Tore, et Pullerits ei tõmmanud saba jalge vahele

Mulle meeldib, et Priit Pullerits ei leppinud Evelin Ilvese ja presidendi kantselei katsega siluda Ilvese poolt Kalevi kommide kohta öeldut. Ajakirjanikena puutume taoliste juhtumitega kokku päris sageli. Allikas üritab hiljem oma sõnadest taganeda ning jätta oma tuttavatele ja avalikkusele muljet, et ajakirjanik on eksinud, tsiteerinud allikat valesti, moonutanud sõnu ja fakte jne.
Ajakirjaniku süüdistamine on tüüpiline kaitsereaktsioon, sest inimesed ei pruugi alati mõista oma sõnade mõju ja tagajärgi. Meedia on ka hea peegeldaja ja allikas võib hiljem avastada, et ta ei taha näha välja selline, nagu ta tegelikult avalikkusele paistab. Kusjuures see pilt, mille meedia kellestki loob, tugineb faktidele ja konkreetse persooni tegevusele, mis talle hiljem ei pruugi endale meeldida.

Ja kui asi läheb jamaks, siis on alati hea öelda, et tegelikult ei öelnud mina seda, vaid süüdi on ajakirjanik. Reeglina jääb taolistes vaidlustes avalikkuse silmis kaotajaks ajakirjanik, sest tihti on raske ja tundub ka mõttetu hakata allikaga vaidlema.

Hiljuti oli Äripäevas sarnane kogemus Gildiga. Rain Tamm ütles ja kirjutas ka Äripäevas ilmunud kolumnis, et Äripäev on Gildiga seoses teinud ridamisi faktivigu, et Gildil on nendest pikk nimekiri. Palusime selle vigade nimekirja ka meile saata, kuid millegipärast ei taha Gild seda teha. Ma arvan, et põhjus peitub selles, et sellist pikka faktivigade nimekirja tegelikult ei eksisteeri. Ehk Tamm kasutas üht levinud demagoogiavõtet.

Eelmisel aastal kohtusime Äripäeva toimetuses Merko juhtide Toomas Annuse ja Tõnu Toomikuga. Annus tegi alustuseks pika ettekande sellest, kuidas Äripäev on Merkost kirjutades eksinud. Läksin siis ja võtsin Äripäeva kausta kätte ja hakkasime koos vaatama neid lugusid ja väidetavaid eksimusi. Selgus, et meie lugudes polnud faktivigu ning järgmisena läks jutt hoopis Eesti Ekspressi ja Hans H. Luige peale ning Ekspressis ilmunud faktivigadele.

Väga hea, et Pullerits ei visanud püssi põõsasse ja seisab enda maine eest, see on väga oluline, sest olen Pulleritsu ja Ilvese juhtumi kajastustest saanud aru, et presidendi kantseli üritas avalikkusega manipuleerida ning vassida. Nad olid ise Ilvese sõnad enne trükki üle vaadanud ning nüüd väidavad, et need on ajakirjaniku omalooming.
Kui riigi presidendi institutsioon üritab avalikkusega manipuleerida ühe intervjuu pärast, siis ei saa me olla kindlad, et sarnaseid võtteid ei kasutata ka riigi juhtimisel. Sesmõttes on puhkenud konflikt laiem ja olulisem, kui ühe ajakirjaniku ja presidendi abikaasa omavaheline vaidlus ühes artiklis sisaldunud tsitaatide kajastamise üle.

Kas Laari järgmine sihtmärk on Lang?

IRLi juht Mart Laar on olnud viimastel kuudel aktiivne poliitimängude korraldaja. Siim Kallase ümber kestnud jandiga lootis IRL populaarsust kasvatada, aga see ei õnnestunud. Nüüd on võetud sihikule justiitsminister Rein Lang, kelle umbusaldushääletusest sõltub tõenäoliselt praeguse valitsusliidu püsimine.

Toomepeal on täna sõjanõu pidanud nii Reformierakond kui ka IRL. Kui Reformierakond oli väidetavalt ühtne, siis IRLi sees käivad praegu tõsised vaidlused teemal, kas võtta Lang ametist maha või mitte.

