Vana filmirull: Mida rääkisid Sepp, Savisaar, Aas jt vahetult pärast Parbuse vahistamist

Panen siia ühe vahva videomeenutuse eelmise aasta detsembri algusest. Keskerakonnas olid ärevad päevad, sest paar päeva varem oli vahistatud abilinnapea Taavi Aasa nõunik Ivo Parbus. Keskerakonna tipud kogunesid laupäevasel päeval Tallinna linnavolikogu kaitsvate seinte vahele ja ootamatult avastasid, et neid ootavad Äripäeva ajakirjanikud koos kaameraga.

Seda videot on päris vahva vaadata, kui kõrvutada toonaseid intervjuusid avalikuks saanud Parbuse ja teiste omavaheliste vestluste salajaste salvestustega. On märkimisväärne, et Elmar Sepp oli ainus, kes ei pidanud Parbuse vahistamist uurimisorganite poliitiliseks rünnakuks. Tänaseks on selgunud, et ta oli vahistamise tagamaadest väga hästi informeeritud.

Vaata videot "Ärevus altkäemaksu afaäärist"

Kuna mõned lugejad on pahased, et ma siin Äripäeva kiidan, siis neile nüüd väike hoiatus. Ärge teie edasi lugege.

See video oli meile töövõit, sest ükski telekanal ega teine ajaleht ei viitsinud minna passima Keskerakonna juhte. Võimalik, et ei tabatud ära Parbuse vahistamise tähtsust või siis lihtsalt oli põhjus laupäevases päevas.

Hapukurgist pole põhjust rääkida ehk Äripäeva uurivate lugude TOP 10 juulis

Valisin välja need juulis Äripäevas ilmunud lood, mille vahel me toimetuses valime järgmise nädala alguses välja kolm parimat. Sain kümme lugu, mis suve arvestades on väga hea tulemus. Uuriv lugu toob avalikkuse ette info, mida üritatakse varjata või juhib tähelepanu olulisele probleemile ja tekitab lugejate seas sel teemal diskussiooni. Ideaalne, kui loos näidatakse ka ära, kuidas tõstatatud probleemi võiks lahendada.

Juuli Äripäeva 10 parimat uurimuslugu kronoloogilises järjekorras

1. "Eksametnikud võtavad riigihangetelt kümnist", autor Ralf-Martin Soe
Täpselt Äripäeva sihtrühmale suunatud teema. Kaks endist tippametnikku koondavad riigihankeid ja teenivad sellelt.

2. "Omaaktsiate müük päästab tulumaksust", autor Ralf-Martin Soe
Tekitas taas diskussiooni meie maksusüsteemi teemal. Teema olulisust näitas ka see, et Stockmann enda väitel tegi seekord erandi meediaga suhtlemisel. "Stockmann ei kommenteeri tavaliselt üksikuid tehinguid nii detailselt. Me võime seekord teha teie jaoks erandi," ütles Stockmann OY finantsdirektor Pekka Vähähyyppä.

3. "Käibemaksupettused kütuseäris", autor Piret Reiljan
Hea näide, kuidas erinevates andmebaasides oleva info võrdlemisel ja nende andmebaasidega töötamisel saab tugeva uuriva loo. Samuti näitas see lugu ilmekalt riigi bürokraatia nõrkust. On olemas eraldi register ja vaja hankida tegevusluba, mis justkui peaks pettusi aitama vältida, aga sisuliselt see süsteem ei toimi. Veelgi parem oleks olnud tulemus, kui me oleksime paljastanud nende skeemide taga olevad tegelased.

4. "Loodetud erisoodustusmaksu rahasadu jäi tulemata", autor Anne Oja
Teema tänu maksutõusudele päevakajaline. Näitasime ära, et õigus oli neil, kes eelmisel aastal avaldasid kahtlust, et erisoodustusmaksu tõus ei aita kuigivõrd kaasa maksulaekumise paranemisele.

5. "Mäng kahel toolil", autor Hannes Sarv
Järjekordne näide, kuidas poliitiline nõunik üritab oma positsiooni kasutades olla edukas ka eraäris. Seekord tegemsit Isamaa ja Res Publica Liidu liikmega ning juhtumi eest vastutab IRLi minister. Ei ole ikka päris nii, et Äripäev materdab ainult Keskerakonda või Reformierakonda.
Selle loo tegemisel oli meil palju abi Taani ajakirjanikuga tehtud koostööst. Esialgu suhtusid asjaosalised meiega suhtlemisse väga tõrksalt. Kuna aga selle projekti investorid tulid taanist, siis Taani ajakirjanikuga suheldes oldi väga avatud ja oldi nõus ka näitama dokumente, mis aitasid ka meil seda lugu teha.

6. Jõukaimate riigiametnike TOP, autor Kadri Paas
Selle loo puhul võib tõenäoliselt kõige rohkem küsida, et kas tegemist on uuriva looga või mitte. Mis probleemile see tähelepanu juhib või mida paljastab. Ma arvan aga, et poliitikute ja riigiametnike ärihuvidest peaks avalikkus teadma. Näiteks sellest, et Eesti Panga nõukogu esimees on ka Swedbanki aktsionär või riigikogu liikmete tegevusest eraettevõtluses. Reeglina leiab taoliste ülevaatelugude tegemisel mitmeid huvitavaid ideid, mida edasi uurida.

7. "Kingitud miljonid", autor Kadri Bank
Tõime avalikkuse ette debati, mida peeti kitsamas ringis ja erinevate riigiasutuste vahel. Tänast Äripäeva lugedes võib aga juhtuda, et tegemist on mõjuka looga, kui tõesti on Eesti Energia ja tee-ehitaja vaheline leping käsitletav riigiabina.

8. "Gildi maetud raha", autor Piret Reiljan
Arvan, et see lugu valmistas paljudele tõelise üllatuse. Gildi investeeringutest oli sel aastal erinevaid uudisnuppe olnud, aga otsustasime, et teeme nende tegevusest ühe ülevaatliku loo ja praegu tundub küll uskumatu, kuidas Eesti äriliidrite raha edasi investeeriti ja et äriliidrid lasid sel ka sündida. Järjekordne näide ka sellest, kuidas info on paljuski avalik, tuleb lihtsalt aruannet lugeda. Ideaalne oleks muidugi olnud see, kui Gildi tegevusele saanuks jälile aast tagasi, siis oleks loost olnud ka investoritele kasu. Ekspress näiteks avaldas eelmise aasta sügisel loo Gildi Armeenia avantüürist ja Ekspressi poolt toona tõstatatud kahtlused pidasid paika.

9. "Kartelliküttide järjekordne märklaud", autor Koit Brinkmann
Lihtne uudis sesmõttes, et idee selle loo tegemiseks leidis Koit ühe firma majandusaasta aruandest. Ajakirjaniku head tööd peegeldab see, et tal õnnestus saada teada, mis on Veolia Keskkonnateenuste aruandes sisaldunud ühe lause taga. Asjaosalised ise sel teemal jutukad ei olnud.

10. "Advokaatide miljonid sotsmaksust priid", autor Ralf-Martin Soe
Väga hea uuriv lugu, sest tõi avalikkuse ette teema, millest asjaosalised ise parema meelega vaikiksid. Meedias on küll kirjutatud, et maksuamet hakkab tundma huvi nende vastu, kes saavad suurema osa tulust dividendidena. Samuti sellest, et maksuamet on teinud ühe juhendi ja küsinud sellele advokaatidelt tagasisidet. Pole aga tahetud kirjutada, et advokaadid on Eestis kõige mõjusam huvigrupp, kelle huvides pole praeguse olukorra muutmine. Selle loo suur pluss ongi see, et me mitte ainult ei sorinud advokaatide rahakotis, me ka tõstatasime olulise probleemi seoses juhatuse liikme tasu ja omanikutulu vahega.
Selle loo puhul me otsustasime, et avaldame ainult tabeli, kus on juhatuse liikmest advokaatide tasud. Tegelikult oli see aga lugejas segadust tekitav ja ka paberlehes oleks tulnud avaldada kogu edetabel ning siis eraldi märkida ära need advokaadid, kes on ka juhatuse liikmed. Paberlehest võis jääda mulje, et see on ka suurema sissetulekuga advokaatide TOP. Kui reastada sissetulekute järgi, siis oleks õige edetabel olnud selline.

Suuremat osa nendest kümnest loost on Äripäeva onlines väga aktiivselt kommenteeritud ning mitme loo puhul on lugejate arvamus polariseerunud. See näitab, et need lood läksid lugejatele korda, ei jätnud neid ükskõikseks ning tõstatatud teemad olid diskutiivsed.

Reklaamipaus - tule Äripäeva ajakirjanikuks

Äripäeva uudistetoimetus otsib ajakirjanikku

Tööülesanded: uudiste kirjutamine Äripäeva veebi ja paberlehte. Graafiku alusel Äripäeva veebikülje toimetamine.

Pakume
Huvitavat tööd
Sõbralikku ja kirglikku meeskonda
Head palka
Kaasaegseid töövahendeid ja –keskkonda

Nõuame
Elementaarseid majandusteadmisi
Laia silmaringi
Vähemalt ühe võõrkeele valdamist
Kasuks tuleb ajakirjandusliku töö kogemus

Oma CV ja lühike selgitus, miks Sa tahad Äripäevas töötada, saada palun 21. augustiks aadressile malle.heerde@aripaev.ee. Kui Sul on täiendavaid küsimusi, pöördu julgelt uudistetoimetuse juhi Kristi Malmbergi poole, kristi.malmberg@aripaev.ee või 6670 158.

Lahendus probleemile nimega "Kallas või Laar"

Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald kirjutas sel nädalal, et valitsusliidu erakonnad pole jõudnud üksmeelele, keda esitada sügisel Euroopa Komisjoni uueks volinikuks. Reformierakond toetab Siim Kallase jätkamist, IRL pole oma seisukohta veel välja öelnud. Põhjus võib olla ses, et IRL soovib sellele kohale Mart Laari või siis tahab valitsuspartnereid survestades endale midagi välja kaubelda.
Laar küll jõudis kinnitada, et tema pole voliniku kohast huvitatud ega tagane öeldust. Eriti usaldusväärne see kinnitus pole. IRLil tuleks avalikult öelda, et toetavad ka Kallase jätkamist, ja intriigid oleksid lõppenud.
Üks hea lahendus sellele dilemmale muidugi oleks. Mõlemad erakonnad võiksid minna ajas tagasi ja lõpetada see, millega Siim Kallase Euroopa Komisjoni saatmisega alustati. Viis aastat tagasi leppisid tollased koalitsioonipartnerid Reformierakond ja Res Publica kokku, et esitavad volinikuks Kallase. Vastuteenena lubas Reformierakond alustada Res Publicaga ühinemiskõnelusi. Asi lõppes tüliga ja Res Publica valitsusest minema kupatamisega.
Ajalugu näitas, et Reformierakond käitus toona õigesti, kuid nüüd on neil samad mured, mis viis aastat tagasi valitsesid Juhan Partsi juhitud erakonnas. Populaarsus langeb ning valimistel hea tulemuse tegemine pole enam kuigi tõenäoline. Ka IRL pole suutnud oma populaarsust oluliselt kasvatada.
Seetõttu võiks ka seekord Kallase Euroopasse jätmise tingimuseks olla IRLi ja Reformierakonna ühinemine. Praegu on sobiv aeg tugeva paremerakonna tekkeks. Sellise lahenduse poole liikumist võiks katsetada ühisnimekirja ja ühise linnapeakandidaadi esitamisega sügisel kohalikel valimistel Tallinnas.
Kui siis selgub, et valija ei toeta kahe paremjõu liitumist, saab ühinemise katkestada. Kallas on küll jälle volinikuna ametis, aga see ei tohiks olla ka IRLile halvim variant.

Miks Postimehe tööstuspargi uudis ei ilmunud Äripäevas?

Tänases Postimehes ilmus uudis "Riik muudab sadu hektareid maad tööstuspargiks", mis Äripäevas ei ilmunud. Juuni alguses saadeti majandusministeeriumist selle tööstuspargi kohta Äripäevale info, kuid siis oli meie ajakirjanikul teine teema töös ja me sel teemal ei kirjutanud.
Teisele katsele läks ministeerium eelmise nädala alguses ja pakkus seda teemat juba teisele ajakirjanikule. Aga ka temal olid tookord tähtsamad teemad käsil ning ta andis info edasi oma kolleegile. See vist ei meeldinud ministeeriumi pr-inimestele, sest kui me soovisime saada teema kohta ministeeriumist lisainfot, siis hakkas ministeerium esitama oma tingimusi.

Ministeeriumi nõudmine oli, et seda infot kajastataks kindlasti paberlehes ning enne täiendava info saatmist sooviti ajakirjanikult sellist lubadust. Kuna sellist lubadust ei antud, siis otsustas ministeerium, et ei anna enam infot ja tõenäoliselt suundutigi Postimehe toimetusse.

Ka kõige parema tahtmise juures ei saa aga ajakirjanik anda mingit lubadust artikli ilmumise aja ja koha kohta. Kell kaksteist on meil toimetuse koosolek, kus räägime läbi järgmise päeva lehes ilmuvad lood ja paneme paika, mis leheküljel need võiksid ilmuda, millise uudise juurde teha graafik, keda fotole püüda, millist tausta juurde otsida jne. Alati juhtub aga see, et keskpäeval tehtud plaanidesse tuleb päeva lõpuks muudatusi. See on põhjus, miks me ei saa taolisi lubadusi anda.
Teine põhjus on selles, et taoliste lubaduste andmine oleks väga halb pretsedent ja juba seetõttu me pigem loobume võimalusest pakutud infot avaldada. On aga kindlasti ka erandeid, kõik sõltub info väärtusest. PR-inimesed aeg-ajalt taolist võtet üritavad kasutada ja reeglina ei ole see info nii väärtuslik, et lasta dikteerida info ilmumise aeg ning koht.

Vikerraadio kommentaar: Õiguskantsler Teder käitus sümpaatselt

Igal aastal valib Maksumaksjate Liit maksumaksja sõbra ja vaenlase. Korra on selle tiitli saanud õiguskantsler Allar Jõks. Sel aastal on maksumaksja sõbra tunnustuse ära teeninud Jõksi järglane Indrek Teder.

Tederi käitumine käibemaksu küsimuses on sümpaatne. Ei ole kuigi tähtis, kuidas õiguskantsleri ja valitsusliidu vaidlus laheneb. Olulisem on see, et õiguskantsler tuli maksumaksjatele appi ning loodetavasti välistab tema sekkumine, et tulevikus üritavad erakonnad kiirkorras makse tõsta.
Kuigi Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu poliitikud on käibemaksu kiiret tõstmist põhjendanud majanduskriisi ja riigieelarve pingelise seisuga, siis tegelikult oli selle kiirustamise põhjuseks erakondade kartus populaarsuse pärast. Enne europarlamendi valimisi kardeti langetada ebapopulaarset otsust. Valitsusliidu erakonnad ei julgenud oma tegude eest vastutada.
Loodeti, et pärast valimisi kiirkorras seadust jõustades ei puhke selle üle pikaajalist debatti ning sügisel toimuvateks kohalikeks valimisteks on teema päevakorralt kadunud. Nüüd muutis Teder aga käibemaksuküsimuse uuesti päevakajaliseks ja see häirib poliitikuid.
Aastaid tagasi kehtis Eestis põhimõte, et maksumuudatustest teatatakse maksumaksjale vähemalt aasta ette. See on oluline reegel ja on kahju, et valitsus on sellest nüüd taganenud.
Arvestades, et riigieelarve seis pole endiselt kiita ja tõenäoliselt tuleb sel aastal veelgi kulusid kärpida või tulusid suurendada, siis aitab Tederi samm vältida, et me võime ühel hetkel ootamatul olla taas tunnistajaks maksude rutakal tõstmisel. On spekuleeritud, et järgmised valusad otsused tehakse pärast kohalike omavalitsuste valimisi. Näiteks tulumaksumäära kergitamine. Tänu õiguskantslerile on need riskid nüüd väiksemad. Ma ei usu, et riigikogu enamus julgeb teistkordselt astuda sama reha peale.

