Õnneks midagi ka vahelduseks loosungitele

Hariduse rahastamine on teema, millega erinevad poliitikud üritavad populaarsust võita. Kindlasti saame algavas valimiskampaanias kuulda valimisloosungeid, mis lubavad haridusele tehtavaid kulutusi suurendada, kuid vähem saame lugeda ideedest, kust see täiendav raha soovitakse võtta.
Seetõttu on mind viimastel päevadel üllatanud positiivselt justiitsminister Rein Lang ja haridusminister Tõnis Lukas. Mõlemad poliitikud on oma väljaütlemistega suutnud hariduse rahastamise teema muuta loosungite hõikamisest sisutihedaks aruteluks.

Rein Lang julges möödunud neljapäeval toimunud valitsuse pressikonverentsil oponeerida tasuta kõrghariduse eest seisjatega ning juhtis tähelepanu olulistele argumentidele.Esiteks ei ole olemas tasuta lõunaid. Kui riik pakub osale kodanikest kõrgharidust tasuta, peame arvestama, et selle maksavad kinni solidaarselt kõik maksumaksjad. Ehk nagu Lang ütles - kui keegi seab ülla eesmärgi suunata haridusse täiendavalt 1,5 miljardit krooni, peab ta ka vastama, kust ja kelle arvelt see raha tuleb.

Teine teemade ring puudutab seda, mida saab maksumaksja vastu, kui ta pakub osadele inimestele tasuta koolitust. Lang rääkis, et mitte kedagi ei saa teha sunnismaiseks, kui ta omandab Eestis hariduse. Ta võib tööle minna Prantsusmaale, Iirimaale, Norrasse, kuhu iganes. Ja seetõttu tekib küsimus, kas tõepoolest peab ühiskond välismaale tööle minevate kodanike kõrghariduse täielikult kinni maksma.
Näiteks arstid nõuavad häälekalt tervishoiusüsteemi lisaraha ähvardades muidu minna tööle rikastesse Euroopa riikidesse. Töökohavalik peab loomulikult olema igale inimesele vaba, kuid samas on välismaale tööle minevaid spetsialiste koolitanud riigil õigus nõuda nende koolitamiseks kulutatud rahast vähemalt osa tagasi. Eesti maksumaksja ei pea koolitama tööjõudu rikka Norra või Soome tarbeks.

Kolmas kõrghariduse tasuliseks muutmise argument puudutab võrdsust. Suur osa noori maksavad praegu ise või siis maksavad nende vanemad kinni kõrghariduse omandamise. Nende jaoks ei eksisteeri tasuta kõrgharidust. Selleks, et enda õpinguid rahastada tuleb kooli kõrvalt käia tööl ja see on üks põhjus, miks paljud jätavad kõrghariduse omandamise pooleli. Tallinna Tehnikaülikoolis katkestab õppetöö umbes kolmandik üliõpilastest.Seetõttu oleks aus, kui praegu tasuta kõrgharidust omavad noored võtaksid mingi osa kuludest enda kanda ning praegu enda hariduse eest ise maksvate üliõpilaste rahaline koormus väheneb.

Kõrghariduse tasuliseks muutmise vastastel on samuti tugevaid argumente. Näiteks võib halveneda hariduse kättesaadavus vaesematele peredele, suureneda veelgi lõhe erineva sissetulekuga inimeste vahel.
Need vastuargumendid aga ei tähenda, et tasuline kõrghariduse idee tuleks kohe kõrvale heita. Üks võimalus saada haridussüsteemi raha juurde on see, kui kõik tudengid osagi nende harimiseks kulutatavatest summadest tasuvad ise, mitte ei kanna seda kogu koormat umbisikuline maksumaksja.

