Äripäev teenis aasta esimese kuue kuuga 68,3 mln kroonise käibe juures 16 000 krooni tegevuskahjumit.
Juunis oli käive 9,4 miljonit ja tegevuskahjum 888 000 krooni. Võrreldes eelmise aasta kuue esimese kuuga on käive langenud 43%. Kõige suurem ca 60%ne kukkumine toimus reklaamitulude segmendis, koolitustulud langesid 57% ja tellimistulud 18%. Kulud on kuue kuuga kahanenud 35% võrra, sh tootmiskulud 50%, tööjõukulud 27% ja muud tegevuskulud 43%.
Midagi on aga ka poolaasta tulemustes head. Juuni näol on tegemist esimese kuuga viimase aasta jooksul, kui Äripäeva tulemus on parem võrreldes sama kuuga aasta tagasi. Vara veel muidugi hõisata, sest tibusid loetakse ka sel aastal meediaturul sügisel. Aga positiivne on ka see, et juuni ning juuli tulemused olid sellised, mida me suutsime viimases selle aasta eelarve prognoosis ka juba õigesti prognoosida.
Lisaks reklaamikäibe langusele on meil sel aastal olnud tõsiseks peavaluks ka tellijate arvu kukkumine. August aga tõotab olla esimene kuu sel aastal, kus ka tellijate arvu peegeldavates numbrites võib näha juba mõningaid positiivseid toone.
neljapäev, 6. august 2009
See ei ole hea ajakirjandus, Kanal2 ja Postimehe näide
Eilses Kanal2 uudistesaates oli üks lõik naabri tiiki uppunud mehest. See uudislõik on näide, kuidas ajakirjanik läheb üle piiri ja käitub alatult. Ajakirjanik üritab küsimuste abil jätta avalikkusele mulje, et uppumises on süüdi mehe ema, kes on joodik. Kusjuures samas uudislõigus ei anta sellele emale endale sõna. Öeldakse lihtsalt, et teda ei olnud kodus.
Eetrisse lasti väga karm süüdistus ühe inimese suhtes - ema süüdistati oma poja enesetapus ning sellele emale ei antud isegi võimalust end kaitsta. Lisaks ei ole tegemist avaliku elu tegelastega ja tõenäoliselt ka intervjuu andnud naabrinaine ei saanud aru, mis tagajärjed võivad tema sõnadel olla. Ajakirjanik käitus ka intervjuu andnud naise suhtes ebaeetiliselt.
Olgu, seda Kanal2 tehtud lõiku ei saagi võibolla pidada ajakirjanduseks, aga veelgi hämmastavam on see, et Postimees tegi samast uudislõigust eile õhtul enda online nupu ja võimendab seda süüdistust. Kui keegi asjaosalistest teeks praegu Pressinõukogule kaebuse Postimehe vastu, siis oleks see Postimehele kindel kaotus, sest vastaspoolele pole sõna antud. Ja ei ole vabandus, et Postimees ise pole uudislõigu autor. Ta peab ka teiste meediaväljaannete infot refereerides järgima head ajakirjandustava ning kontrollima faktid üle.
Eetrisse lasti väga karm süüdistus ühe inimese suhtes - ema süüdistati oma poja enesetapus ning sellele emale ei antud isegi võimalust end kaitsta. Lisaks ei ole tegemist avaliku elu tegelastega ja tõenäoliselt ka intervjuu andnud naabrinaine ei saanud aru, mis tagajärjed võivad tema sõnadel olla. Ajakirjanik käitus ka intervjuu andnud naise suhtes ebaeetiliselt.
Olgu, seda Kanal2 tehtud lõiku ei saagi võibolla pidada ajakirjanduseks, aga veelgi hämmastavam on see, et Postimees tegi samast uudislõigust eile õhtul enda online nupu ja võimendab seda süüdistust. Kui keegi asjaosalistest teeks praegu Pressinõukogule kaebuse Postimehe vastu, siis oleks see Postimehele kindel kaotus, sest vastaspoolele pole sõna antud. Ja ei ole vabandus, et Postimees ise pole uudislõigu autor. Ta peab ka teiste meediaväljaannete infot refereerides järgima head ajakirjandustava ning kontrollima faktid üle.
kolmapäev, 5. august 2009
Seitse põhjust, miks Eesti võib sügisel saada endale uue peaministri
Prognoosin, et veel ainult mõnu kuu on Eesti peaministri nimeks Andrus Ansip. Uude aastasse läheb Eesti ka uue peaministriga. Sellisele võimalusele viitavad eile Rahvusringhäälingu poolt avaldatud Emori küsitluse tulemused.
