Ajakirjade Kirjastuse Ekspress Grupi kontrolli alla liikumise poolt räägib see, et ajakirjad pole Schibstedi jaoks olnud oluline valdkond. Schibstedi lipulaevadeks on Norras ja Rootsis tabloidid ning seetõttu on taolisest vangerdusest huvitatud mõlemad pooled. Osaluse müügist Õhtulehes poleks aga huvitatud Schibsted. Seega võib olla norrakate tingimuseks, et kui Luik tahab müüa Ekspress Grupi osaluse Õhtulehes, siis peab ta ostma Eesti Meedialt ära osaluse Ajakirjade Kirjastuses.
Võimalik, et kõnelused puudutavad aga ainult ühte ühisfirmat ning siis on selleks Õhtuleht.
2. Osaluse müük Eesti Päevalehes?
Luik on viimasel ajal soovinud Päevalehes muutusi, kuid pole nende muutuste tegemiseks leidnud ühist keelt kaasomaniku Jaan Manitskiga, kes on näiteks pannud veto Luige plaanidele teha muutusi Päevalehe juhtkonnas. Teisalt pole Manitski olnud ka nõus oma osalust müüma Luigele, et viimane saaks Päevalehega tegutsemiseks vabad käed.
Arvestades Manitski-faktorit ja Päevalehe kehva äriseisu, siis võiks Luik olla huvitatud osaluse müügist. Häda aga selles, et Postimehel pole mingit huvi selle osaluse ostmise vastu. Postimehe positsioon on praegu piisavalt tugev ja väiksema konkurendi ostuks pole mingit vajadust.
3. Schibsted müüb Ekspress Grupile Kanal2?
Viimase aasta jooksul on meediaringkondades liikunud jutud, et Schibsted plaanib väljuda Eestis teleturult ja on huvitatud loobuma Kanal2st. Kui need jutud peavad paika, siis tõenäoliselt ei oleks aga ostjaks Ekspress Grupp, kellel ei ole selleks raha. Kui müügisoov oleks tõsine, siis tõenäoliselt pakuksid norrakad Kanal2 ka Äripäeva omanikele Bonnieritele. Kanal2 müügi vastu on kindlasti aga Schibstedi kohapealsed juhid eesotsas Mart Kadastikuga, kellele teleäri on südamelähedane. Lisaks võtab tele ka üha suuremat tükki reklaamiturul.
4. Tõenäoliselt ei puuduta kõnelused ka Postimehe või Eesti Ekspressi müüki.
Eesti Ekspress on viimane, mida Luik on valmis müüma, sõltumata sellest, millised on nädalalehe majandustulemused. Postimehe müügiks pole aga norrakatel mingit vajadust ja sarnaselt Kanal2-le pole ka Luigel piisavalt raha, et Eesti suurimat päevalehte osta. Luige ja norrakate vahel peetavatel kõnelustel on ikkagi Luik pigem müüja poolel ja norrakad ostja rollis.
5. Luik müüb maha Delfi?
Delfi eest makstud kõrge hind ja selle tehinguga võetud laenukoorem on pannud Luige aktiivselt tegutsema. Delfis toimuv on muutunud Luigele esimeseks prioriteediks ning ta lööb igapäevaselt aktiivselt kaasa Delfi tegemistes. Lisaks kõigele läheb Delfil ka reklaamiturul praegu hästi.
Delfi müük oleks ka liiga suur hoopi Luige ego pihta, sest näitaks teda ebaõnnestujana. Delfi ost küll tekitas Ekspress Grupile probleeme, kuid samas on Luige jaoks praegu ka kõige suuremaks võimaluseks. Sellest kanalist ta ei loobu. Tuleb ka arvestada, et Delfist ja/või Eesti Ekspressist loobumisega kaotaks Luik tuntavalt oma mõjuvõimu Eestis. Seda ta kindlasti väldib.
neljapäev, 20. mai 2010
Miks ma ei kummarda mõne kodumaise ettevõtja ees?
Kui Oliver Kruuda teatas hiljuti, et müüb kommitootja Kalev välismaalastele, siis mitmed äriliidrid ütlesid tehingut kommenteerides, et neil on kahju, et taas üks ettevõte läheb välismaalaste omandusse ja Eestis ei hinnata piisavalt kohalikke ettevõtjaid. Täna kuulsin taas sarnast kurtmist, et Äripäev ei seisa kohalike ettevõtjate selja taga ning ei toeta neid, vaid vastupidi, materdab ja kritiseerib.
Mulle on jäänud mulje, et nutulaul kohalike ettevõtjate ebapiisavast toetamisest poliitikute, meedia või siinsete pankade poolt on tihti mõne ebaõnnestunud või ebaeetilise tehingu välja vabandamiseks.
Heaks näiteks on see sama Kalevi müük. Oliver Kruudat nõustavad PR-spetsialistid hakkasid kohe pärast müügitehingu avalikustamist plaanipäraselt edastama kohalike ettevõtjate kommentaare, millede eesmärk oli luua Kruuda jaoks positiivne foon avalikkuse silmis. Kusjuures kõik kommenteerijad olid sama PR-firma kliendid, mida kasutas ka Oliver Kruuda.Näiteks kütuseärimees Heiti Hääl kurtis, et Kruuda pidi kommitööstusest loobuma seetõttu, et skandinaavlastele kuuluvad pangad käituvad halastamatult ja ei toeta kohalikku ettevõtlust. Praamikuningas Vjatšeslav Leedo kiitis Kruudat, kui suurt maksumaksjat. Samas „unustas“ mainimata, et Kruuda ettevõtted on pikka aega olnud kroonilised maksuvõlglased ning suur tööandja on juba enam kui aasta oma pankrotistunud meediafirma töötajatele võlgu palgaraha. Kruudale üle 100 miljoni krooni laenanud Marcel Vichmann teadis rääkida, et emotsionaalselt oli Kalevist loobumine Kruuda jaoks väga raske otsus.
See kõik oli tegelikult üks suur meediakampaania. Ärge laske end petta juttudest, justkui Kalevi müük oleks olnud mingi dramaatiline otsus Eesti kapitalisti jaoks, keda tõukas müügitehingule see, et Eestis on kohalikul ettevõtjal väga keeruline äri ajada. Kruuda PR-firma üritas veenda avalikkust, et Kalevi müügi põhjusteks olid poliitikute ebapiisav toetus kohalikele ettevõtjatele, eestimaise kapitalisti pidev peksmine meedia poolt ning skandinaavlastele kuuluvate pankade hoolimatus ja ükskõiksus eestlastest omanike hea käekäigu vastu.
Kui Kruuda oleks soovinud patrioodina Eesti tööstust edasi arendada, siis oleks ta saanud seda teha. Kruuda otsustas Kalevi ja ka piimatööstuse Tere ära müüa aga juba kolm aastat tagasi ning lootis teenida korraliku tulu, mille plaanis edasi suunata kinnisvarasektorisse ja meediaärisse. Targa ettevõtjana tabas ta väga hästi ära kahe tööstuse õige müügihetke. Kruuda kahjuks käis aga ostjale tehing üle jõu.
Praegu oli Kruuda lihtsalt sundseisus ja pidi midagi müüma. Sellesse olukorda ei pannud teda aga pankurid, ajakirjanikud või poliitikud. Sellesse keerulisse olukorda sattus ta tänu enda tegevusele ja otsustele. Eestis ei suhtuta kohalikke ettevõtjatesse sugugi halvasti või välismaalastesse põhjendamatult hästi. See on müüt, mida üritavad levitada need kohalikud ettevõtjad, kes on mingite tehingute tõttu saanud meedia käest valusalt hammustada.
Mul endal on näiteks raske tunnustada Vjatšeslav Leedot praamiäri eest, sest oma impeeriumi lõi ta maksumaksjale mütsi pähe tõmmates, tulles sisuliselt maksumaksja enda rahadega maksumaksjale kosja. Keeruline on ka tunnustada Marcel Vichmanni Daiwa afääri eest, millega sõideti üle Hoiupanga väikeomanike huvidest või ka tema bussifirma poolt riigilt dotatsiooni saamiseks kasutatavate alatute võtete eest. Suhtun ametnikele meelehea pakkumisesse ühtemoodi taunivalt sõltumata sellest, kas pakkujaks on välismaise omaniku käes oleva ettevõtte või kohalikule kapitalistile kuuluva firma juht. Raske on mul avaldada ka tunnustust Heiti Häälele Paldiski elanike elukeskkonda halvendanud kütuseäri eest.On loomulik, et ka kohalikud suurettevõtjad ootavad tunnustust ja neid häirib nende aadressil tehtav kriitika.
Samas tuleks aga neil endil aeg-ajalt vaadata peeglisse ja mõelda, kuidas nad näiteks ise on eestlastest väikeomanike ehk kaasaktsionäridega käitunud. Eesti ettevõtjate tümitamist on näiteks Äripäevale heitnud ette Ekspress Grupi suuromanik Hans H. Luik. Talle meeldib sageli meedia ülekohtust ehk meediapeksust rääkides tuua näiteks Hansapanga eksjuhti Indrek Neiveltit. Postimees ja Äripäev olid Luige väitel need ajalehed, kelle pärast muutusid Neivelti juuksed halliks. Samas unustab Luik meediakriitikat tehes mainimata Neivelti skandaali tagamaad ehk põhjused, miks sattus Hansapanga tollane juht negatiivse kangelasena ajalehtede esiküljele.
Väike meenutus. Olles Hansapanga aktsionär üritas Indrek Neivelt panga väikeomanike arvelt teenida ehk kasutas ära siseinfot eesmärgiga rikastuda. Neivelt pääses karistusest ainult tänu sellele, et Eesti seadusandlus oli sel ajal siseinfo kasutamise osas puudulik ja auklik ning ta oskas neid auke ära kasutada.
