Eestis nimetatakse sageli uurivaks ajakirjanduseks seda, kui ajakirjanik kirjutab mõnusalt ja hoogsalt ümber prokuratuuri koostatud süüdistuskokkuvõtte, mille kohta prokuratuur on ajakirjanikule eelnevalt saatnud vihje pärast kohtuotsuse jõustumist.
Tegelikult pole sellistes lugudes uuriva ajakirjandusega suurt midagi pistmist. Pigem võiks sellist prokuratuuri kaasabil toimuvat kohtutoimikute ümberkirjutamist nimetada protokollivaks ajakirjanduseks. Mis on ka vajalik ja huvitav ning hea lihtne võimalus kiiresti paar lehekülge loetavat materjali lehte saada. Oleme Äripäevas seda võimalust isegi mitmel korral kasutanud.
Selliseid lugusid, kus ajakirjanik käib mitu sammu prokuratuurist ja politseist ees, sageli kohe ei märgata ja ei osata hinnata. Klassikaline näide on K-skeemi paljastamine, mida olid üritanud vist kõik suuremad eesti väljaanded. Vaatamata sellele või sellest tulenevalt olid aga mitmete ajalehtede toimetajad Jüri Vilmsi sihtasutuse tänaseks hävitanud skeemid avalikustanud Koit Brinkmanni artiklite suhtes ükskõiksed ning üleolevad. Nad hakkasid lugude sisu ja mõju mõistma alles pärast seda, kui Elmar Sepp korraks vahistati. Siis üritati otsida mitmeid põhjuseid, et välja vabandada, miks esimese hooga üritati Koidu K-skeemi lugusid maha teha. Samuti üritati Sepa vahistamise järel Koidu päevavalgele toodud paljastausi nii ümberkirjutada, et ei peaks algallikale viitama.
Täna otsustas kohus reaalselt vangistada Narva keskerakondlasest volikogu liikme ja piirilinna valitseja Aleksandr Moissejevi. Selle mehega seonduva avalikuks toomine on olnud samuti üks Koidu pikaajalisi uurimisi. Koit uuris Moissejevi tegevusi, mõju ja sidemeid ligi kaks aastat.
Koidu sihipärase töö tulemusi Moissejeviga seoses saab lugeda siit ja siit. Toona ei tekitanud need lood erilist vastukaja. Aga see ongi sageli Eestis uurivate lugude häda, et lugude taset hakatakse hindama ja mõistma alles pärast seda, kui prokuratuur või politsei mõni aeg hiljem nende lugude kangelased vahistab.
Sarnaselt Moissejeviga kulus Koidul ka K-skeemi lugude tegemiseks üle aasta (kusjuures heaks abiliseks oli ühe teise meediafirma ajakirjanik, kes samuti kogu skeemi teadis, aga sellest ei kirjutanud).
Olen töötanud koos kolme ajakirjanikuga, kelle põhjalikkus andmete kogumisel ning nende süstematiseerimisel ja arhiveerimisel võiks olla kõigile teistele ajakirjanikele eeskujuks. Need on Koit Brinkmann, Peeter Raidla ja Väinu Rozental. Tõenäoliselt leiab selliseid ajakirjanikke igast toimetusest, aga kahjuks on neid iga toimetuse peale ainult mõned üksikud.
reede, 16. aprill 2010
Sotsidel ja Rahvaliidul imelik nimeprobleem
Sotside ja rahvaliitlaste ühinemiskõnelustel on üheks vaidluspunktiks ühineva erakonna uus nimi. Loogiline oleks, et ühenderakonna nimeks jääb sotsiaaldemokraatlik erakond. On kummastav, et Rahvaliit soovib ühineva erakonna nimes viided Rahvaliidule.
Võibolla oleks siis sobivaks nimeks V.Reiljani nimeline Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Reiljan on oma isiku ja tegudega see, kes Rahvaliitu veel aastaid kõige paremini iseloomustab ja kui tõesti soovitakse midagi ajaloost kaasa võtta, siis võiks see olla Reiljani nimi.
Tegelikult on see nime üle diskuteerimine aga naljakas. Uppujale ulatatakse viimane õlekõrs ja kaldale ronimise asemel hakkab uppuja vaidlema õlekõrre välimuse teemal.