Alljärgnevalt nimetan seitse põhjust, mis võivad sügisel viia Ansipi valitsusjuhi ametist.
1. Erakonna esimees kaotab usaldust
Reformierakonna populaarsus on kiiresti kukkunud ning trendi murdmiseks peavad nad midagi tegema. Nende suurimaks peavaluks on muutunud erakonna juht Ansip, kelle väljaütlemised ei tekita valijates enam usaldust.
Kindlasti kahandab toetust ka viimaste kuude tegevus riigieelarve kärpimisel, sest valitsuses langetatud otsused seostatakse otseselt peaministri ja tema erakonnaga. Oleks muidugi väike ime, kui praeguses olukorras Reformierakonna toetus hoopis kerkiks.
2. Lahkhelid erakonna sees
Reformierakonna sees ollakse Ansipiga rahulolematud ning populaarsuse langus suurendab rahulolematust veelgi. Osa oravatest näebki lahendusena peaministri vahetust. Lisaks Urmas Paetile ja Rein Langile on hakatud kõnelema ka Kristiina Ojulandist, kui võimalikust Ansipi järglasest. Oluliseks saab Reformierakonna tulemus kohalikel valimistel. Kui ebaõnnestutakse, siis lahkhelid partei sees võimenduvad veelgi.
3. Aeg
Aeg mängib praegu Reformierakonna kahjuks. Riigikogu korralised valimised on 2011. aasta kevadel, mis tähendab, et muutused on vaja teha ära veel selle aasta jooksul. Mida kauem oravad venitavad, seda väiksem on võimalus, et neil õnnestub ülejärgmise aasta kevadeks taas tippvormi saada.
4. Parim võimalus tekib riigieelarve arutelul
Eestis on peaministri vahetamine tülikas ja keeruline protseduur. Reformierakond ei saa ise avaldada oma esimehele umbusaldust. Kõige parem võimalus peaministrit vahetada on sügisel riigikogus toimuv eelarvearutelu. See on annab Reformierakonnale võimaluse juhthobune vahetada teiste parteide kätega, tehes ise näo, et nad seisavad oma põhimõtete eest ja on ühtsena peaministri seljataga.
5. Isamaa ja Res Publica Liidu populaarsuse kasv
Reformierakonnale on oluline, et IRL ei läheks neist avaliku arvamuse uuringutes mööda. Kui see juhtub, siis võib Reformierakonna langus veelgi kiirendada. Tekib uus juhtiv jõud paremal tiival ning see võib motiveerida oravate valijaid paati vahetama. Järgmise aasta sügisel puhkevas valimiskampaanias haaraksid domineeriva positsiooni Keskerakond ja IRL. Sellise olukorra vältimiseks tuleks IRL saata opositsiooni. Reformierakonda võib ka häirida IRLi käitumine. IRL on suutnud väga hästi end distantseerida negatiivsetest otsustest. Näiteks käibemaksumäära tõusu osas hoiti madalat joont, kuigi selle lahenduse pakkus väidetavalt välja just IRL.
IRL võib viimasest avaliku arvamuse küsitlusest saada uut indu senise taktikaga jätkamiseks ja hakkab üha rohkem end vastandama Reformierakonnaga. Hea näide on eurovoliniku valimise ümber toimuv, kus IRL ei taha võtta konkreetset seisukohta ja praeb Reformierakonda mõnuga. Reformierakonnale on häirivaks ka Mart Laari positsioon. Ta ei kuulu valitsusse ja saab seetõttu soleerida ning pakkuda välja lahendusi, mille läbiminek praeguses riigikogus on keeruline.
6. Koostöö Keskerakonnaga
Reformierakonna jaoks oleks sobivaks lahenduseks koalitsiooni moodustamine Keskerakonnaga. Eelmisel korral tõi see edu. Savisaarega koostöö suurimaks takistuseks on aga jälle see sama Andrus Ansip, kes on Savisaarega koostöö välistanud. Keskerakonnal oleks ka praegusel hetkel keeruline tulla peaminister Ansipi valitsusse. Tõenäoliselt oleksid nad aga huvitatud võimuliidust Reformierakonnaga, kui valitsust juhiks mõni teine orav. Arvestades Reformierakonna ja Keskerakonna kohtade arvu, oleks selline koalitsioon mõlemale poolele väga mugav ning tõenäoliselt ka kasulik.
7. Vene keelne valijaskond
Tänu pronksiööle pole Ansip venelaste hulgas populaarne. Uue juhi valimine võib luua Reformierakonnale eelduse suurendada oma toetajaid ka venelaste seas.
Mis võib Ansipil aidata jätkata peaministrina kuni 2011. aasta kevadeni?
