14. aprillil aripaev.ee's ilmunud uudis "Ansip: tegija on see, kelle naisel on silikoonrinnad?" tekitas arusaadavalt suurt vastukaja ning mitmeid vaimukaid märkusi peaministri aadressil. Kuna peaminister tegi selle avalduse Krimeltet külastades, siis oli neid, kes arvasid, et Krimelte ehitusvaht võis põhjustada Ansipi mõttelennu. Oli ka neid, kes ütlesid, et kui meil oleks peaminister, kes teaks Eestis toimuvast sama hästi, kui suurettevõtjate naiste rindadest, siis oleksid asjad Eestis paremini korraldatud.
Mind hämmastab aga peaministri pressiesindajate katse kogu juhtum veeretada Äripäeva ajakirjaniku kraesse, justkui oleks ajakirjanik süüdi selles, et peaminister end avalikkuse silmis lolliks tegi. Peaministri büroo kasutab avalikkuse mõjutamiseks demagoogiat ning üritab kogu juhtumi kohta anda valeinfot.
14. aprilli sündmused toimusid järgmiselt. Äripäeval oli 16. aprilli lehes plaanis avaldada arvamusliidrite kommentaarid teemal, kas eestlasi peaks kutsuma üles tarbima või mitte. Vaatasime peaministri päevakavast, et Ansip külastab 14. aprillil Krimeltet ja selle külaskäigu ajal on väga hea võimalus küsida ka peaministri arvamust nimetatud teemal. Peaministri büroo oli ka see, kes kutsus pressi peaministri visiiti vaatama ja kajastama.
Üritus nägi välja nii, et esmalt tegid Ansip ja Krimelte juhid tehases ringkäigu. Ajakirjanike jaoks oli pandud paika aeg 12.30, siis sai esitada asjaosalistele küsimusi. Meie ajakirjanik küsis ürituse alguses Ansipi nõuniku käest, et kas ta võib hiljem küsida Ansipilt kommentaari ühel teisel teemal. Nõunik vastas, et ikka saab. Peale Äripäeva ei olnud mitte ühtegi ajakirjanikku sellele üritusele tulnud. Seega oli pressiga suhtlemiseks mõeldud aeg meie ajakirjaniku päralt. Juhin veel tähelepanu, et selle aja oli paika pannud peaministri büroo ning sellest ka ajakirjanikke teavitanud.
Kui ringkäik sai läbi, siis soovis Äripäeva ajakirjanik kasutada ürituse kavas olnud küsimuste esitamise aega ning järgnes peaministrile ja Krimelte juhtidele ühte nõupidamisruumi ja esitas oma küsimused tarbimise kohta. Peaminister neile vastas, ajakirjanik võttis selle linti.
Kui ajakirjanik hakkas intervjuud lõpetama, siis otsustas Ansip ise hakata rääkima Krimeltest, asus neid ja ABBd kiitma ning ütleski need kuulsad laused, mis ilmusid meie online-uudises ja leidsid palju vastukaja.
Kokkuvõtvalt. Peaminister kutsus ajakirjanikud vaatama, kuidas ta külastab Krimeltet, lubas konkreetsel ajal vastata ajakirjanike küsimustele. Äripäeva ajakirjanik läks kohale. Ütles ürituse eel peaministri nõunikule, et soovib peaministri kommentaari hoopis ühel teisel teemal, ootas ära, millal jõuab kätte nn pressikonverentsi aeg. Esitas oma küsimused, sai vastused. Ei provotseerinud peaministrit ning ei palunud temalt kommentaari äriliidrite naiste rindade kohta. Peaminister võttis selle teema ise üles enda initsiatiivil.
Alljärgnev on peaministri pressibüroo poolt Õhtulehele antud selgitus juhtumist.
"Kindlasti ei öelnud peaminister, et ettevõtjatena laialt tuntud Urmas Sõõrumaa või Oliver Kruuda pole tegijad,” teatas valitsuse meedianõunik Liina Lepik, lisades, et Sõõrumaaga seotud ettevõtted on andnud tööd enam kui kümnele tuhandele töötajale, Kruuda aga on viinud uuele tasemele suure osa meie toiduainetetööstusest.
Lepikuga suhelnud Õhtulehe ajakirjaniku kinnitusel Lepik tunnistas, et Äripäeva ajakirjanik tsiteeris Ansipit küll õigesti, kuid paraku olevat mulje vildakaks jäänud.
“Ometi võis ajakirjaniku käsitlusest jääda mulje, nagu ei hindaks peaminister Sõõrumaad ja Kruudat ettevõtjana, ehkki peaministri kriitika oli suunatud teistest suurtest ettevõtjatest vaikivatele ajakirjanikele,” märkis Lepik. “Peaminister ei pidanud vajalikuks jätkata pärast ajakirjaniku käsitluse ilmumist viljatut diskussiooni ajakirjanikuga, ta selgitas ülalkirjeldatut telefonitsi Sõõrumaale ja Kruudale kinnitades, et hindab neid ettevõtjatena kõrgelt.”
“Aeg sellise asjasse mittepuutuva kommentaari küsimiseks oli äärmiselt ebasobiv - enam kui miljardi kroonise aastakäibega ettevõtte juhtkond pandi lihtsalt ajakirjaniku poolt ootama,” rääkis meedianõunik, et peaminister soovitanud ajakirjanikul kirjutada pigem Krimeltest. “Ta juhtis tähelepanu asjaolule, et maailma mastaabis suurtest Eesti ettevõtetest meie lehed ei kirjuta, teatakse vaid üksikute ettevõtjate nimesid.”
Kus siis pressiesindaja vassib?
Pressiesindaja tunnistas, et peaministrit on tsiteeritud Äripäeva ajakirjaniku poolt täpselt.
Uudises olnud peaministri tsitaat oli järgmine: "Kui inimesed loevad vaid Kroonikat või vaatavad mingisuguseid telekanaleid, siis kes nende arvates Eestis tegijad on? Nende arvates on tegija Sõõrumaa, Kruuda, kes annab Pingile Porche ja Kilk. Üldiselt on tegija see vend, kelle abikaasal on silikoonrinnad ja kes end üle nädala Kroonika veergudel eksponeerib," ütles Ansip.
Esimene vale peaministri pressiesindaja jutus. Ta ütleb, et tsitaat oli täpne ja samas ütleb, et "Kindlasti ei öelnud peaminister, et ettevõtjatena laialt tuntud Urmas Sõõrumaa või Oliver Kruuda pole tegijad."
Pressiesindaja loodab, et lugejad ja kuulajad ei otsi üles algmaterjali ehk ei vaata sealt Ansipi tsitaati üle. Nii ta saabki vassida ja öelda, et peaministri öeldu ei käinud Sõõrumaa ja Kruuda kohta.
Edasi. Pressiesindaja hinnangul jättis ajakirjanik õige tsiteerimisega peaministrist vale mulje. Seda väidet on raske kommenteerida. Kas ajakirjanik oleks pidanud siis peaministri tsitaati muutma? Äkki töötab valitsusliit välja mingi konkreetse määrus, kus on täpselt kirjas, et millised peaministri suust lipsavad sõnad või väljendid või ärimeeste nimed tuleb mõnede teistega asendada, et peaministrist ei jääks valet muljet. Kusjuures see ei ole esimene taoline juhtum kui Ansip esineb ja hiljem helistab pressiesindaja ajakirjanikule ning palub mõnda tsitaati mitte kasutada, sest peaminister ei mõelnud nii nagu ta ütles. Oleme Äripäevas seda ka varem kogenud.
Huvitav on veel see, et mis asi see "vale mulje" pressiesindaja arvates õieti on?
Tegelikult on ju kogu probleem selles, et kõigile lugejatele jäi peaministrist õige mulje, aga seda ei taha peaministri pressiesindaja ega peaminister ise tunnistada. Peaminister tegi end lolliks ja nüüd on vaja leida süüdlane. Loomulikult sobib selleks kõige paremini ajakirjanik. Kuna aga peaministri jutt võeti linti, siis ei saa pressiesindaja ka väita, et ajakirjanik oleks olnud tsiteerimisel ebatäpne ning nii tulebki hämada ja loota, et algset uudist ei ole paljud lugenud ning ei mäleta täpselt.