Rahvaliit on hea näide, kuidas Eesti suurima erakonna võib hukutada enesekriitika puudumine ning oma juhi pime järgimine. Rahvaliidu seis oleks kordades parem, kui erakonna liikmetel oleks jätkunud julgust ja tarkust esitada mõned aastad tagasi ilmsiks tulnud maadevahetuse teemal oma juhile paar teravat küsimust. Või siis teinud kiire esimehe vahetuse. Selle asemel aga hakati oma juhti pimesi kaitsma ning võeti seisukoht, et meedias ilmunud kahtlused on "imperialistide vandenõu" ausa ja aatelise Reiljani vastu.
Tõenäoliselt toimub mõne aasta jooksul Rahvaliiduga sarnane põrumine ka Keskerakonnaga, sest ka selles erakonnas puudub siseopositsioon ja enamus liikmeid arvavad, et kõik mida Savisaar teeb on hästi ning Savisaare ja Keskerakonna suunas tehtav kriitika on konkurentide sepitsetud vandenõu ja alusetu vale.
Ükski organisatsioon ei saa olla pikalt edukas, kui organisatsiooni liikmed ei julge või ei saa oma juhte kritiseerida ning nende otsustele oponeerida.
Teiste erakondadega on seis palju parem. Sotside sees on pärast Pihli esimeheks saamist tekkinud tugev opositsioon. IRLis on see olnud tänu erinevate erakondade ühendamisele juba aastaid. Ka Reformierakonnas on inimesi, kes julgevad teiste oravate tegevust kritiseerida, kui selleks on põhjust. Pean silmas Meelis Atoneni ja Jürgen Ligi.
Võibolla oleks siis sobivaks nimeks V.Reiljani nimeline Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Reiljan on oma isiku ja tegudega see, kes Rahvaliitu veel aastaid kõige paremini iseloomustab ja kui tõesti soovitakse midagi ajaloost kaasa võtta, siis võiks see olla Reiljani nimi.
Tegelikult on see nime üle diskuteerimine aga naljakas. Uppujale ulatatakse viimane õlekõrs ja kaldale ronimise asemel hakkab uppuja vaidlema õlekõrre välimuse teemal.
Rahvaliit on hea näide, kuidas Eesti suurima erakonna võib hukutada enesekriitika puudumine ning oma juhi pime järgimine. Rahvaliidu seis oleks kordades parem, kui erakonna liikmetel oleks jätkunud julgust ja tarkust esitada mõned aastad tagasi ilmsiks tulnud maadevahetuse teemal oma juhile paar teravat küsimust. Või siis teinud kiire esimehe vahetuse. Selle asemel aga hakati oma juhti pimesi kaitsma ning võeti seisukoht, et meedias ilmunud kahtlused on "imperialistide vandenõu" ausa ja aatelise Reiljani vastu.
Tõenäoliselt toimub mõne aasta jooksul Rahvaliiduga sarnane põrumine ka Keskerakonnaga, sest ka selles erakonnas puudub siseopositsioon ja enamus liikmeid arvavad, et kõik mida Savisaar teeb on hästi ning Savisaare ja Keskerakonna suunas tehtav kriitika on konkurentide sepitsetud vandenõu ja alusetu vale.
Ükski organisatsioon ei saa olla pikalt edukas, kui organisatsiooni liikmed ei julge või ei saa oma juhte kritiseerida ning nende otsustele oponeerida.
Teiste erakondadega on seis palju parem. Sotside sees on pärast Pihli esimeheks saamist tekkinud tugev opositsioon. IRLis on see olnud tänu erinevate erakondade ühendamisele juba aastaid. Ka Reformierakonnas on inimesi, kes julgevad teiste oravate tegevust kritiseerida, kui selleks on põhjust. Pean silmas Meelis Atoneni ja Jürgen Ligi.
neljapäev, 15. aprill 2010
Rahandusministeeriumi poliitilised majandusprognoosid
Rahandusministeerium tuli sel nädalal välja oma värske majandusprognoosiga. Viimase paari aasta kogemus aga näitab, et nendes ministeeriumi nn sõltumatute analüütikute valmistatud prognoosides on sõltumatust väga vähe. Mulle tundub, et tegemist on poliitiliste prognoosidega, kus pannakse paika valitsusliidule sobiv tulem ja siis asutakse otsima argumente, millega üritada veenda avalikkust, et just nii hakkab Eestis juhtuma.