Seetõttu on positiivne haridusminister Tõnis Lukase algatus. Ta pakkus välja ühe idee, kuidas neid eespool kirjeldatud probleeme lahendada. Minu hinnangul on sellel ideel jumet, sest on heaks kompromissiks tasulise kõrghariduse toetajate ja vastaste jaoks.
Lukase idee kohaselt oleks kõrghariduse omandamine noorele inimesele tõesti tasuta ehk tema ideed rakendades ei saa väita, et hea hariduse saamine muutub vaesematele inimestele kättesaamatumaks.
Samas pakub Lukas välja, et kui sa oled riigi kulul hariduse omandanud ja läinud pärast ülikooli lõppu tasuvale tööle, siis hakkad sa oma sissetulekust maksma väikese osa ühiskonnale sihtotstarbeliselt tagasi ja toetad neid noori, kes on alles oma haridustee alguses.
Ootuspäraselt sai Tõnis Lukase ettepanek palju kriitikat. Küll öeldi, et tegemist on pooliku lahendusega, küll nõuti täpseid arvutusi. Aga on väga hea, et haridusminister ei tulnud välja lõplikku lahendusega ning ei otsustanud haridussüsteemi täiendava raha leidmist kuskil kabinetivaikuses. Kõigile neile, kes tormasid Lukast materdama, on mul üks palve. Olge konstruktiivsed. Enne Lukase ideele ei ütlemist mõelge korraks, kas teil endil on parem lahendus. Kui ei ole, siis on targem olla vait, sest Eesti elu paremaks muuta lubavaid loosungeid peame lugema niigi liiga sageli.

Valijal on lühike mälu, õnneks ajakirjanikul mitte

Viimasel nädalal palju vastukajasid tekitanud IRLi kampaania-küsitlus on piinlik küll. Esiteks, piinlik seetõttu, et IRLi juhid ei julge avalikkusele tunnistada, et tegemist on valimiskampaania ühe osaga. Olen ise näinud Ene Ergma ja Mart Laari selgitusi, need on ikka väga magedad. Teiseks, IRL arvab, et valija on lühikese mäluga ning seetõttu võib valetada.
Ühe vale tõi hästi tänases raadiosaates välja Kalle Muuli. IRL väidab oma küsitlusankeedis, et tema valitsuses oleku ajal on pensionid 44% tõusnud, aga sellest väitest on jäänud ära ainult kaks sõna ning seetõttu on IRLi väide ka vale. Õigem oleks sellesse ankeeti kirjutada, et sõltumata IRLi püüdlustest on praeguse valitsusliidu ajal pensionid tõusnud, sest nagu Muuli meenutas, siis oli IRL eesotsas Mart Laariga see, kes pidas kriisiajal vajalikuks ka pensionide kärpimist.
Kuniks ajakirjanike mälu on pikem keskmise valija mälust, võiks poliitikud oma kampaaniates valetamist vältida. Laar peaks ju seda oma pikast poliitiku-karjäärist hästi teadma, et valel on lühikesed jalad.

IRLiga veel üks naljakas juhtum sellest nädalast, mis näitab, et see erakond ei soovi avalikkusele rääkida asjadest nii nagu need on. Saime nädala esimesel poolel vihje, et IRL on oma maja müüki pannud, et saada raha valimiskampaania kulude katmiseks. Ajakirjanik küsis IRLilt kommentaari ja algas üks häma. Ken-Marti Vaher, kes võiks olla IRLis selles küsimuses kõige paremini informeeritud, ei tahtnud esimese hooga üldse midagi teema kohta öelda ja suunas ajakirjaniku pressinimese poole. Kui Eesti Päevaleht sel nädalal uudise avalikuks tegi, siis asus IRL rääkima, et müügi põhjus pole mitte raha, vaid pigem see, et maja on IRLile jäänud lihtsalt kitsaks. Ei usu ma mitte kuidagi seda põhjendust. Kui see nii oleks, siis saanuks IRLi esindajad seda ka kohe öelda. Tõenäoliselt juhtus nii, et IRL hakkas saama ajakirjanikelt päringuid Keskerakonnas ja Reformierakonnas ringleva info kohta IRLi maja müügist. Tehti kiiresti mõned kriisikoosolekud, et mõelda välja sobilik põhjendus. Rahahäda ja selle lahendamine maja müügiga poleks erakonna mainele võibolla kõige paremini mõjunud. Nii jõutigi põhjenduseni, et maja on lihtsalt jäänud kitsaks.