Üllatavalt hea tulemus kohalikel valimistel. See vaigistaks erakonna sees lahkhelisid ja ühendaks taas parteid.
IRL, kelle jaoks ei ole valitsuskriis praegusel hetkel kõige paremaks lahenduseks. Nende populaarsus suureneb ja neil pole vaja järske muudatusi. Lisaks on valitsuskriisi puhkemisel oht, et IRL kukub opositsiooni. See teadmine muudab IRLi taltsamaks ja leplikumaks.
Reformierakond võib loota, et majanduskasv taastub järgmisel aastal ning järgmisel aastal koostatava 2011. aasta riigieelarvega suudetakse end taas positiivselt pildile mängida. Valijad unustavad 2009. aasta valusad otsused. Seetõttu oleks Reformierakonna jaoks praegu liiga riskantne esimehe ja peaministri vahetus.
Alljärgnevalt nimetan seitse põhjust, mis võivad sügisel viia Ansipi valitsusjuhi ametist.
1. Erakonna esimees kaotab usaldust
Reformierakonna populaarsus on kiiresti kukkunud ning trendi murdmiseks peavad nad midagi tegema. Nende suurimaks peavaluks on muutunud erakonna juht Ansip, kelle väljaütlemised ei tekita valijates enam usaldust.
Kindlasti kahandab toetust ka viimaste kuude tegevus riigieelarve kärpimisel, sest valitsuses langetatud otsused seostatakse otseselt peaministri ja tema erakonnaga. Oleks muidugi väike ime, kui praeguses olukorras Reformierakonna toetus hoopis kerkiks.
2. Lahkhelid erakonna sees
Reformierakonna sees ollakse Ansipiga rahulolematud ning populaarsuse langus suurendab rahulolematust veelgi. Osa oravatest näebki lahendusena peaministri vahetust. Lisaks Urmas Paetile ja Rein Langile on hakatud kõnelema ka Kristiina Ojulandist, kui võimalikust Ansipi järglasest. Oluliseks saab Reformierakonna tulemus kohalikel valimistel. Kui ebaõnnestutakse, siis lahkhelid partei sees võimenduvad veelgi.
3. Aeg
Aeg mängib praegu Reformierakonna kahjuks. Riigikogu korralised valimised on 2011. aasta kevadel, mis tähendab, et muutused on vaja teha ära veel selle aasta jooksul. Mida kauem oravad venitavad, seda väiksem on võimalus, et neil õnnestub ülejärgmise aasta kevadeks taas tippvormi saada.
4. Parim võimalus tekib riigieelarve arutelul
Eestis on peaministri vahetamine tülikas ja keeruline protseduur. Reformierakond ei saa ise avaldada oma esimehele umbusaldust. Kõige parem võimalus peaministrit vahetada on sügisel riigikogus toimuv eelarvearutelu. See on annab Reformierakonnale võimaluse juhthobune vahetada teiste parteide kätega, tehes ise näo, et nad seisavad oma põhimõtete eest ja on ühtsena peaministri seljataga.
5. Isamaa ja Res Publica Liidu populaarsuse kasv
Reformierakonnale on oluline, et IRL ei läheks neist avaliku arvamuse uuringutes mööda. Kui see juhtub, siis võib Reformierakonna langus veelgi kiirendada. Tekib uus juhtiv jõud paremal tiival ning see võib motiveerida oravate valijaid paati vahetama. Järgmise aasta sügisel puhkevas valimiskampaanias haaraksid domineeriva positsiooni Keskerakond ja IRL. Sellise olukorra vältimiseks tuleks IRL saata opositsiooni. Reformierakonda võib ka häirida IRLi käitumine. IRL on suutnud väga hästi end distantseerida negatiivsetest otsustest. Näiteks käibemaksumäära tõusu osas hoiti madalat joont, kuigi selle lahenduse pakkus väidetavalt välja just IRL.
IRL võib viimasest avaliku arvamuse küsitlusest saada uut indu senise taktikaga jätkamiseks ja hakkab üha rohkem end vastandama Reformierakonnaga. Hea näide on eurovoliniku valimise ümber toimuv, kus IRL ei taha võtta konkreetset seisukohta ja praeb Reformierakonda mõnuga. Reformierakonnale on häirivaks ka Mart Laari positsioon. Ta ei kuulu valitsusse ja saab seetõttu soleerida ning pakkuda välja lahendusi, mille läbiminek praeguses riigikogus on keeruline.