Ministeeriumi majandusprognooside koostajate häda on selles, et nad ei taha või tohi kuulata oponeerivaid arvamusi. Nad liiguvad oma prognoosides justkui silmaklapid peas ning kui keegi julgeb sellest ministeeriumi peavoolust eristuda või sellele oponeerida, siis on tegemist mõttetu arvamusega.
Paar näidet Äripäeva kogemusest.
Avaldasime 24. oktoobril 2008 Äripäevas uuriva loo esiküljel oleva pealkirjaga "Mullitaja" ja Andrus Ansipi fotoga. Loo kujunduses panime valitsusliidu juhid seebimulli puhuma, lugu ise aga kajastas 2009. aasta riigieelarvet. Näitasime, et valitsusliit on rahandusministeeriumi prognoosile tuginedes bluffinud eelarve tulud 8 miljardit krooni suuremaks. Pärast loo ilmumist reageerisid poliitikud sellele väga valuliselt. Täna on neil tõenäoliselt oma toonaste väljaütlemiste pärast piinlik. Siis nad aga panid silmaklapid peas riigikogus riigieelarvet hääleteades suure hooga vastu seina.
9. jaanuaril 2009. aastal avaldasime Äripäevas teise uuriva artikli pealkirjaga "Tõehetk", mille viide ütles, et 2008. aasta maksulaekumine võttis poliitikud sõnatuks. Need samad poliitikud, kes kaks kuud varem olid olnud 2009. aasta riigieelarve vankumatud toetajad, hakkasid nüüd haistma, et asjad võivad minna valesti.
Kui me Äripäevas olime prognoosinud, et 2009. aasta eelarve jääb 8 miljoniga miinusesse, siis kaks kuud hiljem tegime uue prongoosi ja ütlesime, et musta stsenaariumi kohaselt on kärpe suurus 19 miljardit krooni. Toona tundus see poliitikutele uskumatu ja mõttetu hirmutamine. Nad varjusid rahandusministeeriumi analüütikute prongooside taha.
Juhtus see, et 2009. aastal kärpis valitsusliit avaliku sektori kulusid 19 miljardit krooni.
Reedel avaldasime loo, milles prognoosime, et ilma negatiivse lisaeelarveta ei täida Eesti 2010. aastal euro eelarvepuudujäägi nõuet. Tänu sotsiaalmaksu ja tõenäoliselt ka käibemaksu loodetust kehvemale laekumisele ületame selle karedetud 3% piiri. Ja ei olnudki eriti üllatav, et seda hoiatust kommenteerides leidsid Ansip ja Ligi üles vana reha, mille peale suure hooga astusid ning nimetasid meie prognoosi mõttetuks.
Äripäeva viimastel aastatel tehtud ja täppi läinud maksude alalaekumise prognoosid tuginevad peaasjalikult viimaste kuude maksulaekumistel, mida analüüsib üks inimene - Raivo Sormunen. Võrdluseks, rahandusministeeriumis töötab paarkümmend analüütikut ja tulemus on see, et nad on suutnud ka eelarve aluseks olnud prognoosides paarikümne miljardi krooniga puuse panna. Tegelikult ma ei usu, et nad nii valesti prognoosivad ja eks nad said ka ise 2008. aasta lõpus või 2009. aasta alguses aru, et asjad lähevad nii nagu Äripäev hoiatas. Lihtsalt poliitiliselt ei saanud nad selliste hoiatustega välja tulla.
Üritaks kuidagi rahandusministeeriumi analüütikuid päevapoliitikast lahutada, see oleks ka poliitikutele endile kasulik, nad eksiksid vähem. Või kui seda ei suuda, siis võiks vähemalt tarkade inimestena ka alternatiivsete ja oponeerivate prognoosidega arvestada. Lihtne on Ligil kuulutada oponendid mõttetuteks, aga viimased kaks aastat on näidanud, et mõttetud on Ligi enda alluvate koostatud majandusprognoosid.
Ministeeriumi majandusprognooside koostajate häda on selles, et nad ei taha või tohi kuulata oponeerivaid arvamusi. Nad liiguvad oma prognoosides justkui silmaklapid peas ning kui keegi julgeb sellest ministeeriumi peavoolust eristuda või sellele oponeerida, siis on tegemist mõttetu arvamusega.
Paar näidet Äripäeva kogemusest.