IRL on kahjuks läinud valimiste eel pooltõdede rääkimise ja hämamise teed. Tõenäoliselt on põhjuseks hirm, et IRL võib teha uutel valimistel kehvema tulemuse ehk saada riigikogus senisest vähem kohti ning Reform võib teha parema tulemuse ehk saada rohkem kohti.

Luik ja Schibsted valmistavad ette vangerdusi Eesti meediaturul

Informeeritud allika käest laekus Äripäeva ajakirjanikule info, et Ekspress Grupi suuromanik Hans H. Luik ja norrakate Schibsted peavad praegu läbirääkimisi. Võimalik, et nende kõneluste tulemusena toimuvad juba sel aastal mõningad vangerdused Eesti meediaturul.

Kahjuks ei ole see allikas nii hästi informeeritud, et teaks kõneluste sisu. Pakun mõned spekulatsioonid, mille üle Luik ja norrakad võivad kõnelusi pidada.

1. Luik loobub osalusest Õhtulehes ja samas saab endale Schibstedi osaluse Ajakirjade Kirjastuses. See tehing tundub kõige tõenäolisem.
Õhtulehes ja Ajakirjade Kirjastuses jagunevad praegu Ekspress Grupil ja norrakate Eesti Meedial osalused võrdselt. Kunagi oli taoline turu jaotamine mõistlik, kuid nüüd on olukord muutunud. Eesti Ekspress on koos välimuse värskendamisega muutnud ka oma sisukontseptsiooni ja pigem asunud konkureerima Õhtulehega. Õigem oleks öelda, et on asunud täitma seda tühimikku, mille Õhtuleht on jätnud vabaks. Ekspress Grupi seisukohast võiks olla mõistlik loobuda osalusest Õhtulehes ning üritada siis Õhtulehelt ka lugejaid ja tellijaid ära tõmmata.
Ajakirjade Kirjastuse Ekspress Grupi kontrolli alla liikumise poolt räägib see, et ajakirjad pole Schibstedi jaoks olnud oluline valdkond. Schibstedi lipulaevadeks on Norras ja Rootsis tabloidid ning seetõttu on taolisest vangerdusest huvitatud mõlemad pooled. Osaluse müügist Õhtulehes poleks aga huvitatud Schibsted. Seega võib olla norrakate tingimuseks, et kui Luik tahab müüa Ekspress Grupi osaluse Õhtulehes, siis peab ta ostma Eesti Meedialt ära osaluse Ajakirjade Kirjastuses.
Võimalik, et kõnelused puudutavad aga ainult ühte ühisfirmat ning siis on selleks Õhtuleht.

2. Osaluse müük Eesti Päevalehes?
Luik on viimasel ajal soovinud Päevalehes muutusi, kuid pole nende muutuste tegemiseks leidnud ühist keelt kaasomaniku Jaan Manitskiga, kes on näiteks pannud veto Luige plaanidele teha muutusi Päevalehe juhtkonnas. Teisalt pole Manitski olnud ka nõus oma osalust müüma Luigele, et viimane saaks Päevalehega tegutsemiseks vabad käed.
Arvestades Manitski-faktorit ja Päevalehe kehva äriseisu, siis võiks Luik olla huvitatud osaluse müügist. Häda aga selles, et Postimehel pole mingit huvi selle osaluse ostmise vastu. Postimehe positsioon on praegu piisavalt tugev ja väiksema konkurendi ostuks pole mingit vajadust.