6. Koostöö Keskerakonnaga
Reformierakonna jaoks oleks sobivaks lahenduseks koalitsiooni moodustamine Keskerakonnaga. Eelmisel korral tõi see edu. Savisaarega koostöö suurimaks takistuseks on aga jälle see sama Andrus Ansip, kes on Savisaarega koostöö välistanud. Keskerakonnal oleks ka praegusel hetkel keeruline tulla peaminister Ansipi valitsusse. Tõenäoliselt oleksid nad aga huvitatud võimuliidust Reformierakonnaga, kui valitsust juhiks mõni teine orav. Arvestades Reformierakonna ja Keskerakonna kohtade arvu, oleks selline koalitsioon mõlemale poolele väga mugav ning tõenäoliselt ka kasulik.
7. Vene keelne valijaskond
Tänu pronksiööle pole Ansip venelaste hulgas populaarne. Uue juhi valimine võib luua Reformierakonnale eelduse suurendada oma toetajaid ka venelaste seas.
Mis võib Ansipil aidata jätkata peaministrina kuni 2011. aasta kevadeni?
Üllatavalt hea tulemus kohalikel valimistel. See vaigistaks erakonna sees lahkhelisid ja ühendaks taas parteid.
IRL, kelle jaoks ei ole valitsuskriis praegusel hetkel kõige paremaks lahenduseks. Nende populaarsus suureneb ja neil pole vaja järske muudatusi. Lisaks on valitsuskriisi puhkemisel oht, et IRL kukub opositsiooni. See teadmine muudab IRLi taltsamaks ja leplikumaks.
Reformierakond võib loota, et majanduskasv taastub järgmisel aastal ning järgmisel aastal koostatava 2011. aasta riigieelarvega suudetakse end taas positiivselt pildile mängida. Valijad unustavad 2009. aasta valusad otsused. Seetõttu oleks Reformierakonna jaoks praegu liiga riskantne esimehe ja peaministri vahetus.
teisipäev, 4. august 2009
Numbrid, mis panevad poliitikud tegutsema
Rahvusringhäälingu tellitud küsitlusest selgub, et Reformierakonna populaarsus kukub jätkuvalt. Huvitav ja oluline on nende tulemuste puhul Isamaa ja Res Publica Liidu populaarsuse tõus. Kuigi erakondade peasekretärid räägivad meedias, et erakond oma tegevuses nendest numbritest ei lähtu, siis tegelikkus on vastupidine. Näiteks on mõned parteid enne valimisi tellinud uuringu, et selgitada välja, mis teemad lähevad valijatele korda ja vastavalt uuringu tulemustele koostatakse ka valimisprogramm ning kampaania.
Reformierakonna peakontoris käib praegu tõenäoliselt vilgas mõttetegevus, kuidas langustrendi pidurdada ja vältida olukorda, kus Reformierakonna populaarsus on madalab IRList. IRLi peakontoris jällegi tehakse plaane, kuidas konkurentide langusele veelgi hoogu juurde saaks anda ning enda populaarsust kergitada.
Täna avalikuks saanud numbrid võivad Eestis lähikuudel toimuvat mõjutada palju rohkem, kui 12. augustil avalikuks saava teise kvartali majanduskasvu näitaja või 27. augustil avalikustatav rahandusministeeriumi suvine majandusprognoos. Midagi pole teha, erakondade populaarsuse vähenemist peegeldavad küsitlused sunnivad parteisid palju enam liigutama, kui majanduslangust kajastavad näitajad. Võib aga juhtuda, et selle liigutamise tulemusel võib majanduslangus veelgi kiireneda.
Reformierakonna peakontoris käib praegu tõenäoliselt vilgas mõttetegevus, kuidas langustrendi pidurdada ja vältida olukorda, kus Reformierakonna populaarsus on madalab IRList. IRLi peakontoris jällegi tehakse plaane, kuidas konkurentide langusele veelgi hoogu juurde saaks anda ning enda populaarsust kergitada.
Täna avalikuks saanud numbrid võivad Eestis lähikuudel toimuvat mõjutada palju rohkem, kui 12. augustil avalikuks saava teise kvartali majanduskasvu näitaja või 27. augustil avalikustatav rahandusministeeriumi suvine majandusprognoos. Midagi pole teha, erakondade populaarsuse vähenemist peegeldavad küsitlused sunnivad parteisid palju enam liigutama, kui majanduslangust kajastavad näitajad. Võib aga juhtuda, et selle liigutamise tulemusel võib majanduslangus veelgi kiireneda.
