Oleme uue töölepinguseadusega ummikus, sest seaduse valmis teinud ametiühingud, ettevõtjad ja poliitikud läksid erinevate hüvede lubamisega liiale. Puhkenud konfliktis on meedia joonistanud välja kaks vastaspoolt: töövõtjad ning tööandjad. Reformierakonda ja IRLi on esitletud tööandjate seisukohtade toetajatena ning sotse ja ametiühinguid töövõtja huvide kaitsjana.
Tegelikult võitlevad ametiühingute juht Harri Taliga ja üks sotside juhte Eiki Nestor minu kui töövõtja vastu.
Taliga ja Nestor tahavad, et 1. juulist saaks vabatahtlikult töölt ära läinud inimene töötutoetust ning töötutele makstavad hüvitised suureneksid. Esimese saja töötuna veedetud päeva eest saaksin praeguse 50 protsendi asemel 70 protsenti palgast ning järgmise 260 päeva eest praeguse 40 protsendi asemel 50 protsenti palgast.
Tasuta lõunaid ei ole ja sellepärast oleks Nestori ning Taliga puhul aus, et nad räägiksid ka nendest, kes peavad hakkama hiljem nende tehtavaid arveid tasuma.
On vale väita, et uued hüvitised töötule on kasulikud töövõtjatele ja seetõttu ei saa neist loobuda. Uutest hüvitistest saavad kõige enam kahju töövõtjad, sest nemad maksavad töötuskindlustusmakse kaudu kinni suurema osa hüvitisteks kuluvast summast. Olen lugenud hinnangut, et selle aasta teisel poolel läheks uute hüvitiste peale kokku 800 miljonit krooni. Järgmisel aastal on see summa märkimisväärselt suurem, sest tööpuudus kasvab ning uus seadus kehtiks juba terve aasta.
Kui Taliga ja Nestor nõuavad hüvitiste tõstmist ning maksmist ka vabatahtlikult töölt lahkunud inimestele, siis võiksid nad vähemalt olla ausad ja öelda, et nende nõudmiste täitmiseks peavad kõik tööl käivad inimesed andma ära senisest suurema osa oma palgast.
Küsides inimestelt, kas töötushüvitisi peaks suurendama, saame kindlasti suure hulga jah vastuseid. Kui aga küsime, et kas oled nõus 3% oma palgast loovutama selleks, et töötushüvitisi saaks suurendada, siis on jaatavalt vastajaid tõenäoliselt juba palju vähem.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar