19. mai hommikul avalikuks saanud uudis Ida politseiprefekti Aivar Otsalti suhtes esitatud kahtlustuste ja kõrge politseijuhi kinni pidamise kohta oli ebameeldiv uudis peaminister Andrus Ansipile.
Pikka aega Tartu politseid juhtinud Otsalt kuulub ülikoolilinna mõjuvõimsasse sõpruskonda, kes on alates 1998. aastast Tartut valitsenud ning kel on nüüd ka oma esindaja Toompeal peaministri näol.
Kuigi Ansip tõrjus kohe Äripäevale antud intervjuus meedias levinud jutte oma sõprussuhetest Otsaltiga, on tegemist heade tuttavatega.
Otsalt kuulub ülikoolilinna mõjuvõimsasse sõpruskonda, kes on pikalt Tartut valitsenud ja kelle kuulsaim esindaja on Ansip.
Tartu on olnud linn, mille Äripäev kaks aastat tagasi ilmunud põhjalikus uurimusloos ristis "Heade suhete linnaks" (vt ÄP 20.04.2007). Seda Eesti mõistes suurt omavalitsust valitseb juba 1998. aastast alates üks ja sama seltskond, kes Andrus Ansipi majandusministriks tulekuga suurendas oma mõju ka Toompeale riigiasjade üle otsustamisel.
Juhan Partsi valitsuse kukutamisel ning Andrus Ansipi tõusmisel peaministri toolile oli just Aivar Otsaltil vajalike protsesside käivitaja roll. Tema oli mees, kes maakonnalehe Sakala vahendusel tõstatas korruptsioonikvootide teema, mida Reformierakond kasutas oskuslikult ära, et sundida toonast justiitsministrit Ken-Marti Vaherit ametist lahkuma. Koos Vaheriga kukkus ka peaminister Parts ning võimule tuli Reformierakonna ja Keskerakonna liit.
On kahtlustatud, et Otsalt oli toona üks osa tartlastest reformierakondlaste koostatud plaanist, mille pealkiri oli "Ansip peaministriks". Reformierakonna vana kaardivägi ja Otsalt ise on need kahtlustused ümber lükanud ning väitnud, et valitsuskriisiga lõppenud väljaütlemiste tagamaad olid palju lihtsamad, kui see meeldiks erinevatele vandenõuteooriate loojatele. Nimelt küsis temalt üks vallavanem korruptsioonikvootide kohta ja tema saigi sellele küsimusele ainult ausalt vastata.
Tõenäoliselt oli õigus Otsaltil, aga fakt on see, et tema vastus Kõo vallavanema küsimusele aitas Reformierakonnal leida hea ettekäände valitsuskriisi esilekutsumiseks ning sillutas Tartu sõpruskonnale tee Eesti poliitika kõige mõjuvõimsamasse kabinetti.
Sellesse Tartu sõpruskonda kuuluvad lisaks Ansipile veel Neinar Seli, Hannes Astok, Verni Loodmaa, Margus Hanson, Toomas Tein ja mitmed teised ülikoolilinna ettevõtjad.
Need mehed tõid 1998. aastal Tartus võimule tulles linnavalitsuse ja ärimeeste suhetesse uue käitumismalli, millega muudeti ülikoolilinn Eesti korporatiivsuse pealinnaks, kus võim ja äri jagati väikese grupi vahel.
Otsaltit puudutanud uudis viitab sellele, et nimetatud sõpruskonnal oli ohtlik väljund ka jõustruktuurides. Kui Otsalt tõesti kasutas ebaseaduslikku jälitamist ehk kuritarvitas oma positsiooni ja võimu teise kõrge politseijuhi kompromiteerimise eesmärgil ning tegi seda mitme teise Tartu politseiniku toel, siis tekivad minus kahtlused, et selliseid võtteid võidi kasutada ka varem. See on hirmutav.
Teades Otsalti häid suhteid Tartu reformierakondlastega ja ka seda, et praegune siseminister Jüri Pihl ei suhtunud Otsaltisse kuigi hästi, võib eilse vahistamise taga loomulikult näha poliitilist tellimust või sotside kättemaksu valitsuskriisi tekitamise eest.
Arvan, et tegelikult on juhtumi tagamaad palju lihtsamad ja inimlikumad. Otsaltile ei meeldinud teadmine, et ta tahetakse Tartu politseijuhi kohalt viia Ida-Virumaale ning tema järglaseks tuleb inimene n-ö väljast. Seetõttu üritas ta keelatud võtetega säilitada oma võimu ja mõju Tartus. See ei õnnestunud. Ma loodan, et Tartu politseis toimuv puhastus käivitab protsessid, mille tulemusena saab Tartust "Heade suhete linna" asemel taas "Heade mõtete linn".
teisipäev, 19. mai 2009
reede, 8. mai 2009
Delfi Raepressistub
Online-meedia puhul on probleemiks, et lugeja ei pruugi saada aru, kas tegemist on ajakirjandusliku materjaliga või mitte. Hea näide on täna Delfisse ilmunud uudis, mida lugedes jääb mulje, et tegemist on Delfi enda loominguga ehk siis sõltumatu ajakirjanduse tööga.