Või võtame teiseks näiteks Oliver Kruuda ja meenutame, kuidas ta ise kohtles Kalevi börsil oleku ajal kaasaktsionäre. Börsil olles paistis Kalev silma sellega, et väikeaktsionäridel oleks võimalikult keeruline saada operatiivset infot ettevõtte majandusseisust. Kalev avaldas oma majandustulemused viimasel minutil ja koguni bluffis oma majandusnäitajatega. Kruuda ise ei paistnud börsifirmat juhtides silma lugupidava käitumisega teiste eestlastest ettevõtjate suhtes.
Kui suurettevõtja soovib ühiskonna austust, siis peab ta ka ise pingutama ja austama teisi. Olgu nendeks väikeomanik, töötajad, äripartnerid, võlausaldajad või maksumaksjad. Tuleb loobuda eelarvamusest, et eestlasest ettevõtjatele tehakse liiga ja välismaiseid investoreid soositakse. Hinnanguid konkreetsetele ettevõtjatele antakse ikkagi nende tegemiste ja otsuste, mitte aga kodakondsuse järgi.
Millal korraldab rahvusooper kontserdi tapjate ja vägistajate toetamiseks?
Postkasti potsatas alljärgnev pressiteade.
"Rahvusooper Estonia on otsustanud korraldada armastatud laulja Voldemar Kuslapi toetuseks kontserdi "Meeletu rüütel". /---/ Kõik kontserdile tulijad saavad Estonia kassast osta kupongi minimaalväärtusega 150 kr. /---/ Toetusraha saab ka üle kanda Estonia Seltsi kontole 100 220 629 25007, märksõna "Kuslap". Teatrijuht Aivar Mäe sõnul ajendas toetuskontserti korraldama pettumine Eesti kohtusüsteemis. "Me oleme pettunud selles, kuidas antud kohtulahend tuli, see on ebaõiglane," ütles ta. Voldemar Kuslap mõisteti Harju Maakohtus süüdi kehalises väärkohtlemises, Kuslap ise ennast süüdi ei tunnistanud. Intsident leidis aset 3. aprillil, kui Voldemarv Kuslap üritas korrale kutsuda lärmavaid noori.".
Rahvusooper Estonia "unustas" pressiteatest ära olulise info ehk selle, et korrale kutsumise käigus sai üks noormees kehalise vigastuse ehk jäi väikesest osast näpust ilma. Mul on küll Estonia käitumise pärast piinlik. Sisuliselt nad toetavad oma kontserdiga seda, et inimesel on õigus teisele inimesele tekitada kehavigastusi, kui teda miski asi häirib.
Normaalne oleks olnud nendele noortele kutsuda politsei, mitte aga minna kätega kallale. Täiesti mõeldamatu on aga see, et kätega kallale minekut toetab rahvusooper Estonia oma kontserdiga.
"Rahvusooper Estonia on otsustanud korraldada armastatud laulja Voldemar Kuslapi toetuseks kontserdi "Meeletu rüütel". /---/ Kõik kontserdile tulijad saavad Estonia kassast osta kupongi minimaalväärtusega 150 kr. /---/ Toetusraha saab ka üle kanda Estonia Seltsi kontole 100 220 629 25007, märksõna "Kuslap". Teatrijuht Aivar Mäe sõnul ajendas toetuskontserti korraldama pettumine Eesti kohtusüsteemis. "Me oleme pettunud selles, kuidas antud kohtulahend tuli, see on ebaõiglane," ütles ta. Voldemar Kuslap mõisteti Harju Maakohtus süüdi kehalises väärkohtlemises, Kuslap ise ennast süüdi ei tunnistanud. Intsident leidis aset 3. aprillil, kui Voldemarv Kuslap üritas korrale kutsuda lärmavaid noori.".
Rahvusooper Estonia "unustas" pressiteatest ära olulise info ehk selle, et korrale kutsumise käigus sai üks noormees kehalise vigastuse ehk jäi väikesest osast näpust ilma. Mul on küll Estonia käitumise pärast piinlik. Sisuliselt nad toetavad oma kontserdiga seda, et inimesel on õigus teisele inimesele tekitada kehavigastusi, kui teda miski asi häirib.
Normaalne oleks olnud nendele noortele kutsuda politsei, mitte aga minna kätega kallale. Täiesti mõeldamatu on aga see, et kätega kallale minekut toetab rahvusooper Estonia oma kontserdiga.
esmaspäev, 10. mai 2010
Hoiame kokku, loobume ajakirjanikust Brüsselis
ETV on olnud uhke, et neil on ajakirjanikud Brüsselis ja Moskvas. Tegelikult ei näita meediaväljaande taset mitte väliskorrespondentide arvukus, vaid see, kas nad suudavad pakkuda mingit lisaväärtust uudisteagentuuridele ja välismaistele telekanalitele. Kahjuks ETV seda nädalavahetusel ei suutnud ja maksumaksjale oleks odavam palgata paar inimest Tallinna, kes refereeriksid välispressi kajastusi.
Terve nädalavahetuse pidasid erinevad ELi liidrid nõupidamisi, kuidas finantskriisi süvenemist takistada. ETVst saime selle kohta infot alles esmaspäevastest uudistesaadetest. Nõrk, arvestades, et reporter on Brüsselis kohal.
ETV probleem on mugavuses ja uimasus. Mõni aeg tagasi kritiseerisin siin blogis Aeg Luubist, kes ei suutnud Poola presidendi ja tema saatjatega toimunud katastroofi mõjusid operatiivselt kajastada, vaid oli kinni mitu päeva varem tehtud saate plaanides. Eile näites ETV uudistesaade taas oma mannetust. Nädala olulisem ja võibolla selle aasta üks erakordsemaid ning üllatavamaid ELi majandussündmuseid magati maha nii AKs kui ka nädalat kommenteerivas saates Aeg Luubis. Brüsselis käinud Ligiga saadi intervjuu alles pärast seda, kui mees oli tagasi Tallinnas.
Ka Äripäeva tänases lehes olnud kajastus nädalavahetuse sündmustest polnud kõige parem, sellele võiks anda hinde rahuldav. Oleks pidanud olema intervjuu ja foto erakorralisele nõupidamisele lendava Jürgen Ligiga, lisaks peaminister Ansipi kommentaar sündmustele, toimetuse juhtkiri toimuva kohta jne. Samuti vältima piinlikku viga inflatsioonikriteeriumi kohta. Samas, me vähemalt näitasime teema olulisust sellega, et pühapäevane kohtumine oli tänase Äripäeva esiküljel ja proovisime tuua lugejani maksimaalselt infot, mis pühapäeval oli kättesaadav erinevate agentuuride abil. Postimees pidas vajalikuks teha ainult väike veeruuudis, Päevalehes polnud vist sedagi ning palgalist Brüsseli korrespondenti omava ETV tähelepanu oli jäägitult Moksvas toimunud pidustustel, kuhu mõni riigipea otsustas jätta minemata just Euroopat ähvardava finantskriisi tõttu.
Terve nädalavahetuse pidasid erinevad ELi liidrid nõupidamisi, kuidas finantskriisi süvenemist takistada. ETVst saime selle kohta infot alles esmaspäevastest uudistesaadetest. Nõrk, arvestades, et reporter on Brüsselis kohal.
ETV probleem on mugavuses ja uimasus. Mõni aeg tagasi kritiseerisin siin blogis Aeg Luubist, kes ei suutnud Poola presidendi ja tema saatjatega toimunud katastroofi mõjusid operatiivselt kajastada, vaid oli kinni mitu päeva varem tehtud saate plaanides. Eile näites ETV uudistesaade taas oma mannetust. Nädala olulisem ja võibolla selle aasta üks erakordsemaid ning üllatavamaid ELi majandussündmuseid magati maha nii AKs kui ka nädalat kommenteerivas saates Aeg Luubis. Brüsselis käinud Ligiga saadi intervjuu alles pärast seda, kui mees oli tagasi Tallinnas.
Ka Äripäeva tänases lehes olnud kajastus nädalavahetuse sündmustest polnud kõige parem, sellele võiks anda hinde rahuldav. Oleks pidanud olema intervjuu ja foto erakorralisele nõupidamisele lendava Jürgen Ligiga, lisaks peaminister Ansipi kommentaar sündmustele, toimetuse juhtkiri toimuva kohta jne. Samuti vältima piinlikku viga inflatsioonikriteeriumi kohta. Samas, me vähemalt näitasime teema olulisust sellega, et pühapäevane kohtumine oli tänase Äripäeva esiküljel ja proovisime tuua lugejani maksimaalselt infot, mis pühapäeval oli kättesaadav erinevate agentuuride abil. Postimees pidas vajalikuks teha ainult väike veeruuudis, Päevalehes polnud vist sedagi ning palgalist Brüsseli korrespondenti omava ETV tähelepanu oli jäägitult Moksvas toimunud pidustustel, kuhu mõni riigipea otsustas jätta minemata just Euroopat ähvardava finantskriisi tõttu.
teisipäev, 4. mai 2010
Kui lihtne on meediat rakendada PR-kampaaniat vedama?
Ootan huviga kolmapäeval ja neljapäeval ilmuvaid ajalehti, et näha, kas Eestis on võimalik PR-inimestel panna paberlehed oma pilli järgi tantsima. Täna tuli uudis Kalevi müügi kohta. Seda tehingut kommenteerisid ka mitmed Eesti äriliidrid - Vichmann, Leedo, Hääl. Jätsin need kommentaarid homme ilmuvast Äripäevast välja, sest need kommentaarid saadeti meediaväljaannetele Kruuda pressiesindaja poolt ning tegemist pole ajakirjandusliku materjaliga. Kalevi müügile oli vaja luua Kruuda jaoks soodne foon ning Vichmanni, Leedo ja Hääle kommentaarid olid osa sellest PR-kampaaniast. Huvitav on homme vaadata, kas need kommentaarid ilmuvad mõnes lehes ja kui ilmuvad, siis kas on ka juures märge, et tegemist pole ajakirjaniku tööga, vaid Kruuda pressiesindaja vahendatud tekstidega.
