Aivar Hundimägi blog

Luik sai lõpuks Päevalehes toimetamiseks vabad käed

2011-03-06T11:43:00.006+02:00

Järgmisel nädalal teeb Ekspress Grupp tõenäoliselt avalikuks, et Manitski osteti Eesti Päevalehe omanikeringist välja. Seni oli Manitski see, kes takistas Luigel ja Kobinil Päevalehte reformimast, samas ei olnud nõus ka oma osalust müüma. Nüüd on aga Luigel ja Kobinil vabad käed ning see muudab meediamaastikul toimuva taas põnevaks. Saab olema huvitav jälgida, mis on Luige ja Kobini järgmised sammud ning kuidas nad üritavad Päevalehe kasumisse tuua.
Eesti meediale tervikuna oleks aga väga halb kui nende muutuste tulemusena kaoks Päevaleht Postimehe kõrvalt. Loodetavasti seda ei juhtu.

Kas 6. märtsil algab Laari ja Savisaare lahkumisetendus?

2011-03-01T12:14:00.001+02:00

Pühapäeval toimuvad valimised saavad olema tulemuste poolest väga põnevad. Sellele viitavad viimastel päevadel avalikustatud erakondade populaarsustabelid. Aga veelgi põnevam saab olema valimistele järgnev periood, sest valijate langetatavad otsused võivad käivitada poliitilisel maastikul mitu olulist muutust. Me võime näha kahe suure poliitiku Mart Laari ja Edgar Savisaare taandumist.

Kõige suurem raputus ootab valimiste järel Keskerakonda ja seda sõltumata valimistulemustest. Suurima opositsioonipartei jaoks oleks kaotuseks 28 või väiksema arvu kohtade saamine riigikogus. Sõltumata Keskerakonna valimistulemustest võib olla kindel, et see partei uue võimuliidu moodustamisel olulist rolli ei mängi. Keskerakond jääb endiselt opositsiooni ning see sunnib erakonna juhtimises tegema muudatusi. Pean tõenäoliseks, et nende valimiste järel on Edgar Savisaar sunnitud Keskerakonna juhi kohalt taanduma ning juhtohjad haarab Jüri Ratas.

Keskerakond on olnud valimiskampaania suurim üllataja. Parteil ei ole varasemaga võrreldes enam selliseid rahalisi vahendeid, et teha jõuline kampaania. Üllatav on Edgar Savisaare varjus püsimine. Keskerakonna probleemid on hea näide, mis juhtub, kui erakonna sees pole tugevat opositsiooni ning partei liikmed vaatavad kahtlastele rahahankimistele läbi sõrmede.
Selles osas sarnaneb Keskerakond üha rohkem Rahvaliiduga, mis tõenäoliselt uude riigikokku ei pääse ning millest on nendel valimistel järel ainult riismed. Keskerakonda nii tume tulevik ei oota, kuid ninasarvikute valimispidu sarnaneb 6. märtsi hilisõhtul pigem matustele.

Valimistulemused võivad Savisaare kõrval viia eesliinilt ka Mart Laari. Tema võimaliku lahkumise üle on spekuleeritud viimastel päevadel meedias aktiivselt. Teades nende spekulatsioonide tekke tagamaad on mul olemas kaks selgitust, miks just nüüd Laari lahkumise teema meedias tõstatus.
IRL oli vahepeal kindel, et nende suurim konkurent Reformierakond teeb valimistel väga tugeva tulemuse ja IRLil tuleb tunnistada läbipõrumist ehk nad saavad uues riigikogus alla 19 koha. Seetõttu hakati meediainimesi harjutama mõttega, et Mart Laar tahab pärast valimisi ise taanduda ja et Laari lahkumise põhjused ei ole mitte kehvad valimistulemused.
Teine võimalus on see, et Laari taandumise teema söödeti meelega meediale ette, et seni tagaplaanil olnud IRLi esinumber saaks valimiste kõige olulisemal perioodil kerkida meedia valgusvihku.

Reedel avalikustati uudisteagentuuri BNS tellitud ning Emori poolt läbiviidud uuring näitab, et IRLi populaarsus on valimiste lähenedes jõudsalt kerkinud ning Reformierakonna oma langenud. Jõudude vahekord kahe paremerakonna vahel võib uues riigikogus muutuda hoopis IRLi kasuks. Sellise tulemuse korral näeme Mart Laari taandumise asemel hoopis tema jõulisemat esiletõusmist.

Valimiste mustaks hobuseks on sotsid ja rohelised. Kui rohelistel õnnestub riigikogu valimiskünnis ületada ning sotsid saavad 17 või rohkem kohta, siis võivad mõlemad erakonnad olla tulemustega väga rahul. Sotside ja roheliste edu nendel valimistel aga tähendaks, et uue valitsusliidu moodustamiseks on laual oluliselt rohkem variante, kui praeguse koalitsiooni jätkamine.

Vitsuti vaikimine süvendab kahtlusi

2011-02-22T15:39:00.008+02:00

Kui mõni teema jääb toppama, siis soovitatakse ajakirjanikel kasutada pikemate teemade uurimisel vana detektiivi meetodi ehk kogutud info süstematiseerida, välja printida ja kausta panna ning siis seda aeg-ajalt sirvida ja kui õnnestub mingeid uusi fakte saada, siis need lisada. Võib juhtuda, et suure õhinaga mingit vihjet uurima asudes ei oska sa pöörata tähelepanu olulistele detailidele. Eriti, kui infot ja dokumente on palju. Hiljem oma kogutud andmeid uuesti lugedes võid aga need detailid üles leida ja mõistatus võib hakata lahenema.

Vitsuti ja Õispuu ühisäri on hea näide

Kirjutasime kunagi Arco Vara ostetud Tivoli kinnistust, mille ehitsumaht hiljem teistele üllatusena suurenes. Siis laekus vihjeid, et Arco Vara ja linnaametnikud mängisid kokku. Mingeid ühiseid sidemeid me aga Arco Vara omanike ja linnaametnike vahel toona ei leidnud ning kirjutasimegi loo tekkinud kahtlustest.

Tegelikult olid need sidemed avalikes registrites olemas, aga me ei osanud neile toona pöörata tähelepanu. Pealtnägijas ilmunud lugu aitas need sidemed leida üles ja teema taas päevakajaliseks muuta.

Toomas Vitsut on võtnud vaikimistaktika, aga ma arvan, et ta ei saa lõputult selle teema eest ära joosta. Arco Vara üks juhte Hillar-Peeter Luitsalu kasutas aga tuntud nõksu ehk viitas võimalusele, et ta võib Äripäevas ilmunud loo pärast kohtusse minna. Kogemus ütleb, et kohtuga ähvardamise eesmärk on teema päevakorralt ära saada ja panna avalikkus ning ülejäänud meedia kahtlema konkreetses artiklis ilmunud faktides. Kui teema vaibub, siis vaibub ka soov minna kohtusse. Nimetatud juhtumi puhul oleks kohtuivaidlus päris põnev ja ma arvan, et see aitaks kaasa Vitusti äride tagamaade avalikuks tulekule.

Lisan siia ka täna Vikerraadio eetris olnud enda kommentaari.

Möödunud nädalal kutsus Äripäev toimetuse juhtkirjas uurimisasutusi üles alustama uurimist paar nädalat tagasi ETV saates Pealtnägija avalikustatud Tallinn kõrgete linnajuhtide Toomas Vitsuti ja Toomas Õispuu eraäri osas. Selgitan, miks selline üleskutse ajalehe poolt tehti.

Äripäeval õnnestus koguda uusi fakte Vitsuti-Õispuu äritegevuse kohta, mille avaldasime möödunud kolmapäeval. Need faktid viitavad, et Tallinna linnas mõjukatel ametikohtadel istuvad mehed võisid saada meelehead ning hoiduda Eesti riigile maksude tasumisest. Või on tegemist taas ühe Keskerakonna varjatud rahastamisskeemiga.

Tallinna volikogu juhtivale Vitsutile ja linnaplaneerimisametit juhtivale Õispuule kuulunud erafirma tegeles Vahemerel lõhekaine vedamisega. Uurimisasutuste huvi peaks äratama see, kuidas Vitsut ning Õispuu sellesse ärisse sattusid ning kes ja mis tingimustel aitas neil äri püsti panna.

Miks valiti Arco Vara?

Vitsutile ja Õispuule pakuti 2005. aastal head teenimisvõimalust Vitsuti tuttava Heinar Inno poolt. Tallinna linnaisad otsustasidki asutada ettevõtte Eastern Shipping Group. Probleemiks oli aga see, et neil polnud piisavalt algkapitali, et osta äriks vajalik laev, millega saaks Vahemerel hakata lõhkeainesaadetisi vedama. Rahapuudus ajas linnaisad Tallinnas mitmeid suuri kinnisvaraarendusi omanud Arco Vara asutajate jutule, kes otsustasidki Vitsutit ja Õispuud aidata ning soetasid neile vajaliku laeva. Hiljem müüsid Arco Vara asutajad laeva omanud ettevõtte maha 1 krooni eest ning said 1,9 miljonit krooni kahjumit. On tähelepanuväärne, et sisuliselt tasuta antud ettevõte teenis igal aastal stabiilselt 1,5 miljoni krooni suurust renditulu. Seetõttu võib oletada, et laeva omanud firma müügist saadud kahjum oli kellegi kasu.

See on põhjus, miks korruptsioonikuritegude uurijad peaksid tundma huvi Vitsuti ja Õispuu ning Arco Vara asutajate omavaheliste suhete ning tehingute vastu. Tuleks selgitada välja, mis motiividel kinnisvaraettevõtjad otsustasid soetada kehvas seisus oleva väikese kaubalaeva ja anda selle linnajuhtide käsutusse.

Üheks põhjuseks võivad olla Arco Vara ärihuvid Tallinna linnas. Vitsut ja Õispuu said tänu oma ametikohtadele ja positsioonile pealinnas võimul olevas Keskerakonnas mõjutada linnvalitsust langetama Arco Vara jaoks soodsaid otsuseid. Kas nad seda ka tegid, selle peaksidki uurijad välja selgitama.

Kes võlgneb Arakale?

Samuti on oluline teada, kas Vitsut ja Õispuu võivad ka veel praegu olla Arco Vara asutajate poolt mõjutatavad. Näiteks üks Arco loojatest Arti Arakas lausus laevatehingut kommenteerides, et tal on sellest tehingust saamata summa, mis jääb 100 000 ja 200 000 euro vahele. Arakas ei täpsustanud, kes talle selle raha võlgneb, aga kui selleks on linnaplaneerimisameti juht ja volikogu esimees, siis võib olla risk, et võla tasumiseks kasutavad need kõrged linnajuhid ära oma positsiooni. Seetõttu ei saa ka öelda, et tegemist on aastate taguse juhtumiga, mis pole täna enam päevakajaline. See lugu on päevakajaline, sest linna raha jagamisel ja suunamisel osalevatel inimestel võivad olla kaelas suured võlad.

Korruptsioonikahtlus pole aga ainus, mis Vitsuti ning Õispuu laevaäri puhul peaks uurijate tähelepanu köitma. Õispuu on Pealtnägijale öelnud, et tema jaoks oli tegemist äriga, kus ta kaotas raha. See väide ei pruugi pidada paika, sest Õispuu ja Vitsut võisid üritada oma tulusid varjata ning vältida maksude tasumist Eesti riigile.

On fakt, et Vitsuti ning Õispuu firma tegi 2005. aasta lõpus ja 2006. aasta esimesel poolel Vahemerel ja Mustal merel vähemalt 25 reisi. Kui me aga loeme mõlemale mehele kuuluva ettevõtte majandusaasta aruannet, siis seal ei ole ühtegi märget, et nende reiside eest oleks firmale laekunud ka tulu.

Tulu kadus offshore

Põhjus on selles, et lõhkeainevedamisest teenitud raha suunati Seišellidel registreeritud offshore-firmasse Japro. See oli ka ettevõte, mis tõenäoliselt oli lepingulistes suhtes Arco Vara omanikele kuuluva ning laeva omanud firmaga.

Kaks Tallinna linnas olulisel ametipositsioonil olevat inimest on oma eraäri peitnud maksuparadiisi ja avalikkusel on seetõttu selle äri tagamaadest väga keeruline saada head ülevaadet. Kui kõik oleks olnud aus ja eetiline, siis ei oleks kasutatud offshore-firmasid ja linnavolikogu esimees Toomas Vitsut ei poeks selle teema kohta esitatud küsimustele vastamise eest peitu.

Ootan, et Õispuu ja Vitsut teeksid avalikuks offshore-firma aruanded ning näitaksid, kui palju nad tegelikult tulu teenisid ja kuidas selle teenistuse pealt on tasutud maksud ning millised kokkulepped olid tehtud Arco Vara omanikega.

Tegelikult saavad korruptsiooni ja maksudest hoidumise kahtlusi hajutada Vitsut ning Õispuu ise. Selleks tuleb neil esineda ühe ausa ülestunnistusega. Seni nad ei ole aga olnud huvitatud oma eraäri tagamaade avalikustamisest. Seetõttu on ka põhjust arvata, et nad on teinud midagi sellist, mille avalikuks tulekut üritatakse kiivalt varjata.

Näide, kuidas reklaam peita majandusuudisesse

2010-09-24T09:37:00.002+03:00

Täna hommikul oli Postimehe majandusuudiste saidil E-24 uudis "Reisimuljed: armunud Odessasse I osa". Hea tahtmise korral saaks seda isegi esitleda börsiuudisena, sest tekst on võetud börsil oleva Tallinna Kaubamaja kliendiajakirjast Hooaeg.

Tekib küsimus, kas tegemist on ajakirjandusliku materjaliga või ajakirjandusliku materjali pähe esitatud reklaamiga. Uudises on kohe juhtlõigus link, millele klikates jõuab lugeja Tallinna Kaubamaja kodulehele. Arikli autoriks ei ole aga üldsegi vist ajakirjanik, vaid Tallinna Kaubamaja turundustöötja. Vähemalt on artikli autor Anne-Liis Ostov töötanud Kaubamaja kontsernis turundusjuhina. Märget loo juures aga ei ole, et tegmist pole ajakirjanikuga.
Samuti pole märget, kas selle uudise põhe esitatud reisikirja avaldamise eest on Tallinna Kaubamaja ka Postimehele maksnud.

Õnneks midagi ka vahelduseks loosungitele

2010-09-21T12:32:00.001+03:00

Hariduse rahastamine on teema, millega erinevad poliitikud üritavad populaarsust võita. Kindlasti saame algavas valimiskampaanias kuulda valimisloosungeid, mis lubavad haridusele tehtavaid kulutusi suurendada, kuid vähem saame lugeda ideedest, kust see täiendav raha soovitakse võtta.
Seetõttu on mind viimastel päevadel üllatanud positiivselt justiitsminister Rein Lang ja haridusminister Tõnis Lukas. Mõlemad poliitikud on oma väljaütlemistega suutnud hariduse rahastamise teema muuta loosungite hõikamisest sisutihedaks aruteluks.

Rein Lang julges möödunud neljapäeval toimunud valitsuse pressikonverentsil oponeerida tasuta kõrghariduse eest seisjatega ning juhtis tähelepanu olulistele argumentidele.Esiteks ei ole olemas tasuta lõunaid. Kui riik pakub osale kodanikest kõrgharidust tasuta, peame arvestama, et selle maksavad kinni solidaarselt kõik maksumaksjad. Ehk nagu Lang ütles - kui keegi seab ülla eesmärgi suunata haridusse täiendavalt 1,5 miljardit krooni, peab ta ka vastama, kust ja kelle arvelt see raha tuleb.

Teine teemade ring puudutab seda, mida saab maksumaksja vastu, kui ta pakub osadele inimestele tasuta koolitust. Lang rääkis, et mitte kedagi ei saa teha sunnismaiseks, kui ta omandab Eestis hariduse. Ta võib tööle minna Prantsusmaale, Iirimaale, Norrasse, kuhu iganes. Ja seetõttu tekib küsimus, kas tõepoolest peab ühiskond välismaale tööle minevate kodanike kõrghariduse täielikult kinni maksma.
Näiteks arstid nõuavad häälekalt tervishoiusüsteemi lisaraha ähvardades muidu minna tööle rikastesse Euroopa riikidesse. Töökohavalik peab loomulikult olema igale inimesele vaba, kuid samas on välismaale tööle minevaid spetsialiste koolitanud riigil õigus nõuda nende koolitamiseks kulutatud rahast vähemalt osa tagasi. Eesti maksumaksja ei pea koolitama tööjõudu rikka Norra või Soome tarbeks.

Kolmas kõrghariduse tasuliseks muutmise argument puudutab võrdsust. Suur osa noori maksavad praegu ise või siis maksavad nende vanemad kinni kõrghariduse omandamise. Nende jaoks ei eksisteeri tasuta kõrgharidust. Selleks, et enda õpinguid rahastada tuleb kooli kõrvalt käia tööl ja see on üks põhjus, miks paljud jätavad kõrghariduse omandamise pooleli. Tallinna Tehnikaülikoolis katkestab õppetöö umbes kolmandik üliõpilastest.Seetõttu oleks aus, kui praegu tasuta kõrgharidust omavad noored võtaksid mingi osa kuludest enda kanda ning praegu enda hariduse eest ise maksvate üliõpilaste rahaline koormus väheneb.

Kõrghariduse tasuliseks muutmise vastastel on samuti tugevaid argumente. Näiteks võib halveneda hariduse kättesaadavus vaesematele peredele, suureneda veelgi lõhe erineva sissetulekuga inimeste vahel.
Need vastuargumendid aga ei tähenda, et tasuline kõrghariduse idee tuleks kohe kõrvale heita. Üks võimalus saada haridussüsteemi raha juurde on see, kui kõik tudengid osagi nende harimiseks kulutatavatest summadest tasuvad ise, mitte ei kanna seda kogu koormat umbisikuline maksumaksja.

Seetõttu on positiivne haridusminister Tõnis Lukase algatus. Ta pakkus välja ühe idee, kuidas neid eespool kirjeldatud probleeme lahendada. Minu hinnangul on sellel ideel jumet, sest on heaks kompromissiks tasulise kõrghariduse toetajate ja vastaste jaoks.
Lukase idee kohaselt oleks kõrghariduse omandamine noorele inimesele tõesti tasuta ehk tema ideed rakendades ei saa väita, et hea hariduse saamine muutub vaesematele inimestele kättesaamatumaks.
Samas pakub Lukas välja, et kui sa oled riigi kulul hariduse omandanud ja läinud pärast ülikooli lõppu tasuvale tööle, siis hakkad sa oma sissetulekust maksma väikese osa ühiskonnale sihtotstarbeliselt tagasi ja toetad neid noori, kes on alles oma haridustee alguses.
Ootuspäraselt sai Tõnis Lukase ettepanek palju kriitikat. Küll öeldi, et tegemist on pooliku lahendusega, küll nõuti täpseid arvutusi. Aga on väga hea, et haridusminister ei tulnud välja lõplikku lahendusega ning ei otsustanud haridussüsteemi täiendava raha leidmist kuskil kabinetivaikuses. Kõigile neile, kes tormasid Lukast materdama, on mul üks palve. Olge konstruktiivsed. Enne Lukase ideele ei ütlemist mõelge korraks, kas teil endil on parem lahendus. Kui ei ole, siis on targem olla vait, sest Eesti elu paremaks muuta lubavaid loosungeid peame lugema niigi liiga sageli.

Valijal on lühike mälu, õnneks ajakirjanikul mitte

2010-09-19T21:58:00.003+03:00

Viimasel nädalal palju vastukajasid tekitanud IRLi kampaania-küsitlus on piinlik küll. Esiteks, piinlik seetõttu, et IRLi juhid ei julge avalikkusele tunnistada, et tegemist on valimiskampaania ühe osaga. Olen ise näinud Ene Ergma ja Mart Laari selgitusi, need on ikka väga magedad. Teiseks, IRL arvab, et valija on lühikese mäluga ning seetõttu võib valetada.
Ühe vale tõi hästi tänases raadiosaates välja Kalle Muuli. IRL väidab oma küsitlusankeedis, et tema valitsuses oleku ajal on pensionid 44% tõusnud, aga sellest väitest on jäänud ära ainult kaks sõna ning seetõttu on IRLi väide ka vale. Õigem oleks sellesse ankeeti kirjutada, et sõltumata IRLi püüdlustest on praeguse valitsusliidu ajal pensionid tõusnud, sest nagu Muuli meenutas, siis oli IRL eesotsas Mart Laariga see, kes pidas kriisiajal vajalikuks ka pensionide kärpimist.
Kuniks ajakirjanike mälu on pikem keskmise valija mälust, võiks poliitikud oma kampaaniates valetamist vältida. Laar peaks ju seda oma pikast poliitiku-karjäärist hästi teadma, et valel on lühikesed jalad.

IRLiga veel üks naljakas juhtum sellest nädalast, mis näitab, et see erakond ei soovi avalikkusele rääkida asjadest nii nagu need on. Saime nädala esimesel poolel vihje, et IRL on oma maja müüki pannud, et saada raha valimiskampaania kulude katmiseks. Ajakirjanik küsis IRLilt kommentaari ja algas üks häma. Ken-Marti Vaher, kes võiks olla IRLis selles küsimuses kõige paremini informeeritud, ei tahtnud esimese hooga üldse midagi teema kohta öelda ja suunas ajakirjaniku pressinimese poole. Kui Eesti Päevaleht sel nädalal uudise avalikuks tegi, siis asus IRL rääkima, et müügi põhjus pole mitte raha, vaid pigem see, et maja on IRLile jäänud lihtsalt kitsaks. Ei usu ma mitte kuidagi seda põhjendust. Kui see nii oleks, siis saanuks IRLi esindajad seda ka kohe öelda. Tõenäoliselt juhtus nii, et IRL hakkas saama ajakirjanikelt päringuid Keskerakonnas ja Reformierakonnas ringleva info kohta IRLi maja müügist. Tehti kiiresti mõned kriisikoosolekud, et mõelda välja sobilik põhjendus. Rahahäda ja selle lahendamine maja müügiga poleks erakonna mainele võibolla kõige paremini mõjunud. Nii jõutigi põhjenduseni, et maja on lihtsalt jäänud kitsaks.

IRL on kahjuks läinud valimiste eel pooltõdede rääkimise ja hämamise teed. Tõenäoliselt on põhjuseks hirm, et IRL võib teha uutel valimistel kehvema tulemuse ehk saada riigikogus senisest vähem kohti ning Reform võib teha parema tulemuse ehk saada rohkem kohti.

Luik ja Schibsted valmistavad ette vangerdusi Eesti meediaturul

2010-09-16T09:39:00.004+03:00

Informeeritud allika käest laekus Äripäeva ajakirjanikule info, et Ekspress Grupi suuromanik Hans H. Luik ja norrakate Schibsted peavad praegu läbirääkimisi. Võimalik, et nende kõneluste tulemusena toimuvad juba sel aastal mõningad vangerdused Eesti meediaturul.

Kahjuks ei ole see allikas nii hästi informeeritud, et teaks kõneluste sisu. Pakun mõned spekulatsioonid, mille üle Luik ja norrakad võivad kõnelusi pidada.

1. Luik loobub osalusest Õhtulehes ja samas saab endale Schibstedi osaluse Ajakirjade Kirjastuses. See tehing tundub kõige tõenäolisem.
Õhtulehes ja Ajakirjade Kirjastuses jagunevad praegu Ekspress Grupil ja norrakate Eesti Meedial osalused võrdselt. Kunagi oli taoline turu jaotamine mõistlik, kuid nüüd on olukord muutunud. Eesti Ekspress on koos välimuse värskendamisega muutnud ka oma sisukontseptsiooni ja pigem asunud konkureerima Õhtulehega. Õigem oleks öelda, et on asunud täitma seda tühimikku, mille Õhtuleht on jätnud vabaks. Ekspress Grupi seisukohast võiks olla mõistlik loobuda osalusest Õhtulehes ning üritada siis Õhtulehelt ka lugejaid ja tellijaid ära tõmmata.
Ajakirjade Kirjastuse Ekspress Grupi kontrolli alla liikumise poolt räägib see, et ajakirjad pole Schibstedi jaoks olnud oluline valdkond. Schibstedi lipulaevadeks on Norras ja Rootsis tabloidid ning seetõttu on taolisest vangerdusest huvitatud mõlemad pooled. Osaluse müügist Õhtulehes poleks aga huvitatud Schibsted. Seega võib olla norrakate tingimuseks, et kui Luik tahab müüa Ekspress Grupi osaluse Õhtulehes, siis peab ta ostma Eesti Meedialt ära osaluse Ajakirjade Kirjastuses.
Võimalik, et kõnelused puudutavad aga ainult ühte ühisfirmat ning siis on selleks Õhtuleht.

2. Osaluse müük Eesti Päevalehes?
Luik on viimasel ajal soovinud Päevalehes muutusi, kuid pole nende muutuste tegemiseks leidnud ühist keelt kaasomaniku Jaan Manitskiga, kes on näiteks pannud veto Luige plaanidele teha muutusi Päevalehe juhtkonnas. Teisalt pole Manitski olnud ka nõus oma osalust müüma Luigele, et viimane saaks Päevalehega tegutsemiseks vabad käed.
Arvestades Manitski-faktorit ja Päevalehe kehva äriseisu, siis võiks Luik olla huvitatud osaluse müügist. Häda aga selles, et Postimehel pole mingit huvi selle osaluse ostmise vastu. Postimehe positsioon on praegu piisavalt tugev ja väiksema konkurendi ostuks pole mingit vajadust.

3. Schibsted müüb Ekspress Grupile Kanal2?
Viimase aasta jooksul on meediaringkondades liikunud jutud, et Schibsted plaanib väljuda Eestis teleturult ja on huvitatud loobuma Kanal2st. Kui need jutud peavad paika, siis tõenäoliselt ei oleks aga ostjaks Ekspress Grupp, kellel ei ole selleks raha. Kui müügisoov oleks tõsine, siis tõenäoliselt pakuksid norrakad Kanal2 ka Äripäeva omanikele Bonnieritele. Kanal2 müügi vastu on kindlasti aga Schibstedi kohapealsed juhid eesotsas Mart Kadastikuga, kellele teleäri on südamelähedane. Lisaks võtab tele ka üha suuremat tükki reklaamiturul.

4. Tõenäoliselt ei puuduta kõnelused ka Postimehe või Eesti Ekspressi müüki.
Eesti Ekspress on viimane, mida Luik on valmis müüma, sõltumata sellest, millised on nädalalehe majandustulemused. Postimehe müügiks pole aga norrakatel mingit vajadust ja sarnaselt Kanal2-le pole ka Luigel piisavalt raha, et Eesti suurimat päevalehte osta. Luige ja norrakate vahel peetavatel kõnelustel on ikkagi Luik pigem müüja poolel ja norrakad ostja rollis.

5. Luik müüb maha Delfi?
Delfi eest makstud kõrge hind ja selle tehinguga võetud laenukoorem on pannud Luige aktiivselt tegutsema. Delfis toimuv on muutunud Luigele esimeseks prioriteediks ning ta lööb igapäevaselt aktiivselt kaasa Delfi tegemistes. Lisaks kõigele läheb Delfil ka reklaamiturul praegu hästi.
Delfi müük oleks ka liiga suur hoopi Luige ego pihta, sest näitaks teda ebaõnnestujana. Delfi ost küll tekitas Ekspress Grupile probleeme, kuid samas on Luige jaoks praegu ka kõige suuremaks võimaluseks. Sellest kanalist ta ei loobu. Tuleb ka arvestada, et Delfist ja/või Eesti Ekspressist loobumisega kaotaks Luik tuntavalt oma mõjuvõimu Eestis. Seda ta kindlasti väldib.

Miks ma ei kummarda mõne kodumaise ettevõtja ees?

2010-05-20T15:09:00.001+03:00

Kui Oliver Kruuda teatas hiljuti, et müüb kommitootja Kalev välismaalastele, siis mitmed äriliidrid ütlesid tehingut kommenteerides, et neil on kahju, et taas üks ettevõte läheb välismaalaste omandusse ja Eestis ei hinnata piisavalt kohalikke ettevõtjaid. Täna kuulsin taas sarnast kurtmist, et Äripäev ei seisa kohalike ettevõtjate selja taga ning ei toeta neid, vaid vastupidi, materdab ja kritiseerib.

Mulle on jäänud mulje, et nutulaul kohalike ettevõtjate ebapiisavast toetamisest poliitikute, meedia või siinsete pankade poolt on tihti mõne ebaõnnestunud või ebaeetilise tehingu välja vabandamiseks.

Heaks näiteks on see sama Kalevi müük. Oliver Kruudat nõustavad PR-spetsialistid hakkasid kohe pärast müügitehingu avalikustamist plaanipäraselt edastama kohalike ettevõtjate kommentaare, millede eesmärk oli luua Kruuda jaoks positiivne foon avalikkuse silmis. Kusjuures kõik kommenteerijad olid sama PR-firma kliendid, mida kasutas ka Oliver Kruuda.Näiteks kütuseärimees Heiti Hääl kurtis, et Kruuda pidi kommitööstusest loobuma seetõttu, et skandinaavlastele kuuluvad pangad käituvad halastamatult ja ei toeta kohalikku ettevõtlust. Praamikuningas Vjatšeslav Leedo kiitis Kruudat, kui suurt maksumaksjat. Samas „unustas“ mainimata, et Kruuda ettevõtted on pikka aega olnud kroonilised maksuvõlglased ning suur tööandja on juba enam kui aasta oma pankrotistunud meediafirma töötajatele võlgu palgaraha. Kruudale üle 100 miljoni krooni laenanud Marcel Vichmann teadis rääkida, et emotsionaalselt oli Kalevist loobumine Kruuda jaoks väga raske otsus.