Näiteks sellised lausejupid "Küsimusele millal algavad ümberehitustööd, vastas Aas, et..." või "Taavi Aas kommenteeris ka Linnahalli kui arhitektuurimälestise teemat, väites, et vastav punkt on lepingus kirjas.", jätavad lugejale mulje, et Delfi ajakirjanik on Aasaga teinud intervjuu.
Tegelikult on see Delfis ilmunud tekst üks-ühele sama Tallinna linnavalitsuse täna hommikul väljastatud pressiteatele. Ehk Delfi esitab sõltumatu uudise pähe ühe asutuse PR-teadet. Minu pettis Delfi esialgu ära. Avastasin selle lugejate petmise seetõttu, et oleme Äripäevas linnahalli lepinguga seonduvat kajastanud ja seetõttu tekkis huvi, et kes on see ajakirjanik, kes jättis kõik teravad küsimused esitamata ning küsis ainult positiivseid küsimusi. Teravamaid küsimusi saanuks koostada selle artikli abil.
Näiteks sellised lausejupid "Küsimusele millal algavad ümberehitustööd, vastas Aas, et..." või "Taavi Aas kommenteeris ka Linnahalli kui arhitektuurimälestise teemat, väites, et vastav punkt on lepingus kirjas.", jätavad lugejale mulje, et Delfi ajakirjanik on Aasaga teinud intervjuu.
Tegelikult on see Delfis ilmunud tekst üks-ühele sama Tallinna linnavalitsuse täna hommikul väljastatud pressiteatele. Ehk Delfi esitab sõltumatu uudise pähe ühe asutuse PR-teadet. Minu pettis Delfi esialgu ära. Avastasin selle lugejate petmise seetõttu, et oleme Äripäevas linnahalli lepinguga seonduvat kajastanud ja seetõttu tekkis huvi, et kes on see ajakirjanik, kes jättis kõik teravad küsimused esitamata ning küsis ainult positiivseid küsimusi. Teravamaid küsimusi saanuks koostada selle artikli abil.
esmaspäev, 20. aprill 2009
Nõunikud proovisid Ansipi silikoonrindade apsakat siluda
14. aprillil aripaev.ee's ilmunud uudis "Ansip: tegija on see, kelle naisel on silikoonrinnad?" tekitas arusaadavalt suurt vastukaja ning mitmeid vaimukaid märkusi peaministri aadressil. Kuna peaminister tegi selle avalduse Krimeltet külastades, siis oli neid, kes arvasid, et Krimelte ehitusvaht võis põhjustada Ansipi mõttelennu. Oli ka neid, kes ütlesid, et kui meil oleks peaminister, kes teaks Eestis toimuvast sama hästi, kui suurettevõtjate naiste rindadest, siis oleksid asjad Eestis paremini korraldatud.
Mind hämmastab aga peaministri pressiesindajate katse kogu juhtum veeretada Äripäeva ajakirjaniku kraesse, justkui oleks ajakirjanik süüdi selles, et peaminister end avalikkuse silmis lolliks tegi. Peaministri büroo kasutab avalikkuse mõjutamiseks demagoogiat ning üritab kogu juhtumi kohta anda valeinfot.
14. aprilli sündmused toimusid järgmiselt. Äripäeval oli 16. aprilli lehes plaanis avaldada arvamusliidrite kommentaarid teemal, kas eestlasi peaks kutsuma üles tarbima või mitte. Vaatasime peaministri päevakavast, et Ansip külastab 14. aprillil Krimeltet ja selle külaskäigu ajal on väga hea võimalus küsida ka peaministri arvamust nimetatud teemal. Peaministri büroo oli ka see, kes kutsus pressi peaministri visiiti vaatama ja kajastama.
Üritus nägi välja nii, et esmalt tegid Ansip ja Krimelte juhid tehases ringkäigu. Ajakirjanike jaoks oli pandud paika aeg 12.30, siis sai esitada asjaosalistele küsimusi. Meie ajakirjanik küsis ürituse alguses Ansipi nõuniku käest, et kas ta võib hiljem küsida Ansipilt kommentaari ühel teisel teemal. Nõunik vastas, et ikka saab. Peale Äripäeva ei olnud mitte ühtegi ajakirjanikku sellele üritusele tulnud. Seega oli pressiga suhtlemiseks mõeldud aeg meie ajakirjaniku päralt. Juhin veel tähelepanu, et selle aja oli paika pannud peaministri büroo ning sellest ka ajakirjanikke teavitanud.
Kui ringkäik sai läbi, siis soovis Äripäeva ajakirjanik kasutada ürituse kavas olnud küsimuste esitamise aega ning järgnes peaministrile ja Krimelte juhtidele ühte nõupidamisruumi ja esitas oma küsimused tarbimise kohta. Peaminister neile vastas, ajakirjanik võttis selle linti.
Kui ajakirjanik hakkas intervjuud lõpetama, siis otsustas Ansip ise hakata rääkima Krimeltest, asus neid ja ABBd kiitma ning ütleski need kuulsad laused, mis ilmusid meie online-uudises ja leidsid palju vastukaja.