Reformierakond on veendunud, et Langi umbusalduseni jõudnud skandaali üritab IRL kasutada Reformierakonnale kättemaksuks. Neil pole kindlust, kas Langi umbusaldus läheb läbi või mitte. Samuti pole neil selget arusaama, kui kaugele üritab IRL selle skandaaliga minna. Kardetakse, et osa IRList toetab umbusaldamist ja Laar laiutab lihtsalt käsi ning ütleb, et tegemist on demokraatliku erakonnaga, kus riigikogu liikmetele ei kirjutata ette, kuidas nad peavad hääletama. Kui nii juhtub, siis tõenäoliselt on meil juba enne aasta lõppu uus peaminister.

IRLi jaoks oleks valitsuskriis praegu võibolla, et isegi ahvatlev. Uue valitsuse osas ei saabuks selgus tõenäoliselt enne kohalikke valimisi. Umbusaldamisega saab end väga selgelt vastandada Reformierakonnale ning puhkeks konflikt kahe paremerakonna vahel, millest siis IRL loodab endale valimistel kasu.

Pärast valimisi on aga juba uued jõujooned paigas, Tallinnas ka käimas tõenäoliselt koalitsioonikõnelused ning siis on võimalik pakkuda Reformierakonnale sõjakirve mahamatmist ning uue koalitsiooni tegemist, aga juba IRLi kuuluva peaministri juhtimisel. Või siis minnakse ühte valitsusliitu keskiga, mis enne valimisi oleks IRLile enesetapp.

Kesk muidugi ulatas ka täna IRLile abikäe ja nad ei pea kiirustama. Kui veel kahtlevad Langi umbusalduse toetamises, siis järgmine võimalus on IRLil asuda toetama Paetu umbusaldamist.

Kogu kombineerimise risk seisneb aga selles, et äkki võib IRL Reformierakonna välja vihastada ning viimane otsustab teha Tallinnas ja Toomepal ühise võimuliidu Savisaarega. Ma ise loodan, et IRL eesotsas Mart Laariga võtavad hoogu maha ja ei lähe Langi umbusaldama. Valitsuskriis on praegu viimane asi, mida Eesti vajab.

Kuidas ETV pimedas toas elevanti katsus

Täna andis ETV oma hommikustes uudistes ja ka oma portaalis teada, et Ansip lükkas eelmisel nädalal ümber opositsiooni väited, justkui koostaks valitsusliit kahte eelarvet, millest üks esitatakse pärast kohalikke valimisi.
See uudis meenutab lugu pimedas toas elevandi katsumisest, sest uudises on kolm viga. Esiteks ei ole tegemist opositsiooni väidetega. Kahest eelarvest kirjutas Äripäev ja korrektne oleks ka nendes uudistes viidata algallikale.
Teiseks võib Äripäeva lugejatel jääda sellest uudisest mulje, et me esindame opositsiooni. Me tegelikult ei esinda opositsiooni ega koalitsiooni.
Kolmas eksimus seisneb aga selles, et info paralleelse eelarve koostamisest ei pärinenud mitte opositsioonist vaid hoopis valitsusliidust.

Vikerraadio kommentaar: Bakuule võiks järgneda Moskva

Reedene Äripäev kirjeldas, kuidas paarkümmend Eesti äriliidrit üritavad president Toomas Hendrik Ilvese mõjuvõimu kasutades päästa Aserbaidžaani kinnisvaraturule paigutatud 260 miljonit krooni.
See juhtum on tekitanud küsimusi, kas ja kui palju ning kuidas peab president välisriikides kaitsma Eesti ettevõtjate huve?

Majandusbuum ärgitas Eesti äriliidreid paigutama oma raha endistesse vennasvabariikidesse. Loodeti, et Eesti majandusime kordub ka meist oma arengus mahajäänumates endistes liiduvabariikides. Näiteks Aserbaidžaani paigutatud 260 miljonist kroonist lootsid Marcel Vichmann, Hans H. Luik ja teised teenida viie aastaga tagasi pool miljardit.