See kõik oli tegelikult üks suur meediakampaania. Ärge laske end petta juttudest, justkui Kalevi müük oleks olnud mingi dramaatiline otsus Eesti kapitalisti jaoks, keda tõukas müügitehingule see, et Eestis on kohalikul ettevõtjal väga keeruline äri ajada. Kruuda PR-firma üritas veenda avalikkust, et Kalevi müügi põhjusteks olid poliitikute ebapiisav toetus kohalikele ettevõtjatele, eestimaise kapitalisti pidev peksmine meedia poolt ning skandinaavlastele kuuluvate pankade hoolimatus ja ükskõiksus eestlastest omanike hea käekäigu vastu.

Kui Kruuda oleks soovinud patrioodina Eesti tööstust edasi arendada, siis oleks ta saanud seda teha. Kruuda otsustas Kalevi ja ka piimatööstuse Tere ära müüa aga juba kolm aastat tagasi ning lootis teenida korraliku tulu, mille plaanis edasi suunata kinnisvarasektorisse ja meediaärisse. Targa ettevõtjana tabas ta väga hästi ära kahe tööstuse õige müügihetke. Kruuda kahjuks käis aga ostjale tehing üle jõu.

Praegu oli Kruuda lihtsalt sundseisus ja pidi midagi müüma. Sellesse olukorda ei pannud teda aga pankurid, ajakirjanikud või poliitikud. Sellesse keerulisse olukorda sattus ta tänu enda tegevusele ja otsustele. Eestis ei suhtuta kohalikke ettevõtjatesse sugugi halvasti või välismaalastesse põhjendamatult hästi. See on müüt, mida üritavad levitada need kohalikud ettevõtjad, kes on mingite tehingute tõttu saanud meedia käest valusalt hammustada.

Mul endal on näiteks raske tunnustada Vjatšeslav Leedot praamiäri eest, sest oma impeeriumi lõi ta maksumaksjale mütsi pähe tõmmates, tulles sisuliselt maksumaksja enda rahadega maksumaksjale kosja. Keeruline on ka tunnustada Marcel Vichmanni Daiwa afääri eest, millega sõideti üle Hoiupanga väikeomanike huvidest või ka tema bussifirma poolt riigilt dotatsiooni saamiseks kasutatavate alatute võtete eest. Suhtun ametnikele meelehea pakkumisesse ühtemoodi taunivalt sõltumata sellest, kas pakkujaks on välismaise omaniku käes oleva ettevõtte või kohalikule kapitalistile kuuluva firma juht. Raske on mul avaldada ka tunnustust Heiti Häälele Paldiski elanike elukeskkonda halvendanud kütuseäri eest.On loomulik, et ka kohalikud suurettevõtjad ootavad tunnustust ja neid häirib nende aadressil tehtav kriitika.

Samas tuleks aga neil endil aeg-ajalt vaadata peeglisse ja mõelda, kuidas nad näiteks ise on eestlastest väikeomanike ehk kaasaktsionäridega käitunud. Eesti ettevõtjate tümitamist on näiteks Äripäevale heitnud ette Ekspress Grupi suuromanik Hans H. Luik. Talle meeldib sageli meedia ülekohtust ehk meediapeksust rääkides tuua näiteks Hansapanga eksjuhti Indrek Neiveltit. Postimees ja Äripäev olid Luige väitel need ajalehed, kelle pärast muutusid Neivelti juuksed halliks. Samas unustab Luik meediakriitikat tehes mainimata Neivelti skandaali tagamaad ehk põhjused, miks sattus Hansapanga tollane juht negatiivse kangelasena ajalehtede esiküljele.

Väike meenutus. Olles Hansapanga aktsionär üritas Indrek Neivelt panga väikeomanike arvelt teenida ehk kasutas ära siseinfot eesmärgiga rikastuda. Neivelt pääses karistusest ainult tänu sellele, et Eesti seadusandlus oli sel ajal siseinfo kasutamise osas puudulik ja auklik ning ta oskas neid auke ära kasutada.

Või võtame teiseks näiteks Oliver Kruuda ja meenutame, kuidas ta ise kohtles Kalevi börsil oleku ajal kaasaktsionäre. Börsil olles paistis Kalev silma sellega, et väikeaktsionäridel oleks võimalikult keeruline saada operatiivset infot ettevõtte majandusseisust. Kalev avaldas oma majandustulemused viimasel minutil ja koguni bluffis oma majandusnäitajatega. Kruuda ise ei paistnud börsifirmat juhtides silma lugupidava käitumisega teiste eestlastest ettevõtjate suhtes.

Kui suurettevõtja soovib ühiskonna austust, siis peab ta ka ise pingutama ja austama teisi. Olgu nendeks väikeomanik, töötajad, äripartnerid, võlausaldajad või maksumaksjad. Tuleb loobuda eelarvamusest, et eestlasest ettevõtjatele tehakse liiga ja välismaiseid investoreid soositakse. Hinnanguid konkreetsetele ettevõtjatele antakse ikkagi nende tegemiste ja otsuste, mitte aga kodakondsuse järgi.

Millal korraldab rahvusooper kontserdi tapjate ja vägistajate toetamiseks?

2010-05-20T12:43:00.003+03:00

Postkasti potsatas alljärgnev pressiteade.
"Rahvusooper Estonia on otsustanud korraldada armastatud laulja Voldemar Kuslapi toetuseks kontserdi "Meeletu rüütel". /---/ Kõik kontserdile tulijad saavad Estonia kassast osta kupongi minimaalväärtusega 150 kr. /---/ Toetusraha saab ka üle kanda Estonia Seltsi kontole 100 220 629 25007, märksõna "Kuslap". Teatrijuht Aivar Mäe sõnul ajendas toetuskontserti korraldama pettumine Eesti kohtusüsteemis. "Me oleme pettunud selles, kuidas antud kohtulahend tuli, see on ebaõiglane," ütles ta. Voldemar Kuslap mõisteti Harju Maakohtus süüdi kehalises väärkohtlemises, Kuslap ise ennast süüdi ei tunnistanud. Intsident leidis aset 3. aprillil, kui Voldemarv Kuslap üritas korrale kutsuda lärmavaid noori.".

Rahvusooper Estonia "unustas" pressiteatest ära olulise info ehk selle, et korrale kutsumise käigus sai üks noormees kehalise vigastuse ehk jäi väikesest osast näpust ilma. Mul on küll Estonia käitumise pärast piinlik. Sisuliselt nad toetavad oma kontserdiga seda, et inimesel on õigus teisele inimesele tekitada kehavigastusi, kui teda miski asi häirib.

Normaalne oleks olnud nendele noortele kutsuda politsei, mitte aga minna kätega kallale. Täiesti mõeldamatu on aga see, et kätega kallale minekut toetab rahvusooper Estonia oma kontserdiga.

Hoiame kokku, loobume ajakirjanikust Brüsselis

2010-05-10T21:18:00.005+03:00

ETV on olnud uhke, et neil on ajakirjanikud Brüsselis ja Moskvas. Tegelikult ei näita meediaväljaande taset mitte väliskorrespondentide arvukus, vaid see, kas nad suudavad pakkuda mingit lisaväärtust uudisteagentuuridele ja välismaistele telekanalitele. Kahjuks ETV seda nädalavahetusel ei suutnud ja maksumaksjale oleks odavam palgata paar inimest Tallinna, kes refereeriksid välispressi kajastusi.
Terve nädalavahetuse pidasid erinevad ELi liidrid nõupidamisi, kuidas finantskriisi süvenemist takistada. ETVst saime selle kohta infot alles esmaspäevastest uudistesaadetest. Nõrk, arvestades, et reporter on Brüsselis kohal.
ETV probleem on mugavuses ja uimasus. Mõni aeg tagasi kritiseerisin siin blogis Aeg Luubist, kes ei suutnud Poola presidendi ja tema saatjatega toimunud katastroofi mõjusid operatiivselt kajastada, vaid oli kinni mitu päeva varem tehtud saate plaanides. Eile näites ETV uudistesaade taas oma mannetust. Nädala olulisem ja võibolla selle aasta üks erakordsemaid ning üllatavamaid ELi majandussündmuseid magati maha nii AKs kui ka nädalat kommenteerivas saates Aeg Luubis. Brüsselis käinud Ligiga saadi intervjuu alles pärast seda, kui mees oli tagasi Tallinnas.

Ka Äripäeva tänases lehes olnud kajastus nädalavahetuse sündmustest polnud kõige parem, sellele võiks anda hinde rahuldav. Oleks pidanud olema intervjuu ja foto erakorralisele nõupidamisele lendava Jürgen Ligiga, lisaks peaminister Ansipi kommentaar sündmustele, toimetuse juhtkiri toimuva kohta jne. Samuti vältima piinlikku viga inflatsioonikriteeriumi kohta. Samas, me vähemalt näitasime teema olulisust sellega, et pühapäevane kohtumine oli tänase Äripäeva esiküljel ja proovisime tuua lugejani maksimaalselt infot, mis pühapäeval oli kättesaadav erinevate agentuuride abil. Postimees pidas vajalikuks teha ainult väike veeruuudis, Päevalehes polnud vist sedagi ning palgalist Brüsseli korrespondenti omava ETV tähelepanu oli jäägitult Moksvas toimunud pidustustel, kuhu mõni riigipea otsustas jätta minemata just Euroopat ähvardava finantskriisi tõttu.

Kui lihtne on meediat rakendada PR-kampaaniat vedama?

2010-05-04T22:46:00.002+03:00

Ootan huviga kolmapäeval ja neljapäeval ilmuvaid ajalehti, et näha, kas Eestis on võimalik PR-inimestel panna paberlehed oma pilli järgi tantsima. Täna tuli uudis Kalevi müügi kohta. Seda tehingut kommenteerisid ka mitmed Eesti äriliidrid - Vichmann, Leedo, Hääl. Jätsin need kommentaarid homme ilmuvast Äripäevast välja, sest need kommentaarid saadeti meediaväljaannetele Kruuda pressiesindaja poolt ning tegemist pole ajakirjandusliku materjaliga. Kalevi müügile oli vaja luua Kruuda jaoks soodne foon ning Vichmanni, Leedo ja Hääle kommentaarid olid osa sellest PR-kampaaniast. Huvitav on homme vaadata, kas need kommentaarid ilmuvad mõnes lehes ja kui ilmuvad, siis kas on ka juures märge, et tegemist pole ajakirjaniku tööga, vaid Kruuda pressiesindaja vahendatud tekstidega.

Teine sarnane juhtum sellest nädalast puudutab ühte teist teemat. Äripäevale saadeti eile ühed materjalid. Teema on päevakajaline, konfliktne, prominentne ehk mitu kriteeriumi on täidetud, et sel teemal teha korralik uudis. Plaanisime seda homsesse lehte, aga otsustasime täna loobuda, kuna infot jaganud huvigrupp soovis täpselt dikteerida, mis päeva lehes, millises mahus ja millise nurga alt tuleks teemat hakata kajastama. Nende nägemuse kohaselt pidi esimene uudis ilmuma neljapäeval ning sellele pidid järgnema järgmised lood. Selline koostöö oli aga meile vastuvõetamatu.
Saab näha, kas neil õnnestus leida mõni teine meediaväljaanne, kes täidab selle huvigrupi kõik soovid ja esitab ühe järjekordse PR-kampaania oma lugejatele sõltumatu ajakirjadusliku materjalina.

Uuriva loo väärtus võib selguda alles mõne aasta pärast

2010-04-16T22:34:00.006+03:00

Eestis nimetatakse sageli uurivaks ajakirjanduseks seda, kui ajakirjanik kirjutab mõnusalt ja hoogsalt ümber prokuratuuri koostatud süüdistuskokkuvõtte, mille kohta prokuratuur on ajakirjanikule eelnevalt saatnud vihje pärast kohtuotsuse jõustumist.
Tegelikult pole sellistes lugudes uuriva ajakirjandusega suurt midagi pistmist. Pigem võiks sellist prokuratuuri kaasabil toimuvat kohtutoimikute ümberkirjutamist nimetada protokollivaks ajakirjanduseks. Mis on ka vajalik ja huvitav ning hea lihtne võimalus kiiresti paar lehekülge loetavat materjali lehte saada. Oleme Äripäevas seda võimalust isegi mitmel korral kasutanud.

Selliseid lugusid, kus ajakirjanik käib mitu sammu prokuratuurist ja politseist ees, sageli kohe ei märgata ja ei osata hinnata. Klassikaline näide on K-skeemi paljastamine, mida olid üritanud vist kõik suuremad eesti väljaanded. Vaatamata sellele või sellest tulenevalt olid aga mitmete ajalehtede toimetajad Jüri Vilmsi sihtasutuse tänaseks hävitanud skeemid avalikustanud Koit Brinkmanni artiklite suhtes ükskõiksed ning üleolevad. Nad hakkasid lugude sisu ja mõju mõistma alles pärast seda, kui Elmar Sepp korraks vahistati. Siis üritati otsida mitmeid põhjuseid, et välja vabandada, miks esimese hooga üritati Koidu K-skeemi lugusid maha teha. Samuti üritati Sepa vahistamise järel Koidu päevavalgele toodud paljastausi nii ümberkirjutada, et ei peaks algallikale viitama.

Täna otsustas kohus reaalselt vangistada Narva keskerakondlasest volikogu liikme ja piirilinna valitseja Aleksandr Moissejevi. Selle mehega seonduva avalikuks toomine on olnud samuti üks Koidu pikaajalisi uurimisi. Koit uuris Moissejevi tegevusi, mõju ja sidemeid ligi kaks aastat.

Koidu sihipärase töö tulemusi Moissejeviga seoses saab lugeda siit ja siit. Toona ei tekitanud need lood erilist vastukaja. Aga see ongi sageli Eestis uurivate lugude häda, et lugude taset hakatakse hindama ja mõistma alles pärast seda, kui prokuratuur või politsei mõni aeg hiljem nende lugude kangelased vahistab.
Sarnaselt Moissejeviga kulus Koidul ka K-skeemi lugude tegemiseks üle aasta (kusjuures heaks abiliseks oli ühe teise meediafirma ajakirjanik, kes samuti kogu skeemi teadis, aga sellest ei kirjutanud).

Olen töötanud koos kolme ajakirjanikuga, kelle põhjalikkus andmete kogumisel ning nende süstematiseerimisel ja arhiveerimisel võiks olla kõigile teistele ajakirjanikele eeskujuks. Need on Koit Brinkmann, Peeter Raidla ja Väinu Rozental. Tõenäoliselt leiab selliseid ajakirjanikke igast toimetusest, aga kahjuks on neid iga toimetuse peale ainult mõned üksikud.

Sotsidel ja Rahvaliidul imelik nimeprobleem

2010-04-16T22:16:00.005+03:00

Sotside ja rahvaliitlaste ühinemiskõnelustel on üheks vaidluspunktiks ühineva erakonna uus nimi. Loogiline oleks, et ühenderakonna nimeks jääb sotsiaaldemokraatlik erakond. On kummastav, et Rahvaliit soovib ühineva erakonna nimes viided Rahvaliidule.
Võibolla oleks siis sobivaks nimeks V.Reiljani nimeline Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Reiljan on oma isiku ja tegudega see, kes Rahvaliitu veel aastaid kõige paremini iseloomustab ja kui tõesti soovitakse midagi ajaloost kaasa võtta, siis võiks see olla Reiljani nimi.
Tegelikult on see nime üle diskuteerimine aga naljakas. Uppujale ulatatakse viimane õlekõrs ja kaldale ronimise asemel hakkab uppuja vaidlema õlekõrre välimuse teemal.

Rahvaliit on hea näide, kuidas Eesti suurima erakonna võib hukutada enesekriitika puudumine ning oma juhi pime järgimine. Rahvaliidu seis oleks kordades parem, kui erakonna liikmetel oleks jätkunud julgust ja tarkust esitada mõned aastad tagasi ilmsiks tulnud maadevahetuse teemal oma juhile paar teravat küsimust. Või siis teinud kiire esimehe vahetuse. Selle asemel aga hakati oma juhti pimesi kaitsma ning võeti seisukoht, et meedias ilmunud kahtlused on "imperialistide vandenõu" ausa ja aatelise Reiljani vastu.

Tõenäoliselt toimub mõne aasta jooksul Rahvaliiduga sarnane põrumine ka Keskerakonnaga, sest ka selles erakonnas puudub siseopositsioon ja enamus liikmeid arvavad, et kõik mida Savisaar teeb on hästi ning Savisaare ja Keskerakonna suunas tehtav kriitika on konkurentide sepitsetud vandenõu ja alusetu vale.

Ükski organisatsioon ei saa olla pikalt edukas, kui organisatsiooni liikmed ei julge või ei saa oma juhte kritiseerida ning nende otsustele oponeerida.

Teiste erakondadega on seis palju parem. Sotside sees on pärast Pihli esimeheks saamist tekkinud tugev opositsioon. IRLis on see olnud tänu erinevate erakondade ühendamisele juba aastaid. Ka Reformierakonnas on inimesi, kes julgevad teiste oravate tegevust kritiseerida, kui selleks on põhjust. Pean silmas Meelis Atoneni ja Jürgen Ligi.

Rahandusministeeriumi poliitilised majandusprognoosid

2010-04-15T16:05:00.004+03:00

Rahandusministeerium tuli sel nädalal välja oma värske majandusprognoosiga. Viimase paari aasta kogemus aga näitab, et nendes ministeeriumi nn sõltumatute analüütikute valmistatud prognoosides on sõltumatust väga vähe. Mulle tundub, et tegemist on poliitiliste prognoosidega, kus pannakse paika valitsusliidule sobiv tulem ja siis asutakse otsima argumente, millega üritada veenda avalikkust, et just nii hakkab Eestis juhtuma.
Ministeeriumi majandusprognooside koostajate häda on selles, et nad ei taha või tohi kuulata oponeerivaid arvamusi. Nad liiguvad oma prognoosides justkui silmaklapid peas ning kui keegi julgeb sellest ministeeriumi peavoolust eristuda või sellele oponeerida, siis on tegemist mõttetu arvamusega.
Paar näidet Äripäeva kogemusest.
Avaldasime 24. oktoobril 2008 Äripäevas uuriva loo esiküljel oleva pealkirjaga "Mullitaja" ja Andrus Ansipi fotoga. Loo kujunduses panime valitsusliidu juhid seebimulli puhuma, lugu ise aga kajastas 2009. aasta riigieelarvet. Näitasime, et valitsusliit on rahandusministeeriumi prognoosile tuginedes bluffinud eelarve tulud 8 miljardit krooni suuremaks. Pärast loo ilmumist reageerisid poliitikud sellele väga valuliselt. Täna on neil tõenäoliselt oma toonaste väljaütlemiste pärast piinlik. Siis nad aga panid silmaklapid peas riigikogus riigieelarvet hääleteades suure hooga vastu seina.

9. jaanuaril 2009. aastal avaldasime Äripäevas teise uuriva artikli pealkirjaga "Tõehetk", mille viide ütles, et 2008. aasta maksulaekumine võttis poliitikud sõnatuks. Need samad poliitikud, kes kaks kuud varem olid olnud 2009. aasta riigieelarve vankumatud toetajad, hakkasid nüüd haistma, et asjad võivad minna valesti.
Kui me Äripäevas olime prognoosinud, et 2009. aasta eelarve jääb 8 miljoniga miinusesse, siis kaks kuud hiljem tegime uue prongoosi ja ütlesime, et musta stsenaariumi kohaselt on kärpe suurus 19 miljardit krooni. Toona tundus see poliitikutele uskumatu ja mõttetu hirmutamine. Nad varjusid rahandusministeeriumi analüütikute prongooside taha.
Juhtus see, et 2009. aastal kärpis valitsusliit avaliku sektori kulusid 19 miljardit krooni.

Reedel avaldasime loo, milles prognoosime, et ilma negatiivse lisaeelarveta ei täida Eesti 2010. aastal euro eelarvepuudujäägi nõuet. Tänu sotsiaalmaksu ja tõenäoliselt ka käibemaksu loodetust kehvemale laekumisele ületame selle karedetud 3% piiri. Ja ei olnudki eriti üllatav, et seda hoiatust kommenteerides leidsid Ansip ja Ligi üles vana reha, mille peale suure hooga astusid ning nimetasid meie prognoosi mõttetuks.

Äripäeva viimastel aastatel tehtud ja täppi läinud maksude alalaekumise prognoosid tuginevad peaasjalikult viimaste kuude maksulaekumistel, mida analüüsib üks inimene - Raivo Sormunen. Võrdluseks, rahandusministeeriumis töötab paarkümmend analüütikut ja tulemus on see, et nad on suutnud ka eelarve aluseks olnud prognoosides paarikümne miljardi krooniga puuse panna. Tegelikult ma ei usu, et nad nii valesti prognoosivad ja eks nad said ka ise 2008. aasta lõpus või 2009. aasta alguses aru, et asjad lähevad nii nagu Äripäev hoiatas. Lihtsalt poliitiliselt ei saanud nad selliste hoiatustega välja tulla.

Üritaks kuidagi rahandusministeeriumi analüütikuid päevapoliitikast lahutada, see oleks ka poliitikutele endile kasulik, nad eksiksid vähem. Või kui seda ei suuda, siis võiks vähemalt tarkade inimestena ka alternatiivsete ja oponeerivate prognoosidega arvestada. Lihtne on Ligil kuulutada oponendid mõttetuteks, aga viimased kaks aastat on näidanud, et mõttetud on Ligi enda alluvate koostatud majandusprognoosid.

Retsept Ansipile: klounaadist päästab avalikustamine

2010-04-15T15:49:00.002+03:00

Tänasel pressikonverentsil kommenteerisid Ansip ja Ligi Markovi viisaskandaali ning Langi väärteomenetlusega seonduvat. Olen Ansipiga päri, et kogu see viisaskandaal sarnaneb klounaadile ja Eesti mainele head ei tee. Peaminister võiks aga mõelda, miks sellised skandaalid sünnivad ja aidata nende tekkimist vältida.
Oluline põhjus on riigijuhtide tegevuse ja otsuste salastamise maania. Probleem oli selles, et Lang ja Paet tahtsid pronksiöö järgselt näidata ennast karmide tegijatena, kes suudavad keelata ebameeldiva Venemaa poliitiku sissesõidu Euroopa Liitu. Tegelikult jäi jõust ja mõjust väheks ning Brüsseli survel tuli neil astuda paar sammu tagasi. Avalikkusele ei tahtnud aga Lang ja Paet seda tunnistada ja lootsid, et kui riigisaladuse varjus saab viisakeelu maha võtta, siis on kõik ok.

Ma ei mõista, miks on vaja sellised otsused kuulutada riigisaladuseks. Jah, see aitab poliitikutel olla kahepalgelised, aga see on küll natukene nadi põhjendus. Kui kellelegi kehtestatakse viisakeeld või see ära võetakse, siis võiks ka avalikkus saada selle kohta infot. Ehk soovitus Ansipile: kui tahad klounaadi lõpetada ning tulevikus välistada võimaluse, et justiits- ja välisminister peavad etendama tsirkusetola, siis tee Eesti maksimaalselt avatuks. Mingi otsuse riigisaladuseks kuulutamine olgu pigem erand.
Ei ole vaja prokuratuuril ja kapol kulutada oma aega selleks, et uurida, kuidas sai avalikuks info, mis peakski olema ühes normaalses ja demokraatlikus riigis avalik. Kas järgmisena kuulutame riigisaladuseks Rein Langi poolt maksumaksja rahaga osutatud taksoteenuse, mida kajastas hiljuti Õhtuleht?

Esimene ennustus täitus: Ekspress saab uue peatoimetaja

2010-04-14T14:40:00.003+03:00

Ekspress Grupp on otsustas teha avalikuks info, et Priit Hõbemägi liigub Eesti Ekspressi peatoimetaja kohalt Ekspress Grupi juhatusse. Üllatav selle teate juures oli aga see, et Gunnar Kobini väitel tuleb Ekspressi peatoimetaja kohale avalik konkurss. Juba mõned kuud on käinud varjatud konkurss, aga tundub, et see ei ole siis andnud loodetud tulemusi. Või on tegemist lihtsalt PR-trikiga ja uus peatoimetaja on tegelikult juba valitud, kuid avalikkusele ja väikeaktsionäridele on hea näidata, et see inimene sai ametisse avaliku konkursiga.

Hõbemägi lahkumine peatoimetaja kohalt juhatusse tundub mulle pigem viisaka ja sunnitud taandumisena. Eriti nüüd, kus leht on teinud läbi päris suure muudatuse sisu ja vormi osas. Kõlakate kohaselt on Ekspressi sees ka tõsine arutelu, et milline peaks lehe sisu olema. Luik ja Kobin eelistavad tabloidistuda ja kasutada ära Õhtulehe taandarengut ning soovivad, et lehes oleks rohkem lugusid suunatud naistele. Hõbemägi väidetavalt pidas prioriteetseks uuriva ajakirjandusega tegelemist.

Eks uue peatoimetaja nimi näitab ära, milliseid muutusi Ekspressi suuromanik eeskätt lehes ootab ja kas Ekspress muutub teemade valiku osas pigem Õhtulehe konkurendiks või mitte. Ja seda mitte halvas mõttes. Õhtuleht ja ka päevalehed on jätnud ühe nišši suhteliselt tühjaks ja mulle tundub, et Ekspress peab seda enda võimaluseks.
Kui tõmbasin paralleeli Õhtulehega, siis ei pea ma silmas erinevates telesaadetes osalevate inimeste elu kajastamist, vaid teravaid probleemlugusid, mis suurele hulgale inimestest korda lähevad. Selliseid ilmub Õhtulehes väga vähe.

Ekspressi puhul on hea näide eelmisel nädalal ilmunu Sulev Vedleri Rimi ja Eesti lihatootjate konflikti lahanud artikkel. Ekspress mängis hästi välja teema, mis läheb paljudele inimestele korda ja millest lugejad nö räägivad. Samuti oli seda lihtne teostada, ei võtnud kaua aega ja Ekspressi õnneks ei leidnud teised lehed (sh Äripäev) seda teemat üles.
Sattusin neljapäeval Selveris kassajärjekorras ootama ja mitmed inimesed kassasabas lugesid Ekspressi esiküljelt Sulevi loole tehtud viidet ning hakkasid omavahel selle teema üle arutlema. Loomulikult ostsid ka Ekspressi.

Tegelikult oleks loogiline, et uus peatoimetaja kasvaks välja lehe enda seest. Kui aga Luik tahab suuremaid muutusi, siis tõenäoliselt tuleb uus peatoimetaja väljastpoolt praegust Eesti Ekspressi toimetust ning siis võib ka öelda, et Hõbemägi liikumine juhatusse ei olnud edutamine.

ETV jäi seekord ajalehtedele alla

2010-04-13T20:12:00.006+03:00

Poola presidendi lennukiga juhtunu kajastamisel jäi ETV ajalehtedele selgelt alla, kuigi neil oli kahe päeva pikkune edumaa ning võrreldes telega on taolise sündmuse kajastamisel lehed alati halvemas seisus.

Nende esimene erakorraline uudistesaade tuli laupäeval eetrisse kell 17.00, kuid selle sisu oli nõrk. Viie tunniga saanuks teha põhjalikuma ja mitmekülgsema käsitluse. Õhtuses põhisaates oleksin juba oodanud AK reporteri reportaaži Poolast, aga saan aru, et erinevalt näiteks Postimehest ETV oma meeskonda Poola üldse ei saatnud. See on üllatav, sest ETV on uhke Brüsseli korrespondendi pärast. Samas on Poolat tabanud katastroof oluline sündmus nii Euroopa Liitu kui ka NATOt arvestades, sest toimuvad suured muutused riigi juhtkonnas. Poola on olnud ka Eestile väga oluline partner nendes ühendustes ja ka suhetes näiteks Venemaaga.

Järgmine halb üllatus oli pühapäeval eetris olnud Aeg Luubis. Saada, mis peaks vist võtma kokku nädala olulisemad sündmused. "Mis juhtus, miks juhtus, mis saab edasi?Aeg Luubis analüüsib nädala tähtsamaid sündmusi," nii on kirjas ETV kodulehel selle saate tutvustuseks. Mingit analüüsi aga selle saates eelmise nädala kõige olulisema sündmuse kohta küll ei olnud.

Sellised erakordsed sündmused ja neile reageerimine peegeldab hästi meediaorganisatsiooni professionaalsust. Kui tuua paralleel spordist, siis seekord sarnanes aga ETV uudistetoimetus lennuõnnetuse kajastamisel õlut libistava tugitoolisportlasena, kes ise ei viitsi väga rabeleda.

Laupäeval olin siin blogis kriitiline Postimees Online suhtes, kus läks ka mõni tund aega ärkamiseks, aga lõpptulemusena oli Postimees ETVst peajagu üle.

Keskpäevatunnis peksti maas lebavat Hans H. Luike

2010-04-10T18:44:00.007+03:00

Täna tundsin Kuku Keskpäevatundi kuulates puudust Hans H. Luige saates osalemisest, sest Keskpäevatunni lõpp kujunes piltlikult öeldes maas oimetult lebavate Hans H. Luige ja Marsel Vichmanni tümitamiseks. Jutuks oli Eesti ettevõtjate 260 miljoni krooni suurune investeering Aserbaidžaani kinnisvaraprojekti. Suuremateks investoriteks selles projektis on just Vichmann ja Luik. Eesti ettevõtjate raha üritas tagasi tuua ka president Toomas Hendrik Ilves oma riigivisiidil Bakuusse ja eks oli see projekt jutuks ka Aserbaidžaani presidendi ning tema kaaskonna sel nädalal toimunud visiidil Eestisse.