Kokkuvõtvalt. Peaminister kutsus ajakirjanikud vaatama, kuidas ta külastab Krimeltet, lubas konkreetsel ajal vastata ajakirjanike küsimustele. Äripäeva ajakirjanik läks kohale. Ütles ürituse eel peaministri nõunikule, et soovib peaministri kommentaari hoopis ühel teisel teemal, ootas ära, millal jõuab kätte nn pressikonverentsi aeg. Esitas oma küsimused, sai vastused. Ei provotseerinud peaministrit ning ei palunud temalt kommentaari äriliidrite naiste rindade kohta. Peaminister võttis selle teema ise üles enda initsiatiivil.
Alljärgnev on peaministri pressibüroo poolt Õhtulehele antud selgitus juhtumist.
"Kindlasti ei öelnud peaminister, et ettevõtjatena laialt tuntud Urmas Sõõrumaa või Oliver Kruuda pole tegijad,” teatas valitsuse meedianõunik Liina Lepik, lisades, et Sõõrumaaga seotud ettevõtted on andnud tööd enam kui kümnele tuhandele töötajale, Kruuda aga on viinud uuele tasemele suure osa meie toiduainetetööstusest.
Lepikuga suhelnud Õhtulehe ajakirjaniku kinnitusel Lepik tunnistas, et Äripäeva ajakirjanik tsiteeris Ansipit küll õigesti, kuid paraku olevat mulje vildakaks jäänud.
“Ometi võis ajakirjaniku käsitlusest jääda mulje, nagu ei hindaks peaminister Sõõrumaad ja Kruudat ettevõtjana, ehkki peaministri kriitika oli suunatud teistest suurtest ettevõtjatest vaikivatele ajakirjanikele,” märkis Lepik. “Peaminister ei pidanud vajalikuks jätkata pärast ajakirjaniku käsitluse ilmumist viljatut diskussiooni ajakirjanikuga, ta selgitas ülalkirjeldatut telefonitsi Sõõrumaale ja Kruudale kinnitades, et hindab neid ettevõtjatena kõrgelt.”
“Aeg sellise asjasse mittepuutuva kommentaari küsimiseks oli äärmiselt ebasobiv - enam kui miljardi kroonise aastakäibega ettevõtte juhtkond pandi lihtsalt ajakirjaniku poolt ootama,” rääkis meedianõunik, et peaminister soovitanud ajakirjanikul kirjutada pigem Krimeltest. “Ta juhtis tähelepanu asjaolule, et maailma mastaabis suurtest Eesti ettevõtetest meie lehed ei kirjuta, teatakse vaid üksikute ettevõtjate nimesid.”
Kus siis pressiesindaja vassib?
Pressiesindaja tunnistas, et peaministrit on tsiteeritud Äripäeva ajakirjaniku poolt täpselt.
Uudises olnud peaministri tsitaat oli järgmine: "Kui inimesed loevad vaid Kroonikat või vaatavad mingisuguseid telekanaleid, siis kes nende arvates Eestis tegijad on? Nende arvates on tegija Sõõrumaa, Kruuda, kes annab Pingile Porche ja Kilk. Üldiselt on tegija see vend, kelle abikaasal on silikoonrinnad ja kes end üle nädala Kroonika veergudel eksponeerib," ütles Ansip.
Esimene vale peaministri pressiesindaja jutus. Ta ütleb, et tsitaat oli täpne ja samas ütleb, et "Kindlasti ei öelnud peaminister, et ettevõtjatena laialt tuntud Urmas Sõõrumaa või Oliver Kruuda pole tegijad."
Pressiesindaja loodab, et lugejad ja kuulajad ei otsi üles algmaterjali ehk ei vaata sealt Ansipi tsitaati üle. Nii ta saabki vassida ja öelda, et peaministri öeldu ei käinud Sõõrumaa ja Kruuda kohta.
Edasi. Pressiesindaja hinnangul jättis ajakirjanik õige tsiteerimisega peaministrist vale mulje. Seda väidet on raske kommenteerida. Kas ajakirjanik oleks pidanud siis peaministri tsitaati muutma? Äkki töötab valitsusliit välja mingi konkreetse määrus, kus on täpselt kirjas, et millised peaministri suust lipsavad sõnad või väljendid või ärimeeste nimed tuleb mõnede teistega asendada, et peaministrist ei jääks valet muljet. Kusjuures see ei ole esimene taoline juhtum kui Ansip esineb ja hiljem helistab pressiesindaja ajakirjanikule ning palub mõnda tsitaati mitte kasutada, sest peaminister ei mõelnud nii nagu ta ütles. Oleme Äripäevas seda ka varem kogenud.
Huvitav on veel see, et mis asi see "vale mulje" pressiesindaja arvates õieti on?
Tegelikult on ju kogu probleem selles, et kõigile lugejatele jäi peaministrist õige mulje, aga seda ei taha peaministri pressiesindaja ega peaminister ise tunnistada. Peaminister tegi end lolliks ja nüüd on vaja leida süüdlane. Loomulikult sobib selleks kõige paremini ajakirjanik. Kuna aga peaministri jutt võeti linti, siis ei saa pressiesindaja ka väita, et ajakirjanik oleks olnud tsiteerimisel ebatäpne ning nii tulebki hämada ja loota, et algset uudist ei ole paljud lugenud ning ei mäleta täpselt.