Tegelikult tekkisid pärast raha Aserbaidžaani jõudmist kohe probleemid. Algselt osta loodetud maatükki ei õnnestunud investoritel enda kätte saada, sest sealne kaitseministeerium otsustas eestlaste noolitud maatüki jätta riigile. Meie meestele pakuti asendusmaad, mille omandiõigusega on aga senini segased lood. Vahepeal pidi panema ameti maha majandusminister, kes oli Eesti investoritele nn „katuseks“. Lisaks tekkisid investoritel kahtlused, et nad on investeerimisprojekti korraldanud investeerimispangale GILD maksnud põhjendamatult kõrgeid tasusid.

Tundus, et kogu projekt lendab vastu taevast, kui ühel hetkel selgus, et president Ilvesel on plaanis riigivisiit Bakuusse ja kohtumised sealse presidendi Alijeviga.

Äriliidrite kuluaaritöö tulemusel võttis president Ilves oma kohtumistel jutuks ka Eesti ettevõtjate mure ning probleemid kinnisvaraarendusega. Hiljem on ettevõtjad tunnistanud, et presidendist oli palju abi. Pärast Ilvese riigivisiiti hakkasid Aserbaidžaanis Eesti investoritel asjad jälle paremuse poole liikuma ning ettevõtjatel on lootus oma raha tagasi saada. Võib-olla ka loodetud tulu teenida.

Ühest küljest tuleb president Ilvest tunnustada, sest ta oli nõus astuma välja Eesti ettevõtjate kaitseks. Selles ei ole midagi erandlikku. Oma investoreid üritavad aidata väga paljud riigid. Mäletame Ühendriikide saatkonna ja poliitikute aktiivset kuluaaritööd Eestis, kui Ameerika energiafirma üritas osta Narvas asuvaid elektrijaamu. Hiljuti saime aga Aktuaalsest Kaamerast teada, et Pärnumaale miljardeid kroone kalakasvatusse investeerida lubava Taani ettevõtja huvides külastab Eesti riigiasutuste koridore ja kabinette siinne Taani suursaadik. Oma ettevõtjate huvide kaitsmise nõudmine on tavaline osa riikidevahelisest tippsuhtlusest.

Ja ka president Ilvesel on nüüd õigus nõuda Eesti ettevõtjatelt Eesti riigi huvide eest seismist. Poolteist kuud pärast riigivisiiti Bakuusse oli Ilves oma kõnes kriitiline ettevõtjate suhtes ja küsis, milline on olnud ettevõtjate panus riigi arengusse. Kuigi paljud äriliidrid pidasid toona presidendi kriitikat ülekohtuseks, oli tänaseks päevavalgele tulnud informatsiooni põhjal Ilvesel õigus ettevõtjatele valusaid küsimusi esitada, sest riik, tema isikus, oli enda abikäe juba ulatanud. Konkreetse juhtumi puhul küll ainult paarikümnele ettevõtjale, aga asi seegi.

Igal mündil on loomulikult kaks külge. Aserbaidžaanis juhtunu valguses on oluline küsida, kas me saame olla kindlad, et seekord jäid Eesti riigi huvid kõrgemale äriliidrite majandushuvidest. Aserbaidžaan ei ole mingi demokraatia ega vaba majanduse kants. Tegemist on autoritaarse riigiga, kus on probleeme ajakirjandusvabaduse ja korruptsiooniga. Näiteks mulluses korruptsiooni tajumise indeksis oli meie endine vennasvabariik 180 riigi seas 158. kohal. On selge, et kui Eesti riigipea küsiks Aserbaidžaani presidendilt kriitilisi küsimusi inimõiguste kaitsmise või meedia kontrollimise kohta, siis ei saaks ka meie äriliidrid sealsete riigijuhtide positiivse kohtlemise osaliseks.

Eesti riigijuhid on olnud kriitilised Venemaal toimuva suhtes, kuid samas oleme valmis pigistama silma kinni teiste endiste liiduvabariikide osas, mis oma riigi juhtimise ja poliitiliselt kultuuriga ei erine sugugi Venemaast.

