Miks ma ei kummarda mõne kodumaise ettevõtja ees?

Kui Oliver Kruuda teatas hiljuti, et müüb kommitootja Kalev välismaalastele, siis mitmed äriliidrid ütlesid tehingut kommenteerides, et neil on kahju, et taas üks ettevõte läheb välismaalaste omandusse ja Eestis ei hinnata piisavalt kohalikke ettevõtjaid. Täna kuulsin taas sarnast kurtmist, et Äripäev ei seisa kohalike ettevõtjate selja taga ning ei toeta neid, vaid vastupidi, materdab ja kritiseerib.

Mulle on jäänud mulje, et nutulaul kohalike ettevõtjate ebapiisavast toetamisest poliitikute, meedia või siinsete pankade poolt on tihti mõne ebaõnnestunud või ebaeetilise tehingu välja vabandamiseks.

Heaks näiteks on see sama Kalevi müük. Oliver Kruudat nõustavad PR-spetsialistid hakkasid kohe pärast müügitehingu avalikustamist plaanipäraselt edastama kohalike ettevõtjate kommentaare, millede eesmärk oli luua Kruuda jaoks positiivne foon avalikkuse silmis. Kusjuures kõik kommenteerijad olid sama PR-firma kliendid, mida kasutas ka Oliver Kruuda.Näiteks kütuseärimees Heiti Hääl kurtis, et Kruuda pidi kommitööstusest loobuma seetõttu, et skandinaavlastele kuuluvad pangad käituvad halastamatult ja ei toeta kohalikku ettevõtlust. Praamikuningas Vjatšeslav Leedo kiitis Kruudat, kui suurt maksumaksjat. Samas „unustas“ mainimata, et Kruuda ettevõtted on pikka aega olnud kroonilised maksuvõlglased ning suur tööandja on juba enam kui aasta oma pankrotistunud meediafirma töötajatele võlgu palgaraha. Kruudale üle 100 miljoni krooni laenanud Marcel Vichmann teadis rääkida, et emotsionaalselt oli Kalevist loobumine Kruuda jaoks väga raske otsus.

See kõik oli tegelikult üks suur meediakampaania. Ärge laske end petta juttudest, justkui Kalevi müük oleks olnud mingi dramaatiline otsus Eesti kapitalisti jaoks, keda tõukas müügitehingule see, et Eestis on kohalikul ettevõtjal väga keeruline äri ajada. Kruuda PR-firma üritas veenda avalikkust, et Kalevi müügi põhjusteks olid poliitikute ebapiisav toetus kohalikele ettevõtjatele, eestimaise kapitalisti pidev peksmine meedia poolt ning skandinaavlastele kuuluvate pankade hoolimatus ja ükskõiksus eestlastest omanike hea käekäigu vastu.

Kui Kruuda oleks soovinud patrioodina Eesti tööstust edasi arendada, siis oleks ta saanud seda teha. Kruuda otsustas Kalevi ja ka piimatööstuse Tere ära müüa aga juba kolm aastat tagasi ning lootis teenida korraliku tulu, mille plaanis edasi suunata kinnisvarasektorisse ja meediaärisse. Targa ettevõtjana tabas ta väga hästi ära kahe tööstuse õige müügihetke. Kruuda kahjuks käis aga ostjale tehing üle jõu.

Praegu oli Kruuda lihtsalt sundseisus ja pidi midagi müüma. Sellesse olukorda ei pannud teda aga pankurid, ajakirjanikud või poliitikud. Sellesse keerulisse olukorda sattus ta tänu enda tegevusele ja otsustele. Eestis ei suhtuta kohalikke ettevõtjatesse sugugi halvasti või välismaalastesse põhjendamatult hästi. See on müüt, mida üritavad levitada need kohalikud ettevõtjad, kes on mingite tehingute tõttu saanud meedia käest valusalt hammustada.

