Kes rikkusid Sepa ja Parbuse hea nime?

Mind kummastas Ivo Parbuse ja Elmar Sepa pealtkuulatud telefonikõnede Eesti Ekspressis avalikustamisele järgnenud reaktsioon. Avalikustatud info asemel muutus oluliseks hoopis see, kuidas Ekspress need dokumendid enda käsutusse sai.

Dokumentide avalikustamist kritiseerivad prokuratuur, Keskerakond ja advokatuur unustavad ära ühe olulise detaili. Lisaks juriidikale on olemas ka eetika. Ajakirjanik ei saa ega tohigi oma töös lähtuda sellest, kuidas tema hangitava info avalikustamine mõjutab mingit kohtuasja või uurimist. See ei ole tema asi.
Advokatuuri juht ja Elmar Sepa advokaat Aivar Pilv lausus Delfile, et osa Eesti Ekspressis avaldatud materjale ei oma kriminaalasjas mitte mingisugust tähtsust ja see tuleks toimikust kõrvaldada kui mittevajalik. Ta on kuri, et info avalikustamisega rikkus meedia asjaosaliste õigust heale nimele.

Advokaat Pilv ei saa aga aru, et ajakirjanik ei lähtu oma töös sellest, kas mingi materjal omab mingis kriminaalasjas olulist tähtsust või mitte. Ajakirjaniku ülesanne on tuua avalikkuse ette oluline info, tõde ja seda Eesti Ekspress ka neljapäeval tegi.
Eestis meeldib sageli rõhutada, et inimest ei tohi enne kohut mõista süüdi. Nõus. Aga see ei tähenda seda, et avaliku elu tegelase tegevustest ei tohiks meedia kirjutada enne, kui see inimene on oma käitumise kohta saanud kohtult hinnangu.

Näiteks Villu Reiljani tegude uurimisest selgus, et Rahvaliit sai ettevõtja Andres Sarri osalusega firmast kingitusena kasutada luksusautot. Saime teada, et Villu Reiljan sai tuge kulukal jahireisil käimiseks. Prokuratuur otsustas nende detailidega kohtusse mitte minna.
See ei tähenda aga, et neid fakte ei tohiks avalikuks teha ja nende kohta ka hinnanguid anda. Kui ühe erakonna poliitikutele tasuta hüvede võimaldamine pole kriminaalkorras karistatav, siis ei tähenda see veel seda, et me ei võiks selle erakonna poliitikute tegevusele anda hinnanguid eetilisest vaatenurgast. Seda on advokaatidel võib-olla keeruline mõista, eriti, kui avalikkus saab sinu kliendi kohta teada tõe, mida on aastaid üritatud varjata.

Sa ei tohi valetada, on kõige olulisem reegel, millest ajakirjanik peab oma töös lähtuma. Ja Ekspress sellest ka lähtus. Seda tunnistab ka advokaat Pilv, kelle väitel on nädalalehes ilmunud materjalid sõna-sõnalt kirjutatud maha toimikutest. Kui see tõde tekitab täna kellelegi piinlikust, rikub kellegi hea nime või selle avalikuks tulek võib kohut mõjutada, siis ei ole süüdi mitte tõe päevavalgele toonud ajakirjanik, vaid ikkagi need inimesed, kelle teod ja kõnelused avalikuks said.

Ekspressi suhtes oli kriitiline ka rahvusringhäälingu eetikanõunik Tarmu Tammerk, kes usutluses Delfile leidis, et kohtumenetluse materjalide avaldamine meedias on vastuolus ajakirjanikueetikaga. Tammerki hinnangul on selline asi Eestis muutunud kahjuks traditsiooniks.

Ma olen vastupidisel arvamusel. Nende salvestiste avalikuks tuleku on oluline, sest need kinnitavad taas fakti, et Tallinnas kasutas Keskerakond oma võimu väljapressimiseks. Soovisid saada luba kõrghoone rajamiseks, pidid tegema annetuse sihtasutusele, millega rahastati erakonda propagandamasinat, et seda võimu kindlustada.
Sellise info avalikuks tulek on oluline just praegu, kui sügisel saavad inimesed anda oma hinnangu, kas neile selline valitsemisstiil sobib või mitte. Selle juhtumi puhul on kohatu rääkida ajakirjanikueetika rikkumisest. Tegemist on hoopis näitega tipptasemel ajakirjandusest.

Ekspressi paljastus näitas, et raha eest saab kõike. Näiteks vestluste see osa, mis puudutas linnaosade vanemaid. Isad ostavad oma poegadele kõrgeid ametikohti kohalikus omavalitsuses. Ametnike politiseerimine ja käsi-peseb-kätt tehinguid tuleb kajastada, sõltumata sellest, kas info nende tehingute kohta on oluline ühe linnaamentiku pistiseasjas.

Ekspress peegeldas ka Eesti äriliidrite kahepalgelisuse. Näiteks ettevõtja Urmas Sõõrumaale on intervjuudes meeldinud rõhutada, kuidas tema toetab erakondi avalikult ja saab sellepärast sõimata. Tegelikult on olemas ka Urmas Sõõrumaa varjatud pool ehk osa raha liikus Keskerakonda avalikkuse teadmata. See on oluline info arvestades seda, et Sõõrumaa äriedu sõltub Keskerakonna juhitava linnavalitsuse otsustest.

On kurb, et Eesti Ekspressi lugu tekitas diskussiooni ajakirjaniku töö teemal, aga ei tekitanud diskussiooni poliitilise võimu kindlustamise teemal alatute vahendite abil. Me ei saa oma riigis asju korda, kui me iga varguse või ka varguskatse puhul võtame seisukoha, et enne sellest avalikult rääkida ei tohi, kui kohus on oma otsuse teinud. Tohib küll ja peabki.

Ja lõpuks ka üks repliik ajakirjanike aadressil. Lugesin eilset valitsuse pressikonverentsi stenogrammi, et kas keegi tõstatab ka selle salvestuste teema ning küsib ministritelt kommentaari. BNS tõstatas, aga tegi seda väga magedalt. Andres Einmann küsis: "Mul on küsimus peaministri kohusetäitjale härra Lukasele. Tänasest Eesti Ekspressist võis lugeda, Tallinna linnaametnike korruptsiooniga seoses uusi materjale. Mis te arvate, kas seda võib seostada lähenevate valimistega, mingil kindlal eesmärgil on leitud need materjalid?".

Ma ei saa aru, miks peab looma selliseid vandenõuteooriaid. Ajakirjandus suudab teha Eestis ka head tööd ilma, et ta oleks tööriist mingite poliitiliste jõudude käes. See võib tunduda BNSi ajakirjanikule uskumatu, aga võibolla oligi Ekspressi eesmärk saada teada, mis nendes toimikutes sisaldus. Lihtsalt uudishimu ja ei midagi enamat.