Õnneks midagi ka vahelduseks loosungitele

Hariduse rahastamine on teema, millega erinevad poliitikud üritavad populaarsust võita. Kindlasti saame algavas valimiskampaanias kuulda valimisloosungeid, mis lubavad haridusele tehtavaid kulutusi suurendada, kuid vähem saame lugeda ideedest, kust see täiendav raha soovitakse võtta.
Seetõttu on mind viimastel päevadel üllatanud positiivselt justiitsminister Rein Lang ja haridusminister Tõnis Lukas. Mõlemad poliitikud on oma väljaütlemistega suutnud hariduse rahastamise teema muuta loosungite hõikamisest sisutihedaks aruteluks.

Rein Lang julges möödunud neljapäeval toimunud valitsuse pressikonverentsil oponeerida tasuta kõrghariduse eest seisjatega ning juhtis tähelepanu olulistele argumentidele.Esiteks ei ole olemas tasuta lõunaid. Kui riik pakub osale kodanikest kõrgharidust tasuta, peame arvestama, et selle maksavad kinni solidaarselt kõik maksumaksjad. Ehk nagu Lang ütles - kui keegi seab ülla eesmärgi suunata haridusse täiendavalt 1,5 miljardit krooni, peab ta ka vastama, kust ja kelle arvelt see raha tuleb.

Teine teemade ring puudutab seda, mida saab maksumaksja vastu, kui ta pakub osadele inimestele tasuta koolitust. Lang rääkis, et mitte kedagi ei saa teha sunnismaiseks, kui ta omandab Eestis hariduse. Ta võib tööle minna Prantsusmaale, Iirimaale, Norrasse, kuhu iganes. Ja seetõttu tekib küsimus, kas tõepoolest peab ühiskond välismaale tööle minevate kodanike kõrghariduse täielikult kinni maksma.
Näiteks arstid nõuavad häälekalt tervishoiusüsteemi lisaraha ähvardades muidu minna tööle rikastesse Euroopa riikidesse. Töökohavalik peab loomulikult olema igale inimesele vaba, kuid samas on välismaale tööle minevaid spetsialiste koolitanud riigil õigus nõuda nende koolitamiseks kulutatud rahast vähemalt osa tagasi. Eesti maksumaksja ei pea koolitama tööjõudu rikka Norra või Soome tarbeks.

Kolmas kõrghariduse tasuliseks muutmise argument puudutab võrdsust. Suur osa noori maksavad praegu ise või siis maksavad nende vanemad kinni kõrghariduse omandamise. Nende jaoks ei eksisteeri tasuta kõrgharidust. Selleks, et enda õpinguid rahastada tuleb kooli kõrvalt käia tööl ja see on üks põhjus, miks paljud jätavad kõrghariduse omandamise pooleli. Tallinna Tehnikaülikoolis katkestab õppetöö umbes kolmandik üliõpilastest.Seetõttu oleks aus, kui praegu tasuta kõrgharidust omavad noored võtaksid mingi osa kuludest enda kanda ning praegu enda hariduse eest ise maksvate üliõpilaste rahaline koormus väheneb.

Kõrghariduse tasuliseks muutmise vastastel on samuti tugevaid argumente. Näiteks võib halveneda hariduse kättesaadavus vaesematele peredele, suureneda veelgi lõhe erineva sissetulekuga inimeste vahel.
Need vastuargumendid aga ei tähenda, et tasuline kõrghariduse idee tuleks kohe kõrvale heita. Üks võimalus saada haridussüsteemi raha juurde on see, kui kõik tudengid osagi nende harimiseks kulutatavatest summadest tasuvad ise, mitte ei kanna seda kogu koormat umbisikuline maksumaksja.

Seetõttu on positiivne haridusminister Tõnis Lukase algatus. Ta pakkus välja ühe idee, kuidas neid eespool kirjeldatud probleeme lahendada. Minu hinnangul on sellel ideel jumet, sest on heaks kompromissiks tasulise kõrghariduse toetajate ja vastaste jaoks.
Lukase idee kohaselt oleks kõrghariduse omandamine noorele inimesele tõesti tasuta ehk tema ideed rakendades ei saa väita, et hea hariduse saamine muutub vaesematele inimestele kättesaamatumaks.
Samas pakub Lukas välja, et kui sa oled riigi kulul hariduse omandanud ja läinud pärast ülikooli lõppu tasuvale tööle, siis hakkad sa oma sissetulekust maksma väikese osa ühiskonnale sihtotstarbeliselt tagasi ja toetad neid noori, kes on alles oma haridustee alguses.
Ootuspäraselt sai Tõnis Lukase ettepanek palju kriitikat. Küll öeldi, et tegemist on pooliku lahendusega, küll nõuti täpseid arvutusi. Aga on väga hea, et haridusminister ei tulnud välja lõplikku lahendusega ning ei otsustanud haridussüsteemi täiendava raha leidmist kuskil kabinetivaikuses. Kõigile neile, kes tormasid Lukast materdama, on mul üks palve. Olge konstruktiivsed. Enne Lukase ideele ei ütlemist mõelge korraks, kas teil endil on parem lahendus. Kui ei ole, siis on targem olla vait, sest Eesti elu paremaks muuta lubavaid loosungeid peame lugema niigi liiga sageli.