Olen sellest probleemist ka varem kirjutanud, aga käibemaksumäära kiirkorras kergitamine näitab, et valitsejad ei julge maksumaksjatega rääkida ja oma otsuste või ideede üle väidelda. Avaliku debati puudumine olulistes maksuküsimustes tähendab, et meie valitsejad võivad kergemini eksida. Oponentide kuulamine on küll tülikas, aga sageli aitab leida üles karid, mille otsa on kerge silmaklapid peas põrutada.

Mind hirmutas eelmisel neljapäeval toimunud valitsuse pressikonverentsil rahandusminister Jürgen Ligi sõnavõtt. Ligi väitis, et valitsus sõltub väga palju riigikogust ning kulusid kärpides püütakse vähem riigikogust sõltuda. Seadusandjalt oma ideedele nõusoleku saamine on Ligi hinnangul valitsuse jaoks liiga aeglane protseduur ja riigikogu pole väga üksmeelne kogu.
Selline suhtumine teeb ettevaatlikuks, sest esiteks on riigikogu seaduste loojana pannud paika riigieelarve ja nüüd üritab valitsus järgmiste kuude jooksul seadusandjast mööda hiilida.
Valitsusliit üritab teha muudatusi, millele ta ei pruugi saada riigikogu enamuse toetust. Muidugi oleks Reformierakonnal ning Isamaa ja Res Publica Liidul lihtsam valitseda, kui seda tülikat riigikogu ei oleks, aga see ei oleks Eestile pikas perspektiivis kasulik.

Mart Laari viimasele valitsusele sai saatuslikuks see, et valitsusliit üritas hambad ristis ning ühiskonnas puhkenud kriitikat eirates müüa maha Narva elektrijaamad ning müüs Eesti Raudtee. Ka toona eelistati tegutseda varjatult, hoiduti oma otsuste selgitamisest ja argumenteerimisest. Valitsust juhtinud Isamaa populaarsus kukkus kolinal. Täna me näeme, et ajalugu kordub ning sarnastel põhjustel kukub Reformierakonna populaarsus.
Loodan, et õiguskantsleri sekkumine käibemaksuküsimuses sunnib valitsust avalikkusega tihedamini suhtlema ja välistab tulevikus selle, et poliitikud üritavad maksumaksjat koormates mängida peitust ning kasutavad demagoogiat.
Käibemaksumäära tagasi langetamine ja siis uuesti kergitamine tekitab küll väga palju segadusi, kuid tegemist on põhimõttelise küsimusega ja seetõttu tasub see segadus meil ära kannatada.

Igal teisipäeval on Vikerraadio eetris minu või Meelis Mandeli kommentaar.

Eilsetest teleuudistest meeldis ka Indrek Tederi vastus Jürgen Ligile, kes võrdles Tederi käitumist omletist munade tegemisega. Teder ütles seda võrdlust kommenteerides, et riigikogu ei pea omletist mune tegema, aga võiks vähemalt omletiks kasutatud munade eest arve tasuda.

Huvitav info ei pea alati lekkima

Tänase Äripäeva peauudis "Kartellikahtlus Tartu hangetel" on näide sellest, kuidas uurimismaterjale ei lekitata, vaid ajakirjanik saab ise infole jälile. Koit leidis viite kriminaaluurimisele Veolia Keskkonnateenused (endine Cleanaway) eelmise aasta aruandest. Huvi tekkis selle teema vastu, sest ühest uurimisest oli Päevaleht juba varem kirjutanud, kuid teise kohta polnud meedias infot olnud.
Alguses jooksis Koit aga vales suunas, arvates, et ka see teine uurimine on seotud mõne prügikonkursiga.

Oluline info on sageli pressiteate lõpus

Täna teatas Raepress, et Tallinna linna ja Tallinna Vee vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt otsustati seoses alanenud ehitusmaksumuse ja halvenenud majandusolukorraga linna kanalisatsiooni ja veevärgi väljaehitamise hinda vähendada ligi pool miljardit krooni.

Mulle tundub, et selle uudise kõige olulisem lause linnakodanikule oli aga pressiteate lõpus ja see kõlab jägmiselt: "Lepiti kokku edasistes läbirääkimistes järgmise aasta veetariifide osas".

Ennustan, et need kõnelused ei lõppe enne oktoobris toimuvaid valimisi ning selle ehitushinna alanemise kompenseerib linnakodanik uute veetariifide abil.

Meeldivalt terav kommentaar Eesti-Brasiilia sõpruskohtumise kohta

Eesti Päevalehes ilmus täna Veiko Visnapuu sulest meeldivalt terav kommentaar sajandi mänguna reklaamitava Eesti-Brasiilia sõpruskohtumise kohta. Spordist kirjutavad Eesti ajakirjanikud ei ole kuigi sageli teravad ja kriitilised oma allikate suhtes.

Mul on endal olnud huvitav kogemus Aivar Pohlakust kirjutamisel. Äripäeva arvamusküljel ilmus kunagi ammu rubriik "Nädala tegija" ja ühel korral oli selle rubriigi peategelaseks ka Pohlak. Nimelt pärast seda, kui 1996. aasta oktoobis pidi toimuma jalgpallikohtumine Eesti ja Šotimaa vahel. Šotlased ei olnud rahul Kadrioru staadioni valgustusega ja soovisid tuua mängu aja varasemaks. Eesti Jalgpalliliit oli aga selle vastu ning otsustas, et meie meeskond ei lähe varasemaks toodud ajal platsile. Kirjutasime sellest juhtumist kriitilise kommentaari. Ei oleks olnud üllatav, kui selle kommentaari peale helistanuks Äripäeva arvamustoimetusse Pohlak või mõni teine jalgpalliliidu juht. Tegelikult helistas meile aga üks spordiajakirjanik, kellele ei mahtunud pähe, et Eestis võib keegi Pohlakust kirjutada ka kriitiliselt.
Sport on aga valdkond, mille vastu võiks Eestis uuriv ajakirjandus rohkem huvi tunda.

Kui Jüri Pihl ei olnudki Jüri Pihl

Tänane Eesti Päevaleht on kirjutanud Indrek Samusenkost ehk mehest, kes laenas kõvasti raha kokku ja siis ära kadus. Umbes viisteist aastat tagasi uurisin ise vihjet, et Samusenko on elus ning käib aeg-ajalt isegi Eestis. Üritasin saada Samusenkoga intervjuud, aga tulutult.

Seda lugu tehes kohtusin ka kaitsepolitsei uurijaga, sest kapo vist uuris Samusenkoga seotud firmade tegemisi. Esialgu pidi intervjuu andma Kapo juht Jüri Pihl. Kui aga kohale läksin, siis viis Pihl mu ühe uurija juurde, kes asjaga tegeles. Pihli nõue oli, et ma ei tohi lehes avaldada uurija nime ja kui tahan räägitud kasutada, siis pean tsitaatide autoriks panema Pihli.

Pihl ise intervjuu juures ei olnud ja ei teadnud täpselt, mis info tema nime all ja tsitaatidena ilmub. Pihl ei soovinud isegi oma tsitaate enne ilmumist näha, usaldas oma alluvat. Kui lugu lehes ära ilmus, siis selgus, et uurija oli olnud liiga jutukas ning see olevat ärritanud advokaate, kes olid pahased Pihli väljaütlemiste peale, mille autor ta tegelikult ise ei olnud. Äripäeva toimetusega need advokaadid ühendust ei võtnud ja ma ei mäleta ka, keda nad täpselt esindasid, aga kapo palvel ilmus Äripäevas vist ka täpsustus.

Kuidas meedia aitab kütusefirmadele tasuta reklaami teha?

Viimastel nädalatel on meedia aktiivselt ja kriitikavabalt vahendanud kütusefirmade reklaamiteateid, et tanklaketid langetavad nädalavahetuseks autokütuse hinda. Tegelikult võiks neid PR-teateid eirata ja teha esmaspäeval uudise "Suurimad kütusemüüjad kergitasid taas hinda".
Aga mõni kaupluskett võiks ka proovida, et kas meedia on ka nende reklaamteadete avaldamise osas nii vastutulelik. Kauplustes on pidevalt sooduskampaaniad. Kaupmehed valige paar toodet välja ja tehke pressiteade ning äkki saate ilma reklaamikulusid tegemate oma sõnumi edastada kümnetele tuhandetele inimestele.

Kes rikkusid Sepa ja Parbuse hea nime?

Mind kummastas Ivo Parbuse ja Elmar Sepa pealtkuulatud telefonikõnede Eesti Ekspressis avalikustamisele järgnenud reaktsioon. Avalikustatud info asemel muutus oluliseks hoopis see, kuidas Ekspress need dokumendid enda käsutusse sai.

Dokumentide avalikustamist kritiseerivad prokuratuur, Keskerakond ja advokatuur unustavad ära ühe olulise detaili. Lisaks juriidikale on olemas ka eetika. Ajakirjanik ei saa ega tohigi oma töös lähtuda sellest, kuidas tema hangitava info avalikustamine mõjutab mingit kohtuasja või uurimist. See ei ole tema asi.
Advokatuuri juht ja Elmar Sepa advokaat Aivar Pilv lausus Delfile, et osa Eesti Ekspressis avaldatud materjale ei oma kriminaalasjas mitte mingisugust tähtsust ja see tuleks toimikust kõrvaldada kui mittevajalik. Ta on kuri, et info avalikustamisega rikkus meedia asjaosaliste õigust heale nimele.

Advokaat Pilv ei saa aga aru, et ajakirjanik ei lähtu oma töös sellest, kas mingi materjal omab mingis kriminaalasjas olulist tähtsust või mitte. Ajakirjaniku ülesanne on tuua avalikkuse ette oluline info, tõde ja seda Eesti Ekspress ka neljapäeval tegi.
Eestis meeldib sageli rõhutada, et inimest ei tohi enne kohut mõista süüdi. Nõus. Aga see ei tähenda seda, et avaliku elu tegelase tegevustest ei tohiks meedia kirjutada enne, kui see inimene on oma käitumise kohta saanud kohtult hinnangu.

Näiteks Villu Reiljani tegude uurimisest selgus, et Rahvaliit sai ettevõtja Andres Sarri osalusega firmast kingitusena kasutada luksusautot. Saime teada, et Villu Reiljan sai tuge kulukal jahireisil käimiseks. Prokuratuur otsustas nende detailidega kohtusse mitte minna.
See ei tähenda aga, et neid fakte ei tohiks avalikuks teha ja nende kohta ka hinnanguid anda. Kui ühe erakonna poliitikutele tasuta hüvede võimaldamine pole kriminaalkorras karistatav, siis ei tähenda see veel seda, et me ei võiks selle erakonna poliitikute tegevusele anda hinnanguid eetilisest vaatenurgast. Seda on advokaatidel võib-olla keeruline mõista, eriti, kui avalikkus saab sinu kliendi kohta teada tõe, mida on aastaid üritatud varjata.

Sa ei tohi valetada, on kõige olulisem reegel, millest ajakirjanik peab oma töös lähtuma. Ja Ekspress sellest ka lähtus. Seda tunnistab ka advokaat Pilv, kelle väitel on nädalalehes ilmunud materjalid sõna-sõnalt kirjutatud maha toimikutest. Kui see tõde tekitab täna kellelegi piinlikust, rikub kellegi hea nime või selle avalikuks tulek võib kohut mõjutada, siis ei ole süüdi mitte tõe päevavalgele toonud ajakirjanik, vaid ikkagi need inimesed, kelle teod ja kõnelused avalikuks said.

Ekspressi suhtes oli kriitiline ka rahvusringhäälingu eetikanõunik Tarmu Tammerk, kes usutluses Delfile leidis, et kohtumenetluse materjalide avaldamine meedias on vastuolus ajakirjanikueetikaga. Tammerki hinnangul on selline asi Eestis muutunud kahjuks traditsiooniks.

Ma olen vastupidisel arvamusel. Nende salvestiste avalikuks tuleku on oluline, sest need kinnitavad taas fakti, et Tallinnas kasutas Keskerakond oma võimu väljapressimiseks. Soovisid saada luba kõrghoone rajamiseks, pidid tegema annetuse sihtasutusele, millega rahastati erakonda propagandamasinat, et seda võimu kindlustada.
Sellise info avalikuks tulek on oluline just praegu, kui sügisel saavad inimesed anda oma hinnangu, kas neile selline valitsemisstiil sobib või mitte. Selle juhtumi puhul on kohatu rääkida ajakirjanikueetika rikkumisest. Tegemist on hoopis näitega tipptasemel ajakirjandusest.

Ekspressi paljastus näitas, et raha eest saab kõike. Näiteks vestluste see osa, mis puudutas linnaosade vanemaid. Isad ostavad oma poegadele kõrgeid ametikohti kohalikus omavalitsuses. Ametnike politiseerimine ja käsi-peseb-kätt tehinguid tuleb kajastada, sõltumata sellest, kas info nende tehingute kohta on oluline ühe linnaamentiku pistiseasjas.

Ekspress peegeldas ka Eesti äriliidrite kahepalgelisuse. Näiteks ettevõtja Urmas Sõõrumaale on intervjuudes meeldinud rõhutada, kuidas tema toetab erakondi avalikult ja saab sellepärast sõimata. Tegelikult on olemas ka Urmas Sõõrumaa varjatud pool ehk osa raha liikus Keskerakonda avalikkuse teadmata. See on oluline info arvestades seda, et Sõõrumaa äriedu sõltub Keskerakonna juhitava linnavalitsuse otsustest.

On kurb, et Eesti Ekspressi lugu tekitas diskussiooni ajakirjaniku töö teemal, aga ei tekitanud diskussiooni poliitilise võimu kindlustamise teemal alatute vahendite abil. Me ei saa oma riigis asju korda, kui me iga varguse või ka varguskatse puhul võtame seisukoha, et enne sellest avalikult rääkida ei tohi, kui kohus on oma otsuse teinud. Tohib küll ja peabki.

Ja lõpuks ka üks repliik ajakirjanike aadressil. Lugesin eilset valitsuse pressikonverentsi stenogrammi, et kas keegi tõstatab ka selle salvestuste teema ning küsib ministritelt kommentaari. BNS tõstatas, aga tegi seda väga magedalt. Andres Einmann küsis: "Mul on küsimus peaministri kohusetäitjale härra Lukasele. Tänasest Eesti Ekspressist võis lugeda, Tallinna linnaametnike korruptsiooniga seoses uusi materjale. Mis te arvate, kas seda võib seostada lähenevate valimistega, mingil kindlal eesmärgil on leitud need materjalid?".