Keskpäeva tunnis osalenud Hõbemägi, Kilk ja Ruussaar ei hoidnud end tagasi Luige ja Vichmanni kunagist otsust kommenteerides: "ei teinud otsust just mitte kõige selgema peaga", "panid rahapakid mõne kivi alla või kivi peale,", "läksid kuuma peaga ülikasumeid teenima", "uljaspead, kelle raha peavad nüüd päästma president ja peaminister", "eelnevalt peaksid käima psühholoogi või psühhiaateri juures vestlusel", "võiks kohale sõita enne raha teele saatmist" jne.

Saates tehtud kriitika igati õigustatud, lihtsalt huvitavam oleks olnud kuulata seda debati vormis, kus ka teine pool saanuks enda kaitseks midagi öelda. Luik on küll Ilvese Bakuu visiiti Keskpäevatunnis ka kommenteerinud, aga siis "unustas" öelda, et Ilvese tegevusest sõltub ka temale kuuluvate miljonite koju tulek.

Kirjutasime sellest juhtumist Äripäevas eelmisel sügisel "Ilvese päästeoperatsioon" ja siin blogis "Bakuule võiks järgneda Moskva". Varemalt on Eesti meedias räägitud küll palju, kuidas teiste riikide tippjuhid Eestis käies oma ettevõtjate eest kuluaaritööd teevad. Eesti riigijuhtide sarnast tegevust pole aga meedias liiga palju kajastatud.

Lehmakommitootja seljatas Postimehes Poolat tabanud katastroofi

2010-04-10T13:43:00.004+03:00

Postimees.ee olulisem uudis praegu on sellest, kuidas tundmatu ettevõtja kurdab, et tema eksnaine varastas ära lehmakommi valmistamise retsepti. Tähtsusel teine uudis on Smolenskis toimunud lennukatastroofist, milles hukkus Poola eliit eesotsas presidendiga.

Kusjuures see kommiretsepti varguse uudis on sisuliselt ühe allikaga ning vastaspoolele pole sõna antud. Viitsiks see eksnaine teha kaebuse pressinõukokku, oleks Postimees selge kaotaja. Ma ei saa aru, miks sellist poolikut tööd on vaja lehes avaldada. Tegemist on väheolulise teemaga, midagi poleks juhtunud, kui oleks kulutanud ühe päeva, et vastaspoolelt kommentaari küsida või siis natukene rohkem fakte kontrollida. Näiteks sama ettevõtja helistas ka Äripäeva neljapäeval, aga meil see lugu online või lehte ei jõudnud, sest lihtsalt ühe osapoole jutu ümbertrükk on liiga mage.
See on hämmastav, kui lihtne on pääseda meediasse ja muuta oma peretüli mingiks ajahetkeks Eesti suurimas päevalehes Eesti ja maailma kõige olulisemaks uudiseks.

Kaks ennustust Eesti meediaturu kohta

2010-03-11T22:19:00.004+02:00

Ajalehtede juhid ja omanikud teavad päris täpselt, kuidas uus aasta algas. Tellijate arvu, üksimüügi trendi ja reklaamibroneeringuid hinnates on ka päris täpselt juba teada, mis juhtub tuludega kevadel. Reklaamiturul on seis nutusem, kui oli kuus kuud tagasi ja seetõttu ma arvan, et selle aasta jooksul toimub Eesti meediaturul mitu huvitavat ja uudiskünnist ületavat muudatust. Teen siin kaks ennustust 2010. aastaks, mille aluseks on viimase kuue kuu meediafirmade tulemused ning erinevad meediaringkondades liikuvad kõlakad.

1. Vahetub vähemalt ühe üleriigilise levikuga ajalehe peatoimetaja, aga ma poleks üllatunud, kui selle aasta sees saab kaks üleriigilise levikuga ajalehte endale uue peatoimetaja.

2. Toimuvad muutused vähemalt ühe üleriigilise levikuga ajalehe omanikeringis (kohe varsti), aga poleks väga üllatav, kui selle aasta lõpuks on muutunud kahe üleriigilise levikuga ajalehe omanikering.

16 soovitust ajakirjanikule huvide konflikti vältimiseks

2010-03-11T13:21:00.003+02:00

Pressinõukogu saatis täna laiali soovitused ajakirjanikule korruptsiooniohust ja huvide konfliktist hoidumiseks. Head soovitused. Need kattuvad kõik ka Äripäeva ajakirjaniku eetikakoodeksiga ning oleme üritanud neid soovitusi ka järgida.

1. Ajakirjanik ei kajasta üldjuhul oma lähedaste, sõprade ja tuttavate tegemisi;
2. Juhul kui lähedaste, sõprade ja tuttavate tegemiste kajastamine on möödapääsmatu (teenib avalikkuse huve ja võimaldab hankida olulist ja eksklusiivset teavet, mida teisel ajakirjanikul on võimatu või raske saada), tuleb loo juures avaldada oma seotus lähedaste ja tuttavatega;
3. Ajakirjanik ei kajasta üldjuhul asutuste, ettevõtete tegemisi ja üritusi, kus töötavad või millega on lähedalt seotud tema pereliikmed ja lähisugulased;
4. Ajakirjanik teavitab toimetuse juhti oma kuuluvusest MTÜ-desse (sh poliitilised ühendused), tulundusühendustesse ja teistesse organisatsioonidesse.
5. Ajakirjanik ei kajasta üldjuhul ettevõtete, organisatsioonide, ürituste jms tegevust, millega ollakse lähedalt seotud või milles omatakse osalust (nt ollakse aktsionär või osanik mõnes ettevõttes);
6. Juhul kui ajakirjanikule lähedase organisatsiooni, ettevõtte, ürituse jms tegemiste kajastamine on möödapääsmatu (teenib avalikkuse huve ja võimaldab hankida olulist ja eksklusiivset teavet, mida teisel ajakirjanikul on võimatu või raske saada), tuleb loo juures ära näidata oma seotus kajastatava organisatsiooni, ettevõtte või üritusega;
7. Ajakirjanik ei kirjuta reklaamtekste. Samuti ei tee ajakirjanik üldjuhul kaastööd teiste organisatsioonide, ettevõtete, asutuste infolehtedesse, brošüüridesse, aruannetesse, toimetistesse jms. Ka ei kirjuta ajakirjanik pressiteateid;
8. Ajakirjanik ei astu üles teiste organisatsioonide/ettevõtete/asutuste reklaamides. Ka ei astu ajakirjanik reeglina üles teiste organisatsioonide/ettevõtete/asutuste poolt korraldatud kommertsürituste moderaatorina (ürituse juhina);
9. Ajakirjanik peab enne loo kirjutamist ja avaldamist veenduma, et teemapüstituse näol ei ole tegemist kellegi erahuvidest ajendatud, varjatud nn ettesöödetud materjaliga, milles puudub avalik huvi;
10. Ajakirjanikul on kohustus võimalikel korruptsioonikahtlusega juhtudel konsulteerida toimetaja/peatoimetajaga või sõltumatu eksperdiga (nt ajakirjanduseetika nõunikuga);
11. Ajakirjanikul on õigus keelduda teema kajastamisest, mille puhul ta kahtlustab enda või oma toimetuse/väljaande rollikonflikti või korruptsiooniohtu;
12. Ajakirjanik ei võta allikalt ega allikaga seotud organisatsioonilt, ettevõttelt ja/või asutuselt vastu kingitusi, raha ega soodustusi (lubatud on vastu võtta nt mõne ettevõtte, asutuse või organisatsiooni logoga väheväärtuslikke meeneid);
13. Saabunud kingitused, mis on tõlgendatavad korruptiivse tuluna ja võivad endaga kaasa tuua korruptiivseid suhteid, tuleb koheselt tagastada kingituse teinud isikule/ettevõttele/organisatsioonile;
14. Ajakirjanik ei reisi, ööbi ega toitu reeglina allika või allikaga seotud organisatsiooni, ettevõtte või asutuse kulul. Teisiti võib käsitleda rahvusvahelisi organisatsioone ja mittekommertslikke ettevõtmisi. Kui reisi kulusid pole kandnud toimetus, siis on soovitatav loo juures näidata rahastaja;
15. Ajakirjanik ei kasuta oma nime ega ajakirjaniku staatust isiklike hüvede ega teenuste saamiseks/soetamiseks/ostmiseks;
16. Keelatud on oma nime ja staatuse kasutamine ähvardamiseks ja väljapressimiseks (nt ähvardatakse loo avaldamisega, kui teine osapool ei käitu vastavalt ajakirjaniku ootustele).

2009.a. novembris esitles ühing Korruptsioonivaba Eesti meediaseminaridel projekti “Läbipaistvus Eesti ajakirjanduses” raames soovitusi ajakirjanikule huvide konfliktist ja korruptsiooniohust hoidumiseks. Kuueteistkümnest punktist koosnev soovitustik laiendab Eesti ajakirjanduseetika koodeksis sisalduvaid üldpõhimõtteid.

Soovituste aluseks on uuring “Läbipaistvus Eesti ajakirjanduses”, mille teostasid meediauurijad Ragne Kõuts ja Raivo Suni. Meediaprojekti viis läbi ühing Korruptsioonivaba Eesti, rahastas justiitsministeerium. Lisainfo uurimuse kohta: www.transparency.ee

Eesti Päevalehe omapärane "medaliarvestus"

2010-03-01T13:13:00.002+02:00

Eesti Päevaleht tegi kokkuvõtte eelmise aasta pressipreemiate nominentidest, mis on natukene vildakas. Päevaleht võttis arvestuse aluseks ainult need pressipreemiate kategooriad, kus nad ise said nominentide sekka ja "unustas" ära uuriva ajakirjanduse preemia, kus nominentide seas on kaks lugu Äripäevast, üks Postimehest ja üks Maalehest. See oleks umbes sama, kui panna pingeritta riigid murdmasuusatamisel võidetud medalite arvu järgi, aga jätta arvestusest välja suusamaraton.

Sobilik lugemisvara Eesti meedia allakäigu kuulutajatele

2010-02-15T08:28:00.003+02:00

Eelmisel nädalal selgusid Bonnieri preemia nominendid ning homme õhtul valitakse eelmise aasta parim uudis, olemuslugu ja arvamus ning peaks selguma ka eelmise aasta parim noor ajakirjanik.

Margus Mets eelmisel aastal pressipreemiate žüriis ütles, et need, kes räägivad Eesti meedia sisulisest allakäigust peaksid lugema läbi pressipreemiate konkursile esitatud tööde kausta. Sama ütlus sobib ka selle aasta kohta. Ajakirjanikel pole küll põhjust oma eelmise aasta töö pärast häbeneda. Eelmise aasta töid hinnates tundub mulle eriti tugev just uudise kategooria, kus on kümmekond väga heal tasemel uudislugu ning nendest kolme valimine oli minu jaoks raske.

Hea oli ka eelmisel aastal uurivate lugude tase. Bonnierile kandideeris mitu tugevat uurivat lugu. Lisaks nominentidele hindan ise kõrgelt veel kolme uurivat lugu, mis sel aastal nominentide sekka ei pääsenud. Üheks oli Ekspressis ilmunud uurimus Alexela kütuseärist. Teine oli Kadri Ibruse lugu sellest, et naise tapnud mehed pääsevad sisuliselt karistuseta. Hea teema tõstatus, aga natukene kuivalt ja puiselt esitletud. Kolmas lugu oli Koit Brinkmanni R-skeem, mis oma mõjulat oli võrdväärne ka 2008. aasta Koidu K-skeemi paljastamisega, mille mõju sai näha aasta tagasi toimunud Bonnieri auhinnatseremoonial, kui samal päeval peeti kinni Elmar Sepp. Tänaseks on ühel Keskerakonna varjatud rahastamisskeemil kriips peal ja tõenäoliselt pannakse nüüd kinni ka järjekordne auk seadustes, mida kasutas Reformierakond.

Panen siia ka loetelu Bonnieri preemia varasematest võitjatest. See loetelu näitab väga hästi, et Eestis tehakse heal tasemel ajakirjandust.

1995 Tarmo Vahter, Eesti Ekspress. Edgar Savisaare lindiskandaal.
1996 Enno Tammer, Postimees. Keskerakonna sisevõitlus ja valimiskampaania rahastamine.
1997 Kaja Koovit, Väinu Rozental, Äripäev. Farmaatsiatehase olematu tehas Moskvas.
1998 Kärt Karpa, Eesti Päevaleht. Kahtlane neerusiirdamine Tallinna keskhaiglas.
1999 Peep Sooman, Äripäev. Altkäemaks äriregistris.
2000 Taivo Paju, Postimees. 30 000-kroonine peaministri sekretäri tool.
2001 Anneli Ammas, Eesti Päevaleht. Raudtee-erastaja Angotti osutus tagaotsitavaks kurjategijaks.
2002 Mihkel Kärmas, Eesti Ekspress. Viktor Kaasiku ebaeetilised maatehingud.
2003 Sulev Vedler, Eesti Ekspress. Maksuameti huvi rahandusminister Tõnis Paltsu maksuasjade vastu.
2004 Birgit Püve, Eesti Ekspress. Kunstiakadeemia rektor Ando Keskküla kasutas krediitkaarti lõbumajas.
2005 Peeter Raidla, Äripäev. Ain Hanschmidti 700 miljoni kroonine kingitus.
2006 Kadi Heinsalu, Äripäev. Paljastus Eesti suurima kinnisvarafirma Arco Vara kavatsusest taganeda korteriostjatega sõlmitud lepingu tingimustest.
2007. Krister Kivi ja Janar Filippov, Eesti Ekspress. Artiklite sari Eesti narkokulleritest.
2008 Tarmo Vahter, Eesti Ekspress. Reformierakonna juhtivtegelaste maadevahetuse tehingutest.

Sahinad: Päevaleht on otsustanud Ärilehe sulgeda

2009-12-22T10:21:00.004+02:00

Kuuldavasti on Eesti Päevalehes langetatud otsus, et kulude kokkuhoiu eesmärgil lõpetatakse Ärilehe ilmutamine. Kui see on tõsi, siis võiks Päevaleht ka sellest oma lugejaid informeerida.

Sügisel tegid nad kõva tööd Äripäeva müügiuudiste kirjutamisel ja väitsid kindlalt, et 15. novembriks on Äripäev müüdud. Kui see päev kätte jõudis, siis oli Päevaleht aga vait. Hiljem kuulsin, et uue Äripäeva müügi avalikuks saamise kuupäevana on Hans H. Luik Päevalehe inimestele ölenud 15. detsember, aga ka see kuupäev ei pidanud paika.

Äripäeva müügijutt oli hea näide sellest, kui ajaleht loobub põhireeglite järgmisest. Ei ole kriitline allikate motiivide hindamisel ja ei küsi vihje kohta asjaosalistelt ning mitmelt erinevalt allikalt. Samas on see ka hea näide meedia- ja demagoogiakoolitustele. Päevalehe peatoimetaja kinnitusel kirjutasid nad kindlas kõneviisis Äripäeva müügist, sest Norbergi näol oli olemas inimene, kes vihjas neile, et ta soovib osta Äripäeva. Kui keegi soovib midagi osta, siis Päevalehe loogika kohaselt soovib keegi ka kindlasti midagi müüa ning polegi vaja enam küsida müüjalt, kas ta ikkagi plaanib müüa.

Poliitikud ja tippametnikud valmistuvad devalveerimiseks

2009-12-14T21:13:00.006+02:00

Riigikogu tegi presidendi, riigi tippametnike ja iseenda palga määramisel kavala lükke. Tõenäoliselt loodetakse, et see muudatus jääb avalikkuse tähelepanuta, sest vaidlus keskendub palga suurusele. Minu jaoks oli täna palju olulisem konkreetse palga suurusest see, et riigikogu liikmete ja tippametnike palk määrati kindlaks eurodes. Sellega võtsid need inimesed, kellest sõltub krooni devalveerimise üle otsustamine, enda sissetulekutelt devalveerimisriski. Alates 2011. aastast on presidendi palk 5200 eurot. Selle summaga on seotud ka kõigi teiste kõrgete riigiametnike ning riigikogu liikmete kuupalk.

"Nimetatud palgamäär hakkab kehtima alates 2011. aasta kevadest, kui valitakse Riigikogu uus koosseis. Praegu kehtiva Eesti Panga kursi järgi oleks presidendi palk ümberarvestatult 81 360 krooni ja Riigikogu liikme palk 52 885 krooni," seisab tänases riigikogu pressiteates.

Juhin tähelepanu väljendile "praegu kehtiva Eesti Panga kursi järgi".

See tähendab, et kui näiteks Eestis tuleb 2011. aasta algusest käibele euro ja selle sammuga otsustatakse kroon devalveerida, siis riigikogu liikmete sissetulekut see otsus eriti ei mõjuta. Samuti ei mõjuta see presidendi ja teiste kõrgete riigiametnike sissetulekut. Mõju saab olema ainult mõni kuu.

Riigikogu otsus oleks selge umbusaldus Eesti krooni praegusele kursile. See oleks rumal otsus, kui selle taga pole soovi kaitsta end devalveerimise eest. Pärast seaduse jõustumist soovitan mina küll kõigil inimestel oma säästud eurode vastu vahetada. Kui juba poliitikud end krooni devalveerimise vastu kindlustavad, siis oleks rumal nende eeskuju mitte järgida.

Riigikogu palgaga seoses on riigikogu pressiteenistus ka eksitanud oma pressiteadetes avalikkust. Täna näiteks edastati pressiteade, milles rõhutati, et meedias ringlevad valed numbrid riigikogu palga kohta ja öeldakse, et palk on neli Eesti keskmist palka. Tegelikult on riigikogu liikmete keskmine palk kõrgem, sest lisaks on olemas ka esinduskulud ning suur osa riigikogu liikmetest ei saa mitte nelja keskmist palka. Nende palk on kõrgem. Näiteks saavad kõrgemat palka komisjonide ja fraktsioonide esimehed ja ka aseesimehed. Tegelikult on 101 liikmest umbes 40 riigikogu liikme kuupalk kõrgem kui riigikogu pressiteenistuse poolt välja käidud number. See tähendab, et ka riigikogu keskmine palk tuleb mõned sajad kroonid kõrgem, kui pressiteates kirjas olnud 52 468 krooni kuus.

Äripäeva rumal eksimus Raivo Rannaga seoses

2009-12-07T14:41:00.002+02:00

Kirjutasin täna Äripäeva rikaste TOPi rubriiki Aivar Tuulbergist ja Raivo Rannast, kelle esimene katse Tallinna ehitusturule tulla ebaõnnestus, kuid teisel katsel suutsid tõenäoliselt õigetele nuppudele vajutada. Rand on hea näide sellest, kuidas alati tuleb kontrollida infot algallikast ning mitte usaldada seda, mida oled kuskilt kuulnud või lugenud.

Kui Rand ja Tuulberg hakkasid saama Tallinna linnavalitsuselt tellimusi, siis hakkas samal ajal ringlema jutt, et soosingu põhjuseks võib olla eksharidusminister Mailis Rand, kes on Raivo Ranna tütar. Tegelikult see fakt paika ei pea. Lihtsalt keegi kuskil tegi järelduse, et kuna perenimed kattuvad ja mõlemad on ka Keskerakonnaga seotud, siis ju on tegemist isa ja tütrega. Sama seos jõudis ka meediasse Ranna tegemisi kajastanud lugudesse ning nüüd on see viga aeg-ajalt taas võimendunud. Rikaste TOPi tehes võtsime selle info küll Randa tutvsutanud tekstist välja, sest ei jõudnud üle kontrollida. Dividendide TOPi läks aga see info sisse ja tuli avaldada vabandus.

Fondiinvestorite nimed ei lekkinud, me ostsime need

2009-12-05T16:23:00.008+02:00

Reedeses Äripäevas ilmunud pensionifonde puudutavat artiklit kommenteerides on öeldud, et tegemist oli avalikkusele mitte mõeldud info lekkega ning Äripäeval õnnestus leida turvaauk, kust sai endale hankida andmeid, mida poleks tohtinud. Meid on süüdistatud, et me ei andnud sellest turvaaugust teada EVK-le, vaid kasutasime infot artikli tegemiseks. Mõned kommentaatorid on koguni nõudnud Äripäeva trahvimist.

Tänases keskpäevatunnis kolleegid Luik, Hõbemägi ja Ruussaar jõudsid koguni järelduseni, et see reedene lugu annab justiitsiminister Rein Langile taas ühe argumendi suruda läbi sedus, mis annab võimaluse sundida ajakirjanikke oma allikaid avaldama.

Reedel ilmunud Äripäev ei anna Langile mingeid täiendavaid argumente, sest tegemist polnud ei allikate varjamisega ega ka info hankimisega kuidagi ebeetilisi teid mööda. Samuti oli sellele infole ligipääs kõigil soovijatel sh meediafirmadel. Vastava pressiteate saatis EVK septembris ETV-le, BNSile, Postimehele, Eesti Päevalehele, Eesti Ekspressile. Eriti koomilin oli seetõttu reedel kuulda Eesti Ekspressist Margus Järve hädakisa teemal, millisest liftist Äripäev sellise info leidis. See info oli Margus Järve ja paljude teiste ajakirjanike arvutis olemas viimased paar kuud. Lihtsalt tasub kulutada vähem aega erinevates liftides sõitmisele, lootuses, et äkki keegi on jätnud mingid huvitavad dokumendid.

Paika ei pea ka EVK viited, justkui oleks tegemist olnud mingi lühiajalise hooldustööde järgse apsuga.

Oleme aktiivsed EVK kasutajad. EVK teenused on aga tasulised ja kuni selle aasta septembrini oli nende teenuste kasutamine ajakirjanikele väga ebamugav, sest andmeid sai tellida ainult eraisik. Ajakirjanikud pidid registrist info tellimiseks kasutama enda isiklikku pangaarvet ja kui Äripäev selle kulu neile kompenseeris, siis lisandus erisoodustusmaks ja meie raamatupidamine pidi tegelema paljude pisiarvetega. Ühe pärginu maksumus EVKs on 20 krooni.

Tegime suvel ettepaneku, et registriinfot võiks saada laadida alla ka ettevõtte kontot kasutades- Äripäeval on konto ning selle kasutamise õigus on meie esindajatel. Septembri keskel tuli EVK meie palvele vastu ja tegi e-registri kodulehele vastava täienduse. Selle kohta saatis Tex Vertmann 17. septembri hommikul välja ka vastava teate paljudele ajakirjanikele.

Oktoobris avastasime, et EVK on teinud oma registris veel ühe tänuväärse muudatuse. Kui varemalt sai esitada päringuid ainult nende aktsiaseltside omanike kohta, kelle osalus oli 10% või rohkem, siis nüüd olid avalikud ka väiksemad aktsionärid ning võlakirja- ja fondiinvestorid. Igati tänuväärne muutus, sest seni olid börsifirmade aktsionärid avalikud, aga näiteks võlakirjainvestorid ja teiste firmade väiksemad omanikud mitte.

Hakkasime seda võimalust kasutama ja reedene lugu polnud esimene, mis nende andmete abil sündis. Me ei saanud seda teha kuidagi salaja, sest esitasime EVK-le päringu, mille vastu saime küsitud raportid. EVK esitas meile iga kuu alguses eelmisel kuul tehtud päringute kohta arve, mille me tasusime. EVK-l on olemas pidev ülevaade sellest, milliseid andmeid me nende registrist küsime.
Pensioniinvestorite loo kohta vajalikud andmed tellisime EVKst oktoobri lõpus. Need saadeti meile ja peal oli suurelt trükitähtedes kiri "AVALIKUD ANDMED". Arve tasumise tähtaeg oli 15. november. Tasusime arve korrektselt, ei ole midagi varastanud.

Poolteistkuud oli EVKl teada, et need andmed on Äripäev küsinud ja et need andmed on ka meile väljastatud. Iga päringu kohta jääb neile maha märge, me hoidsime oma andmeid ka EVKs oleval Äripäeva kontol. Iga kuu lõpus tegid nad meie päringutest kokkuvõtte ja saatsid arve, kus on täpselt loetletud üles kõik meie päringud.

Neid andmeid oli võimalik küsida kõigil, kes olid valmis vastava teenuse eest EVKle maksma.

Kuigi küsisime andmed välja juba oktoobri lõpus, ei kiirustanud me selle loo avaldamisega, sest sel ajal oli aktuaalne II sambas toimuv. Planeerisime artikli teadlikult detsembri algusesse, kui on jäänud veel viimane võimalus inimestel III samba abil oma maksukoormust vähendada.

Ma ei ole päri nendega, kes väidavad, et tegemist on infoga, mida ei oleks tohtinud avalikustada. Avalikustasime reedel nimekirja nendest miljonäridest, kes kasutavad riigi poolt loodud võimalust maksta vähem tulumaksu. Lisaks näitasime kõigile lugejatele ühe maksude seaduslikult vähendamise võimaluse ning näiteks Tiina Mõis tõi välja ka selle süsteemi puudused.

Kolmas teemade ring on seotud erinevate investeerimisvõimaluste erinevate maksustamistega, mille me samuti selle looga taas tõstatasime. Tiina Mõis ja Heldur Meerits on näiteks tõenäoliselt selles edetabelis, sest juriidilise isiku ja eraisiku aktsiinvesteeringutelt teenitavat tulu maksustab riik erinevalt ja eraisikule kahjulikult.

Kui artikli alguses viidatud Langi juurde tagasi jõuda, siis pigem võiks ta Äripäeva reedese loo valguses pühkida tolmu Reformierakonna valimislubaduselt võrdustada investorite maksustamine ja näha vähem vaeva ajakirjanike allikateks olevate inimeste hirmutamisega.

Vikerraadio kommentaar: Maksukoorma tõus on Reformierakonna suurim reform

2009-11-24T11:07:00.003+02:00

Maailmapanga ja audiitorfirma PricewaterhouseCoopersi uuringust selgus, et Eesti on ettevõtete maksukoormuse osas maailmas 180 riigi seas 131. kohal. Meie ettevõtted maksavad oma aastakasumist keskmiselt 49,1 % riigile. Järgmisel aastal muutub olukord veelgi halvemaks, sest valitsusliit on loobunud tulumaksumäära alandamisest ning kergitab kütuseaktsiisi ja elektriaktsiisi.

Uuringu tulemus oli üllatav, sest seni on Eesti maksusüsteemi kriitikud väitnud, et Eestis on ettevõtetel madal maksukoormus. Kümme aastat valitsuses olnud Reformierakond on aga end pidevalt esitlenud, kui maksude alandajat.
Tegelikkus on teistsugune. Eesti madala maksukoormuse jutt on jama, sest Reformierakonna valimisratsuks olev tulumaksumäära alandamine on kompenseeritud teiste koormiste kergitamise kaudu. Tõstetud on kaudseid makse, riigilõive ja töötuskindlustus makset.

Reformierakonna juhatuse liige, rahandusminister Jürgen Ligi ütles ettevõtete kõrget maksukoormust kommenteerides, et ta ei võtaks 131. kohta tõena, sest selles uuringus ei võeta arvesse erakindlustuse koormust. Samuti on palju olulisem üldine maksukoormus, mitte niivõrd see, kuidas koormust on jaotatud ettevõtete ja eraisikute vahel.

Ligil on osaliselt õigus. Kui võrdleme üldist maksukoormust teiste riikidega, siis on Eesti koht palju parem. Ja tõenäoliselt oleksime veelgi kehvemas seisus, kui Reformierakond poleks olnud nii kaua võimul.
Samas ei ole aga õige nimetatud uuringut eirata, sest see juhib tähelepanu olulisele probleemile. Maksude osas on Eesti riigi ettevõtlussõbralikkus loosunglik. Kui poole ettevõtja aastakasumist võtab riik erinevate maksudega endale, siis ei saa me rääkida ettevõtlust soosivast maksukeskkonnast.

Ka Eesti üldine maksukoormus on viimastel aastatel kiiresti kerkinud ja eriti märkimisväärne on see olnud ajal, kui valitsusjuhi koht kuulub Reformierakonnale. Kõige madalam ehk 30,5 protsenti oli Eesti maksukoormus 2003. aastal, kui peaminister oli Mart Laar. See tase saavutati aga paljuski tänu Reformierakonna poolt 2000. aastal jõustatud uuele tulumaksuseadusele, millega vabastati ettevõtete investeeringud tulumaksust. Ja kuigi järgnevatel aastatel on Reformierakonna eestvõttel alandatud Eestis tulumaksumäära, on maksukoormus kerkinud ning kõige järsem hüpe on toimunud just Ansipi valitsemisperioodil.

Meie selle aasta üldine maksukoormus on rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt 34,7 protsenti ja järgmise aasta maksukoormus 36,4 protsenti. Nii kõrgel oli Eesti maksukoormus viimati viisteist aastat tagasi – 1995. aastal. See tundub uskumatu, sest peaministrikoht on kuulunud erakonnale, kes on valimisloosungitel lubanud täpselt vastupidist. See erakond on olnud järgemööda kümme aastat võimul ehk saanud Eesti erakondadest kõige paremini oma lubadusi täita.

Muidugi on viimaste aastate maksutõusudel oluline mõju majanduskriisil, mis on sundinud riiki oma tulusid suurendama. Teisalt peame aga arvestama, et Ansipi valitsus hakkas maksukoormust kergitama juba 2006. aastal ehk ajal, kui majanduskasv oli kiire ning Eesti valitsus eesotsas peaministriga ei rääkinud veel midagi meid ähvardada võivast majanduslangusest. Maksukoormuse graafik näitab, et Reformierakonna madalate maksude poliitika osutus suureks ilusaks kollaseks mulliks, mis nüüd on kõva pauguga katki läinud.