Avaldasime 24. oktoobril 2008 Äripäevas uuriva loo esiküljel oleva pealkirjaga "Mullitaja" ja Andrus Ansipi fotoga. Loo kujunduses panime valitsusliidu juhid seebimulli puhuma, lugu ise aga kajastas 2009. aasta riigieelarvet. Näitasime, et valitsusliit on rahandusministeeriumi prognoosile tuginedes bluffinud eelarve tulud 8 miljardit krooni suuremaks. Pärast loo ilmumist reageerisid poliitikud sellele väga valuliselt. Täna on neil tõenäoliselt oma toonaste väljaütlemiste pärast piinlik. Siis nad aga panid silmaklapid peas riigikogus riigieelarvet hääleteades suure hooga vastu seina.
9. jaanuaril 2009. aastal avaldasime Äripäevas teise uuriva artikli pealkirjaga "Tõehetk", mille viide ütles, et 2008. aasta maksulaekumine võttis poliitikud sõnatuks. Need samad poliitikud, kes kaks kuud varem olid olnud 2009. aasta riigieelarve vankumatud toetajad, hakkasid nüüd haistma, et asjad võivad minna valesti.
Kui me Äripäevas olime prognoosinud, et 2009. aasta eelarve jääb 8 miljoniga miinusesse, siis kaks kuud hiljem tegime uue prongoosi ja ütlesime, et musta stsenaariumi kohaselt on kärpe suurus 19 miljardit krooni. Toona tundus see poliitikutele uskumatu ja mõttetu hirmutamine. Nad varjusid rahandusministeeriumi analüütikute prongooside taha.
Juhtus see, et 2009. aastal kärpis valitsusliit avaliku sektori kulusid 19 miljardit krooni.
Reedel avaldasime loo, milles prognoosime, et ilma negatiivse lisaeelarveta ei täida Eesti 2010. aastal euro eelarvepuudujäägi nõuet. Tänu sotsiaalmaksu ja tõenäoliselt ka käibemaksu loodetust kehvemale laekumisele ületame selle karedetud 3% piiri. Ja ei olnudki eriti üllatav, et seda hoiatust kommenteerides leidsid Ansip ja Ligi üles vana reha, mille peale suure hooga astusid ning nimetasid meie prognoosi mõttetuks.
Äripäeva viimastel aastatel tehtud ja täppi läinud maksude alalaekumise prognoosid tuginevad peaasjalikult viimaste kuude maksulaekumistel, mida analüüsib üks inimene - Raivo Sormunen. Võrdluseks, rahandusministeeriumis töötab paarkümmend analüütikut ja tulemus on see, et nad on suutnud ka eelarve aluseks olnud prognoosides paarikümne miljardi krooniga puuse panna. Tegelikult ma ei usu, et nad nii valesti prognoosivad ja eks nad said ka ise 2008. aasta lõpus või 2009. aasta alguses aru, et asjad lähevad nii nagu Äripäev hoiatas. Lihtsalt poliitiliselt ei saanud nad selliste hoiatustega välja tulla.
Üritaks kuidagi rahandusministeeriumi analüütikuid päevapoliitikast lahutada, see oleks ka poliitikutele endile kasulik, nad eksiksid vähem. Või kui seda ei suuda, siis võiks vähemalt tarkade inimestena ka alternatiivsete ja oponeerivate prognoosidega arvestada. Lihtne on Ligil kuulutada oponendid mõttetuteks, aga viimased kaks aastat on näidanud, et mõttetud on Ligi enda alluvate koostatud majandusprognoosid.
Retsept Ansipile: klounaadist päästab avalikustamine
Tänasel pressikonverentsil kommenteerisid Ansip ja Ligi Markovi viisaskandaali ning Langi väärteomenetlusega seonduvat. Olen Ansipiga päri, et kogu see viisaskandaal sarnaneb klounaadile ja Eesti mainele head ei tee. Peaminister võiks aga mõelda, miks sellised skandaalid sünnivad ja aidata nende tekkimist vältida.
Oluline põhjus on riigijuhtide tegevuse ja otsuste salastamise maania. Probleem oli selles, et Lang ja Paet tahtsid pronksiöö järgselt näidata ennast karmide tegijatena, kes suudavad keelata ebameeldiva Venemaa poliitiku sissesõidu Euroopa Liitu. Tegelikult jäi jõust ja mõjust väheks ning Brüsseli survel tuli neil astuda paar sammu tagasi. Avalikkusele ei tahtnud aga Lang ja Paet seda tunnistada ja lootsid, et kui riigisaladuse varjus saab viisakeelu maha võtta, siis on kõik ok.
