neljapäev, 15. aprill 2010
Rahandusministeeriumi poliitilised majandusprognoosid
Ministeeriumi majandusprognooside koostajate häda on selles, et nad ei taha või tohi kuulata oponeerivaid arvamusi. Nad liiguvad oma prognoosides justkui silmaklapid peas ning kui keegi julgeb sellest ministeeriumi peavoolust eristuda või sellele oponeerida, siis on tegemist mõttetu arvamusega.
Paar näidet Äripäeva kogemusest.
Avaldasime 24. oktoobril 2008 Äripäevas uuriva loo esiküljel oleva pealkirjaga "Mullitaja" ja Andrus Ansipi fotoga. Loo kujunduses panime valitsusliidu juhid seebimulli puhuma, lugu ise aga kajastas 2009. aasta riigieelarvet. Näitasime, et valitsusliit on rahandusministeeriumi prognoosile tuginedes bluffinud eelarve tulud 8 miljardit krooni suuremaks. Pärast loo ilmumist reageerisid poliitikud sellele väga valuliselt. Täna on neil tõenäoliselt oma toonaste väljaütlemiste pärast piinlik. Siis nad aga panid silmaklapid peas riigikogus riigieelarvet hääleteades suure hooga vastu seina.
9. jaanuaril 2009. aastal avaldasime Äripäevas teise uuriva artikli pealkirjaga "Tõehetk", mille viide ütles, et 2008. aasta maksulaekumine võttis poliitikud sõnatuks. Need samad poliitikud, kes kaks kuud varem olid olnud 2009. aasta riigieelarve vankumatud toetajad, hakkasid nüüd haistma, et asjad võivad minna valesti.
Kui me Äripäevas olime prognoosinud, et 2009. aasta eelarve jääb 8 miljoniga miinusesse, siis kaks kuud hiljem tegime uue prongoosi ja ütlesime, et musta stsenaariumi kohaselt on kärpe suurus 19 miljardit krooni. Toona tundus see poliitikutele uskumatu ja mõttetu hirmutamine. Nad varjusid rahandusministeeriumi analüütikute prongooside taha.
Juhtus see, et 2009. aastal kärpis valitsusliit avaliku sektori kulusid 19 miljardit krooni.
Reedel avaldasime loo, milles prognoosime, et ilma negatiivse lisaeelarveta ei täida Eesti 2010. aastal euro eelarvepuudujäägi nõuet. Tänu sotsiaalmaksu ja tõenäoliselt ka käibemaksu loodetust kehvemale laekumisele ületame selle karedetud 3% piiri. Ja ei olnudki eriti üllatav, et seda hoiatust kommenteerides leidsid Ansip ja Ligi üles vana reha, mille peale suure hooga astusid ning nimetasid meie prognoosi mõttetuks.
Äripäeva viimastel aastatel tehtud ja täppi läinud maksude alalaekumise prognoosid tuginevad peaasjalikult viimaste kuude maksulaekumistel, mida analüüsib üks inimene - Raivo Sormunen. Võrdluseks, rahandusministeeriumis töötab paarkümmend analüütikut ja tulemus on see, et nad on suutnud ka eelarve aluseks olnud prognoosides paarikümne miljardi krooniga puuse panna. Tegelikult ma ei usu, et nad nii valesti prognoosivad ja eks nad said ka ise 2008. aasta lõpus või 2009. aasta alguses aru, et asjad lähevad nii nagu Äripäev hoiatas. Lihtsalt poliitiliselt ei saanud nad selliste hoiatustega välja tulla.
Üritaks kuidagi rahandusministeeriumi analüütikuid päevapoliitikast lahutada, see oleks ka poliitikutele endile kasulik, nad eksiksid vähem. Või kui seda ei suuda, siis võiks vähemalt tarkade inimestena ka alternatiivsete ja oponeerivate prognoosidega arvestada. Lihtne on Ligil kuulutada oponendid mõttetuteks, aga viimased kaks aastat on näidanud, et mõttetud on Ligi enda alluvate koostatud majandusprognoosid.
Retsept Ansipile: klounaadist päästab avalikustamine
Oluline põhjus on riigijuhtide tegevuse ja otsuste salastamise maania. Probleem oli selles, et Lang ja Paet tahtsid pronksiöö järgselt näidata ennast karmide tegijatena, kes suudavad keelata ebameeldiva Venemaa poliitiku sissesõidu Euroopa Liitu. Tegelikult jäi jõust ja mõjust väheks ning Brüsseli survel tuli neil astuda paar sammu tagasi. Avalikkusele ei tahtnud aga Lang ja Paet seda tunnistada ja lootsid, et kui riigisaladuse varjus saab viisakeelu maha võtta, siis on kõik ok.