Reedeses Äripäevas kirjeldatud president Ilves Aserbaidžaani investeerinud ettevõtjate päästeoperatsioon näitab, et meie riik on valmis aitama oma ettevõtjaid ka seal, kus demokraatiaga on lood kehvad. Ehk kus ei järgita neid väärtusi, mida oleme oma riigis kalliks pidanud. Äkki tasub nüüd astuda otsustav samm edasi ja muuta Eesti riigi suhtumist ka Venemaa suunal? Eesti ja Venemaa suhete paranemisest saab kordades rohkem Eesti ettevõtjaid kasu, kui paarkümmend Aserbaidžaani õnne ja kiiret tulu otsima läinud äriliidrid.

Investeerimissoovitus

Natukene naljakas oli lugeda eelmisel nädalal analüütikute kommentaare Ekspress Grupis toimunud muudatuste kohta. Teatavasti otsustasid oma senise ameti jätta Priit Leito ja Viljar Ots ning Ekspress Grupi uueks juhiks saab Gunnar Kobin. Leito ja Otsa lahkumiseks tuli initsiatiiv töövõtja mitte aga omaniku poolelt ja see võiks teha aktsionärid ettevaatlikuks.

Postimehele seda teemat kommenteerinud analüütikute hinnangul ei mõju aga muutused Ekspress Grupile halvasti. Swedbanki analüütik Risto Hunt oli kindel, et muutus juhtkonnas toob ettevõttesse uusi ideid nii äri laiendamiseks kui ka kasumlikkuse tõstmiseks. LHV Panga anlüütik Henri Adams oli aga kindel, et aktsionäridele ei tohiks suuri üllatusi tulla, sest grupi suuromanik on jätkuvalt Hans H. Luik, kelle visioon ja eesmärgid on kindlalt paigas.
Hoopis vastupidi kommenteerisid Leito lahkumist aga konkurentide juhid Igor Rõtov ja Mart Kadastik.

Sageli öeldakse, et ajakirjanikud on pealiskaudsed ning seda saab aru siis, kui lehes ilmub mõni artikkel selle valdkonna või firma kohta, mida sa tead. See ütlus iseloomustab hästi ka Ekspress Grupis toimunud muutusi kommenteerinud analüütikuid.

Leito lahkumine ja Kobini naasmine peegeldab minu jaoks seda, et firmas on suured probleemid, aga suuromanikul ei ole veel lahendusi. Enne Ekspress Gruppi investeerimist soovitan oodata ära kolmanda kvartali majandustulemused. Tõenäoliselt näitab meediafirma kolmandas kvartalis kahjumit. Samuti tasub enne investeerimist vaadata, millised muutused hakkavad Ekspress Grupis toimuma Maalehe ja Eesti Ekspressi teine-teisele lähenemisega ning kuidas üritab Kobin praeguseid probleeme lahendama hakata.

Ühe kohtumise märkmed: tulumaksu tõus otsustatakse novembris ja Keskerakond saab uue liikme

Sel nädalal jooksis uudistest läbi, et riigikogu Rahvaliidu fraktsiooni liikmetest kolm kandideerivad ka kohalikel valimistel. Ei kandideeri näiteks Tarmo Mänd. Põhjus pidavat olema lihtne. Tarmo Mänd plaanib Rahvaliidust lahkuda ja liituda Keskerakonnaga. Vähemalt oli see teema väidetavalt jutuks eelmisel nädalal keskerakondlase Kadri Simsoni ja rahvaliitlase Manuela Pihlapi kohtumisel. Mõned selle kohtumise ülestähendused jõudsid ka Äripäeva toimetusse.
Simsoni olla kohtumisel informeerinud ka Rahvaliitu sotsidega peetud konsultatsioonidest ja teatas, et Eiki Nestori hinnangul peaks tulumaksumäära tõus saama seadustatud pärast kohalikke valimisi ehk novembris.
Tarmo Männi lahkumine Rahvaliidust on usutav, tulumaksumäära tõus aga väheusutav. Selle otsuse läbisurumiseks ei ole riigikogus piisavalt jõudu. Aga eks saab näha.