Aga anlüüsime peaministri büroo selgitust edasi.
“Ometi võis ajakirjaniku käsitlusest jääda mulje, nagu ei hindaks peaminister Sõõrumaad ja Kruudat ettevõtjana, ehkki peaministri kriitika oli suunatud teistest suurtest ettevõtjatest vaikivatele ajakirjanikele.”
Palun vaadake veel Ansipi tsitaati algses uudises ja lugege seda pressiesindaja selgitust. Nüüd te näete järgmist demagoogiavõtet. On leitud uus vaenlane, kelleks on tublidest ettevõtjatest vaikiv ajakirjanik. Teisisõnu on vaenlaseks ka see sama ajakirjanik, kes tegi oma tööd hästi ja oli peaministrit tsiteerides täpne, kuid ei kajastanud Krimelte tegemisi.
Sarnast demagoogiavõtet kasutas Ansip ka pensionisamba maksete külmutamisel. Siis olid vaenlaseks fondivalitsejad, kes on raha huugama pannud ja nöörivad kliente kõrgete teenustasudega. Hea peaminister aga peatab maksed ja päästab kliendid fondivalitsejate käest.
Ja kui peab paika, et peaminister helistas Sõõrumaale ning Kruudale ja andis mõista, et ajakirjanik on kõiges süüdi, siis nüüd ootaksin ma küll, et Ansip helistaks ajakirjanikule ja vabandaks tema ees, et ta valetas tema kohta Sõõrumaale ja Kruudale.
Aga lähme pressiesindaja selgitustega edasi. See on fatastiline näide demagoogiavõtetest.
"Aeg sellise asjasse mittepuutuva kommentaari küsimiseks oli äärmiselt ebasobiv - enam kui miljardi kroonise aastakäibega ettevõtte juhtkond pandi lihtsalt ajakirjaniku poolt ootama,” selgitas pressiesindaja.
Järjekordne vale ja uus demagoogiavõte ehk muuda vastane ebausaldusväärseks.
Pressiesindaja üritab jätta muljet, et ajakirjanik tuli ebasobival ajal ning suure ettevõtte juhtkond pidi ootama ajakirjaniku järgi. Vaadake kogu seda konstruktsiooni "miljardi kroonise aastakäibega ettevõtte juhtkond pandi lihtsalt ajakirjaniku poolt ootama".
Pressiesindaja proovib miljardeid appi võttes näidata, et ajakirjanik käitus ebaviisakalt ja võrreldes ettevõtte juhtidega on tegemist väheolulise persooniga. Ehk ärge pidage tema tööd tähtsaks - on avalikkusele edastatav sõnum. Kogu see lause on mõeldud selleks, et veelgi tõmmata alla ajakirjaniku usaldusväärsust, et lugeja hakkaks kahtlema ajakirjanikus, mitte aga peaministris.
Tegelikult esitas ajakirjanik oma küsimused just siis, kui ürituse päevakavas oli aeg ajakirjanike küsimustele vastamiseks. Peaministri büroo oli ise selle kohta saatnud välja info, ajakirjanik isegi küsis ürituse alguses selle peaministri nõunikult üle. Ja siis selgub, et pressikonverentsiks mõeldud ajal küsimuste esitamine oli "äärmiselt ebasobiv aeg".
Mina ootan, et peaminister Ansip julgeks tunnistada seda, mida ta välja ütles. Et ta ei ürita end valetamise ja vassimisega välja vabandada ning ei aja enda eksimust ajakirjaniku kraesse. Kui sa julged ettevõtjaid kritiseerida ning nende naiste rindade kohta sõna võtta, siis ole mees ja julge seda ka pärast tunnistada.
Ajakirjaniku töös on see aga tavapärane. Meedias kommentaaridega esinevad inimesed ei saa alati aru oma sõnade mõjust ja siis ongi kõige parem kaitse see, et süüdistatakse ajakirjanikku vales tsiteerimises ja väidetakse, et midagi sellist pole öeldud, kõik on ajakirjaniku tõlgendus ja väljamõeldis. Reeglina see nii ei ole. Lihtsalt kergem on ajada süü ajakirjaniku kaela.
esmaspäev, 20. aprill 2009
teisipäev, 14. aprill 2009
Kes tellib muusika?
Viimaste päevade uudised on tõstatanud taas erakondade rahastamise teema ja näidanud, et Eestis tuleb kiiremas korras hakata täiendama ning parandama parteide rahastamist puudutavaid seadusi. Öeldakse, et kes maksab, see tellib muusika. See põhimõte kehtib aeg-ajalt ka erakondade puhul. Seetõttu on oluline teada, kes ja millistel motiividel on parteisid toetanud.
Läbipaistvus erakondade rahastamisel aitab avalikkusel paremini kontrollida poliitikute otsuseid ning välistada olukorra, kus mõnesaja tuhande kroonine annetus võimul olevale erakonnale võib maksumaksja taskust viia kümned miljonid kroonid või seab mõne ettevõtja huvid kõrgemale avalikest huvidest.
Eilne Postimees kirjutas kütuseärimehe Heiti Hääle plaanist rajada Pakri poolsaarele vedeldatud maagaasi terminal. Pakri poolsaar peaks olema kaitsealune maa, aga kui keskkonnaministri ametit pidas Villu Reiljan, siis otsustati ministeeriumis jätta Natura 2000 kaitsealuste maade nimekirjast välja just Pakri poolsaar. Esialgu oli see piirkond kaitsealuste nimekirjas sees.
Te võite küsida, et mis seos on vedeldatud maagaasi terminali rajamisel ja poliitikute rahastamisel? Väidan, et otsene seos, sest terminali rajav ettevõtja Heiti Hääl on olnud üks Rahvaliidu sponsoreid. Ta on enda või oma firmade kaudu eraldanud Rahvaliidule vähemalt 200 000 krooni.
Heiti Hääl ja Rahvaliit on erakondade rahastamise osas positiivsed näited. Kuna annetus on avalik, siis on ajakirjanikel võimalik esitada küsimusi, asjaosalistel on võimalik neile vastata ning avalikkus saab ise hinnata, kas Pakri poolsaare näol võis olla tegemist Rahvaliidu ja Reiljani tasuga erakonnale tehtud annetuste eest või mitte.
Teine analoogne juhtum oli seotud Kunstiakadeemia ja kinnisvaraettevõtja Märt Vooglaiuga. Reformierakonda rahastaval Vooglaiul õnnestus ilma konkursita anda reformierakondlaste juhitavale kunstiakadeemiale rendile üle 4000 ruutmeetri tühjana seisvat büroopinda Tallinna kesklinnas.
Keskerakond on paistnud silma teistsuguse käitumisega. Eesti erakondadest kõige enam on nemad soovinud juba aastaid oma annetajaid varjata. Eesriideks kasutati Jüri Vilmsi sihtkapitali, mille tegevus oli Keskerakonna tipp-poliitikute kontrolli all ning mis pakkus ettevõtjatele fiktiivseid reklaamilepinguid. Väidetavalt reklaami eest makstud raha rändas erakonna tegevuse toetamiseks.
Selle skeemi tõi eelmisel aastal avalikkuse ette Äripäev ning siis sai selgeks ka toetajate varjamise põhjus. Jüri Vilmsi sihtkapitalile rahaülekandeid teinud ettevõtjatel õnnestus Keskerakonna kontrolli all olnud Tallinna linnas suruda läbi endale soodsaid otsuseid. Sisuliselt kasutas Keskerakond avalikku võimu selleks, et koguda erakonnale raha.
Nüüd ületas Keskerakond taas uudiskünnise ja seekord sellega, et tema toetajate hulgas oli kolm salapärast välismaist ettevõtjat, kelle tausta ja motiivide kohta keeldus erakond andmast igasuguseid selgitusi.
Inimesed, kes teavad Keskerakonnas toimuvast kõike, näiteks endine siseminister Ain Seppik, ütlesid, et seekord ei tea nad midagi ja neid ka ei huvita, mis motiividel erakonda rahastati.