Mul endal on näiteks raske tunnustada Vjatšeslav Leedot praamiäri eest, sest oma impeeriumi lõi ta maksumaksjale mütsi pähe tõmmates, tulles sisuliselt maksumaksja enda rahadega maksumaksjale kosja. Keeruline on ka tunnustada Marcel Vichmanni Daiwa afääri eest, millega sõideti üle Hoiupanga väikeomanike huvidest või ka tema bussifirma poolt riigilt dotatsiooni saamiseks kasutatavate alatute võtete eest. Suhtun ametnikele meelehea pakkumisesse ühtemoodi taunivalt sõltumata sellest, kas pakkujaks on välismaise omaniku käes oleva ettevõtte või kohalikule kapitalistile kuuluva firma juht. Raske on mul avaldada ka tunnustust Heiti Häälele Paldiski elanike elukeskkonda halvendanud kütuseäri eest.On loomulik, et ka kohalikud suurettevõtjad ootavad tunnustust ja neid häirib nende aadressil tehtav kriitika.

Samas tuleks aga neil endil aeg-ajalt vaadata peeglisse ja mõelda, kuidas nad näiteks ise on eestlastest väikeomanike ehk kaasaktsionäridega käitunud. Eesti ettevõtjate tümitamist on näiteks Äripäevale heitnud ette Ekspress Grupi suuromanik Hans H. Luik. Talle meeldib sageli meedia ülekohtust ehk meediapeksust rääkides tuua näiteks Hansapanga eksjuhti Indrek Neiveltit. Postimees ja Äripäev olid Luige väitel need ajalehed, kelle pärast muutusid Neivelti juuksed halliks. Samas unustab Luik meediakriitikat tehes mainimata Neivelti skandaali tagamaad ehk põhjused, miks sattus Hansapanga tollane juht negatiivse kangelasena ajalehtede esiküljele.

Väike meenutus. Olles Hansapanga aktsionär üritas Indrek Neivelt panga väikeomanike arvelt teenida ehk kasutas ära siseinfot eesmärgiga rikastuda. Neivelt pääses karistusest ainult tänu sellele, et Eesti seadusandlus oli sel ajal siseinfo kasutamise osas puudulik ja auklik ning ta oskas neid auke ära kasutada.

Või võtame teiseks näiteks Oliver Kruuda ja meenutame, kuidas ta ise kohtles Kalevi börsil oleku ajal kaasaktsionäre. Börsil olles paistis Kalev silma sellega, et väikeaktsionäridel oleks võimalikult keeruline saada operatiivset infot ettevõtte majandusseisust. Kalev avaldas oma majandustulemused viimasel minutil ja koguni bluffis oma majandusnäitajatega. Kruuda ise ei paistnud börsifirmat juhtides silma lugupidava käitumisega teiste eestlastest ettevõtjate suhtes.

Kui suurettevõtja soovib ühiskonna austust, siis peab ta ka ise pingutama ja austama teisi. Olgu nendeks väikeomanik, töötajad, äripartnerid, võlausaldajad või maksumaksjad. Tuleb loobuda eelarvamusest, et eestlasest ettevõtjatele tehakse liiga ja välismaiseid investoreid soositakse. Hinnanguid konkreetsetele ettevõtjatele antakse ikkagi nende tegemiste ja otsuste, mitte aga kodakondsuse järgi.

Millal korraldab rahvusooper kontserdi tapjate ja vägistajate toetamiseks?

Postkasti potsatas alljärgnev pressiteade.
"Rahvusooper Estonia on otsustanud korraldada armastatud laulja Voldemar Kuslapi toetuseks kontserdi "Meeletu rüütel". /---/ Kõik kontserdile tulijad saavad Estonia kassast osta kupongi minimaalväärtusega 150 kr. /---/ Toetusraha saab ka üle kanda Estonia Seltsi kontole 100 220 629 25007, märksõna "Kuslap". Teatrijuht Aivar Mäe sõnul ajendas toetuskontserti korraldama pettumine Eesti kohtusüsteemis. "Me oleme pettunud selles, kuidas antud kohtulahend tuli, see on ebaõiglane," ütles ta. Voldemar Kuslap mõisteti Harju Maakohtus süüdi kehalises väärkohtlemises, Kuslap ise ennast süüdi ei tunnistanud. Intsident leidis aset 3. aprillil, kui Voldemarv Kuslap üritas korrale kutsuda lärmavaid noori.".