Aga anlüüsime peaministri büroo selgitust edasi.
“Ometi võis ajakirjaniku käsitlusest jääda mulje, nagu ei hindaks peaminister Sõõrumaad ja Kruudat ettevõtjana, ehkki peaministri kriitika oli suunatud teistest suurtest ettevõtjatest vaikivatele ajakirjanikele.”
Palun vaadake veel Ansipi tsitaati algses uudises ja lugege seda pressiesindaja selgitust. Nüüd te näete järgmist demagoogiavõtet. On leitud uus vaenlane, kelleks on tublidest ettevõtjatest vaikiv ajakirjanik. Teisisõnu on vaenlaseks ka see sama ajakirjanik, kes tegi oma tööd hästi ja oli peaministrit tsiteerides täpne, kuid ei kajastanud Krimelte tegemisi.
Sarnast demagoogiavõtet kasutas Ansip ka pensionisamba maksete külmutamisel. Siis olid vaenlaseks fondivalitsejad, kes on raha huugama pannud ja nöörivad kliente kõrgete teenustasudega. Hea peaminister aga peatab maksed ja päästab kliendid fondivalitsejate käest.
Ja kui peab paika, et peaminister helistas Sõõrumaale ning Kruudale ja andis mõista, et ajakirjanik on kõiges süüdi, siis nüüd ootaksin ma küll, et Ansip helistaks ajakirjanikule ja vabandaks tema ees, et ta valetas tema kohta Sõõrumaale ja Kruudale.
Aga lähme pressiesindaja selgitustega edasi. See on fatastiline näide demagoogiavõtetest.
"Aeg sellise asjasse mittepuutuva kommentaari küsimiseks oli äärmiselt ebasobiv - enam kui miljardi kroonise aastakäibega ettevõtte juhtkond pandi lihtsalt ajakirjaniku poolt ootama,” selgitas pressiesindaja.
Järjekordne vale ja uus demagoogiavõte ehk muuda vastane ebausaldusväärseks.
Pressiesindaja üritab jätta muljet, et ajakirjanik tuli ebasobival ajal ning suure ettevõtte juhtkond pidi ootama ajakirjaniku järgi. Vaadake kogu seda konstruktsiooni "miljardi kroonise aastakäibega ettevõtte juhtkond pandi lihtsalt ajakirjaniku poolt ootama".
Pressiesindaja proovib miljardeid appi võttes näidata, et ajakirjanik käitus ebaviisakalt ja võrreldes ettevõtte juhtidega on tegemist väheolulise persooniga. Ehk ärge pidage tema tööd tähtsaks - on avalikkusele edastatav sõnum. Kogu see lause on mõeldud selleks, et veelgi tõmmata alla ajakirjaniku usaldusväärsust, et lugeja hakkaks kahtlema ajakirjanikus, mitte aga peaministris.
Tegelikult esitas ajakirjanik oma küsimused just siis, kui ürituse päevakavas oli aeg ajakirjanike küsimustele vastamiseks. Peaministri büroo oli ise selle kohta saatnud välja info, ajakirjanik isegi küsis ürituse alguses selle peaministri nõunikult üle. Ja siis selgub, et pressikonverentsiks mõeldud ajal küsimuste esitamine oli "äärmiselt ebasobiv aeg".
Mina ootan, et peaminister Ansip julgeks tunnistada seda, mida ta välja ütles. Et ta ei ürita end valetamise ja vassimisega välja vabandada ning ei aja enda eksimust ajakirjaniku kraesse. Kui sa julged ettevõtjaid kritiseerida ning nende naiste rindade kohta sõna võtta, siis ole mees ja julge seda ka pärast tunnistada.
Ajakirjaniku töös on see aga tavapärane. Meedias kommentaaridega esinevad inimesed ei saa alati aru oma sõnade mõjust ja siis ongi kõige parem kaitse see, et süüdistatakse ajakirjanikku vales tsiteerimises ja väidetakse, et midagi sellist pole öeldud, kõik on ajakirjaniku tõlgendus ja väljamõeldis. Reeglina see nii ei ole. Lihtsalt kergem on ajada süü ajakirjaniku kaela.
Mind hämmastab aga peaministri pressiesindajate katse kogu juhtum veeretada Äripäeva ajakirjaniku kraesse, justkui oleks ajakirjanik süüdi selles, et peaminister end avalikkuse silmis lolliks tegi. Peaministri büroo kasutab avalikkuse mõjutamiseks demagoogiat ning üritab kogu juhtumi kohta anda valeinfot.
14. aprilli sündmused toimusid järgmiselt. Äripäeval oli 16. aprilli lehes plaanis avaldada arvamusliidrite kommentaarid teemal, kas eestlasi peaks kutsuma üles tarbima või mitte. Vaatasime peaministri päevakavast, et Ansip külastab 14. aprillil Krimeltet ja selle külaskäigu ajal on väga hea võimalus küsida ka peaministri arvamust nimetatud teemal. Peaministri büroo oli ka see, kes kutsus pressi peaministri visiiti vaatama ja kajastama.
