laupäev, 1. august 2009

Krimiuudised on ajakirjanduseetika seisukohast tõsine probleem

Päevaleht ja Tarmu Tammerk juhivad tähelepanu Eesti ajakirjanduseetika kõige suuremale probleemile - need on eratelekanalite krimiuudised või politseisaated, mida tehes väga sageli rikutakse inimeste õigust privaatsusele. Kasutatakse ära inimeste teadmatust ja abitust. Kõige hullemad on sellised lõigud, kus ajakirjanik astub koos politsei ja töötava kaameraga sisse inimeste kodudesse. Selliseid asju ei tohiks teha.
Või näidatakse uudistes pikalt kahe tavalise inimese tülitsemist kaamera ees. Selliste juhtumite puhul ei saa rääkida avalikust huvist. Need uudislõigud sünnivad tänu sellele, et inimesed ei oska meediaga suhelda ja ei saa aru, mis tagajärjed sellel võivad olla. Telekanalid kasutavad seda teadmatust alatult ära.

Politsei, haiglad jt asutused peaksid hoolitsema inimeste privaatsuse kaitsmise eest. On olnud juhtumeid, kus inimene ei saagi ise otsustada, sest on mingi õnnetuse järgselt haiglavoodis ning siis ründab tema privaatsust haigla esindaja, kes ajakirjanike huvist meelitatult räägib kaamerate ja välklampide ees oma patsiendi haigusloost.

Aga, et sellele rehale on astunud ka rahvusringhääling, siis meenutan ühte juhtumit, mille kohta kirjutasin 2006. aasta novembris repliigi "Arst olgu pigem vait" - "Mind jahmatas laupäevase Aktuaalse Kaamera uudislõik, milles Tartu Ülikooli kliinikumi doktor andis detailse ülevaate Tallinna-Tartu maanteel ränka liiklusõnnetusse sattunud näitlejate ja laste tervislikust seisundist. Saan aru, et avalikkus janunes info järele, aga sellisel kujul info edastamine oli vale. Meil võiks olla kindlus, et kui satume haiglasse, siis saame ise otsustada, kui palju meie haigusloost avalikuks infoks muutub. Ja senikaua, kuni me ei ole suutelised otsustama, peaksid arstid olema vait." (ÄP, 08.11.2006). Kui arst rikkus oma kommentaariga laste õigusi, siis meediaväljaanne oleks saanud seda lõiku mitte eetrisse lastes neid lapsi kaitsta.

Sain selle repliigi peale ka päris mitu vastukaja, kusjuures PR-inimestelt, kes nõustasid poliitikuid. Nad kirjeldasid juhtumeid, kus arst ületas mõne prominendi tervisest rääkides oma volitusi. Krimiuudised toetuvadki meil paljuski sellele, et politsei või ka arstid teevad ajakirjanikuga koostööd ja aitavad õnnetusse sattunud inimeste privaatsust rikkuda ning sageli on kannatajateks täiesti tavalised inimesed, kes pole avaliku elu tegelased.

4 kommentaari:

  1. Oma näites avariisse sattunud näitlejatest muudad piiri avaliku elu tegelaste ja nö reakodanike vahel häguseks. Lapsi tulnuks kaitsta, kuid näitlejate tervisliku seisundi kohta oligi vaja informatsiooni jagada. Jagatavast infost tahtnuks saada ülevaadet olukorra tõsidusest ja mitte enamat.
    Minu jaoks on asi lihtne: rahva poolt valitud avaliku elu tegelastega (tipp-riigimeestega) juhtunu (õnnetus, ootamatu terviserike jne) puhul on avalikkusel õigus saada operatiivset informatsiooni nende tervisliku seisundi kohta.
    Ülejäänud avaliku elu tegelaste (kultuuritegelased, rahva poolt armastatud kangelased) puhul on omakstel või ametnikel moraalne kohustus jagada üldjoontes paikapidavat infot.
    Ja nö reakodanike puhul avalikkuse õigustatud huvi puudub. St krimiuudised ning ülejäänud "sotsiaalporno" valdkonda kuuluv ajakirjandus, kus tavainimest reitingu/loetavuse huvides ära kasutatakse, on tõepoolest tõsine probleem.

    VastaKustuta
  2. Küsimus taandub sellele, et kui konkreetset infot arst annab. Selle minu näite puhul luges arst kaamerasse ette vigastanute vigastused. See oli liiast. Kui tegemist on avaliku elu tegelasega, siis otsuse info sisu kohta peaks ikkagi langetama lähedased.

    VastaKustuta
  3. Siin peaks toimima mingi ajakirjanduse eneseregulatsioon, et vigastuste loetelu ei paisata eetrisse. Ajakirjandus peaks olema võimeline neid valikuid tegema, infot töötlema. Ma ei heida arstile ette, et ta palju infot jagas.

    VastaKustuta
  4. See on küll nati teine teema, aga mida arvate Eesti tavast kus kadunuke lahkus meie hulgast "pika raske haiguse tagajärjel"? Olen absoluutselt nõus, et omastel on õigus enda teada jätta surmapõhjus. Samas jätab see tihti kasutatav fraas mulje, et tegu võis olla sotsiaalse stigmaga seotud haigusega (nt. suguhaigused).

    Vähk või südamehaigus näiteks ei ole "ebamoraalsed" haigused. Siin ehk on koht PR-inimestel oma selgitustööd teha läbi ajakirjanduse juhul kui nad minuga nõustuvad.

    Juhul kui mõni tuntud inimene sureb vähki või südamehaigusse ja avalik sellest teada saab, paneb see ehk mõnd sellesse isikusse austusega suhtunud inimest ka oma tervise üle järele mõtlema ning oma tervisekäitumist parandama.

    VastaKustuta