Ma ei saa aru, miks peab looma selliseid vandenõuteooriaid. Ajakirjandus suudab teha Eestis ka head tööd ilma, et ta oleks tööriist mingite poliitiliste jõudude käes. See võib tunduda BNSi ajakirjanikule uskumatu, aga võibolla oligi Ekspressi eesmärk saada teada, mis nendes toimikutes sisaldus. Lihtsalt uudishimu ja ei midagi enamat.

Kuidas 31 000 kroonine ülekanne aitas Urmas Sõõrumaa Äripäeva esiküljele

Eelmise nädala neljapäeva hommikul tuli minu juurde Äripäeva raamatupidaja Enn. Ta oli natukene segaduses, sest Äripäeva väärtpaberikontole oli 10 G4S aktsia eest laekunud 31 061 krooni. Raamatupidajale tundus summa liiga suur.
Tegelikult sai päris hästi tasustatud meie vana idee. Ostsime esimese börsivaimustuse ajal väikese koguse kõigi börsifirmade aktsaid, et nii oleks meil ligipääs aktsionäride koosolekule. G4Si 10 aktsia omanikuks saime 1997. aastal, siis omandasime näpuotsaga 1430 krooni eest G4S eelkäija ESSi aktsiad.
1998. aasta lõpus otsustas ESSi enamusomanik Falck Group ettevõtte Tallinna börsilt ära viia ja tegi väikeomanikele väljaostupakkumise, hinnaks pakuti 62,30 krooni. Meie ja veel 26 väikeaktsionäri keeldusid pakkumisest ja jäid turvafirma omanikeringi edasi. Nüüd tekkis G4Sil soov need omanikud väljaosta ning kuna neile kuulus 99,9 protsendine osalus, siis polnud ka väikeaktsionäril valikut.

See tehing andis meile aga hea võimaluse teha Urmas Sõõrumaast kolmapäevase Äripäeva kaanepoiss. Juuni lõpus saime Sõõrumaa firma U.S. Investi aruandest teada, kui palju ta teenis eelmisel aastal oma osaluse müügist G4Sis. Seda summat polnud ta ise varem avalikustanud. Kuna tegemist oli tõenäoliselt Eestis eelmisel aastal toimunud ühe suurema äritehinguga, siis ei tahtnud seda väikese nupuna lehest läbi lasta. Häda oli aga selles, et uudises puudus päevakajalisus.
Proovisime saada Sõõrumaalt intervjuud, aga ta vältis meid. Siis otsustasime, et keskendume loos tema firma suurele võlakoormusele, mida aitas leevendada kaks suurtehingut, väljumine turvaärist ja Väo elektrijaamast. Lugu oligi praktiliselt valmis ja ootas ilmumist ning siis tuli raamatupidaja Enn ning selgus, et teema on muutunud päevakajaliseks ja lugu sobib ka Äripäeva esiküljele.

Kuidas saada kätte salastatud toimikud ehk magavale kassile hiir suhu ei jookse

Läksin eile Sulev Vedleri Ekspressile tehtud eelreklaamist põlema ja tänases Ekspressis ei pidanud pettuma. Sul on väga magusa materjali kätte saanud ning avalikkuse ette toonud. Ta tõestas taas, et on Eesti tippajakirjanik.

Lugesin nende lindistuste kohta postitatud kommentaare ja kuuldavasti ka Keskerakonna sees ollakse seda meelt, et salvestised lekitati Ekspressile kapost või uurimisorganitest. Ma ei tea, kuidas Sulev need materjalid enda kätte sai. Loodetavasti ta kunagi kauges tulevikus sellest ka kuskil kirjutab, aga selliste lugude puhul ei saa rääkida lekitamisest. Pigem saab sellise materjali kätte ajakirjanik tänu oma oskustele ja tööle. Magavale kassile hiir suhu ei jookse.

Usun, et initsiatiiv oli pigem Ekspressi poolne, mitte vastupidi. Sellise materjali saamine pole lihtne. Eestis on väga vähe ajakirjanikke, kes sellise asjaga hakkama saavad. Eks Sul sai selle materjali mõnelt oma väga healt pikaajaliselt allikalt või siis suutis leida üles sellise allika, kes võiks talle need materjalid anda.

Kuna jahtisime sama materjali, siis kirjeldan, mis oli meie tegevusplaan. Meil polnud head allikat nende seas, kes on neid toimikuid näinud. Otsustasime, et üritame kedagi allikaks värvata.
Panime paika allikate ringi
1. Kahtlusalused (eraisikud, firmad)
2. Kahtlusaluste advokaadid ja nende advokaadibüroode töötajad
3. Uurijad (prokuratuur ja kapo)
4. Keskerakonna juhtfiguurid
5. Teised erakonnad

Välistasime Keskerakonna juhtfiguurid (Ain Seppik, Edgar Savisaar jt), kes võisid nende materjalide sisu teada, kuid keda teatud põhjustel ei õnnestu Äripäeval saada Keskerakonna siseelu paljastavaks allikaks:)

Välistasime ka teised erakonnad, sest me ei uskunud, et see info on konkureerivates parteides.

Kolmandana välistasime uurijad. Meie kogemus ütleb, et kapost ja prokuratuurist selline asi välja ei leki. Me ei suutnud ka vastata küsimusele, miks nad peaksid selle materjali avalikustamisest olema huvitatud. Pigem tuleks see lekitamine neile kahjuks, sest kohe hakatakse neid süüdistama ja ründma. Ja kui asi jõuab kohtusse, siis muutub materjal niigi avalikuks.

Nii tõmbasime potentsiaalsete allikate ringi koomale ja sõelale jäid kahtlusalused ja nende advokaadid.
Edasi üritasime ära hinnata, milliste kahtlusaluste või nende advokaatidega tasub meil esimeses järjekorras suhelda. See peab olema kahtlusalune, kelle jaoks salvestiste avalikuks tulek ei ole valus ehk tal ei ole seal keskne roll. Või selline kahtlusalune, kes on olnud meie teada uurijatega koostööaldis. Või kahtlusalune, kellega me oleme varem suhelnud muude teemadega seoses. Või kahtlusalune, kes on pettunud ja kahetseb, et skandaali sattus (nt ei saanud annetuse või kingituse eest seda teenet, mida lubati).

Nii saime uue nimekirja ja panime paika mis järjekorras üritame kahtlusalustega suhelda ning kuidas hakkame neid värbama. Kas proovime saada otse kontakti või peame mõne puhul kasutama vahemehi.

Allikate värbamisega aga me kuigi kaugele ei jõudnud ja enne ilmus tänane Ekspress ning meil jäi üle ainult kolleege õnnitleda hea töö pärast.

Hea töö Eesti Ekspressilt ehk Sepa ja Parbuse telefonikõnede salvestused

Teen eelreklaami homsele Eesti Ekspressile. Tõenäoliselt on vähe neid kordi, kui ma mõnd konkurenti reklaamin, aga soovitan seda lehte homme osta ja lugeda. Ekspress on täna reklaaminud, et ilmutavad Parbuse pistiseasjas uurijate poolt salaja pealtkuulatud telefonikõnede väljavõtted. See on huvitav ja lõbus lugemine, sest Elmar Sepp on olnud väga lahtise jutuga.

Üritasime nende kõnede väljavõtteid ka ise kätte saada ning tegime eelmisel nädalal ka sõjaplaani, et kuidas eesmärgini jõuda, aga Ekspressi ajakirjanikud olid edukamad. Meie jõudsime panna paika allikate ringi ning mõelda, mis järjekorras hakata neid värbama, aga värbamisel ei olnud me edukad. Tõenäoliselt on üks põhjus ka selles, et polnud erilist usku, et meil õnnestub linnas ringlevatest toimikutest mõne koopia enda käsutusse saada.

Tegime ka Äripäeva uurivas toimetuses pakkumised, et kui meie ei saa sellele materjalile küüni taha, siis milline väljaanne võiks saada. Favoriidid olid Postimees ja Eesti Ekspress. Võitjana väljus viimane (nemad olid ka minu favoriit, see on väike lohutus).

Teadmisest, et Ekspress oli edukam, suurt kurvastust või pettumust küll ei tunne. See on materjal, mida muidugi oleks soovinud esimesena Äripäevas avaldada, aga ma pole kindel, kas me selle materjali oleksime kätte saanud. Mõningaid katkeid teades on lindistuste sisu selline, mis tekitab Keskerakonna liikmete seas tõenäoliselt palju arutelusid ning on mõnus lugemine kõigile teistele. Nende salvestuste avalikuks tulek on väga hea. Näitab ühe partei siseelu ehk kui kasutada vorstivabriku võrdlust, siis saab teada, kuidas ja millest vorsti tehakse.

Loodetavasti ei hakka nüüd Keskerakond süüdistama ajakirjanikke poliitilise tellimuse täitmises või uurijaid kallutatuses. Pigem ootaks, et Kesknädal avaldaks nende lindistuste kohta erinumbri koos erakonna esimehe kommentaaridega.

Hea idee on selle loo eelnev reklaamimine. Paneb inimesed teemast rääkima ning homme on Eesti Ekspress kuum kaup. Hommikul kioskis näeme.

Lausete pikendamise sündroom ehk 5 allika jutt kolme lausesse

Meediafirmade poolt enda kaitsmiseks kehtestatud tsiteerimise piirangud on tekitanud lausete pikendamise sündroomi. Näiteks Postimehe ja Äripäeva vahel on kokkulepe, et tohib tsiteerida teise väljaande lugu maksimaalselt viie lausega. Sellest reeglist mööda hiilimiseks kasutavad mõlema väljaande ajakirjanikud aeg-ajal lausete liitmist või pikendamist. Kannatajaks on muidugi lugeja, sest tekivad väga pikad laused, mida on raske lugeda.

Üks näide tänasest päevast. Äripäevas ilmus uudis käsimüügiravimite poodidesse müüki lubamisest. Postimees tahtis seda tsiteerida ning märkida ära oma kajastuses ka viis allikat. See osutus võimalikuks tänu järgmistele lausetele:

Postimehe tehtud uudise teine lause - "Grossi toidukaupade keti omanik Oleg Gross ütles Äripäevale, et kui ravimeid saab üle leti müüa, on ta kahe käega selle poolt - vaba konkurents viib tema hinnangul ka hinnad mõistlikumale tasemele."

Uudise kolmas lause (see meeldib mulle kõige enam) - "Samas Comarketi juhatuse esimees Jüri Vips, kes kiitis samuti ravimimüügiõiguse laiendamise heaks, hinnalangusesse ei usu - sama meelt on ka Eesti Apteekrite Liidu esinaine Kai Kimmel, kelle sõnul ei saaks väiksemad kauplused otse tootjalt ravimeid tellida, mistõttu jääks hulgimüüja juurdehindlus ikka lõpphinna sisse.".

Ja uudise neljas lause - "Kuigi sotsiaalministeerium tõi ühe suurema ravimite vabama müügiga seotud probleemina välja nende õige käitlemise, siis Prisma peremarketi juhi Janne Tapio Lihavaineni sõnul ei kujuta ravimite müük toidukaupluses mingit ohtu, kui kaupmees teeb kõik nii, nagu ravimiamet ette näeb.".

Viie allika jutt on antud edasi kolmes lauses. Pole paha. Täismahus saab seda uudist lugeda siit

Hea uudislõik, aga miks nii hilja?

Eilsetes TV3 uudistes kajastati kohalikke valimisi ootavaid linnaobjekte. Valmis on uus sild Ülemiste keskuse juures ja ka vabaduse väljaku remont on lõppenud, kuid linnakodanik neid veel kasutada ei saa, sest linnajuhid tahavad uute teede avamise teha vahetult enne sügisel toimuvaid valimisi. Hea teemapüstitus ajakirjanike poolt, mida meedia võiks ka edasi kajastada, sest see näitab Tallinna linnajuhtide suhtumist elanikesse.

Mind aga üllatas, et TV3 ise seda uudist ei väärtustanud ja jättis selle uudistesaate lõppu. Selle asemel esitleti päeva ühe olulisema uudisena hoopis Tallinnas uue pargi avamist, kus loomulikult ei puudunud ka linnapea Savisaar. TV3 langes sellesse samasse propaganda lõksu, mille võtted nad kümmekond minutit hiljem paljastasid.

Lätis hea võimalus alustada meediaäriga

Hiljuti uutele ja avalikkust pelgavatele omanikele läinud ajalehtede Diena ja Dienas Bizness ajakirjanikud (küll peamiselt vist Diena ajakirjanikud) tegid avaliku kirjaga omanike poole. Nad soovivad, et avalikustataks lehtede ostjad ja ostu rahastajad.
See avalik pöördumine võiks olla vihje, et meediaärist huvitatud investoritel on tekkinud hea võimalus Läti meediaturule sisenemiseks. Tõenäoliselt pole mingi eriline probleem Diena ja Dienas Biznessi ajakirjanike baasil uus toimetus komplekteerida ning uue lehega turule tulla. Kõige suurem takistus on muidugi raha, aga tänu Diena ostjate käpardlikkusele võib uue lehega alustamine olla märgatavalt odavam võrreldes selle summaga, mille Diena ja Dienas Biznessi uued omanikud pidid Bonnierile välja käima.

Dienal peaks koormana olema kaelas ka päris suur laenukoorem, mille uued omanikud väidetavalt enda kanda võtsid ning tõenäoliselt oleks puhtalt lehelt alustada seetõttu ka palju lihtsam, kui Norbergil ja tema seltskonnal olemasolevaid meediafirmasid ümberkorraldada.

Eesti meediaturul on ka mitu sarnast juhtumit olnud, kus toimetus otsustab omanike vahetumisel hääletada jalgadega ja lahkuda, kui neile uus omanik millegipärast ei meenu. Eesti kogemus muidugi näitab ka seda, et nii tekkinud uued lehed pole kuigi kauaks püsima jäänud ehk üks asi on ajalehe tegemine ja teine asi on ajalehe kui äriettevõtte juhtimine.

Üks suurem konflikt oli seotud Rahva Hääle erastamisega, kui selle ostsid rublamüügiga jõukaks saanud Marek Strandbergi ja Agu Kivimägi firma Maag. Rahva Hääle töötajate firma jäi erastamiskonkursil kaotajaks ning nii tekkis uus ajaleht Eesti Sõnumid, mis aasta pärast liideti Hommikulehe, Rahva Hääle ja Päevalehe ühinemisel tekkinud Eesti Päevalehega. Eesti Sõnumite toimetusele ei meeldinud ka see liitmine ning nad läksid teisele katsele ja asutasid Sõnumilehe, mis küll aastaid hiljem ühines lõpuks Õhtulehega. Ajakirjanike katsed endale ise omanik valida jäid mõneks aastaks veel meenutama Õhtulehe logo ees olnud tähed SL, kuid ka need on tänaseks kadunud.