Vikerraadio kommentaar: Kartelliküttide esimesed võidud
Eesti oli aastaid kuulus sellepoolest, et meie kartellide vastase võitluse ainsaks tulemuseks oli ühe väikelinna juuksurite vahel sõlmitud hinnakokkuleppe avastamine. Nüüd on kartellikütid jõudmas ka suuremate ja mõjukamate tegelasteni. Eelmisel nädalal kirjutas Äripäev Tartu linna teehooldushangete võitjate sattumisest uurimise alla. Prokuratuuri kahtluse kohaselt sõlmisid Veolia Keskkonnateenused (endise nimega Cleanaway) ja Tänavapuhastuse AS keelatud kokkuleppe. Uurimine on pooleli ja peaks lähikuudel jõudma kohtusse, sellepärast pole ka teada täpselt kahtlustuse sisu. Sõltumata aga uurimise tulemustest on positiivne, et konkurentsiamet ja prokuratuur on võtnud luubi alla majandusharud, kus aastaid on kahtlustatud keelatud kokkulepete sõlmimist.
Paar aastat tagasi seadsid riigiasutused prioriteediks kartellidega võitlemise. Täiendati seadusi ning pandi paika eraldi meeskond, kes hakkas konkurentsikuritegudega süsteemselt tegelema. Nüüd on näha esimesi tulemusi. Aastatel 2005 kuni 2007 ei uuritud Eestis ühtegi konkurentsikuritegu. Eelmisel aastal uuriti kokku kuute juhtumit ja sel aastal tõenäoliselt see arv kasvab veelgi.
Kartelliküttide tegevuse tulemuslikkusest annab tunnistust ka see, et suurettevõtete juhid on olnud uurimisorganite huvi suhtes kriitilised. Näiteks aasta alguses võttis teravalt sõna ehitusettevõtja ja kaubanduskoja juht Toomas Luman, kelle hinnangul pole kartellid Eestis probleemiks.
Olen vastupidisel seisukohal ja arvan, et konkurentsireeglite rikkumine on olnud Eestis levinud. Konkurentsiameti mannetus varasematel aastatel, tekitas karistamatuse tunde ja kindluse, et kartellidele keegi jälile ei jõua.
Eestis on enamus kartellikahtlusi olnud seotud riigi või omavalitsuste hangetega. Koostööd tehes on üritatud hanke hinda võimalikult kõrgeks ajada, et saaks maksumaksjale maksimaalselt suure arve esitada. Ehituse puhul kasutati väidetavalt sellist skeemi, et hankel osalejad leppisid tingimustes eelnevalt kokku, dikteerisid need tellijale ehk riigile ja hiljem jagati omavahel tulu nii, et hanke võitnud peatöövõtja tellis allhankena töid ka nendelt firmadelt, kes kartelli kuulusid. Teine väidetav skeem puudutas tasu eest konkursil osalemisest loobumist. Või siis jagati omavahel ära suured objektid ja ei tuldud üksteisega konkureerima.
Mõni aasta tagasi tehtud uuringust selgus, et kümnendik Eesti ettevõtete juhtidest on pidanud oma valdkonnas levinuks konkurentsireeglite rikkumist. Justiitsminister Rein Lang on pidanud seda protsenti murettekitavalt suureks.
Nüüd hakkab olukord muutuma. Oluline polegi see, kui palju ettevõtjaid konkurentsiseaduse rikkumise pärast vahele jääb või süüdi mõistetakse. Tähtis on, et konkurentsiamet näitab oma musklit. Teadmine, et sa võid vahele jääda, aitab kõige paremini kartellide loomist takistada. Murrangu selles valdkonnas tõi põhimõte, mille kohaselt pääseb karistusest inimene, kes teatab toimuvast kartellist ning teeb uurijatega koostööd. Sarnast abinõud on edukalt rakendatud ka mujal Euroopas.
Kartellid esinevad turgudel, kus üht toodet või teenust pakub väike grupp müüjaid. Väike armas Eesti on keelatud kokkulepeteks suurepärane paik ja kartelliküttide tööpõld on siin lai. Kokku saab leppida hinnas, toodangu mahus ja riigihangete tulemuses, omavahel saab jagada turuosasid, kasumit, kliente ja territooriume. Seda kõike tehakse konkurentsi tapmise eesmärgil.
Kartelli eriline võlu sõlmijatele ning väljakutse uurijatele seisneb selles, et kokkulepet on keeruline tõestada. Kokkuleppeid ei panda reeglina paberile, et politsei saaks neid asjaosaliste kabinettides raamatute vahelt välja puistata. Samuti pole kartellil sageli konkreetset ohvrit, kes politsei poole pöörduks. Kartelli ohvrid viibivad oma staatusest teadmatuses ja maksavad kartellileppe sõlmijale kõrgemat hinda, mida on lubanud turule peale suruda konkurentsi puudumine. Seepärast ongi oluline, et seadused soosiksid kartellis osalejate ausaid ülestunnistusi ja neid premeeritakse karistusest pääsemisega.
