teisipäev, 30. juuni 2009

Ajalehtede liit sarnaneb masinapurustajatega

Majanduskriis on löönud valusalt Eesti ajalehti ja viimaste nädalate uudiste valguses on mulle jäänud mulje, et ajalehtede juhid käituvad sarnaselt masinapurustajatega, kes oma hädade peamiseks põhjuseks pidasid tekstiilitööstuse seadmeid, aga mitte enda kesist võimet ajaga kaasas käia ja uue olukorraga kohaneda.

Viimasel aastal on pea kõigi suurte ajalehtede tellijate arv ja üksikmüük kukkunud ning reklaamiraha väheneb drastiliselt. See on põhjus, miks ajalehtede liit otsustas piirata lehtedes ja online-meedias ilmuvate artiklite refereerimist ainult ühe lausega ning miks Postimees otsustas lõpetada paberlehes ilmuvate lugude tasuta veebiküljel avaldamise. Tõenäoliselt järgnevad Postimehele ka mitmed teised väljaanded.
Majanduskasvu laineharjal ajalehe juhtides tekkinud online-väljaannete vaimustus on majanduslangusega saanud üle. Põhjus on proosaline. Heal tasemel online-meedia tegemine on kallis, kuid erinevalt paberlehest seisab online täna ainult ühel jalal, milleks on reklaamitulud. Paberlehes on lisaks reklaamile teiseks oluliseks tuluallikaks tellijad ja lehe üksikmüügist ostjad.

Kui ajaleht tahab teha head online-meediat, siis ta peab reklaamituru madalseisu ajal seda doteerima paberlehe abil või muutma osa infot veebiküljel lugejale tasuliseks. Raske on aga aidata online-meediat kriisist üle, kui samal ajal paberlehe tellijate arv väheneb ning on tekkinud veendumus, et raha maksvate lugejate arvu vähenemise põhjuseks on just online-meedia võidukäik.

Mulle tundub, et ajalehtede otsus piirata artiklite refereerimist ainult ühe lausega oligi ajendatud soovist takistada paberlehes ilmuvate artiklite tasuta levimist. Seni võis refereerida viie lause piires. Sisuliselt tähendab ühe lause piirang seda, et online-meedias ja ka paberlehtedes kaob ära teiste meediaväljaannete refereerimine. Sellega teevad aga ajalehed endale karuteene ning on asunud saagime seda oksa, millel kõik koos istuvad.

On eksitav näha tellijate arvu languse põhjusena online-meedia populaarsuse kiiret kasvu. Online-meedia ei kaeva praegu hauda paberlehtedele, vaid seda teevad paberlehed ise üritades piirangute ja keeldudega sundida lugejaid oma lehte ostma. Tegelikult aga saavutatakse vastupidine efekt ja ajalehtede tellimine ning loetavus kukub veelgi, sest väheneb ajalehtede mõju ja tähtsus ühiskonnas. Lisaks muutub meedia tervikuna ebaefektiivsemaks, sest ühte ja sama tööd tehakse mitme väljaande poolt.

Erinevatele omanikele kuuluva meedia koostöö mõju tunnistajateks olime selle aasta alguses. Eesti Päevaleht kajastas eelmisel aastal süsteemselt ja järjepidevalt sotsiaalvaldkonna erinevaid probleeme ja juhtis esimesena tähelepanu sotsiaalminister Maret Maripuule lõpuks saatuslikuks saanud muudatuse kitsaskohtadele. Maripuu astus aga tagasi alles pärast seda, kui Päevalehe tõstatatud teema oli võtnud üle kogu Eesti ajakirjandus. Olen kindel, et kui Postimees, maakonnalehed ja telekanalid oleksid Päevalehe poolt oluliseks peetud sotsiaalministeeriumi toetuste maksmise muutmise teemat eiranud või kajastanud ainult ühe lauseliste uudisnuppudena, siis töötaks ka täna Maret Maripuu edasi sotsiaalministrina.

Kui teised väljaanded tsiteerivad ühes ajalehes ilmunud artiklit ja korrektselt viitavad, siis on see pigem tunnustus konkreetse ajakirjaniku tööle ja muudab tema tõstatatud teema ühiskonnas oluliseks. Ma saaksin tsiteerimise piiramisest ühe lausega aru, kui selle ideega oleks tulnud välja näiteks poliitikud kultuuriministeeriumi kaudu ja põhjendanud seda sooviga kaitsta ajakirjaniku autoriõigusi. Poliitikutele oleks meedia mõju vähenemine kasulik, aga et sellega tulid välja meediajuhid ise, siis see peegeldab ajalehtedes valitsevat paanikat.
Meedia saab oma valvekoera rolli ja ühiskonda informeerida ainult koostööd tehes. Teise ajakirjaniku artikli tsiteerimine ehk võimendamine peaks sõltuma artikli sisusest, mitte aga sõnade arvust.