3. Schibsted müüb Ekspress Grupile Kanal2?
Viimase aasta jooksul on meediaringkondades liikunud jutud, et Schibsted plaanib väljuda Eestis teleturult ja on huvitatud loobuma Kanal2st. Kui need jutud peavad paika, siis tõenäoliselt ei oleks aga ostjaks Ekspress Grupp, kellel ei ole selleks raha. Kui müügisoov oleks tõsine, siis tõenäoliselt pakuksid norrakad Kanal2 ka Äripäeva omanikele Bonnieritele. Kanal2 müügi vastu on kindlasti aga Schibstedi kohapealsed juhid eesotsas Mart Kadastikuga, kellele teleäri on südamelähedane. Lisaks võtab tele ka üha suuremat tükki reklaamiturul.

4. Tõenäoliselt ei puuduta kõnelused ka Postimehe või Eesti Ekspressi müüki.
Eesti Ekspress on viimane, mida Luik on valmis müüma, sõltumata sellest, millised on nädalalehe majandustulemused. Postimehe müügiks pole aga norrakatel mingit vajadust ja sarnaselt Kanal2-le pole ka Luigel piisavalt raha, et Eesti suurimat päevalehte osta. Luige ja norrakate vahel peetavatel kõnelustel on ikkagi Luik pigem müüja poolel ja norrakad ostja rollis.

5. Luik müüb maha Delfi?
Delfi eest makstud kõrge hind ja selle tehinguga võetud laenukoorem on pannud Luige aktiivselt tegutsema. Delfis toimuv on muutunud Luigele esimeseks prioriteediks ning ta lööb igapäevaselt aktiivselt kaasa Delfi tegemistes. Lisaks kõigele läheb Delfil ka reklaamiturul praegu hästi.
Delfi müük oleks ka liiga suur hoopi Luige ego pihta, sest näitaks teda ebaõnnestujana. Delfi ost küll tekitas Ekspress Grupile probleeme, kuid samas on Luige jaoks praegu ka kõige suuremaks võimaluseks. Sellest kanalist ta ei loobu. Tuleb ka arvestada, et Delfist ja/või Eesti Ekspressist loobumisega kaotaks Luik tuntavalt oma mõjuvõimu Eestis. Seda ta kindlasti väldib.

Miks ma ei kummarda mõne kodumaise ettevõtja ees?

Kui Oliver Kruuda teatas hiljuti, et müüb kommitootja Kalev välismaalastele, siis mitmed äriliidrid ütlesid tehingut kommenteerides, et neil on kahju, et taas üks ettevõte läheb välismaalaste omandusse ja Eestis ei hinnata piisavalt kohalikke ettevõtjaid. Täna kuulsin taas sarnast kurtmist, et Äripäev ei seisa kohalike ettevõtjate selja taga ning ei toeta neid, vaid vastupidi, materdab ja kritiseerib.

Mulle on jäänud mulje, et nutulaul kohalike ettevõtjate ebapiisavast toetamisest poliitikute, meedia või siinsete pankade poolt on tihti mõne ebaõnnestunud või ebaeetilise tehingu välja vabandamiseks.

Heaks näiteks on see sama Kalevi müük. Oliver Kruudat nõustavad PR-spetsialistid hakkasid kohe pärast müügitehingu avalikustamist plaanipäraselt edastama kohalike ettevõtjate kommentaare, millede eesmärk oli luua Kruuda jaoks positiivne foon avalikkuse silmis. Kusjuures kõik kommenteerijad olid sama PR-firma kliendid, mida kasutas ka Oliver Kruuda.Näiteks kütuseärimees Heiti Hääl kurtis, et Kruuda pidi kommitööstusest loobuma seetõttu, et skandinaavlastele kuuluvad pangad käituvad halastamatult ja ei toeta kohalikku ettevõtlust. Praamikuningas Vjatšeslav Leedo kiitis Kruudat, kui suurt maksumaksjat. Samas „unustas“ mainimata, et Kruuda ettevõtted on pikka aega olnud kroonilised maksuvõlglased ning suur tööandja on juba enam kui aasta oma pankrotistunud meediafirma töötajatele võlgu palgaraha. Kruudale üle 100 miljoni krooni laenanud Marcel Vichmann teadis rääkida, et emotsionaalselt oli Kalevist loobumine Kruuda jaoks väga raske otsus.