Kuidas Villu Reiljan aasta tagasi oskuslikult skandaali summutas

Ralf kirjutas aasta tagasi Äripäevas kaks uurivat lugu Villu Reiljani tankistiks peetud Tarmo Silla ärihuvidest: "Reiljani advokaat juhib suurejoonelist kalaäri" ja "Reiljani advokaat kopeeris Hanschmidti advokaati"

Villu Reiljani toonane reageering on hea näide, kuidas skandaal summutada. Tuleb ähvardada ajalehte kohtuga ja süüdistada faktieksimustes. Saavutad selle, et ülejäänud meedia ei julge juhtumit enam kajastada ja teema vaibub. Seda, et sa kohtusse ikkagi ei lähe, ei pea hiljem enam valjuhäälselt kuulutama.

Vahetasime aasta tagasi mitu kirja Reiljani advokaadi Aivar Pilvega, sest Reiljan ei suutnud esimesest artiklist leida üles ühtegi faktiviga ja teisest artiklist ei tahtnud ta üldse midagi rääkida. Muudkui nõudis vabanduse ja pika vastulause avaldamist. Mingi aja pärast aga Pilve ja Reiljani huvi lahtus. Tõenäoliselt oligi põhjus selles, et neil õnnestus meid kohtuga ähvardades teema päevakorralt ära viia.

Meie oleksime aga olnud valmis kohtusse minema ja eriti selle teise artikli pärast, sest kohtus oleks tõenäoliselt saanud tunnistajateks kutsuda inimesi, kes loo tegemisel ei soovinud tehingust avalikult rääkida. Kohtuasjad on tüütud ja ajamahukad, aga seekord olime sellest ise väga huvitatud. Usun, et see aidanuks tehingutesse tuua selgust.

Saime nendeks lugudeks aga idee hoopis Eesti Ekspressist. See on ka vana tõde, et heade uurivate artiklite ideed on peidus teiste ajakirjanike kirjutatud artiklites. Ekspressis ilmus Rävala pst maja uurimismaterjalidest pärit Aivo Pärna tsitaat, milles ta nimetas Tarmo Silla peremeheks Villu Reiljanit. Mõtlesime, et kui see on õige ja Reiljan kamandas Silda Rävala pst maja müügiga seoses, siis äkki on veel teisigi ärisid, mis on seotud keskkonnaministeeriumiga ja kust jookseb läbi Tarmo Silla nimi. Nii me need kaks juhtumit avastasimegi.

Kuna juhtumid olid erinevad, siis otsustasime, et avaldame need ka eraldi lugudena. Üks ilmus reedel ja teine järgmise nädala kolmapäeval. Seda kasutas aga oskuslikult ära Villu Reiljan ja Rahvaliidu PR-meeskond. Reiljan oli teadlik mõlema loo ilmumisest, sest küsisime temalt kommentaare. Kui ilmus reedene artikkel Silla osalemisest suurejoonelises kalaäris, siis võimendas seda uurimust ülejäänud meedia päris hästi. Kolmapäeval ilmuva artikli eel ehk teisipäeval tegi aga Reiljan avalduse, et annab Äripäeva laimamise pärast kohtusse.

Reiljani hilisem käitumine näitab, et tegelikult oli hagiga ähvardamise eesmärk veenda avalikkust, et Äripäev on eksinud. Arvan, et see õnnestus tal päris hästi ja tänasel päeval ei mäleta enam keegi, et Rävala pst maja müügitehinguga seoses kohtus esimeses astmes süüdi jäänud Tarmo Sillal ja Villu Reiljanil on olnud ka kokkupuuteid teistes keskkonnaministeeriumiga seotud ärides.
Võimalik, et see teema oleks püsinud ka kauem päevakorral, kui poleks olnud Rävala pst kohtuasja ja maadevahetuse skandaali ning Reiljan oleks artiklite ilmumise ajal olnud keskkonnaminister. Avalikkust ei üllatanud enam teadmine, et Reiljanil võisid olla mingid varjatud huvid või et ta soosis Tarmo Silla tegevust. Poleks aga olnud Rävala pst juhtumit, poleks me tõenäoliselt ka nende ärisidemeteni jõudnud.

Tean, et samade seoste ja advokaadibüroo Lextal tegevuse vastu tundis millalgi huvi ka prokuratuur. Uurijad olid samuti need seosed Rävala pst majaga seoses avastanud, kuid midagi korruptiivset nad ei leidnud ja loobusid nende harutamisest.

Käsimüügiravimid tuleks lubada toidupoodi

Päevaleht kirjutab täna, et konkurentsiameti hinnangul võiks lubada käsimüügiravimeid müüa ka poodides. See on hea idee, kuid varemalt on õnnestunud apteekritel teha kuluaaritööd selle idee vastu ning sellest pole asja saanud. Loodan, et seekord idee teostub, sest pole tugevaid argumente, mis toetaks käsimüügiravimite müügiõiguse piiramist ainult apteegiga. Konkurentsi tihenemine tooks hinnad alla ja ka ravimite kättesaadavus paraneks.

Avasin eilse Eesti Ekspressi väriseva käega

Eile hommikul avasin Eesti Ekspressi väriseva käega, sest tänases Äripäevas oli plaanis avaldada edetabel jõukamatest riigilt palka saavatest inimestest. Tabel ise oli päris üllatav ja huvitav, aga ka Ekspressile meeldib taolisi edetabeleid teha ning ametnike majanduslike huvide deklaratsioonid ilmusid juba mõni nädal tagasi, siis kartsin, et äkki nad on nende deklaratsioonide põhjal midagi lehte teinud. Majanduslike huvide deklaratsioonid on hea allikas päris mitmele erinevale artiklile. Õnneks ei olnud Ekspress pidanud nende deklaratsioonide pikemat kajastamist oluliseks.

Teadmine, et konkurent võib samal teemal varem ära kirjutada, on väga innustav ning sunnib pingutama. Ideaalne oleks täna ilmunud TOPi tegemiseks kulutada veel üks nädal, aga just Ekspressi pärast ei hakanud sellega riskima. Reedesesse lehte lugusid planeerides on sageli mul ka kuklas küsimus, et kas sarnase idee peale võib tulla ka Ekspressi toimetus. Kui kahtlus on, siis pigem proovime loo avaldada hiljemalt neljapäeval. Õnneks on häid ideid alati rohkem, kui on ajakirjanikke, kes neid jõuaks teostada.

Viimase aasta jooksul oleme saanud ka kaks magusat võitu sellises võidujooksus konkurentidega. Eelmisel aastal õnnestus meil Rikaste TOP 500 avaldada enne Ärielu. Meil ilmus TOP reedel, Ärielus teisipäeval. Läks päris napilt. Arvan, et selle TOPi ilmumine oli toona suur üllatus ka Äriellu seda koostama läinud Peeter Raidlale ning kogu Ärielu toimetusele. Peeter tegi seda edetabelit varasemalt Äripäevas ja ju ta oli kindel, et me ei suuda sarnast asja ilma temata teha. Muidu oleks tõenäoliselt kiirustanud enam. Väidetavalt oli Ärielu pettumus hilinemise pärast topeltsuur pärast seda, kui nad nägid äriregistri arveid. Siis saadi alles aru, kui kulukas on sellise edetabeli tegemine. Pärast seda läksid ka Peetri ja Ärielu teed lahku ja varsti kadus Ärielu üldse.

Teine magus võit tuli aga selle aasta mais börsifirmade juhtide palkade TOPi tehes. Aasta tagasi tegi selle edetabeli Äripäevas Gert, kes oli aga kevadel juba Postimehe palgal ning oli kindel, et ta üritab sarnase edetabeli teha ka sel aastal.
Gert oli aga vist veendunud, et meil ilmub lugu reedeses lehes ning mitmel küljel ja Postimees plaanis enda TOPi avaldada päev varem. Õnneks oli meil sel ajal heade lugude uputus ja me ei pidanud börsifirmade juhtide töötasu TOPi hoidma kinni ning mingi sisemine hääl ütles, et see lugu tuleb avaldada võimalikult kiiresti.
Loo ilmumise eelõhtul saime Merko Ehituse pressiesindajalt teada, et sarnased küsimused oli saatnud Postimees ning siis polnud mingit kahtlust, et lugu peab kiiresti ilmuma. Avaldasime selle kolmapäeval ja nii sai Postimees väikese ninanipsu. Ka nemad said Merko pressiesindajalt teada, et Äripäev tegeleb sama teemaga, aga ju olid kindlad, et me plaanime lugu reedeks ja sellepärast ei hakanud nad enam kiiresti kolmapäevast lehte muutma.

On ka juhtumeid, kus satume täiesti juhuslikult kajastama ühte ja sama teemat mõne kolleegiga. Näiteks 2008. aastal ilmus meil lugu "K-poliitik tõrjub bordelli pidamise süüdistusi" , mille kangelane oli Richard Sikk, kes oli Keskerakonna toetaja ja endine Tallinna linnavolikogu liige. Pärast loo ilmumist saime teada, et sama teemat on juba pikalt koos Soome ajakirjanikega uurinud Pealtnägija ja Mihkel Kärmas.

Kärmasele oli väidetavalt teada ka kahe endise tippametnike tulus äri riigihangete vahendamisel, millest Äripäev kirjutas juuli alguses. Vähemalt üks selle loo allikas seda meile ütles. Kärmas aga hoidis seda ideed vist Pealtnägija tarbeks sügiseks või ei pidanud ka piisavalt huvitavaks Pealtnägija või Eesti Ekspressi jaoks.

Panen siia ka lingid tänases Äripäevas ilmunud TOPi juures olevatele lugudele, muhedalt kirjutatud lood. Edetabel ise ilmub aga ainult paberlehes. Esmaspäevases Äripäevas ilmub ka üks portreelugu Eesti ühest jõukamast kohtunikust.
Rikkaim väikeinvestor valvab Eesti pangandust
Tanki-Ants kahetseb: ma ei jõua pidevalt börsiliikumisi jälgida
Poliitikute eraärid õitsevad
Riigitöötaja rikkus ei ole häbiasi

Mitut reha läheb tarvis Ansipile?

Öeldakse, et tark inimene õpib teiste vigadest. Tegelikus elus on seda reeglit keeruline järgida ja ikkagi õpime enda vigadest. Peaminister Andrus Ansip aga ei paista õppivat ka enda vigadest.

Eesti Päevalehele antud intervjuus kinnitas peaminister Ansip, et kolmandat negatiivset lisaeelarvet ei ole vaja. Mõned nädalad varem oli Eesti Pank avaldanud teistsugust arvamust. On ainult aja küsimus, millal Ansip peab oma sõnu taas sööma hakkama. Tänane Eesti Ekspress kirjutas rahandusministeeriumi salaplaanist, millega üritatakse veelgi riigi kulutusi vähendada nii, et vormiliselt kolmandat negatiivset lisaeelarvet ei koostata. Ministeeriumid saavad lihtsalt korralduse 2,3 protsenti tegevuskulusid kärpida.

Ansipi käitumine ei ole ammu enam isegi mitte naljakas. Aasta tagasi välistas ta defitsiidis riigieelarve koostamise, siis riigiametnike palkade langetamise, siis vajaduse pensione kärpida. Nüüd kolmanda negatiivse lisaeelarve. Kui Ansip midagi välistab, siis varem või hiljem see juhtub. Annaks jumal, et ma eksin, sest Ansip on välistanud ka krooni devalveerimise ja tulumaksumäära tõusu.Minu jaoks on mõistatus, miks peaminister ise loob olukorra, kus tema kallal pidevalt ironiseeritakse. Kas saadab teda suur soov alati kõigile meeldida või on tal kehvad nõunikud?

Peaministri usaldusväärsusele tuleks kasuks, kui ta näitaks end targa juhina, kes tunnistaks erinevaid võimalusi ega elaks, silmaklapid peas. Tunneksin end Eesti riigi tuleviku osas kindlamalt, kui teaksin, et riigijuhid kaaluvad alternatiive, analüüsivad nende plusse ja miinuseid ning alles siis valivad parima võimaluse.Seni on peaministri käitumisest jäänud mulje, et ta kardab väitlemist ja jääb seetõttu kurdiks oponentide arvamusele. Tulemuseks on see, et ta astub üha uuesti sama reha otsa. Ja kahjuks tabab see rehavars ka kõiki teisi maksumaksjaid.

Äripäev 20: Miks Urmas Paet ei tulnud Äripäeva tööle?

1998. aasta alguses otsisime Äripäevale arvamustoimetajat ja töövestlusel käis ka tänane välisminister Urmas Paet, kes toona töötas Postimehes ajakirjanikuna. Paet oleks olnud väga sobiv kandidaat ning oleksime ta ka rõõmuga tööle palganud, kuid oli üks takistus, tänu millele katkes Paeti karjäär ajakirjanikuna ning sai alguse hoopis tema karjäär poliitikuna. Takistuseks osutus Paeti küsitud palk, mis oli meie jaoks toona liiga kõrge. Tema palgasoov algas vist 18 000 kroonist katseajal ja nii kõrget palka ei olnud me nõus 11 aastat tagasi katseajal olevale ajakirjanikule maksma.
Pärast meiega peetud kõneluste luhtumist sai aga Paet Postimehes ametikõrgendust ning reporteri asemel sai temast Postimehe vanemtoimetaja. Pikalt ta aga enam Postimehesse ei jäänud vaid lahkus järgmisel aastal nõustama Reformierakonda ja tõusis kiiresti Eesti tipp-poliitikute sekka.

Oli veel teine tuntud persoon, kellega me toona samuti kõnelusi pidasime Äripäeva arvamustoimetajaks tuleku üle ja kes samuti soovis saada liiga kõrget palka. See mees oli hilisem Kesknädala toimetaja Allan Alaküla. Tema soovis veel, et Äripäev maksaks kinni ühe tema raamatu trükikulud. Me ei olnud sellega nõus ning nii meie läbirääkimised lõppesidki edutult. Hiljem leidis Alaküla rakendust Keskerakonnas.

Mõlema mehe hilisemat tegevust arvestades, oleks Paet olnud tõenäoliselt sobilikum kandidaat Äripäeva juhtkirju kirjutama, aga võibolla oleks Alaküla palkamisel õnnestunud meil päästa üks Eesti hing vasakpoolsete sekka kukkumisest.

Tahad ületada uudiskünnist, salasta info

Keskerakonna kunagine peasekretär Küllo Arajaks rääkis ühel Äripäeva toimetuses toimunud kohtumisel lihtsast võttest, kuidas ületada ajalehtede uudiskünnis. Neid häiris, et päevalehed kajastasid meelsasti teiste erakondade tegemisi, aga ei võimendanud Keskerakonna otsuseid. Selleks, et tekitada päevalehtedes huvi, otsustas Keskerakond juhatuses või volikogus teadlikult salastada oma otsused. Nad olid kindlad, et kui erakonnas laias ringis midagi salastada, siis see ka lekib ajakirjanikeni ja meedia haarab sellest kinni ning nii nad jõuavadki päevalehtede esiküljele.
Ta tõi ka ühe konkreetse näite, mille sisu mulle enam ei meenu, aga see oli seotud vist Keskerakonna riigikogu liikmetele esitatud nõudega, et nad peavad teatud osa oma palgast annetama erakonnale või siis on nõus loobuma riigikogu kohast, kui lahkuvad erakonnast.

