President Ilvese sotside abistamine pahandab Ansipit

President Toomas Hendrik Ilvese ja peaminister Andrus Ansipi suhted pole enam kuigi soojad. Stenbocki maja silmad ja kõrvad nägid ning kuulsid ärritunud peaministrit pärast Ilvese hiljutist euro-teemalist sõnavõttu, milles president avaldas arvamust, et kui eurot ei tule loodetud ajaks, siis on praegune valitsus (loe: peaminister Ansip) läbi kukkunud.
See on juba teine presidendi terav rünnak peaministri aadressil. Esimene oli pärast sotside valitsusest minema kupatamist, kui president avaldas arvamust, et Ansipi valitsus peab küsima riigikogult uue mandaadi.
Seetõttu ei tasu ka väga tõsiselt suhtuda eilsesse Reformierakonna pressiteatesse, mis väljastati pärast rahandusminister Ligi Kadriorus käiku ja kus peasekretär Michal räägib, kuidas president toetab valitsuse püüdlusi. Reformierakonna sees räägitakse presidendist teise tooni ja teiste sõnadega.

Mulle tundub, et Ilves üritab oma väljaütlemistega aidata oma endist koduparteid ehk sotse, kelle jaoks 18. oktoober on oluline kuupäev. Europarlamendi valimised näitasid, et sotside ajutrust on teinud mitu eksimust ning 18. oktoober näitab, kas eksimuste nimekiri pikeneb veelgi ja sellesse lisandub Jüri Pihli nimi.

Esimene viga oli Ivari Padarile rahandusministri portfelli nõudmine. Padar ei saanud ministriametis hakkama. Hannes Rumm küll üritab väita vastupidist ja otsida vabandust üleilmsest majanduskriisist, mida mitte keegi ei osanud prognoosida. See vabandus on aga sotside soovunelm, millega ei tasu avalikkust eksitada.
Padar istus umbes aasta tagasi ehk 3. septembril 2008. aastal ligi kaks tundi Äripäeva toimetuses ning sel kohtumisel osalenud Jüri Käo, Maris Lauri, Igor Rõtov ja Andres Lipstok selgitasid talle lihtsalt ning loogiliselt, et rahandusministeeriumi augusti majandusprognoos viib meie riigi rappa ja selle alusel ei tohiks riigieelarvet teha. Kohtumise stenogrammi on võimalik lugeda Äripäeva kirjastatud raamatust "Võitlusse majanduslangusega". Ehk sotsid võiksid unustada jutud a la keegi ei teadnud ja keegi ei hoiatanud.

Teine viga oli rahandusminister Ivari Padari saatmine esinumbrina europarlamendi valimistele. Sellega muutus 2009. aasta riigieelarve parandamine automaatselt valimiskampaania osaks ning head tulemust ei saanudki sellest sündida.

Kolmas viga oli tõenäoliselt selles, et sotsid võtsid kevadel valitsuses liiga jäiga positsiooni ning kukkusid opositsiooni. Europarlamendi valimiste tulemus näitas, et nende "enda näo ja jõu näitamine" ei toonud valimistel edu. Reformierakonna ja IRLi viga oli aga selles, et nad juba varem sotse minema ei saatnud, siis oleks võibolla jäänud pensionid tõstmata ning töötukassaga seotud probleemid lahenenud ära kiiremini ja riigieelarve oleks tänasel päeval olnud paremas seisus.

Kohalikud valimised näitavad, kas Jüri Pihli valimine sotside esimeheks on järjekordne sotsiaaldemokraatide viga või mitte. Pihl on jõuline persoon, kes tõenäoliselt läheks hästi peale IRLi või Keskerakonna valijatele. Kas aga ka sotsidele, kel on end väga keeruline samastada Pihliga, selles ma natukene kahtlen. Sisult ei ole Pihl sotsiaaldemokraat ja tema töölisklassi kaitseks tehtud avaldused ei kõla kuigi veenvalt ning tunduvad loosunglikena. Sotside jaoks on oht, et paljud Pihli valimistel toetada võivad valijad ei tule Pihli taha, sest ta kuulub valesse erakonda.
Tundub, et sellise stsenaariumi välistamiseks üritataksegi igal võimalusel paremerakondade valitsusega vastanduda ning Ilves on tulnud sotsidele siin appi. Sotsid ise ei saa euro-eesmärgi tähtsust rõhutada, sest siis nad peaksid mitmest oma põhiseisukohast automaatselt loobuma. President Ilves aga saab ja nii üritataksegi valitsusliit panna kruustangide vahele - ühelt poolt suruvad sotsid lubadustega, mis defitsiiti suurendab ning teisalt surub president nõudmisega defitsiiti vähendada.