Teine sarnane juhtum sellest nädalast puudutab ühte teist teemat. Äripäevale saadeti eile ühed materjalid. Teema on päevakajaline, konfliktne, prominentne ehk mitu kriteeriumi on täidetud, et sel teemal teha korralik uudis. Plaanisime seda homsesse lehte, aga otsustasime täna loobuda, kuna infot jaganud huvigrupp soovis täpselt dikteerida, mis päeva lehes, millises mahus ja millise nurga alt tuleks teemat hakata kajastama. Nende nägemuse kohaselt pidi esimene uudis ilmuma neljapäeval ning sellele pidid järgnema järgmised lood. Selline koostöö oli aga meile vastuvõetamatu.
Saab näha, kas neil õnnestus leida mõni teine meediaväljaanne, kes täidab selle huvigrupi kõik soovid ja esitab ühe järjekordse PR-kampaania oma lugejatele sõltumatu ajakirjadusliku materjalina.
Teine sarnane juhtum sellest nädalast puudutab ühte teist teemat. Äripäevale saadeti eile ühed materjalid. Teema on päevakajaline, konfliktne, prominentne ehk mitu kriteeriumi on täidetud, et sel teemal teha korralik uudis. Plaanisime seda homsesse lehte, aga otsustasime täna loobuda, kuna infot jaganud huvigrupp soovis täpselt dikteerida, mis päeva lehes, millises mahus ja millise nurga alt tuleks teemat hakata kajastama. Nende nägemuse kohaselt pidi esimene uudis ilmuma neljapäeval ning sellele pidid järgnema järgmised lood. Selline koostöö oli aga meile vastuvõetamatu.
Saab näha, kas neil õnnestus leida mõni teine meediaväljaanne, kes täidab selle huvigrupi kõik soovid ja esitab ühe järjekordse PR-kampaania oma lugejatele sõltumatu ajakirjadusliku materjalina.
reede, 16. aprill 2010
Uuriva loo väärtus võib selguda alles mõne aasta pärast
Eestis nimetatakse sageli uurivaks ajakirjanduseks seda, kui ajakirjanik kirjutab mõnusalt ja hoogsalt ümber prokuratuuri koostatud süüdistuskokkuvõtte, mille kohta prokuratuur on ajakirjanikule eelnevalt saatnud vihje pärast kohtuotsuse jõustumist.
Tegelikult pole sellistes lugudes uuriva ajakirjandusega suurt midagi pistmist. Pigem võiks sellist prokuratuuri kaasabil toimuvat kohtutoimikute ümberkirjutamist nimetada protokollivaks ajakirjanduseks. Mis on ka vajalik ja huvitav ning hea lihtne võimalus kiiresti paar lehekülge loetavat materjali lehte saada. Oleme Äripäevas seda võimalust isegi mitmel korral kasutanud.
Selliseid lugusid, kus ajakirjanik käib mitu sammu prokuratuurist ja politseist ees, sageli kohe ei märgata ja ei osata hinnata. Klassikaline näide on K-skeemi paljastamine, mida olid üritanud vist kõik suuremad eesti väljaanded. Vaatamata sellele või sellest tulenevalt olid aga mitmete ajalehtede toimetajad Jüri Vilmsi sihtasutuse tänaseks hävitanud skeemid avalikustanud Koit Brinkmanni artiklite suhtes ükskõiksed ning üleolevad. Nad hakkasid lugude sisu ja mõju mõistma alles pärast seda, kui Elmar Sepp korraks vahistati. Siis üritati otsida mitmeid põhjuseid, et välja vabandada, miks esimese hooga üritati Koidu K-skeemi lugusid maha teha. Samuti üritati Sepa vahistamise järel Koidu päevavalgele toodud paljastausi nii ümberkirjutada, et ei peaks algallikale viitama.
Täna otsustas kohus reaalselt vangistada Narva keskerakondlasest volikogu liikme ja piirilinna valitseja Aleksandr Moissejevi. Selle mehega seonduva avalikuks toomine on olnud samuti üks Koidu pikaajalisi uurimisi. Koit uuris Moissejevi tegevusi, mõju ja sidemeid ligi kaks aastat.
Koidu sihipärase töö tulemusi Moissejeviga seoses saab lugeda siit ja siit. Toona ei tekitanud need lood erilist vastukaja. Aga see ongi sageli Eestis uurivate lugude häda, et lugude taset hakatakse hindama ja mõistma alles pärast seda, kui prokuratuur või politsei mõni aeg hiljem nende lugude kangelased vahistab.
Sarnaselt Moissejeviga kulus Koidul ka K-skeemi lugude tegemiseks üle aasta (kusjuures heaks abiliseks oli ühe teise meediafirma ajakirjanik, kes samuti kogu skeemi teadis, aga sellest ei kirjutanud).
Olen töötanud koos kolme ajakirjanikuga, kelle põhjalikkus andmete kogumisel ning nende süstematiseerimisel ja arhiveerimisel võiks olla kõigile teistele ajakirjanikele eeskujuks. Need on Koit Brinkmann, Peeter Raidla ja Väinu Rozental. Tõenäoliselt leiab selliseid ajakirjanikke igast toimetusest, aga kahjuks on neid iga toimetuse peale ainult mõned üksikud.
Tegelikult pole sellistes lugudes uuriva ajakirjandusega suurt midagi pistmist. Pigem võiks sellist prokuratuuri kaasabil toimuvat kohtutoimikute ümberkirjutamist nimetada protokollivaks ajakirjanduseks. Mis on ka vajalik ja huvitav ning hea lihtne võimalus kiiresti paar lehekülge loetavat materjali lehte saada. Oleme Äripäevas seda võimalust isegi mitmel korral kasutanud.
Selliseid lugusid, kus ajakirjanik käib mitu sammu prokuratuurist ja politseist ees, sageli kohe ei märgata ja ei osata hinnata. Klassikaline näide on K-skeemi paljastamine, mida olid üritanud vist kõik suuremad eesti väljaanded. Vaatamata sellele või sellest tulenevalt olid aga mitmete ajalehtede toimetajad Jüri Vilmsi sihtasutuse tänaseks hävitanud skeemid avalikustanud Koit Brinkmanni artiklite suhtes ükskõiksed ning üleolevad. Nad hakkasid lugude sisu ja mõju mõistma alles pärast seda, kui Elmar Sepp korraks vahistati. Siis üritati otsida mitmeid põhjuseid, et välja vabandada, miks esimese hooga üritati Koidu K-skeemi lugusid maha teha. Samuti üritati Sepa vahistamise järel Koidu päevavalgele toodud paljastausi nii ümberkirjutada, et ei peaks algallikale viitama.
Täna otsustas kohus reaalselt vangistada Narva keskerakondlasest volikogu liikme ja piirilinna valitseja Aleksandr Moissejevi. Selle mehega seonduva avalikuks toomine on olnud samuti üks Koidu pikaajalisi uurimisi. Koit uuris Moissejevi tegevusi, mõju ja sidemeid ligi kaks aastat.
Koidu sihipärase töö tulemusi Moissejeviga seoses saab lugeda siit ja siit. Toona ei tekitanud need lood erilist vastukaja. Aga see ongi sageli Eestis uurivate lugude häda, et lugude taset hakatakse hindama ja mõistma alles pärast seda, kui prokuratuur või politsei mõni aeg hiljem nende lugude kangelased vahistab.
Sarnaselt Moissejeviga kulus Koidul ka K-skeemi lugude tegemiseks üle aasta (kusjuures heaks abiliseks oli ühe teise meediafirma ajakirjanik, kes samuti kogu skeemi teadis, aga sellest ei kirjutanud).
Olen töötanud koos kolme ajakirjanikuga, kelle põhjalikkus andmete kogumisel ning nende süstematiseerimisel ja arhiveerimisel võiks olla kõigile teistele ajakirjanikele eeskujuks. Need on Koit Brinkmann, Peeter Raidla ja Väinu Rozental. Tõenäoliselt leiab selliseid ajakirjanikke igast toimetusest, aga kahjuks on neid iga toimetuse peale ainult mõned üksikud.
Sotsidel ja Rahvaliidul imelik nimeprobleem
Sotside ja rahvaliitlaste ühinemiskõnelustel on üheks vaidluspunktiks ühineva erakonna uus nimi. Loogiline oleks, et ühenderakonna nimeks jääb sotsiaaldemokraatlik erakond. On kummastav, et Rahvaliit soovib ühineva erakonna nimes viided Rahvaliidule.
Võibolla oleks siis sobivaks nimeks V.Reiljani nimeline Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Reiljan on oma isiku ja tegudega see, kes Rahvaliitu veel aastaid kõige paremini iseloomustab ja kui tõesti soovitakse midagi ajaloost kaasa võtta, siis võiks see olla Reiljani nimi.
Tegelikult on see nime üle diskuteerimine aga naljakas. Uppujale ulatatakse viimane õlekõrs ja kaldale ronimise asemel hakkab uppuja vaidlema õlekõrre välimuse teemal.
Rahvaliit on hea näide, kuidas Eesti suurima erakonna võib hukutada enesekriitika puudumine ning oma juhi pime järgimine. Rahvaliidu seis oleks kordades parem, kui erakonna liikmetel oleks jätkunud julgust ja tarkust esitada mõned aastad tagasi ilmsiks tulnud maadevahetuse teemal oma juhile paar teravat küsimust. Või siis teinud kiire esimehe vahetuse. Selle asemel aga hakati oma juhti pimesi kaitsma ning võeti seisukoht, et meedias ilmunud kahtlused on "imperialistide vandenõu" ausa ja aatelise Reiljani vastu.