Põhjus peitub selles, et Ansipi ajal on välditud maksumaksjate raha neelavate valdkondade reformimist. Täna me üritame probleemi lahendada erinevaid makse kergitades ning kasutades ühekordseid tulusid – riigifirmade dividende ja riigivara müüki. See ei ole aga jätkusuutlik.
Kui Reformierakond tõesti soovib seista ka pärast järgmisi riigikogu valimisi madalate maksude eest, siis peavad nad järgnevate aastate jooksul keskenduma avaliku teenuse odavamaks muutmisele. See tähendab, et muutusi tuleb teha meie haridussüsteemis, tervishoiusüsteemis, pensionisüsteemis ja sotsiaaltoetuste jaotamisel.
Need on valdkonnad, mis neelavad kõige rohkem maksumaksjate raha.

Kümme aastat on Reformierakonnal õnnestunud avalikkust lollitada madalate maksude jutuga ning samas on nad oma valimislubadustes jaganud sarnaselt teiste erakondadega raha vasakule ja paremale.
Kui Reformierakond soovib oma senist peamist valimisratsut kasutada ka 2011. aastal toimuvatel riigikogu valimistel, siis peavad nad olema oma nime väärilised ja näitama valimisprogrammis, kuidas nad kavatsevad avaliku sektori kulutusi vähendada. Teine võimalus on loomulikult ka. Tunnistada endale ja valijatele, et Reformierakonna viimase nelja aasta tähtsaim reform on olnud maksukoormuse kergitamine ning seda suunda jätkatakse ka uues riigikogus.

Jürgen Ligi kommentaari sel teemal saab lugeda siit
Aivar Sõerdi kommentaari saab lugeda siit
Erik Terki kommentaari saab lugeda siit

Vikerraadio kommentaar: Suur samm finantspahategude paljastamisel

2009-11-17T12:47:00.000+02:00

Möödunud aastal Arco Vara suuromanikuks saanud Toomas Tool läheb kohtu alla seoses süüdistusega, et ta üritas Arco Vara aktsiatega manipuleerides kinnisvarafirmat üle võtta. Teine süüdistatav on endine SEB maakler Karoly Kirber, kes väidetavalt täitis Tooli korraldusi ja aitas teda.

Arco Vara on olnud ebaõnnestunud börsifirma. Kohe pärast börsile tulekut hakkas aktsia hind kukkuma. 2007. aasta lõpus läksid tülli firma asutajad ja suuromanikud Arti Arakas, Hillar-Peeter Luitsalu ning Richard Tomingas. Arakas otsustas ettevõtte juhtimisest taanduda ning kui tal tekkis võimalus oma aktsiad müüa, siis ta seda ka kohe tegi. Ostjaks oli eelmise aasta suvel Toomas Tool.

Eile avalikustatud finantsinspektsiooni ja prokuratuuri uurimisest selgub, et Luitsalu ja Tomingas olid võtnud Arco Vara aktsiate tagatisel laenu. Kui aktsia hind kukub madalamaks teatud tasemest, siis pidid mõlemad mehed leidma lisatagatisi, sest muidu oleksid aktsiad läinud müüki. Sellele infole finantsinspektsiooni kahtluse kohaselt Tool mängiski. Ta ostis Arakalt suure koguse Arco Vara aktsiaid ning asus neist osasid börsil müüma lootuses, et see kukutab aktsia hinda ning tal õnnestub endale saada ka Luitsalu ja Tominga aktsiapakk ehk firma üle võtta. Osaliselt Tooli väidetav plaan realiseerus, sest aktsia hakkas kiiresti odavnema. Luitsalu ja Tomingas suutsid aga oma osaluse säilitada, kuna pidid leidma lisatagatisi või maksid laenu tagasi.

Tegemist on Eesti börsiajaloo ühe tõsisema finantskuriteo kahtluse uurimisega. Kui peaksid leidma kinnitust prokuratuuri ja finantsinspektsiooni süüdistused, siis on Tool oma tegevusega tekitanud kahju kõigile Arco Vara investoritele. Suuromanike vahelises vägikaikaveos olid kannatajateks ka väikeinvestorid, sest nende käes olevate aktsiate väärtus langes.
Kui nad olid näiteks eelmise aasta suvel sunnitud aktsiaid müüma, siis said tõenäoliselt kahju ja võiksid nad oma kahjunõude pöörata Toomas Tooli vastu, kes selle kahju neile oma käitumisega teadlikult tekitas.

Arco Vara ümber toimunu näitab, kui olulised on börsifirmas suuromanike omavahelised suhted. Täna ma küll ei soovita inimestel kinnisvarafirma aktsiat osta, sest ettevõtte suuromanike seas on kaks vastandlikku jõudu, kes tõenäoliselt mingit koostööd firma arendamisel ei tee. Seetõttu võib eile avalikuks saanud juhtum mõjutada Arco Vara käekäiku ehk firma töötajaid, äripartnereid ja laenuandjaid.
Arco Vara aktsiaga toimunu peegeldab hästi Eesti ärieetika kehva taset. Viitab, et Arti Arakas ei suutnud Arco Vara omanikeringist lahkuda härrasmehelikult ning võis oma kibestumise teiste suuromanike peale valada välja kogu ettevõtte huve kahjustades. Samuti peegeldab see Toomas Tooli vildakat arusaama ärieetikast. Rühkides eesmärgi poole, firmas enamusosalus enda kontrolli alla saada, ei huvitanud teda väikeinvestorid, kellest ta ülbelt üle trampis.

Ebaeetilist käitumist võib heita ette ka teistele Arco Vara suuromanikele Luitsalule ja Tomingale ning ka nende tegevust ja motiive tasuks finantsinspektsioonil edasi uurida.
Minule on kogu juhtumist jäänud mulje, et saades teada Toomas Tooli plaanidest otsustas Arco Vara eelmise aasta juulis käivitada oma aktsiate tagasiostu programmi. See on börsifirmade tavapärane samm enda aktsia toetamiseks. Antud juhul võidi aga selle sammuga hoopis üritada päästa kahte suuromanikku, kelle aktsiate tagatisel võetud laenud ähvardasid hapuks minna. Tekib kahtlus, et Luitsalu ja Tomingas otsustasid enda laene või ärisid päästa börsifirma ehk kõigi teiste Arco Vara omanike abiga.

Nimetatud juhtumi puhul on veel üks suur küsimärk - SEB tegevus. Lühikese aja jooksul on see juba teine kord, kui SEB töötajat kahtlustatakse finantskuriteos. Pank on üritanud hoida väga madalat joont ning vältinud teema kommenteerimist. Panga selgitused on napid ja üldsõnalised.
SEB võlgneb aga põhjalikuma selgituse, sest prokuratuuri süüdistuse kohaselt võis see pank aidata kaasa kuriteo sooritamisele. On küll juba jõutud öelda, et milles maakler eksis, tema ju täitis ainult kliendi korraldusi. Maakleri kaitseks kõlanud väited sarnaneksid sellega, kui me asuksime palgamõrvarit kaitsma, sest ta täitis oma kliendi korraldust.

Maakler oleks pidanud informeerima oma tööandjat või finantsinspektsiooni, et tema klient soovib aktsiaturuga manipuleerida. Üllatav on ka see, et SEB ise juhtumit ei avastanud, sest maaklerite telefonikõnesid salvestatakse ning nende tegevuse üle peaks panga sees olema tõhus kontroll. Nimetatud juhtum näitab, et see järelevalve ei toiminud või siis vaatas pank oma ühe võtmekliendi Toomas Tooli tegemistele läbi sõrmede. Võib küll väita, et salvestisi asutakse kuulama alles siis, kui tekivad mingid kahtlused. Suvel Arco Vara aktsiaga toimunu aga oleks võinud SEB inimestes küsimusi tekkida, sest börsil toimusid kahtlust äratavad tehingud ning need tehti SEB vahendusel.

Eesti börsifirmade aktsiatega manipuleerimisest on Eestis räägitud palju. Seni pole aga suudetud taolisi juhtumeid tõendada. Arco Vara aktsiatega toimunu uurimine ja selle senised tulemused näitavad, et finantsinspektsioon suudab küll meie finantsmaailmas tulemuslikult järelevalvet teostada. Kui uurijatel jääb kohtus õigus, siis aitab see juhtum tulevikus hoida ära kuritegusid, millede puhul on kõige suuremateks kaotajateks väikeinvestorid.

Toomas Tool ja LHV foorum ehk naised saunas rääkisid

2009-11-16T16:23:00.002+02:00

Meie reedene artikkel Toomas Toolist ja Arco Varast, mille ilmumine sai võimalikuks tänu LHV foorumis olnud postitusele on tänase prokuratuuri pressiteate valguses tekitanud küsimuse, et kas meil oli info tänase pressiteate sisu kohta varem teada ja kasutasime foorumit ainult suitsukatteks.

Tegelikult ei olnud meil kahjuks teada täna prokuratuuri ja finantsinspektsiooni poolt Arco Vara kohta avaldatud info, sest muidu oleksime sellest ka reedel kirjutanud. Me uurisime eelmisel nädalal erinevaid kõlakaid, mille kohaselt on ühe börsifirma kohta tulemas mingi kõva uudis. LHV foorumis olnud Stefani postitus aitas meil fookuse seada Arco Varale. Samuti oli veel paar kaudsemat vihjet, et SEB ja Arco Varaga seonduvat tasub uurida. Et pressiteade ilmub esmaspäeval saime teada reedel, pärast loo ilmumist.

LHV foorum ja näiteks ka erinevatel saitidel olevate artiklite juurde jäetud lugejate kommentaarid on sageli väga heaks infoallikaks ja me jälgime neid hoolega. See on midagi sarnast vihjetega naised saunas rääkisid. Paljud ei pruugi olla õiged, aga vihjete kontrollimisel võib komistada väga huvitavate juhtumite peale.
LHV foorumi väärtus on meie jaoks veel selles, et seal võtavad sõna inimesed, kes pidevalt jälgivad väärtpaberiturul toimuvat ning seetõttu leiab sealt uurimist väärivaid vihjeid.

Arco Vara teemat uurisime aga kogemata paralleelselt - üks vihje oli mingi olulise börsifirmat puudutava uudise kohta ja teine vihje Stefani postitusest. Ühel hetkel saime aru, et need on üks ja sama asi.
Edasi proovisime endale selgeks teha, mis on Arco Vara ja Toomas Tooliga seoses toimunud. Avastasime, et millegipärast on Tool olnud aktiivne kaupleja ja vahepeal on tema osalus ka vähenenud. Mis olid Tooli motiivide, seda ei suutnud me välja selgitada. Seda teemat uurides saime ka vihje, et SEB maaklerit kahtlustatakse Arco Vara aktsiatega manipuleerimises.
Meie reedene lugu tõstatas küsimusi, mitte ei vastanud neile, aga selliste teemade puhul on pagana keeruline anda ka õigeid vastuseid.

Eestisse tuli kolm ajalehtede kujundusauhinda

2009-11-16T13:27:00.003+02:00

Postitan siia ka viite Vahur Kalmre blogile, kus ta näitab kolme esikülge, mis said Euroopa ajalehtede kujunduskonkursil auhinna.

Äripäevas ilmunud esikülg sündis selline seetõttu, et me soovime võimendada sel aastal positiivseid uudiseid ehk positiivsus on saanud üheks oluliseks teguriks, mida me arvestame esiküljele minevat lugu valides. Põhjus lihtne, skandaalsetest ja negatiivse sisuga uudistest puudust ei ole.

8. mai Äripäevas oli meie luubilugu haiglate pikenenud ravijärjekordadest ja reeglina ilmub reedel ka esiküljel konkreetse nädala uurimuslugu. Seekord aga otsustati turbaäri kasuks just seetõttu, et see oli positiivse alatooniga.

Meedial tasub provotseerida

2009-11-16T08:15:00.002+02:00

Oleme Äripäevas teadlikult olnud mõnede teemade puhul provokatiivsed. Eesmärk on ärgitada lugejaid ja avalikkust nendel teemadel diskuteerima. Mõnikord võib aga ajakirjaniku küsimus tunduda vastajala samuti provokatsioonina ja tulemus on ettearvamatu. Parim näide sellest aastast on Mutli. Kuna meil ei õnnestunud Mutli kinkekaardi vihjet piisavalt tõendada, et see info avalikustada, siis viimase võimalusena otsustasime Multilt selle vihje kohta otse kaamera ees küsida. Kui ta eitab, siis jätame videolõigu arhiivi ja võibolla saame kunagi kasutada.

Mutli sai kaamera ees päris hästi hakkama ja oli selliseks küsimuseks valmis, kuid tema hilisem reaktsioon oli täiesti ebaõnnestunud. Ta pöördus politseisse ja palus kinkekaardi kohta küsinud ajakirjanike tegevust uurida. Mutli närv ei pidanud vastu, sest sarnase küsimuse oli talle esitanud mõned nädalad varem ka Tarmo Vahter ja ju ta oli kindel, et varem või hiljem see info ka avalikuks saab. Seetõttu siis otsustaski ise rünnakule asuda.

Politseile avalduse esitamine võimaldas aga Äripäeval teha video avalikuks ja minu teada tekitas nii Mutli reageering kui kaamerasse valetamine pahameelt inimestes, kes tema kinkekaardi juhtumit uurisid. Nad olid juba leppinud teadmisega, et mees pääseb, aga siis otsustatigi väärteomenetluse algatamine, millest tänaseks on saanud kriminaalasi.

Eelmisel nädalal abilinnapea Jaanus Mutli kinkekaardi juhtumi kajastusi jälgides mõtlesin esimese hooga, et enne veel, kui Savisaare-Pihli koalitsioon pannakse pealinnas ametisse, näitab Edgar Savisaar sotsidele koha kätte. Kui selgus, et kohtunik saadab Mutli uurimise tagasi prokuratuuri kriminaalasja algatamiseks, oli Jüri Pihl see, kes tõttas teatama, et Mutli tõenäoliselt uues linnavalitsuses ametikohta ei saa.

Äripäeva teada oli küll Mutli personaalküsimuses otsus langetatud juba kohe valimisööl toimunud esimestel kõnelustel. Seetõttu oli üllatav Pihli sõnavõtule järgnenud Savisaare avaldus, et nüüd just peab Mutli jätkama, sest muidu veel jääb avalikkusele mulje, et Mutli tunnistab enda süüd.

Mina ei mõista meie erakondade selletaolistel juhtumitel võetavat kaitsepositsiooni, et ebausaldusväärseks muutunud ametnik või poliitik ei saa ametist lahkuda enne süüdimõistvat kohtuotsust.

Mutli juhtumi puhul jäi Keskerakond reageerimisega väga hiljaks. Alati ei pea ootama ära kohtu hinnangut. Juba enne sel nädalal jätkunud kohtuprotsessi oli Mutli puhul selge, et ta sai erafirmalt reisifirma kinkekaardi ning seda kingitust kasutasid tema lähikondsed.

Ametist lahkumiseks piisab teadmisest, et linnaasju kamandab inimene, kellel jõuluvana käib tihedamini kui üks kord aastas. Millist salmi täpselt poliitik kingi saamiseks pidi lugema või kas üldse pidi, ei oma mingit tähtsust.

Praegu on valdavalt sotse kritiseeritud Keskerakonnaga koostöö pärast. Ent sel koostööl võib olla ka oma võlusid. Võimalik, et Keskerakonna ainuvalitsemisel jätnuks Savisaar Mutli ametisse - Savisaare jaoks paistab olevat taoliste juhtumite tunnistamine välistatud, nõrkuse tunnus.

Väike parandus Priit Hõbemägi öeldule

2009-11-14T12:40:00.004+02:00

Keskpäevatunnis Priit Hõbemägi ütles, et nägi eile kohtumas nelja Äripäeva ajakirjanikku peaprokurör Norman Aasaga ja tegi järelduse, et kohtumise ajendiks võis olla maadevahetuse kohtuprotsess. Teen paar täpsustust, sest Priit eksis mõne faktiga.

Aasaga ei kohtunud neli Äripäeva ajakirjanikku, kohtumisel osalesid Aas ja prokuratuuri pressiesindaja ning Äripäeva poolt mina ja Meelis. Istusime neljases lauas ja ka parema tahtmise puhul poleks sinna mahtunud üle nelja inimese. Võibolla tuli see nelja ajakirjaniku mõte sellest, et meie laua ja Luige-Hõbemägi laua vahele jäi veel üks laud, kus lõunatas kaks inimest. Need ei olnud aga Äripäeva ajakirjanikud ja ei kuulanud salaja vestlust pealt ning ei teinud märkmeid.

Kohtumise ajend ei olnud maadevahetus, vaid Reformierakonna varjatud rahastamine. Pärast prokuratuuri otsust, kus nad tõlgendasid juhtunut nii, et Antropovi ja Rahumägi puhul oli tegemist Reformierakonna nimekirjas kandideerinud eraisikute kampaaniaga ja seetõttu ei saa kulude varjamist tõlgendada erakonna valimiskulude varjamisega, oleme esitanud prokuratuurile mitmeid küsimusi, millele vastamisest pigem proovis prokuratuur mööda hiilida. Lõpuks tegid nad ettepaneku, et me võiksime kohtuda ning nad selgitavad, miks selline otsus langetati. Selgitus oli huvitav ja ise sellisele põhjendusele ei oleks tulnud, aga ma ei saa seda siin vahendada.
Andsime ka Äripäeva poolt lubaduse, et proovime oma tööga veel anda põhjust taolisteks kohtumiseks. Ja sain aru, et esmaspäeval ilmub ka üks prokuratuuri pressiteade ühe teise artikliga seoses, mis hiljuti Äripäevas ilmus ning puudutab meie poolt tõstatatud teemat.

Kohtumise algus oli aga lõbus. See laud, mis oli meie jaoks reserveeritud asus üht väikest sünnipäeva tähistava seltskonna kõrval, soovisime rahulikumat kohta ning siis ettekandja pakkus meile järgmise laua ja oh üllatust, see asus lõunatanud Hõbemäe ja Luige kõrval. Sattusime lauda valides vihma käest räästa alla ning tõenäoliselt oleks nende kõrval lõunatama asudes kolleegide lõuna lõpuni meie kohtumine olnud väga sõnaaher. Otsustasime juba, et pigem siis ajame oma jutud ära sünnipäeva tähistanud seltskonna kõrval, kuid ettekandja leidis meile kolmanda variandi.

Maadevahetuse kohtuprotsess on huvitav väljakutse ka meediale

2009-11-14T12:26:00.003+02:00

Sel nädalal alguse saanud maadevahetusskandaali kohtuprotsess on huvitav väljakutse meediale, sest selle protsessiga on käima läinud ka väga tugev PR-kampaania, millega üritatakse avalikku arvamust mõjutada. Tõenäoliselt paigaldatakse ajakirjanike teele ridamisi varjatud konkse.
Üks näide on Annuse kaitsja Glikmani poolt tõstatatud kahtlus, et jälitustoiminguid tehti ebaseaduslikult. Selle konksu on hästi lahti kirjutanud täna Eesti Päevaleht, aga edukalt neelasid selle alla LHV foorumis Järvevana teema all reedel oma mõtteid avaldanud kommentaatorid, kes pidasid teemat väga oluliseks ja ei saanud aru, miks meedia Glikmani taha ei tule ning kohut ja riiki ei süüdista. Kuna LHV foorumis võetakse sõna varjunime all, siis ma poleks üllatunud, kui selle teema tõstatamine sealses foorumis oli ka üks Annuse PR-nõustajate PR-käik.

Äripäeva paberlehes ja onlines neljapäeval Annusega ilmunud intervjuu puhul on ka küsitud, et kas see oli osa PR-kampaaniast. Kindlasti sai see intervjuu teoks tänu sellele, et Annusel oli huvi seda anda. Initsiatiiv intervjuuks tuli aga Äripäeva poolt, sest me soovisime, et Annus annaks online-intervjuu ja vastaks meie lugejate küsimustele. Sellest polnud Annus huvitatud ja pakkus hoopis võimaluse, et annab intervjuu Äripäeva ajakirjanikule.

Miks osa ajakirjandusest vaikis?

2009-10-29T16:10:00.004+02:00

Olen ajakirjanikuna töötanud 16 aastat ega ole selle aja jooksul kogenud nii tugevat survet ühe artikli ilmumise takistamiseks kui eelmise reede kaaneloo “Väljapressimine või R-skeem?” puhul.
Selle uurimistöö aluseks olevaid dokumente nähes ütlesin toimetuses, et me läheme mõjukate inimeste vastu ja käivitub võimas masinavärk, mis hakkab meile vastu töötama. Me ei tohi eksida, sest seda eksimust kasutatakse ära väga valusalt.

Ma ei kujutanud aga ette, et on olemas veel üks jõud, kes oma tegevusetusega, kas siis tahtlikult või tahtmatult, proovib juhtumit summutada. Postimees, Eesti Päevaleht, Eesti Ekspress ja Rahvusringhääling eesotsas uudistesaatega AK on otsustanud teemat vältida.
Ilmekas näide oli esmaspäeval AKs olnud uudislõik Reformierakonna populaarsuse tõusust. Ajakirjanik tegi intervjuu Reformierakonna peasekretäri Kristen Michaliga, aga ei esitanud ühtki küsimust rahastamisega seotud kahtluste kohta.

Äripäev on viimasel nädalal paljastanud küll Reformierakonna saladusi, aga me oleme ootamatult tekitanud diskussiooni Eesti meedia professionaalsuse, huvide ja tegutsemismotiivide teemal. Antropovi-Rahumägi-Ojulandi ning nüüd juba Ansipi juhtumi kajastamine on põhjustanud taas erinevaid spekulatsioone Eesti meedia kallutatuse osas. Minus on viimase nädalaga kahjuks tekkinud veendumus, et uudiskriteeriumite sekka on tulnud uus kriteerium, milleks on parteiline kuuluvus.

Olen endalt ja paljud on minult küsinud, mis on osa meedia vaikimise põhjus. Ma ei oodanud Äripäevas ilmunud lugude järel konkurentide kaasakiitmist. Aga uskusin, et erakondade rahastamise teemat peetakse oluliseks, sõltumata sellest, millist erakonda see puudutab. Arvasin, et suurte väljaannete ajakirjanikud asuvad samuti vastuseid otsima. Mida rohkem ajakirjanikke pühendub tõe otsimisele, seda suurem on tõenäosus, et avalikkus ka tõe teada saab.
Nii käitus näiteks kolmapäeval ETV eetris olnud "Pealtnägijas" Mihkel Kärmas, kel õnnestus saada kaamera ette rääkima Droomi omanik Heiki Penu. Võrreldes "Pealtnägijaga" oli ülejäänud meedial kuuepäevane edumaa selle intervjuu hankimiseks, aga nad ei kasutanud seda võimalust. Põhjus on tõenäoliselt toimetajates, kes otsustavad, mis teemadele ajakirjanikud peavad pühenduma ja mis teemad tuleb välistada. Meedia vaikimist kasutas isegi Reformierakond enda õigustamiseks.

Küsimusele, miks vaikitakse, olen enda jaoks saanud järgmised vastused.
Kadedus. Äripäev sai hea materjali ja ei tahetud teha reklaami konkurendile.
Eneseõigustus. Sellest juhtunust teati, aga ei tahetud tunnistada, et ei suudetud oravate pähklit katki hammustada ja seetõttu kinnitati endale, et teemat pole. Jaanus Rahumägi kinnitas meiele eelmisel nädalal korduvalt, et juhtumiga on tegelenud Ekspress ja Postimees, aga nad on saanud aru, et lugu ei ole.
Isiklik solvumine. Mõni meediafirma juht on Äripäeva peale kunagi tema tegemis paljastanud artiklite avaldamise pärast solvunud ja seetõttu on organisatsiooni lipukirjaks: “Võimenda Äripäeva eksimusi, vaiki maha nende saavutused”. Seekord polnud kindlust, kas tegemist oli eksimuse või saavutusega.
Soov meeldida peaministri parteile. Keskerakond räägib sageli, et on väljaandeid, kelle juhid ei taha, et nende väljaannetes ilmuksid Reformierakonna suhtes kriitilised artiklid või saatelõigud. Nüüd andis meedia Keskerakonnale hea argumendi jätkata propaganda lehtedega.
Mure Eesti tuleviku pärast. Kardeti pühenduda tõe otsingule, sest tõde võib-olla selline, mis aitab võimule Savisaare ja Keskerakonna, kelle valimiskampaania kulud on olnud konkurentsitult kõige suuremad.
Enesealalhoiuinstinkt. Erakondade rahalised võimalused ahenevad ja äkki tehakse järgmistel valimistel vähem valimisreklaami ning ka meedia teenib vähem.
Kahtlased võlanõudjad. Poliitikult nõuab võlga kupeldamisega seotud isik. Peaminister Andrus Ansip teadis koguni, et võlanõudjad on seotud allilmaga. Ent kui Keskerakonna mõni poliitik vaidleks valimisarvete üle allilmaga, oleks uudis täna vaikivate lehtede ja telejaamade põhiteema.

Need on minu vastusevariandid. Oleks tore, kui sel teemal tekiks diskussioon ja vaikivad meediaväljaanded vähemalt selgitaksid avalikkusele, miks nad vaikivad.
Olen ise arvamusel, et avalikkus peab teadma, kui poliitikutelt nõutakse võlga, sest need poliitikud võivad olla mõjutatavad.

See juhtum näitab, et osa erakondade valimiskuludest jäetakse deklareerimata. Kui aga jäetakse deklareerimata kulud, siis jäävad deklareerimata ka tulud. Antropovi näite põhjal võib püstitada hüpoteesi, et eelmistel riigikogu valimistel olid Reformierakonna kulud mitu korda suuremad ametlikult deklareeritud 32 miljonist kroonist. See tähendab, et ka tulud pidid olema suuremad. Siit tekib kogu juhtumi kõige olulisem küsimus: kust need tulud tulid ja miks neid ei taheta avalikustada?
Erakonnad näitavad valimiskulutusi väiksematena, sest on huvigrupid, kes on aheldanud parteid ja poliitikud enda külge. Varjatud raha vastu võtvast poliitikust või parteist saab rahastaja ori ja riigikogus, valitsuses või omavalitsuses ei esinda ta enam valijate huve.

Äripäeva eesmärk on olnud tuua avalikkuse ette poliitikute salajane rahastamine ja nende peidetud sidemed. Eelmisel aastal ilmunud K-skeemi lugu oli esimene näide. Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli kinkekaardi juhtum on teine, Reformierakonna juures tegutsev sihtasutus kolmas ja R-skeem loodetavasti neljas näide.
Seda eeldusel, et uurimisorganid ja ajakirjanikud võtavad erakondade rahastamise teravdatud tähelepanu alla ega lase end segada sellest, et peaministri, justiitsministri ja mõne meediafirma toimetuse juhi toolil istuvad inimesed ei pea seda teemat oluliseks.
Ja enne, kui kolleegid hakkavad mind siunama, soovitan teha ühe enesekriitilise peeglisse vaatamise. Võtke välja kõik need sel aastal ilmunud artiklid ja uudislõigud, mida teie väljaanne on avaldanud seoses Keskerakonda kuuluva Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli (väidetava) 15 000kroonise kinkekaardiga. Kõrvutage neid Jaanus Rahumägi, Kristiina Ojulandi ja Robert Antropovi enam kui kahe miljoni kroonise valimiskulude (väidetava) varjamise kajastustega teie enda väljaannetes.

Vikerraadio kommentaar: uurimise alustamiseks on infot piisavalt

2009-10-29T14:43:00.002+02:00

Kuna osa Eesti meediast on Reformierakonna võimaliku varjatud rahastamise teema kajastamisel käitunud kui erakonna pressiteenistus, siis teen lühikese kokkuvõtte juhtumist ja juhin tähelepanu asjaoludele, mida tuleks selle juhtumiga seoses uurida.
2007. aasta riigikogu valimiste eel otsustasid Reformierakonna liikmed Jaanus Rahumägi ja Robert Antropov oma valimiskampaania korraldamise delegeerida reklaamibüroole Droom. Kui valimised said läbi ja reformierakondlased võidukalt šampust jõid, oli Droomi büroos matusemeeleolu. Rahumägi ja Antropovi kampaaniaarved ootasid maksmist, kuid mehed ise ei paistnud sellest olevat huvitatud. Lõpuks Droom pankrotistus.
Enne oma viimast hingetõmmet suutis Droom sundida juhtumi avalikustamisega ähvardamisega panna Jaanus Rahumägi osa võlga ära maksma. Rahumägi tegi eelmise aasta suvel valimiskampaania kulude katteks 600 000 krooni suuruse ülekande. Antropov jäi aga nõudmiste suhtes kurdiks. See lugu oleks jäänud saladuseks, kui Droomi pankrotipesast poleks võlanõuet ostnud ära kahtlase kuulsusega ärimees Vaido Peekmann, keda on meedias seostatud ka ühe Tallinnas tegutsenud lõbumajaga. Lõpptulemusena on jõudnud avalikkuse ette fakt, et kaks reformierakondlast sattusid võlanõudjate haardesse. Kogu juhtum on tõstatanud mitu olulist küsimust, millele vastuse otsimisega peaksid tegutsema erinevad uurimisorganid.
Oluline on selgitada välja, kas poliitikud sattusid tõesti väljapressijate ohvriks. See on versioon, mida esitasid kuni peaminister Andrus Ansipi juhtumisse sekkumiseni Rahumägi ja Antropov ise.
Kui väljapressimine on poliitikute esimene pähe karanud vabandus, siis tuleb hakata uurima, kas Äripäeva poolt avalikustatud juhtumi puhul on tegemist Reformierakonna varjatud rahastamisega ning valimiskulude varjamisega.
Pärast seda, kui Äripäev aasta tagasi tõi avalikkuse ette Keskerakonna varjatud rahastamisskeemi mittetulundusühingu kaudu, laekus toimetusse mitmeid vihjeid, et tegelikult kasutatakse erakondade rahastamiseks ühte teist skeemi. Erakondade toetajad peidetakse reklaamibüroo varju. Poliitik palub reklaamibürool teha oma valimiskampaania ning samal ajal sõlmivad seda poliitikut toetavad ettevõtted reklaamibürooga lepingu erinevate teenuste ostmiseks. Osa firmade poolt makstavast summast läheb tegelikult poliitiku kulude katmiseks.
Vaadates võlanõudjate poolt esitatud dokumente tekib kahtlus, et ka Rahumägi, Antropov ning Reformierakond võisid sellist skeemi kasutada. Uurimisorganite ülesanne olekski selgitada välja, kas selline skeem on võlanõudjate välja mõeldud, või on poliitikud oma seaduse rikkumisega loonud soodsa pinnase neilt raha nõudmiseks.
Kui peaks selguma, et firmad katsid osa poliitikute kulusid, siis edasi on uurijate käes uus sassis lõngakera, mida hakata lahti arutama. Kui ettevõtja annab erakonnale või poliitikule varjatult raha, siis ta ootab ka mingit vastuteenet.
Tegelikult pole Rahumägi ja Antropov ainsad, kelle puhul on Äripäev tõstatanud kahtluse, et nende valimiskuludest osa võidi maksta kinni seadust rikkudes firmade poolt. Tänases Äripäevas on kajastatud Kristiina Ojulandi valimiskampaaniaga seonduvat ning ajalehe käsutuses olevate dokumentide põhjal on alust arvata, et vähemalt kahe valimisürituse kulud maksis Ojulandi eest samuti üks laiemale avalikkusele tundmatu kinnisvarafirma.
Lisaks politseile ja prokuratuurile peaks juhtumi vastu tundma huvi ka maksuamet, sest Antropovi ja Rahumägi vastu esitatud võlanõudes on mustvalgel kirjas maksudest hoidumine. Kui peaks leidma tõendamist, et osa Rahumägi, Antropovi ja Ojulandi valimiskuludest on tasunud firmad, siis on poliitikud saanud nendelt ettevõtetelt tulu ja maksuamet peaks kontrollima, kas see tulu on ka tuludeklaratsioonis deklareeritud.
Kas on rikutud ka konkreetseid seadus, on ikkagi juba uurimisorganite ülesanne välja selgitada ja kohtu ülesanne otsustada. Ma loodan, et uurimisorganid suhtuvad ilmunud infosse tõsiselt ja võtavad need erinevad kahtlused vähemalt kontrollida.