Vikerraadio kommentaar: eelarveaukude lappimiseks kehtestati elektrimaks

Valitsusliidu otsus võtta sel aastal Eesti Energiast välja suurem osa eelmise majandusaasta kasumist ei ole midagi muud, kui varjatud maksutõus ehk elektrimaksu kehtestamine. Maksukogujaks ei ole aga maksuamet vaid riigi omanduses olev monopoolne energiafirma.
Valitsuse otsuse kohaselt maksab iga Eesti elanik sel aastal riigile kokku ligi 1000 krooni elektrimaksu. Nii suur on Eesti Energia eelmise aasta kasum jagatuna kõigi Eesti elanike peale. Nüüd võetakse see summa riigieelarve aukude lappimiseks.

Enamuse kasumi ettevõttest välja võtmine näitab, et Eesti Energia on küsinud sel aastal müüdava elektri eest liiga kõrget hinda ning valitsuse otsus on kivi konkurentsiameti kapsaaeda. Konkurentsiamet peaks meil kooskõlastama monopoolse ettevõtte hinnapoliitika ja tagama, et monopolide kehtestatud hinnad ei ole liiga kõrged.
Energiafirma kasumist riigieelarve lappimine on aga parim tõestus, et konkurentsiamet ei tööta hästi või on Eesti Energia oma hinnatõusu põhjendustega sellele riiklikule järelevalveasutusele lihtsalt osavalt kärbseid pähe ajanud.
Selle asemel, et võtta miljard energiafirmast omanikutuluna välja oleks tarbijate suhtes ausam, kui Eesti Energia langetaks hoopis hinda. Hinnalangus oleks tõhus ergutav süst kiratsevale majandusele, sest jätaks nii elanike kui ettevõtjate kätte rohkem raha, millele nad saaksid leida parema rakenduse, kui seda on energiafirma nuumamine. Tõsi, Eesti Energia teatas hiljuti hindade alandamisest, kuid see langus on häbiväärselt väike kõrvutades saadud võitu Eesti Energia kasumiga. Keskmise majapidamise aastane kulu vähenes 144 krooni, kasumit on riigifirma aastaga aga igalt inimeselt (mitte majapidamiselt) kogunud 1000 krooni.

Muidugi võib minu eeldus kõrge elektrihinna kohta olla vale, sest juba aastaid on Eesti Energia puhul räägitud suurest investeerimisvajadusest. Seetõttu ma näeksin Eesti Energia ühe omanikuna parema meelega sellist lahendust, et energiafirma ei kasutaks oma kasumit riigieelarve aukude lappimiseks, vaid suunaks teenitud rahad energiafirma „aukude lappimiseks“ ehk investeeriks näiteks senisest enam varustuskindluse tagamisse. Ka sellest saaks meie majandus tõenäoliselt lõpptulemusena rohkem kasu, kui lihtsalt kogunenud kasumi laiali pihustamisest.

Valitsusliidu otsusega kaasneb risk, et tulevikus peab Eesti Energia elektrihinda tõstma järsemalt. Kui täna on riiklik energiamonopol pandud maksukoguja rolli ja seetõttu võivad mõned investeeringud lükkuda edasi, siis tulevikus võib nende tegemine olla rahamahukam. Ja kust mujalt Eesti Energia lõpptulemusena ikka raha saab kui oma klientide taskust.

Valitsuse otsus näitab ka seda, et Eesti Energia tuleks viia börsile, vähemalt ettevõtte vähemusosalus. Siis tekiks firma juhtkonda ja nõukogusse ka eraomanike esindajaid, kes võib-olla tunneksid rohkem muret ettevõtte tuleviku pärast ning muretseksid vähem valitsusliidu erakondade võimaliku tulemuse pärast kohalikel valimistel.
Vähemalt tekiks meil diskussioon teemal, kui palju omanikutulu tasub energiafirmast välja viia, et see ei kahjustaks ettevõtte tulevikuväljavaateid. On selge, et ametiaja pikendamist oodanud Eesti Energia juht Sandor Liive ei saanud avalikult omaniku tahte vastu protestida.

Ettevõtte osaline erastamine aitaks vähendada ettevõtte politiseeritust, millele viitab veel üks eelmise nädala uudis. Endise rahandusministri ning Isamaa ja Res Publica Liidu liikme Taavi Veskimägi asumine erakonnakaaslase Juhan Partsi kureeritava ning Eesti Energiast eraldatava põhivõrgu ehk Eleringi juhi kohale.
Tegemist on olulise ja mõjuka ametiga ning on hämmastav, et selle ametikoha täitmiseks ei korraldatud avalikku konkurssi. Enam kui 100 000 krooni kuus teenima hakkav Veskimägi asub juhtima ettevõtet, mis on väärt ligi kolm miljardit krooni.
On halb, et sellise ettevõtte juht otsustatakse panna paika erakondade tagatubades ilma avaliku konkursita. Vormiliselt tegi küll otsuse Eleringi nõukogu, kus poliitikuid ei ole, aga sisuliselt oli otsustaja majandusminister Juhan Parts, sest ilma tema teadmise ja nõusolekuta poleks Eleringi nõukogu julgenud ettevõttele uut juhti ametisse määrata.

Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit lubavad praegu toimuvas valimiskampaanias Tallinnas värsket energiat ning muutusi senises linnajuhtimises, kus samuti on loodud palju poliitilisi ametikohti. Riigi tasandil, Eesti Energiat juhtides, käituvad aga valitsusliidu erakonnad kahjuks täpselt samamoodi nagu Edgar Savisaare juhitav Keskerakond Tallinnas.

Ole meediaga sõbralik ja meedia vastab samaga

Taavi Veskimäe Eleringi juhiks mineku kajastamine meedias on hea näide sellest, kuidas ajakirjanikud ei esita valusaid küsimusi inimestele, kes on meediasse suhtunud sõbralikult ja olnud alati lahkelt nõus jagama kommentaare.
Olen kindel, et kui majandusminister oleks olnud Edgar Savisaar ning Eleringi juhiks oleks saanud mõni Keskerakonda kuuluv noor poliitik, näiteks Jüri Ratas, siis oleks kogu seda protsessi valgustatud hoopis kriitilisemalt.
Praegu aga ei tundnud ükski suurem ajaleht huvi, miks ei korraldatud Eleringi juhi kohale konkurssi. Tegemist on oluliselt tähtsama ja varakama ettevõttega kui näiteks Eesti Loto, kus Reformierakonna ja IRLi kuuluvad nõukogu liikmed omavahel piike murdsid.
Lehed jätsid ka mainimata, et Veskimägi kuupalk saab olema üle 100 000 krooni. Paljude teiste riigifirmade ja ka riigiasutuste juhid pole sellise sõbraliku kohtlemise osaliseks saanud.
Kui sa oled meedia sõber, siis on meedia ka sinu sõber.

Sarnaselt käitus meediaga ka Kreenholmi juhtinud Meelis Virkebau, kes oli alati valmis kommentaare jagama. Kui Virkebau ametist lahkus, siis lugesin viimase aasta jooksul Kreenholmi kohta ilmunud uudiseid ja avastasin, et tegelikult ei läinud Kreenholmil sugugi hästi, aga uudised majandustulemustest olid alati positiivses võtmes. Usun, et paljuski tänu Virkebau heale suhtlemisele meediaga.

Kuidas me Rain Tammele ja Gildi võlausaldajatele halva üllatuse valmistasime?

Neljapäeva õhtul kell kuus avastas Meelis, et üks Gild Arbitrage investor on Facebooki kirjutanud, et varsti algab võlausaldajate koosolek ja peab end sinna sättima. See infokild pani suhteliselt rahuliku õhtuse Äripäeva toimetuse elama. Seni on üritatud võlausaldajate nimesid salajas hoida, aga nüüd on paljud neist ühes hoones koos. Mine ainult kohale ja pildista ning küsi kommentaare.

Konks oli ainult selles, et kus see üritus toimub? Helistasin ühele Gildi võlausaldajale, ta võttis telefoni ja ilma, et oleks kuulanud ära, kes helistab, palus mul hiljem endale tagasi helistada. Selle kõne taustal kõlas aga Rain Tamme tuttav hääl ja see andis kindluse, et koosolek just praegu toimub.