Rahvusooper Estonia "unustas" pressiteatest ära olulise info ehk selle, et korrale kutsumise käigus sai üks noormees kehalise vigastuse ehk jäi väikesest osast näpust ilma. Mul on küll Estonia käitumise pärast piinlik. Sisuliselt nad toetavad oma kontserdiga seda, et inimesel on õigus teisele inimesele tekitada kehavigastusi, kui teda miski asi häirib.

Normaalne oleks olnud nendele noortele kutsuda politsei, mitte aga minna kätega kallale. Täiesti mõeldamatu on aga see, et kätega kallale minekut toetab rahvusooper Estonia oma kontserdiga.

Hoiame kokku, loobume ajakirjanikust Brüsselis

ETV on olnud uhke, et neil on ajakirjanikud Brüsselis ja Moskvas. Tegelikult ei näita meediaväljaande taset mitte väliskorrespondentide arvukus, vaid see, kas nad suudavad pakkuda mingit lisaväärtust uudisteagentuuridele ja välismaistele telekanalitele. Kahjuks ETV seda nädalavahetusel ei suutnud ja maksumaksjale oleks odavam palgata paar inimest Tallinna, kes refereeriksid välispressi kajastusi.
Terve nädalavahetuse pidasid erinevad ELi liidrid nõupidamisi, kuidas finantskriisi süvenemist takistada. ETVst saime selle kohta infot alles esmaspäevastest uudistesaadetest. Nõrk, arvestades, et reporter on Brüsselis kohal.
ETV probleem on mugavuses ja uimasus. Mõni aeg tagasi kritiseerisin siin blogis Aeg Luubist, kes ei suutnud Poola presidendi ja tema saatjatega toimunud katastroofi mõjusid operatiivselt kajastada, vaid oli kinni mitu päeva varem tehtud saate plaanides. Eile näites ETV uudistesaade taas oma mannetust. Nädala olulisem ja võibolla selle aasta üks erakordsemaid ning üllatavamaid ELi majandussündmuseid magati maha nii AKs kui ka nädalat kommenteerivas saates Aeg Luubis. Brüsselis käinud Ligiga saadi intervjuu alles pärast seda, kui mees oli tagasi Tallinnas.

Ka Äripäeva tänases lehes olnud kajastus nädalavahetuse sündmustest polnud kõige parem, sellele võiks anda hinde rahuldav. Oleks pidanud olema intervjuu ja foto erakorralisele nõupidamisele lendava Jürgen Ligiga, lisaks peaminister Ansipi kommentaar sündmustele, toimetuse juhtkiri toimuva kohta jne. Samuti vältima piinlikku viga inflatsioonikriteeriumi kohta. Samas, me vähemalt näitasime teema olulisust sellega, et pühapäevane kohtumine oli tänase Äripäeva esiküljel ja proovisime tuua lugejani maksimaalselt infot, mis pühapäeval oli kättesaadav erinevate agentuuride abil. Postimees pidas vajalikuks teha ainult väike veeruuudis, Päevalehes polnud vist sedagi ning palgalist Brüsseli korrespondenti omava ETV tähelepanu oli jäägitult Moksvas toimunud pidustustel, kuhu mõni riigipea otsustas jätta minemata just Euroopat ähvardava finantskriisi tõttu.

Kui lihtne on meediat rakendada PR-kampaaniat vedama?