Üritus nägi välja nii, et esmalt tegid Ansip ja Krimelte juhid tehases ringkäigu. Ajakirjanike jaoks oli pandud paika aeg 12.30, siis sai esitada asjaosalistele küsimusi. Meie ajakirjanik küsis ürituse alguses Ansipi nõuniku käest, et kas ta võib hiljem küsida Ansipilt kommentaari ühel teisel teemal. Nõunik vastas, et ikka saab. Peale Äripäeva ei olnud mitte ühtegi ajakirjanikku sellele üritusele tulnud. Seega oli pressiga suhtlemiseks mõeldud aeg meie ajakirjaniku päralt. Juhin veel tähelepanu, et selle aja oli paika pannud peaministri büroo ning sellest ka ajakirjanikke teavitanud.
Kui ringkäik sai läbi, siis soovis Äripäeva ajakirjanik kasutada ürituse kavas olnud küsimuste esitamise aega ning järgnes peaministrile ja Krimelte juhtidele ühte nõupidamisruumi ja esitas oma küsimused tarbimise kohta. Peaminister neile vastas, ajakirjanik võttis selle linti.
Kui ajakirjanik hakkas intervjuud lõpetama, siis otsustas Ansip ise hakata rääkima Krimeltest, asus neid ja ABBd kiitma ning ütleski need kuulsad laused, mis ilmusid meie online-uudises ja leidsid palju vastukaja.
Kokkuvõtvalt. Peaminister kutsus ajakirjanikud vaatama, kuidas ta külastab Krimeltet, lubas konkreetsel ajal vastata ajakirjanike küsimustele. Äripäeva ajakirjanik läks kohale. Ütles ürituse eel peaministri nõunikule, et soovib peaministri kommentaari hoopis ühel teisel teemal, ootas ära, millal jõuab kätte nn pressikonverentsi aeg. Esitas oma küsimused, sai vastused. Ei provotseerinud peaministrit ning ei palunud temalt kommentaari äriliidrite naiste rindade kohta. Peaminister võttis selle teema ise üles enda initsiatiivil.
Alljärgnev on peaministri pressibüroo poolt Õhtulehele antud selgitus juhtumist.
"Kindlasti ei öelnud peaminister, et ettevõtjatena laialt tuntud Urmas Sõõrumaa või Oliver Kruuda pole tegijad,” teatas valitsuse meedianõunik Liina Lepik, lisades, et Sõõrumaaga seotud ettevõtted on andnud tööd enam kui kümnele tuhandele töötajale, Kruuda aga on viinud uuele tasemele suure osa meie toiduainetetööstusest.
Lepikuga suhelnud Õhtulehe ajakirjaniku kinnitusel Lepik tunnistas, et Äripäeva ajakirjanik tsiteeris Ansipit küll õigesti, kuid paraku olevat mulje vildakaks jäänud.
“Ometi võis ajakirjaniku käsitlusest jääda mulje, nagu ei hindaks peaminister Sõõrumaad ja Kruudat ettevõtjana, ehkki peaministri kriitika oli suunatud teistest suurtest ettevõtjatest vaikivatele ajakirjanikele,” märkis Lepik. “Peaminister ei pidanud vajalikuks jätkata pärast ajakirjaniku käsitluse ilmumist viljatut diskussiooni ajakirjanikuga, ta selgitas ülalkirjeldatut telefonitsi Sõõrumaale ja Kruudale kinnitades, et hindab neid ettevõtjatena kõrgelt.”
“Aeg sellise asjasse mittepuutuva kommentaari küsimiseks oli äärmiselt ebasobiv - enam kui miljardi kroonise aastakäibega ettevõtte juhtkond pandi lihtsalt ajakirjaniku poolt ootama,” rääkis meedianõunik, et peaminister soovitanud ajakirjanikul kirjutada pigem Krimeltest. “Ta juhtis tähelepanu asjaolule, et maailma mastaabis suurtest Eesti ettevõtetest meie lehed ei kirjuta, teatakse vaid üksikute ettevõtjate nimesid.”
Kus siis pressiesindaja vassib?
Pressiesindaja tunnistas, et peaministrit on tsiteeritud Äripäeva ajakirjaniku poolt täpselt.
Uudises olnud peaministri tsitaat oli järgmine: "Kui inimesed loevad vaid Kroonikat või vaatavad mingisuguseid telekanaleid, siis kes nende arvates Eestis tegijad on? Nende arvates on tegija Sõõrumaa, Kruuda, kes annab Pingile Porche ja Kilk. Üldiselt on tegija see vend, kelle abikaasal on silikoonrinnad ja kes end üle nädala Kroonika veergudel eksponeerib," ütles Ansip.
Esimene vale peaministri pressiesindaja jutus. Ta ütleb, et tsitaat oli täpne ja samas ütleb, et "Kindlasti ei öelnud peaminister, et ettevõtjatena laialt tuntud Urmas Sõõrumaa või Oliver Kruuda pole tegijad."
Pressiesindaja loodab, et lugejad ja kuulajad ei otsi üles algmaterjali ehk ei vaata sealt Ansipi tsitaati üle. Nii ta saabki vassida ja öelda, et peaministri öeldu ei käinud Sõõrumaa ja Kruuda kohta.