Gildi büroo võimaliku nõupidamiskohana välistasid teadjamad kolleegid kohe, sest see on liiga väike. Fotograaf Rauli see rõõmustas. Gildi büroo asub hoones, kus on keeruline fotograafil asjaosalisi jahtida. Samas majas asub ka parkla ning seetõttu ei pruugi välisukse ees passimine olla tulemuslik. Gildi ruumidesse aga Äripäeva fotograafi poleks tõenäoliselt lubatud.

Edasine tegevusplaan oli lihte. Tuli helistada läbi Tallinna hotellid ja küsida, kas nende juures on Gild pannud kinni mõne ruumi oma ürituse tarbeks. Võtsime Gildi büroole kõige lähema hotelli, milleks oli Radisson SAS ja võlausaldajate koosoleku toimumiskoht oli teada. See oli fotograafile hea uudis, sest Radisson on hotell kuhu pääseb vabalt sisse. Ajakirjanik ja fotograaf nõupidamisruumi ukse taha, teine fotograaf hotelli sissekäigu juurde ja edasi on vaja ainult oodata, millal üritus lõppeb.

Ja siis kolmas täistabamus. Seminari ukse ees olnud lauale oli jäänud nimekiri Gildi nõupidamisel osalenute nimedega, kus oli ilusasti kirjas, kes on kohale tulnud ja kes mitte. Fotograafil oli vaja sellest nimekirjast teha lihtsalt paar ülesvõtet ning nüüd on meil ka teada need saladuses hoitud nimed, kes Gildi oma raha usaldasid.

Vahepeal sattus nõupidamisruumist väljuma Gildi partner Rain Tamm ja tema esimene ilme fotograafi ning ajakirjanikku nähes olla rääkinud rohkem kui tuhat sõna. Rain lubas küll, et annab pärast ürituse lõppu kommentaari, kuid tegelikult õnnestus tal vaikselt enne nõupidamise lõppu ära hiilida.

See meenutab mulle eelmist Eesti majanduskriisi, kui raskustes Tallinna Panga omanikud ja juhid kogunesid ühel õhtul Vabaduse Väljaku ääres vastvalminud Tallinna Panga peahoonesse panga päästmise võimalusi arutama. Saades teada, et neid ootavad all ajakirjanikud, pagesid Tallinna Panga juhid tuletõrjetrepi kaudu. Fotograafidele tuli see üllatusena ja fotoobjektiivi ette see põgenemine ei jäänud, aga ega erilist kasu pank sellest ei saanud. Raskustes panga juhtide lahkumine tuletõrjetreppi kasutades oli nii tugeva märgilise tähendusega, et pärast sellise info avalikuks tulekut pole enam võimalik ühtegi panka päästa.

Kogu see neljapäevane juhtum tuletas meelde ühe Lõuna-Aafrika uuriva ajakirjaniku tööd, mida ta ühel seminaril tutvustas. Tema esitluse viimane slaid ütles, et ajakirjaniku kõige olulisemad töövahendid on jalad ja foto- või videoaparaat. Kui sa tead, et kuskil toimub mingi oluline üritus või kohtumine, siis tuleb sinna alati kohale minna. Ka siis, kui sind sinna üritusele ei oodata või pole kutsutud. Pole mõtet jääda lootma, et sul õnnestub hiljem leida mõni hea allikas, kes on sulle nõus infot jagama.

Reportaaži neljapäeva õhtul Radissonis toimunust ning reedel asjaosaliste antud hilisematest kommentaaridest saad lugeda siit. Neljapäeval lahkusid võlausaldajad fotograafi nähes kiiresti ja neil polnud erilist jututuju. Oli ainult üks, kes fotograafi nähes ütles, et ei jää enam muud üle, kui kogu seda jama peab võtma naljaga.