On väidetud, et nii me soosime koputamist ja pealekaebamist ning seda võidakse kasutada ära pahatahtlikult konkurentidele probleemide tekitamiseks. Sellise võimaluse aitab välistada karistus valekaebuse esitamise eest. Pealekaebamine ise ei ole aga kartellikuritegude puhul küll taunitav. Iga kodaniku kohus on kuritööst teatada ja keelatud kokkulepete sõlmimine on sarnane kuritegu nagu pangarööv või ükskõik milline teine.
Kümme aastat tagasi oli Eestis levinud maksuvabade firmade kasutamine. See oli auasi ja rumalaks peeti neid äriliidreid, kel polnud mõnda ettevõtet registreeritud kuhugi palmisaarele. Maksuameti jõuline tegevus tõi muutuse Eesti ärikultuuri ja ettevõtjad said aru, et ausalt makse makstes on ka võimalik edukalt äri ajada. Viimase aasta konkurentsiameti ja porikuratuuri töö tulemusena võib lähiajal toimuda sarnane meelemuutus ka konkurentsikuritegude vallas.
(Minu või Meelise kommentaare saab kuulata Vikerraadio eetris igal teisipäeval).
Paar aastat tagasi seadsid riigiasutused prioriteediks kartellidega võitlemise. Täiendati seadusi ning pandi paika eraldi meeskond, kes hakkas konkurentsikuritegudega süsteemselt tegelema. Nüüd on näha esimesi tulemusi. Aastatel 2005 kuni 2007 ei uuritud Eestis ühtegi konkurentsikuritegu. Eelmisel aastal uuriti kokku kuute juhtumit ja sel aastal tõenäoliselt see arv kasvab veelgi.
Kartelliküttide tegevuse tulemuslikkusest annab tunnistust ka see, et suurettevõtete juhid on olnud uurimisorganite huvi suhtes kriitilised. Näiteks aasta alguses võttis teravalt sõna ehitusettevõtja ja kaubanduskoja juht Toomas Luman, kelle hinnangul pole kartellid Eestis probleemiks.
Olen vastupidisel seisukohal ja arvan, et konkurentsireeglite rikkumine on olnud Eestis levinud. Konkurentsiameti mannetus varasematel aastatel, tekitas karistamatuse tunde ja kindluse, et kartellidele keegi jälile ei jõua.
Eestis on enamus kartellikahtlusi olnud seotud riigi või omavalitsuste hangetega. Koostööd tehes on üritatud hanke hinda võimalikult kõrgeks ajada, et saaks maksumaksjale maksimaalselt suure arve esitada. Ehituse puhul kasutati väidetavalt sellist skeemi, et hankel osalejad leppisid tingimustes eelnevalt kokku, dikteerisid need tellijale ehk riigile ja hiljem jagati omavahel tulu nii, et hanke võitnud peatöövõtja tellis allhankena töid ka nendelt firmadelt, kes kartelli kuulusid. Teine väidetav skeem puudutas tasu eest konkursil osalemisest loobumist. Või siis jagati omavahel ära suured objektid ja ei tuldud üksteisega konkureerima.
Mõni aasta tagasi tehtud uuringust selgus, et kümnendik Eesti ettevõtete juhtidest on pidanud oma valdkonnas levinuks konkurentsireeglite rikkumist. Justiitsminister Rein Lang on pidanud seda protsenti murettekitavalt suureks.
Nüüd hakkab olukord muutuma. Oluline polegi see, kui palju ettevõtjaid konkurentsiseaduse rikkumise pärast vahele jääb või süüdi mõistetakse. Tähtis on, et konkurentsiamet näitab oma musklit. Teadmine, et sa võid vahele jääda, aitab kõige paremini kartellide loomist takistada. Murrangu selles valdkonnas tõi põhimõte, mille kohaselt pääseb karistusest inimene, kes teatab toimuvast kartellist ning teeb uurijatega koostööd. Sarnast abinõud on edukalt rakendatud ka mujal Euroopas.
Kartellid esinevad turgudel, kus üht toodet või teenust pakub väike grupp müüjaid. Väike armas Eesti on keelatud kokkulepeteks suurepärane paik ja kartelliküttide tööpõld on siin lai. Kokku saab leppida hinnas, toodangu mahus ja riigihangete tulemuses, omavahel saab jagada turuosasid, kasumit, kliente ja territooriume. Seda kõike tehakse konkurentsi tapmise eesmärgil.