Edasi. Pressiesindaja hinnangul jättis ajakirjanik õige tsiteerimisega peaministrist vale mulje. Seda väidet on raske kommenteerida. Kas ajakirjanik oleks pidanud siis peaministri tsitaati muutma? Äkki töötab valitsusliit välja mingi konkreetse määrus, kus on täpselt kirjas, et millised peaministri suust lipsavad sõnad või väljendid või ärimeeste nimed tuleb mõnede teistega asendada, et peaministrist ei jääks valet muljet. Kusjuures see ei ole esimene taoline juhtum kui Ansip esineb ja hiljem helistab pressiesindaja ajakirjanikule ning palub mõnda tsitaati mitte kasutada, sest peaminister ei mõelnud nii nagu ta ütles. Oleme Äripäevas seda ka varem kogenud.
Huvitav on veel see, et mis asi see "vale mulje" pressiesindaja arvates õieti on?
Tegelikult on ju kogu probleem selles, et kõigile lugejatele jäi peaministrist õige mulje, aga seda ei taha peaministri pressiesindaja ega peaminister ise tunnistada. Peaminister tegi end lolliks ja nüüd on vaja leida süüdlane. Loomulikult sobib selleks kõige paremini ajakirjanik. Kuna aga peaministri jutt võeti linti, siis ei saa pressiesindaja ka väita, et ajakirjanik oleks olnud tsiteerimisel ebatäpne ning nii tulebki hämada ja loota, et algset uudist ei ole paljud lugenud ning ei mäleta täpselt.
Aga anlüüsime peaministri büroo selgitust edasi.
“Ometi võis ajakirjaniku käsitlusest jääda mulje, nagu ei hindaks peaminister Sõõrumaad ja Kruudat ettevõtjana, ehkki peaministri kriitika oli suunatud teistest suurtest ettevõtjatest vaikivatele ajakirjanikele.”
Palun vaadake veel Ansipi tsitaati algses uudises ja lugege seda pressiesindaja selgitust. Nüüd te näete järgmist demagoogiavõtet. On leitud uus vaenlane, kelleks on tublidest ettevõtjatest vaikiv ajakirjanik. Teisisõnu on vaenlaseks ka see sama ajakirjanik, kes tegi oma tööd hästi ja oli peaministrit tsiteerides täpne, kuid ei kajastanud Krimelte tegemisi.
Sarnast demagoogiavõtet kasutas Ansip ka pensionisamba maksete külmutamisel. Siis olid vaenlaseks fondivalitsejad, kes on raha huugama pannud ja nöörivad kliente kõrgete teenustasudega. Hea peaminister aga peatab maksed ja päästab kliendid fondivalitsejate käest.
Ja kui peab paika, et peaminister helistas Sõõrumaale ning Kruudale ja andis mõista, et ajakirjanik on kõiges süüdi, siis nüüd ootaksin ma küll, et Ansip helistaks ajakirjanikule ja vabandaks tema ees, et ta valetas tema kohta Sõõrumaale ja Kruudale.
Aga lähme pressiesindaja selgitustega edasi. See on fatastiline näide demagoogiavõtetest.
"Aeg sellise asjasse mittepuutuva kommentaari küsimiseks oli äärmiselt ebasobiv - enam kui miljardi kroonise aastakäibega ettevõtte juhtkond pandi lihtsalt ajakirjaniku poolt ootama,” selgitas pressiesindaja.
Järjekordne vale ja uus demagoogiavõte ehk muuda vastane ebausaldusväärseks.
Pressiesindaja üritab jätta muljet, et ajakirjanik tuli ebasobival ajal ning suure ettevõtte juhtkond pidi ootama ajakirjaniku järgi. Vaadake kogu seda konstruktsiooni "miljardi kroonise aastakäibega ettevõtte juhtkond pandi lihtsalt ajakirjaniku poolt ootama".
Pressiesindaja proovib miljardeid appi võttes näidata, et ajakirjanik käitus ebaviisakalt ja võrreldes ettevõtte juhtidega on tegemist väheolulise persooniga. Ehk ärge pidage tema tööd tähtsaks - on avalikkusele edastatav sõnum. Kogu see lause on mõeldud selleks, et veelgi tõmmata alla ajakirjaniku usaldusväärsust, et lugeja hakkaks kahtlema ajakirjanikus, mitte aga peaministris.
Tegelikult esitas ajakirjanik oma küsimused just siis, kui ürituse päevakavas oli aeg ajakirjanike küsimustele vastamiseks. Peaministri büroo oli ise selle kohta saatnud välja info, ajakirjanik isegi küsis ürituse alguses selle peaministri nõunikult üle. Ja siis selgub, et pressikonverentsiks mõeldud ajal küsimuste esitamine oli "äärmiselt ebasobiv aeg".
Mina ootan, et peaminister Ansip julgeks tunnistada seda, mida ta välja ütles. Et ta ei ürita end valetamise ja vassimisega välja vabandada ning ei aja enda eksimust ajakirjaniku kraesse. Kui sa julged ettevõtjaid kritiseerida ning nende naiste rindade kohta sõna võtta, siis ole mees ja julge seda ka pärast tunnistada.