See kõik oli tegelikult üks suur meediakampaania. Ärge laske end petta juttudest, justkui Kalevi müük oleks olnud mingi dramaatiline otsus Eesti kapitalisti jaoks, keda tõukas müügitehingule see, et Eestis on kohalikul ettevõtjal väga keeruline äri ajada. Kruuda PR-firma üritas veenda avalikkust, et Kalevi müügi põhjusteks olid poliitikute ebapiisav toetus kohalikele ettevõtjatele, eestimaise kapitalisti pidev peksmine meedia poolt ning skandinaavlastele kuuluvate pankade hoolimatus ja ükskõiksus eestlastest omanike hea käekäigu vastu.

Kui Kruuda oleks soovinud patrioodina Eesti tööstust edasi arendada, siis oleks ta saanud seda teha. Kruuda otsustas Kalevi ja ka piimatööstuse Tere ära müüa aga juba kolm aastat tagasi ning lootis teenida korraliku tulu, mille plaanis edasi suunata kinnisvarasektorisse ja meediaärisse. Targa ettevõtjana tabas ta väga hästi ära kahe tööstuse õige müügihetke. Kruuda kahjuks käis aga ostjale tehing üle jõu.

Praegu oli Kruuda lihtsalt sundseisus ja pidi midagi müüma. Sellesse olukorda ei pannud teda aga pankurid, ajakirjanikud või poliitikud. Sellesse keerulisse olukorda sattus ta tänu enda tegevusele ja otsustele. Eestis ei suhtuta kohalikke ettevõtjatesse sugugi halvasti või välismaalastesse põhjendamatult hästi. See on müüt, mida üritavad levitada need kohalikud ettevõtjad, kes on mingite tehingute tõttu saanud meedia käest valusalt hammustada.

Mul endal on näiteks raske tunnustada Vjatšeslav Leedot praamiäri eest, sest oma impeeriumi lõi ta maksumaksjale mütsi pähe tõmmates, tulles sisuliselt maksumaksja enda rahadega maksumaksjale kosja. Keeruline on ka tunnustada Marcel Vichmanni Daiwa afääri eest, millega sõideti üle Hoiupanga väikeomanike huvidest või ka tema bussifirma poolt riigilt dotatsiooni saamiseks kasutatavate alatute võtete eest. Suhtun ametnikele meelehea pakkumisesse ühtemoodi taunivalt sõltumata sellest, kas pakkujaks on välismaise omaniku käes oleva ettevõtte või kohalikule kapitalistile kuuluva firma juht. Raske on mul avaldada ka tunnustust Heiti Häälele Paldiski elanike elukeskkonda halvendanud kütuseäri eest.On loomulik, et ka kohalikud suurettevõtjad ootavad tunnustust ja neid häirib nende aadressil tehtav kriitika.

Samas tuleks aga neil endil aeg-ajalt vaadata peeglisse ja mõelda, kuidas nad näiteks ise on eestlastest väikeomanike ehk kaasaktsionäridega käitunud. Eesti ettevõtjate tümitamist on näiteks Äripäevale heitnud ette Ekspress Grupi suuromanik Hans H. Luik. Talle meeldib sageli meedia ülekohtust ehk meediapeksust rääkides tuua näiteks Hansapanga eksjuhti Indrek Neiveltit. Postimees ja Äripäev olid Luige väitel need ajalehed, kelle pärast muutusid Neivelti juuksed halliks. Samas unustab Luik meediakriitikat tehes mainimata Neivelti skandaali tagamaad ehk põhjused, miks sattus Hansapanga tollane juht negatiivse kangelasena ajalehtede esiküljele.