Avalikkus ei tohi leppida Keskerakonna käitumisega, sest see looks ohtliku pretsedendi. Täna toetab Eesti suurimat võimuparteid kaks salapärast slovakkia ärimeest, kellest üks tunnistas avameelselt Eesti Päevalehele, et ootab oma toetuse eest ka vastuteenet kinnisvara valdkonnas.
Homme toetab aga Keskerakonda võib-olla mõni Venemaa võimuparte haardes olev oligarh ning vastuteened pole enam võib-olla seotud ärisuhetega.
Viimased Riigikogu valimised näitasid hästi, et parteide valimiskulutuste suuruse ja Riigikogu kohtade arv olid omavahel seotud. Seetõttu tasub olla ka väga ettevaatlik parteidele tehtud välismaiste annetuste osas ning sulgeda kõik seaduseaugud, mis võimaldavad rahastajaid peita. Näiteks tuleb muuta avalikuks ja ka rangemaks erakondade juures tegutsevate sihtasutuste aruandlus. Välismaiste annetajate puhul on aga oluline nõuda, et lisaks nimele oleks aruandes olemas ka ülevaatlik ja täpne info selle isikuga seotud ettevõtetest ning teistest organisatsioonidest.
pühapäev, 12. aprill 2009
Mõistlik kompromiss Heldur Meeritsalt
Heldur Meerits pakkus laupäeval Kuku raadio Keskpäevatunnis väga hea kompromissi valitsusliidule teise pensionisamba maksete külmutamiseks. Las nad peatavad riigi panuse, kuid võimaldagu inimesel soovi korral ise edasi investeerida ja mitte ainult 2% vaid kokku 6%. Kui riigil pole raha oma lubaduse täitmiseks, siis ärgu tehku otsust oma kodaniku eest. Jätku kodanikule vabad käed otsustamiseks.
Meie pensionisüsteemi suurim probleem on jäikus. Reformi põhialuste kirjutajad olid veendunud, et nemad teavad kõige paremini, kuidas asjad peavad käima ning inimestele ei tohi anda otsustusvabadust. Nüüd võiks vältida selle sama reha otsa astumist ja lubada inimestel ise otsustada, kas jätkavad makseid ning kui suures ulatuses. Saan aru, et selline vabaduse andmine võib kahandada tulu- ja käibemaksulaekumist ning see võib-olla üks põhjus, miks riik kulmutab ka inimeste enda panuse sundkorras kaheks aastaks.
Meie pensionisüsteemi suurim probleem on jäikus. Reformi põhialuste kirjutajad olid veendunud, et nemad teavad kõige paremini, kuidas asjad peavad käima ning inimestele ei tohi anda otsustusvabadust. Nüüd võiks vältida selle sama reha otsa astumist ja lubada inimestel ise otsustada, kas jätkavad makseid ning kui suures ulatuses. Saan aru, et selline vabaduse andmine võib kahandada tulu- ja käibemaksulaekumist ning see võib-olla üks põhjus, miks riik kulmutab ka inimeste enda panuse sundkorras kaheks aastaks.
Keskerakond või jääkaru? Postimehe otsus jääb arusaamatuks
Laupäeva hommikul käisin postkastist lehti võtmas suure huviga, sest neljapäeva õhtul oli Keskerakond avaldanud oma rahastajate seas kolm suhteliselt tundmatut välismaalast ning põhjalikematest selgitustest erakonna juhid keeldusid. Mõnus väljakutse igale ajakirjanikule, selgitada välja põhjused, miks Eesti populaarsemat parteid rahastati ja kes rahastas.
Olin üllatunud ja võib öelda, et ka pettunud, sest Postimees otsustas teemast vaikida. Päevalehes oli aga Keskerakonna toetamine põhiteema ja ajakirjanikud olid saanud lehte ka intervjuu ühe salapärase rahastajaga. Postimehe põhiteemaks oli sel laupäeval jääkaru jõudmineTallinna loomaaeda ning valitsusliidus toimuv.
Ma ei tea miks Postimees otsustas Keskerakonna rahastajate teemat mitte kajastada. Arvan aga, et nad oleksid pidanud seda tegema, sest tegemist on olulise teema ja probleemiga. Esiteks ei saa olla nii, et erakond ise keeldub igasugustest selgitusest oma toetajate kohta. Teiseks, välismaalaste annetustesse ei saa suhtuda ükskõikselt. Esimeses kvartalis eraldavad raha kaks slovakki, teises kvartalis aga võibolla kaks vene oligarhi.
Olin üllatunud ja võib öelda, et ka pettunud, sest Postimees otsustas teemast vaikida. Päevalehes oli aga Keskerakonna toetamine põhiteema ja ajakirjanikud olid saanud lehte ka intervjuu ühe salapärase rahastajaga. Postimehe põhiteemaks oli sel laupäeval jääkaru jõudmineTallinna loomaaeda ning valitsusliidus toimuv.
Ma ei tea miks Postimees otsustas Keskerakonna rahastajate teemat mitte kajastada. Arvan aga, et nad oleksid pidanud seda tegema, sest tegemist on olulise teema ja probleemiga. Esiteks ei saa olla nii, et erakond ise keeldub igasugustest selgitusest oma toetajate kohta. Teiseks, välismaalaste annetustesse ei saa suhtuda ükskõikselt. Esimeses kvartalis eraldavad raha kaks slovakki, teises kvartalis aga võibolla kaks vene oligarhi.
neljapäev, 9. aprill 2009
Kaks juhti, kel pole väärilist mantlipärijat
Sattusin lugema kahte sarnast uudist. Üks ilmus täna Päevalehes ja teine Äripäevas. Päevalehe uudises oleva juhi toetusprotsent oli vist 99,9. Äripäeva uudises oleva juhi oma ei tule tõenäoliselt eelolevatel valimistel palju väiksem. Ise arvan, et konkurents juhi valimistel tuleks Eesti olulisemale ettevõtlusorganisatsioonile ainult kasuks. Selle arvamuse kujunemisele on aidanud kaasa viimaste kuude uudised senise juhi tegemistest ja väljaütlemistest.
Ansip ja Lang, vaadake korraks peeglisse
Täna Äripäevas ilmunud uurimuslugu "Tänane kasu röövib nii miljardid kui ka usalduse" läks peaminister Andrus Ansipile väga hinge ning ta kommenteeris seda teemat koos justiitsministri Rein Langiga tänasel valitsuse pressikonverentsil.
Soovitan vaadata peaministril ning justiitsministril peeglisse. Mehed, teie istute valitsuses. Reformierakond on olnud võimul 10 järjestikkust aastat ja nüüd hakkate te rääkima sellest, et küll on pensionifondide teenustasud kõrged ja külla on nad halvasti investeerinud jne. Äripäevas olen ise ja on teised kolleegid korduvalt avalikkuse tähelepanu juhtinud meie pensionisüsteemi puudustele, sh kõrgetele teenustasudele ja konkurentsi puudumisele fondide vahel. Seda on teinud ka finantsinspektsioon, kellele nüüd minister Lang soovitab ajakirjanikel mõned küsimused esitada.
Härrased Ansip ja Lang ei ole lillegi liigutanud nende aastate jooksul, et olukorda ja seadusandlust muuta. Ning nüüd, kui ministrid on viimase paari aastaga paisutanud riigi kulutused ülemõistuse suureks ja ühtäkki on riigil raha otsas, siis avastakse fondidega seotud puudused.
Meeldiv on muidugi see, et peaminister on olnud usin Äripäeva lugeja ja tal on need meie artiklid ilusasti meeles ning lisaks piitsale saime tänasel pressikonverentsil ka peaministrilt väikese pai.
Aga siin väike lugemine neile, kes ei saa valitsuse pressikonverentsi stenogramme. Väljavõte sellest osast, mis puudutas teist sammast. Imetlusväärne on muidugi peaministri võime ühel teemal nii hoogsalt ja pidurdamatult rääkida.