Parteid kõnnivad miiniväljal

2009-10-26T10:17:00.002+02:00

Erakondade rahastamine on valdkond, mille läbipaistvamaks muutmisega ei soovi poliitikud tegeleda. Parteidel pole huvi sulgeda erinevaid auke, kust on võimalik erakondade kassasse varjatult raha tuua.
Sellega on parteid vabatahtlikult astunud miiniväljale ja neil pole kunagi kindlust, millal järjekordne miin nende jalgade all lõhkeb.

Kui Äripäev oma uurimistöö tulemusena avalikustas aasta tagasi Keskerakonna varjatud rahastamise sihtasutuse kaudu, siis saime mitmest allikast infot, et tegelikult kasutavad parteid palju laialdasemalt ühte teist skeemi.

Skeem ise on üldjoontes järgmine. Esimese sammuna kohtub erakonna mõni juhtpoliitik mõnel avalikul üritusel konkreetse firma omanikega. Lepitakse kokku erakonna toetamine. Teineteisele osutatavatest teenetest ja muudest asjadest täpsemalt ei räägita. Teineteist mõistetakse poolelt sõnalt.
Näinud ära ettevõtja nõustuva peanoogutuse, delegeerib poliitik ülejäänu korraldamise partei ametnikele, et mitte olla ise skeemitamisega seotud. Järgneb erakonna ametnike (sageli peasekretäri) kohtumine toetust lubanud ettevõtte tegevjuhtidega ja lepitakse kokku juba toetuse saamise detailid. Mõnikord kasutatakse ka vahemehi, kes pole erakonnaga seotud.
Järgmisena tuleb mängu kolmas osapool, kelleks on reklaamibüroo või mõni muu teenusepakkuja. Tema esitab ettevõttele arve teenuste eest, mida tegelikult osutati erakonnale. Mõnikord üritatakse skeem ajada segasemaks ja lisatakse erinevaid lülisid advokaate või mõnda muud alltöövõtjat kasutades. Pärast valimisi on poliitikul kohustus kuulata ära erakonda rahastanud ettevõtja mure ja siis aidata seda lahendada. Kusjuures ka siin välditakse neljasilmakohtumisi, mure edastamiseks saab edukalt kasutada erialaliitusid, mittetulundusühinguid või teisi lobiste.

Sellise skeemi avastamine ja päevavalgele toomine on keeruline. Kokkulepped on suusõnalised ja skeemis osalejatele pole juhtumi avalikustamine kasulik. Reklaamibüroo hammustaks kätt, mis teda toidab, ettevõtjad kaotaksid võimaluse mõjutada poliitikuid endale soodsate otsuste langetamisel ja erakondade rahakott jääks tühjemaks ning valimiskampaania kulud väiksemaks.
Äripäev sai enda käsutusse Reformierakonna viimaste riigikogu valimiste tagamaadele valgust heitvad dokumendid tänu sellele, et erakonna kahele poliitikule - Jaanus Rahumägile ja Robert Antropovile - kampaaniat korraldanud reklaamibüroo läks pankrotti. Väidetava võla poliitikute vastu ostsid ära võlgade sissenõudmisega tegelevad inimesed. Ootamatult astus platsile uus mängija, kelle heaolu ei sõltu kirjeldatud skeemi varjamisest.

Meie käsutuses olevates dokumentides on viiteid, et Reformierakonda võidi rahastada varjatult. Kui hakkasime juhtunut uurima, siis meile enestelegi ootamatult selgus, et poliitikud võisid sattuda hoopis väljapressimise ohvriks. Need kaks kahtlust on piisavalt tõsised, et kuritegude avastamisega tegelevad erinevad asutused peaksid sekkuma ja aitama tõe päevavalgele tuua.

Kogu loo peakangelane - Reformierakond - on huvitatud, et juhtum võimalikult kiiresti unustusehõlma vajuks ja keegi seda lähemalt uurima ei hakkaks. Seetõttu on selgituste andmise asemel ka otsustatud minna rünnakule ja süüdistatakse Äripäeva tellimusloo kirjutamises. Sarnane oli ka Keskerakonna süüdistus aasta tagasi, aga siis süüdistati Äripäev reformierakondlaste heaks töötamises.
Toona aitas just Keskerakonna sihtasutuse tegevuse uurimine tõe välja selgitada. Loodan, et sama juhtub ka nüüd, kuigi uurimisasutuste vastas on palju mõjuvõimsam erakond, kui selleks oli Keskerakond.

Reformierakonnaga seotud rahastamisskandaalist saab lugeda siit.

Lugu pole veel ilmunud, aga juba ähvardatakse kohtuga

2009-10-21T11:01:00.002+03:00

Oleme reedel, 23. oktoobril Äripäevas ilmuva Reformierakonda puudutava artikli puhul saanud juba kaks ähvardust, et kui see artikkel ilmub, siis ootab Äripäeva kohtutee. See on imelik, et kohtusse mineku osas ollakse kindlad, ilma, et oleks lugu loetud. Pole kuigi sagedane, et küsimuste esitamine sunnib asjaosalised hagisid koostama ja kohtuga ähvardama. See on klassikaline mõjutuskatse ning loodetakse, et Äripäev jätab oma loost osa küsimusi välja. Kindlasti me seda ei tee, sest juhtum on liiga tõsine.

Reedel ilmuva loo osas on asjaosaliste käitumises veel üks ühine joon. Nimelt väidetakse, et on olemas dokumendid, mis Äripäeva käsutuses olevates dokumentides olevad faktid kummutavad ja näitavad, et meie andmed ei pea paika. Neid dokumente aga ei näidata, sest meie kahtlustused on liiga tõsised.

Rootsi meedia kajastab aasta vana uudist SEBst

2009-10-20T10:14:00.003+03:00

Swedbanki ümber puhkenud pensionifondide skandaal jäi Rootsi meedias kajastamata. Rootslased ärkasid alles eelmise nädala lõpus ja tulid välja teatega, et lisaks Swedile uurib finantsinspektsioon ka SEBd.
Rootsi meedia refereering ilmus ka pühapäeval korraks Äripäeva online ning eile ja täna on seda teemat kajastanud ka Päevaleht, Postimees ja Delfi. Võtsime ise selle uudise pühapäeval onlinest ära, sest meie andmetel ajas Rootsi meedia segi praeguse Swedbanki uurimise ja eelmisel aastal SEB Likviidsusfondiga seotud finantsinspektsiooni uurimise. See sama SEB uurimine, millest rootslased praegu kirjutavad ja mis on täna ka Eesti meedias leidnud võimendust, on Äripäeva andmetel tegelikult eelmisel aastal toimunud uurimine.

Selle juhtumiga seoses meenus üks aastaid tagasi Äripäevaga juhtunu, kui me oleksime avaldanud tõsise uudise pähe Äripäeva enda aprillinalja. Tegime 1. aprilli lehte ühe naljauudise, mille korjas üles Soome meedia ja refereeris seda. Meie toimetaja võttis aga mõni päev hiljem Soome pressis ilmunud naljauudise refereeringu ja tõlkis ära ning see pidi ilmuma tõsise uudise pähe Äripäevas. Õnneks toimetaja seda märkas ning nii jäi 1. aprilli uudise kordus ilmumata.

Valimisöö kohtumiste järgsed sahinad

2009-10-19T09:55:00.002+03:00

Äripäeva on jõudnud vihjed, et sotsid on nõus võtma Tallinnas vastu Keskerakonna ettepaneku tulla koalitsiooni. Jüri Pihl saab endale Tallinna volikogu esimehe koha ja Vitsut liigub sealt Mutli asemel Tallinna abilinnapeaks.
Kesk küll võitis valimised, aga edumaa volikogus on liiga väike, et rahulikult valitseda ja seetõttu on ka kesk huvitatud koostööst sotsidega.

Kas nüüd peaks Ansip astuma tagasi?

2009-10-19T08:24:00.004+03:00

Pühapäevased valimised olid Edgar Savisaare ja Keskerakonna suur võit ning kõigi teiste erakondade suur kaotus, ükskõik, kuidas kaotajad tulemusi tõlgendavad. Hommikul valimistulemusi Vikerraadios kommenteerinud Rein Veidemann oli arvamusel, et Savisaare ligi 39 000 häält tähendab seda, et peaminister Ansip peab astuma tagasi ning Keskerakond peab tulema võimule ka kogu riigis.
Selle seisukoha toeks räägib tõik, et Keskerakond kogus üksi rohkem hääli kui Reform ja IRL kahekesi kokku. Kui pärast europarlamendi valimisi ütles Ansip, et kaks valitsusliidu erakonda said suurema toetuse võrreldes opositsiooniga, siis praegu on selge, et valitsusliidu ja neid võimul hoidvate roheliste toetus on väiksem, kui riigikogu opositsioonil.
Tõenäoliselt üritavad Reform ja IRL teha nägu, et tegemist oli kohalike valimistega ning kesk oli edukas just Tallinnas ja seetõttu ei ole Ansipi valitsuse lahkumine õige.
Kui aga vaadata valimistulemust, siis on see umbusaldus ka praegusele valitsusliidule. Emotsionaalselt ma muidugi ei soovi Reformi ja IRLi võimult lahkumist ja pean seda riigile väga halvaks lahenduseks. Samas meie demokraatia arengule tuleks see aga kasuks, kui Ansipi valitsus lahkuks. Seda muidugi eeldusel, et tulevikus järgiksid ka teised erakonna sama praktikat.

Linnapeade valimisdebatis üllatas kõige positiivsemalt Strandberg

2009-10-18T10:23:00.003+03:00

Eile ETV eetris olnud linnapeade valimisdebatis üllatas mind kõige positiivsemalt Marek Strandberg. Saate teises pooles suutis ta debatis domineerinud Savisaarelt aeg-ajalt initsiatiivi haarata ning ta oli tegelikult kõige keerulisem vastane Savisaarele. Võibolla ka seetõttu, et Savisaare meeskond oli Laari ja Pentuse rünnakuteks hästi valmistunud.

Savisaar küll domineeris, aga kogu tema tegevus oli suunatud olemasolevate toetajate kinnistamisele. Kahtlejate seas poolehoiu võitmiseks oleks tulnud vähem kasutada Savisaarele nii omast demagoogiat. Enamusele küsimustele jättis ta vastamata ja kriitikale vastates oli põhisõnum, et teie tegite kunagi ammu ju ka nii. Hästi pareeris aga Savisaar kriitika eelarve suunal sellega, et kui valitsus järgmise aasta eelarve mahtu oluliselt ei kärbi, siis on imelik, et valitsusliidu erakonnad nõuavad linnalt eelarve kärpimist.

Laar üritas kohe debati alguses positsioneerida ennast, kui Savisaare vastase ühisrinde juhti. Alguses see tal õnnestus päris hästi ning tema otsene rünnak Savisaare suunas lükkas debati korralikult käima. Ta ei suutnud aga seda juhtrolli lõpuni välja kanda. Laarilt oleksin oodanud paremat esinemist.

Pentuse plussiks oli see, et ta jäi vähemalt väliselt rahulikuks, hoidis kinni oma ühest põhiteemast (lasteaedade toetuste vähendamine) ning ei kaldunud kõrvale. Hea käik oli ka palve allkirjastada kaamerate ees dokument, mis muudab ära linnavalitsuse varasema korralduse vähendada lasteaedade kulusid. Savisaar oli selleks aga valmistunud ning Pentus lasi Savisaare liiga kergelt konksuküljest lahti. Oleks tulnud paremini vaatajatele näidata, et Savisaare portfellis olnud ja korraks ka vaatajatele näidatud dokument ei taga veel lasteaedade rahastamise jätkumist.
Lasteaedade rahastamise teemal oli Savisaare nõrgaks kohaks ka see, kui ta ütles, et kohtus lasteaedade juhtidega ning ütles, et ei kärbita. On selge, et sellest ütlemisest ei piisa, kui samas on tulnud lasteaia juhatajatele linnavalitsusest konkreetne kärpenõue. Sellele aga oponendid tähelepanu ei juhtinud.

Kõige nõrgem eilses debatis oli Jüri Pihl. Ta ei jäänud eriti millegagi silma. Ei suutnud saate jooksul kordagi haarata initsiatiivi, kuigi saatejuhid talle selle võimaluse kohe esimese avaküsimusega korruptsiooni kohta pakkusid.

Selliste debattide puhul, kus on viis osalejat on oluline haarata initsiatiiv ja seda mitte käest lasta. Seda suutis hästi Savisaar ja kohati ka Laar ning Strandberg.
Oluline on keskenduda ainult paarile olulisemale teemale, mis on konkreetse persooni tugevused ning üritada neid võimendada ja hoida kogu debati vältel kuumana. Seda üritas teha Pentus (lasteaiad ja maamaks). Maamaksu osas muidugi jäi Reform jänni tänu sellele, et Pentus ei suutnud selgitada, miks Tartus ei soovita maamaksu kaotamist, aga Tallinnas soovitakse.
Oluline on kiiresti reageerida oponendi möödalaskmistele, demagoogiale ja seda võimendada. Seda suutis kõige paremini eile Strandberg ja samuti oli selles osas edukas ka Savisaar.

Saatejuhid said päris hästi hakkama ja kodutöö oli tehtud väga hea. Minu jaoks oli selle saate ainsaks puuduseks küsimise võimaluse andmine stuudios olnud parteilastele. Sellest variandist oleks võinud loobuda.

Kiitus Reformierakonna kampaaniameistritele

2009-10-17T20:55:00.008+03:00

Reformierakonna halliks kardinaliks peetav Rain Rosimannus suutis vahetult enne valimisi tekitada väikese skandaali vene keelt kõnelevatele valijatele suunatud reklaamiga, kus pole mingit viidet Reformierakonnale ning reklaamis soovitab tema poolt hääletada keegi P. Savisaar.

Huvitav käik, mida Eestis valimiskampaaniates kasutatakse suhteliselt vähe. Samas ei pruugi see olla sugugi halb, kuigi tõenäoliselt saab Rosimannus nüüd palju kriitikat. Taoliste skandaalide tekitamine võib väga hästi töötada. Selliseid turundusnippe soovitatakse ka ettevõtetele ning meelelahutus äris seda ka kasutataks. Aga ka mujal. Väidetavalt pani kunagi üks santehnikat müüv firma Haaberstisse üles suure välireklaami, kus peal paljas naine ning ettevõtte ja kampaaniat teinud turundusfirma töötajad tegid mitu kurja telefonikõnet linnaosavalitsusse, esinesid pahaste linnakodanikena ja nõudsid siivutu reklaami keelustamist. Ametnikud ehmatasid ära ja tahtsid reklaami maha võtta ning puhkes skandaal, mis oli reklaamikampaania üks osa. Tulemuseks oli korralik meediakajastus ning ettevõtte sai tasuta endale lehepinda, mis kampaaniat toetas.

Muidugi on alati oht, et osa publikust häälestub sinu vastu, aga parem on see, kui sinust räägitakse, kui see, et sind ei teata. Ja ei ole midagi paremat, kui sa poliitikuna suudad päev enne valimisi panna inimesed omavahel sinu sobivuse üle arutama. Rosimannus ületas päev enne valimisi meedias uudiskünnise ja saab anda edasi oma sõnumi. Kusjuures põhjendus võib tema valijatele peale minna. Ta kasutas Keskerakonna vastu samu relvi, mida Keskerakond kasutab oma kampaanias teiste vastu. Tal sai Keskerakonna käitumisest kõrini.

Teine hea käik Reformierakonna poolt seekordses kampaanias olid pensionid. Kui varemalt on Reformierakond ja Keskerakond vastandunud maksude küsimuses, siis nüüd läks Reformierakond jõuliselt ründama seda sihtrühma, keda neil oli võimalik Savisaare tagant ära meelitada. Tänu pronksmehele polnud mõtet püüda venelaste hääli ja tasus keskenduda pensionäridele.

Ma ei ole lugenud kokku neid kordi, kui Ansipil on õnnestunud end viimastel kuudel meedias näidata poliitikuna, kes kaitseb pensionäre pensioni alandamise eest. Erakond ei pidanud selleks trükkima valimisplakateid ja reklaamlehti. Nad said ühe oma kampaania oluliseima sõnumi edastada täiesti tasuta ja mitme kuu jooksul. Keskerakond ja Reform suutsid taas leida teema, mille üle vaieldes pääseda üleriigilisse meediasse ja olla pidevalt pildil. Kusjuures erilisi kulutusi ei pidanud erakonnad tegema, kulud kandsid ajalehtede, raadiote ja telekanalite omanikud, kes maksid kinni pensioni alandamise või mittealandamise teemalist debatti kajastanud ajakirjanike, fotograafide ja toimetajate palga ning muud kulud.

Kui valimiseelsel õhtul teha prognoos, siis julgen arvata, et tänu sellele pensionidebatile võtab Reformierakond Tallinnas parema tulemuse võrreldes Isamaa ja Res Publica Liiduga.

Imelik nõue politsei superbaasi KAIRI puhastamiseks

2009-10-17T20:19:00.005+03:00

Viimases Ekspressis kirjutati politsei salajasest andmebaasist KAIRI kuhu on kogutud infot tuhandete inimeste kohta ning mis ärritas riigikogu liikmeid. Täna kirjutab sellest andmebaasist ka Andres Anvelt Delfis.

Selliste andmebaaside koostamisega kaasneb alati oht, et rikutakse isikuvabadust ning kogutud andmeid võidakse kasutada näiteks kellegi mõjutamiseks. Saan aru, et seda riski maandatakse sellega, et andmebaasi külastades jääb sinu tegevusest jälg maha, mistõttu on tagantjärele võimalik leida üles inimesed, kes KAIRIs olevaid andmeid kuritarvitasid.

Samas on selline info kogumine igati normaalne tegevus, kui sa tahad midagi avastada või paljastada. Näiteks ka meie Äripäevas kogume infot erinevate inimeste, firmade ja tehingute kohta. Kaardistame sidemeid ja seoseid, talletame erinevaid dokumente jne. Suur osa sellest kogutavast infost osutub mittevajalikuks, aga mõnikord võib täiesti tähtsusetu infokild osutuda mitu aastat hiljem oluliskes juhtlõngaks, tänu millele saab ajakirjanik jälile mõnele olulisele sigadusele. Seetõttu oli imelik lugeda riigikogu Kapo komisjoni juhi Jaanus Rahumägi arvamust, et sensitiivset ja mitte tõestamist leidnud infot tohib andmebaasis hoida ainult lühiajaliselt, nt kaks aastat.

Huvitav on ka see, et Rahumägit häiris tema kohta kogutu, millega ta tänu ametipositsioonile sai tutvuda. Kapo tegevuse üle järelevalvet tegeva komisjoni juht peaks olema küll selline mees, kelle kohta politseil ei tohiks olla kogutud infot, mis teda ärritab ja paneb sundima andmebaasi puhastama. Ma arvan, et andmete kustutamise asemel peaks Rahumägi avalikustama tema kohta KAIRI andmebaasi kogutud info ning näitama siis, milline osa sellest infost on jama ja tuleks andmebaasis kustutada. Praegu jääb mulle kahtlus, et Rahumägi üritab enda ametipositsiooni kasutada ära kapis olevate luukerede hävitamiseks.

Äripäev 20: Kuidas Äripäeva sünnipäeval Äripäeva müüdi

2009-10-15T12:54:00.007+03:00

Äripäeva müük oli teemaks ka sel aastal Äriplaani konverentsile järgnenud Äripäeva sünnipäeva tähistamiseks toimunud vastuvõtul. Alljärgnev on mustand sellest tekstist, mis toimetuses meeskonnatööna valmis kirjutati ning mis siis pidi avalikult ettekandmisele minema. Etteaste tegi Peeter Oja, kes tegi meie ettevalmistatud teksti oma täiendused. Seetõttu pole ka alljärgnev päris see, mille Oja sünnipäeval esitas. Aga alljärgnev on väike kokkuvõte 20. aasta jooksul Äripäeva saatnud kriitikast. Peeter Oja ettekannet saab vaadata siit

Bonnier olen! 200 aastase Skandinaavia suurima meediafirma omanik, poolsada miljardit SEKi käivet. Asutasime Äripäeva 20 aastat tagasi. See oli suur viga. Me teeme ühe suure vea korra sajandis. Eelmine oli Astrid Lindgreni Pipi Pikksuka käsikirja avaldamata jätmine…

...kuule Ansip, Äripäeva ei taha ära osta? Loen siin, et lehel on tellijad kadunud, leht ise kahjumis… Mis masu?! Äripäev ise tekitas selle majanduslanguse! Kirjutas, et tuleb… ja tuligi! Lõpuks levis üle maailma. Asi see nüüd neil kirjutada poleks, et masu on läbi. Aga näe, ei. Ei raatsi. Muidu pole homme millestki kirjutada. Omakasupüüdlikud sead, ütlen.
Noh, mis sa teed? Lööme käed? Võib ka riigidotatsioonina vormistada. Mis mõttes, miks? Ostad ära ja tellid loo, et Ansip nägi kõike ette ja et masu on tänu temale läbi?
Keegi ei usu? Noh, tont sinuga, ei hakka mina sind keelitama, pakun lihtsat lahendust. Mida? 2007 aasta Äripäeva D-päeva loost saati juba istud dollaris?! Ei ole mul sulle kroone vahetada.

No müün Äripäeva jah, pole siin midagi häbeneda. Selline negatiivne, lahmiv, pidevalt eksiv, erapoolik, äraostetav, poliitiliselt kallutatud. Kaua võib, ma küsin!
Äsja helistasin Ilvesele, kes ütles, et pole kuulnud, ei tea, ei tunne. Ei Äripäeva. Ei Bonnieri.
Aga mul on pikemaid kõnesid ka olnud.
Näituseks meie hea konkurendi Schibstedi siinse juhi Mart Kadastikuga. Tõsi, Mart hakkas rääkima Äripäeva ülikehvadest tulemustest, pealiskaudsusest. Et e24 tegi meile ühe päevaga ära.
Valetas. 3 päevaga tegi. Vähemalt agressiivsete teismeliste meelitamise osas aga ma ei hakanud täpsustama.

Isegi Hans H. Luik, kujutage ette, ei tahtnud Äripäeva osta! Kuigi korra on ta meil naha elegantselt üle kõrvade Ekspressi tagasi ostes tõmmanud. Lihtsalt ütles ei ja hinda ei küsinudki. Et Äripäeval puuduvat sihtgrupp. Lajatas mulle Ärilehega, mis olevat ainus tõsiseltvõetav ajaleht ärimeestele.
Naljakas ….Ärileht…polnud seni kuulnudki.
Aga no olgu, vähemalt oli viisakas.

Näiteks Sõõrumaa ….oli küll välismaal, kuid võttis siiski telefoni. Parem muidugi, kui poleks. Seda sõimu ….. Et sõna „äri“ on tänu Äripäevale Eestis ära lörtsitud. Keelas end seetõttu ka ärimeheks kutsumast.
No huvitav, kuidas teda siis peaks kutsuma? Postimeheks või?

Oliver Kruuda irvitas. Kallutatud, hambutu, mõjutu, bulvarikirjandus. Et ostaks vaid selleks, et kogu seltskond lahti lasta.

Kas siin saalis on keegi, kes on nõus Äripäeva ostma? Hind polegi oluline, saaks vaid lehest lahti.
Ah Rõtov! On ikka ülbus. Vene kapitalile ma ei müü!

Kas mõni juut on saalis?
Ei? Kahju. Igal juhul mõelge. Ma jätan kuulutuse üles.

Kuidas Päevaleht jõudis järeldusele, et Bonnierid müüvad ka Äripäeva

2009-10-14T18:07:00.005+03:00

Eilne Eesti Päevaleht avaldas uudise "Bonnierid müüvad ka Äripäeva". Kui uudist lugeda, siis saame teada, et Läti Diena ja Dienas Biznessi ostuga seotud Kalle Norberg tahab osta Balti riikides veel meediaväljaandeid ja nende hulgas on ka Äripäev ning Leedu ärileht Verslo Žinios. Ostulepingut pole tal aga veel õnnestunud sõlmida ja sellepärast ka mees pikemalt ei kommenteerinud.
Väidetavat müüjalt ehk siis Bonnierilt Päevaleht kommentaari ei saanud. Seetõttu tsiteeris Päevaleht Jonas Bonnieri varasemat intervjuud, kus mees kinnitab, et ei kavatse Eesti ja Leedu ettevõtteid erinevalt Läti omast maha müüa.

Juhtisime eile ka Päevalehe tähelepanu sellele, et nende teisipäevase uudise pealkiri on vale ja korrektne oleks olnud kirjutada "Norberg soovib osta ka Äripäeva", sest Bonnieritelt pole nad saanud kinnitust väitele, et Bonnierid müüvad Äripäeva. Alljärgnev kuulub demagoogia klassikasse, aga Päevalehe selgitusel pole nemad pealkirjas eksinud, sest "kui meil on fakt, et keegi tahab osta, siis on ju ka müüja olemas," selgitasid kolleegid Päevalehest.

Soovitan kolleegidel Päevalehest järgmisel korral Norbergiga rääkides küsimuses mitte piirduda ainult Äripäeva ja Verslo Žiniose nimetamisega, vaid küsida, kas ta tahaks osta ka mõnd Ekspress Grupi väljaannet. On üpris tõenäoline, et nad saavad jaatava vastuse, sest Norberg on küll Eestis erinevatel kohtumistel rääkinud oma soovist osta ära Äripäev, aga lisaks on ta ka rääkinud soovist osta ära mõni tükk Ekspress Grupist. Hans H. Luik tõi Päevalehe toimetusse lihtsalt pooliku info.

Kohtusin hiljuti ühe ettevõtjaga, kes oli pahane Äripäeva peale, rääkisime ka Eesti meediast ning jutt läks loomulikult Luige peale, mispeale ettevõtja ütles, et kui Luigel on jamad või keerulised ajad, siis ta üritab Kuku raadio Keskpäevatunni saates või oma ajalehtedes näidata, et samad probleemid on ka teistel ettevõtjatel. Ta tõi näiteks, et kui Luigel olid vaidlused maksuametiga, siis Luik Keskpäevatunnis rääkis tihti teiste äriliidrite probleemidest maksuametiga. Kui Luigel olid probleemid oma investeeringutega kinnisvaraäris ja Aserbaidžaanis, siis rääkis ta Keskpäevatunnis teiste ettevõtjate probleemidest investeerimisel.

Praegu on Luigel keerulised ajad meediaäris, sest Delfi ostuks võetud laen on suur koorem, seda tunnistas Luik ka ise hiljutises intervjuus. Samuti vihjas ta, et peab midagi müüma, et probleemidest välja tulla ja panema Ekspress Gruppi täiendavalt veel sel aastal mitukümmend miljonit krooni. Tõenäoliselt oli näiteks nädalaleht Eesti Ekspress suvel päris korralikus kahjumis. Ka sügis pole kogu grupi jaoks alanud hästi ning kolmanda kvartali tulemused tulevad investoritele kehvad ja Luigele laenu andnud pangad võivad muutuda murelikuks. See on ka tõenäoliselt põhjus, miks Ekspress on oma veebis väga vihaselt ja anonüümselt rünnanud paaril korral Äripäeva. Luik soovib näidata, et mitte ainult temal üksi ei lähe praegu halvasti. Seekord jäi ta hiljaks, Äripäeval olid väga rasked ajad esimesel poolaastal.

Aga veel natukene kannatust ja kui Päevalehte uskuda, siis uudiseid Eesti meediaturul toimuvate muutuste kohta saame teada juba 15. novembril. Millist väljaannet need aga puudutavad, selles osas ma Päevalehe andmeid momendil ei usaldaks.