Ajakirjaniku töös on see aga tavapärane. Meedias kommentaaridega esinevad inimesed ei saa alati aru oma sõnade mõjust ja siis ongi kõige parem kaitse see, et süüdistatakse ajakirjanikku vales tsiteerimises ja väidetakse, et midagi sellist pole öeldud, kõik on ajakirjaniku tõlgendus ja väljamõeldis. Reeglina see nii ei ole. Lihtsalt kergem on ajada süü ajakirjaniku kaela.
teisipäev, 14. aprill 2009
Kes tellib muusika?
Viimaste päevade uudised on tõstatanud taas erakondade rahastamise teema ja näidanud, et Eestis tuleb kiiremas korras hakata täiendama ning parandama parteide rahastamist puudutavaid seadusi. Öeldakse, et kes maksab, see tellib muusika. See põhimõte kehtib aeg-ajalt ka erakondade puhul. Seetõttu on oluline teada, kes ja millistel motiividel on parteisid toetanud.
Läbipaistvus erakondade rahastamisel aitab avalikkusel paremini kontrollida poliitikute otsuseid ning välistada olukorra, kus mõnesaja tuhande kroonine annetus võimul olevale erakonnale võib maksumaksja taskust viia kümned miljonid kroonid või seab mõne ettevõtja huvid kõrgemale avalikest huvidest.
Eilne Postimees kirjutas kütuseärimehe Heiti Hääle plaanist rajada Pakri poolsaarele vedeldatud maagaasi terminal. Pakri poolsaar peaks olema kaitsealune maa, aga kui keskkonnaministri ametit pidas Villu Reiljan, siis otsustati ministeeriumis jätta Natura 2000 kaitsealuste maade nimekirjast välja just Pakri poolsaar. Esialgu oli see piirkond kaitsealuste nimekirjas sees.
Te võite küsida, et mis seos on vedeldatud maagaasi terminali rajamisel ja poliitikute rahastamisel? Väidan, et otsene seos, sest terminali rajav ettevõtja Heiti Hääl on olnud üks Rahvaliidu sponsoreid. Ta on enda või oma firmade kaudu eraldanud Rahvaliidule vähemalt 200 000 krooni.
Heiti Hääl ja Rahvaliit on erakondade rahastamise osas positiivsed näited. Kuna annetus on avalik, siis on ajakirjanikel võimalik esitada küsimusi, asjaosalistel on võimalik neile vastata ning avalikkus saab ise hinnata, kas Pakri poolsaare näol võis olla tegemist Rahvaliidu ja Reiljani tasuga erakonnale tehtud annetuste eest või mitte.
Teine analoogne juhtum oli seotud Kunstiakadeemia ja kinnisvaraettevõtja Märt Vooglaiuga. Reformierakonda rahastaval Vooglaiul õnnestus ilma konkursita anda reformierakondlaste juhitavale kunstiakadeemiale rendile üle 4000 ruutmeetri tühjana seisvat büroopinda Tallinna kesklinnas.
Keskerakond on paistnud silma teistsuguse käitumisega. Eesti erakondadest kõige enam on nemad soovinud juba aastaid oma annetajaid varjata. Eesriideks kasutati Jüri Vilmsi sihtkapitali, mille tegevus oli Keskerakonna tipp-poliitikute kontrolli all ning mis pakkus ettevõtjatele fiktiivseid reklaamilepinguid. Väidetavalt reklaami eest makstud raha rändas erakonna tegevuse toetamiseks.
Selle skeemi tõi eelmisel aastal avalikkuse ette Äripäev ning siis sai selgeks ka toetajate varjamise põhjus. Jüri Vilmsi sihtkapitalile rahaülekandeid teinud ettevõtjatel õnnestus Keskerakonna kontrolli all olnud Tallinna linnas suruda läbi endale soodsaid otsuseid. Sisuliselt kasutas Keskerakond avalikku võimu selleks, et koguda erakonnale raha.
Nüüd ületas Keskerakond taas uudiskünnise ja seekord sellega, et tema toetajate hulgas oli kolm salapärast välismaist ettevõtjat, kelle tausta ja motiivide kohta keeldus erakond andmast igasuguseid selgitusi.
Inimesed, kes teavad Keskerakonnas toimuvast kõike, näiteks endine siseminister Ain Seppik, ütlesid, et seekord ei tea nad midagi ja neid ka ei huvita, mis motiividel erakonda rahastati.
Avalikkus ei tohi leppida Keskerakonna käitumisega, sest see looks ohtliku pretsedendi. Täna toetab Eesti suurimat võimuparteid kaks salapärast slovakkia ärimeest, kellest üks tunnistas avameelselt Eesti Päevalehele, et ootab oma toetuse eest ka vastuteenet kinnisvara valdkonnas.
Homme toetab aga Keskerakonda võib-olla mõni Venemaa võimuparte haardes olev oligarh ning vastuteened pole enam võib-olla seotud ärisuhetega.