Olen kindel, et see võte töötab päris hästi ka praegu ehk kui sa suure hulga inimeste ees ütled, et info pole avalikustamiseks, siis on see varsti avalik. Kogesime seda eile ise Äripäevas. Igor tegi tunnise briifingu Äripäeva töötajatele ja rääkis Bonnierite lahkumisest Lätis, Bonnieride perefirma juhtimises viimase paari aasta jooksul toimunud muutustes ja Bonnieritele kuuluva meediakontserni prioriteetidest.

Koosoleku lõpust möödus paarkümmend minutit ja Igor sai kõne Eesti Päevalehe ajakirjanikult, kes küsis, kas Igor tahab osta Bonnieritelt Äripäeva ära. Kõne ajendiks oli olnud toimetuses toimunud koosolek. Kuigi ka Ekspress on vihjanud, et koos Lätiga oli teemaks ka Bonnierite lahkumine Eestist ja Leedust, siis Igori väitel pole Äripäeva müük olnud teemaks ja rootslased seda ka ei plaani. Eks näis, kellel on õigus. Ise pean ka vähetõenäoliseks, et Bonnier sooviks Äripäevast loobuda.

Dienaga koos müüdi Läti ärileht seetõttu, et ostjad olid ärilehe ostust ise väga huvitatud ja Bonnierid olid jällegi väga huvitatud Dienast vabanemisest. Suurest kahjumitootjast vabanemiseks otsustatigi ohverdada Dienas Bizness.

Kes aga võib olla Diena ja Dienas Biznessi uute omanike rahastajate seas, seda Bonnierid ise ka väidetavalt ei tea. Neile esitles Kalle Norberg rahastajatena Skype asutajaid. Mida aeg edasi, seda rohkem tekib veendumus, et Läti meediafirma ostjad hammustasid liiga suure tüki, sest väidetavalt on nad asunud otsima investoreid, kes neil aitaks ostetud äri püsti hoida ja kohtunud ka Eesti Päevalehe omanikega, et pakkuda investeerimisvõimalust Lätis. Poleks ka imelik, kui Bonnier siseneb mõne aja pärast tagasi Läti turule, kui Norberg ja Co ei leia rahastajaid ning on sundseisus ja peavad mingi tüki ostetud meediakontsernist ise müüki panema.

Olime liiga vastutulelikud Enteri omanikule

Kajastasime Äripäevas eile ja esmaspäeval Enteri poeketi raskusi. Ootasime esmaspäeval paberlehes ilmunud uudise avaldamisega ligi nädala, sest Enteri omanik Aivar Paalberg oli enda sõnul matkal ja lükkas kommenteerimist edasi. Lõpuks otsustasime, et avaldame uudise ilma tema kommentaarita, aga laiendame teemat ja kirjutame ka teistest turuosalistest.

Sageli üritavad asjaosalised uudise ilmumist lükata edasi ning otsivad erinevaid põhjendusi, miks nad ei saa momendil kommenteerida. Kui teema pole ajatundlik, siis me tuleme sellele soovile ka vastu, aga näiteks Enteriga olime liiga leplikud.

Oluline on see, et ajakirjanik ei laseks endale pähe istuda ning ei võimaldaks allikal dikteerida loo ilmumise aega. Kui põhikangelane pole nõus rääkima, siis pea alati leiab alternatiivseid allikaid ehk teisi inimesi või dokumente.

Kajastasime märtsis Urmas Sõõrumaa ja Dalkia vahel tehtud tehingut Väo elektrijaamaga. Toona üritas Sõõrumaa samuti info avaldamist edasi lükata ja polnud kommentaarideks kättesaadav. Samuti polnud valmis teemat kommenteerima Dalkia. Avaldasime loo ilma asjaosaliste kommentaarideta, sest saime vajaliku info erinevatest registritest, olime selle paikapidavuses kindlad ning polnud põhjust uudist hoida kinni lihtsalt sellepärast, et info avalikuks tulek polnud asjaosalistele meelepärane.

Teine hiljutine näide oli Aravete Agro müük. See artikkel oleks tõenäoliselt jäänudki ilmumata, kui me oleksime otsustanud, et saame infot avaldada koos olulisema tegelase kommentaariga.

Toimetaja seisukohast on aga kõige keerulisem selline olukord, kui loo ilmumisega venitada sooviv allikas ja ajakirjanik on head tuttavad. Siis istub ajakirjanik väga kergelt allikaga ühte paati ning keeruline on ajakirjanikku veenda allika soove mitte täitma.

Veel üritavad asjaosalised loo ilmumist lükata edasi lubadusega anda mõne teise teema kohta huvitavat infot või rääkida ajakirjanikku huvitavast teemast lahtiste kaartidega, aga seda alles siis, kui ajakirjanik on nõus artikli ilmumisega soovitud aja ootama. Kogemus ütleb, et sellistele kokkulepetele ei tasu minna.

Miks Kalev Kallo ei pääsenud paberlehte?

Keskerakondlase Kalev Kallo arvamusartikkel Äripäeva online's ärgitas lugejaid hoogsalt teemat kommenteerima. Praakisime selle teksti aga välja nende artiklite seast, mis paberlehte ei sobi. Kuna paberlehes on maht piiratum, siis on seal ilmuvatele arvamusartiklitele seatud ka kõrgemad nõudmised. Osa tekste on aga sellised, mis üldse Äripäevas ei ilmu. Hiljuti näiteks keeldusime Tallinna abilinnapea Taavi Aasa arvamusartikli avaldamisest, sest tegemist oli Tallinnas valitseva Keskerakonna töövõitude loetlemisega ja midagi uut see tekst ei sisaldanud.

Kallo tekstil on ka mitmeid puudusi. Näiteks kirjutab ta, et Reformierakonna jaoks piinlike seikade väljatulekut on tõkestanud Reformierakonna mõju suurele osale Eesti ajakirjandusest.
See ei ole õige. Reformierakonnal ei ole mingit erilist mõju ajakirjandusele ja ei Allikmaa ega ka Kadastik saa panna kätt ette mingite teemade kajastamisele. Ma arvan, et nad seda isegi ei ürita, sest see ei jääks saladuseks ning oleks väga magus teema ülejäänud meediale.

Samas kirjutab Kallo, et Eesti Raudtee suuromanik Edward Burkhardt avalikustas ETV saates "Pealtnägija", et Reformierakondlased küsisid miljonieurost pistist otsuse eest taasriigistada raudtee. Väike vasturääkivus. Esmalt süüdistab ETVd kallutatuses ja siis kirjutab, kuidas ETV Reformierakonna pistiseskandaali keskmesse tõstis.

Lõbus oli aga lugede seda osa tekstist, kus Kallo kirjutab keskerakonna ja rahvaliidu juhtumitest. Siis kasutab autor väljendeid "üsna tühised süüdistused" või "mingite kinkekaartide vastuvõtmises süüdistatavat Ivo Parbust peeti koguni nii ohtlikuks kurjategijaks, et teda hoiti vahi all maksimaalselt võimalikud kuus kuud.". Kallo arvates ei saa me tänu Otsalti juhtumi kiirmenetlust teada selle juhtumi sisu.

Vot siin peaks küll Kallo esmalt enda hea tuttava Ivo Parbuse poole pöörduma. Tõenäoliselt oleks ka Parbuse puhul olnud võimalik asi kiirmenetluse korras ära menetleda, kui Parbus ise oleks seda soovinud ja teinud uurijatega koostööd. Kui ta oleks teinud uurijatega koostööd, siis tõenäoliselt oleks uurimise all olevate mõjukate poliitikute ring võinud laieneda. Arvan, et Kallo teab seda väga hästi.

Riigieelarvet lappiva valitsuse järjekordne valus õppetund

Riigieelarve auke maksutõusudega lappima asunud valitsus on saanud oma esimesed triibulised. Aasta alguses kergitati ametiautode erisoodustuse piirmäär 2000 kroonilt 4000 kroonile ametiauto kohta kuus. Autode pealt laekub riigile 90% erisoodustusmaksust. Riik lootis selle sammuga täiendavalt riigieelarvesse saada 370 miljonit krooni.
Aasta algus näitab, et võrreldes eelmise aasta sama ajaga on erisoodustusmaksu laekunud esimesel viiel kuul eelarvesse ainult 18 miljonit krooni rohkem. Seda sõltumata kaks korda kerkinud piirmäärast. On tõenäoline, et käesoleval aastal teenib riik vaatamata maksutõusule erisoodustusmaksu vähem kui eelmisel aastal.

Erisoodustusmaksu tõus on hea näide, kuidas maksupoliitikas ei anna üks pluss üks alati vastuseks kaks.
Piirmäära tõusuga ületati maksumaksjate valulävi ja nad hakkasid kasutama ebamugavamat ja bürokraatlikumat sõidupäeviku pidamist, mille sisu on keeruline kontrollida. Riik ärgitas maksukoormust kergitades maksumaksjaid maksude tasumisest hoiduma.

Rahandusminister Jürgen Ligi, kes selle otsuse langetamise ajal juhtis riigikogu rahanduskomisjoni, ütleb, et erisoodustusmaksu kehv laekumine on majanduslanguse tingimustes loomulik, sest ettevõtjad hoiavad kokku kulusid ja vähendavad ametiautosid. Ligi on seda meelt, et kui erisoodustusmaksu poleks kergitatud, siis laekuks seda täna veelgi vähem.

Tal on osaliselt õigus. Kindlasti on majanduslangus toonud kaasa ametiautode vähenemise ja see omakorda ka erisoodustusmaksu vähenemise. Selle aasta viiel esimesel kuul deklareeris autodelt erisoodustusmaksu 5782 ettevõtet või asutust, aasta tagasi oli see number ligi kaks korda suurem.

Kuigi aga rahandusminister Ligi räägib, et ametiautode arvu vähenemine on majanduslanguse tõttu loomulik, siis tegelikult rahandusministeerium erisoodustusmaksu tõstes sellega ei arvestanud.
Maksuprognoosi tehes oli rahandusministeerium kindel, et maksumuudatus ei vähenda erisoodustusmaksu deklareerivate sõidukite arvu. See näitab, kui pealiskaudne on Eesti riigieelarve tegemine ja kui vähe arvestatakse sellega, et maksude tõstmine muudab ka maksumaksjate käitumist.

Majanduskriis pole ainus põhjus, miks erisoodustusmaksu laekub vähem. Seda tunnistasid Äripäevale mitu suurettevõtte juhti ja liisingfirma esindajat. Pärast maksutõusu on suurenenud autode ümbervormistamine eraisikute nimele. See tähendab, et ametiauto muutub isiklikuks autoks ning ettevõte hakkab maksma oma töötajale isikliku auto kasutamiseks mõeldud kompensatsiooni, mis teatud piirini on maksuvaba.

Kokkuvõtvalt on riik suurendanud maksutõusuga ettevõtjate huvi vähendada oma ametiautosid ja erisoodustusmaksuks tehtavaid kulutusi ehk suunanud ettevõtjad täitma sõidupäevikuid, mis on paljuski tõenäoliselt loominguline tegevus. Sõidupäevikute sisu kontrollimine on ajamahukas ja revisjoni tulemusena juurde määratavad summad on väikesed. Selle asemel võiks maksuhaldur põhjalikumalt tegeleda näiteks käibemaksupettustega.

Reedene Äripäev tõi avalikkuse ette kütuseturul toimuvad kaks skeemi, millega üritatakse vältida käibemaksu ja ka aktsiisimaksu tasumist. Hinnanguliselt jääb riigile nende skeemide tõttu laekumata kuni 500 miljonit krooni maksuraha aastas ning maksuvabalt müüdava kütuse osa on viiendik kogu kütuseturust.
Kardan, et 1. juulist jõustunud käibemaksu ja kütuseaktsiisi tõus suurendab veelgi maksupettuste hulka kütuseturul ning sarnaselt erisoodustusmaksuga jääb riigil ka nendest maksutõusudest loodetud tulu saamata. Maksutõusude häda on selles, et ausate maksumaksjate koormus suureneb ehk inimesele või ettevõtjale jääb vähem raha kätte. Riik aga loodetud tulu ei saa ning võitjaks osutub varimajandus.

Äripäev 20: Hans H. Luik kahtlustas Igor Rõtovit varjunime all esinemises

Tulin Äripäeva tööle samal ajal ajakirjanik Erle Rudiga. Mina sattusin kirjutama energeetikast ja erastamisest ning Erle meediast. Sageli oli meediaäri kajastanud lugude peategelaseks Hans H. Luik, kes väidetavalt ei suutnud aga uskuda, et Äripäevas ka tegelikult töötab ajakirjanikuna Erle Rudi. Ta oli veendunud, et Erle Rudi nime all kirjutab tegelikult Igor Rõtov.

Reformierakond esitas ultimatiivsed nõudmised Maripuu vastukajaga seoses

Täna ilmus Äripäevas Maret Maripuu vastukaja hiljutisele uudisele, milles me kajastasime tema sotsiaalministrina allkirjastatud määrust, mis suurendas ravimi Ezetrol soodustust. Reformierakond käitus seda vastukaja saates ülbelt.

Kuulsin, et Reformierakonna esindajad on ETV-le väitnud, et Aktuaalne Kaamera eksis, sest kajastas Äripäevas ilmunud uudislugu. Selle erakonna esindaja väitel sisaldas meie artikkel hulgaliselt faktivigu. Pöördusin ise Reformierakonna poole ja küsisin, et milliseid faktivigu me tegime ja miks ei pöördu nad otse Äripäeva poole, vaid üritavad manipuleerida AK ajakirjanikega, kes loo valmimise tausta ei tea.

Seepeale sain vastuse, et erakond ei ole mingit pöördumist rahvusringhäälingu nõukogusse teinud ja et Maripuu soovib avaldada Äripäevas vastulause. Kui vastulause kohale jõudis, siis esitas erakond toimetusele järgmised nõudmised: "Siin siis lubatud Mareti lugu. Palume Teid esitatud vastulause avaldada kärbete ja muutusteta ja pealkirja all, milledega autor pole nõustunud. Käsikirjas olevaid lauseid ei saa enne nende avaldamist ka tsiteerida. Ühtlasi palume avaldada nimetatud tekst võimalikult kiiresti (nagu vastulausete puhul ikka). Kuna vastustatava artikli kohta oli viide „ÄP“ esileheküljel, siis oleks kohane teha seda ka antud artikli puhul. Esilehele välja toodav pea-viite peaks „ÄP“ numbri-toimetaja esitama autoriga kooskõlastatult".

Naljakas apsakas oli muidugi see, et nõuti teksti avaldamist "pealkirja all, milledega autor pole nõustunud".

Me ei täitnud aga Reformierakonna nõudmisi, sest Maripuu vastulause oli lehes avaldamiseks liiga pikk - 8000 tähemärki; me olime Maripuule koha andnud võimaluse teemat kommenteerida; vastulause kubises demagoogiast ja mõnes kohas Maripuu lause valetas (nt kirjutas, et Äripäev ei arvestanud sotsiaalministeeriumi seisukohaga. Tegelikult oli nende seisukoht artikli juures avaldatud), autor süüdistas ajakirjanikku ja ei olnud nõus argumenteerima spetsialistidega, kes artiklis tema otsust kritiseerisid.

Ajaleht määrab ise ära, mis mahus ja millisel kujul ta vastulause avaldab. Ei saa nõuda ajalehelt mingeid kooskõlastusi. Ja ajaleht pole ka kohustatud vastulauset avaldama, kõik sõltub sisust.