Imelik kriitika Postimehe juhtkirjas

2009-10-14T17:46:00.004+03:00

Tänane Postimees kritiseerib oma juhtkirjas "Vaikimisest ei piisa" Swedbanki, et pank viivitas reageeringuga finantsinspektsiooni esmaspäevasele teatele. Postimees on pahane, et Swedbanki juht Priit Perens alles teisipäeva õhtul saatis välja pressiteate, milles lubas kompenseerida kliendile sündinud kahju, kui finantsinspektsiooni kahtlused peaksid tõeks osutuma.

Seekord teeb Postimees küll Swebankile natukene ülekohut ja pigem võinuks juhtkirjas asendada sõna Swedbank sõnaga Postimees ning kritiseerida ennast selle eest, et Postimees ei andnud operatiivselt oma lugejatele teada Swedbanki otsusest kompenseerida klientidele kahjud, kui finantsinspektsiooni uurimise tulemusena peaks selguma, et pank on eksinud.

Sellise info edastas pank meediale juba eelmise nädala kolmapäeval (7. oktoobril) toimunud pressikonverentsil ning samal päeval kajastas seda aripaev.ee ning järgmisel päeval põhjalikumalt ka Äripäev oma paberlehes. Sama tegi ka Päevaleht.

Tegelikult kordas Perens eilses teates lihtsalt üle panga varasema seisukoha. Muidugi võinuks seda teha kiiremini, aga väita, et tegemist oli mingi uue infoga, mille avaldamisega põhjendamatult venitati on ebaõige. Postimees ise ärkas lihtsalt liiga hilja või ei osanud pressikonverentsil olulist küsida või siis kirja panna.

Swedbanki uimase reageerimise põhjus on aga väidetavalt selles, et Swedbank oli kindel, et finantsinspektsioon teeb nende suhtes positiivse otsuse ning neid üllatas esmaspäevane inspektsiooni avaldus. Kuna nad polnud selleks sugugi valmis, siis võttis sellele reageerimine ka aega. Pank kahtlustab, et tegemist on poliitilise survega, kuna reedel oli koos finantsinspektsiooni nõukogu ja pärast seda muutus ka inspektsiooni suhtumine Swedbankis toimunusse.

Vastukaja

2009-10-14T17:15:00.002+03:00

Meelis Atoneni nõudel panen siia tema viimased kirjad, mis on jätkuks varasemale kirjavahetusele. Ma ise enam Atonenile ei vastanud, sest tegemist on vaidlusega, kus me jääme eriarvamusele ja raske on jääda ka viisakaks. Arvan, et kuulumine riigikogu rahanduskomisjoni ja valitsuspartei juhatusse on piisavalt mõjukad positsioonid, et soovi korral algatada eelnõu, mis kaitseb pensionifondide kliente. Atoneni reageering polnud mulle aga üllatus. Mäletan, et sain ka pahandada, kui julgesin pärast Keskerakonna ja Reformierakonna valitsusliidu loomist ning otsust, et tulumaksumäära langetamine lõpetatakse, kirjutada, et Reformierakond toetab maksukoormuse tõusu. Toona soovis Reformierakond seda eelnõud esitleda, kui maksulangetusest loobumist, aga kuna tulumaksumäära langus oli kirjutatud seadusesse, siis oli minu arvates õigem pärast seaduse tühistamist rääkida tulumaksu kergitamisest. See vihastas samuti Atoneni.

Ja ühte kurja kirja mäletan veel. Kirjutasime kunagi ühest Eesti Posti kahjulikust tehingust, kui nad andsid väga odavalt kesklinnas postimaja kõrval asunud krundi ära Merkole. Kui julgesime selle otsuse osas kritiseerida ka Reformierakonda, kelle esindajad istusid Eesti Posti nõukogus, siis oli Atonen samuti väga pahane.

Minu arvates ei saa poliitik või erakond kergekäeliselt pugeda vastutuse eest peitu.

Aga siin siis viimased kirjad Atonenilt.

Kiri saabus mulle kolmapäeval 7. oktoobril 14:02

Fakti asemel ma lihtsalt soovitan lugeda umbes kolm aastat vana lugu Äripäevast lugu ja minu tollast arvamust . Äkki oleks ära kulunud enne sülitamist. Finantsinspektsioon pöördus Riigikogu poole alles pea pool aastat hiljem ja paraku…kuu enne valimisi, mil midagi teha oli selle koosseisu jaoks hilja, seetõttu ma seda ka PR kampaaniaks nimetasin. Paraku näitas aeg, et ehkki mina lahkusin poliitikast, ei ole keegi midagi muutnud ja Inspektsiooni aktiivsus kadus ka kohe.

Kusjuures ma ei süüdistanud investoreid, vaid nentisin(nagu 3 aastat varem), et kahjuks jalgadega ei hääletata ehkki see võimalus on täitsa olemas. Ma isegi nimetasin seda Swedi ja SEB suurt osakaalu ohtlikuks.

Meelis Atonen

Tere, Meelis saatis sulle artikli aripaev.ee leheltMeelis Atonen: Eesti pensionifondiinvestorid on liiga loiudRiigikogu rahanduskomisjoni esimees Atonen ütles täna hommikutelevisioonis, et inimesed suhtuvad oma pensioniinvesteeringusse liiga loiult. Artiklit pääsed lugema siit: Meelis Atonen: Eesti pensionifondiinvestorid on liiga loiud

Järgmine kiri saabus kolmapäeval 7. oktoobril kell 17:27
Leidsin ka fakte

“Täna ei ole valimikampaaniatesse haaratud poliitikutel mõtet süüdistada panku, vaid endil tuleb vaadata peeglisse ja küsida, mida ma olen viimase kolme aasta jooksul teinud pensionifondide klientide kaitsmiseks? Kahjuks tuleb suurel osal poliitikutel sellele küsimusele ausalt vastates öelda, et nad pole teinud mitte midagi.”

See on tsitaat arvamusest, mis sisuliselt mulle(OK Nestor ikka tiba ka) pühendatud.
Mis valimiskampaaniast siin sonitakse. Ma ei osale valimistel. Kas on faktiviga?
Raha panid põlema siiski fondihaldurid, mitte poliitikud. Faktiviga.
Peeglisse vaatamisest ja küsimus, et mida on tehtud kaitsmiseks. Ma saatsin lingi, kus ma mõni päev rohkem kui kolm aastat tagasi hoiatasin(taas teles, aga isegi Äripäev trükkis ära) tollase Hansa ja Ühise eest pensionifondide halduritena, kui suurte mahtude omajatena ja soovitasin igaühel mõelda ja ka vastavalt käituda. Nüüd kolm aastat hiljem vaid mainisin, et kurb, et hoiatus ei tööta ja inimesed ise jalgadega ei vali fondi. Ka hoiatamine on tegemine.
Ja ausalt öeldes, viimase kolme aasta kontekstis ei ole mina küll õige sihtmärk, ma isegi olen ju hoiatanud, aga lisaks: ma ei ole tegevpoliitik.

Ühest lõigust sai nii palju valefakte, et mul oleks sellise jama pärast häbi, aga te veel ülbitsete vastu.

Kahju, et Eestis ei pea arvaja oma sõnade eest vastutama, USA-s oleks te selle arvamusega kindlasti kohtus hätta jäänud.
Meelis Atonen

Seni viimane kiri saabus laupäeval, 10. oktoobril kell 2:34

Aivar Hundimägi!

Kui olete otsustanud meie kirjavahetuse avalikustada(kuulsin seda eile oma sõbralt ja praegu kontrollisin-see ongi nii), siis juhin tähelepanu, et seda on korrektne teha täielikult, lisades sinna ka allpoololeva kirja, kus on ühe lõigu põhjal konkreetselt ära tõestatud , et vassite ja eksite faktide suhtes.
Ka see pooliku kirjavahetuse esitamine tõestab, et poolik tõde ja vassimine on Aivar Hundimägi relvad.

Kõige andekam on muidugi stiil, kus kommentaar muudkui muutub ja pealkirja muundumine küsimärgistatuks Äripäeva paberväljaandes viib taseme lausa Õhtulehelikuks. Palju õnne, see on “tõsine ajakirjandus”

Meelis Atonen

Äripäev pani veebiajakirjanduses Eestis lati väga kõrgele

2009-10-09T12:40:00.002+03:00

Täna ilmus meie veebis Äripäeva 20. sünnipäeva puhul multimeediaprojekti "Paarkümmend põnevat aastat", mis ainulaadse veebialmanahhina koondab audiogaleriisid, videoid, numbreid ja tsitaate viimase kahekümne aasta olulisemate sündmuste kohta.

Selle täna avalikuks saanud projekti taga on mitu kuud kestnud töö ning veebialmanahhi autoriteks on Erik Prozes, Veiko Tõkman, Villy Paimets ja Margi Toovere. Tulemus on aga täiesti uus tase Eesti veebajakirjanduses ning mul endal on väga uhke tunne, et Erik, Veiko, Villy ja Margit selle asja ära tegid. Rohkem nad sellist projekti töösse väidetavalt ei võta, aga loodetavasti on see esmane emotsioon pärast kuid kestnud tööd.

Mitu klienti peab Swed kaotama, et jääks miinusesse

2009-10-09T11:12:00.003+03:00

Arvutasime toimetuses kiiresti, et kui palju peaks Swedbank kaotama pensionifondidest kliente, et nende kaotused oleksid suuremad, kui 50 miljoni krooni kompenseerimine, mille fondide kliendid said kahju Private Debt allahindlusest. Swed kaotaks järgmisel aastal haldustasudena 50 miljonit krooni, kui tekkinud jamade pärast otsustab fondidest lahkuda 40% klientidest. Tõenäoliselt nii suur fondidest lahkujate hulk ei ole. Samas on teada, et Swedist kliendid praegu lahkuvad ja see on ka tõenäoliselt põhjus, miks nad kaaluvad kahjude kompenseerimist.

Kirjutasin sellest ka tänasesse Äripäeva kommentaari "Swedbankil häid lahendusi ei ole"

Kuidas Äripäev sundis Kaubamaja Läti Selverite sulgemisega kiirustama

2009-10-09T10:58:00.002+03:00

Saime kolmapäeval info, et Selver plaanib sulgeda Lätis ühe poe, mis asub Kuldigas. Kuna info pärines ühest allikast ja tegemist on börsifirmaga, siis me ei pannud seda vihjet kohe online ning otsustasime, et küsime kommentaari Selverilt endalt. Oli küll arvata, et eks nad teevad enne meile vastuse saatmist pressiteate, sest peavad olulise info edastama börsisüsteemi kaudu.

Äripäeva päring pani aga Tallinna Kaubamaja oma plaane muutma. Kui kolmapäeva õhtuse seisuga oli otsustatud, et esialgu suletakse ainult üks kauplus ja teiste sulgemise kohta veel midagi avalikult ei öelda, siis Äripäeva päringu tõttu toimus neljapäeva hommikul kaubamaja juhtide koosolek, millel otsustati, et parem on anda teada kõigi kaupluste sulgemisest. Tõenäoliselt oli kaubamaja juhtkond arutanud Lätiga seoses erinevaid lahendusvariante ja ka kõigi poodide sulgemine oli üks nendest. Kaubamaja juhid aga ei teadnud, mida täpselt Äripäev teab ning et vältida spekulatsioonide tekkimist Lätiga seoses, siis otsustatigi eile hommikul, et saba ei raiuta jupiti. Halvem oleks olnud variant, kui börsiteade tuleb ühe poe sulgemise kohta, aga Äripäev kirjutab järgmisel päeval oma allikatele tuginedes, et tegelikult plaanitakse sulgeda ka teised Läti poed.

Diskussioon termini juhtpoliitik pärast

2009-10-07T13:13:00.003+03:00

Pidasin täna maha Meelis Atoneniga kirjavahetuse teemal, kas on faktiviga, kui teda nimetada Reformierakonna juhtpoliitikuks. Olen seda meelt, et kui inimene kuulub erakonna juhatusse, siis võib teda nimetada ka erakonna juhtpoliitikuks. Atonen arvab, et see on tõe moonutamine. Diksussiooni ajendiks oli Atoneni väljaütlemine ETVs, mida me Äripäevas kajastasime.

To: Meelis Atonen
Subject: juhtpoliitiku tiitlist

Tere

Kristi Malmberg saatis Teie kirja edas. Ma nimetasin Teid Reformierakonna juhtpoliitikuks kahel põhjusel. Esiteks, kuulute Te minu teada endiselt Reformierakonna juhatusse ja see on kogu, mis juhib erakonna tegevust. Teine põhjus oli selles, et ma arvan, et te olete erakonna sees inimene, kelle arvamuse ning seisukohtadega arvestatakse ja keda kuulatakse tähelepanelikumalt, kui paljusid teisi erakonna lihtliikmeid.
Tervitades,
Aivar Hundimägi

Tere!

Kui ma tahtnuks Aivar Hundimägilt antud teemal küsida, küll ma siis oleks küsinud, aga ma ei ole veel avastanud, kus Aivar Hundimägi mind viimasel ajal Reformierakonna juhtpoliitikuks nimetanud on.
Küsisin Kristi käest seoses tema artikliga 30.septembrist, kus ta mind Reformierakonna juhtpoliitikuks nimetas ja ikka ootan vastust Kristilt. Aga kes teab äkki Aivar Hundimägi ongi nüüd Kristi MalmbergJ
Ma loobusin ligi kaks aastat tagasi Reformierakonna aseeseimehe positsioonist ja olen nii sellega kui ka lahkumisega Riigikogust loobunud kõigiti aktiivsest poliitikast. Nii kommentaaridest kui esinemistest, kuhu otsitakse erakonna esindajat, olen loobunud ja palunud keegi teine kutsuda, olen olnud nõus kommenteerima vaid eraisikuna. Kui Aivar Hundimäel oleks meie erakonnas tuttavaid, nagu ta ise väidab, siis ta teaks ka fakti, et ma ei kujunda juba pikemat aega meie erakonna poliitikat. Ilmselt oleks minu kujundatav poliitika ka vähemalt pisut teistsugune tänasest, aga see selleks. Juhatuse koosseis on jäänud juba vanast ajast (valiti viimati kaks ja pool aastat tagasi) ja minagi ootan pikisilmi millal uus valitakse. Iga juhatuse realiige ei ole kindlasti juhtpoliitik. Tegelikult ei ole see juhtpoliitik sugugi häbistav tiitel, aga see on lihtsalt vale(minu puhul antud hetkel võõrad suled) ja ma palun veelkord sellise valeinfo levitamine lõpetada.
Aga Aivar Hundimägi jaoks ei ole faktid ja tõde mingid kriteeriumid. Muidu ta küsiks üle, täpsustaks, kontrolliks fakte jne. Tema patrab ikka, mida sülg suhu toob ja pärast, kui oma tatt on näo ära määrinud, imestab, et kes küll tegi ning hakkab süüdlasi otsima. Aga Kristit tean ma vanast ajast kui tõde oluliseks pidavat ajakirjanikku ning seetõttu talle ka kirjutasin.

Ausust ja objektiivsust soovides,
Meelis Atonen
Endine poliitik

To: Meelis Atonen
Subject: RE: juhtpoliitiku tiitlist

Võiks konkreetselt tuua mõned näited minu faktivigadest. Praegu te ise tahate avalikkust eksitada ja pugeda peitu fakti eest, et kuulute Reformierakonna juhatusse. Kui teid väga häirib juhatusse kuulumine, siis sõltub sealt lahkumine ainult teist endist. Kristi palus mul teile vastata ja seda ma tegin. Tahtsite teada, miks Äripäev teid nimetab Reformierakonna juhtpoliitikuks ja selle vastuse te saite. Nimetame teid seni, kuni kuulute Reformierakonna juhatusse. Pärast juhatusest lahkumist nimetame teid võibolla aeg-ajalt Reformierakonna endiseks juhtpoliitikuks, kõik sõltub sellest, mis teemaga seoses teie nimi Äripäevast läbi jookseb.

Samuti ausust ja objektiivsust soovides,
Aivar Hundimägi

Aivar Hundimägi!

Kinnitan veelkord, et mul pole tõeväänajatega midagi seletada. Nii madalas liigas ma lihtsalt ei mängi.
Juhatuse liikme tiitli vastu pole mul midagi, ärge jälle tõde väänake. Juhatuse liige ja juhtpoliitik ei ole sünonüümid ja seda ma üritasin ka kirjutada ja ma usun, et nägija ka näeb. Aga teie võime üldistada on nii kolossaalne, et ma ei imesta millegi üle.
Võite teha, mida hing ihaldab, lihtsalt kõigel on mingil hetkel elus tagajärjed. Ärge arvake, et kõik on lubatud.
Proovige nägu puhtaks saada,
Meelis Atonen

Vikerraadio kommentaar: Kuidas Meelis Atonen mulle näkku sülitas?

2009-10-06T12:59:00.003+03:00

Eelmisel nädalal sai avalikuks, et Swedbank on käinud teise pensionisamba klientide rahaga ümber hoolimatult. Eelmise aasta teises pooles otsustati panustada riskantsetesse kohalikesse võlakirjadesse, millest täna on mitmed juba investeeringuna nulli hinnatud.
Endine riigikogu liige Meelis Atonen ütles seda teemat ETVs kommenteerides õigesti, et Swedbanki klientide jaoks on säästud korvamatult läinud. „Probleem on, et inimesed ei vali jalgadega,“ lausus Atonen.

Minu jaoks sarnanes Atoneni väljaütlemine näkku sülitamisega. Sisuliselt aheldas seesama Meelis Atonen riigikogus seadusi luues pensionifondide klientide käed ja jalad ning siis jäi kõrvalt piiluma, kuidas suur Rootsi onu aheldatud kliendid näoli mutta lükkab. Pärast kukkumist aga hakkas eemal kilkama, et ise olite rumalad, et selle Rootsi onu eest ära ei jooksnud.
Äripäev on viimase kolme aasta jooksul korduvalt teinud ettepanekuid praegu kehtiva kohustusliku pensionisüsteemi muutmiseks. Probleem, millele oleme koos finantsinspektsiooniga tähelepanu juhtinud, on olnud fondide liiga kõrged teenustasud. Neid teenustasusid on olnud ka liiga palju ehk pensionifondide vahetamine oli muudetud kliendi jaoks kulukaks.

Samuti on meid Äripäevas ja ka finantsinspektsiooni häirinud see, et pensionifondi saab vahetada ainult korra aastas. See tähendab, et riik on kliendid aastaks vangistanud ühe fondi juurde ja pole sugugi võimalik hääletada jalgadega nagu soovitab seda teha praegu kehtivate pensionifondide reeglite koostamise juures olnud Meelis Atonen.

2007. aasta 20. veebruaril ilmus Äripäevas artikkel, kus me kajastasime finantsinspektsiooni seisukohta. Inspektsioon juhtis selles artiklis kohustusliku kogumispensioniga seotud probleemidele tähelepanu ja Äripäeva ajakirjanik küsis poliitikute käest, miks nad olemasolevat süsteemi ei muuda pensionifondi klientidele kasulikumaks.
Tollane riigikogu reformierakondlasest rahanduskomisjoni juht Meelis Atonen süüdistas selles artiklis finantsinspektsiooni PR-kampaania korraldamises. „Ka fondivalitsejad soovivad oma töö pealt teenida ning seetõttu pole vaja praegust süsteemi muuta,“ oli Atoneni tsitaat kolm aastat tagasi.
Temaga sama meelt oli sotsiaaldemokraatide fraktsiooni liige Eiki Nestor, kes samuti ei pidanud vajalikuks pensionifondide reeglistiku muutmist.

Pärast Swedbanki juhtumi avalikuks tulekut ütleb Nestor, et ega pensionifondide sagedasema vahetamise võimaldamine aidanuks Swedbanki kliente. Minu jaoks kujutab Nestor poliitikut, kelle arvates on olemas nn tark ja rumal raha. Tark raha kujutab endast hästi makstud pangatöötajaid, kes teavad, kuidas finantsturgudel raha teenida. Rumal raha on aga tavakodanikud, kes oma sääste pangas hoiavad. Ja poliitikud on need, kes loovad reeglid, et rumal inimene ei saaks kiiresti oma raha targa pangajuhi juurest ära võtta.
Viimane aasta on näidanud, et see nn tark raha on osutunud väga rumalaks. Olen kindel, et paljud inimesed ei oleks julgenud oma sääste paigutada sellistesse firmadesse, kuhu pensionifondide raha pani Swedbank eelmise aasta lõpus. Usun, et ka Swedbanki enda hästi makstud töötajad poleks sellisele avantüürile oma enda isikliku rahaga läinud.
Vastupidiselt Eiki Nestorile olen ma aga veendunud, et sagedasem fondide vahetamine aidanuks neid Swedbanki pensionifondide kliente, kes täna on osa rahast kaotanud. Nad saanuksid tõesti hääletada jalgadega kohe pärast seda, kui pankurid riskantse otsuse tegid, aga mitte aasta hiljem, kui päästa pole enam midagi.

Meie tänane pensionifondide reeglistik on selline, mis soosib suuri kaotusi, sest fondidel pole hirmu, et kliendid nende otsuste tõttu kiirelt fondidest lahkuvad. Ma saan fondijuhi otsuste kohta anda oma hinnangu alles aasta või poolteist hiljem. Siis on aga lootusetult hilja ja fondijuht saab ainult käsi laiutada ning öelda „ups, raha küll kadus, aga investeerimine ongi riskiga seotud“.
Swedbankiga juhtunu on taas käivitanud diskussiooni reeglite muutmise teemal. On tähelepanuväärne, kuidas on juba reageerinud fondivalitsejad, kelle jaoks praegune süsteem on kasulik. Fondivalitsejad soovitavad muutustega mitte kiirustada ja teha põhjalik analüüs.
Ei ole vaja enam midagi pikalt analüüsida. Poliitikutel tuleb seadused ära muuta. Analüüsitud on juba vähemalt kolm aastat. Kui valitsus sai pensionifondi maksed külmutada sisuliselt paari kuu pikkuse analüüsi tulemusena, siis saab ta ka muuta pensionifondide vahetamise võimaluse sagedasemaks veel selle aasta jooksul. Vaja on vaid poliitilist tahet.

Sajad tuhanded inimesed on kaotanud oma sääste ja põhjus ei ole mitte finantsinspektsioonis, nagu üritab meile näidata justiitsminister Rein Lang. Nendes kaotustes on süüdi Reformierakond, sotsiaaldemokraadid, Isamaa ja Res Publica Liit, Keskerakond ja Rahvaliit, kes on jäärapäiselt viimasel kolmel aastal eiranud vanaduspäevadeks sääste koguvate inimeste huvisid.
Täna ei ole valimikampaaniatesse haaratud poliitikutel mõtet süüdistada panku, vaid endil tuleb vaadata peeglisse ja küsida, mida ma olen viimase kolme aasta jooksul teinud pensionifondide klientide kaitsmiseks? Kahjuks tuleb suurel osal poliitikutel sellele küsimusele ausalt vastates öelda, et nad pole teinud mitte midagi.

Tore, et Pullerits ei tõmmanud saba jalge vahele

2009-09-30T13:41:00.003+03:00

Mulle meeldib, et Priit Pullerits ei leppinud Evelin Ilvese ja presidendi kantselei katsega siluda Ilvese poolt Kalevi kommide kohta öeldut. Ajakirjanikena puutume taoliste juhtumitega kokku päris sageli. Allikas üritab hiljem oma sõnadest taganeda ning jätta oma tuttavatele ja avalikkusele muljet, et ajakirjanik on eksinud, tsiteerinud allikat valesti, moonutanud sõnu ja fakte jne.
Ajakirjaniku süüdistamine on tüüpiline kaitsereaktsioon, sest inimesed ei pruugi alati mõista oma sõnade mõju ja tagajärgi. Meedia on ka hea peegeldaja ja allikas võib hiljem avastada, et ta ei taha näha välja selline, nagu ta tegelikult avalikkusele paistab. Kusjuures see pilt, mille meedia kellestki loob, tugineb faktidele ja konkreetse persooni tegevusele, mis talle hiljem ei pruugi endale meeldida.

Ja kui asi läheb jamaks, siis on alati hea öelda, et tegelikult ei öelnud mina seda, vaid süüdi on ajakirjanik. Reeglina jääb taolistes vaidlustes avalikkuse silmis kaotajaks ajakirjanik, sest tihti on raske ja tundub ka mõttetu hakata allikaga vaidlema.

Hiljuti oli Äripäevas sarnane kogemus Gildiga. Rain Tamm ütles ja kirjutas ka Äripäevas ilmunud kolumnis, et Äripäev on Gildiga seoses teinud ridamisi faktivigu, et Gildil on nendest pikk nimekiri. Palusime selle vigade nimekirja ka meile saata, kuid millegipärast ei taha Gild seda teha. Ma arvan, et põhjus peitub selles, et sellist pikka faktivigade nimekirja tegelikult ei eksisteeri. Ehk Tamm kasutas üht levinud demagoogiavõtet.

Eelmisel aastal kohtusime Äripäeva toimetuses Merko juhtide Toomas Annuse ja Tõnu Toomikuga. Annus tegi alustuseks pika ettekande sellest, kuidas Äripäev on Merkost kirjutades eksinud. Läksin siis ja võtsin Äripäeva kausta kätte ja hakkasime koos vaatama neid lugusid ja väidetavaid eksimusi. Selgus, et meie lugudes polnud faktivigu ning järgmisena läks jutt hoopis Eesti Ekspressi ja Hans H. Luige peale ning Ekspressis ilmunud faktivigadele.

Väga hea, et Pullerits ei visanud püssi põõsasse ja seisab enda maine eest, see on väga oluline, sest olen Pulleritsu ja Ilvese juhtumi kajastustest saanud aru, et presidendi kantseli üritas avalikkusega manipuleerida ning vassida. Nad olid ise Ilvese sõnad enne trükki üle vaadanud ning nüüd väidavad, et need on ajakirjaniku omalooming.
Kui riigi presidendi institutsioon üritab avalikkusega manipuleerida ühe intervjuu pärast, siis ei saa me olla kindlad, et sarnaseid võtteid ei kasutata ka riigi juhtimisel. Sesmõttes on puhkenud konflikt laiem ja olulisem, kui ühe ajakirjaniku ja presidendi abikaasa omavaheline vaidlus ühes artiklis sisaldunud tsitaatide kajastamise üle.

Kas Laari järgmine sihtmärk on Lang?

2009-09-30T11:32:00.004+03:00

IRLi juht Mart Laar on olnud viimastel kuudel aktiivne poliitimängude korraldaja. Siim Kallase ümber kestnud jandiga lootis IRL populaarsust kasvatada, aga see ei õnnestunud. Nüüd on võetud sihikule justiitsminister Rein Lang, kelle umbusaldushääletusest sõltub tõenäoliselt praeguse valitsusliidu püsimine.

Toomepeal on täna sõjanõu pidanud nii Reformierakond kui ka IRL. Kui Reformierakond oli väidetavalt ühtne, siis IRLi sees käivad praegu tõsised vaidlused teemal, kas võtta Lang ametist maha või mitte.

Reformierakond on veendunud, et Langi umbusalduseni jõudnud skandaali üritab IRL kasutada Reformierakonnale kättemaksuks. Neil pole kindlust, kas Langi umbusaldus läheb läbi või mitte. Samuti pole neil selget arusaama, kui kaugele üritab IRL selle skandaaliga minna. Kardetakse, et osa IRList toetab umbusaldamist ja Laar laiutab lihtsalt käsi ning ütleb, et tegemist on demokraatliku erakonnaga, kus riigikogu liikmetele ei kirjutata ette, kuidas nad peavad hääletama. Kui nii juhtub, siis tõenäoliselt on meil juba enne aasta lõppu uus peaminister.

IRLi jaoks oleks valitsuskriis praegu võibolla, et isegi ahvatlev. Uue valitsuse osas ei saabuks selgus tõenäoliselt enne kohalikke valimisi. Umbusaldamisega saab end väga selgelt vastandada Reformierakonnale ning puhkeks konflikt kahe paremerakonna vahel, millest siis IRL loodab endale valimistel kasu.

Pärast valimisi on aga juba uued jõujooned paigas, Tallinnas ka käimas tõenäoliselt koalitsioonikõnelused ning siis on võimalik pakkuda Reformierakonnale sõjakirve mahamatmist ning uue koalitsiooni tegemist, aga juba IRLi kuuluva peaministri juhtimisel. Või siis minnakse ühte valitsusliitu keskiga, mis enne valimisi oleks IRLile enesetapp.

Kesk muidugi ulatas ka täna IRLile abikäe ja nad ei pea kiirustama. Kui veel kahtlevad Langi umbusalduse toetamises, siis järgmine võimalus on IRLil asuda toetama Paetu umbusaldamist.

Kogu kombineerimise risk seisneb aga selles, et äkki võib IRL Reformierakonna välja vihastada ning viimane otsustab teha Tallinnas ja Toomepal ühise võimuliidu Savisaarega. Ma ise loodan, et IRL eesotsas Mart Laariga võtavad hoogu maha ja ei lähe Langi umbusaldama. Valitsuskriis on praegu viimane asi, mida Eesti vajab.

Kuidas ETV pimedas toas elevanti katsus

2009-09-16T08:51:00.002+03:00

Täna andis ETV oma hommikustes uudistes ja ka oma portaalis teada, et Ansip lükkas eelmisel nädalal ümber opositsiooni väited, justkui koostaks valitsusliit kahte eelarvet, millest üks esitatakse pärast kohalikke valimisi.
See uudis meenutab lugu pimedas toas elevandi katsumisest, sest uudises on kolm viga. Esiteks ei ole tegemist opositsiooni väidetega. Kahest eelarvest kirjutas Äripäev ja korrektne oleks ka nendes uudistes viidata algallikale.
Teiseks võib Äripäeva lugejatel jääda sellest uudisest mulje, et me esindame opositsiooni. Me tegelikult ei esinda opositsiooni ega koalitsiooni.
Kolmas eksimus seisneb aga selles, et info paralleelse eelarve koostamisest ei pärinenud mitte opositsioonist vaid hoopis valitsusliidust.