Kartelli eriline võlu sõlmijatele ning väljakutse uurijatele seisneb selles, et kokkulepet on keeruline tõestada. Kokkuleppeid ei panda reeglina paberile, et politsei saaks neid asjaosaliste kabinettides raamatute vahelt välja puistata. Samuti pole kartellil sageli konkreetset ohvrit, kes politsei poole pöörduks. Kartelli ohvrid viibivad oma staatusest teadmatuses ja maksavad kartellileppe sõlmijale kõrgemat hinda, mida on lubanud turule peale suruda konkurentsi puudumine. Seepärast ongi oluline, et seadused soosiksid kartellis osalejate ausaid ülestunnistusi ja neid premeeritakse karistusest pääsemisega.
On väidetud, et nii me soosime koputamist ja pealekaebamist ning seda võidakse kasutada ära pahatahtlikult konkurentidele probleemide tekitamiseks. Sellise võimaluse aitab välistada karistus valekaebuse esitamise eest. Pealekaebamine ise ei ole aga kartellikuritegude puhul küll taunitav. Iga kodaniku kohus on kuritööst teatada ja keelatud kokkulepete sõlmimine on sarnane kuritegu nagu pangarööv või ükskõik milline teine.
Kümme aastat tagasi oli Eestis levinud maksuvabade firmade kasutamine. See oli auasi ja rumalaks peeti neid äriliidreid, kel polnud mõnda ettevõtet registreeritud kuhugi palmisaarele. Maksuameti jõuline tegevus tõi muutuse Eesti ärikultuuri ja ettevõtjad said aru, et ausalt makse makstes on ka võimalik edukalt äri ajada. Viimase aasta konkurentsiameti ja porikuratuuri töö tulemusena võib lähiajal toimuda sarnane meelemuutus ka konkurentsikuritegude vallas.
(Minu või Meelise kommentaare saab kuulata Vikerraadio eetris igal teisipäeval).
Mutli jääb päeva lõpuks omadega plussi
Päevalehe teatel sai Mutli väärteo eest 9000 krooni trahvi. Väärtegu seisnes reisifirma 15 000 kroonise kinkekaardi vastuvõtmises ning sellega Tenerife reisi finantseerimises. Multi küll ise on lubanud karistuse kohta kohtule kaebuse esitada, aga kui see peaks jääma jõusse, siis tasub küll tulevikus ametnikel mutlit teha.
Mutli juhtumist selgub, et kui sa võtad ametnikuna vastu kingituse, siis pead lihtsalt osa selle väärtusest loovutama trahvi kujul riigile. Osa aga jääb sulle.
Altkäemaksu või pistise süüdistusest pääsemiseks on oluline, et ei jääks jälgi vastuteenete osas kingituse tegijale ja nii oledki päeva lõpuks mõnede tuhandete kroonide võrra rikkam.
Sellist karistuspraktikat võib ka nimetada korruptsioonimaiate ametnike võõrutusprogrammiks. Kogu saadud tulu ei saa karistusena ära võtta, sest see võib tekitada stressi. Nii võõrutataksegi Mutlit samm-sammult. Konkreetsest kinkekaardist pidi ta loovutama 9000 krooni, järgmine kord on tõenäoliselt trahvisumma suurem.
Mutli juhtumist selgub, et kui sa võtad ametnikuna vastu kingituse, siis pead lihtsalt osa selle väärtusest loovutama trahvi kujul riigile. Osa aga jääb sulle.
Altkäemaksu või pistise süüdistusest pääsemiseks on oluline, et ei jääks jälgi vastuteenete osas kingituse tegijale ja nii oledki päeva lõpuks mõnede tuhandete kroonide võrra rikkam.
Sellist karistuspraktikat võib ka nimetada korruptsioonimaiate ametnike võõrutusprogrammiks. Kogu saadud tulu ei saa karistusena ära võtta, sest see võib tekitada stressi. Nii võõrutataksegi Mutlit samm-sammult. Konkreetsest kinkekaardist pidi ta loovutama 9000 krooni, järgmine kord on tõenäoliselt trahvisumma suurem.
laupäev, 1. august 2009
Krimiuudised on ajakirjanduseetika seisukohast tõsine probleem
Päevaleht ja Tarmu Tammerk juhivad tähelepanu Eesti ajakirjanduseetika kõige suuremale probleemile - need on eratelekanalite krimiuudised või politseisaated, mida tehes väga sageli rikutakse inimeste õigust privaatsusele. Kasutatakse ära inimeste teadmatust ja abitust. Kõige hullemad on sellised lõigud, kus ajakirjanik astub koos politsei ja töötava kaameraga sisse inimeste kodudesse. Selliseid asju ei tohiks teha.