Eesti ajalehtede probleem täna ei ole mitte selles, et teiste ajakirjanike tööd liialt palju refereeritakse, probleem on lugude varastamises ehk selles, et ajalehed ei viita korrektselt oma kolleegidele. Ajalehtede liidu rangem piirang aga pigem soosib moosivargust.
Refereerimise muutmisega senisest rangemaks tehakse karuteene ajakirjanduse kvaliteedile. Mis nüüd hakkab toimetustes juhtuma? Kui mõni ajakirjanik saab teada olulise info ja selle oma lehes või ka online-väljaandes avaldab, siis tsiteerimise piirangu tõttu ei saa teised seda infot kasutada ning peavad hakkama helistama läbi samu allikaid ja küsima välja samu dokumente. Ajakirjanikud hakkavad kulutama raha, et teise ajakirjaniku head tööd ehtida enda ehk võõraste sulgedega. Selle asemel võiks aga artiklit tsiteerida seniste reeglite kohaselt ehk viie lause piires ning kulutada oma aega mõne uue teemaga tegelemiseks.

Piltlikult öeldes on ajalehtede liit koopiamasina asemel eelistanud koopiate tegemisel käsitsi ümberkirjutamist ja loodab, et nüüd tuleb õnne ajalehtede õuele tagasi ning tellijate arv hakkab kasvama. Tegelikult on aga Eesti ajalehtedest saanud internetiga võistlemisel paari sajandi tagusest Inglismaalt tuttavad masinapurustajad.

(See kommentaar oli täna eetris ka Vikerraadios. Igal teisipäeval saab Vikerraadios umbes 12.30 kuulata minu või Meelis Mandeli kommentaare).

Kirjutan siia blogisse ka sel nädalal mõned mõtted, kuidas võiks paberleht veebimeediaga konkureerida. Need ideed pärinevad aprilli alguses Londonis toimunud mõttetalgutelt. Selge on see, et mingit head retsepti ei ole ja meediafirmad alles otsivad lahendusi, kuidas paberleht ja veeb võiks kõrvuti mõlemad edukad olla. Hästi on seda arutelu on hoidnud üleval ka Postimees oma laupäevases AKs ning Kuku raadio, kus eile olid eetris Postimehe peadirektor Erik Roose ja Äripäevast Igor Rõtov. Nädal või kaks varem rääkisid sarnasel teemal ka Anvar Samost ja Tiit Hennoste. Soovitan Kuku arhiivist neid saateid kuulata.

2 kommentaari:

  1. Tsiteerimise asemel võiks viidata, teksti sees, lingina, hüpertekstina. See on jälle üks koht, kus meediakanali sisemised probleemid seatakse ettepoole lugeja, kliendi soovidest ja vajadustest. Ei saa, sest boss ja omanikud ei luba, sest ei tohi teist kanalit reklaamida jne. Ja jällegi peletate lugeja oma veebist hoopis sinna, kus on ka lingid ja kasutatakse veebi sellisena, nagu ta mõeldud oli.

    Ma ei ütle, et tsiteerimine paha oleks. Vastupidi, moodsa ajakirjaniku üks tähtsamaid rolle ongi teistest kanalitest ja sisenditest tuleva info töötlus ja sünteesimine. Ka mina ei taha alati kümneid originaaltekste mööda klikkida. Õige pole aga ka see, kui linkimine originaalile täitsa ära unustatakse.

    Seega kogu see tsiteerimine on ajalehtede enda sisemiselt tekitatud probleem, kus lugeja huvid on täiesti ära unustatud.

    VastaKustuta
  2. samas, onlines lugude piiramine on õigupoolest väga silmasõbralik. Eks kuulu minagi arvutiltegijate hulka, kel loll komme nn puhkehetkeks postimehes klõpsida - on's midagi uut, mis on saanud huvitavast dispuudist kommentaariumis... klikid kukuvad, silm ei puhka sugugi, pigem vastupidi - väsib vilkumisest. Pmees tuli vastutustundetule silmaomanikule vastu. Parem raadiot kuulata, seal on huvitavaid kommentaare. Tõsiselt, kusjuures.

    VastaKustuta