Tõenäoliselt toimub mõne aasta jooksul Rahvaliiduga sarnane põrumine ka Keskerakonnaga, sest ka selles erakonnas puudub siseopositsioon ja enamus liikmeid arvavad, et kõik mida Savisaar teeb on hästi ning Savisaare ja Keskerakonna suunas tehtav kriitika on konkurentide sepitsetud vandenõu ja alusetu vale.
Ükski organisatsioon ei saa olla pikalt edukas, kui organisatsiooni liikmed ei julge või ei saa oma juhte kritiseerida ning nende otsustele oponeerida.
Teiste erakondadega on seis palju parem. Sotside sees on pärast Pihli esimeheks saamist tekkinud tugev opositsioon. IRLis on see olnud tänu erinevate erakondade ühendamisele juba aastaid. Ka Reformierakonnas on inimesi, kes julgevad teiste oravate tegevust kritiseerida, kui selleks on põhjust. Pean silmas Meelis Atoneni ja Jürgen Ligi.
Võibolla oleks siis sobivaks nimeks V.Reiljani nimeline Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Reiljan on oma isiku ja tegudega see, kes Rahvaliitu veel aastaid kõige paremini iseloomustab ja kui tõesti soovitakse midagi ajaloost kaasa võtta, siis võiks see olla Reiljani nimi.
Tegelikult on see nime üle diskuteerimine aga naljakas. Uppujale ulatatakse viimane õlekõrs ja kaldale ronimise asemel hakkab uppuja vaidlema õlekõrre välimuse teemal.
Rahvaliit on hea näide, kuidas Eesti suurima erakonna võib hukutada enesekriitika puudumine ning oma juhi pime järgimine. Rahvaliidu seis oleks kordades parem, kui erakonna liikmetel oleks jätkunud julgust ja tarkust esitada mõned aastad tagasi ilmsiks tulnud maadevahetuse teemal oma juhile paar teravat küsimust. Või siis teinud kiire esimehe vahetuse. Selle asemel aga hakati oma juhti pimesi kaitsma ning võeti seisukoht, et meedias ilmunud kahtlused on "imperialistide vandenõu" ausa ja aatelise Reiljani vastu.
Tõenäoliselt toimub mõne aasta jooksul Rahvaliiduga sarnane põrumine ka Keskerakonnaga, sest ka selles erakonnas puudub siseopositsioon ja enamus liikmeid arvavad, et kõik mida Savisaar teeb on hästi ning Savisaare ja Keskerakonna suunas tehtav kriitika on konkurentide sepitsetud vandenõu ja alusetu vale.
Ükski organisatsioon ei saa olla pikalt edukas, kui organisatsiooni liikmed ei julge või ei saa oma juhte kritiseerida ning nende otsustele oponeerida.
Teiste erakondadega on seis palju parem. Sotside sees on pärast Pihli esimeheks saamist tekkinud tugev opositsioon. IRLis on see olnud tänu erinevate erakondade ühendamisele juba aastaid. Ka Reformierakonnas on inimesi, kes julgevad teiste oravate tegevust kritiseerida, kui selleks on põhjust. Pean silmas Meelis Atoneni ja Jürgen Ligi.
neljapäev, 15. aprill 2010
Rahandusministeeriumi poliitilised majandusprognoosid
Rahandusministeerium tuli sel nädalal välja oma värske majandusprognoosiga. Viimase paari aasta kogemus aga näitab, et nendes ministeeriumi nn sõltumatute analüütikute valmistatud prognoosides on sõltumatust väga vähe. Mulle tundub, et tegemist on poliitiliste prognoosidega, kus pannakse paika valitsusliidule sobiv tulem ja siis asutakse otsima argumente, millega üritada veenda avalikkust, et just nii hakkab Eestis juhtuma.
Ministeeriumi majandusprognooside koostajate häda on selles, et nad ei taha või tohi kuulata oponeerivaid arvamusi. Nad liiguvad oma prognoosides justkui silmaklapid peas ning kui keegi julgeb sellest ministeeriumi peavoolust eristuda või sellele oponeerida, siis on tegemist mõttetu arvamusega.
Paar näidet Äripäeva kogemusest.
Avaldasime 24. oktoobril 2008 Äripäevas uuriva loo esiküljel oleva pealkirjaga "Mullitaja" ja Andrus Ansipi fotoga. Loo kujunduses panime valitsusliidu juhid seebimulli puhuma, lugu ise aga kajastas 2009. aasta riigieelarvet. Näitasime, et valitsusliit on rahandusministeeriumi prognoosile tuginedes bluffinud eelarve tulud 8 miljardit krooni suuremaks. Pärast loo ilmumist reageerisid poliitikud sellele väga valuliselt. Täna on neil tõenäoliselt oma toonaste väljaütlemiste pärast piinlik. Siis nad aga panid silmaklapid peas riigikogus riigieelarvet hääleteades suure hooga vastu seina.
9. jaanuaril 2009. aastal avaldasime Äripäevas teise uuriva artikli pealkirjaga "Tõehetk", mille viide ütles, et 2008. aasta maksulaekumine võttis poliitikud sõnatuks. Need samad poliitikud, kes kaks kuud varem olid olnud 2009. aasta riigieelarve vankumatud toetajad, hakkasid nüüd haistma, et asjad võivad minna valesti.
Kui me Äripäevas olime prognoosinud, et 2009. aasta eelarve jääb 8 miljoniga miinusesse, siis kaks kuud hiljem tegime uue prongoosi ja ütlesime, et musta stsenaariumi kohaselt on kärpe suurus 19 miljardit krooni. Toona tundus see poliitikutele uskumatu ja mõttetu hirmutamine. Nad varjusid rahandusministeeriumi analüütikute prongooside taha.
Juhtus see, et 2009. aastal kärpis valitsusliit avaliku sektori kulusid 19 miljardit krooni.
Reedel avaldasime loo, milles prognoosime, et ilma negatiivse lisaeelarveta ei täida Eesti 2010. aastal euro eelarvepuudujäägi nõuet. Tänu sotsiaalmaksu ja tõenäoliselt ka käibemaksu loodetust kehvemale laekumisele ületame selle karedetud 3% piiri. Ja ei olnudki eriti üllatav, et seda hoiatust kommenteerides leidsid Ansip ja Ligi üles vana reha, mille peale suure hooga astusid ning nimetasid meie prognoosi mõttetuks.
Äripäeva viimastel aastatel tehtud ja täppi läinud maksude alalaekumise prognoosid tuginevad peaasjalikult viimaste kuude maksulaekumistel, mida analüüsib üks inimene - Raivo Sormunen. Võrdluseks, rahandusministeeriumis töötab paarkümmend analüütikut ja tulemus on see, et nad on suutnud ka eelarve aluseks olnud prognoosides paarikümne miljardi krooniga puuse panna. Tegelikult ma ei usu, et nad nii valesti prognoosivad ja eks nad said ka ise 2008. aasta lõpus või 2009. aasta alguses aru, et asjad lähevad nii nagu Äripäev hoiatas. Lihtsalt poliitiliselt ei saanud nad selliste hoiatustega välja tulla.
Üritaks kuidagi rahandusministeeriumi analüütikuid päevapoliitikast lahutada, see oleks ka poliitikutele endile kasulik, nad eksiksid vähem. Või kui seda ei suuda, siis võiks vähemalt tarkade inimestena ka alternatiivsete ja oponeerivate prognoosidega arvestada. Lihtne on Ligil kuulutada oponendid mõttetuteks, aga viimased kaks aastat on näidanud, et mõttetud on Ligi enda alluvate koostatud majandusprognoosid.
Ministeeriumi majandusprognooside koostajate häda on selles, et nad ei taha või tohi kuulata oponeerivaid arvamusi. Nad liiguvad oma prognoosides justkui silmaklapid peas ning kui keegi julgeb sellest ministeeriumi peavoolust eristuda või sellele oponeerida, siis on tegemist mõttetu arvamusega.
Paar näidet Äripäeva kogemusest.
Avaldasime 24. oktoobril 2008 Äripäevas uuriva loo esiküljel oleva pealkirjaga "Mullitaja" ja Andrus Ansipi fotoga. Loo kujunduses panime valitsusliidu juhid seebimulli puhuma, lugu ise aga kajastas 2009. aasta riigieelarvet. Näitasime, et valitsusliit on rahandusministeeriumi prognoosile tuginedes bluffinud eelarve tulud 8 miljardit krooni suuremaks. Pärast loo ilmumist reageerisid poliitikud sellele väga valuliselt. Täna on neil tõenäoliselt oma toonaste väljaütlemiste pärast piinlik. Siis nad aga panid silmaklapid peas riigikogus riigieelarvet hääleteades suure hooga vastu seina.
9. jaanuaril 2009. aastal avaldasime Äripäevas teise uuriva artikli pealkirjaga "Tõehetk", mille viide ütles, et 2008. aasta maksulaekumine võttis poliitikud sõnatuks. Need samad poliitikud, kes kaks kuud varem olid olnud 2009. aasta riigieelarve vankumatud toetajad, hakkasid nüüd haistma, et asjad võivad minna valesti.
Kui me Äripäevas olime prognoosinud, et 2009. aasta eelarve jääb 8 miljoniga miinusesse, siis kaks kuud hiljem tegime uue prongoosi ja ütlesime, et musta stsenaariumi kohaselt on kärpe suurus 19 miljardit krooni. Toona tundus see poliitikutele uskumatu ja mõttetu hirmutamine. Nad varjusid rahandusministeeriumi analüütikute prongooside taha.
Juhtus see, et 2009. aastal kärpis valitsusliit avaliku sektori kulusid 19 miljardit krooni.
Reedel avaldasime loo, milles prognoosime, et ilma negatiivse lisaeelarveta ei täida Eesti 2010. aastal euro eelarvepuudujäägi nõuet. Tänu sotsiaalmaksu ja tõenäoliselt ka käibemaksu loodetust kehvemale laekumisele ületame selle karedetud 3% piiri. Ja ei olnudki eriti üllatav, et seda hoiatust kommenteerides leidsid Ansip ja Ligi üles vana reha, mille peale suure hooga astusid ning nimetasid meie prognoosi mõttetuks.
