Vikerraadio kommentaar: uurimise alustamiseks on infot piisavalt

Kuna osa Eesti meediast on Reformierakonna võimaliku varjatud rahastamise teema kajastamisel käitunud kui erakonna pressiteenistus, siis teen lühikese kokkuvõtte juhtumist ja juhin tähelepanu asjaoludele, mida tuleks selle juhtumiga seoses uurida.
2007. aasta riigikogu valimiste eel otsustasid Reformierakonna liikmed Jaanus Rahumägi ja Robert Antropov oma valimiskampaania korraldamise delegeerida reklaamibüroole Droom. Kui valimised said läbi ja reformierakondlased võidukalt šampust jõid, oli Droomi büroos matusemeeleolu. Rahumägi ja Antropovi kampaaniaarved ootasid maksmist, kuid mehed ise ei paistnud sellest olevat huvitatud. Lõpuks Droom pankrotistus.
Enne oma viimast hingetõmmet suutis Droom sundida juhtumi avalikustamisega ähvardamisega panna Jaanus Rahumägi osa võlga ära maksma. Rahumägi tegi eelmise aasta suvel valimiskampaania kulude katteks 600 000 krooni suuruse ülekande. Antropov jäi aga nõudmiste suhtes kurdiks. See lugu oleks jäänud saladuseks, kui Droomi pankrotipesast poleks võlanõuet ostnud ära kahtlase kuulsusega ärimees Vaido Peekmann, keda on meedias seostatud ka ühe Tallinnas tegutsenud lõbumajaga. Lõpptulemusena on jõudnud avalikkuse ette fakt, et kaks reformierakondlast sattusid võlanõudjate haardesse. Kogu juhtum on tõstatanud mitu olulist küsimust, millele vastuse otsimisega peaksid tegutsema erinevad uurimisorganid.
Oluline on selgitada välja, kas poliitikud sattusid tõesti väljapressijate ohvriks. See on versioon, mida esitasid kuni peaminister Andrus Ansipi juhtumisse sekkumiseni Rahumägi ja Antropov ise.
Kui väljapressimine on poliitikute esimene pähe karanud vabandus, siis tuleb hakata uurima, kas Äripäeva poolt avalikustatud juhtumi puhul on tegemist Reformierakonna varjatud rahastamisega ning valimiskulude varjamisega.
Pärast seda, kui Äripäev aasta tagasi tõi avalikkuse ette Keskerakonna varjatud rahastamisskeemi mittetulundusühingu kaudu, laekus toimetusse mitmeid vihjeid, et tegelikult kasutatakse erakondade rahastamiseks ühte teist skeemi. Erakondade toetajad peidetakse reklaamibüroo varju. Poliitik palub reklaamibürool teha oma valimiskampaania ning samal ajal sõlmivad seda poliitikut toetavad ettevõtted reklaamibürooga lepingu erinevate teenuste ostmiseks. Osa firmade poolt makstavast summast läheb tegelikult poliitiku kulude katmiseks.
Vaadates võlanõudjate poolt esitatud dokumente tekib kahtlus, et ka Rahumägi, Antropov ning Reformierakond võisid sellist skeemi kasutada. Uurimisorganite ülesanne olekski selgitada välja, kas selline skeem on võlanõudjate välja mõeldud, või on poliitikud oma seaduse rikkumisega loonud soodsa pinnase neilt raha nõudmiseks.
Kui peaks selguma, et firmad katsid osa poliitikute kulusid, siis edasi on uurijate käes uus sassis lõngakera, mida hakata lahti arutama. Kui ettevõtja annab erakonnale või poliitikule varjatult raha, siis ta ootab ka mingit vastuteenet.
Tegelikult pole Rahumägi ja Antropov ainsad, kelle puhul on Äripäev tõstatanud kahtluse, et nende valimiskuludest osa võidi maksta kinni seadust rikkudes firmade poolt. Tänases Äripäevas on kajastatud Kristiina Ojulandi valimiskampaaniaga seonduvat ning ajalehe käsutuses olevate dokumentide põhjal on alust arvata, et vähemalt kahe valimisürituse kulud maksis Ojulandi eest samuti üks laiemale avalikkusele tundmatu kinnisvarafirma.
Lisaks politseile ja prokuratuurile peaks juhtumi vastu tundma huvi ka maksuamet, sest Antropovi ja Rahumägi vastu esitatud võlanõudes on mustvalgel kirjas maksudest hoidumine. Kui peaks leidma tõendamist, et osa Rahumägi, Antropovi ja Ojulandi valimiskuludest on tasunud firmad, siis on poliitikud saanud nendelt ettevõtetelt tulu ja maksuamet peaks kontrollima, kas see tulu on ka tuludeklaratsioonis deklareeritud.
Kas on rikutud ka konkreetseid seadus, on ikkagi juba uurimisorganite ülesanne välja selgitada ja kohtu ülesanne otsustada. Ma loodan, et uurimisorganid suhtuvad ilmunud infosse tõsiselt ja võtavad need erinevad kahtlused vähemalt kontrollida.