Reformierakonna pressiesindaja küll kinnitas, et Maripuu on alati valmis jagama kommentaare. No ei ole. On ta põgenenud Äripäeva ajakirjanike ees riigikogus, kui soovisime küsida kommentaari Anders Tsahkna palkamise kohta ja hoidus ka kommentaaridest nüüd.

Saatsime Maripuule küsimused reedel 19. juunil. Saime temalt vastuse 21. juunil ja selles vatuses ta soovitas meil pöörduda sotsiaalministeeriumisse. Artikkel ilmus 29. juunil. Loomulikult ei ole kõik asjaolud kohe selged ja endine minister ei peagi mäletama oma otsuste tagamaid, kuid tal oli piisavalt aega, et mälu värskendada ja ta ei saa öelda, et tema ei kommenteeri, las amentikud kommenteerivad.
Äripäev oleks olnud nõus ka artikli avaldamisega veelgi ootama, kui Maripuu oleks soovinud kommenteerimiseks saada pikemat aega.

Alustan siin blogis uue rubriigiga

9. oktoobril saab Äripäev kahekümne aastaseks ja sel puhul alustan siin blogis rubriigiga Äripäev 20. Kirjutan selle aja jooksul Äripäevas toimunust ehk lugusid, millest avalikkus seni kuigi palju ei tea. Esimese nelja aasta kohat pärineb info teiste kolleegide meenutustest, viimased 16 aastat olen aga ise olnud nende sündmuste sees.

Ma ei tea veel täpselt, millal see rubriik end ammendab, aga olen otsustanud, et selle rubriigi lõpulugu räägib Äripäeva peateoimetaja valimisest, mis toimus kaks aastat tagasi. Tegemist oli kinnise konkursiga, millel lisaks minule osalesid Meelis ja Raimo.

Suurtel lehtedel ei ole Eestis õnneks kombeks kuigi sageli peatoimetajaid vahetada. See on märk, et lehtede omanikud ei sekku toimetuse töösse ning jutud sellest, et mingi huvigrupp suudab Eesti lehtede sisu mõjutada ei pea paika. Viimati sai uue peatoimetaja endale Maaleht. Sulev Valneri lahkumise üle Maalehe peatoimetaja kohalt on ka spekuleeritud, et see oli tal sundkäik ja omanike soov. Minu teada aga pole need spekulatsioonid õiged.

Oli ka üpris loogiline, et uus peatoimetaja tuli Ekspress Grupi seest ning arvestades Aivar Viidiku kogemust Ekspressis, oli teistel keeruline temaga sellele kohale konkureerida. Ajakirjanike hulgas on räägitud, et Maalehte soovisid juhtima hakata ka Maalehe ajakirjanik Sulev Oll, Postimehe ajakirjanik Kalle Muuli ning endine Äripäeva ajakirjanik Peeter Raidla.

Kuidas sõnu süüa? Peaminister Ansipi retsept

Mäletatavasti teatas peaminister Ansip veel üsna hiljuti, et tema ei kuulu valitsusse, mis pensioni langetab. Neljapäeval sai avalikuks juba mõnda aega valitsuses kinniste uste taga arutlusel olnud idee maksustada pensionid ravikindlustusmaksuga. Loodan, et Ansip ei hakka rääkima, et tegemist pole langetamisega, vaid hoopis pensionäridele kasuliku muudatusega, a la paraneb nendele pakutav raviteenus.

Pensioniga seonduv on tüüpiline näide Ansipi valitsemisstiilist. Kuidas siis käituda, kui te soovite näiteks enda juhitavas firmas Ansipit jäljendada?
1. Kui töötajad saavad teada mõnest ebapopulaarsest kavast, mis nende hüvesid vähendab, siis esmalt eitage seda kategooriliselt. Andke lubadus, et see saab toimuda ainult üle "teie laiba" ehk kindlasti mitte teie juhtimise ajal.
2. Ärge laske aga sellest infolekkest end häirida ja kitsamas ringis töötage ideega edasi.
3. Kui asi on juba otsustamise lõppfaasis, siis hoolitsege, et võimalikust muudatusest hakatakse uuesti rääkima. Siis ärge enam seda välistage, vaid öelge, et see on halb idee ja te pole sellele tõsiselt mõelnud.
4. Nüüd oodake, kui selle idee üle hakatakse firmas debateerima ja tekivad teie ideele mõned toetajad, kes peavad muudatust paratamatuks. Kui neid ei teki, siis paluge või käskige neil toetajate ringi asuda.
5. Oodake kannatlikult mõned nädalad ning langetage see ebapopulaarne otsus.

Nii on Ansip käitunud näiteks ka II pensionisamba maksete külmutamisel ja mitmes muus küsimuses. Kui nüüd ravikindlustusmaks ära tuleb pensionile, siis on jäänud veel kaks asja, mida Ansip on välistanud ja mida pole veel ka toimunud - krooni devalveerimine ja tulumaksumäära tõus.

Ansipi probleem on see, et ta liiga palju välistab ja ei suuda saada aru, et asjad võivad minna teisiti, kui tema tundub arvavat. Ta võiks jätta endale alati taganemistee ja ka avalikult näidata, et lisaks A-le on olemas ka plaanid B ja C. See tuleks talle kasuks ja tõstaks usaldust tema suhtes.

Mõnusalt irooniliselt kajastas seda teemat neljapäeval TV3 uudistesaade, meenutati Ansipi varasemaid ütlemisi ja hea oli intervjuu stuudiosse kutsutud Taavi Rõivasega, kes sarnanes konksu otsas sipleva kalaga.

Juuni TOP

Äripäeva toimetus valib igal kuul parima uuriva artikli, mille autori arvele potsatab preemiana 3000 krooni. Teen eelmise kuu lugudest eelvaliku ja saadan siis nimekirja laiali teistele toimetajatele ja ajakirjanikele, kes reastavad saadetud valikust kolm lugu ja nii selgubki kuu parim.

Juuni TOP oli järgmine
1. "Miljardite õngitsejat saadab kirju minevik", autorid Hannes Sarv ja Koit Brinkmann
2. "Maripuu pressis ravimile soodustuse", autor Kadri Jakobson
3. "Heiki Kranichi uus tulemine", autor Koit Brinkmann
4. "Siim Kallas ei mäleta oma allkirja", autor Kadri Paas
5. "Fondide kaotustes süüdi eneseimetlus", autor Piret Reiljan

1. Audru kalakasvatuse rajajate tausta polnud Eesti meedia seni avanud. Oli isegi üllatav, et keegi selle idee peale varem ei komistanud, sest oleks loogiline, et kui keegi lubab teha Eestisse seni suurima välisinvesteeringu, siis ajakirjanikud küsivad "kes ta on? kas see projekt on realistlik?". Võimalik, et üritati taanlase tausta uurida, aga internetist siin abi ei olnud. Meie saime tema taustast teada Taani ajakirjanike abiga, kes käisid paberlehti arhiivis sirvimas.
Taanlase ärisidemed Venemaal olid aga küll avalik info äriregistri abil.
Sellel lool oli suur mõju ka teistes riikides. Taanis kajastas Börsen teemat kahes ajalehenumbris. Lisaks hakkasid projekti vastu tundma ka huvi Norra ajakirjanikud. Oleme ka ise selle teemaga veel edasi tegelenud ja saanud uut huvitavat infot projekti kohta. Sellest saab aga juba lugeda tõenäoliselt uuel nädalal.

2. Sotsiaalminister Maripuu määrust kajastanud artikkel oli hea näide, kuidas olemasolevate dokumentide põhjal on võimalik tuua välja üks küsitavusi tekitanud otsus. Selle loo võlu oli ka erinevate asutuste omavaheline konflikt. Maret Maripuud ja Reformierakonda pahandas aga artikkel kõvasti ja kuuldavasti olid nad pahased ka Aktuaalse Kaamera peale, kes seda refereeris. Eks see ole ka näide katsest Rahvusringhäälingut mõjutada. See oli ka ajend, miks ma ise Reformierakonnaga ühendust võtsin ja küsisin, et miks nad oma pretentsioone meile otse esita. Sellepeale laekus meile Maret Maripuu vastukaja, mis peaks ilmuma Äripäevas järgmisel nädalal.

3. Heiki Kranichi kandideerimine Eesti Loto juhiks on minu arvates ideaalne uudislugu. Olime esimesed, kes tema kandideerimise avalikkuse ette tõid, saime foto, kuidas ta käis Eesti Loto nõukogule aru andmas. Ja olime ka esimesed, kes andis avalikkusele teada, kui nõukogu vastava otsuse ära tegi. Äripäeva ja aripaev.ee lugejad olid selle teema osas Eestis kõige paremini informeeritud. Asjaosalistele endale see muidugi ei meeldinud, et info enne uue juhi kinnitamist avalikkuse ette tuli. Lehele on selline pahameel aga kompliment.

4. Artikkel, mis tõi päevavalgele segaduse tippametnikele palkate maksmisel, on hea näide, kuidas ühest ettekandest võib saada korraliku loo. Selle teema kohta andis vihje Märt Rask oma ettekandes. Kuigi teistel lehtedel oli meie ees eelis (nad ilmuvad ka laupäeval) ei leidnud nad seda uudist sellest ettekandest üles.

5. II pensionisamba fondide eelmise aasta aruannete kokkuvõttest on saanud meie leivanumber. Aasta tagasi tõime avalikkuse ette probleemi rämpsvõlakirjadega. Toona olid fondijuhid väga üleolevad, kuid siis tuli SEB likviidsusfondi jamad ja muud. Sel aastal oli tähelepanuväärne, et eelistatud on grupi siseseid fonde ja enamus pensionifondidest suutis eelmisel aastal klientide raha kaotada. Pensionifondid on valdkond, mis on meie prioriteediks ja ka põhjus miks Äripäeva osades rahamajades eriti ei sallita.

Kuidas ajaleht oma head lugu ei väärtusta. Äripäeva näide

Täna ilmus Äripäevas uuriv artikkel kütuseturul toimuvatest petuskeemidest. Hommikul olin Äripäeva avades pettunud, sest avaloo vahele oli klammerdatud Äripäeva reedene lisa Puhkepäev. Meie eesmärk on reedeses Äripäevas pakkuda nädala kõige tugevamat uurivat lugu, mis peab olema sisult, fotode osas ja kujunduselt sel nädalal Eesti lehtedes ilmunud lugudest kõige parem. Selline klammerdamine aga nullib eeskätt kujundajate ja fotograafide töö.

Uurisin ka hommikul, et miks nii juhtus ja põhjus oli väga tüüpiline tõenäoliselt paljudele firmadele. Info lihtsalt ei liikunud erinevate inimeste vahel. Ühed inimesed suhtlevad Äripäevas trükikojaga, teised hoolitsevad lehe sisu eest. Trükikojaga suhtlejad ei tea, mis leheküljel ilmub uuriv lugu (ei peagi teadma) ja toimetus ei teadnud, et selle uuriva loo võib lõhkuda ära lisaleht ning ei tabanud sellest trükikojaga suhtlejaid teavitada. Nüüd oskame selle võimalusega arvestada ja järgmised reeded on Äripäev loodetavasti lugejasõbralikumalt klammerdatud.

Nüüd aga olulisemast ehk maksupettuste loost endast. See on hea näide valikutest, mis meil toimetuses sageli on. Uurivaid lugusid on kahte tüüpi: ühed juhivad tähelepanu olulisele probleemile ning pakuvad ka võimalikud lahendused, teised paljastavad pettused ja korruptsiooni. Esimeste tegemiseks kulub reeglina vähem aega.

Täna ilmunud artikkel juhib tähelepanu olulisele probleemile: on skeemid, millega hoidutakse maksude maksmisest; on riiklik register, mis peaks aitama kütuseturul toimuvat kontrollida, kuid tegelikult oma eesmärki ei täida. Suurem töö selle loo puhul oli erinevates andmebaasides oleva info võrdlemine.
Samas oleks võinud seada ka eesmärgiks maksupetturite paljastamise, siis oleks loo valmimine võtnud kauem aega. Me seekord ei läinud seda teed, kahel põhjusel. Esiteks on käibemaksupettused tänu maksutõusule väga päevakajaline teema. Teiseks, petturite paljastamine eeldanuks, et ma annan ajakirjanikule mitu kuud aega teemaga tegelemiseks ja mul pole kindlust, et me saavutame eesmärgi.

Täna ilmunud lugu tegime kokku kaks nädalat. Järgmise sammuna oleks võinud üritada tabada neid isikuid, kes on halva maksukäitumisega väikefirmade uued omanikud ehk mitte leppida sellega, et nende kontaktnumbrid ei vasta. Usun, et veel paar nädalat tööd ja oleksime nendeni jõudnud. Nt selle noore lätlase leidnuks lõunanaabrite ajakirjanike abiga suhteliselt lihtsalt üles, sest mees on olnud seotud ühe jalgpalliklubiga.
Me saanuks tõenäoliselt näost-näkku küsida kommentaare ja saanud vastuse, et kõik on korras ja pole petuskeemidega seotud. Samuti teha ka fotod uutest omanikest. Skeemide tegelike loojateni poleks aga tõenäoliselt ikkagi jõudnud. Nendeni jõudmine eeldab juba süsteemsemat tööd allikate otsimise ja värbamisega. Tuleb leida allikad, kes ise osalevad kütuseturul toimuvates maksupettustes ja veenda nad rääkima. See aga on liiga ajamahukas ja õnnestumise tõenäosus on väga väike. Las nende otsimisega tegelevad maksuametnikud ning politsei, kel on rohkem võimalusi.

Eelmisel aastal üritasime ühe Tallinna kesklinnas asuva nartkootikumide väidetava müügikoha varustajaid paljastada, aga see meil ei õnnestunud. Kasutasime mitme nädala jooksul salajast varitsemist ehk passisime autodes ja pildistasime ning filmisime, proovisime narkomaanidelt infot osta ja diilereid allikateks värvata. Lõpuks andsime alla. See töö ei läinud päris tühja, aga loo tegemise alguses seatud maksimaalset eesmärki me ei suutnud täita. Tulemust saab lugeda siit.

Eelmisel aastal jäi Äripäevas ilmumata meie üks uurimus, mis oli seotud kalaäris toimuvate pettustega. Meil õnnestus saada teada konkreetsete isikute ja firmade nimed, kes pettustega võivad tegeleda, olid teada ametnike nimed, kes võivad pettuste korraldajatega teha koostööd ja ka petuskeemid, kuid meil ei õnnestunud koguda piisavalt tõendeid, et see asi avalikuks teha.

Meie huvi lahtus, kui maksupettustega tegelejatega väidetavalt koostööd teinud ametnikud sunniti ametist lahkuma. Ka uurimisorganid ei suutnud nende osalemist pettustes tõendada ja skeemiga väidetavalt tihedalt seotud võtmeametnik lahkus ametist joobes auto juhtimise tõttu. Passiti peale, mil mees tuleb mõnelt ürituselt, kus ta on tarbinud eelnevalt alkoholi ja pandi puhuma. Tõenäoliselt oli ka uurijatel maksimaalne ja minimaalne eesmärk ning kui jõuti järeldusele, et maksimaalset tulemust ei saavutata, siis otsustati mehe karjäär avalikus teenistuses lõpetada ning nii ka kalaäris maksupettustega tegelevate inimeste elu keeruliseks muuta.

