Miks ma ei kummarda mõne kodumaise ettevõtja ees?

Kui Oliver Kruuda teatas hiljuti, et müüb kommitootja Kalev välismaalastele, siis mitmed äriliidrid ütlesid tehingut kommenteerides, et neil on kahju, et taas üks ettevõte läheb välismaalaste omandusse ja Eestis ei hinnata piisavalt kohalikke ettevõtjaid. Täna kuulsin taas sarnast kurtmist, et Äripäev ei seisa kohalike ettevõtjate selja taga ning ei toeta neid, vaid vastupidi, materdab ja kritiseerib.

Mulle on jäänud mulje, et nutulaul kohalike ettevõtjate ebapiisavast toetamisest poliitikute, meedia või siinsete pankade poolt on tihti mõne ebaõnnestunud või ebaeetilise tehingu välja vabandamiseks.

Heaks näiteks on see sama Kalevi müük. Oliver Kruudat nõustavad PR-spetsialistid hakkasid kohe pärast müügitehingu avalikustamist plaanipäraselt edastama kohalike ettevõtjate kommentaare, millede eesmärk oli luua Kruuda jaoks positiivne foon avalikkuse silmis. Kusjuures kõik kommenteerijad olid sama PR-firma kliendid, mida kasutas ka Oliver Kruuda.Näiteks kütuseärimees Heiti Hääl kurtis, et Kruuda pidi kommitööstusest loobuma seetõttu, et skandinaavlastele kuuluvad pangad käituvad halastamatult ja ei toeta kohalikku ettevõtlust. Praamikuningas Vjatšeslav Leedo kiitis Kruudat, kui suurt maksumaksjat. Samas „unustas“ mainimata, et Kruuda ettevõtted on pikka aega olnud kroonilised maksuvõlglased ning suur tööandja on juba enam kui aasta oma pankrotistunud meediafirma töötajatele võlgu palgaraha. Kruudale üle 100 miljoni krooni laenanud Marcel Vichmann teadis rääkida, et emotsionaalselt oli Kalevist loobumine Kruuda jaoks väga raske otsus.

See kõik oli tegelikult üks suur meediakampaania. Ärge laske end petta juttudest, justkui Kalevi müük oleks olnud mingi dramaatiline otsus Eesti kapitalisti jaoks, keda tõukas müügitehingule see, et Eestis on kohalikul ettevõtjal väga keeruline äri ajada. Kruuda PR-firma üritas veenda avalikkust, et Kalevi müügi põhjusteks olid poliitikute ebapiisav toetus kohalikele ettevõtjatele, eestimaise kapitalisti pidev peksmine meedia poolt ning skandinaavlastele kuuluvate pankade hoolimatus ja ükskõiksus eestlastest omanike hea käekäigu vastu.

Kui Kruuda oleks soovinud patrioodina Eesti tööstust edasi arendada, siis oleks ta saanud seda teha. Kruuda otsustas Kalevi ja ka piimatööstuse Tere ära müüa aga juba kolm aastat tagasi ning lootis teenida korraliku tulu, mille plaanis edasi suunata kinnisvarasektorisse ja meediaärisse. Targa ettevõtjana tabas ta väga hästi ära kahe tööstuse õige müügihetke. Kruuda kahjuks käis aga ostjale tehing üle jõu.

Praegu oli Kruuda lihtsalt sundseisus ja pidi midagi müüma. Sellesse olukorda ei pannud teda aga pankurid, ajakirjanikud või poliitikud. Sellesse keerulisse olukorda sattus ta tänu enda tegevusele ja otsustele. Eestis ei suhtuta kohalikke ettevõtjatesse sugugi halvasti või välismaalastesse põhjendamatult hästi. See on müüt, mida üritavad levitada need kohalikud ettevõtjad, kes on mingite tehingute tõttu saanud meedia käest valusalt hammustada.

Mul endal on näiteks raske tunnustada Vjatšeslav Leedot praamiäri eest, sest oma impeeriumi lõi ta maksumaksjale mütsi pähe tõmmates, tulles sisuliselt maksumaksja enda rahadega maksumaksjale kosja. Keeruline on ka tunnustada Marcel Vichmanni Daiwa afääri eest, millega sõideti üle Hoiupanga väikeomanike huvidest või ka tema bussifirma poolt riigilt dotatsiooni saamiseks kasutatavate alatute võtete eest. Suhtun ametnikele meelehea pakkumisesse ühtemoodi taunivalt sõltumata sellest, kas pakkujaks on välismaise omaniku käes oleva ettevõtte või kohalikule kapitalistile kuuluva firma juht. Raske on mul avaldada ka tunnustust Heiti Häälele Paldiski elanike elukeskkonda halvendanud kütuseäri eest.On loomulik, et ka kohalikud suurettevõtjad ootavad tunnustust ja neid häirib nende aadressil tehtav kriitika.

Samas tuleks aga neil endil aeg-ajalt vaadata peeglisse ja mõelda, kuidas nad näiteks ise on eestlastest väikeomanike ehk kaasaktsionäridega käitunud. Eesti ettevõtjate tümitamist on näiteks Äripäevale heitnud ette Ekspress Grupi suuromanik Hans H. Luik. Talle meeldib sageli meedia ülekohtust ehk meediapeksust rääkides tuua näiteks Hansapanga eksjuhti Indrek Neiveltit. Postimees ja Äripäev olid Luige väitel need ajalehed, kelle pärast muutusid Neivelti juuksed halliks. Samas unustab Luik meediakriitikat tehes mainimata Neivelti skandaali tagamaad ehk põhjused, miks sattus Hansapanga tollane juht negatiivse kangelasena ajalehtede esiküljele.

Väike meenutus. Olles Hansapanga aktsionär üritas Indrek Neivelt panga väikeomanike arvelt teenida ehk kasutas ära siseinfot eesmärgiga rikastuda. Neivelt pääses karistusest ainult tänu sellele, et Eesti seadusandlus oli sel ajal siseinfo kasutamise osas puudulik ja auklik ning ta oskas neid auke ära kasutada.

Või võtame teiseks näiteks Oliver Kruuda ja meenutame, kuidas ta ise kohtles Kalevi börsil oleku ajal kaasaktsionäre. Börsil olles paistis Kalev silma sellega, et väikeaktsionäridel oleks võimalikult keeruline saada operatiivset infot ettevõtte majandusseisust. Kalev avaldas oma majandustulemused viimasel minutil ja koguni bluffis oma majandusnäitajatega. Kruuda ise ei paistnud börsifirmat juhtides silma lugupidava käitumisega teiste eestlastest ettevõtjate suhtes.

Kui suurettevõtja soovib ühiskonna austust, siis peab ta ka ise pingutama ja austama teisi. Olgu nendeks väikeomanik, töötajad, äripartnerid, võlausaldajad või maksumaksjad. Tuleb loobuda eelarvamusest, et eestlasest ettevõtjatele tehakse liiga ja välismaiseid investoreid soositakse. Hinnanguid konkreetsetele ettevõtjatele antakse ikkagi nende tegemiste ja otsuste, mitte aga kodakondsuse järgi.