Vikerraadio kommentaar: Bakuule võiks järgneda Moskva

2009-09-15T12:46:00.001+03:00

Reedene Äripäev kirjeldas, kuidas paarkümmend Eesti äriliidrit üritavad president Toomas Hendrik Ilvese mõjuvõimu kasutades päästa Aserbaidžaani kinnisvaraturule paigutatud 260 miljonit krooni.
See juhtum on tekitanud küsimusi, kas ja kui palju ning kuidas peab president välisriikides kaitsma Eesti ettevõtjate huve?

Majandusbuum ärgitas Eesti äriliidreid paigutama oma raha endistesse vennasvabariikidesse. Loodeti, et Eesti majandusime kordub ka meist oma arengus mahajäänumates endistes liiduvabariikides. Näiteks Aserbaidžaani paigutatud 260 miljonist kroonist lootsid Marcel Vichmann, Hans H. Luik ja teised teenida viie aastaga tagasi pool miljardit.

Tegelikult tekkisid pärast raha Aserbaidžaani jõudmist kohe probleemid. Algselt osta loodetud maatükki ei õnnestunud investoritel enda kätte saada, sest sealne kaitseministeerium otsustas eestlaste noolitud maatüki jätta riigile. Meie meestele pakuti asendusmaad, mille omandiõigusega on aga senini segased lood. Vahepeal pidi panema ameti maha majandusminister, kes oli Eesti investoritele nn „katuseks“. Lisaks tekkisid investoritel kahtlused, et nad on investeerimisprojekti korraldanud investeerimispangale GILD maksnud põhjendamatult kõrgeid tasusid.

Tundus, et kogu projekt lendab vastu taevast, kui ühel hetkel selgus, et president Ilvesel on plaanis riigivisiit Bakuusse ja kohtumised sealse presidendi Alijeviga.

Äriliidrite kuluaaritöö tulemusel võttis president Ilves oma kohtumistel jutuks ka Eesti ettevõtjate mure ning probleemid kinnisvaraarendusega. Hiljem on ettevõtjad tunnistanud, et presidendist oli palju abi. Pärast Ilvese riigivisiiti hakkasid Aserbaidžaanis Eesti investoritel asjad jälle paremuse poole liikuma ning ettevõtjatel on lootus oma raha tagasi saada. Võib-olla ka loodetud tulu teenida.

Ühest küljest tuleb president Ilvest tunnustada, sest ta oli nõus astuma välja Eesti ettevõtjate kaitseks. Selles ei ole midagi erandlikku. Oma investoreid üritavad aidata väga paljud riigid. Mäletame Ühendriikide saatkonna ja poliitikute aktiivset kuluaaritööd Eestis, kui Ameerika energiafirma üritas osta Narvas asuvaid elektrijaamu. Hiljuti saime aga Aktuaalsest Kaamerast teada, et Pärnumaale miljardeid kroone kalakasvatusse investeerida lubava Taani ettevõtja huvides külastab Eesti riigiasutuste koridore ja kabinette siinne Taani suursaadik. Oma ettevõtjate huvide kaitsmise nõudmine on tavaline osa riikidevahelisest tippsuhtlusest.

Ja ka president Ilvesel on nüüd õigus nõuda Eesti ettevõtjatelt Eesti riigi huvide eest seismist. Poolteist kuud pärast riigivisiiti Bakuusse oli Ilves oma kõnes kriitiline ettevõtjate suhtes ja küsis, milline on olnud ettevõtjate panus riigi arengusse. Kuigi paljud äriliidrid pidasid toona presidendi kriitikat ülekohtuseks, oli tänaseks päevavalgele tulnud informatsiooni põhjal Ilvesel õigus ettevõtjatele valusaid küsimusi esitada, sest riik, tema isikus, oli enda abikäe juba ulatanud. Konkreetse juhtumi puhul küll ainult paarikümnele ettevõtjale, aga asi seegi.

Igal mündil on loomulikult kaks külge. Aserbaidžaanis juhtunu valguses on oluline küsida, kas me saame olla kindlad, et seekord jäid Eesti riigi huvid kõrgemale äriliidrite majandushuvidest. Aserbaidžaan ei ole mingi demokraatia ega vaba majanduse kants. Tegemist on autoritaarse riigiga, kus on probleeme ajakirjandusvabaduse ja korruptsiooniga. Näiteks mulluses korruptsiooni tajumise indeksis oli meie endine vennasvabariik 180 riigi seas 158. kohal. On selge, et kui Eesti riigipea küsiks Aserbaidžaani presidendilt kriitilisi küsimusi inimõiguste kaitsmise või meedia kontrollimise kohta, siis ei saaks ka meie äriliidrid sealsete riigijuhtide positiivse kohtlemise osaliseks.

Eesti riigijuhid on olnud kriitilised Venemaal toimuva suhtes, kuid samas oleme valmis pigistama silma kinni teiste endiste liiduvabariikide osas, mis oma riigi juhtimise ja poliitiliselt kultuuriga ei erine sugugi Venemaast.

Reedeses Äripäevas kirjeldatud president Ilves Aserbaidžaani investeerinud ettevõtjate päästeoperatsioon näitab, et meie riik on valmis aitama oma ettevõtjaid ka seal, kus demokraatiaga on lood kehvad. Ehk kus ei järgita neid väärtusi, mida oleme oma riigis kalliks pidanud. Äkki tasub nüüd astuda otsustav samm edasi ja muuta Eesti riigi suhtumist ka Venemaa suunal? Eesti ja Venemaa suhete paranemisest saab kordades rohkem Eesti ettevõtjaid kasu, kui paarkümmend Aserbaidžaani õnne ja kiiret tulu otsima läinud äriliidrid.

Investeerimissoovitus

2009-09-08T18:40:00.003+03:00

Natukene naljakas oli lugeda eelmisel nädalal analüütikute kommentaare Ekspress Grupis toimunud muudatuste kohta. Teatavasti otsustasid oma senise ameti jätta Priit Leito ja Viljar Ots ning Ekspress Grupi uueks juhiks saab Gunnar Kobin. Leito ja Otsa lahkumiseks tuli initsiatiiv töövõtja mitte aga omaniku poolelt ja see võiks teha aktsionärid ettevaatlikuks.

Postimehele seda teemat kommenteerinud analüütikute hinnangul ei mõju aga muutused Ekspress Grupile halvasti. Swedbanki analüütik Risto Hunt oli kindel, et muutus juhtkonnas toob ettevõttesse uusi ideid nii äri laiendamiseks kui ka kasumlikkuse tõstmiseks. LHV Panga anlüütik Henri Adams oli aga kindel, et aktsionäridele ei tohiks suuri üllatusi tulla, sest grupi suuromanik on jätkuvalt Hans H. Luik, kelle visioon ja eesmärgid on kindlalt paigas.
Hoopis vastupidi kommenteerisid Leito lahkumist aga konkurentide juhid Igor Rõtov ja Mart Kadastik.

Sageli öeldakse, et ajakirjanikud on pealiskaudsed ning seda saab aru siis, kui lehes ilmub mõni artikkel selle valdkonna või firma kohta, mida sa tead. See ütlus iseloomustab hästi ka Ekspress Grupis toimunud muutusi kommenteerinud analüütikuid.

Leito lahkumine ja Kobini naasmine peegeldab minu jaoks seda, et firmas on suured probleemid, aga suuromanikul ei ole veel lahendusi. Enne Ekspress Gruppi investeerimist soovitan oodata ära kolmanda kvartali majandustulemused. Tõenäoliselt näitab meediafirma kolmandas kvartalis kahjumit. Samuti tasub enne investeerimist vaadata, millised muutused hakkavad Ekspress Grupis toimuma Maalehe ja Eesti Ekspressi teine-teisele lähenemisega ning kuidas üritab Kobin praeguseid probleeme lahendama hakata.

Ühe kohtumise märkmed: tulumaksu tõus otsustatakse novembris ja Keskerakond saab uue liikme

2009-09-08T18:28:00.005+03:00

Sel nädalal jooksis uudistest läbi, et riigikogu Rahvaliidu fraktsiooni liikmetest kolm kandideerivad ka kohalikel valimistel. Ei kandideeri näiteks Tarmo Mänd. Põhjus pidavat olema lihtne. Tarmo Mänd plaanib Rahvaliidust lahkuda ja liituda Keskerakonnaga. Vähemalt oli see teema väidetavalt jutuks eelmisel nädalal keskerakondlase Kadri Simsoni ja rahvaliitlase Manuela Pihlapi kohtumisel. Mõned selle kohtumise ülestähendused jõudsid ka Äripäeva toimetusse.
Simsoni olla kohtumisel informeerinud ka Rahvaliitu sotsidega peetud konsultatsioonidest ja teatas, et Eiki Nestori hinnangul peaks tulumaksumäära tõus saama seadustatud pärast kohalikke valimisi ehk novembris.
Tarmo Männi lahkumine Rahvaliidust on usutav, tulumaksumäära tõus aga väheusutav. Selle otsuse läbisurumiseks ei ole riigikogus piisavalt jõudu. Aga eks saab näha.

Vikerraadio kommentaar: eelarveaukude lappimiseks kehtestati elektrimaks

2009-09-08T12:27:00.001+03:00

Valitsusliidu otsus võtta sel aastal Eesti Energiast välja suurem osa eelmise majandusaasta kasumist ei ole midagi muud, kui varjatud maksutõus ehk elektrimaksu kehtestamine. Maksukogujaks ei ole aga maksuamet vaid riigi omanduses olev monopoolne energiafirma.
Valitsuse otsuse kohaselt maksab iga Eesti elanik sel aastal riigile kokku ligi 1000 krooni elektrimaksu. Nii suur on Eesti Energia eelmise aasta kasum jagatuna kõigi Eesti elanike peale. Nüüd võetakse see summa riigieelarve aukude lappimiseks.

Enamuse kasumi ettevõttest välja võtmine näitab, et Eesti Energia on küsinud sel aastal müüdava elektri eest liiga kõrget hinda ning valitsuse otsus on kivi konkurentsiameti kapsaaeda. Konkurentsiamet peaks meil kooskõlastama monopoolse ettevõtte hinnapoliitika ja tagama, et monopolide kehtestatud hinnad ei ole liiga kõrged.
Energiafirma kasumist riigieelarve lappimine on aga parim tõestus, et konkurentsiamet ei tööta hästi või on Eesti Energia oma hinnatõusu põhjendustega sellele riiklikule järelevalveasutusele lihtsalt osavalt kärbseid pähe ajanud.
Selle asemel, et võtta miljard energiafirmast omanikutuluna välja oleks tarbijate suhtes ausam, kui Eesti Energia langetaks hoopis hinda. Hinnalangus oleks tõhus ergutav süst kiratsevale majandusele, sest jätaks nii elanike kui ettevõtjate kätte rohkem raha, millele nad saaksid leida parema rakenduse, kui seda on energiafirma nuumamine. Tõsi, Eesti Energia teatas hiljuti hindade alandamisest, kuid see langus on häbiväärselt väike kõrvutades saadud võitu Eesti Energia kasumiga. Keskmise majapidamise aastane kulu vähenes 144 krooni, kasumit on riigifirma aastaga aga igalt inimeselt (mitte majapidamiselt) kogunud 1000 krooni.

Muidugi võib minu eeldus kõrge elektrihinna kohta olla vale, sest juba aastaid on Eesti Energia puhul räägitud suurest investeerimisvajadusest. Seetõttu ma näeksin Eesti Energia ühe omanikuna parema meelega sellist lahendust, et energiafirma ei kasutaks oma kasumit riigieelarve aukude lappimiseks, vaid suunaks teenitud rahad energiafirma „aukude lappimiseks“ ehk investeeriks näiteks senisest enam varustuskindluse tagamisse. Ka sellest saaks meie majandus tõenäoliselt lõpptulemusena rohkem kasu, kui lihtsalt kogunenud kasumi laiali pihustamisest.

Valitsusliidu otsusega kaasneb risk, et tulevikus peab Eesti Energia elektrihinda tõstma järsemalt. Kui täna on riiklik energiamonopol pandud maksukoguja rolli ja seetõttu võivad mõned investeeringud lükkuda edasi, siis tulevikus võib nende tegemine olla rahamahukam. Ja kust mujalt Eesti Energia lõpptulemusena ikka raha saab kui oma klientide taskust.

Valitsuse otsus näitab ka seda, et Eesti Energia tuleks viia börsile, vähemalt ettevõtte vähemusosalus. Siis tekiks firma juhtkonda ja nõukogusse ka eraomanike esindajaid, kes võib-olla tunneksid rohkem muret ettevõtte tuleviku pärast ning muretseksid vähem valitsusliidu erakondade võimaliku tulemuse pärast kohalikel valimistel.
Vähemalt tekiks meil diskussioon teemal, kui palju omanikutulu tasub energiafirmast välja viia, et see ei kahjustaks ettevõtte tulevikuväljavaateid. On selge, et ametiaja pikendamist oodanud Eesti Energia juht Sandor Liive ei saanud avalikult omaniku tahte vastu protestida.

Ettevõtte osaline erastamine aitaks vähendada ettevõtte politiseeritust, millele viitab veel üks eelmise nädala uudis. Endise rahandusministri ning Isamaa ja Res Publica Liidu liikme Taavi Veskimägi asumine erakonnakaaslase Juhan Partsi kureeritava ning Eesti Energiast eraldatava põhivõrgu ehk Eleringi juhi kohale.
Tegemist on olulise ja mõjuka ametiga ning on hämmastav, et selle ametikoha täitmiseks ei korraldatud avalikku konkurssi. Enam kui 100 000 krooni kuus teenima hakkav Veskimägi asub juhtima ettevõtet, mis on väärt ligi kolm miljardit krooni.
On halb, et sellise ettevõtte juht otsustatakse panna paika erakondade tagatubades ilma avaliku konkursita. Vormiliselt tegi küll otsuse Eleringi nõukogu, kus poliitikuid ei ole, aga sisuliselt oli otsustaja majandusminister Juhan Parts, sest ilma tema teadmise ja nõusolekuta poleks Eleringi nõukogu julgenud ettevõttele uut juhti ametisse määrata.

Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit lubavad praegu toimuvas valimiskampaanias Tallinnas värsket energiat ning muutusi senises linnajuhtimises, kus samuti on loodud palju poliitilisi ametikohti. Riigi tasandil, Eesti Energiat juhtides, käituvad aga valitsusliidu erakonnad kahjuks täpselt samamoodi nagu Edgar Savisaare juhitav Keskerakond Tallinnas.

Ole meediaga sõbralik ja meedia vastab samaga

2009-09-07T15:22:00.003+03:00

Taavi Veskimäe Eleringi juhiks mineku kajastamine meedias on hea näide sellest, kuidas ajakirjanikud ei esita valusaid küsimusi inimestele, kes on meediasse suhtunud sõbralikult ja olnud alati lahkelt nõus jagama kommentaare.
Olen kindel, et kui majandusminister oleks olnud Edgar Savisaar ning Eleringi juhiks oleks saanud mõni Keskerakonda kuuluv noor poliitik, näiteks Jüri Ratas, siis oleks kogu seda protsessi valgustatud hoopis kriitilisemalt.
Praegu aga ei tundnud ükski suurem ajaleht huvi, miks ei korraldatud Eleringi juhi kohale konkurssi. Tegemist on oluliselt tähtsama ja varakama ettevõttega kui näiteks Eesti Loto, kus Reformierakonna ja IRLi kuuluvad nõukogu liikmed omavahel piike murdsid.
Lehed jätsid ka mainimata, et Veskimägi kuupalk saab olema üle 100 000 krooni. Paljude teiste riigifirmade ja ka riigiasutuste juhid pole sellise sõbraliku kohtlemise osaliseks saanud.
Kui sa oled meedia sõber, siis on meedia ka sinu sõber.

Sarnaselt käitus meediaga ka Kreenholmi juhtinud Meelis Virkebau, kes oli alati valmis kommentaare jagama. Kui Virkebau ametist lahkus, siis lugesin viimase aasta jooksul Kreenholmi kohta ilmunud uudiseid ja avastasin, et tegelikult ei läinud Kreenholmil sugugi hästi, aga uudised majandustulemustest olid alati positiivses võtmes. Usun, et paljuski tänu Virkebau heale suhtlemisele meediaga.

Kuidas me Rain Tammele ja Gildi võlausaldajatele halva üllatuse valmistasime?

2009-09-04T21:43:00.010+03:00

Neljapäeva õhtul kell kuus avastas Meelis, et üks Gild Arbitrage investor on Facebooki kirjutanud, et varsti algab võlausaldajate koosolek ja peab end sinna sättima. See infokild pani suhteliselt rahuliku õhtuse Äripäeva toimetuse elama. Seni on üritatud võlausaldajate nimesid salajas hoida, aga nüüd on paljud neist ühes hoones koos. Mine ainult kohale ja pildista ning küsi kommentaare.

Konks oli ainult selles, et kus see üritus toimub? Helistasin ühele Gildi võlausaldajale, ta võttis telefoni ja ilma, et oleks kuulanud ära, kes helistab, palus mul hiljem endale tagasi helistada. Selle kõne taustal kõlas aga Rain Tamme tuttav hääl ja see andis kindluse, et koosolek just praegu toimub.

Gildi büroo võimaliku nõupidamiskohana välistasid teadjamad kolleegid kohe, sest see on liiga väike. Fotograaf Rauli see rõõmustas. Gildi büroo asub hoones, kus on keeruline fotograafil asjaosalisi jahtida. Samas majas asub ka parkla ning seetõttu ei pruugi välisukse ees passimine olla tulemuslik. Gildi ruumidesse aga Äripäeva fotograafi poleks tõenäoliselt lubatud.

Edasine tegevusplaan oli lihte. Tuli helistada läbi Tallinna hotellid ja küsida, kas nende juures on Gild pannud kinni mõne ruumi oma ürituse tarbeks. Võtsime Gildi büroole kõige lähema hotelli, milleks oli Radisson SAS ja võlausaldajate koosoleku toimumiskoht oli teada. See oli fotograafile hea uudis, sest Radisson on hotell kuhu pääseb vabalt sisse. Ajakirjanik ja fotograaf nõupidamisruumi ukse taha, teine fotograaf hotelli sissekäigu juurde ja edasi on vaja ainult oodata, millal üritus lõppeb.

Ja siis kolmas täistabamus. Seminari ukse ees olnud lauale oli jäänud nimekiri Gildi nõupidamisel osalenute nimedega, kus oli ilusasti kirjas, kes on kohale tulnud ja kes mitte. Fotograafil oli vaja sellest nimekirjast teha lihtsalt paar ülesvõtet ning nüüd on meil ka teada need saladuses hoitud nimed, kes Gildi oma raha usaldasid.

Vahepeal sattus nõupidamisruumist väljuma Gildi partner Rain Tamm ja tema esimene ilme fotograafi ning ajakirjanikku nähes olla rääkinud rohkem kui tuhat sõna. Rain lubas küll, et annab pärast ürituse lõppu kommentaari, kuid tegelikult õnnestus tal vaikselt enne nõupidamise lõppu ära hiilida.

See meenutab mulle eelmist Eesti majanduskriisi, kui raskustes Tallinna Panga omanikud ja juhid kogunesid ühel õhtul Vabaduse Väljaku ääres vastvalminud Tallinna Panga peahoonesse panga päästmise võimalusi arutama. Saades teada, et neid ootavad all ajakirjanikud, pagesid Tallinna Panga juhid tuletõrjetrepi kaudu. Fotograafidele tuli see üllatusena ja fotoobjektiivi ette see põgenemine ei jäänud, aga ega erilist kasu pank sellest ei saanud. Raskustes panga juhtide lahkumine tuletõrjetreppi kasutades oli nii tugeva märgilise tähendusega, et pärast sellise info avalikuks tulekut pole enam võimalik ühtegi panka päästa.

Kogu see neljapäevane juhtum tuletas meelde ühe Lõuna-Aafrika uuriva ajakirjaniku tööd, mida ta ühel seminaril tutvustas. Tema esitluse viimane slaid ütles, et ajakirjaniku kõige olulisemad töövahendid on jalad ja foto- või videoaparaat. Kui sa tead, et kuskil toimub mingi oluline üritus või kohtumine, siis tuleb sinna alati kohale minna. Ka siis, kui sind sinna üritusele ei oodata või pole kutsutud. Pole mõtet jääda lootma, et sul õnnestub hiljem leida mõni hea allikas, kes on sulle nõus infot jagama.

Reportaaži neljapäeva õhtul Radissonis toimunust ning reedel asjaosaliste antud hilisematest kommentaaridest saad lugeda siit. Neljapäeval lahkusid võlausaldajad fotograafi nähes kiiresti ja neil polnud erilist jututuju. Oli ainult üks, kes fotograafi nähes ütles, et ei jää enam muud üle, kui kogu seda jama peab võtma naljaga.

Lisaks Ekspressile ka väikesed vangerdused Postimehe juhtimises

2009-09-04T17:33:00.003+03:00

Ekspress Grupp pole ainus meediafirma, kus sel nädalal personali seas olulisi muutusi toimus. Ka Postimehe toimetuses on kuuldavasti mõned ametid ümbermängitud. Senine Postimees Online vastutav väljaandja Aivar Reinap võtab esmaspäevast üle tegevtoimetaja Aarne Seppeli ametiülesanded ja Seppelile on tehtud ettepanek asuda juhtima Postimehe kultuuritoimetust.
Reinapi ülesandeks saab olema veebi ja paberlehe uudisvoo juhtimine. Selle sammuga loodab Postimees olla veelgi paindlikum ja efektiivsem ning tugevdada lehe esiosa. Reinapi vastutada jääb Postimehe esiots kuni välisuudisteni.

Reinapi töö Postimees Online ärijuhina võtab aga üle Erik Roose.

Mõtlen üht, aga ütlen muud. Partsi näide

2009-09-04T13:06:00.003+03:00

Täna tuli uudis, et Taavi Veskimägi lahkub riigikogust ja IRList ning asub juhtima põhivõrguettevõtet Elering. «Erakonna jaoks on Taavi kaotus,» kommenteeris Parts Postimees.ee'le Veskimäe sammu. Mulle tundub, et see Partsi väljaöeldu on vastupidine sellele, mida Parts ja ka teised IRLi juhtpoliitikud tegelikult mõtlevad. Veskimägi oli tülikas persoon IRLi sees ja Eleringi juhi koht on hea võimalus tema suu sulgemiseks. Ma ei pannud ka tähele, et sellele ametikohale oleks tehtud mingi konkurss. See viitab, et meil endiselt määratakse oluliste riigifirmade juhte erakondlikest huvidest lähtuvalt. Seekord, siis oli Taavi Veskimäe puhul muude argumentide kõrval ka oluline tema kriitika valitsuskoalitsiooni aadressil riigieelarve teemal.

Inimeste nimede üle ilkumine ei ole hea ajakirjandus

2009-09-04T11:06:00.003+03:00

Tänases Postimehes lk 3 on väike nups, milles Postimehe toimetus on vindi üle keeranud ja ilgub inimese nime üle. Eile oli see repliik ka Postimehe onlines. Inimese nime üle ironiseerimine on labane ja ajaleht võiks sellest hoiduda. Äripäeva viimane taoline eksimus oli seotud Aivar Rehega, kui ta läks juhtima maksuametit ja me panime oma juhtkirja pealkirjaks "Rehepeks maksuametis".

Valitsusliit teeb fantoomeelarvet

2009-09-04T08:01:00.002+03:00

Septembri lõpuks peab valitsus esitama riigikogule järgmise aasta riigieelarve. Kuna 18. oktoobril on kohalikud valimised, siis on minu teada otsustatud valitsusliidus mängida avalikkusega peitust. Septembri lõpuks riigikogule esitatav eelarve ei ole see, mille järgi hakkab Eesti riik järgmisel aastal elama. Ka 2010. aasta eelarves tuleb kulusid kärpida ning teha mitu valusat otsust, aga kohalike valimiste valguses ei saa neid avalikustada. Sellepärast koostataksegi praegu kahte eelarvet. Eesti tulevikust positiivse pildi maaliv dokument läheb riigikogule septembri lõpus. Pärast kohalikke valimisi visatakse see eelarve aga sisuliselt prügikasti ning muudatusettepanekute abil viiakse riigieelarve eurovormi ehk võetakse kapist välja see eelarveprojekt, mida üritatakse kuni kohalike valimisteni hoida salajas.

Laari eitav otsus oleks üllatav

2009-09-03T13:26:00.001+03:00

Eile ETV Aktuaalsele Kaamerale antud intervjuus ütles Mart Laar, et annab reedel Isamaa ja Res Publica Liidule teada, kas ta kandideerib kohalikel valimistel Tallinnas linnapeaks või mitte.
See on üllatav, et Laar oma otsusega nii kaua viivitab. Ja veelgi üllatavam oleks, kui ta ei ole nõus Tallinna linnapeaks kandideerima. Tegemist on erakonna esimehega, kes peaks minema lähenevatel valimistel kõige olulisemat kohta püüdma. Laari kõhklustest võiks saada aru, kui ta oleks praegu valitsuses minister ja sooviks ka ministriametis pärast kohalikke valimisi jätkata. Siis tunduks tema linnapea kandidaadiks esitamine valijate petmisena. Praegu aga oleks petmine see, kui Laar ei julge Savisaare või Pihliga Tallinnas vastamisi minna.

IRL venitab, sest rebane Laar tahab jätta urust väljumiseks mitu väljapääsu

2009-08-28T22:37:00.002+03:00

TV3 uudised kajastasid täna eilset valitsuse nõupidamist teemal, kas jätta Euroopasse Siim Kallas või mitte. Reform tahaks selle küsimuse lahenada ära kiiresti, IRL venitab ja kasutab populistlikke loosungeid a la me peame praegu tegelema töökohtadega Eestis, mitte Brüsselis.

Tegelikult ei soovi IRL anda Kallasele oma toetust, sest Mart Laar pole veel otsustanud, kas ta tahaks minna Kallase asemel Brüsselisse või mitte. Laar soovib rebase komel jätta urust lahkumiseks mitu väljapääsu.
Laari (Partsi, Tsahkna jt) jaoks oleks ideaalne, kui selle küsimuse lahendamine lükkuks võimalikult kaugesse tulevikku. Tõenäoliselt otsustab Laar Eesti sisepoliitikas toimuva järgi.
Minu arvates aga mängib IRL praegu tulega ja ühe mehe ambitsioonid seatakse liiga kõrgele. IRL teab väga hästi, et Kallase Eestisse naasmise võimalus on osadele Reformierakonnast väga vastumeelt ja see võib lõhestada erakonna. Seetõttu võib IRLi praegune jonn ajada valitsusliidu uppi.

Loodetavasti ei võta avalikkus väga tõsiselt IRLi põhjendusi otsustamisega viivitada ja ei lase end sellest ära lollitada. Ebaselgus tekitab pingeid ja ebastabiilsust praeguses koalitsioonis. IRLil on võimalik need pinged maandada, millegipärast nad aga seda ei soovi.

President Ilvese sotside abistamine pahandab Ansipit

2009-08-27T11:17:00.005+03:00

President Toomas Hendrik Ilvese ja peaminister Andrus Ansipi suhted pole enam kuigi soojad. Stenbocki maja silmad ja kõrvad nägid ning kuulsid ärritunud peaministrit pärast Ilvese hiljutist euro-teemalist sõnavõttu, milles president avaldas arvamust, et kui eurot ei tule loodetud ajaks, siis on praegune valitsus (loe: peaminister Ansip) läbi kukkunud.
See on juba teine presidendi terav rünnak peaministri aadressil. Esimene oli pärast sotside valitsusest minema kupatamist, kui president avaldas arvamust, et Ansipi valitsus peab küsima riigikogult uue mandaadi.
Seetõttu ei tasu ka väga tõsiselt suhtuda eilsesse Reformierakonna pressiteatesse, mis väljastati pärast rahandusminister Ligi Kadriorus käiku ja kus peasekretär Michal räägib, kuidas president toetab valitsuse püüdlusi. Reformierakonna sees räägitakse presidendist teise tooni ja teiste sõnadega.

Mulle tundub, et Ilves üritab oma väljaütlemistega aidata oma endist koduparteid ehk sotse, kelle jaoks 18. oktoober on oluline kuupäev. Europarlamendi valimised näitasid, et sotside ajutrust on teinud mitu eksimust ning 18. oktoober näitab, kas eksimuste nimekiri pikeneb veelgi ja sellesse lisandub Jüri Pihli nimi.

Esimene viga oli Ivari Padarile rahandusministri portfelli nõudmine. Padar ei saanud ministriametis hakkama. Hannes Rumm küll üritab väita vastupidist ja otsida vabandust üleilmsest majanduskriisist, mida mitte keegi ei osanud prognoosida. See vabandus on aga sotside soovunelm, millega ei tasu avalikkust eksitada.
Padar istus umbes aasta tagasi ehk 3. septembril 2008. aastal ligi kaks tundi Äripäeva toimetuses ning sel kohtumisel osalenud Jüri Käo, Maris Lauri, Igor Rõtov ja Andres Lipstok selgitasid talle lihtsalt ning loogiliselt, et rahandusministeeriumi augusti majandusprognoos viib meie riigi rappa ja selle alusel ei tohiks riigieelarvet teha. Kohtumise stenogrammi on võimalik lugeda Äripäeva kirjastatud raamatust "Võitlusse majanduslangusega". Ehk sotsid võiksid unustada jutud a la keegi ei teadnud ja keegi ei hoiatanud.