Ansip:
Kolmas teemade ring on seotud pensioni teise sambaga. Sellest on ajakirjanduses palju juttu olnud. Tänane Äripäev kirjutab sellest, kuidas inimesed kaotavad siis, kui kaheks aastaks sissemaksed peatada. Ma vaidlen vastu, riigil raha ei ole selleks, et teise samba sissemakseid teha, järelikult kui mitte külmutada sissemakseid, siis tuleks see raha laenata kuskilt. Äripäev pakub, et emiteerige võlakirju. Ma ei tea, missugust tulusust oodatakse, aga igal juhul nad loodavad, et see teine sammas teenib tulu 6% aastas. Ütleksin, et väga optimistlik lootus. Sellist tulu, jah, minu investeering teise sambasse 7 aasta jooksul pole teeninud. Mina ja minu riik oleme sinna sambasse maksnud 242 tuhat krooni minu nimel ja sellest on pisut alla 200 tuhande järel. Ehk siis ma küsin, kus on minu 6% seitsme aasta jooksul.
Ma ei sea kahtluse alla meie pensionisammaste süsteemi, aga kriisi ajad toovad välja ka süsteemide puudused. Me peame endale praegu tunnistama seda, et meie raha, kodanike raha, riigi poolt lisatud raha ei ole sammastes kõige paremal moel kasutatud. Aga usume siiski, et tuleb tootlus 6% aastas. Siiani paraku on ära kadunud. Aga kui ta tuleb ikkagi, siis ma väidan, et tuginedes näiteks Leedu kogemusele, peame raha laenates maksma aastas intresse 9-10%, peale eilset Fitch reitingu alandamist ilmselt rohkem, mitte vähem.
See tähendab seda, et maksumaksjad ei saa mitte seda tulu, mida Äripäev lubab, vaid maksumaksjate kulu tänu sellele, et raha tuleb laenata on pea poole suurem kui oodatud tulu. See on meie valik.
Iseenesest see samba ja sammaste haldamise teema, see on väga tõsine teema ja see tuleb fookusesse võtta sõltumata valitsussektori tasakaalu küsimustest. Kuid nagu ma ütlesin, kriisi aeg toob välja süsteemi puudused. Puuduseks on kindlasti see, et võrreldes teiste riikidega, võtame võrdluseks OECD riigid, siis me näeme ikka väga, väga kehvad välja oma tulususega. Siin teile üks graafik näidata, kus on Eesti? See punane on Eesti. Palju kaotanud oleme? Möödunud aasta jaanuarist oktoobrini 33%. Kus Island on? Island on see siin. Siis siin on kuskil Tšehhi, pluss 1,9%. Kas langus on ainult meil olnud või?
Meil ei ole mitte mingisugust panganduskriisi olnud, Eesti riik on üks vähestest riikidest, kus valitsus pole pidanud oma finantssektori päästmiseks raha investeerima, meie pangandus on olnud võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega väga tugev, hästi kapitaliseeritud, heade reservidega, kuid samba haldusega me ei ole väga hästi hakkama saanud. Samas haldustasud, kui viidata näiteks Praxise teadlasele Andres Võrgule, on Eesti puhul Ida-Euroopa ühed kõige kõrgemad. Kui sealt kas või 0,2% kokku hoida, siis eeldades seda 6%list tulusust, kahe-aastane sissemaksete peatamine ei tähendaks mitte mingisugust vahenditest ilma jäämist kauges tulevikus. Läks pikale.
Jevgenia Volohotskaja, venekeelne Aktuaalne Kaamera
Mul on kaks küsimust, esimene on härra peaministrile. Kuivõrd tõenäoline teie arvates on see, et koalitsioonipartnerid ikka jõuavad kokkuleppele teise pensionisamba külmutamise suhtes?
Andrus Ansip
Mis need alternatiivid meil on, ma küsiksin. Rahandusminister Ivari Padar ütles, et reserve on meil 14 miljardit, ma ei ole ise algallikatest seda kontrollinud, aga seda on 1,7 miljardit vähem kui oli kuu tagasi. 14 miljardit mõni aeg veel kestab. Aga kui me ei sea oma kulusid rohkem vastavusse tuludega, siis need reservid saavad otsa ja mis me siis teeme? Siis tuleks raha laenata. Kes laenab? Kust laenatakse? Ja kui palju selle eest maksta tuleb? Me näeme praegu oma lõunanaabrite näitel, et laenamine mitte et ei ole kerge, vaid ei pruugi üleüldse õnnestuda ja siis on laenajaks IMF. IMF esitab oma tingimused. Ja need tingimused laias laastus tähendavad seda, et me peame ikkagi oma kulutused rohkem seadma vastavusse oma tuludega.
Ma küsin, et miks meil seda kõike järgnevat siis vaja on? Meil lihtsalt pole teist väljapääsu, me peame lahenduse leidma. Ja kui keegi ütleb, et lahendus on võlakirjade emiteerimine, siis ma ütlen, sõbrad, et võlakirjade emiteerimine on seesama laenu võtmine, see on seesama valitsussektori tasakaalu halvendamine. Miks arvab võlakirjade propageerija, et see on kuidagimoodi parem kui laenamine?
Samas, võlakirjasid oma siseturule emiteerides me võtaksime pankadelt ära ressursi, mida nemad kasutavad selleks, et ettevõtlust edendada. Nad laenavad selle ressursi ju ettevõtetele välja. Sel juhul hakkaks ka riik võtma midagi, mis praegu kuulub eraettevõtjatele, lihtsalt nende käest ära, mis minu meelest mitte kuidagimoodi ei saa meie majandust elavdada.
Meil ei ole kulude kärpimisele alternatiivi. Nii nagu lätlased ja leedulased on oma teise samba sissemakseid oluliselt vähendanud, peame ka meie tegema. Meie ettepanek on null pluss null: ei maksa kodanik kahe aasta jooksul sisse sinna sambasse ja ei maksa riik sinna sambasse sisse.
Jutud sellest, et alt tuleb osta, et siis hakkab kasvama, on minu meelest kantud ülimalt naiivsest mõttelaadist. Ma tahaks näha seda tarka inimest, kes teab, mida alt osta. Kui see oleks üldine teadmine, mida iga fondi haldur praegu valdab, siis kõik nad ju sööstaksid odavalt ostma, aga millegipärast me näeme, et hinnad ei tõuse tormiliselt. Ehk siis, kui hinnad on all, siis on alati kaks võimalust, kas hakkavad tõusma või lõpetavad hoopis nulliga.
Paraku ma näen, et minu pensioniraha on investeeritud ka nendesse väärtpaberitesse, mida on peetud väga konservatiivseteks, mis praegu on tühjad, kust ilmselt ei ole midagi loota. Soovitan teil külastada lehekülge http://www.pensionikeskus.ee/ , seal on üks rubriik „Uudised“, lööge lahti need uudised ja vaadake pealkirju. Te näete artikleid, sealhulgas ma nüüd tahaks vastukaaluks kiita Äripäeva, Äripäevas avaldatud artikleid. Jah, me oleme kõiki neid artikleid varem lugenud, aga me ei ole nendele väga palju tähelepanu pööranud. Nad on kuidagi silme eest mööda lastud, nüüd võiks neid värske pilguga uuesti lugeda, kui hästi siiski meie vara on valitsetud.
Küsigem, kui palju me kõige selle eest oleme maksnud ja mille poolest siis meie varahaldurid, varavalitsejad erinevad Tšehhi varavalitsejatest? Me teame ju, et need investeeringud on põhiliselt tehtud väljapoole Eestit, mitte siia Eestisse. Nii et küsimusi on palju, see ei ole niisama lihtne, must-valge küsimus, jätame maksmata, tulevikus jääb saamata. Sõbrad, me peame seda uskuma, et kui me täna paneme sisse, saame tulevikus rohkem, aga nii edasi jätkates minul seda veendumust ei ole. Me peame oluliselt karmistama investeerimisreegleid.
Rein Lang
Aga uuriv ajakirjandus võiks vaadata, kus need pensionifondid on siis seiklemas käinud ja küsida siis nende üle järelevalvet teostavalt Finantsinspektsioonilt mõne küsimuse.
