esmaspäev, 15. veebruar 2010

Sobilik lugemisvara Eesti meedia allakäigu kuulutajatele

Eelmisel nädalal selgusid Bonnieri preemia nominendid ning homme õhtul valitakse eelmise aasta parim uudis, olemuslugu ja arvamus ning peaks selguma ka eelmise aasta parim noor ajakirjanik.

Margus Mets eelmisel aastal pressipreemiate žüriis ütles, et need, kes räägivad Eesti meedia sisulisest allakäigust peaksid lugema läbi pressipreemiate konkursile esitatud tööde kausta. Sama ütlus sobib ka selle aasta kohta. Ajakirjanikel pole küll põhjust oma eelmise aasta töö pärast häbeneda. Eelmise aasta töid hinnates tundub mulle eriti tugev just uudise kategooria, kus on kümmekond väga heal tasemel uudislugu ning nendest kolme valimine oli minu jaoks raske.

Hea oli ka eelmisel aastal uurivate lugude tase. Bonnierile kandideeris mitu tugevat uurivat lugu. Lisaks nominentidele hindan ise kõrgelt veel kolme uurivat lugu, mis sel aastal nominentide sekka ei pääsenud. Üheks oli Ekspressis ilmunud uurimus Alexela kütuseärist. Teine oli Kadri Ibruse lugu sellest, et naise tapnud mehed pääsevad sisuliselt karistuseta. Hea teema tõstatus, aga natukene kuivalt ja puiselt esitletud. Kolmas lugu oli Koit Brinkmanni R-skeem, mis oma mõjulat oli võrdväärne ka 2008. aasta Koidu K-skeemi paljastamisega, mille mõju sai näha aasta tagasi toimunud Bonnieri auhinnatseremoonial, kui samal päeval peeti kinni Elmar Sepp. Tänaseks on ühel Keskerakonna varjatud rahastamisskeemil kriips peal ja tõenäoliselt pannakse nüüd kinni ka järjekordne auk seadustes, mida kasutas Reformierakond.

Panen siia ka loetelu Bonnieri preemia varasematest võitjatest. See loetelu näitab väga hästi, et Eestis tehakse heal tasemel ajakirjandust.

1995 Tarmo Vahter, Eesti Ekspress. Edgar Savisaare lindiskandaal.
1996 Enno Tammer, Postimees. Keskerakonna sisevõitlus ja valimiskampaania rahastamine.
1997 Kaja Koovit, Väinu Rozental, Äripäev. Farmaatsiatehase olematu tehas Moskvas.
1998 Kärt Karpa, Eesti Päevaleht. Kahtlane neerusiirdamine Tallinna keskhaiglas.
1999 Peep Sooman, Äripäev. Altkäemaks äriregistris.
2000 Taivo Paju, Postimees. 30 000-kroonine peaministri sekretäri tool.
2001 Anneli Ammas, Eesti Päevaleht. Raudtee-erastaja Angotti osutus tagaotsitavaks kurjategijaks.
2002 Mihkel Kärmas, Eesti Ekspress. Viktor Kaasiku ebaeetilised maatehingud.
2003 Sulev Vedler, Eesti Ekspress. Maksuameti huvi rahandusminister Tõnis Paltsu maksuasjade vastu.
2004 Birgit Püve, Eesti Ekspress. Kunstiakadeemia rektor Ando Keskküla kasutas krediitkaarti lõbumajas.
2005 Peeter Raidla, Äripäev. Ain Hanschmidti 700 miljoni kroonine kingitus.
2006 Kadi Heinsalu, Äripäev. Paljastus Eesti suurima kinnisvarafirma Arco Vara kavatsusest taganeda korteriostjatega sõlmitud lepingu tingimustest.
2007. Krister Kivi ja Janar Filippov, Eesti Ekspress. Artiklite sari Eesti narkokulleritest.
2008 Tarmo Vahter, Eesti Ekspress. Reformierakonna juhtivtegelaste maadevahetuse tehingutest.

4 kommentaari:

  1. Kuna veel on võimalik valida Bonnieri preemia nominente, siis on kõik kõige paremas korras?
    Remargi korras: just eelmine, 2009 aasta lõpetasin Eesti ajakirjanduse tarbimise nii palju kui see võimalik on. Kuna ta on lihtsalt nii hea.

    VastaKustuta
  2. Kvaliteedi hindamine tipu põhjal on huvitav lähenemine.

    VastaKustuta
  3. See tipp on päris piisav hinnangu andmiseks, sest kokku esitatakse pressipreemiatele üle pooletuhande töö. Olen olnud viimastel aastatel eelžüriis ja ka uudise, arvamuse ning olemusloo lõppžüriis ja olen seda meelt, et tase on olnud viimastel aastatel väga hea.

    VastaKustuta
  4. Tere,

    kirjutasite mulle, et teie väljaanne ei maksa informatsiooni eest . Kas tohib küsida on see seotud mingil moel selle informatsiooni spetsiifikaga, mida ma pakun . Või on see üldine Äripäeva poliitika, et info eest ei maksta . Samas ma pole tasust rääkinudki, nii et praegu on see ju vähemalt teie väljaande jaoks paras posimine ( suur või väike ) .

    Muidugi on ka täiesti arusaadav, et kui absoluutselt igasuguse info eest maksma hakkaks, siis poleks ju mõtet ajakirjanikke ka palgal hoida . Põhimõtteliselt võiksin ma ju selle ülimassiivse autoriõiguste rikkumise kohta teie väljaandele ju ka tõesti tasuta infota anda . Samas aga kas poleks koomiline, kui võidelda netipiraatide vastu, kes teiste isikute loomingut tasuta jagavad, samuti tasuta infoga nende kohta .

    Kuna sa nagunii modereerid oma blogi kommentaare, siis võid oma vastuse anda minu blogis näiteks viimase postituse all kommentaarina . Minu info mõte pole kellelegi otseselt sitta keerata ( vabandust sedavõrd otsekohese väljendi eest ), vaid juhtida tähelepanu teatavatele olulistele puudustele kogu selles autoriõigusi puudutavas mehhanismis .

    Kas keegi kirjutaks raamatut ja loovutaks kõik oma õigused täiesti ilma rahata kirjastajale, riigile või kellele iganes . Väga võimalik, et mõni selline metseen leiduks . Küll aga ei teeks taoliselt enamik inimesi .

    Nojah vihjeks ütleksin ju ka, et pakkusin seda infot ka ühele teie peakonkurendile ja nemadki lõpetasid sisuliselt kohe jutu kui jutt tasule läks . Ometi ei maininud ma kuskilgi tasu suurust või seda, milline see tasu peaks olema . Alguses oli Ekspress küll huvitatud ja lausa vägagi . Nojah võlgu mul ei ole ja rahaliselt tulen ilusti välja, nii et põhimõtteliselt ma võiks ju näiteks selle info ja kõik materjalid tasuta üle anda .

    Samas aga miks ma peaks, kui ma olen näinud tohutult vaeva selle info kogumisega ja see on osa mu elust . Miks ma ei tohiks tahta tulu teenida?Äkki võiksid mind veidike eraviisiliselt valgustada , äkki siis ma tõesti loovutan oma info tasuta . jah, ma saan aru,et politsei ei maksa info eest, aga miks erafirmadele tasuta infi jagada .

    Parimate soovidega A

    VastaKustuta