Mis võib olla keskerakondlaste koonerdamise põhjus?

Keskerakond avalikustas oma II kvartali toetused ja Delfi kirjutab, et keskerakondlased on hakanud koonerdama, sest võrreldes I kvartali 1,7 miljoni krooniga on II kvartalis tehtud annetusi ainult 0,5 miljonit krooni. Muidugi võib olla põhjuseks keeruline majandusseis ja inimeste soov rohkem säästa.

Teine põhjus võib aga olla selles, et uurimisasutused on mitmed rahastamiskraanid kinni pannud. Üheks rahapumbaks olnud Jüri Vilmsi sihtkapital on pankrotis ja ka reisifirma kinkekaardid pole enam Tallinna linnavalitsuses popid. Uute skeemida loomine võtab aga aega ja ettevõtjad ei julge enam Keskerakonda varjatult toetada. Nad on saanud aru, et see varjatud toetamine polegi nii varjatud, sest kuskil läheduses võib peituda kapo väike kaamerasilm.

Eraldi tooksin toetajate seast välja ettevõtja Urmas Jürgensoni, kes oli 50 000 krooniga suurim annetaja. Tema on see õnnelik, kes napsas teise Keskerakonna suure sõbra Kofkini eest Tallinna vanalinnas atraktiivse kinnisvara. Äripäev kirjutas juhtumist siin.

Endise kohviku Pärl hoone ümber toimunust oleme ka varem kirjutanud ning osalt meie loo mõjul luhtus esimene katse see hoone Kofkinile rendile anda. Olen selle loo üle uhke, sest tegime selle valmis ainult paari tunniga. See uudis on hea näide, kuidas ajakirjanikud leiavad pressiteatest üles olulise info ja suudavad meeskonnana tegutsedes selle info ka kiiresti avalikkuse ette tuua.

Kuidas Äripäeva üritati värvata Ansipit kukutama?

Sain pärast europarlamendi valimisi kõne ühelt tuttavalt reformierakondlaselt, kes oli mures ja kurtis, et kui Ansip jätkab peaministrina, siis on see Eesti majanduse jaoks hukutav. Ansip aga ei saa sellest ise aru ning pole nõus peaministri kohalt lahkuma.


Olin üllatunud. Seni on Reformierakond olnud partei, mis on suutnud näidata end ühtsena ja mille sisemised hõõrumised pole avalikkuseni ning ajakirjanikeni jõudnud. Muret kurtnud reformierakondlase soov oli, et Äripäev avaldaks oma juhtkirjades survet Reformierakonnale ja nõuaks Ansipi lahkumist, sest paljud Reformierakonna valijad loevad Äripäeva ja see paneks Reformierakonna liikmeid mõtlema juhi vahetuse peale.


Sain sellest kõnest aru, et Ansip ise ei taha lahkuda ja ei tunnista ka erakonna juhatuse koosolekutel, et on teinud mingeid vigu. Samuti toetavad Ansipit endiselt Kristen Michal ja Rain Rosimannus.

Osa oravatest näeks aga uue juhina Ansipi asemel Urmas Paeti või Rein Langi. Just viimast, sest minule helistaja pidas Paeti tänasel hetkel liiga nõrgaks ja kahvatuks erakonda juhtima. Ma ei uskunud, et Lang oleks nõus juhtima Reformierakonna sees Ansipi vastaseid jõude, aga helistaja oli teist meelt.


Reformierakondlasi hirmutasid europarlamendi valimiste tulemused. Üks koht oli neile kehv tulemus, aga veelgi rohkem häiris neid Tallinnas saadud kaotus IRLile. Minu vestluspartner oli kindel, et Ansipi juhtimisel ei tee nad kohalikel valimistel Tallinnas head tulemust, sest vene keelne valija on tänu pronkssõdurile Reformierakonna vastu. Ansipi lahkumise abil loodetakse suurendada populaarsust venelaste silmis (ei usu küll, et nt Langi või Paeti asumine Reformierkaonna juhiks või peaministriks tõstab nende populaarsust venelaste silmis).


Ansipi lahkumine võimaldaks ka tolle reformierakonna liikme sõnul alustada uusi koalitsioonikõnelusi Rahvaliiduga enamusvalitsuse moodustamiseks ning teha ära kõik vajalikud kärped.

Me ei saanud aga seda palvet täita.

Esiteks on Reformierakonnal endal olemas ajaleht "Paremad uudised", kus kõik liikmed vähemalt teoorias saaksid Ansipi peaministriametisse sobivuse üle väidelda.

Teiseks, me olime Äripäevas juba avaldanud juhtkirja, milles pidasime parimaks lahenduseks Eestile Ansipi ametist lahkumist. Seda seetõttu, et Ansip on andnud välja lubadusi, millest tal on praegu raske taganeda. Nt välistanud pensioni alandamise. See, et europarlamendi valimistel läks Reformierakonnal kehvasti, ei olnud meie jaoks põhjus, et me peaksime oma soovi kordama.


See telefonikõne oli mulle väikeseks magusaks revanšiks ühe kolumni eesti, mis ilmus Äripäevas 2007. aastal vahetult enne riigikogu valimisi ja milles avaldasin arvamust, et Eestile oleks parem, kui Reformierakond saaks valimistel kehva tulemuse ning peaminister uues valitsuses ei jätkaks. Läks aga vastupidi ja sain võidujoovastuses reformierkaondlastelt toona mitmeid iroonilisi märkusi. Nüüd paistab olevat olukord muutunud ja mõned reformierakondlased oleksid nõus minu tollasele kolumnile oma allkirja lisama.

Kummaline eelistus Äripäeva onlines

Pärnu linnapea Mart Viisitamm ületas täna meedias kaks korda uudiskünnise. Tema auto ärandati ja prokuratuur saatis kohtusse tema vastu esitatud süüdistuse altkäemaksu võtmises. Kahjuks viimase uudise kohta aripaev.ee lugejad infot ei saanud, sest pidasime ainult oluliseks Viisitamme autovargust. Minu jaoks imelik eelistus, sest Eesti suure linnapea süüdistamine altkäemaksu võtmises on kordades olulisem, kui sama mehe auto vargus.

Head muljet ei jäta ka täna ilmunud teine uudis Marko Matverest. Mõistlikum oleks olnud juba eile tema firma aruandes kirjas olnu ajakirjanikele suunatud sõnumit kajastanud uudise juures kirjutada ka sellest, kuidas Matvere ettevõttel on läinud, palju ta omanikutulu on teeninud ning kuidas makse optimeerinud. Praegu jääb mulje, et üritame teemat päevakajalisena hoida ning Matveret kiusata tehes temast iga päev uue uudise.

Näiteks Postimehest jäi hiljuti silma, et nad tegid eelmisel nädalal intervjuu Bo Kraghiga ning see intervjuu otsustati samuti erinevate uudistena edasi anda. Reedel kommenteeris Bo Kragh devalveerimise eitamist, esmaspäeval Balti riikide majanduse olukorda ning europüüdlusi. Ma arvan, et ka Postimehe online lugejatel oleks olnud huvitavam lugeda Bo Kraghi mõtteid ühest pikast intervjuust, mitte aga jupi kaupa.

Selline jupi kaupa info avaldamine on meedias suurenenud pärast online-meedia populaarsuse kasvu. Puutun sellega kokku ka pidevalt Äripäevas. Näiteks ühe teema kohta esitatud asjaosaliste kommentaarid pannakse eraldi uudistena või erinevatel päevadel. Kui teema on väga päevakajaline, siis on loogiline, et selle kohta küsitakse uusi kommentaare ja värskelt saadud materjal pannakse ka kohe üles. Samuti soovitatakse teema tükeldamist ja erinevate lugudena esitamist uurivate lugude puhul. Siis on aga põhjuseks see, et teema on mitmetahuline ja ühte loosse pole mõtet seda suruda.
Mõnel juhul aga jääb mulje, et seda tehakse lihtsalt uudisvoo hoidmiseks või siis ei leita kohe kogu huvitavat infot üles.

Kolmas hea arvamusartikkel tänastes lehtedes

Marko Matvere väikefirma majandusaruanne on tekitanud hoogsa diskussiooni, mis pole muidugi üllatav. Mulle meeldis Õhtulehes ilmunud Margit Adorfi kolumn sel teemal. Ta on hästi kirjutanud lahti selle, mis osas Matvere eksis.

Teine hea kommentaar tänastest lehtedest. Autor Kristjan Hänni

Lisaks Kadastikule meeldib mulle ka tänases Äripäevas ilmunud Kristjan Hänni kommentaar Kalevi börsilt lahkumise kohta.

Meeldib, et börs otsustas seda juhtumit veelkord selgitada, sest börsi otsus lubada Kalevil lahkuda on tekitanud pahameelt väikeaktsionärides ja seda sammu on kritiseerinud ka Äripäev oma juhtkirjas.

Meeldis, et Hänni kommentaar pole kuiv ja igav ning ta räägib asjadest avameelselt ehk seda juttu, mida ta tegelikult ka tõenäoliselt mõtleb. Tema seisukoht on hästi argumenteeritud.

Meeldivad ka julged väljaütlemised ja torked: "Oliver Kruuda puhul on meil tegemist persooniga, kellel jätkub võimeid märksa enamaks, kui seda võimaldavad reglement või Eesti Vabariigi seadused" või võrdlus potil käimisega: "Kui saab selgeks, et täiskasvanud inimest enam potil käima ei õpeta, on mõistlik sellest tulutust tegevusest loobuda".

Hänni teravates ütlemistes pole muidugi midagi üllatavat. Oleme tema torkeid ka Äripäeva aadressil lugenud. Hea on see, et ta ei lase end häirida sellest, et esindab tänase kommentaariga börsi noteerimiskomisjoni ning pole seda teksti ümaraks lihvinud.

Hea terav kommentaar Mart Kadastikult

Mulle meeldis tänases Postimehes Mart Kadastiku kirjeldus presidendi juures kogunenud tippharitlaste mõttekoja koosviibimisest, kus oli teemaks ajakirjandus. Selgub, et tund aega diskuteeriti emotsionaalselt netikommentaaride teemal. "Kadriorus jäid need olulised teemad kõrvale. Loodetavasti järgmine kord, kui mõttekojas räägitakse näiteks tervishoiust, ei tõuse esile siibrite tühjendamise teema," lõpetab tabava võrdlusega Kadastik oma kolumni.

Avalikult meeldib meie eliidile rõhutada, et nad netikommentaare ei loe, aga tuleb välja, et loevad küll. Mõned aastad tagasi meeldis arvamusliidritele rääkida, et nad ei loe Kroonikat, kuid lugejate numbrid rääkisid teist keelt. Või meenutame president Ilvest, kes halvustas online-meediat, kuid oma aastapäeva kõne jaoks sai just inspiratsiooni Toomas Lumani ütlemistest, mida kajastas see presidendi poolt kirutud online-ajakirjandus.

Meediat kritiseerivad arvamusliidrid on sageli kahepalgelised ja seetõttu on mul ajakirjanikuna ka raske nende kriitikat võtta tõsiselt. Hindan palju enam teiste ajakirjanike poolt tehtavat meediakriitikat.

Veebikommentaaridega on ka üks huvitav kogemus president Arnold Rüütliga. Korraldasime Äripäevas Eesti Arengu Foorumit. Selle idee saime Aadu Luukaselt, kes soovis Iirimaa eeskujul teha Eestis rahvusliku kokkuleppe. Esialgsetes versioonides oli selles kokkuleppes mitmeid huvitavaid ideid, mille üle soovisime tekitada ühiskonnas arutelusid ning foorum oli üheks kanaliks. Seda foorumit ettevalmistades kurtis aga Aadu Luukas, et avalikkus on liiga vaenulik ning see häirib president Rüütlit, kes oli ühel õhtul jäänud lugema Delfis ühiskondlikku kokkuleppe uudise juurde postitatud anonüümseid kommentaare. Presidenti oli hirmutanud, et kriitilisi kommentaare oli nii palju ja et kas see on ikka hea idee, taolise teemaga edasi tegeleda.

Lohutasime siis Aadu Luukast, et tegelikult ei peegelda kommentaaride juurde kirjutatud postituste hulk kommenteerivate inimeste arvu. On tavapärane, et üks inimene kirjutab anonüümselt mitme nime alt. Lisaks tegi Delfi aastaid tagasi veel nii, et Delfi toimetajad kirjutasid ise diskussiooni ärgitamiseks aktiivselt kommentaare. Kui kedagi hakati liiga aktiivselt kritiseerima, siis asusid nad anonüümsete kommentaaridega teda kaitsma ja hoidsid nii diskussiooni üleval. Loo lõpus võib küll olla kirjas, et on 200 või 300 postitust, aga tegelkult võis debateerijaid olla kümme korda vähem. Selline odav ja lugejaid pettev võte, millega üritatakse meelitada uudist lugema. Kui nii palju on kommenteerijaid, ju siis läheb teema korda. Sama võtet on kasutanud ka Äripäev.

Seetõttu mulle meeldib ka Postimehes rakendatav põhimõte, et nad märgivad kommentaari lõpus ära, kui samalt aadressilt on tehtud postitus varem mõne teise nime alt. Mäletan, et ekskolleeg Peep Soomann astus sellega seoses ämbrisse. Kui õigesti mäletan, siis kirjutas ühe Pindi kinnisvara tegemisi kajastanud uudise juurde oma nimel selgitava kommentaari ning siis asus hiljem anonüümselt Pindit ehk ennast kiitma. Kuna aga nende anonüümsete kommentaaride lõppu ilmus teade, et varem on samalt aadressilt postitanud kommentaari Peep Sooman, siis oli anonüümsus kadunud ja lugejad said aru, et kiidukõne Pindi aadressilt tuleb ühelt ja samalt mehelt, kes kasutab erinevaid nimesid.

Üks tähelepanuväärne juhtum veel Postimehelt. Nad aeg-ajalt vaatavad, et kust asutustest tulevad mingi uudise juurde kommentaarid. Kui politseijuht Andropov sattus mingisse skandaali, siis selgus, et enamus mürgiseid ja kriitilisi kommentaare kirjutati siseministeeriumist või tema allasutustest. Hea tõestus sellest, et need anonüümsed sõimlejad ei ole mingid teismelised, kes end veebis välja elavad, vaid nende hulgas võib olla palju lipsustatud ja heal ametikohal korraliku hariduse saanud inimesi. Kõige suuremad solvajad võivad töötada sinu kõrval.

Olen pannud veel tähele ka seda, et kui Äripäevas ilmub mõni uuriv lugu ja me selle hommikul veebi üles riputame, siis esimese hooga ilmub loo juurde mitu kriitilist kommentaari Äripäeva ja loo autori suhtes. Need postitused tehakse lühikese aja tagant, erinevate nimede alt ning nende eesmärk on lugu maha teha. Arvan, et anonüümseteks autoriteks on loo peakangelased, kes on mingite tegemistega kriitika alla sattunud ning üritavad nüüd anonüümselt lugejaid panna artiklis kahtlema.