Äripäeva viimastel aastatel tehtud ja täppi läinud maksude alalaekumise prognoosid tuginevad peaasjalikult viimaste kuude maksulaekumistel, mida analüüsib üks inimene - Raivo Sormunen. Võrdluseks, rahandusministeeriumis töötab paarkümmend analüütikut ja tulemus on see, et nad on suutnud ka eelarve aluseks olnud prognoosides paarikümne miljardi krooniga puuse panna. Tegelikult ma ei usu, et nad nii valesti prognoosivad ja eks nad said ka ise 2008. aasta lõpus või 2009. aasta alguses aru, et asjad lähevad nii nagu Äripäev hoiatas. Lihtsalt poliitiliselt ei saanud nad selliste hoiatustega välja tulla.
Üritaks kuidagi rahandusministeeriumi analüütikuid päevapoliitikast lahutada, see oleks ka poliitikutele endile kasulik, nad eksiksid vähem. Või kui seda ei suuda, siis võiks vähemalt tarkade inimestena ka alternatiivsete ja oponeerivate prognoosidega arvestada. Lihtne on Ligil kuulutada oponendid mõttetuteks, aga viimased kaks aastat on näidanud, et mõttetud on Ligi enda alluvate koostatud majandusprognoosid.
Retsept Ansipile: klounaadist päästab avalikustamine
Tänasel pressikonverentsil kommenteerisid Ansip ja Ligi Markovi viisaskandaali ning Langi väärteomenetlusega seonduvat. Olen Ansipiga päri, et kogu see viisaskandaal sarnaneb klounaadile ja Eesti mainele head ei tee. Peaminister võiks aga mõelda, miks sellised skandaalid sünnivad ja aidata nende tekkimist vältida.
Oluline põhjus on riigijuhtide tegevuse ja otsuste salastamise maania. Probleem oli selles, et Lang ja Paet tahtsid pronksiöö järgselt näidata ennast karmide tegijatena, kes suudavad keelata ebameeldiva Venemaa poliitiku sissesõidu Euroopa Liitu. Tegelikult jäi jõust ja mõjust väheks ning Brüsseli survel tuli neil astuda paar sammu tagasi. Avalikkusele ei tahtnud aga Lang ja Paet seda tunnistada ja lootsid, et kui riigisaladuse varjus saab viisakeelu maha võtta, siis on kõik ok.
Ma ei mõista, miks on vaja sellised otsused kuulutada riigisaladuseks. Jah, see aitab poliitikutel olla kahepalgelised, aga see on küll natukene nadi põhjendus. Kui kellelegi kehtestatakse viisakeeld või see ära võetakse, siis võiks ka avalikkus saada selle kohta infot. Ehk soovitus Ansipile: kui tahad klounaadi lõpetada ning tulevikus välistada võimaluse, et justiits- ja välisminister peavad etendama tsirkusetola, siis tee Eesti maksimaalselt avatuks. Mingi otsuse riigisaladuseks kuulutamine olgu pigem erand.
Ei ole vaja prokuratuuril ja kapol kulutada oma aega selleks, et uurida, kuidas sai avalikuks info, mis peakski olema ühes normaalses ja demokraatlikus riigis avalik. Kas järgmisena kuulutame riigisaladuseks Rein Langi poolt maksumaksja rahaga osutatud taksoteenuse, mida kajastas hiljuti Õhtuleht?
Oluline põhjus on riigijuhtide tegevuse ja otsuste salastamise maania. Probleem oli selles, et Lang ja Paet tahtsid pronksiöö järgselt näidata ennast karmide tegijatena, kes suudavad keelata ebameeldiva Venemaa poliitiku sissesõidu Euroopa Liitu. Tegelikult jäi jõust ja mõjust väheks ning Brüsseli survel tuli neil astuda paar sammu tagasi. Avalikkusele ei tahtnud aga Lang ja Paet seda tunnistada ja lootsid, et kui riigisaladuse varjus saab viisakeelu maha võtta, siis on kõik ok.
Ma ei mõista, miks on vaja sellised otsused kuulutada riigisaladuseks. Jah, see aitab poliitikutel olla kahepalgelised, aga see on küll natukene nadi põhjendus. Kui kellelegi kehtestatakse viisakeeld või see ära võetakse, siis võiks ka avalikkus saada selle kohta infot. Ehk soovitus Ansipile: kui tahad klounaadi lõpetada ning tulevikus välistada võimaluse, et justiits- ja välisminister peavad etendama tsirkusetola, siis tee Eesti maksimaalselt avatuks. Mingi otsuse riigisaladuseks kuulutamine olgu pigem erand.
Ei ole vaja prokuratuuril ja kapol kulutada oma aega selleks, et uurida, kuidas sai avalikuks info, mis peakski olema ühes normaalses ja demokraatlikus riigis avalik. Kas järgmisena kuulutame riigisaladuseks Rein Langi poolt maksumaksja rahaga osutatud taksoteenuse, mida kajastas hiljuti Õhtuleht?
kolmapäev, 14. aprill 2010
Esimene ennustus täitus: Ekspress saab uue peatoimetaja
Ekspress Grupp on otsustas teha avalikuks info, et Priit Hõbemägi liigub Eesti Ekspressi peatoimetaja kohalt Ekspress Grupi juhatusse. Üllatav selle teate juures oli aga see, et Gunnar Kobini väitel tuleb Ekspressi peatoimetaja kohale avalik konkurss. Juba mõned kuud on käinud varjatud konkurss, aga tundub, et see ei ole siis andnud loodetud tulemusi. Või on tegemist lihtsalt PR-trikiga ja uus peatoimetaja on tegelikult juba valitud, kuid avalikkusele ja väikeaktsionäridele on hea näidata, et see inimene sai ametisse avaliku konkursiga.
Hõbemägi lahkumine peatoimetaja kohalt juhatusse tundub mulle pigem viisaka ja sunnitud taandumisena. Eriti nüüd, kus leht on teinud läbi päris suure muudatuse sisu ja vormi osas. Kõlakate kohaselt on Ekspressi sees ka tõsine arutelu, et milline peaks lehe sisu olema. Luik ja Kobin eelistavad tabloidistuda ja kasutada ära Õhtulehe taandarengut ning soovivad, et lehes oleks rohkem lugusid suunatud naistele. Hõbemägi väidetavalt pidas prioriteetseks uuriva ajakirjandusega tegelemist.
Eks uue peatoimetaja nimi näitab ära, milliseid muutusi Ekspressi suuromanik eeskätt lehes ootab ja kas Ekspress muutub teemade valiku osas pigem Õhtulehe konkurendiks või mitte. Ja seda mitte halvas mõttes. Õhtuleht ja ka päevalehed on jätnud ühe nišši suhteliselt tühjaks ja mulle tundub, et Ekspress peab seda enda võimaluseks.
Kui tõmbasin paralleeli Õhtulehega, siis ei pea ma silmas erinevates telesaadetes osalevate inimeste elu kajastamist, vaid teravaid probleemlugusid, mis suurele hulgale inimestest korda lähevad. Selliseid ilmub Õhtulehes väga vähe.
Ekspressi puhul on hea näide eelmisel nädalal ilmunu Sulev Vedleri Rimi ja Eesti lihatootjate konflikti lahanud artikkel. Ekspress mängis hästi välja teema, mis läheb paljudele inimestele korda ja millest lugejad nö räägivad. Samuti oli seda lihtne teostada, ei võtnud kaua aega ja Ekspressi õnneks ei leidnud teised lehed (sh Äripäev) seda teemat üles.
Sattusin neljapäeval Selveris kassajärjekorras ootama ja mitmed inimesed kassasabas lugesid Ekspressi esiküljelt Sulevi loole tehtud viidet ning hakkasid omavahel selle teema üle arutlema. Loomulikult ostsid ka Ekspressi.
Tegelikult oleks loogiline, et uus peatoimetaja kasvaks välja lehe enda seest. Kui aga Luik tahab suuremaid muutusi, siis tõenäoliselt tuleb uus peatoimetaja väljastpoolt praegust Eesti Ekspressi toimetust ning siis võib ka öelda, et Hõbemägi liikumine juhatusse ei olnud edutamine.
Hõbemägi lahkumine peatoimetaja kohalt juhatusse tundub mulle pigem viisaka ja sunnitud taandumisena. Eriti nüüd, kus leht on teinud läbi päris suure muudatuse sisu ja vormi osas. Kõlakate kohaselt on Ekspressi sees ka tõsine arutelu, et milline peaks lehe sisu olema. Luik ja Kobin eelistavad tabloidistuda ja kasutada ära Õhtulehe taandarengut ning soovivad, et lehes oleks rohkem lugusid suunatud naistele. Hõbemägi väidetavalt pidas prioriteetseks uuriva ajakirjandusega tegelemist.
Eks uue peatoimetaja nimi näitab ära, milliseid muutusi Ekspressi suuromanik eeskätt lehes ootab ja kas Ekspress muutub teemade valiku osas pigem Õhtulehe konkurendiks või mitte. Ja seda mitte halvas mõttes. Õhtuleht ja ka päevalehed on jätnud ühe nišši suhteliselt tühjaks ja mulle tundub, et Ekspress peab seda enda võimaluseks.
Kui tõmbasin paralleeli Õhtulehega, siis ei pea ma silmas erinevates telesaadetes osalevate inimeste elu kajastamist, vaid teravaid probleemlugusid, mis suurele hulgale inimestest korda lähevad. Selliseid ilmub Õhtulehes väga vähe.