Ootan huviga kolmapäeval ja neljapäeval ilmuvaid ajalehti, et näha, kas Eestis on võimalik PR-inimestel panna paberlehed oma pilli järgi tantsima. Täna tuli uudis Kalevi müügi kohta. Seda tehingut kommenteerisid ka mitmed Eesti äriliidrid - Vichmann, Leedo, Hääl. Jätsin need kommentaarid homme ilmuvast Äripäevast välja, sest need kommentaarid saadeti meediaväljaannetele Kruuda pressiesindaja poolt ning tegemist pole ajakirjandusliku materjaliga. Kalevi müügile oli vaja luua Kruuda jaoks soodne foon ning Vichmanni, Leedo ja Hääle kommentaarid olid osa sellest PR-kampaaniast. Huvitav on homme vaadata, kas need kommentaarid ilmuvad mõnes lehes ja kui ilmuvad, siis kas on ka juures märge, et tegemist pole ajakirjaniku tööga, vaid Kruuda pressiesindaja vahendatud tekstidega.

Teine sarnane juhtum sellest nädalast puudutab ühte teist teemat. Äripäevale saadeti eile ühed materjalid. Teema on päevakajaline, konfliktne, prominentne ehk mitu kriteeriumi on täidetud, et sel teemal teha korralik uudis. Plaanisime seda homsesse lehte, aga otsustasime täna loobuda, kuna infot jaganud huvigrupp soovis täpselt dikteerida, mis päeva lehes, millises mahus ja millise nurga alt tuleks teemat hakata kajastama. Nende nägemuse kohaselt pidi esimene uudis ilmuma neljapäeval ning sellele pidid järgnema järgmised lood. Selline koostöö oli aga meile vastuvõetamatu.
Saab näha, kas neil õnnestus leida mõni teine meediaväljaanne, kes täidab selle huvigrupi kõik soovid ja esitab ühe järjekordse PR-kampaania oma lugejatele sõltumatu ajakirjadusliku materjalina.

Uuriva loo väärtus võib selguda alles mõne aasta pärast

Eestis nimetatakse sageli uurivaks ajakirjanduseks seda, kui ajakirjanik kirjutab mõnusalt ja hoogsalt ümber prokuratuuri koostatud süüdistuskokkuvõtte, mille kohta prokuratuur on ajakirjanikule eelnevalt saatnud vihje pärast kohtuotsuse jõustumist.
Tegelikult pole sellistes lugudes uuriva ajakirjandusega suurt midagi pistmist. Pigem võiks sellist prokuratuuri kaasabil toimuvat kohtutoimikute ümberkirjutamist nimetada protokollivaks ajakirjanduseks. Mis on ka vajalik ja huvitav ning hea lihtne võimalus kiiresti paar lehekülge loetavat materjali lehte saada. Oleme Äripäevas seda võimalust isegi mitmel korral kasutanud.

Selliseid lugusid, kus ajakirjanik käib mitu sammu prokuratuurist ja politseist ees, sageli kohe ei märgata ja ei osata hinnata. Klassikaline näide on K-skeemi paljastamine, mida olid üritanud vist kõik suuremad eesti väljaanded. Vaatamata sellele või sellest tulenevalt olid aga mitmete ajalehtede toimetajad Jüri Vilmsi sihtasutuse tänaseks hävitanud skeemid avalikustanud Koit Brinkmanni artiklite suhtes ükskõiksed ning üleolevad. Nad hakkasid lugude sisu ja mõju mõistma alles pärast seda, kui Elmar Sepp korraks vahistati. Siis üritati otsida mitmeid põhjuseid, et välja vabandada, miks esimese hooga üritati Koidu K-skeemi lugusid maha teha. Samuti üritati Sepa vahistamise järel Koidu päevavalgele toodud paljastausi nii ümberkirjutada, et ei peaks algallikale viitama.

Täna otsustas kohus reaalselt vangistada Narva keskerakondlasest volikogu liikme ja piirilinna valitseja Aleksandr Moissejevi. Selle mehega seonduva avalikuks toomine on olnud samuti üks Koidu pikaajalisi uurimisi. Koit uuris Moissejevi tegevusi, mõju ja sidemeid ligi kaks aastat.