Ma ei mõista, miks on vaja sellised otsused kuulutada riigisaladuseks. Jah, see aitab poliitikutel olla kahepalgelised, aga see on küll natukene nadi põhjendus. Kui kellelegi kehtestatakse viisakeeld või see ära võetakse, siis võiks ka avalikkus saada selle kohta infot. Ehk soovitus Ansipile: kui tahad klounaadi lõpetada ning tulevikus välistada võimaluse, et justiits- ja välisminister peavad etendama tsirkusetola, siis tee Eesti maksimaalselt avatuks. Mingi otsuse riigisaladuseks kuulutamine olgu pigem erand.
Ei ole vaja prokuratuuril ja kapol kulutada oma aega selleks, et uurida, kuidas sai avalikuks info, mis peakski olema ühes normaalses ja demokraatlikus riigis avalik. Kas järgmisena kuulutame riigisaladuseks Rein Langi poolt maksumaksja rahaga osutatud taksoteenuse, mida kajastas hiljuti Õhtuleht?
Oluline põhjus on riigijuhtide tegevuse ja otsuste salastamise maania. Probleem oli selles, et Lang ja Paet tahtsid pronksiöö järgselt näidata ennast karmide tegijatena, kes suudavad keelata ebameeldiva Venemaa poliitiku sissesõidu Euroopa Liitu. Tegelikult jäi jõust ja mõjust väheks ning Brüsseli survel tuli neil astuda paar sammu tagasi. Avalikkusele ei tahtnud aga Lang ja Paet seda tunnistada ja lootsid, et kui riigisaladuse varjus saab viisakeelu maha võtta, siis on kõik ok.
Ma ei mõista, miks on vaja sellised otsused kuulutada riigisaladuseks. Jah, see aitab poliitikutel olla kahepalgelised, aga see on küll natukene nadi põhjendus. Kui kellelegi kehtestatakse viisakeeld või see ära võetakse, siis võiks ka avalikkus saada selle kohta infot. Ehk soovitus Ansipile: kui tahad klounaadi lõpetada ning tulevikus välistada võimaluse, et justiits- ja välisminister peavad etendama tsirkusetola, siis tee Eesti maksimaalselt avatuks. Mingi otsuse riigisaladuseks kuulutamine olgu pigem erand.
Ei ole vaja prokuratuuril ja kapol kulutada oma aega selleks, et uurida, kuidas sai avalikuks info, mis peakski olema ühes normaalses ja demokraatlikus riigis avalik. Kas järgmisena kuulutame riigisaladuseks Rein Langi poolt maksumaksja rahaga osutatud taksoteenuse, mida kajastas hiljuti Õhtuleht?
kolmapäev, 14. aprill 2010
Esimene ennustus täitus: Ekspress saab uue peatoimetaja
Ekspress Grupp on otsustas teha avalikuks info, et Priit Hõbemägi liigub Eesti Ekspressi peatoimetaja kohalt Ekspress Grupi juhatusse. Üllatav selle teate juures oli aga see, et Gunnar Kobini väitel tuleb Ekspressi peatoimetaja kohale avalik konkurss. Juba mõned kuud on käinud varjatud konkurss, aga tundub, et see ei ole siis andnud loodetud tulemusi. Või on tegemist lihtsalt PR-trikiga ja uus peatoimetaja on tegelikult juba valitud, kuid avalikkusele ja väikeaktsionäridele on hea näidata, et see inimene sai ametisse avaliku konkursiga.
Hõbemägi lahkumine peatoimetaja kohalt juhatusse tundub mulle pigem viisaka ja sunnitud taandumisena. Eriti nüüd, kus leht on teinud läbi päris suure muudatuse sisu ja vormi osas. Kõlakate kohaselt on Ekspressi sees ka tõsine arutelu, et milline peaks lehe sisu olema. Luik ja Kobin eelistavad tabloidistuda ja kasutada ära Õhtulehe taandarengut ning soovivad, et lehes oleks rohkem lugusid suunatud naistele. Hõbemägi väidetavalt pidas prioriteetseks uuriva ajakirjandusega tegelemist.
Eks uue peatoimetaja nimi näitab ära, milliseid muutusi Ekspressi suuromanik eeskätt lehes ootab ja kas Ekspress muutub teemade valiku osas pigem Õhtulehe konkurendiks või mitte. Ja seda mitte halvas mõttes. Õhtuleht ja ka päevalehed on jätnud ühe nišši suhteliselt tühjaks ja mulle tundub, et Ekspress peab seda enda võimaluseks.
