Uuriva loo väärtus võib selguda alles mõne aasta pärast

Eestis nimetatakse sageli uurivaks ajakirjanduseks seda, kui ajakirjanik kirjutab mõnusalt ja hoogsalt ümber prokuratuuri koostatud süüdistuskokkuvõtte, mille kohta prokuratuur on ajakirjanikule eelnevalt saatnud vihje pärast kohtuotsuse jõustumist.
Tegelikult pole sellistes lugudes uuriva ajakirjandusega suurt midagi pistmist. Pigem võiks sellist prokuratuuri kaasabil toimuvat kohtutoimikute ümberkirjutamist nimetada protokollivaks ajakirjanduseks. Mis on ka vajalik ja huvitav ning hea lihtne võimalus kiiresti paar lehekülge loetavat materjali lehte saada. Oleme Äripäevas seda võimalust isegi mitmel korral kasutanud.

Selliseid lugusid, kus ajakirjanik käib mitu sammu prokuratuurist ja politseist ees, sageli kohe ei märgata ja ei osata hinnata. Klassikaline näide on K-skeemi paljastamine, mida olid üritanud vist kõik suuremad eesti väljaanded. Vaatamata sellele või sellest tulenevalt olid aga mitmete ajalehtede toimetajad Jüri Vilmsi sihtasutuse tänaseks hävitanud skeemid avalikustanud Koit Brinkmanni artiklite suhtes ükskõiksed ning üleolevad. Nad hakkasid lugude sisu ja mõju mõistma alles pärast seda, kui Elmar Sepp korraks vahistati. Siis üritati otsida mitmeid põhjuseid, et välja vabandada, miks esimese hooga üritati Koidu K-skeemi lugusid maha teha. Samuti üritati Sepa vahistamise järel Koidu päevavalgele toodud paljastausi nii ümberkirjutada, et ei peaks algallikale viitama.

Täna otsustas kohus reaalselt vangistada Narva keskerakondlasest volikogu liikme ja piirilinna valitseja Aleksandr Moissejevi. Selle mehega seonduva avalikuks toomine on olnud samuti üks Koidu pikaajalisi uurimisi. Koit uuris Moissejevi tegevusi, mõju ja sidemeid ligi kaks aastat.

Koidu sihipärase töö tulemusi Moissejeviga seoses saab lugeda siit ja siit. Toona ei tekitanud need lood erilist vastukaja. Aga see ongi sageli Eestis uurivate lugude häda, et lugude taset hakatakse hindama ja mõistma alles pärast seda, kui prokuratuur või politsei mõni aeg hiljem nende lugude kangelased vahistab.
Sarnaselt Moissejeviga kulus Koidul ka K-skeemi lugude tegemiseks üle aasta (kusjuures heaks abiliseks oli ühe teise meediafirma ajakirjanik, kes samuti kogu skeemi teadis, aga sellest ei kirjutanud).

Olen töötanud koos kolme ajakirjanikuga, kelle põhjalikkus andmete kogumisel ning nende süstematiseerimisel ja arhiveerimisel võiks olla kõigile teistele ajakirjanikele eeskujuks. Need on Koit Brinkmann, Peeter Raidla ja Väinu Rozental. Tõenäoliselt leiab selliseid ajakirjanikke igast toimetusest, aga kahjuks on neid iga toimetuse peale ainult mõned üksikud.