Koidu sihipärase töö tulemusi Moissejeviga seoses saab lugeda siit ja siit. Toona ei tekitanud need lood erilist vastukaja. Aga see ongi sageli Eestis uurivate lugude häda, et lugude taset hakatakse hindama ja mõistma alles pärast seda, kui prokuratuur või politsei mõni aeg hiljem nende lugude kangelased vahistab.
Sarnaselt Moissejeviga kulus Koidul ka K-skeemi lugude tegemiseks üle aasta (kusjuures heaks abiliseks oli ühe teise meediafirma ajakirjanik, kes samuti kogu skeemi teadis, aga sellest ei kirjutanud).

Olen töötanud koos kolme ajakirjanikuga, kelle põhjalikkus andmete kogumisel ning nende süstematiseerimisel ja arhiveerimisel võiks olla kõigile teistele ajakirjanikele eeskujuks. Need on Koit Brinkmann, Peeter Raidla ja Väinu Rozental. Tõenäoliselt leiab selliseid ajakirjanikke igast toimetusest, aga kahjuks on neid iga toimetuse peale ainult mõned üksikud.

Sotsidel ja Rahvaliidul imelik nimeprobleem

Sotside ja rahvaliitlaste ühinemiskõnelustel on üheks vaidluspunktiks ühineva erakonna uus nimi. Loogiline oleks, et ühenderakonna nimeks jääb sotsiaaldemokraatlik erakond. On kummastav, et Rahvaliit soovib ühineva erakonna nimes viided Rahvaliidule.
Võibolla oleks siis sobivaks nimeks V.Reiljani nimeline Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Reiljan on oma isiku ja tegudega see, kes Rahvaliitu veel aastaid kõige paremini iseloomustab ja kui tõesti soovitakse midagi ajaloost kaasa võtta, siis võiks see olla Reiljani nimi.
Tegelikult on see nime üle diskuteerimine aga naljakas. Uppujale ulatatakse viimane õlekõrs ja kaldale ronimise asemel hakkab uppuja vaidlema õlekõrre välimuse teemal.

Rahvaliit on hea näide, kuidas Eesti suurima erakonna võib hukutada enesekriitika puudumine ning oma juhi pime järgimine. Rahvaliidu seis oleks kordades parem, kui erakonna liikmetel oleks jätkunud julgust ja tarkust esitada mõned aastad tagasi ilmsiks tulnud maadevahetuse teemal oma juhile paar teravat küsimust. Või siis teinud kiire esimehe vahetuse. Selle asemel aga hakati oma juhti pimesi kaitsma ning võeti seisukoht, et meedias ilmunud kahtlused on "imperialistide vandenõu" ausa ja aatelise Reiljani vastu.

Tõenäoliselt toimub mõne aasta jooksul Rahvaliiduga sarnane põrumine ka Keskerakonnaga, sest ka selles erakonnas puudub siseopositsioon ja enamus liikmeid arvavad, et kõik mida Savisaar teeb on hästi ning Savisaare ja Keskerakonna suunas tehtav kriitika on konkurentide sepitsetud vandenõu ja alusetu vale.

Ükski organisatsioon ei saa olla pikalt edukas, kui organisatsiooni liikmed ei julge või ei saa oma juhte kritiseerida ning nende otsustele oponeerida.

Teiste erakondadega on seis palju parem. Sotside sees on pärast Pihli esimeheks saamist tekkinud tugev opositsioon. IRLis on see olnud tänu erinevate erakondade ühendamisele juba aastaid. Ka Reformierakonnas on inimesi, kes julgevad teiste oravate tegevust kritiseerida, kui selleks on põhjust. Pean silmas Meelis Atoneni ja Jürgen Ligi.