Kui tõmbasin paralleeli Õhtulehega, siis ei pea ma silmas erinevates telesaadetes osalevate inimeste elu kajastamist, vaid teravaid probleemlugusid, mis suurele hulgale inimestest korda lähevad. Selliseid ilmub Õhtulehes väga vähe.
Ekspressi puhul on hea näide eelmisel nädalal ilmunu Sulev Vedleri Rimi ja Eesti lihatootjate konflikti lahanud artikkel. Ekspress mängis hästi välja teema, mis läheb paljudele inimestele korda ja millest lugejad nö räägivad. Samuti oli seda lihtne teostada, ei võtnud kaua aega ja Ekspressi õnneks ei leidnud teised lehed (sh Äripäev) seda teemat üles.
Sattusin neljapäeval Selveris kassajärjekorras ootama ja mitmed inimesed kassasabas lugesid Ekspressi esiküljelt Sulevi loole tehtud viidet ning hakkasid omavahel selle teema üle arutlema. Loomulikult ostsid ka Ekspressi.
Tegelikult oleks loogiline, et uus peatoimetaja kasvaks välja lehe enda seest. Kui aga Luik tahab suuremaid muutusi, siis tõenäoliselt tuleb uus peatoimetaja väljastpoolt praegust Eesti Ekspressi toimetust ning siis võib ka öelda, et Hõbemägi liikumine juhatusse ei olnud edutamine.
Hõbemägi lahkumine peatoimetaja kohalt juhatusse tundub mulle pigem viisaka ja sunnitud taandumisena. Eriti nüüd, kus leht on teinud läbi päris suure muudatuse sisu ja vormi osas. Kõlakate kohaselt on Ekspressi sees ka tõsine arutelu, et milline peaks lehe sisu olema. Luik ja Kobin eelistavad tabloidistuda ja kasutada ära Õhtulehe taandarengut ning soovivad, et lehes oleks rohkem lugusid suunatud naistele. Hõbemägi väidetavalt pidas prioriteetseks uuriva ajakirjandusega tegelemist.
Eks uue peatoimetaja nimi näitab ära, milliseid muutusi Ekspressi suuromanik eeskätt lehes ootab ja kas Ekspress muutub teemade valiku osas pigem Õhtulehe konkurendiks või mitte. Ja seda mitte halvas mõttes. Õhtuleht ja ka päevalehed on jätnud ühe nišši suhteliselt tühjaks ja mulle tundub, et Ekspress peab seda enda võimaluseks.
Kui tõmbasin paralleeli Õhtulehega, siis ei pea ma silmas erinevates telesaadetes osalevate inimeste elu kajastamist, vaid teravaid probleemlugusid, mis suurele hulgale inimestest korda lähevad. Selliseid ilmub Õhtulehes väga vähe.
Ekspressi puhul on hea näide eelmisel nädalal ilmunu Sulev Vedleri Rimi ja Eesti lihatootjate konflikti lahanud artikkel. Ekspress mängis hästi välja teema, mis läheb paljudele inimestele korda ja millest lugejad nö räägivad. Samuti oli seda lihtne teostada, ei võtnud kaua aega ja Ekspressi õnneks ei leidnud teised lehed (sh Äripäev) seda teemat üles.
Sattusin neljapäeval Selveris kassajärjekorras ootama ja mitmed inimesed kassasabas lugesid Ekspressi esiküljelt Sulevi loole tehtud viidet ning hakkasid omavahel selle teema üle arutlema. Loomulikult ostsid ka Ekspressi.
Tegelikult oleks loogiline, et uus peatoimetaja kasvaks välja lehe enda seest. Kui aga Luik tahab suuremaid muutusi, siis tõenäoliselt tuleb uus peatoimetaja väljastpoolt praegust Eesti Ekspressi toimetust ning siis võib ka öelda, et Hõbemägi liikumine juhatusse ei olnud edutamine.
teisipäev, 13. aprill 2010
ETV jäi seekord ajalehtedele alla
Poola presidendi lennukiga juhtunu kajastamisel jäi ETV ajalehtedele selgelt alla, kuigi neil oli kahe päeva pikkune edumaa ning võrreldes telega on taolise sündmuse kajastamisel lehed alati halvemas seisus.