Väike meenutus. Olles Hansapanga aktsionär üritas Indrek Neivelt panga väikeomanike arvelt teenida ehk kasutas ära siseinfot eesmärgiga rikastuda. Neivelt pääses karistusest ainult tänu sellele, et Eesti seadusandlus oli sel ajal siseinfo kasutamise osas puudulik ja auklik ning ta oskas neid auke ära kasutada.

Või võtame teiseks näiteks Oliver Kruuda ja meenutame, kuidas ta ise kohtles Kalevi börsil oleku ajal kaasaktsionäre. Börsil olles paistis Kalev silma sellega, et väikeaktsionäridel oleks võimalikult keeruline saada operatiivset infot ettevõtte majandusseisust. Kalev avaldas oma majandustulemused viimasel minutil ja koguni bluffis oma majandusnäitajatega. Kruuda ise ei paistnud börsifirmat juhtides silma lugupidava käitumisega teiste eestlastest ettevõtjate suhtes.

Kui suurettevõtja soovib ühiskonna austust, siis peab ta ka ise pingutama ja austama teisi. Olgu nendeks väikeomanik, töötajad, äripartnerid, võlausaldajad või maksumaksjad. Tuleb loobuda eelarvamusest, et eestlasest ettevõtjatele tehakse liiga ja välismaiseid investoreid soositakse. Hinnanguid konkreetsetele ettevõtjatele antakse ikkagi nende tegemiste ja otsuste, mitte aga kodakondsuse järgi.

Millal korraldab rahvusooper kontserdi tapjate ja vägistajate toetamiseks?

Postkasti potsatas alljärgnev pressiteade.
"Rahvusooper Estonia on otsustanud korraldada armastatud laulja Voldemar Kuslapi toetuseks kontserdi "Meeletu rüütel". /---/ Kõik kontserdile tulijad saavad Estonia kassast osta kupongi minimaalväärtusega 150 kr. /---/ Toetusraha saab ka üle kanda Estonia Seltsi kontole 100 220 629 25007, märksõna "Kuslap". Teatrijuht Aivar Mäe sõnul ajendas toetuskontserti korraldama pettumine Eesti kohtusüsteemis. "Me oleme pettunud selles, kuidas antud kohtulahend tuli, see on ebaõiglane," ütles ta. Voldemar Kuslap mõisteti Harju Maakohtus süüdi kehalises väärkohtlemises, Kuslap ise ennast süüdi ei tunnistanud. Intsident leidis aset 3. aprillil, kui Voldemarv Kuslap üritas korrale kutsuda lärmavaid noori.".

Rahvusooper Estonia "unustas" pressiteatest ära olulise info ehk selle, et korrale kutsumise käigus sai üks noormees kehalise vigastuse ehk jäi väikesest osast näpust ilma. Mul on küll Estonia käitumise pärast piinlik. Sisuliselt nad toetavad oma kontserdiga seda, et inimesel on õigus teisele inimesele tekitada kehavigastusi, kui teda miski asi häirib.

Normaalne oleks olnud nendele noortele kutsuda politsei, mitte aga minna kätega kallale. Täiesti mõeldamatu on aga see, et kätega kallale minekut toetab rahvusooper Estonia oma kontserdiga.