Soovitan vaadata peaministril ning justiitsministril peeglisse. Mehed, teie istute valitsuses. Reformierakond on olnud võimul 10 järjestikkust aastat ja nüüd hakkate te rääkima sellest, et küll on pensionifondide teenustasud kõrged ja külla on nad halvasti investeerinud jne. Äripäevas olen ise ja on teised kolleegid korduvalt avalikkuse tähelepanu juhtinud meie pensionisüsteemi puudustele, sh kõrgetele teenustasudele ja konkurentsi puudumisele fondide vahel. Seda on teinud ka finantsinspektsioon, kellele nüüd minister Lang soovitab ajakirjanikel mõned küsimused esitada.
Härrased Ansip ja Lang ei ole lillegi liigutanud nende aastate jooksul, et olukorda ja seadusandlust muuta. Ning nüüd, kui ministrid on viimase paari aastaga paisutanud riigi kulutused ülemõistuse suureks ja ühtäkki on riigil raha otsas, siis avastakse fondidega seotud puudused.
Meeldiv on muidugi see, et peaminister on olnud usin Äripäeva lugeja ja tal on need meie artiklid ilusasti meeles ning lisaks piitsale saime tänasel pressikonverentsil ka peaministrilt väikese pai.
Aga siin väike lugemine neile, kes ei saa valitsuse pressikonverentsi stenogramme. Väljavõte sellest osast, mis puudutas teist sammast. Imetlusväärne on muidugi peaministri võime ühel teemal nii hoogsalt ja pidurdamatult rääkida.
Ansip:
Kolmas teemade ring on seotud pensioni teise sambaga. Sellest on ajakirjanduses palju juttu olnud. Tänane Äripäev kirjutab sellest, kuidas inimesed kaotavad siis, kui kaheks aastaks sissemaksed peatada. Ma vaidlen vastu, riigil raha ei ole selleks, et teise samba sissemakseid teha, järelikult kui mitte külmutada sissemakseid, siis tuleks see raha laenata kuskilt. Äripäev pakub, et emiteerige võlakirju. Ma ei tea, missugust tulusust oodatakse, aga igal juhul nad loodavad, et see teine sammas teenib tulu 6% aastas. Ütleksin, et väga optimistlik lootus. Sellist tulu, jah, minu investeering teise sambasse 7 aasta jooksul pole teeninud. Mina ja minu riik oleme sinna sambasse maksnud 242 tuhat krooni minu nimel ja sellest on pisut alla 200 tuhande järel. Ehk siis ma küsin, kus on minu 6% seitsme aasta jooksul.
Ma ei sea kahtluse alla meie pensionisammaste süsteemi, aga kriisi ajad toovad välja ka süsteemide puudused. Me peame endale praegu tunnistama seda, et meie raha, kodanike raha, riigi poolt lisatud raha ei ole sammastes kõige paremal moel kasutatud. Aga usume siiski, et tuleb tootlus 6% aastas. Siiani paraku on ära kadunud. Aga kui ta tuleb ikkagi, siis ma väidan, et tuginedes näiteks Leedu kogemusele, peame raha laenates maksma aastas intresse 9-10%, peale eilset Fitch reitingu alandamist ilmselt rohkem, mitte vähem.
See tähendab seda, et maksumaksjad ei saa mitte seda tulu, mida Äripäev lubab, vaid maksumaksjate kulu tänu sellele, et raha tuleb laenata on pea poole suurem kui oodatud tulu. See on meie valik.
Iseenesest see samba ja sammaste haldamise teema, see on väga tõsine teema ja see tuleb fookusesse võtta sõltumata valitsussektori tasakaalu küsimustest. Kuid nagu ma ütlesin, kriisi aeg toob välja süsteemi puudused. Puuduseks on kindlasti see, et võrreldes teiste riikidega, võtame võrdluseks OECD riigid, siis me näeme ikka väga, väga kehvad välja oma tulususega. Siin teile üks graafik näidata, kus on Eesti? See punane on Eesti. Palju kaotanud oleme? Möödunud aasta jaanuarist oktoobrini 33%. Kus Island on? Island on see siin. Siis siin on kuskil Tšehhi, pluss 1,9%. Kas langus on ainult meil olnud või?
Meil ei ole mitte mingisugust panganduskriisi olnud, Eesti riik on üks vähestest riikidest, kus valitsus pole pidanud oma finantssektori päästmiseks raha investeerima, meie pangandus on olnud võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega väga tugev, hästi kapitaliseeritud, heade reservidega, kuid samba haldusega me ei ole väga hästi hakkama saanud. Samas haldustasud, kui viidata näiteks Praxise teadlasele Andres Võrgule, on Eesti puhul Ida-Euroopa ühed kõige kõrgemad. Kui sealt kas või 0,2% kokku hoida, siis eeldades seda 6%list tulusust, kahe-aastane sissemaksete peatamine ei tähendaks mitte mingisugust vahenditest ilma jäämist kauges tulevikus. Läks pikale.
Jevgenia Volohotskaja, venekeelne Aktuaalne Kaamera
Mul on kaks küsimust, esimene on härra peaministrile. Kuivõrd tõenäoline teie arvates on see, et koalitsioonipartnerid ikka jõuavad kokkuleppele teise pensionisamba külmutamise suhtes?
Andrus Ansip
Mis need alternatiivid meil on, ma küsiksin. Rahandusminister Ivari Padar ütles, et reserve on meil 14 miljardit, ma ei ole ise algallikatest seda kontrollinud, aga seda on 1,7 miljardit vähem kui oli kuu tagasi. 14 miljardit mõni aeg veel kestab. Aga kui me ei sea oma kulusid rohkem vastavusse tuludega, siis need reservid saavad otsa ja mis me siis teeme? Siis tuleks raha laenata. Kes laenab? Kust laenatakse? Ja kui palju selle eest maksta tuleb? Me näeme praegu oma lõunanaabrite näitel, et laenamine mitte et ei ole kerge, vaid ei pruugi üleüldse õnnestuda ja siis on laenajaks IMF. IMF esitab oma tingimused. Ja need tingimused laias laastus tähendavad seda, et me peame ikkagi oma kulutused rohkem seadma vastavusse oma tuludega.
Ma küsin, et miks meil seda kõike järgnevat siis vaja on? Meil lihtsalt pole teist väljapääsu, me peame lahenduse leidma. Ja kui keegi ütleb, et lahendus on võlakirjade emiteerimine, siis ma ütlen, sõbrad, et võlakirjade emiteerimine on seesama laenu võtmine, see on seesama valitsussektori tasakaalu halvendamine. Miks arvab võlakirjade propageerija, et see on kuidagimoodi parem kui laenamine?
Samas, võlakirjasid oma siseturule emiteerides me võtaksime pankadelt ära ressursi, mida nemad kasutavad selleks, et ettevõtlust edendada. Nad laenavad selle ressursi ju ettevõtetele välja. Sel juhul hakkaks ka riik võtma midagi, mis praegu kuulub eraettevõtjatele, lihtsalt nende käest ära, mis minu meelest mitte kuidagimoodi ei saa meie majandust elavdada.
Meil ei ole kulude kärpimisele alternatiivi. Nii nagu lätlased ja leedulased on oma teise samba sissemakseid oluliselt vähendanud, peame ka meie tegema. Meie ettepanek on null pluss null: ei maksa kodanik kahe aasta jooksul sisse sinna sambasse ja ei maksa riik sinna sambasse sisse.
Jutud sellest, et alt tuleb osta, et siis hakkab kasvama, on minu meelest kantud ülimalt naiivsest mõttelaadist. Ma tahaks näha seda tarka inimest, kes teab, mida alt osta. Kui see oleks üldine teadmine, mida iga fondi haldur praegu valdab, siis kõik nad ju sööstaksid odavalt ostma, aga millegipärast me näeme, et hinnad ei tõuse tormiliselt. Ehk siis, kui hinnad on all, siis on alati kaks võimalust, kas hakkavad tõusma või lõpetavad hoopis nulliga.