Ma ei mõista, miks on vaja sellised otsused kuulutada riigisaladuseks. Jah, see aitab poliitikutel olla kahepalgelised, aga see on küll natukene nadi põhjendus. Kui kellelegi kehtestatakse viisakeeld või see ära võetakse, siis võiks ka avalikkus saada selle kohta infot. Ehk soovitus Ansipile: kui tahad klounaadi lõpetada ning tulevikus välistada võimaluse, et justiits- ja välisminister peavad etendama tsirkusetola, siis tee Eesti maksimaalselt avatuks. Mingi otsuse riigisaladuseks kuulutamine olgu pigem erand.
Ei ole vaja prokuratuuril ja kapol kulutada oma aega selleks, et uurida, kuidas sai avalikuks info, mis peakski olema ühes normaalses ja demokraatlikus riigis avalik. Kas järgmisena kuulutame riigisaladuseks Rein Langi poolt maksumaksja rahaga osutatud taksoteenuse, mida kajastas hiljuti Õhtuleht?
kolmapäev, 14. aprill 2010
Esimene ennustus täitus: Ekspress saab uue peatoimetaja
Hõbemägi lahkumine peatoimetaja kohalt juhatusse tundub mulle pigem viisaka ja sunnitud taandumisena. Eriti nüüd, kus leht on teinud läbi päris suure muudatuse sisu ja vormi osas. Kõlakate kohaselt on Ekspressi sees ka tõsine arutelu, et milline peaks lehe sisu olema. Luik ja Kobin eelistavad tabloidistuda ja kasutada ära Õhtulehe taandarengut ning soovivad, et lehes oleks rohkem lugusid suunatud naistele. Hõbemägi väidetavalt pidas prioriteetseks uuriva ajakirjandusega tegelemist.
Eks uue peatoimetaja nimi näitab ära, milliseid muutusi Ekspressi suuromanik eeskätt lehes ootab ja kas Ekspress muutub teemade valiku osas pigem Õhtulehe konkurendiks või mitte. Ja seda mitte halvas mõttes. Õhtuleht ja ka päevalehed on jätnud ühe nišši suhteliselt tühjaks ja mulle tundub, et Ekspress peab seda enda võimaluseks.
Kui tõmbasin paralleeli Õhtulehega, siis ei pea ma silmas erinevates telesaadetes osalevate inimeste elu kajastamist, vaid teravaid probleemlugusid, mis suurele hulgale inimestest korda lähevad. Selliseid ilmub Õhtulehes väga vähe.
Ekspressi puhul on hea näide eelmisel nädalal ilmunu Sulev Vedleri Rimi ja Eesti lihatootjate konflikti lahanud artikkel. Ekspress mängis hästi välja teema, mis läheb paljudele inimestele korda ja millest lugejad nö räägivad. Samuti oli seda lihtne teostada, ei võtnud kaua aega ja Ekspressi õnneks ei leidnud teised lehed (sh Äripäev) seda teemat üles.
Sattusin neljapäeval Selveris kassajärjekorras ootama ja mitmed inimesed kassasabas lugesid Ekspressi esiküljelt Sulevi loole tehtud viidet ning hakkasid omavahel selle teema üle arutlema. Loomulikult ostsid ka Ekspressi.
Tegelikult oleks loogiline, et uus peatoimetaja kasvaks välja lehe enda seest. Kui aga Luik tahab suuremaid muutusi, siis tõenäoliselt tuleb uus peatoimetaja väljastpoolt praegust Eesti Ekspressi toimetust ning siis võib ka öelda, et Hõbemägi liikumine juhatusse ei olnud edutamine.
teisipäev, 13. aprill 2010
ETV jäi seekord ajalehtedele alla
Nende esimene erakorraline uudistesaade tuli laupäeval eetrisse kell 17.00, kuid selle sisu oli nõrk. Viie tunniga saanuks teha põhjalikuma ja mitmekülgsema käsitluse. Õhtuses põhisaates oleksin juba oodanud AK reporteri reportaaži Poolast, aga saan aru, et erinevalt näiteks Postimehest ETV oma meeskonda Poola üldse ei saatnud. See on üllatav, sest ETV on uhke Brüsseli korrespondendi pärast. Samas on Poolat tabanud katastroof oluline sündmus nii Euroopa Liitu kui ka NATOt arvestades, sest toimuvad suured muutused riigi juhtkonnas. Poola on olnud ka Eestile väga oluline partner nendes ühendustes ja ka suhetes näiteks Venemaaga.