Rahandusministeeriumi poliitilised majandusprognoosid

Rahandusministeerium tuli sel nädalal välja oma värske majandusprognoosiga. Viimase paari aasta kogemus aga näitab, et nendes ministeeriumi nn sõltumatute analüütikute valmistatud prognoosides on sõltumatust väga vähe. Mulle tundub, et tegemist on poliitiliste prognoosidega, kus pannakse paika valitsusliidule sobiv tulem ja siis asutakse otsima argumente, millega üritada veenda avalikkust, et just nii hakkab Eestis juhtuma.
Ministeeriumi majandusprognooside koostajate häda on selles, et nad ei taha või tohi kuulata oponeerivaid arvamusi. Nad liiguvad oma prognoosides justkui silmaklapid peas ning kui keegi julgeb sellest ministeeriumi peavoolust eristuda või sellele oponeerida, siis on tegemist mõttetu arvamusega.
Paar näidet Äripäeva kogemusest.
Avaldasime 24. oktoobril 2008 Äripäevas uuriva loo esiküljel oleva pealkirjaga "Mullitaja" ja Andrus Ansipi fotoga. Loo kujunduses panime valitsusliidu juhid seebimulli puhuma, lugu ise aga kajastas 2009. aasta riigieelarvet. Näitasime, et valitsusliit on rahandusministeeriumi prognoosile tuginedes bluffinud eelarve tulud 8 miljardit krooni suuremaks. Pärast loo ilmumist reageerisid poliitikud sellele väga valuliselt. Täna on neil tõenäoliselt oma toonaste väljaütlemiste pärast piinlik. Siis nad aga panid silmaklapid peas riigikogus riigieelarvet hääleteades suure hooga vastu seina.

9. jaanuaril 2009. aastal avaldasime Äripäevas teise uuriva artikli pealkirjaga "Tõehetk", mille viide ütles, et 2008. aasta maksulaekumine võttis poliitikud sõnatuks. Need samad poliitikud, kes kaks kuud varem olid olnud 2009. aasta riigieelarve vankumatud toetajad, hakkasid nüüd haistma, et asjad võivad minna valesti.
Kui me Äripäevas olime prognoosinud, et 2009. aasta eelarve jääb 8 miljoniga miinusesse, siis kaks kuud hiljem tegime uue prongoosi ja ütlesime, et musta stsenaariumi kohaselt on kärpe suurus 19 miljardit krooni. Toona tundus see poliitikutele uskumatu ja mõttetu hirmutamine. Nad varjusid rahandusministeeriumi analüütikute prongooside taha.
Juhtus see, et 2009. aastal kärpis valitsusliit avaliku sektori kulusid 19 miljardit krooni.

Reedel avaldasime loo, milles prognoosime, et ilma negatiivse lisaeelarveta ei täida Eesti 2010. aastal euro eelarvepuudujäägi nõuet. Tänu sotsiaalmaksu ja tõenäoliselt ka käibemaksu loodetust kehvemale laekumisele ületame selle karedetud 3% piiri. Ja ei olnudki eriti üllatav, et seda hoiatust kommenteerides leidsid Ansip ja Ligi üles vana reha, mille peale suure hooga astusid ning nimetasid meie prognoosi mõttetuks.

Äripäeva viimastel aastatel tehtud ja täppi läinud maksude alalaekumise prognoosid tuginevad peaasjalikult viimaste kuude maksulaekumistel, mida analüüsib üks inimene - Raivo Sormunen. Võrdluseks, rahandusministeeriumis töötab paarkümmend analüütikut ja tulemus on see, et nad on suutnud ka eelarve aluseks olnud prognoosides paarikümne miljardi krooniga puuse panna. Tegelikult ma ei usu, et nad nii valesti prognoosivad ja eks nad said ka ise 2008. aasta lõpus või 2009. aasta alguses aru, et asjad lähevad nii nagu Äripäev hoiatas. Lihtsalt poliitiliselt ei saanud nad selliste hoiatustega välja tulla.

Üritaks kuidagi rahandusministeeriumi analüütikuid päevapoliitikast lahutada, see oleks ka poliitikutele endile kasulik, nad eksiksid vähem. Või kui seda ei suuda, siis võiks vähemalt tarkade inimestena ka alternatiivsete ja oponeerivate prognoosidega arvestada. Lihtne on Ligil kuulutada oponendid mõttetuteks, aga viimased kaks aastat on näidanud, et mõttetud on Ligi enda alluvate koostatud majandusprognoosid.