Või näidatakse uudistes pikalt kahe tavalise inimese tülitsemist kaamera ees. Selliste juhtumite puhul ei saa rääkida avalikust huvist. Need uudislõigud sünnivad tänu sellele, et inimesed ei oska meediaga suhelda ja ei saa aru, mis tagajärjed sellel võivad olla. Telekanalid kasutavad seda teadmatust alatult ära.
Politsei, haiglad jt asutused peaksid hoolitsema inimeste privaatsuse kaitsmise eest. On olnud juhtumeid, kus inimene ei saagi ise otsustada, sest on mingi õnnetuse järgselt haiglavoodis ning siis ründab tema privaatsust haigla esindaja, kes ajakirjanike huvist meelitatult räägib kaamerate ja välklampide ees oma patsiendi haigusloost.
Aga, et sellele rehale on astunud ka rahvusringhääling, siis meenutan ühte juhtumit, mille kohta kirjutasin 2006. aasta novembris repliigi "Arst olgu pigem vait" - "Mind jahmatas laupäevase Aktuaalse Kaamera uudislõik, milles Tartu Ülikooli kliinikumi doktor andis detailse ülevaate Tallinna-Tartu maanteel ränka liiklusõnnetusse sattunud näitlejate ja laste tervislikust seisundist. Saan aru, et avalikkus janunes info järele, aga sellisel kujul info edastamine oli vale. Meil võiks olla kindlus, et kui satume haiglasse, siis saame ise otsustada, kui palju meie haigusloost avalikuks infoks muutub. Ja senikaua, kuni me ei ole suutelised otsustama, peaksid arstid olema vait." (ÄP, 08.11.2006). Kui arst rikkus oma kommentaariga laste õigusi, siis meediaväljaanne oleks saanud seda lõiku mitte eetrisse lastes neid lapsi kaitsta.
Sain selle repliigi peale ka päris mitu vastukaja, kusjuures PR-inimestelt, kes nõustasid poliitikuid. Nad kirjeldasid juhtumeid, kus arst ületas mõne prominendi tervisest rääkides oma volitusi. Krimiuudised toetuvadki meil paljuski sellele, et politsei või ka arstid teevad ajakirjanikuga koostööd ja aitavad õnnetusse sattunud inimeste privaatsust rikkuda ning sageli on kannatajateks täiesti tavalised inimesed, kes pole avaliku elu tegelased.
Või näidatakse uudistes pikalt kahe tavalise inimese tülitsemist kaamera ees. Selliste juhtumite puhul ei saa rääkida avalikust huvist. Need uudislõigud sünnivad tänu sellele, et inimesed ei oska meediaga suhelda ja ei saa aru, mis tagajärjed sellel võivad olla. Telekanalid kasutavad seda teadmatust alatult ära.
Politsei, haiglad jt asutused peaksid hoolitsema inimeste privaatsuse kaitsmise eest. On olnud juhtumeid, kus inimene ei saagi ise otsustada, sest on mingi õnnetuse järgselt haiglavoodis ning siis ründab tema privaatsust haigla esindaja, kes ajakirjanike huvist meelitatult räägib kaamerate ja välklampide ees oma patsiendi haigusloost.
Aga, et sellele rehale on astunud ka rahvusringhääling, siis meenutan ühte juhtumit, mille kohta kirjutasin 2006. aasta novembris repliigi "Arst olgu pigem vait" - "Mind jahmatas laupäevase Aktuaalse Kaamera uudislõik, milles Tartu Ülikooli kliinikumi doktor andis detailse ülevaate Tallinna-Tartu maanteel ränka liiklusõnnetusse sattunud näitlejate ja laste tervislikust seisundist. Saan aru, et avalikkus janunes info järele, aga sellisel kujul info edastamine oli vale. Meil võiks olla kindlus, et kui satume haiglasse, siis saame ise otsustada, kui palju meie haigusloost avalikuks infoks muutub. Ja senikaua, kuni me ei ole suutelised otsustama, peaksid arstid olema vait." (ÄP, 08.11.2006). Kui arst rikkus oma kommentaariga laste õigusi, siis meediaväljaanne oleks saanud seda lõiku mitte eetrisse lastes neid lapsi kaitsta.
Sain selle repliigi peale ka päris mitu vastukaja, kusjuures PR-inimestelt, kes nõustasid poliitikuid. Nad kirjeldasid juhtumeid, kus arst ületas mõne prominendi tervisest rääkides oma volitusi. Krimiuudised toetuvadki meil paljuski sellele, et politsei või ka arstid teevad ajakirjanikuga koostööd ja aitavad õnnetusse sattunud inimeste privaatsust rikkuda ning sageli on kannatajateks täiesti tavalised inimesed, kes pole avaliku elu tegelased.
Tellimine:
Postitused (Atom)