Nende esimene erakorraline uudistesaade tuli laupäeval eetrisse kell 17.00, kuid selle sisu oli nõrk. Viie tunniga saanuks teha põhjalikuma ja mitmekülgsema käsitluse. Õhtuses põhisaates oleksin juba oodanud AK reporteri reportaaži Poolast, aga saan aru, et erinevalt näiteks Postimehest ETV oma meeskonda Poola üldse ei saatnud. See on üllatav, sest ETV on uhke Brüsseli korrespondendi pärast. Samas on Poolat tabanud katastroof oluline sündmus nii Euroopa Liitu kui ka NATOt arvestades, sest toimuvad suured muutused riigi juhtkonnas. Poola on olnud ka Eestile väga oluline partner nendes ühendustes ja ka suhetes näiteks Venemaaga.
Nende esimene erakorraline uudistesaade tuli laupäeval eetrisse kell 17.00, kuid selle sisu oli nõrk. Viie tunniga saanuks teha põhjalikuma ja mitmekülgsema käsitluse. Õhtuses põhisaates oleksin juba oodanud AK reporteri reportaaži Poolast, aga saan aru, et erinevalt näiteks Postimehest ETV oma meeskonda Poola üldse ei saatnud. See on üllatav, sest ETV on uhke Brüsseli korrespondendi pärast. Samas on Poolat tabanud katastroof oluline sündmus nii Euroopa Liitu kui ka NATOt arvestades, sest toimuvad suured muutused riigi juhtkonnas. Poola on olnud ka Eestile väga oluline partner nendes ühendustes ja ka suhetes näiteks Venemaaga.
Järgmine halb üllatus oli pühapäeval eetris olnud Aeg Luubis. Saada, mis peaks vist võtma kokku nädala olulisemad sündmused. "Mis juhtus, miks juhtus, mis saab edasi?Aeg Luubis analüüsib nädala tähtsamaid sündmusi," nii on kirjas ETV kodulehel selle saate tutvustuseks. Mingit analüüsi aga selle saates eelmise nädala kõige olulisema sündmuse kohta küll ei olnud.
Sellised erakordsed sündmused ja neile reageerimine peegeldab hästi meediaorganisatsiooni professionaalsust. Kui tuua paralleel spordist, siis seekord sarnanes aga ETV uudistetoimetus lennuõnnetuse kajastamisel õlut libistava tugitoolisportlasena, kes ise ei viitsi väga rabeleda.
Laupäeval olin siin blogis kriitiline Postimees Online suhtes, kus läks ka mõni tund aega ärkamiseks, aga lõpptulemusena oli Postimees ETVst peajagu üle.
laupäev, 10. aprill 2010
Keskpäevatunnis peksti maas lebavat Hans H. Luike
Täna tundsin Kuku Keskpäevatundi kuulates puudust Hans H. Luige saates osalemisest, sest Keskpäevatunni lõpp kujunes piltlikult öeldes maas oimetult lebavate Hans H. Luige ja Marsel Vichmanni tümitamiseks. Jutuks oli Eesti ettevõtjate 260 miljoni krooni suurune investeering Aserbaidžaani kinnisvaraprojekti. Suuremateks investoriteks selles projektis on just Vichmann ja Luik. Eesti ettevõtjate raha üritas tagasi tuua ka president Toomas Hendrik Ilves oma riigivisiidil Bakuusse ja eks oli see projekt jutuks ka Aserbaidžaani presidendi ning tema kaaskonna sel nädalal toimunud visiidil Eestisse.
Keskpäeva tunnis osalenud Hõbemägi, Kilk ja Ruussaar ei hoidnud end tagasi Luige ja Vichmanni kunagist otsust kommenteerides: "ei teinud otsust just mitte kõige selgema peaga", "panid rahapakid mõne kivi alla või kivi peale,", "läksid kuuma peaga ülikasumeid teenima", "uljaspead, kelle raha peavad nüüd päästma president ja peaminister", "eelnevalt peaksid käima psühholoogi või psühhiaateri juures vestlusel", "võiks kohale sõita enne raha teele saatmist" jne.
Saates tehtud kriitika igati õigustatud, lihtsalt huvitavam oleks olnud kuulata seda debati vormis, kus ka teine pool saanuks enda kaitseks midagi öelda. Luik on küll Ilvese Bakuu visiiti Keskpäevatunnis ka kommenteerinud, aga siis "unustas" öelda, et Ilvese tegevusest sõltub ka temale kuuluvate miljonite koju tulek.