Paraku ma näen, et minu pensioniraha on investeeritud ka nendesse väärtpaberitesse, mida on peetud väga konservatiivseteks, mis praegu on tühjad, kust ilmselt ei ole midagi loota. Soovitan teil külastada lehekülge http://www.pensionikeskus.ee/ , seal on üks rubriik „Uudised“, lööge lahti need uudised ja vaadake pealkirju. Te näete artikleid, sealhulgas ma nüüd tahaks vastukaaluks kiita Äripäeva, Äripäevas avaldatud artikleid. Jah, me oleme kõiki neid artikleid varem lugenud, aga me ei ole nendele väga palju tähelepanu pööranud. Nad on kuidagi silme eest mööda lastud, nüüd võiks neid värske pilguga uuesti lugeda, kui hästi siiski meie vara on valitsetud.
Küsigem, kui palju me kõige selle eest oleme maksnud ja mille poolest siis meie varahaldurid, varavalitsejad erinevad Tšehhi varavalitsejatest? Me teame ju, et need investeeringud on põhiliselt tehtud väljapoole Eestit, mitte siia Eestisse. Nii et küsimusi on palju, see ei ole niisama lihtne, must-valge küsimus, jätame maksmata, tulevikus jääb saamata. Sõbrad, me peame seda uskuma, et kui me täna paneme sisse, saame tulevikus rohkem, aga nii edasi jätkates minul seda veendumust ei ole. Me peame oluliselt karmistama investeerimisreegleid.
Rein Lang
Aga uuriv ajakirjandus võiks vaadata, kus need pensionifondid on siis seiklemas käinud ja küsida siis nende üle järelevalvet teostavalt Finantsinspektsioonilt mõne küsimuse.
Laseme farmaatsiatehasel Eestist lahkuda
Tallinna Farmaatsiatehase omanik Kirovs Lipmans ja ettevõtte tegevjuht Raivo Unt ähvardavad tehase Eestist minema viia. Nad muudaksid meelt, kui EAS aitaks katta uue tehase rajamiseks tehtavat investeeringut 120-150 mln krooni ulatuses.
Loodan, et EAS ei anna farmaatsiatehasele investeeringutoetust. Eesti ärikliimale tuleks kasuks, kui see ettevõte pillid kokku paneks ning Eestist lahkuks. Farmaatsiatehas on haaratud Tallinna linnavõimu räsivasse pistiseskandaali ning kahtlustuse järgi on ettevõtte kinkinud poliitikutele kinkekaarte.
Riik peaks andma signaali, et ta ei toeta neid ettevõtjaid, kes üritavad pistist või altkäemaksu kasutades teiste ettevõtjate ees eeliseid saada. Miks peab maksumaksja toetama ettevõtjat, kes on üritanud altkäemaksu kasutades sellele samale maksumaksjale mütsi pähe tõmmata?
Loodan, et EAS ei anna farmaatsiatehasele investeeringutoetust. Eesti ärikliimale tuleks kasuks, kui see ettevõte pillid kokku paneks ning Eestist lahkuks. Farmaatsiatehas on haaratud Tallinna linnavõimu räsivasse pistiseskandaali ning kahtlustuse järgi on ettevõtte kinkinud poliitikutele kinkekaarte.
Riik peaks andma signaali, et ta ei toeta neid ettevõtjaid, kes üritavad pistist või altkäemaksu kasutades teiste ettevõtjate ees eeliseid saada. Miks peab maksumaksja toetama ettevõtjat, kes on üritanud altkäemaksu kasutades sellele samale maksumaksjale mütsi pähe tõmmata?
kolmapäev, 8. aprill 2009
Kriitika ennetamiseks otsi üles laisk ajakirjanik
Kui mõni ajakirjanik esitab sinu ettevõtte või asutuse kohta tülikaid küsimusi ja tahab avalikkuse ette tuua kriitilise info, siis on olemas üks päästeplaan. Otsi üles mõni laisk või ideede puuduse käes vaevlev ajakirjanik, tema aitab sul avalikkusele edastada sinule sobiva sõnumi, sest ta ei viitsi lugu tegema asudes küsida, miks ja kes on sinu edastatud vihje taga. Nii on võimalik kriitilise artikli mõju ennetava tegevusega vähendada.
Toon paar näidet.
Hakkasime Äripäevas uurima kunstiakadeemia diili kinnisvaraarendaja Märt Vooglaiu firmaga. Teema oli huvitav, sest Vooglaid on Reformierakonna suurrahastaja ning kunstiakadeemia tippjuhid on pikaajalised reformierakondlased. Avastasime, et akadeemia ei korraldanud konkurssi ning hämas mitu päeva rendipindade teemal. Tekkis põhjendatud kahtlus, et tegemist on näitega, kuidas poliitikud kasutavad oma positsiooni, et maksumaksja rahaga erakonda rahastada.
Kui kunstiakadeemia juhid mõistsid, et lugu ilmub, siis saadeti akadeemia kolimisplaanide kohta kiiresti info ajakirjanikele ning Postimehes ilmus just selline artikkel, millist oli akadeemiale vaja.
Minu jaoks oli üllatav, et miks artikli autoriks märgiti ajakirjanik. Sisulist tööd polnud reporter teinud. Kunstiakadeemia pr-teksti järel oleks ajakirjanikul piisanud endale esitada kaks küsimust (Miks? ja Kes?) ning neile vastused otsida. Siis oleks lugejad pääsenud pr-teksti lugemisest ajakirjandusliku teksti pähe.
Teine näide puudutab Arengufondi.
Hakkasime uurima, et kui kalliks on maksumaksjatele läinud selle asutuse ülalpidamine. Avastasime, et arengufond on teinud investeeringuid kolme projekti ja kokku 27,3 miljonit krooni. Aga ainuüksi sel aastal kulub fondi tegevus- ja tööjõukuludele 28 miljonit krooni. Natukene kulukas ja ebaefektiivne tundus see Eesti nokia otsimine.
Kaks päeva enne loo ilmumist (laupäeval 28. märtsil) oli Aktuaalses Kaameras meelas uudislõik Arengufondi tegemistest. Vaataja sai teada, et fondi näol on tegemist väga tubli asutusega, kes kohe-kohe plaanib teha mitmeid olulisi investeeringuid.
Vaatasin, kuidas rahvusringhääling minu enda rahaga mulle Arengufondis valminud reklaamklippi uudise pähe üritab esitada ja mõtlesin, et lisaks Arengufondile on meie riigil veel palju säästmisvõimalusi.
Toon paar näidet.
Hakkasime Äripäevas uurima kunstiakadeemia diili kinnisvaraarendaja Märt Vooglaiu firmaga. Teema oli huvitav, sest Vooglaid on Reformierakonna suurrahastaja ning kunstiakadeemia tippjuhid on pikaajalised reformierakondlased. Avastasime, et akadeemia ei korraldanud konkurssi ning hämas mitu päeva rendipindade teemal. Tekkis põhjendatud kahtlus, et tegemist on näitega, kuidas poliitikud kasutavad oma positsiooni, et maksumaksja rahaga erakonda rahastada.
Kui kunstiakadeemia juhid mõistsid, et lugu ilmub, siis saadeti akadeemia kolimisplaanide kohta kiiresti info ajakirjanikele ning Postimehes ilmus just selline artikkel, millist oli akadeemiale vaja.
Minu jaoks oli üllatav, et miks artikli autoriks märgiti ajakirjanik. Sisulist tööd polnud reporter teinud. Kunstiakadeemia pr-teksti järel oleks ajakirjanikul piisanud endale esitada kaks küsimust (Miks? ja Kes?) ning neile vastused otsida. Siis oleks lugejad pääsenud pr-teksti lugemisest ajakirjandusliku teksti pähe.
Teine näide puudutab Arengufondi.
Hakkasime uurima, et kui kalliks on maksumaksjatele läinud selle asutuse ülalpidamine. Avastasime, et arengufond on teinud investeeringuid kolme projekti ja kokku 27,3 miljonit krooni. Aga ainuüksi sel aastal kulub fondi tegevus- ja tööjõukuludele 28 miljonit krooni. Natukene kulukas ja ebaefektiivne tundus see Eesti nokia otsimine.