Viimased Riigikogu valimised näitasid hästi, et parteide valimiskulutuste suuruse ja Riigikogu kohtade arv olid omavahel seotud. Seetõttu tasub olla ka väga ettevaatlik parteidele tehtud välismaiste annetuste osas ning sulgeda kõik seaduseaugud, mis võimaldavad rahastajaid peita. Näiteks tuleb muuta avalikuks ja ka rangemaks erakondade juures tegutsevate sihtasutuste aruandlus. Välismaiste annetajate puhul on aga oluline nõuda, et lisaks nimele oleks aruandes olemas ka ülevaatlik ja täpne info selle isikuga seotud ettevõtetest ning teistest organisatsioonidest.
pühapäev, 12. aprill 2009
Mõistlik kompromiss Heldur Meeritsalt
Heldur Meerits pakkus laupäeval Kuku raadio Keskpäevatunnis väga hea kompromissi valitsusliidule teise pensionisamba maksete külmutamiseks. Las nad peatavad riigi panuse, kuid võimaldagu inimesel soovi korral ise edasi investeerida ja mitte ainult 2% vaid kokku 6%. Kui riigil pole raha oma lubaduse täitmiseks, siis ärgu tehku otsust oma kodaniku eest. Jätku kodanikule vabad käed otsustamiseks.
Meie pensionisüsteemi suurim probleem on jäikus. Reformi põhialuste kirjutajad olid veendunud, et nemad teavad kõige paremini, kuidas asjad peavad käima ning inimestele ei tohi anda otsustusvabadust. Nüüd võiks vältida selle sama reha otsa astumist ja lubada inimestel ise otsustada, kas jätkavad makseid ning kui suures ulatuses. Saan aru, et selline vabaduse andmine võib kahandada tulu- ja käibemaksulaekumist ning see võib-olla üks põhjus, miks riik kulmutab ka inimeste enda panuse sundkorras kaheks aastaks.
Meie pensionisüsteemi suurim probleem on jäikus. Reformi põhialuste kirjutajad olid veendunud, et nemad teavad kõige paremini, kuidas asjad peavad käima ning inimestele ei tohi anda otsustusvabadust. Nüüd võiks vältida selle sama reha otsa astumist ja lubada inimestel ise otsustada, kas jätkavad makseid ning kui suures ulatuses. Saan aru, et selline vabaduse andmine võib kahandada tulu- ja käibemaksulaekumist ning see võib-olla üks põhjus, miks riik kulmutab ka inimeste enda panuse sundkorras kaheks aastaks.
Keskerakond või jääkaru? Postimehe otsus jääb arusaamatuks
Laupäeva hommikul käisin postkastist lehti võtmas suure huviga, sest neljapäeva õhtul oli Keskerakond avaldanud oma rahastajate seas kolm suhteliselt tundmatut välismaalast ning põhjalikematest selgitustest erakonna juhid keeldusid. Mõnus väljakutse igale ajakirjanikule, selgitada välja põhjused, miks Eesti populaarsemat parteid rahastati ja kes rahastas.
Olin üllatunud ja võib öelda, et ka pettunud, sest Postimees otsustas teemast vaikida. Päevalehes oli aga Keskerakonna toetamine põhiteema ja ajakirjanikud olid saanud lehte ka intervjuu ühe salapärase rahastajaga. Postimehe põhiteemaks oli sel laupäeval jääkaru jõudmineTallinna loomaaeda ning valitsusliidus toimuv.
Ma ei tea miks Postimees otsustas Keskerakonna rahastajate teemat mitte kajastada. Arvan aga, et nad oleksid pidanud seda tegema, sest tegemist on olulise teema ja probleemiga. Esiteks ei saa olla nii, et erakond ise keeldub igasugustest selgitusest oma toetajate kohta. Teiseks, välismaalaste annetustesse ei saa suhtuda ükskõikselt. Esimeses kvartalis eraldavad raha kaks slovakki, teises kvartalis aga võibolla kaks vene oligarhi.
Olin üllatunud ja võib öelda, et ka pettunud, sest Postimees otsustas teemast vaikida. Päevalehes oli aga Keskerakonna toetamine põhiteema ja ajakirjanikud olid saanud lehte ka intervjuu ühe salapärase rahastajaga. Postimehe põhiteemaks oli sel laupäeval jääkaru jõudmineTallinna loomaaeda ning valitsusliidus toimuv.
Ma ei tea miks Postimees otsustas Keskerakonna rahastajate teemat mitte kajastada. Arvan aga, et nad oleksid pidanud seda tegema, sest tegemist on olulise teema ja probleemiga. Esiteks ei saa olla nii, et erakond ise keeldub igasugustest selgitusest oma toetajate kohta. Teiseks, välismaalaste annetustesse ei saa suhtuda ükskõikselt. Esimeses kvartalis eraldavad raha kaks slovakki, teises kvartalis aga võibolla kaks vene oligarhi.
neljapäev, 9. aprill 2009
Kaks juhti, kel pole väärilist mantlipärijat
Sattusin lugema kahte sarnast uudist. Üks ilmus täna Päevalehes ja teine Äripäevas. Päevalehe uudises oleva juhi toetusprotsent oli vist 99,9. Äripäeva uudises oleva juhi oma ei tule tõenäoliselt eelolevatel valimistel palju väiksem. Ise arvan, et konkurents juhi valimistel tuleks Eesti olulisemale ettevõtlusorganisatsioonile ainult kasuks. Selle arvamuse kujunemisele on aidanud kaasa viimaste kuude uudised senise juhi tegemistest ja väljaütlemistest.
Tellimine:
Postitused (Atom)