Kirjutasime sellest juhtumist Äripäevas eelmisel sügisel "Ilvese päästeoperatsioon" ja siin blogis "Bakuule võiks järgneda Moskva". Varemalt on Eesti meedias räägitud küll palju, kuidas teiste riikide tippjuhid Eestis käies oma ettevõtjate eest kuluaaritööd teevad. Eesti riigijuhtide sarnast tegevust pole aga meedias liiga palju kajastatud.
Keskpäeva tunnis osalenud Hõbemägi, Kilk ja Ruussaar ei hoidnud end tagasi Luige ja Vichmanni kunagist otsust kommenteerides: "ei teinud otsust just mitte kõige selgema peaga", "panid rahapakid mõne kivi alla või kivi peale,", "läksid kuuma peaga ülikasumeid teenima", "uljaspead, kelle raha peavad nüüd päästma president ja peaminister", "eelnevalt peaksid käima psühholoogi või psühhiaateri juures vestlusel", "võiks kohale sõita enne raha teele saatmist" jne.
Saates tehtud kriitika igati õigustatud, lihtsalt huvitavam oleks olnud kuulata seda debati vormis, kus ka teine pool saanuks enda kaitseks midagi öelda. Luik on küll Ilvese Bakuu visiiti Keskpäevatunnis ka kommenteerinud, aga siis "unustas" öelda, et Ilvese tegevusest sõltub ka temale kuuluvate miljonite koju tulek.
Kirjutasime sellest juhtumist Äripäevas eelmisel sügisel "Ilvese päästeoperatsioon" ja siin blogis "Bakuule võiks järgneda Moskva". Varemalt on Eesti meedias räägitud küll palju, kuidas teiste riikide tippjuhid Eestis käies oma ettevõtjate eest kuluaaritööd teevad. Eesti riigijuhtide sarnast tegevust pole aga meedias liiga palju kajastatud.
Lehmakommitootja seljatas Postimehes Poolat tabanud katastroofi
Postimees.ee olulisem uudis praegu on sellest, kuidas tundmatu ettevõtja kurdab, et tema eksnaine varastas ära lehmakommi valmistamise retsepti. Tähtsusel teine uudis on Smolenskis toimunud lennukatastroofist, milles hukkus Poola eliit eesotsas presidendiga.
Kusjuures see kommiretsepti varguse uudis on sisuliselt ühe allikaga ning vastaspoolele pole sõna antud. Viitsiks see eksnaine teha kaebuse pressinõukokku, oleks Postimees selge kaotaja. Ma ei saa aru, miks sellist poolikut tööd on vaja lehes avaldada. Tegemist on väheolulise teemaga, midagi poleks juhtunud, kui oleks kulutanud ühe päeva, et vastaspoolelt kommentaari küsida või siis natukene rohkem fakte kontrollida. Näiteks sama ettevõtja helistas ka Äripäeva neljapäeval, aga meil see lugu online või lehte ei jõudnud, sest lihtsalt ühe osapoole jutu ümbertrükk on liiga mage.
See on hämmastav, kui lihtne on pääseda meediasse ja muuta oma peretüli mingiks ajahetkeks Eesti suurimas päevalehes Eesti ja maailma kõige olulisemaks uudiseks.
Kusjuures see kommiretsepti varguse uudis on sisuliselt ühe allikaga ning vastaspoolele pole sõna antud. Viitsiks see eksnaine teha kaebuse pressinõukokku, oleks Postimees selge kaotaja. Ma ei saa aru, miks sellist poolikut tööd on vaja lehes avaldada. Tegemist on väheolulise teemaga, midagi poleks juhtunud, kui oleks kulutanud ühe päeva, et vastaspoolelt kommentaari küsida või siis natukene rohkem fakte kontrollida. Näiteks sama ettevõtja helistas ka Äripäeva neljapäeval, aga meil see lugu online või lehte ei jõudnud, sest lihtsalt ühe osapoole jutu ümbertrükk on liiga mage.
See on hämmastav, kui lihtne on pääseda meediasse ja muuta oma peretüli mingiks ajahetkeks Eesti suurimas päevalehes Eesti ja maailma kõige olulisemaks uudiseks.
Tellimine:
Postitused (Atom)