Kaks päeva enne loo ilmumist (laupäeval 28. märtsil) oli Aktuaalses Kaameras meelas uudislõik Arengufondi tegemistest. Vaataja sai teada, et fondi näol on tegemist väga tubli asutusega, kes kohe-kohe plaanib teha mitmeid olulisi investeeringuid.
Vaatasin, kuidas rahvusringhääling minu enda rahaga mulle Arengufondis valminud reklaamklippi uudise pähe üritab esitada ja mõtlesin, et lisaks Arengufondile on meie riigil veel palju säästmisvõimalusi.
Seltsimehed Taliga ja Nestor, kes maksab arve?
Oleme uue töölepinguseadusega ummikus, sest seaduse valmis teinud ametiühingud, ettevõtjad ja poliitikud läksid erinevate hüvede lubamisega liiale. Puhkenud konfliktis on meedia joonistanud välja kaks vastaspoolt: töövõtjad ning tööandjad. Reformierakonda ja IRLi on esitletud tööandjate seisukohtade toetajatena ning sotse ja ametiühinguid töövõtja huvide kaitsjana.
Tegelikult võitlevad ametiühingute juht Harri Taliga ja üks sotside juhte Eiki Nestor minu kui töövõtja vastu.
Taliga ja Nestor tahavad, et 1. juulist saaks vabatahtlikult töölt ära läinud inimene töötutoetust ning töötutele makstavad hüvitised suureneksid. Esimese saja töötuna veedetud päeva eest saaksin praeguse 50 protsendi asemel 70 protsenti palgast ning järgmise 260 päeva eest praeguse 40 protsendi asemel 50 protsenti palgast.
Tasuta lõunaid ei ole ja sellepärast oleks Nestori ning Taliga puhul aus, et nad räägiksid ka nendest, kes peavad hakkama hiljem nende tehtavaid arveid tasuma.
On vale väita, et uued hüvitised töötule on kasulikud töövõtjatele ja seetõttu ei saa neist loobuda. Uutest hüvitistest saavad kõige enam kahju töövõtjad, sest nemad maksavad töötuskindlustusmakse kaudu kinni suurema osa hüvitisteks kuluvast summast. Olen lugenud hinnangut, et selle aasta teisel poolel läheks uute hüvitiste peale kokku 800 miljonit krooni. Järgmisel aastal on see summa märkimisväärselt suurem, sest tööpuudus kasvab ning uus seadus kehtiks juba terve aasta.
Kui Taliga ja Nestor nõuavad hüvitiste tõstmist ning maksmist ka vabatahtlikult töölt lahkunud inimestele, siis võiksid nad vähemalt olla ausad ja öelda, et nende nõudmiste täitmiseks peavad kõik tööl käivad inimesed andma ära senisest suurema osa oma palgast.
Küsides inimestelt, kas töötushüvitisi peaks suurendama, saame kindlasti suure hulga jah vastuseid. Kui aga küsime, et kas oled nõus 3% oma palgast loovutama selleks, et töötushüvitisi saaks suurendada, siis on jaatavalt vastajaid tõenäoliselt juba palju vähem.
Tegelikult võitlevad ametiühingute juht Harri Taliga ja üks sotside juhte Eiki Nestor minu kui töövõtja vastu.
Taliga ja Nestor tahavad, et 1. juulist saaks vabatahtlikult töölt ära läinud inimene töötutoetust ning töötutele makstavad hüvitised suureneksid. Esimese saja töötuna veedetud päeva eest saaksin praeguse 50 protsendi asemel 70 protsenti palgast ning järgmise 260 päeva eest praeguse 40 protsendi asemel 50 protsenti palgast.
Tasuta lõunaid ei ole ja sellepärast oleks Nestori ning Taliga puhul aus, et nad räägiksid ka nendest, kes peavad hakkama hiljem nende tehtavaid arveid tasuma.
On vale väita, et uued hüvitised töötule on kasulikud töövõtjatele ja seetõttu ei saa neist loobuda. Uutest hüvitistest saavad kõige enam kahju töövõtjad, sest nemad maksavad töötuskindlustusmakse kaudu kinni suurema osa hüvitisteks kuluvast summast. Olen lugenud hinnangut, et selle aasta teisel poolel läheks uute hüvitiste peale kokku 800 miljonit krooni. Järgmisel aastal on see summa märkimisväärselt suurem, sest tööpuudus kasvab ning uus seadus kehtiks juba terve aasta.
Kui Taliga ja Nestor nõuavad hüvitiste tõstmist ning maksmist ka vabatahtlikult töölt lahkunud inimestele, siis võiksid nad vähemalt olla ausad ja öelda, et nende nõudmiste täitmiseks peavad kõik tööl käivad inimesed andma ära senisest suurema osa oma palgast.
Küsides inimestelt, kas töötushüvitisi peaks suurendama, saame kindlasti suure hulga jah vastuseid. Kui aga küsime, et kas oled nõus 3% oma palgast loovutama selleks, et töötushüvitisi saaks suurendada, siis on jaatavalt vastajaid tõenäoliselt juba palju vähem.
teisipäev, 7. aprill 2009
Kas Annus pani Lumani kahvlisse?
Toomas Lumanil õnnestus palju küsimusi tekitanud tehinguga müüa hiljuti oma osalus toppavas Paekalda arenduses Eesti Ehitusele. Nüüd tegi nimetatud arenduse teine osapool Toomas Annus huvitava vastukäigu ning pakub Eesti Ehitusele ka Merkole kuuluvat osalust müügiks.
Jään huviga ootama Eesti Ehituse vastust Merko Ehituse pakkumisele. Vaatame, kas Luman ja Eesti Ehituse juhid käituvad oma sõnade järgi või mitte, sest 20 miljonit pidi olema ju väga soodne hind selle Paekalda arenduse eest.
Lumani jaoks on saabumas tõehetk ning kui Eesti Ehitus nüüd Merkole eitavalt vastab, siis on Luman kukkunud enda kaevatud auku.
Jään huviga ootama Eesti Ehituse vastust Merko Ehituse pakkumisele. Vaatame, kas Luman ja Eesti Ehituse juhid käituvad oma sõnade järgi või mitte, sest 20 miljonit pidi olema ju väga soodne hind selle Paekalda arenduse eest.
Lumani jaoks on saabumas tõehetk ning kui Eesti Ehitus nüüd Merkole eitavalt vastab, siis on Luman kukkunud enda kaevatud auku.
Kallas unustas Toomas Savi
Hommikul kuulsin raadiost Reformierakonna reklaami. Siim Kallas selgitas pikalt, et europarlamendis on kahte tüüpi saadikuid: ühtesid teatakse, teisi mitte. Ta soovitas uude europarlamenti saata reformierakondlased, sest nemad on tegijad. Senine kogemus räägib pigem Kallasele vastu. Toomas Savi on olnud europarlamendis eestlastest kõige märkamatum tegelane ja hea näide sellest, kuidas teenekas poliitik on saanud mõnusa koha oma vanaduspõlve veetmiseks.
Ootan teise pensionisamba külmutamist
Valitsusliidus küpsev idee külmutada mõneks ajaks maksed teise pensionisambasse on tekitanud palju kriitikat ning üleskutseid asuda riigi vastu kohtuteele või loobuda usaldusest Eesti krooni vastu. Paljuski tugineb kriitika emotsioonidel, mistõttu jääb argumentatsioon tagaplaanile. Tegemist on tüüpilise vaidlusega, kus oponendid üritavad teineteisest üle karjudes enda seisukohta veenvamalt esitada ning vastase argumentide suhtes jäädakse kurdiks.
Kui aga teema üle rahulikumalt järele mõelda, siis võib pensioni teise samba maksete külmutamise toetuseks leida mitmeid tugevaid argumente. Keskendun neist ainult ühele.
Kõige olulisem kritiseerijate seisukohta toetav argument on seotud pensionisüsteemi ja riigi usaldusväärsusega. Kui aastaid tagasi hakati Eestis rääkima pensionireformist ja sammastest, siis olin ma ise pensionireformi põhitingimuste suhtes kriitiline. Olin veendunud, et riik ei suuda tulevastele pensionäridele antud lubadust täita. Kogedes aga reformi edukust ja seda, et teise pensionisambaga liitus üle poole miljoni inimese, otsustasin end kogumispensioniga siduda. Uskusin, et poole miljoni valija huvide vastu ei julge poliitikud mitte kunagi astuda.