Hoiame kokku, loobume ajakirjanikust Brüsselis

ETV on olnud uhke, et neil on ajakirjanikud Brüsselis ja Moskvas. Tegelikult ei näita meediaväljaande taset mitte väliskorrespondentide arvukus, vaid see, kas nad suudavad pakkuda mingit lisaväärtust uudisteagentuuridele ja välismaistele telekanalitele. Kahjuks ETV seda nädalavahetusel ei suutnud ja maksumaksjale oleks odavam palgata paar inimest Tallinna, kes refereeriksid välispressi kajastusi.
Terve nädalavahetuse pidasid erinevad ELi liidrid nõupidamisi, kuidas finantskriisi süvenemist takistada. ETVst saime selle kohta infot alles esmaspäevastest uudistesaadetest. Nõrk, arvestades, et reporter on Brüsselis kohal.
ETV probleem on mugavuses ja uimasus. Mõni aeg tagasi kritiseerisin siin blogis Aeg Luubist, kes ei suutnud Poola presidendi ja tema saatjatega toimunud katastroofi mõjusid operatiivselt kajastada, vaid oli kinni mitu päeva varem tehtud saate plaanides. Eile näites ETV uudistesaade taas oma mannetust. Nädala olulisem ja võibolla selle aasta üks erakordsemaid ning üllatavamaid ELi majandussündmuseid magati maha nii AKs kui ka nädalat kommenteerivas saates Aeg Luubis. Brüsselis käinud Ligiga saadi intervjuu alles pärast seda, kui mees oli tagasi Tallinnas.

Ka Äripäeva tänases lehes olnud kajastus nädalavahetuse sündmustest polnud kõige parem, sellele võiks anda hinde rahuldav. Oleks pidanud olema intervjuu ja foto erakorralisele nõupidamisele lendava Jürgen Ligiga, lisaks peaminister Ansipi kommentaar sündmustele, toimetuse juhtkiri toimuva kohta jne. Samuti vältima piinlikku viga inflatsioonikriteeriumi kohta. Samas, me vähemalt näitasime teema olulisust sellega, et pühapäevane kohtumine oli tänase Äripäeva esiküljel ja proovisime tuua lugejani maksimaalselt infot, mis pühapäeval oli kättesaadav erinevate agentuuride abil. Postimees pidas vajalikuks teha ainult väike veeruuudis, Päevalehes polnud vist sedagi ning palgalist Brüsseli korrespondenti omava ETV tähelepanu oli jäägitult Moksvas toimunud pidustustel, kuhu mõni riigipea otsustas jätta minemata just Euroopat ähvardava finantskriisi tõttu.

Kui lihtne on meediat rakendada PR-kampaaniat vedama?

Ootan huviga kolmapäeval ja neljapäeval ilmuvaid ajalehti, et näha, kas Eestis on võimalik PR-inimestel panna paberlehed oma pilli järgi tantsima. Täna tuli uudis Kalevi müügi kohta. Seda tehingut kommenteerisid ka mitmed Eesti äriliidrid - Vichmann, Leedo, Hääl. Jätsin need kommentaarid homme ilmuvast Äripäevast välja, sest need kommentaarid saadeti meediaväljaannetele Kruuda pressiesindaja poolt ning tegemist pole ajakirjandusliku materjaliga. Kalevi müügile oli vaja luua Kruuda jaoks soodne foon ning Vichmanni, Leedo ja Hääle kommentaarid olid osa sellest PR-kampaaniast. Huvitav on homme vaadata, kas need kommentaarid ilmuvad mõnes lehes ja kui ilmuvad, siis kas on ka juures märge, et tegemist pole ajakirjaniku tööga, vaid Kruuda pressiesindaja vahendatud tekstidega.

Teine sarnane juhtum sellest nädalast puudutab ühte teist teemat. Äripäevale saadeti eile ühed materjalid. Teema on päevakajaline, konfliktne, prominentne ehk mitu kriteeriumi on täidetud, et sel teemal teha korralik uudis. Plaanisime seda homsesse lehte, aga otsustasime täna loobuda, kuna infot jaganud huvigrupp soovis täpselt dikteerida, mis päeva lehes, millises mahus ja millise nurga alt tuleks teemat hakata kajastama. Nende nägemuse kohaselt pidi esimene uudis ilmuma neljapäeval ning sellele pidid järgnema järgmised lood. Selline koostöö oli aga meile vastuvõetamatu.
Saab näha, kas neil õnnestus leida mõni teine meediaväljaanne, kes täidab selle huvigrupi kõik soovid ja esitab ühe järjekordse PR-kampaania oma lugejatele sõltumatu ajakirjadusliku materjalina.