Ekspressi puhul on hea näide eelmisel nädalal ilmunu Sulev Vedleri Rimi ja Eesti lihatootjate konflikti lahanud artikkel. Ekspress mängis hästi välja teema, mis läheb paljudele inimestele korda ja millest lugejad nö räägivad. Samuti oli seda lihtne teostada, ei võtnud kaua aega ja Ekspressi õnneks ei leidnud teised lehed (sh Äripäev) seda teemat üles.
Sattusin neljapäeval Selveris kassajärjekorras ootama ja mitmed inimesed kassasabas lugesid Ekspressi esiküljelt Sulevi loole tehtud viidet ning hakkasid omavahel selle teema üle arutlema. Loomulikult ostsid ka Ekspressi.
Tegelikult oleks loogiline, et uus peatoimetaja kasvaks välja lehe enda seest. Kui aga Luik tahab suuremaid muutusi, siis tõenäoliselt tuleb uus peatoimetaja väljastpoolt praegust Eesti Ekspressi toimetust ning siis võib ka öelda, et Hõbemägi liikumine juhatusse ei olnud edutamine.
teisipäev, 13. aprill 2010
ETV jäi seekord ajalehtedele alla
Poola presidendi lennukiga juhtunu kajastamisel jäi ETV ajalehtedele selgelt alla, kuigi neil oli kahe päeva pikkune edumaa ning võrreldes telega on taolise sündmuse kajastamisel lehed alati halvemas seisus.
Nende esimene erakorraline uudistesaade tuli laupäeval eetrisse kell 17.00, kuid selle sisu oli nõrk. Viie tunniga saanuks teha põhjalikuma ja mitmekülgsema käsitluse. Õhtuses põhisaates oleksin juba oodanud AK reporteri reportaaži Poolast, aga saan aru, et erinevalt näiteks Postimehest ETV oma meeskonda Poola üldse ei saatnud. See on üllatav, sest ETV on uhke Brüsseli korrespondendi pärast. Samas on Poolat tabanud katastroof oluline sündmus nii Euroopa Liitu kui ka NATOt arvestades, sest toimuvad suured muutused riigi juhtkonnas. Poola on olnud ka Eestile väga oluline partner nendes ühendustes ja ka suhetes näiteks Venemaaga.
Nende esimene erakorraline uudistesaade tuli laupäeval eetrisse kell 17.00, kuid selle sisu oli nõrk. Viie tunniga saanuks teha põhjalikuma ja mitmekülgsema käsitluse. Õhtuses põhisaates oleksin juba oodanud AK reporteri reportaaži Poolast, aga saan aru, et erinevalt näiteks Postimehest ETV oma meeskonda Poola üldse ei saatnud. See on üllatav, sest ETV on uhke Brüsseli korrespondendi pärast. Samas on Poolat tabanud katastroof oluline sündmus nii Euroopa Liitu kui ka NATOt arvestades, sest toimuvad suured muutused riigi juhtkonnas. Poola on olnud ka Eestile väga oluline partner nendes ühendustes ja ka suhetes näiteks Venemaaga.
Järgmine halb üllatus oli pühapäeval eetris olnud Aeg Luubis. Saada, mis peaks vist võtma kokku nädala olulisemad sündmused. "Mis juhtus, miks juhtus, mis saab edasi?Aeg Luubis analüüsib nädala tähtsamaid sündmusi," nii on kirjas ETV kodulehel selle saate tutvustuseks. Mingit analüüsi aga selle saates eelmise nädala kõige olulisema sündmuse kohta küll ei olnud.
Sellised erakordsed sündmused ja neile reageerimine peegeldab hästi meediaorganisatsiooni professionaalsust. Kui tuua paralleel spordist, siis seekord sarnanes aga ETV uudistetoimetus lennuõnnetuse kajastamisel õlut libistava tugitoolisportlasena, kes ise ei viitsi väga rabeleda.
Laupäeval olin siin blogis kriitiline Postimees Online suhtes, kus läks ka mõni tund aega ärkamiseks, aga lõpptulemusena oli Postimees ETVst peajagu üle.
laupäev, 10. aprill 2010
Keskpäevatunnis peksti maas lebavat Hans H. Luike
Täna tundsin Kuku Keskpäevatundi kuulates puudust Hans H. Luige saates osalemisest, sest Keskpäevatunni lõpp kujunes piltlikult öeldes maas oimetult lebavate Hans H. Luige ja Marsel Vichmanni tümitamiseks. Jutuks oli Eesti ettevõtjate 260 miljoni krooni suurune investeering Aserbaidžaani kinnisvaraprojekti. Suuremateks investoriteks selles projektis on just Vichmann ja Luik. Eesti ettevõtjate raha üritas tagasi tuua ka president Toomas Hendrik Ilves oma riigivisiidil Bakuusse ja eks oli see projekt jutuks ka Aserbaidžaani presidendi ning tema kaaskonna sel nädalal toimunud visiidil Eestisse.
Keskpäeva tunnis osalenud Hõbemägi, Kilk ja Ruussaar ei hoidnud end tagasi Luige ja Vichmanni kunagist otsust kommenteerides: "ei teinud otsust just mitte kõige selgema peaga", "panid rahapakid mõne kivi alla või kivi peale,", "läksid kuuma peaga ülikasumeid teenima", "uljaspead, kelle raha peavad nüüd päästma president ja peaminister", "eelnevalt peaksid käima psühholoogi või psühhiaateri juures vestlusel", "võiks kohale sõita enne raha teele saatmist" jne.
Saates tehtud kriitika igati õigustatud, lihtsalt huvitavam oleks olnud kuulata seda debati vormis, kus ka teine pool saanuks enda kaitseks midagi öelda. Luik on küll Ilvese Bakuu visiiti Keskpäevatunnis ka kommenteerinud, aga siis "unustas" öelda, et Ilvese tegevusest sõltub ka temale kuuluvate miljonite koju tulek.
Kirjutasime sellest juhtumist Äripäevas eelmisel sügisel "Ilvese päästeoperatsioon" ja siin blogis "Bakuule võiks järgneda Moskva". Varemalt on Eesti meedias räägitud küll palju, kuidas teiste riikide tippjuhid Eestis käies oma ettevõtjate eest kuluaaritööd teevad. Eesti riigijuhtide sarnast tegevust pole aga meedias liiga palju kajastatud.
Keskpäeva tunnis osalenud Hõbemägi, Kilk ja Ruussaar ei hoidnud end tagasi Luige ja Vichmanni kunagist otsust kommenteerides: "ei teinud otsust just mitte kõige selgema peaga", "panid rahapakid mõne kivi alla või kivi peale,", "läksid kuuma peaga ülikasumeid teenima", "uljaspead, kelle raha peavad nüüd päästma president ja peaminister", "eelnevalt peaksid käima psühholoogi või psühhiaateri juures vestlusel", "võiks kohale sõita enne raha teele saatmist" jne.
Saates tehtud kriitika igati õigustatud, lihtsalt huvitavam oleks olnud kuulata seda debati vormis, kus ka teine pool saanuks enda kaitseks midagi öelda. Luik on küll Ilvese Bakuu visiiti Keskpäevatunnis ka kommenteerinud, aga siis "unustas" öelda, et Ilvese tegevusest sõltub ka temale kuuluvate miljonite koju tulek.
Kirjutasime sellest juhtumist Äripäevas eelmisel sügisel "Ilvese päästeoperatsioon" ja siin blogis "Bakuule võiks järgneda Moskva". Varemalt on Eesti meedias räägitud küll palju, kuidas teiste riikide tippjuhid Eestis käies oma ettevõtjate eest kuluaaritööd teevad. Eesti riigijuhtide sarnast tegevust pole aga meedias liiga palju kajastatud.
Lehmakommitootja seljatas Postimehes Poolat tabanud katastroofi
Postimees.ee olulisem uudis praegu on sellest, kuidas tundmatu ettevõtja kurdab, et tema eksnaine varastas ära lehmakommi valmistamise retsepti. Tähtsusel teine uudis on Smolenskis toimunud lennukatastroofist, milles hukkus Poola eliit eesotsas presidendiga.
Kusjuures see kommiretsepti varguse uudis on sisuliselt ühe allikaga ning vastaspoolele pole sõna antud. Viitsiks see eksnaine teha kaebuse pressinõukokku, oleks Postimees selge kaotaja. Ma ei saa aru, miks sellist poolikut tööd on vaja lehes avaldada. Tegemist on väheolulise teemaga, midagi poleks juhtunud, kui oleks kulutanud ühe päeva, et vastaspoolelt kommentaari küsida või siis natukene rohkem fakte kontrollida. Näiteks sama ettevõtja helistas ka Äripäeva neljapäeval, aga meil see lugu online või lehte ei jõudnud, sest lihtsalt ühe osapoole jutu ümbertrükk on liiga mage.
See on hämmastav, kui lihtne on pääseda meediasse ja muuta oma peretüli mingiks ajahetkeks Eesti suurimas päevalehes Eesti ja maailma kõige olulisemaks uudiseks.
Kusjuures see kommiretsepti varguse uudis on sisuliselt ühe allikaga ning vastaspoolele pole sõna antud. Viitsiks see eksnaine teha kaebuse pressinõukokku, oleks Postimees selge kaotaja. Ma ei saa aru, miks sellist poolikut tööd on vaja lehes avaldada. Tegemist on väheolulise teemaga, midagi poleks juhtunud, kui oleks kulutanud ühe päeva, et vastaspoolelt kommentaari küsida või siis natukene rohkem fakte kontrollida. Näiteks sama ettevõtja helistas ka Äripäeva neljapäeval, aga meil see lugu online või lehte ei jõudnud, sest lihtsalt ühe osapoole jutu ümbertrükk on liiga mage.