Ja nad ei pruugi teha seda ka praegu, kui otsustavad ajutiselt peatada maksed teise sambasse. Oluline on, kuidas valitsusliit uued reeglid paika paneb.
Ma ei oleks sugugi pettunud, kui mul tekiks tänasel hetkel võimalus oma teise pensionisambasse tehtavad maksed peatada. Ehk kui riik katkestab enda panuse ja annab mulle võimaluse katkestada ka minu igakuine makse sambasse, siis ma asun selles küsimuses valitsuse toetajate leeri.
Praegu pensionifondidesse raha suunamine sarnaneb raha põletamisega. Finantsturge on haaranud tormiline ajajärk ning pole kindlust, mis lähiajal maailmamajanduses juhtub. Võimalus katkestada rahavoog teise sambasse loob eeldused, et ma säilitan oma säästud ja ma ei kaota neid. Mul võiks aga säilida võimalus igahetk oma 2% palgast fondi suunata.
Oponendi ütlevad, et pikaajalise investeeringu puhul pole lühiajalised kõikumised olulised. Kui momendil osta langevalt turult pensionifondide osakuid, siis on aktsiaturgude tõusule pöördumisel võimalik teenida kordades rohkem, kui ma asuksin investeerima uue tõusutsükli alguses.
See on pangatöötajate mesijutt, mida neile meeldib ikka masside hullutamiseks rääkida. Eelmise aasta augustis lõpetasin ühe fondiinvesteeringu ja siis kuulsin täpselt sama juttu. Oleksin käitunud toona pangaesindaja soovituse järgi, oleksin täna suurema kaotuse tunnistaja. Investorid, kes aasta tagasi lõpetasid investeerimise fondidesse on tänasel päeval rikkamad kui need, kes leppisid fondijuhtide lohutustega, et igale langusele järgneb tõus.
Katkestades maksed teise sambasse riskin ma tõesti sellega, et minu võimalik võit tulevikus saab olema väiksem. Kuid teise sambaga jätkates riskin ma säästude kaotamisega. Tänases olukorras käituksin investorina põhimõttel parem varblane peos, kui tuvi katusel.
Penisonikogumise teise sambasse või ka kolmandasse sambasse muudab tänasel hetkel mõttetuks ka see, et niigi suurt kahjumit suurendavad krõbedad teenustasud. Pensionifondide turg on meil liiga jäik ja normaalsele konkurentsile suletud, sest riik on kehtestanud reeglid fondivalitsejate huve silmas pidades.
Sellest on ka olnud põhjustatud fondivalitsejate ükskõiksus ja üleolev suhtumine oma klientidesse. Olen kindel, et see on ka üheks põhjuseks, miks meie pensionifondidel on läinud nii kehvasti.
Kui riik loobub kindlaks perioodiks oma panusest teise sambasse, siis peab ta pakkuma loobumisvõimaluse ka teisele poolele ehk pensionifondidega liitunutele. Samas ei peaks see olema kohustus, vaid inimestele võiks jääda võimalus suunata jätkuvalt 2 protsenti oma palgast teise sambasse.
Sellega annab riik valikuvõimaluse. Inimesed, kes on finantsturgude ja majanduse tuleviku suhtes pessimistlikumad, saavad maksed peatada ja kasutada säästmiseks alternatiivseid võimalusi. Teised saavad aga jätkuvalt enda palgast edasi investeerida.
Sarnane põhimõte võiks jääda kehtima ka tulevikus. Mida suurem vabadus on inimestel oma raha käsutada, seda parem. Pensionifond ei peaks kujutama endast vanglat.
Kui aga teema üle rahulikumalt järele mõelda, siis võib pensioni teise samba maksete külmutamise toetuseks leida mitmeid tugevaid argumente. Keskendun neist ainult ühele.
Kõige olulisem kritiseerijate seisukohta toetav argument on seotud pensionisüsteemi ja riigi usaldusväärsusega. Kui aastaid tagasi hakati Eestis rääkima pensionireformist ja sammastest, siis olin ma ise pensionireformi põhitingimuste suhtes kriitiline. Olin veendunud, et riik ei suuda tulevastele pensionäridele antud lubadust täita. Kogedes aga reformi edukust ja seda, et teise pensionisambaga liitus üle poole miljoni inimese, otsustasin end kogumispensioniga siduda. Uskusin, et poole miljoni valija huvide vastu ei julge poliitikud mitte kunagi astuda.
Ja nad ei pruugi teha seda ka praegu, kui otsustavad ajutiselt peatada maksed teise sambasse. Oluline on, kuidas valitsusliit uued reeglid paika paneb.
Ma ei oleks sugugi pettunud, kui mul tekiks tänasel hetkel võimalus oma teise pensionisambasse tehtavad maksed peatada. Ehk kui riik katkestab enda panuse ja annab mulle võimaluse katkestada ka minu igakuine makse sambasse, siis ma asun selles küsimuses valitsuse toetajate leeri.
Praegu pensionifondidesse raha suunamine sarnaneb raha põletamisega. Finantsturge on haaranud tormiline ajajärk ning pole kindlust, mis lähiajal maailmamajanduses juhtub. Võimalus katkestada rahavoog teise sambasse loob eeldused, et ma säilitan oma säästud ja ma ei kaota neid. Mul võiks aga säilida võimalus igahetk oma 2% palgast fondi suunata.
Oponendi ütlevad, et pikaajalise investeeringu puhul pole lühiajalised kõikumised olulised. Kui momendil osta langevalt turult pensionifondide osakuid, siis on aktsiaturgude tõusule pöördumisel võimalik teenida kordades rohkem, kui ma asuksin investeerima uue tõusutsükli alguses.
See on pangatöötajate mesijutt, mida neile meeldib ikka masside hullutamiseks rääkida. Eelmise aasta augustis lõpetasin ühe fondiinvesteeringu ja siis kuulsin täpselt sama juttu. Oleksin käitunud toona pangaesindaja soovituse järgi, oleksin täna suurema kaotuse tunnistaja. Investorid, kes aasta tagasi lõpetasid investeerimise fondidesse on tänasel päeval rikkamad kui need, kes leppisid fondijuhtide lohutustega, et igale langusele järgneb tõus.
Katkestades maksed teise sambasse riskin ma tõesti sellega, et minu võimalik võit tulevikus saab olema väiksem. Kuid teise sambaga jätkates riskin ma säästude kaotamisega. Tänases olukorras käituksin investorina põhimõttel parem varblane peos, kui tuvi katusel.
Penisonikogumise teise sambasse või ka kolmandasse sambasse muudab tänasel hetkel mõttetuks ka see, et niigi suurt kahjumit suurendavad krõbedad teenustasud. Pensionifondide turg on meil liiga jäik ja normaalsele konkurentsile suletud, sest riik on kehtestanud reeglid fondivalitsejate huve silmas pidades.
Sellest on ka olnud põhjustatud fondivalitsejate ükskõiksus ja üleolev suhtumine oma klientidesse. Olen kindel, et see on ka üheks põhjuseks, miks meie pensionifondidel on läinud nii kehvasti.
Kui riik loobub kindlaks perioodiks oma panusest teise sambasse, siis peab ta pakkuma loobumisvõimaluse ka teisele poolele ehk pensionifondidega liitunutele. Samas ei peaks see olema kohustus, vaid inimestele võiks jääda võimalus suunata jätkuvalt 2 protsenti oma palgast teise sambasse.
Sellega annab riik valikuvõimaluse. Inimesed, kes on finantsturgude ja majanduse tuleviku suhtes pessimistlikumad, saavad maksed peatada ja kasutada säästmiseks alternatiivseid võimalusi. Teised saavad aga jätkuvalt enda palgast edasi investeerida.
Sarnane põhimõte võiks jääda kehtima ka tulevikus. Mida suurem vabadus on inimestel oma raha käsutada, seda parem. Pensionifond ei peaks kujutama endast vanglat.
Tellimine:
Postitused (Atom)