Järgmine halb üllatus oli pühapäeval eetris olnud Aeg Luubis. Saada, mis peaks vist võtma kokku nädala olulisemad sündmused. "Mis juhtus, miks juhtus, mis saab edasi?Aeg Luubis analüüsib nädala tähtsamaid sündmusi," nii on kirjas ETV kodulehel selle saate tutvustuseks. Mingit analüüsi aga selle saates eelmise nädala kõige olulisema sündmuse kohta küll ei olnud.
Sellised erakordsed sündmused ja neile reageerimine peegeldab hästi meediaorganisatsiooni professionaalsust. Kui tuua paralleel spordist, siis seekord sarnanes aga ETV uudistetoimetus lennuõnnetuse kajastamisel õlut libistava tugitoolisportlasena, kes ise ei viitsi väga rabeleda.
Laupäeval olin siin blogis kriitiline Postimees Online suhtes, kus läks ka mõni tund aega ärkamiseks, aga lõpptulemusena oli Postimees ETVst peajagu üle.
laupäev, 10. aprill 2010
Keskpäevatunnis peksti maas lebavat Hans H. Luike
Keskpäeva tunnis osalenud Hõbemägi, Kilk ja Ruussaar ei hoidnud end tagasi Luige ja Vichmanni kunagist otsust kommenteerides: "ei teinud otsust just mitte kõige selgema peaga", "panid rahapakid mõne kivi alla või kivi peale,", "läksid kuuma peaga ülikasumeid teenima", "uljaspead, kelle raha peavad nüüd päästma president ja peaminister", "eelnevalt peaksid käima psühholoogi või psühhiaateri juures vestlusel", "võiks kohale sõita enne raha teele saatmist" jne.
Saates tehtud kriitika igati õigustatud, lihtsalt huvitavam oleks olnud kuulata seda debati vormis, kus ka teine pool saanuks enda kaitseks midagi öelda. Luik on küll Ilvese Bakuu visiiti Keskpäevatunnis ka kommenteerinud, aga siis "unustas" öelda, et Ilvese tegevusest sõltub ka temale kuuluvate miljonite koju tulek.
Kirjutasime sellest juhtumist Äripäevas eelmisel sügisel "Ilvese päästeoperatsioon" ja siin blogis "Bakuule võiks järgneda Moskva". Varemalt on Eesti meedias räägitud küll palju, kuidas teiste riikide tippjuhid Eestis käies oma ettevõtjate eest kuluaaritööd teevad. Eesti riigijuhtide sarnast tegevust pole aga meedias liiga palju kajastatud.
Lehmakommitootja seljatas Postimehes Poolat tabanud katastroofi
Kusjuures see kommiretsepti varguse uudis on sisuliselt ühe allikaga ning vastaspoolele pole sõna antud. Viitsiks see eksnaine teha kaebuse pressinõukokku, oleks Postimees selge kaotaja. Ma ei saa aru, miks sellist poolikut tööd on vaja lehes avaldada. Tegemist on väheolulise teemaga, midagi poleks juhtunud, kui oleks kulutanud ühe päeva, et vastaspoolelt kommentaari küsida või siis natukene rohkem fakte kontrollida. Näiteks sama ettevõtja helistas ka Äripäeva neljapäeval, aga meil see lugu online või lehte ei jõudnud, sest lihtsalt ühe osapoole jutu ümbertrükk on liiga mage.
See on hämmastav, kui lihtne on pääseda meediasse ja muuta oma peretüli mingiks ajahetkeks Eesti suurimas päevalehes Eesti ja maailma kõige olulisemaks uudiseks.
neljapäev, 11. märts 2010
Kaks ennustust Eesti meediaturu kohta
1. Vahetub vähemalt ühe üleriigilise levikuga ajalehe peatoimetaja, aga ma poleks üllatunud, kui selle aasta sees saab kaks üleriigilise levikuga ajalehte endale uue peatoimetaja.
2. Toimuvad muutused vähemalt ühe üleriigilise levikuga ajalehe omanikeringis (kohe varsti), aga poleks väga üllatav, kui selle aasta lõpuks on muutunud kahe üleriigilise levikuga ajalehe omanikering.