Lisaks Ekspressile ka väikesed vangerdused Postimehe juhtimises

Ekspress Grupp pole ainus meediafirma, kus sel nädalal personali seas olulisi muutusi toimus. Ka Postimehe toimetuses on kuuldavasti mõned ametid ümbermängitud. Senine Postimees Online vastutav väljaandja Aivar Reinap võtab esmaspäevast üle tegevtoimetaja Aarne Seppeli ametiülesanded ja Seppelile on tehtud ettepanek asuda juhtima Postimehe kultuuritoimetust.
Reinapi ülesandeks saab olema veebi ja paberlehe uudisvoo juhtimine. Selle sammuga loodab Postimees olla veelgi paindlikum ja efektiivsem ning tugevdada lehe esiosa. Reinapi vastutada jääb Postimehe esiots kuni välisuudisteni.

Reinapi töö Postimees Online ärijuhina võtab aga üle Erik Roose.

Mõtlen üht, aga ütlen muud. Partsi näide

Täna tuli uudis, et Taavi Veskimägi lahkub riigikogust ja IRList ning asub juhtima põhivõrguettevõtet Elering. «Erakonna jaoks on Taavi kaotus,» kommenteeris Parts Postimees.ee'le Veskimäe sammu. Mulle tundub, et see Partsi väljaöeldu on vastupidine sellele, mida Parts ja ka teised IRLi juhtpoliitikud tegelikult mõtlevad. Veskimägi oli tülikas persoon IRLi sees ja Eleringi juhi koht on hea võimalus tema suu sulgemiseks. Ma ei pannud ka tähele, et sellele ametikohale oleks tehtud mingi konkurss. See viitab, et meil endiselt määratakse oluliste riigifirmade juhte erakondlikest huvidest lähtuvalt. Seekord, siis oli Taavi Veskimäe puhul muude argumentide kõrval ka oluline tema kriitika valitsuskoalitsiooni aadressil riigieelarve teemal.

Inimeste nimede üle ilkumine ei ole hea ajakirjandus

Tänases Postimehes lk 3 on väike nups, milles Postimehe toimetus on vindi üle keeranud ja ilgub inimese nime üle. Eile oli see repliik ka Postimehe onlines. Inimese nime üle ironiseerimine on labane ja ajaleht võiks sellest hoiduda. Äripäeva viimane taoline eksimus oli seotud Aivar Rehega, kui ta läks juhtima maksuametit ja me panime oma juhtkirja pealkirjaks "Rehepeks maksuametis".

Valitsusliit teeb fantoomeelarvet

Septembri lõpuks peab valitsus esitama riigikogule järgmise aasta riigieelarve. Kuna 18. oktoobril on kohalikud valimised, siis on minu teada otsustatud valitsusliidus mängida avalikkusega peitust. Septembri lõpuks riigikogule esitatav eelarve ei ole see, mille järgi hakkab Eesti riik järgmisel aastal elama. Ka 2010. aasta eelarves tuleb kulusid kärpida ning teha mitu valusat otsust, aga kohalike valimiste valguses ei saa neid avalikustada. Sellepärast koostataksegi praegu kahte eelarvet. Eesti tulevikust positiivse pildi maaliv dokument läheb riigikogule septembri lõpus. Pärast kohalikke valimisi visatakse see eelarve aga sisuliselt prügikasti ning muudatusettepanekute abil viiakse riigieelarve eurovormi ehk võetakse kapist välja see eelarveprojekt, mida üritatakse kuni kohalike valimisteni hoida salajas.

Laari eitav otsus oleks üllatav

Eile ETV Aktuaalsele Kaamerale antud intervjuus ütles Mart Laar, et annab reedel Isamaa ja Res Publica Liidule teada, kas ta kandideerib kohalikel valimistel Tallinnas linnapeaks või mitte.
See on üllatav, et Laar oma otsusega nii kaua viivitab. Ja veelgi üllatavam oleks, kui ta ei ole nõus Tallinna linnapeaks kandideerima. Tegemist on erakonna esimehega, kes peaks minema lähenevatel valimistel kõige olulisemat kohta püüdma. Laari kõhklustest võiks saada aru, kui ta oleks praegu valitsuses minister ja sooviks ka ministriametis pärast kohalikke valimisi jätkata. Siis tunduks tema linnapea kandidaadiks esitamine valijate petmisena. Praegu aga oleks petmine see, kui Laar ei julge Savisaare või Pihliga Tallinnas vastamisi minna.