See on hämmastav, kui lihtne on pääseda meediasse ja muuta oma peretüli mingiks ajahetkeks Eesti suurimas päevalehes Eesti ja maailma kõige olulisemaks uudiseks.
neljapäev, 11. märts 2010
Kaks ennustust Eesti meediaturu kohta
Ajalehtede juhid ja omanikud teavad päris täpselt, kuidas uus aasta algas. Tellijate arvu, üksimüügi trendi ja reklaamibroneeringuid hinnates on ka päris täpselt juba teada, mis juhtub tuludega kevadel. Reklaamiturul on seis nutusem, kui oli kuus kuud tagasi ja seetõttu ma arvan, et selle aasta jooksul toimub Eesti meediaturul mitu huvitavat ja uudiskünnist ületavat muudatust. Teen siin kaks ennustust 2010. aastaks, mille aluseks on viimase kuue kuu meediafirmade tulemused ning erinevad meediaringkondades liikuvad kõlakad.
1. Vahetub vähemalt ühe üleriigilise levikuga ajalehe peatoimetaja, aga ma poleks üllatunud, kui selle aasta sees saab kaks üleriigilise levikuga ajalehte endale uue peatoimetaja.
2. Toimuvad muutused vähemalt ühe üleriigilise levikuga ajalehe omanikeringis (kohe varsti), aga poleks väga üllatav, kui selle aasta lõpuks on muutunud kahe üleriigilise levikuga ajalehe omanikering.
1. Vahetub vähemalt ühe üleriigilise levikuga ajalehe peatoimetaja, aga ma poleks üllatunud, kui selle aasta sees saab kaks üleriigilise levikuga ajalehte endale uue peatoimetaja.
2. Toimuvad muutused vähemalt ühe üleriigilise levikuga ajalehe omanikeringis (kohe varsti), aga poleks väga üllatav, kui selle aasta lõpuks on muutunud kahe üleriigilise levikuga ajalehe omanikering.
16 soovitust ajakirjanikule huvide konflikti vältimiseks
Pressinõukogu saatis täna laiali soovitused ajakirjanikule korruptsiooniohust ja huvide konfliktist hoidumiseks. Head soovitused. Need kattuvad kõik ka Äripäeva ajakirjaniku eetikakoodeksiga ning oleme üritanud neid soovitusi ka järgida.
1. Ajakirjanik ei kajasta üldjuhul oma lähedaste, sõprade ja tuttavate tegemisi;
2. Juhul kui lähedaste, sõprade ja tuttavate tegemiste kajastamine on möödapääsmatu (teenib avalikkuse huve ja võimaldab hankida olulist ja eksklusiivset teavet, mida teisel ajakirjanikul on võimatu või raske saada), tuleb loo juures avaldada oma seotus lähedaste ja tuttavatega;
3. Ajakirjanik ei kajasta üldjuhul asutuste, ettevõtete tegemisi ja üritusi, kus töötavad või millega on lähedalt seotud tema pereliikmed ja lähisugulased;
4. Ajakirjanik teavitab toimetuse juhti oma kuuluvusest MTÜ-desse (sh poliitilised ühendused), tulundusühendustesse ja teistesse organisatsioonidesse.
5. Ajakirjanik ei kajasta üldjuhul ettevõtete, organisatsioonide, ürituste jms tegevust, millega ollakse lähedalt seotud või milles omatakse osalust (nt ollakse aktsionär või osanik mõnes ettevõttes);
6. Juhul kui ajakirjanikule lähedase organisatsiooni, ettevõtte, ürituse jms tegemiste kajastamine on möödapääsmatu (teenib avalikkuse huve ja võimaldab hankida olulist ja eksklusiivset teavet, mida teisel ajakirjanikul on võimatu või raske saada), tuleb loo juures ära näidata oma seotus kajastatava organisatsiooni, ettevõtte või üritusega;
7. Ajakirjanik ei kirjuta reklaamtekste. Samuti ei tee ajakirjanik üldjuhul kaastööd teiste organisatsioonide, ettevõtete, asutuste infolehtedesse, brošüüridesse, aruannetesse, toimetistesse jms. Ka ei kirjuta ajakirjanik pressiteateid;
8. Ajakirjanik ei astu üles teiste organisatsioonide/ettevõtete/asutuste reklaamides. Ka ei astu ajakirjanik reeglina üles teiste organisatsioonide/ettevõtete/asutuste poolt korraldatud kommertsürituste moderaatorina (ürituse juhina);
9. Ajakirjanik peab enne loo kirjutamist ja avaldamist veenduma, et teemapüstituse näol ei ole tegemist kellegi erahuvidest ajendatud, varjatud nn ettesöödetud materjaliga, milles puudub avalik huvi;
10. Ajakirjanikul on kohustus võimalikel korruptsioonikahtlusega juhtudel konsulteerida toimetaja/peatoimetajaga või sõltumatu eksperdiga (nt ajakirjanduseetika nõunikuga);
11. Ajakirjanikul on õigus keelduda teema kajastamisest, mille puhul ta kahtlustab enda või oma toimetuse/väljaande rollikonflikti või korruptsiooniohtu;
12. Ajakirjanik ei võta allikalt ega allikaga seotud organisatsioonilt, ettevõttelt ja/või asutuselt vastu kingitusi, raha ega soodustusi (lubatud on vastu võtta nt mõne ettevõtte, asutuse või organisatsiooni logoga väheväärtuslikke meeneid);
13. Saabunud kingitused, mis on tõlgendatavad korruptiivse tuluna ja võivad endaga kaasa tuua korruptiivseid suhteid, tuleb koheselt tagastada kingituse teinud isikule/ettevõttele/organisatsioonile;
14. Ajakirjanik ei reisi, ööbi ega toitu reeglina allika või allikaga seotud organisatsiooni, ettevõtte või asutuse kulul. Teisiti võib käsitleda rahvusvahelisi organisatsioone ja mittekommertslikke ettevõtmisi. Kui reisi kulusid pole kandnud toimetus, siis on soovitatav loo juures näidata rahastaja;
15. Ajakirjanik ei kasuta oma nime ega ajakirjaniku staatust isiklike hüvede ega teenuste saamiseks/soetamiseks/ostmiseks;
16. Keelatud on oma nime ja staatuse kasutamine ähvardamiseks ja väljapressimiseks (nt ähvardatakse loo avaldamisega, kui teine osapool ei käitu vastavalt ajakirjaniku ootustele).
2009.a. novembris esitles ühing Korruptsioonivaba Eesti meediaseminaridel projekti “Läbipaistvus Eesti ajakirjanduses” raames soovitusi ajakirjanikule huvide konfliktist ja korruptsiooniohust hoidumiseks. Kuueteistkümnest punktist koosnev soovitustik laiendab Eesti ajakirjanduseetika koodeksis sisalduvaid üldpõhimõtteid.
Soovituste aluseks on uuring “Läbipaistvus Eesti ajakirjanduses”, mille teostasid meediauurijad Ragne Kõuts ja Raivo Suni. Meediaprojekti viis läbi ühing Korruptsioonivaba Eesti, rahastas justiitsministeerium. Lisainfo uurimuse kohta: www.transparency.ee
1. Ajakirjanik ei kajasta üldjuhul oma lähedaste, sõprade ja tuttavate tegemisi;
2. Juhul kui lähedaste, sõprade ja tuttavate tegemiste kajastamine on möödapääsmatu (teenib avalikkuse huve ja võimaldab hankida olulist ja eksklusiivset teavet, mida teisel ajakirjanikul on võimatu või raske saada), tuleb loo juures avaldada oma seotus lähedaste ja tuttavatega;
3. Ajakirjanik ei kajasta üldjuhul asutuste, ettevõtete tegemisi ja üritusi, kus töötavad või millega on lähedalt seotud tema pereliikmed ja lähisugulased;
4. Ajakirjanik teavitab toimetuse juhti oma kuuluvusest MTÜ-desse (sh poliitilised ühendused), tulundusühendustesse ja teistesse organisatsioonidesse.
5. Ajakirjanik ei kajasta üldjuhul ettevõtete, organisatsioonide, ürituste jms tegevust, millega ollakse lähedalt seotud või milles omatakse osalust (nt ollakse aktsionär või osanik mõnes ettevõttes);
6. Juhul kui ajakirjanikule lähedase organisatsiooni, ettevõtte, ürituse jms tegemiste kajastamine on möödapääsmatu (teenib avalikkuse huve ja võimaldab hankida olulist ja eksklusiivset teavet, mida teisel ajakirjanikul on võimatu või raske saada), tuleb loo juures ära näidata oma seotus kajastatava organisatsiooni, ettevõtte või üritusega;
7. Ajakirjanik ei kirjuta reklaamtekste. Samuti ei tee ajakirjanik üldjuhul kaastööd teiste organisatsioonide, ettevõtete, asutuste infolehtedesse, brošüüridesse, aruannetesse, toimetistesse jms. Ka ei kirjuta ajakirjanik pressiteateid;
8. Ajakirjanik ei astu üles teiste organisatsioonide/ettevõtete/asutuste reklaamides. Ka ei astu ajakirjanik reeglina üles teiste organisatsioonide/ettevõtete/asutuste poolt korraldatud kommertsürituste moderaatorina (ürituse juhina);
9. Ajakirjanik peab enne loo kirjutamist ja avaldamist veenduma, et teemapüstituse näol ei ole tegemist kellegi erahuvidest ajendatud, varjatud nn ettesöödetud materjaliga, milles puudub avalik huvi;
10. Ajakirjanikul on kohustus võimalikel korruptsioonikahtlusega juhtudel konsulteerida toimetaja/peatoimetajaga või sõltumatu eksperdiga (nt ajakirjanduseetika nõunikuga);
11. Ajakirjanikul on õigus keelduda teema kajastamisest, mille puhul ta kahtlustab enda või oma toimetuse/väljaande rollikonflikti või korruptsiooniohtu;
12. Ajakirjanik ei võta allikalt ega allikaga seotud organisatsioonilt, ettevõttelt ja/või asutuselt vastu kingitusi, raha ega soodustusi (lubatud on vastu võtta nt mõne ettevõtte, asutuse või organisatsiooni logoga väheväärtuslikke meeneid);
13. Saabunud kingitused, mis on tõlgendatavad korruptiivse tuluna ja võivad endaga kaasa tuua korruptiivseid suhteid, tuleb koheselt tagastada kingituse teinud isikule/ettevõttele/organisatsioonile;
14. Ajakirjanik ei reisi, ööbi ega toitu reeglina allika või allikaga seotud organisatsiooni, ettevõtte või asutuse kulul. Teisiti võib käsitleda rahvusvahelisi organisatsioone ja mittekommertslikke ettevõtmisi. Kui reisi kulusid pole kandnud toimetus, siis on soovitatav loo juures näidata rahastaja;
15. Ajakirjanik ei kasuta oma nime ega ajakirjaniku staatust isiklike hüvede ega teenuste saamiseks/soetamiseks/ostmiseks;
16. Keelatud on oma nime ja staatuse kasutamine ähvardamiseks ja väljapressimiseks (nt ähvardatakse loo avaldamisega, kui teine osapool ei käitu vastavalt ajakirjaniku ootustele).