Soovitan ka anonüümselt kirjutades aga hoiduda solvangutest. Sel aastal oleme päris mitmel korral suhelnud Äripäevas erinevate advokaatidega, kes tahavad saada meilt andmeid anonüümsete kommentaatorite kohta. Me pole seda infot andnud välja advokaatide küsimise peale, aga kindlasti anname need andmed välja, kui politsei või kohus seda nõuab. Muidugi võib anonüümselt kirjutada ja sellest pole midagi halba, kuid kirjutaja võiks enne postituse saatmist mõelda, et kas ta punastaks juhul, kui saadakse teada, et tema on selle postituse autor.

EKAga lepingu saanud Vooglaid oli II kvartalis kõige heldem Reformierakonna rahastaja

II kvartalis annetas ettevõtja Märt Vooglaid Reformierakonnale kokku miljon krooni. Vooglaid ja Reformierakond pakkusid Äripäevale palju kõneainet aasta alguses. Loodetavasti ei ole II kvartali annetustel ja Äripäevas kajastatud tehingutel mingit seost ja Reformierakonna ning Vooglaiu vahel ei kehti ütlus, et sõpra tunned ikka hädas, aitame tema sind sinu hädas ja aitad sina vastu teda tema hädas.

Alljärgnevalt meenutuseks mõned Äripäeva artiklid
Teater Teatri Majaga
Parteiline etendus
EKA ja Teatri Maja lepingus on küsitavusi

Naer läbi pisarate ehk ajalehtede loetavus püsib kõrge

Priit Pullerits teatab tänases Postimehes võidukalt: "Postimees kasvatab edumaad ka raskel ajal" ehk ajalehtede lugejate arv on kahanenud väga vähe ning kui liita kokku ainult online-väljaannet ja ainult paberlehte lugevad inimesed, siis on Eestis kõigi lehtede lugejaskond pigem kasvanud.

On muidugi tore, et lugejate arvus pole olnud suurt tagasilööki, kuid hõiskamiseks pole lehtedel suurt põhjust. Lugejate arvust palju olulisem on tellijate ja üksikmüügi näitajad, sest need peegeldavad seda summat, mida lehtedel õnnestub sisu tootmiseks saada ja kasutada. Tellijate ja üksikmüügiga on aga seis kõigil (va Maaleht) nutune ning see võib pikas perspektiivis vähendada ka lugejate arvu.

Lugejate arv püsib praegu veel suhteliselt hea, sest tõenäoliselt on suurenenud ühe eksemplari lugejavate inimeste hulk. Nad on loobunud lehele raha maksmisest, kuid pole veel loobunud selle lehe lugemisest. Majanduslikult ei saa lehed sellest olukorrast kasu ning vaatamata headele Emori numbritele peavad kulusid koomale tõmabama. See võib tähendada ka kehvemat sisu ehk igavamat ajalehte ning lõpuks hakkavad ka loetavuse numbrid kukkuma.

Kui intervjueeritav saaks ise oma intervjuud toimetada?

Reedel ilmus Äripäevas intervjuu riigihankeid korraldava Riigihangete Keskuse juhtide Margus Lantini ja Tom Annikvega. Mehed olid nõus intervjuud andma tingimusel, et nad näevad seda intervjuud enne ilmumist. Olles oma juttu paberilt lugenud, kirjutasid aga mehed intervjuu sisuliselt ümber. Otsustasime, et avaldame intervjuu algsel kujul ja seepeale ütlesid mehed, et keelavad selle avaldamise.

Panen siia blogisse ka intervjuu mõlemad variandid. Siis on hea võrrelda, mida mehed tegelikult ütlesid ja mõtlesid ning kuidas nad pärast oma sõnade lugemist oleksid soovinud avalikkusele paista. Kõige suurem häda nende poolt hiljem ümberkirjutatud intervjuuga oli aga see, et mõned vastused läksid liiga pikaks ja elu ning emotsiooni jäi intervjuus vähemaks.

1. Küsimus
Paljud Teie välja kuulutatud hangetel osalejad on Teie MTÜ suhtes kriitilised. Miks?

Margus Lantin: Need panevad meile tõesti vastu hambaid.

Intervjueeritute poolt toimetatud vastus:
Margus Lantin: Ei ole nii, et valitseb vaid kriitika. Ja ega hangetel osalemine ei ole kohustuslik. Riigi- ja kohaliku omavalitsusasutuste ostude koondamine mahuefekti saavutamiseks vastavate keskuste abil ja kaudu ei ole Eestis tuntud, kuid mujal Euroopa liidus aastakümneid kasutusel olnud praktika. Oleme vastava Riigihangete Keskuse loomisel arvestanud euroopa kogemusega ning leiame, et hangete kvaliteetne korraldamine ning konsolideerimisest tuleneva mahuefekti ärakasutamine on avaliku sekotori ostude korraldamisel vajalik ja õige. Pakkujate poolne huvi Riigihangete Keskuse tegemiste vastu on mõistetav ja Keskuse arengu seisukohalt tervitatav. Nõus, et muudatused on toonud ja toovad endaga kaasa kriitikat, kuid juhatus on alati valmis aruteludeks nii hankijate, kui pakkujate esindajatega keskuse töö paremaks korraldamiseks ning riigihangete renomee tõstmiseks. Keskuse loomise eesmärgiks on muuhulgas ka parima oskusteabe loomine ning koondamine. Ning argumenteeritud etteheited võtame me Keskuse töö korraldamisel alati hea meelega arvesse.

2. Küsimus
Teie MTÜst räägitakse kui riigi sisse imenud puugist...

Tom Annikve: Pakkujad on tõesti tigedad, kuna MTÜ kontollib nende tegevust. Me soovime, et hinnad, millega nad on hanke võitnud, jääksid kestma. Minul pakkujana käiks ka närvidele, kui mingi sepad hakkaksid uut maailma looma.

Intervjueeritute poolt toimetatud vastus:
Tom Annikve: Selline sõnakasutus on üllatav ja esitatud väide täiesti vale. Millegipärast arvavad teatud hangetel osalejad (neid on erinevatel kauba- ja teenusehangetel osalejatest võib olla üks, või kaks hanke kohta), et riigi – ja kohaliku omavalitsuse asutustel on ühiste ostude korraldamise kaudu maksumaksja raha kokkuhoid ning säästmine midagi väga erilist ja kindlasti taunitav tegevus. Tundub uskumatuna küsimuses esitatud väide, et maksumaksja raha säästmine ning Hankijate - asutuste tegevuskulude kokkuhoid võiks mingilgi moel avalikule sektorile ostude teostamisel kahjulik olla. Seda enam, et Riigihangete Keskus ei ole ei riigieelarvest, ega muudest avalikest vahenditest finantseeritav ühing ning ühishangetel osalemine on riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusele tasuta. On mõistetav, et igal ettevõttel on ärihuvi ning huvi vajab kaitsmist, kuid väita, et tegemist on riigile kahjuliku tegevusega on küündimatu.

3. küsimus
Ma olen aru saanud, et mõningate hangete puhul on osalejate marginaal väiksem kui Teie oma...

Tom Annikve: Seda ma ei usu. Meie marginaal ei ole väiksem kui osalejatel.

Intervjueeritute poolt toimetatud vastus:
Tom Annikve: Meil ei ole kombeks võõrastesse rahakottidesse piiluda, kuid situatsioon vastaval kaubaturul teeb pakkumustes korrektiivid. Konkurents paneb asjad paika. Pakkuja kasum ja keskuse kulu ei ole ei aluselt, ega sisult sarnased ja võrreldavad.

4. küsimus
Ja juriidilist teenust pakub MTÜ-le Teile kuuluv osaühing Hankekeskus...

Margus Lantin ja Tom Annikve: Suures osas küll, kuigi osaühingu peaeesmärgiks on hoida kaubamärki Riigihangete keskus.

Intervjueeritute poolt toimetatud vastus:
Lantin ja Annikve: Selline võimalus on, kuid Keskus ei osta õigusabiteenust nimetatud OÜ-lt. Täna on on OÜ Hankekeskus eelkõige kaubamärgi hoidja.

5. küsimus
Kõrvalt vaadates tundub Teie MTÜ üsna hea äriidee...
Lantin: See ei ole äriidee.
Annikve: Me ei ole kordagi aasta jooksul ei MTÜst ega osaühingust palka saanud ja meil on teised töökohad ka olemas.
Lantin: Ma saan aru, et teatud ringkondades on arusaam, et seal (MTÜs) peab olema mingi kala ehk süsteem, kuidas papp kätte saada. Meil seda süsteemi ei ole.

Intervjueeritute poolt toimetatud vastus:
Lantin: Keskuse loomine ja majandamine ei ole äriidee. Samuti ei ole Keskuse ühingu vormi tõttu õige rääkida kasumimarginaalidest ja muust tulust. Keskus ei ole kasumit taotlev ettevõte, vaid mittetulundusühing koos seadusest tuleneva iseloomu ja kohustustega.
Annikve: Me ei ole kordagi aasta jooksul ei MTÜst ega osaühingust töötasu saanud.
Lantin: On tore, et meie tegemised huvi pakuvad, kuid võite uskuda, et midagi erilist ja seninägematut Keskuse tegevuses ei ole. Töötades täna riigiasutuste ja omavalitsuste hangete korraldajatena on selge, et läbipaistvus ja avatus on sarnase keskuse töös ülioluline ja ühingul on üldkoosolek. Keskuse liikmeks on tänaseks astunud 22 omavalitsust, mistõttu ei saa rääkida Lantini ja Annikve äriideest, vaid tegemist on hankijate poolt oma huvide esindamiseks ja kaitseks loodud organisatsiooniga.

6. küsimus
No aga marginaal on Teil kohati 7% hanke maksumusest...
Annikve: See ei ole kõikide hangete puhul nii. Bensiinihanke marginaal on circa 0,05%, 7 senti liitrilt; (mis toob kahe aasta jooksul MTÜle haldustasuna sisse circa 630 000 krooni, mistõttu on Statoil näiteks hanke vaidlustanud- toim).

Intervjueeritute poolt toimetatud vastus:
Annikve: Kordan, et Riigihangete Keskuse, kui mittetulundusühingu kontekstis ei saa kasutada mõistet marginaal. Tõepoolest, sätestab Riigihangete Keskus lepingulise sättena ühishangete korralduskulude katteks tasu. Seda põhjusel, et muid finantseerimisallikaid, kui hangete korraldamise tasud Keskusel ei ole. Erievate mahtudega ja koormusega ühishangetel on erinevad tasumäärad. Tasumäärade suurus sentides, või kroonides võivad ühishanke läbiviimise perioodil kõikuda, kuivõrd hankes osalejate poolt esitatud kogused võivad kas suureneda, või väheneda. Soovimata siinkohal mitte väga spetsiifiliseks minna, võiks tuua näite, et algselt oli mootorikütuse ühishanke maht ca 9 000 000 liitrit, täna on see ca 7 000 000 liitrit. Kütusehankes Keskuse kulude katteks pakkujate poolt makstava tasu suurus on 0,05%.
Lantin: Keskuse poolt 2008. aastal läbi viidid koopiapaberi ühishankes oli Keskuse kulude hüvitamise tasumääraks 7%, hanke mahuks kujunes ca 3 00 000 krooni. See on tõesti erinev.Tasumäärad on kehtestatud enne hanke väljakuulutamist ning on ka kõigile ühishanke pakkujatele hankedokumetatsioonist selgelt väljaloetavad. Samas on tasumäärad ühishangete korraldamiseks mujal euroopas samuti varieeruvad, suuremates ühishangetes suisa suurusjärkudes 1 – 2 % hanke mahust, näiteks Soome Hansel OY ja Kuntahankkinnat OY (kohalike omavalitsuste hangete korraldaja) kodulehtede andmetel on ühishangete korraldustasudeks keskmiselt 1% hanke mahust.

7. küsimus
Üle poole miljoni tundub ju üsna korralik summa ühe projekti pealt...
Annikve: Tuleb arvestada sellega, et pärast maksukoormust jääb meile umbes 20 000 krooni kuus. Me palkame kütuse peale inimese, kuna peame igakuiselt kontrollli läbi viima ja aru andma. Sellest rahast ei jätku projektijuhile palga maksmisekski.

Intervjueeritute poolt toimetatud vastus:
Annikve: Ühishanke korraldamine ja keskmiselt kahe aasta jooksul hanketulemuste kontroll ja järelvalve on töömahukas tegevus (hanked korraldatakse reeglina, 2 – 4 aastaks) Näiteks, koopiapaberihankes osales 125 hankijat. Arvestame, et pärast maksukoormust jääb meile kulude katteks umbes 10 000 krooni kuus.

8. küsimus
Milline võiks olla järgmise aasta hangete käive ja teie enda käive?
Lantin: Me võime rääkida 200-300 mln hangete käibest. Mis meilt läbi käib, ei oska praegu öelda.
Annikve: Meil on vaja keskus korralikult tööle saada. Kui meil on raha üle, siis tegeleme sponsortegevusega oma liikmetele.

Intervjueeritute poolt toimetatud vastus:
Lantin: Seda on raske prognoosida, hangete käive sõltub suures osas riigiasutuste otsustest koostöö osas ja hankijate poolsest ühishangetes osalemise aktiivsusest. Kuid teenuste kasutamise kasvuootus muidugi on. 2008. aastal korraldatud riigihangete kogukäive: 115 000 000,00 krooni, korraldatud, või osaletud hankementluste arv: 56. Planeerime septembris-detsembris 2009 korraldada rea ühishankeid. Peagi avaldatavas nimekirjas sisalduvad levinumad ja olulisemad avaliku teenistuse poolt tarbitavad teenused ja kaubagrupid, kuid teretulnud on ka ettepanekud hankijate poolt, millist nimekirjast erinevat teenust või kaupa vajatakse.
Annikve: Meie eesmärk on Keskus korralikult tööle saada. Koolitustegevus on valdkond, millega järgmisel aastal kindlasti tõsisemalt tegeleda plaanime. Ja kindlasti planeerime ka sponsortegevust eelkõige Keskuse liikmetele, eelkõige haridus-, spordi-, ja sotsiaalvaldkondades.

9. küsimus
Kuidas saab üks MTÜ ettevõtetele trahvi teha?
Annikve: eesmärk ei ole trahvi teha, vaid hoida hinda kahe aasta jooksul. Millegagi peab ju neid (osalejaid-toim) vaos hoidma. Koopiapaberi (esimene suurem ühishange - toim) puhul võtsime tõesti suure trahvi välja. Vahepeal oli oht, et leping jääb sõlmimata, kuna turusurve oli võitjatele väga suur. Näiteks Büroomaailm tõmbas pärast paberihanget hinnad täpselt samale tasemele kui hanke võitja MAP Eesti.

Intervjueeritute poolt toimetatud vastus:
Annikve: Hanke võitjaga sõlmitakse leping ja leping sätestab ka sanktsioone pooltele oma kohustsute mittetäitmise juhuks. Keskuse eesmärk ei ole sanktsioonide kaudu kedagi diskrimineerida, sanktsioonid hankelepingutes on tavapärane praktika. See, et hanke läbiviijaks või lepingu pooleks on mittetulundusühing ei oma sanktsioonide kontekstis tähtsust. Lepingute sõlmimine ei ole mittetulundusühingutel keelatud.