2009.a. novembris esitles ühing Korruptsioonivaba Eesti meediaseminaridel projekti “Läbipaistvus Eesti ajakirjanduses” raames soovitusi ajakirjanikule huvide konfliktist ja korruptsiooniohust hoidumiseks. Kuueteistkümnest punktist koosnev soovitustik laiendab Eesti ajakirjanduseetika koodeksis sisalduvaid üldpõhimõtteid.
Soovituste aluseks on uuring “Läbipaistvus Eesti ajakirjanduses”, mille teostasid meediauurijad Ragne Kõuts ja Raivo Suni. Meediaprojekti viis läbi ühing Korruptsioonivaba Eesti, rahastas justiitsministeerium. Lisainfo uurimuse kohta: www.transparency.ee
esmaspäev, 1. märts 2010
Eesti Päevalehe omapärane "medaliarvestus"
Eesti Päevaleht tegi kokkuvõtte eelmise aasta pressipreemiate nominentidest, mis on natukene vildakas. Päevaleht võttis arvestuse aluseks ainult need pressipreemiate kategooriad, kus nad ise said nominentide sekka ja "unustas" ära uuriva ajakirjanduse preemia, kus nominentide seas on kaks lugu Äripäevast, üks Postimehest ja üks Maalehest. See oleks umbes sama, kui panna pingeritta riigid murdmasuusatamisel võidetud medalite arvu järgi, aga jätta arvestusest välja suusamaraton.
esmaspäev, 15. veebruar 2010
Sobilik lugemisvara Eesti meedia allakäigu kuulutajatele
Eelmisel nädalal selgusid Bonnieri preemia nominendid ning homme õhtul valitakse eelmise aasta parim uudis, olemuslugu ja arvamus ning peaks selguma ka eelmise aasta parim noor ajakirjanik.
Margus Mets eelmisel aastal pressipreemiate žüriis ütles, et need, kes räägivad Eesti meedia sisulisest allakäigust peaksid lugema läbi pressipreemiate konkursile esitatud tööde kausta. Sama ütlus sobib ka selle aasta kohta. Ajakirjanikel pole küll põhjust oma eelmise aasta töö pärast häbeneda. Eelmise aasta töid hinnates tundub mulle eriti tugev just uudise kategooria, kus on kümmekond väga heal tasemel uudislugu ning nendest kolme valimine oli minu jaoks raske.
Hea oli ka eelmisel aastal uurivate lugude tase. Bonnierile kandideeris mitu tugevat uurivat lugu. Lisaks nominentidele hindan ise kõrgelt veel kolme uurivat lugu, mis sel aastal nominentide sekka ei pääsenud. Üheks oli Ekspressis ilmunud uurimus Alexela kütuseärist. Teine oli Kadri Ibruse lugu sellest, et naise tapnud mehed pääsevad sisuliselt karistuseta. Hea teema tõstatus, aga natukene kuivalt ja puiselt esitletud. Kolmas lugu oli Koit Brinkmanni R-skeem, mis oma mõjulat oli võrdväärne ka 2008. aasta Koidu K-skeemi paljastamisega, mille mõju sai näha aasta tagasi toimunud Bonnieri auhinnatseremoonial, kui samal päeval peeti kinni Elmar Sepp. Tänaseks on ühel Keskerakonna varjatud rahastamisskeemil kriips peal ja tõenäoliselt pannakse nüüd kinni ka järjekordne auk seadustes, mida kasutas Reformierakond.
Panen siia ka loetelu Bonnieri preemia varasematest võitjatest. See loetelu näitab väga hästi, et Eestis tehakse heal tasemel ajakirjandust.
1995 Tarmo Vahter, Eesti Ekspress. Edgar Savisaare lindiskandaal.
1996 Enno Tammer, Postimees. Keskerakonna sisevõitlus ja valimiskampaania rahastamine.
1997 Kaja Koovit, Väinu Rozental, Äripäev. Farmaatsiatehase olematu tehas Moskvas.
1998 Kärt Karpa, Eesti Päevaleht. Kahtlane neerusiirdamine Tallinna keskhaiglas.
1999 Peep Sooman, Äripäev. Altkäemaks äriregistris.
2000 Taivo Paju, Postimees. 30 000-kroonine peaministri sekretäri tool.
2001 Anneli Ammas, Eesti Päevaleht. Raudtee-erastaja Angotti osutus tagaotsitavaks kurjategijaks.
2002 Mihkel Kärmas, Eesti Ekspress. Viktor Kaasiku ebaeetilised maatehingud.
2003 Sulev Vedler, Eesti Ekspress. Maksuameti huvi rahandusminister Tõnis Paltsu maksuasjade vastu.
2004 Birgit Püve, Eesti Ekspress. Kunstiakadeemia rektor Ando Keskküla kasutas krediitkaarti lõbumajas.
2005 Peeter Raidla, Äripäev. Ain Hanschmidti 700 miljoni kroonine kingitus.
2006 Kadi Heinsalu, Äripäev. Paljastus Eesti suurima kinnisvarafirma Arco Vara kavatsusest taganeda korteriostjatega sõlmitud lepingu tingimustest.
2007. Krister Kivi ja Janar Filippov, Eesti Ekspress. Artiklite sari Eesti narkokulleritest.
2008 Tarmo Vahter, Eesti Ekspress. Reformierakonna juhtivtegelaste maadevahetuse tehingutest.
Margus Mets eelmisel aastal pressipreemiate žüriis ütles, et need, kes räägivad Eesti meedia sisulisest allakäigust peaksid lugema läbi pressipreemiate konkursile esitatud tööde kausta. Sama ütlus sobib ka selle aasta kohta. Ajakirjanikel pole küll põhjust oma eelmise aasta töö pärast häbeneda. Eelmise aasta töid hinnates tundub mulle eriti tugev just uudise kategooria, kus on kümmekond väga heal tasemel uudislugu ning nendest kolme valimine oli minu jaoks raske.
Hea oli ka eelmisel aastal uurivate lugude tase. Bonnierile kandideeris mitu tugevat uurivat lugu. Lisaks nominentidele hindan ise kõrgelt veel kolme uurivat lugu, mis sel aastal nominentide sekka ei pääsenud. Üheks oli Ekspressis ilmunud uurimus Alexela kütuseärist. Teine oli Kadri Ibruse lugu sellest, et naise tapnud mehed pääsevad sisuliselt karistuseta. Hea teema tõstatus, aga natukene kuivalt ja puiselt esitletud. Kolmas lugu oli Koit Brinkmanni R-skeem, mis oma mõjulat oli võrdväärne ka 2008. aasta Koidu K-skeemi paljastamisega, mille mõju sai näha aasta tagasi toimunud Bonnieri auhinnatseremoonial, kui samal päeval peeti kinni Elmar Sepp. Tänaseks on ühel Keskerakonna varjatud rahastamisskeemil kriips peal ja tõenäoliselt pannakse nüüd kinni ka järjekordne auk seadustes, mida kasutas Reformierakond.
Panen siia ka loetelu Bonnieri preemia varasematest võitjatest. See loetelu näitab väga hästi, et Eestis tehakse heal tasemel ajakirjandust.
1995 Tarmo Vahter, Eesti Ekspress. Edgar Savisaare lindiskandaal.
1996 Enno Tammer, Postimees. Keskerakonna sisevõitlus ja valimiskampaania rahastamine.
1997 Kaja Koovit, Väinu Rozental, Äripäev. Farmaatsiatehase olematu tehas Moskvas.
1998 Kärt Karpa, Eesti Päevaleht. Kahtlane neerusiirdamine Tallinna keskhaiglas.
1999 Peep Sooman, Äripäev. Altkäemaks äriregistris.
2000 Taivo Paju, Postimees. 30 000-kroonine peaministri sekretäri tool.
2001 Anneli Ammas, Eesti Päevaleht. Raudtee-erastaja Angotti osutus tagaotsitavaks kurjategijaks.
2002 Mihkel Kärmas, Eesti Ekspress. Viktor Kaasiku ebaeetilised maatehingud.
2003 Sulev Vedler, Eesti Ekspress. Maksuameti huvi rahandusminister Tõnis Paltsu maksuasjade vastu.
2004 Birgit Püve, Eesti Ekspress. Kunstiakadeemia rektor Ando Keskküla kasutas krediitkaarti lõbumajas.
2005 Peeter Raidla, Äripäev. Ain Hanschmidti 700 miljoni kroonine kingitus.
2006 Kadi Heinsalu, Äripäev. Paljastus Eesti suurima kinnisvarafirma Arco Vara kavatsusest taganeda korteriostjatega sõlmitud lepingu tingimustest.
2007. Krister Kivi ja Janar Filippov, Eesti Ekspress. Artiklite sari Eesti narkokulleritest.
2008 Tarmo Vahter, Eesti Ekspress. Reformierakonna juhtivtegelaste maadevahetuse tehingutest.
Tellimine:
Postitused (Atom)