Teine viga oli rahandusminister Ivari Padari saatmine esinumbrina europarlamendi valimistele. Sellega muutus 2009. aasta riigieelarve parandamine automaatselt valimiskampaania osaks ning head tulemust ei saanudki sellest sündida.

Kolmas viga oli tõenäoliselt selles, et sotsid võtsid kevadel valitsuses liiga jäiga positsiooni ning kukkusid opositsiooni. Europarlamendi valimiste tulemus näitas, et nende "enda näo ja jõu näitamine" ei toonud valimistel edu. Reformierakonna ja IRLi viga oli aga selles, et nad juba varem sotse minema ei saatnud, siis oleks võibolla jäänud pensionid tõstmata ning töötukassaga seotud probleemid lahenenud ära kiiremini ja riigieelarve oleks tänasel päeval olnud paremas seisus.

Kohalikud valimised näitavad, kas Jüri Pihli valimine sotside esimeheks on järjekordne sotsiaaldemokraatide viga või mitte. Pihl on jõuline persoon, kes tõenäoliselt läheks hästi peale IRLi või Keskerakonna valijatele. Kas aga ka sotsidele, kel on end väga keeruline samastada Pihliga, selles ma natukene kahtlen. Sisult ei ole Pihl sotsiaaldemokraat ja tema töölisklassi kaitseks tehtud avaldused ei kõla kuigi veenvalt ning tunduvad loosunglikena. Sotside jaoks on oht, et paljud Pihli valimistel toetada võivad valijad ei tule Pihli taha, sest ta kuulub valesse erakonda.
Tundub, et sellise stsenaariumi välistamiseks üritataksegi igal võimalusel paremerakondade valitsusega vastanduda ning Ilves on tulnud sotsidele siin appi. Sotsid ise ei saa euro-eesmärgi tähtsust rõhutada, sest siis nad peaksid mitmest oma põhiseisukohast automaatselt loobuma. President Ilves aga saab ja nii üritataksegi valitsusliit panna kruustangide vahele - ühelt poolt suruvad sotsid lubadustega, mis defitsiiti suurendab ning teisalt surub president nõudmisega defitsiiti vähendada.

Veel siseinfot rahandusministeeriumi majas toimuvatest mõttetalgutest

2009-08-26T15:08:00.004+03:00

Homme avalikustab rahandusministeerium oma suvise majandusprognoosi. Võib juhtuda nii, et tullakse välja kahe stsenaariumiga, mustema kohaselt peab valitsus veel sel aastal tõmbama kokku 5,8 miljardit krooni ja põhistsenaariumi kohaselt 3 miljardit krooni ehk täpselt sellise summa, mida täna pakkus ka välja Eesti Pank.

Eesti Pank ja rahandusministeerium tegutsevad kooskõlastatult. Peaminister Andrus Ansip teatab homsel valitsuse pressikonverentsil, et euro nimel tuleb veel üritada 3 miljardit kärpida või leida samapalju täiendavaid tulusid ehk et valitsus võtab aluseks rahandusministeeriumi põhistsenaariumi.

Üks lahendus (ma ei tea, kas Ansip selle ka homme pressikal avalikustab) selle aasta eelarve defitsiidi vähendamiseks on riigifirma täiendavad dividendid, eeskätt oleks tubli tuluallikas Eesti Energia, mille aktsionäride üldkoosolekut pole veel toimunud. Eesti Energia aastaaruandes on kirjas, et omanik ootab dividende eelmise aasta eest 252 miljonit krooni. Tegelikult oleks võimalik aga maksta välja kogu eelmise aasta kasum, mis on 1,36 miljardit krooni ja miljard 3 miljardist oleks kohe leitud ning pluss veel erakorraline tulumaks dividendide näol täiendavalt veerand miljardit krooni.
Samuti on otsustatud, et pensione sel aastal ei kärbita ka pärast valimisi.

Tasub ka jälgida, et Eesti Energia juhil Sandor Liivel saab varsti ametiaeg ümber ning tõenäoliselt ettevõtte juhtkond omaniku täiendava dividendinõude vastu väga suurt protesti ei avalda. Kui Liive on protestimeelne, siis on Juhan Partsil olemas tagataskus varumees - endine Viru Keemia Grupi juht Janek Parkman, kellega Partsil on väga lähedased suhted. Kui teha panuseid Liive ja Parkmani suhtes, siis Liive võimalused Eesti Energia juhina jätkata on 30:70 vastu.

Ekspress uuris, kas Igor ostab Äripäeva välja

2009-08-26T14:16:00.002+03:00

Kolleegid Eesti Ekspressist tundsid huvi, et kas Igor Rõtov plaanib Bonnieritelt Äripäeva välja osta. Minu teada ei ole sellel vihjel mingit tõepõhja all ja Bonnierid ei taha Äripäevast loobuda. Sarnase küsimuse esitas Igorile ka umbes kuu tagasi Eesti Päevaleht. Toona läks see jutt liikvele ühest Äripäeva koosolekust, kus Igor jagas Äripäeva toimetusele taustainfot Lätis toimunud tehingu kohta. Sel koosolekul ka Äripäeva ajakirjanikud küsisid Igorilt, et kui rootslased tahavad Äripäeva maha müüa, siis kas ta oleks selle ostmisest huvitatud ja Igor vastas, et oleks küll.

Äripäeva toimetuses on Bonnieri plaanide kohta jagatud järgmist infot. Bonnieride jaoks on endiselt strateegiliselt oluline olla Ida-Euroopas ärilehtedega ja nendest loobumise plaani ei ole. Läti ärileht müüdi sellepärast, et Diena ostjad seda väga soovisid. Läti ärilehe müük tekitas aga ka diskussioone Bonnieri perekonnas, vanemad Bonnierid olid selle tehingu vastu.

Kuna Diena ostjad tõenäoliselt ei suuda ostusummaks võetud laenu tasuda, siis varsti võib tekkida Bonnieridel võimalus siseneda taas Läti turule, sest Kalle Norbergi taha peitunud investorid on sunnitud Läti ärilehe Bonnieridele tagasi müüma.

Väidetavalt kohtus Diena ja Dienas Biznessi ostjate seas olnud endine Diena juht Aleksandrs Tralmaks vahetult pärast tehingu tegemist ka Hans H. Luigega ning ka Jaan Manitskiga ja kutsus neid investorite hulka. See juba näitab, et mehed tegid tehingu kiirustades ja neil pole tegelikult piisavalt raha, et tehingut pikaajaliselt finantseerida.

Siseinfo: Ligi vastab TeliaSonerale eitavalt

2009-08-26T14:05:00.002+03:00

Minu teada on Rahandusministeeriumis võetud vastu otsus, et Eesti riik lükkab TeliaSonera ülevõtmispakkumise Eesti Telekomi aktsiatele tagasi. Valitsus seda ametlikult arutama ei hakka, aga ministrid on seda meelt, et rootslased pakuvad Telekomi aktsiate eest liiga vähe ning seetõttu nende pakkumisega ei nõustuta. Vastuse annab rootslastele rahandusminister Ligi. Vastuse avalikustamisega oodatakse, et jääks mulje, justkui teemat oleks tõsiselt analüüsitud.
Poliitikud ei taha ka rootslaste pakkumisega nõustuda seetõttu, et enne valimisi ei taha ei Reformierakond ega IRL saada endale külge Telekomi müüja kuulsust.

GILDi Armeenia projektis palju küsimusi ja seni veel vähe vastuseid

2009-08-26T10:07:00.003+03:00

Gildi Armeenia investeeringud, millest kirjutab tänane Äripäev, meenutavad mulle väga Tallinna Farmaatsiatehase juhtumit. Väidetavalt oli farmal Venemaal tehas, aga kui Äripäeva ajakirjanikud seda vaatama läksid, siis selgus, et tegemist oli bluffiga.

Gild ei soovi Armeenia kaevanduslitsentse omavate firmade nimesid avalikustada. Väidab, et investoritele on see info teada ja ülejäänud avalikkuse asi see ei ole. Ma arvan, et selle varjamise põhjus on väga lihtne. Nende nimede avalikuks saamine tooks päevavalgele palju sellist infot, mida üritatakse varjata. Ehk see annaks ajakirjanikele hea juhtlõnga, mida mööda edasi liikuda ning see Armeenia saaga päevavalgele tuua. Kui salastatakse, siis on mida varjata.

Mis võivad olla salastamise põhjused?
1. Hüpotees - Gild on investoreid eksitanud. Tegelikult pole see 300 miljonit krooni läinud Armeenia kaevanduslitsentsidesse.
2. Hüpotees - Gildile tõmmati Armeenias müts pähe. Nad ostsid litsentse, mis tegelikult oli tühi paber ehk sarnane juhtub kurikuulsate Nigeeria kirjadega.
3. Hüpotees - Gild panustas Armeeniasse investeerimisel valele seltskonnale. Kuna kogu kaevandusvaldkonnas vohab seal riigis korruptsioon, siis võibolla oldi sunnitud nende litsentside omamiseks kaasama ka poliitikuid või ametnikke litsentse omavatesse firmadesse või tuli pakkuda neile muud meelehead. Võimalik, et tänaseks on need poliitikud ja ametnikud saadetud pumba juurest minema.
Neid kolme hüpoteesi oleks võimalik väga lihtsalt kummutada, kui Gild avalikustaks firmade nimed, millele kuuluvad kaevanduslitsentsid. Kui äri on aus, siis miks peaks varjama nende firmade nimesid?

Huvitav on ka see, et Tõnno Vähk eile ütles, et investoritel on neid litsentse omavate firmade nimed teada, aga üks investoritest Allan Martinson näiteks ütles, et temal seda infot pole.

Mind väga huvitaks ka, kas finantsinspektsioon teab nende firmade nimesid. Nüüd oleks küll inspektsioonil aeg ärgata ja hakata Gildiga seotud asju uurima. Inspektsiooni tegevus on seni minu jaoks tundunud küll väga uimane ja kummaline.

Vikerraadio kommentaar: Valitsusel raske öelda TeliaSonerale "jah"

2009-08-25T11:56:00.001+03:00

Valitsus peab lähinädalatel otsustama, kas võtab vastu TeliaSonera pakutud pea 3,5 miljardit krooni Eesti Telekomi aktsiate eest või lükkab pakkumise tagasi. Valitsuse otsusest sõltub ka teiste väikeinvestorite käitumine.
Suurem osa Telekomi müügi teemal eile arvamust avaldanud asjatundjatest on seisukohal, et rootslaste pakkumine on liiga madal. TeliaSonera üritab kasutada praegust olukorda ning loodab, et rahahädas riik on valmis loovutama oma osaluse Telekomis rootslastele sobiva hinnaga.

Olen seda meelt, et riigil on kasulik oma osalus Telekomis müüa, sest riik ei pea olema selles firmas omanik. Lisaks on riigil praegu hädasti raha vaja. Juba seetõttu võiks aktsiad maha müüa ja teenitud raha kasutada investeeringuteks, mis aitaksid meie majandust taas kasvule pöörata.
Samas ei ole riigi seisukohast tark nõustuda rootslaste esimese pakkumisega. Valitsus võiks esitada TeliaSonerale oma hinnasoovi. Äripäev pakub tänases juhtkirjas välja, et riik võiks enda ja Arengufondile kuuluvate aktsiate müügi eest küsida neli miljardit krooni ehk 111 krooni aktsia eest. TeliaSonera pakkumine on 93 krooni.

Esiteks teeniks riik ja kõik teised väikeinvestorid osaluse müügilt rohkem raha. Teiseks oleks selline samm Eestile mainekujunduslikult kasulik. Sellega saadab valitsus välismaailmale sõnumi, et meie riigieelarve ja majanduse seis pole sugugi nii hull, et esimese pakkumise peale kiirkorras väärtuslik vara maha müüa.
Tegelikult on TeliaSonera pakkumine ise juba positiivne samm ja võiks suurendada usaldust Eesti majanduse vastu. TeliaSonera huvi investeerida täiendavalt Eesti ja Leedu ettevõttesse näitab, et halvemad ajad kahe riigi majanduses on läbi saamas. Vähemalt arvab nii aastaid Balti regioonis tegutsenud suurinvestor. Kui TeliaSonera arvaks, et asjad veereksid lähiaastatel veel allamäge, siis tõenäoliselt poleks ülevõtmispakkumisega päevavalgele tuldud.

Kõige tugevam toetav argument eile avalikuks saanud ülevõtmispakkumisega nõustumiseks on seotud Eesti Telekomi äriseisuga. On tõenäoline, et telekomisektor ei ole lähiaastatel enam nii kasumlik kui oli enne majanduskriisi ning ka omanikutulu teenib Telekomi aktsiate pealt tõenäoliselt tulevikus vähem.

Muidugi on risk, et TeliaSonera ei tõsta oma pakkumist ning lepib sellega, et riik jääb edasi kaasomanikuks. See tähendaks, et meil jäävad saamata loodetud miljardid ja me peaksime järgnevatel aastatel leppima mõnesaja kroonise omanikutuluga. See pole aga sugugi halb variant. Eesti riik ei ole Telekomi aktsiate müümisel sundseisus ja see annab ka võimaluse esitada omapoolseid tingimusi.

Senine Eesti börsifirmade ülevõtmiskogemus näitab, et kiire jah sõna Skandinaaviast pärit suuromanikule pole olnud kõige targem. Hansapanga puhul oli näiteks Swedbank sunnitud tänu kaasaktsionäride vastuseisule oma ülevõtmispakkumise hinda tõstma. Eesti riik on ainus Telekomi omanik, kel on jõudu TeliaSoneraga hinna üle kaubelda ja praegusel hetkel oleks kasulik seda jõudu näidata.

Loodetavasti ei ole valitsus juba sõlminud Telekomi suuromanikuga mingeid salakokkuleppeid ja kogu protsess on käinud nii nagu seda asjaosalised räägivad. Ehk siis alles möödunud reedel andis suuromanik oma huvist teada Eesti riigile. Kui TeliaSoneral on riigijuhtidega sõlmitud mingid eelkokkulepped, siis ei mõtle valitsus täna enam sellele, mida rootslastele vastata, vaid hoopis sellele, kuidas vastata jaatavalt nii, et valitsuse maine ei saaks kahjustada. Kuulates ja lugedes eilseid reageeringuid TeliaSonera ülevõtupakkumisele, siis on selge, et valitsusel on praegu väga raske öelda rootslastele „jah“, sest sellist otsust pole võimalik veenvalt argumenteerida.

Näide, kuidas Swedbank müüb põrsast kotis

2009-08-24T16:29:00.003+03:00

Eesti Päevalehes oli huvitav kuulutus, mida asusime täna uurima. Nimelt müüb Swedbank Põlva Agro aktsiaid. Aasta tagasi kirjutasime, kuidas see firma Leedu börsifirmale Agrowill maha müüdi. Agrowillilt pole tulnud investoritele mingit teadet, et nende tegevust rahastanud Swebank on pannud Eestis oleva tütarfirma müüki.
Üllatav on aga ka Swedbanki tegevus selle müügi korraldamisel. Paistab, et selle Agrowilliga on asjad ikkagi väga jamasti, sest pank üritab juba eos vabaneda igasugusest vastutusest võimaliku ostja ees. Näiteks lubab pank küll anda ostust huvitatutele konfidentsiaalset infot, aga samas ütleb, et tema ei vastuta selle info õigsuse eest. Tõenäoliselt on siis Swedil kahtlus, et Agrowilli mehed võivad anda valeinfot.
"Swedbank ei võta vastutust ka Põlva Agro korporatiivsete toimingute eest, mille tulemusel võib muutuda osa osakaal Põlva Agro osakapitalis," seisab tingimustes, mida kajastasime täna onlines. Sellest lausest võib järeldada, et müüakse osalust, mis võib osutuda hoopis väiksemaks.

Hiljuti oli Äripäevas lugu Kolde võlakirjadest, mille tagatiseks olnud vara ka ära kanditi ning suurpankade kaudu pensioniraha paigutanud investoritele müts pähe tõmmati. Paistab, et Agrowill on järgmine taoline näide või on tegemist leedukate oma Kruudaga, kes buumi ajal kõvasti laenukoormust suurendas ning endal agresiivse laienemisega hinge kinni tõmbas.

Swedbankile muidugi oleks mugav ja meeldiks, kui ajakirjanikud selle teema kohta täpsustavaid küsimusi ei esitaks ning lepiksid tüüpvastusega, et tegemist on pangasaladusega ja seetõttu rohkem selgitusi Põlva Agro müügi kohta avalikkusele anda ei saa.

Vikerraadio kommentaar: Vanemahüvitis on järjekordne valitsusliidu ämber

2009-08-18T15:02:00.001+03:00

Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu valitsus suudab üllatada. Eile selgus, et vaikselt ja ladusalt on kooskõlastusringi läbinud sotsiaalministeeriumis koostatud määruse eelnõu, mis kergitab järgmisel aastal vanemahüvitise ülempiiri 15 protsendi võrra ehk tõstab selle 35 316 kroonile.
Tegemist on valitsusliidu järjekordse ämbriga avalikkusega suhtlemisel. Ajal, kui paljudes valdkondades lööb kärpekirves üha valusamini ja räägitakse solidaarsusest ning ühisest pingutamisest, et riigi kulutused kontrolli alla saada ning kriisist võimalikult kiiresti väljuda, tundub vanemahüvitise lae kergitamine ülekohtuse ja ebaõiglasena.
Küsimus ei ole selles, kas vanemahüvitise süsteem on õige ja kasulik või kas hüvitise maksimaalne määr on liiga kõrge või mitte. Õigus oli sotside juhil Jüri Pihlil, kes märkis, et valitsuse otsus tekitab pingeid ühiskonna erinevate gruppide vahel. Sellistest konfliktidest võiks valitsus üritada hoiduda.

Paistab, et võimuerakonnad ise ka saavad aru, et nad kõnnivad väga õhukesel jääl. Näiteks ei soovinud Reformierakonna esindaja eile Delfile kommentaari andes võtta selget seisukohta küsimuses, kas erakonna arvates on ülempiiri kergitamine õige. Sellega aga muudab peaministripartei enda jaoks olukorra veelgi kehvemaks, sest näitab, et nad ei julge oma otsuste eest vastutada. Kui sa oled otsuse langetanud ja arvad, et see on õige, siis võiks vähemalt seda otsust ka julgelt toetada.

Naljakas oli lugeda sotsiaalminister Hanno Pevkuri kommentaari, et uus määr tuleb kehtestada, sest kehtivad seadused näevad seda ette.
See argument ei ole viimaste kuude valitsusliidu tegevuse valguses kuigi veenev. Näiteks on Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit kiirkorras tõstnud käibemaksumäära ja kütuse aktsiise ning peatanud maksed teise pensionisambasse. Senine käitumine näitab, et soovi korral on võimalik kiiresti seadusi muuta ja ka vanemahüvitise puhul oleks piisanud valitsusliidu vastavast algatusest riigikogus. Tõenäoliselt oleks opositsioon seda toetanud.
Praegu on aga valitsus oma tegevusega mänginud ise palli opositsiooni jalale ning oponentidel ei jää muud üle, kui see sisuliselt tühja väravasse lüüa.

Valitsusliidu käitumisest ei ole kasu ka neile, kellele praegune vanemahüvitise süsteem meeldib. Kui valitsuse sammud tekitavad ühiskonnas selle süsteemi vastu üha suuremat pahameelt, siis on ainult aja küsimus, mil võimule saavad need erakonnad, kes hakkavad kehtivaid reegleid muutma ning siis ei ole enam küsimus maksimummäära langetamisest tagasi tänasele tasemele. Tõenäoliselt saab langus olema hoopis suurem.

Nüüd on valitsuserakondadel keeruline avalikkuse ees saada toetust teistele kärpeotsustele. Vanemahüvitise kergitamine saab olema trumm, mida opositsioon riigikogus järgmise aasta eelarvet kritiseerides tõenäoliselt korduvalt taob. Võib olla kindel, et ükskõik millise kärpimisega valitsusliit välja tuleb, öeldakse kohe vastu, et seda kärbet poleks vaja, kui vanemahüvitise määra ei oleks tõstetud. Oponendid ei hakka nendes debattides pöörama tähelepanu sellele, et tegelikult on vanemahüvitise ülemmäära kergitamine summana suhteliselt väike kulutus järgmise aasta riigieelarves.

Muidugi võib olla tegemist valitsusliidu teadliku käitumisega. Nad ise ei taha tulla välja ideega vanemahüvitise ülempiiri langetada ning loodavad, et vastava ettepaneku teeb riigikogus opositsioon ja nad saavad seda vaikselt toetada. Järgmiste riigikogu valimiste eel on aga hea endale vastu rinda taguda ja öelda, et meie ju tahtsime vanemapalka kergitada, aga Keskerakond ja sotsid ei olnud sellega nõus. Seda taktikat üritab Reformierakond rakendada tulumaksumäära langetamisest loobumisel. Eile sai avalikuks, et rahandusminister Jürgen Ligi on asunud toetama sotside ja keskerakonna eelnõud, mis peatab tulumaksumäära alanemise.

Üllatav on IRLi käitumine. Alles hiljuti kirjutas katiseminister Jaak Aaviksoo teistele ministritele ja avalikkusele mureliku kirja, milles juhtis tähelepanu vajadusele kärpida jõulisemalt sotsiaalkulutusi. Ta märkis oma kirjas, et valitsusliidu erakonnad on lubamatult jäärapäiselt klammerdunud oma erakonna poliitika külge ja tõi ühe näitena just vanemahüvitise.
Aaviksoo kirja puhul avaldati kahtlust, et see ei olnud kuigi siiras ning sellega üritas IRL avalikkuse ees end vastandada Reformierakonnale. Vanemahüvitise ülemmäära kergitamine näitab, et IRL mängib valitsuses kahepalgelist mängu. Tõenäoliselt lüüakse praegu IRLi tagatoas käsi rõõmust kokku, sest vanemahüvitise kergitamine annab uut hoogu Reformierakonna populaarsuse langusele. Seda otsust peavad avalikkusele selgitama oravatest sotsiaalminister, rahandusminister ja peaminister. Pikas perspektiivis on tekkinud konflikt aga kahjulik ka IRLile.

Kui Reformierakond ja IRL jätkavad oma senist valitsemisstiili, siis on üpris tõenäoline, et järgmistel riigikogu valimistel saab Eesti esimest korda taasiseseisvumise järgselt endale valitsuse, kus juhtrolli mängivad vasakpoolsed erakonnad.

Äripäev leidis enda ettepanekule liitlase Indrek Neivelti näol

2009-08-16T15:53:00.007+03:00

Juuni alguses kutsus Äripäev oma juhtkirjas valitsust üles loobuma euro poole iga hinna eest püüdlemisest, sest meie hinnangul ei pruugi see eesmärk olla parim, mis aitab Eesti majanduse kriisist välja tuua. Sel teemal diskuteerisime toimetuse sees kevadel pärsi pikalt. Otsustasime selle ettepanekuga tulla juhtkirjas välja, kuna endine Poul Nyrup Rasmussen muutis teema päevakajaliseks ja reformierakondlased reageerisid Rasmusseni avaldusele väga valuliselt ja demagoogiliselt.

Mul on hea meel, et see seisukoht on leidnud nüüd liitlase Indrek Neivelti näol ja loodetavasti tekib Eestis ka nimetatud teemal elav arutelu. Varemalt on Äripäeva seisukohta toetanud ka Edgar Savisaar oma kolumnis.

Äripäeva üks tugevusi on see, et kui oleme pidanud põhjendatuks, siis pole me kartnud ujuda vastuvoolu ja oleme tulnud välja või asunud toetama ideid ja seisukohti, mis pole arvamusliidrite hulgas populaarsed või on Eestis tabuteemadeks. Kuigi oleme sellepärast ka kõvasti nüpeldada saanud, siis arvan, et ühe ajalehe ülesanne on lisaks info vahendamisele tõstatada ka olulisi teemasid ning näidata alternatiivseid lahendusi. Meediafirma ei tohiks leppida ainult sellega, et on diskussiooni vahendaja, ta peab olema ka diskussioonide käivitaja.

Seetõttu oleme aeg-ajalt ka oma juhtkirjalisi seisukohti uudistega võimendanud ning neid esiküljel välja mänginud ning hiljem üritanud seda teemat päevakajalisena hoida.

Euro-eesmärgist loobumise ettepaneku tegime 3. juunil oma juhtkirjas "Euro ei ole täna kõige tähtsam".

Seda juhtkirja toetas uudis "Eesti lõhkise küna ees" ja päev hiljem onlines eetris olnud Igor Rõtovi ja Aivar Sõerdi debatt. Ideele oponeeris aga rahandusminister Jürgen Ligi, kelle arvates on "Euro tulek elu ja surma küsimus".

Mõni aeg hiljem avaldas sarnasel teemal Äripäevas ka kolumni Edgar Savisaar. Savisaare kolumni ajendiks ei olnud aga Äripäeva juhtkiri. Ta oli oma kolumnis väljendatud seisukohti toetanud juba ka varem ning sarnast kolumni ka Äripäevale pakkunud, aga selle avaldamine viibis, sest Savisaar muutus vahepeal liiga aktiivseks kirjutajaks ning me otsustasime, et ei lase teda nii sagedasti oma arvamusartiklitega Äripäeva - muutub lugejale liiga tüütuks ja kartsime, et teda ei viitsita enam lugeda.

Ka teine Äripäeva pakutud idee leidis sel nädalal toetamist. Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel soovitas aasta alguses riigikogule kehtestada riigikogu liikme eetikakoodeks. Seda ideed asus sel nädalal toetama Siim Kallas.

Reklaamituru kukkumise mõju ehk Vancouveri reis jäi ajakirjanikul ja fotograafil ära

2009-08-11T22:03:00.004+03:00

Esmaspäeval Äripäevas ilmunud lugu "Rahvusvahelise pettuse niidid ulatuvad Eestisse" oleks headel aegadel ehk aasta tagasi valminud hoopis teisiti. Praegu üritasime kasutada e-posti ja hilisõhtusi telefonikõnesid, et infot saada. Aasta tagasi oleks aga ajakirjanik ja fotograaf lennanud kohale Vancouverisse ja mõned päevad seal selle looga tegelenud. Tõenäoliselt oleks saanud veelgi parema loo ning see oleks ka kiiremini lehte jõudnud.

Muutsime kulude kokkuhoiu eesmärgil sel aastal lähetuste korda. Varemalt oli igal toimetuse osakonnal oma lähetuste eelarve ning selle raames siis ka toimetati. Näiteks eelmisel aastal oli uuriva toimetuse lähetuste eelarve 132 000 krooni (ühe ajakirjaniku kohta tuli aastas 13 200 krooni). Nüüd on kogu toimetuse jaoks üks ühine eelarve, mida sai ka sel aastal kõvasti kärbitud ja seetõttu oleme välislähetuste osas olnud väga valivad. Otsuse teeb Saddam ehk vastutav toimetaja.

Augustis või septembri alguses on üks komandeering kindel ja see on seotud kahe looga, millega oleme vahelduva eduga tegelenud terve selle aasta. Kõhnemat lähetuste eelarvet üritame kompenseerida tihedama koostööga teiste riikide ajakirjanikega. Näiteks esmaspäevase petuskeemi loo puhul oli palju abi Vancouver Sun'i kolumnistist, kes meid oma andmete abil ummikust välja aitas ning õiged niidiotsat kätte juhatas. Koostöös taanlastega valmis aga kaks lugu Audrusse plaanitava kalakasvatuse rajajate taustast ning nendega seotud pistisekahtlusest.

Rõõmusõnum Merko-meestele ja teistele Savisaare toetajatele

2009-08-11T16:28:00.002+03:00

Kuigi hiljuti oli lugeda, et sundüürnike probleemi on Tallinna linn munitsipaalehituse abil edukalt seljatanud, väljastati täna üllatuslik pressiteade, et Tallinn käivitab uue elamuehitusprogrammi. Ei tea, kas Keskerakonnal on probleeme oma valimiskampaania rahastamisega ning nüüd on vaja mingi porgand võimalikele toetajatele silmapiirile riputada.

Seda pressiteadet lugedes meenus hiljuti Eesti Ekspressis ilmunud dialoog linnaametnik Parbuse ja Merko juhatuse liikme Tõnu Kortsu vahel. "Kas linn mingeid munitsipaalmaju hakkab ehitama või ei hakka vä?" uuris Korts Parbuselt. Selgub, et ikka hakkab, kuhu see Keskerakond ikka pääseb.

Äripäeva juuli parimad tegijad

2009-08-11T14:44:00.004+03:00

Äripäeva ajakirjanike seast valib toimetus iga kuu parima pommitaja (kõige rohkem esiküljele jõudnud lugude autor), parima uuriva artikli kirjutaja, parima arvamusartikli kirjutaja, loetuimate online-uudiste kirjutaja ja kõige enam kommentaare saanud online-uudiste kirjutaja. Kes siis kõik saavad ka preemiat.

Juuli esikülje lugude preemia läks jagamisele kolme ajakirjaniku vahel. Nendeks olid Kadri Bank, Kadri Paas ja Ralf-Martin Soe.
Kadri Bank ja Kadri Paas kirjutasid kahasse uudise "Suurinvesteeringut Lätti ümbritseb saladuseloor".
Kadri Bank uudistest pidasid toimetajad Äripäeva esikülje vääriliseks veel artikleid "Kingitud miljonid" ja "Pensioniraha duubeldas fondide tulud".
Kadri Paasi sulest jõudsid esiküljele veel "Tänane päev muudab Eesti ettevõtluskliimat" ja "Rikkaimate riigipalgaliste TOP".
Ralf-Martin Soe sulest ilmusid pommidena "Eksametnikud võtavad riigihangetelt kümnist", "Oma aktsiate müük päästab tulumaksust" ja "Miljonid sotsmaksust priid".

Juulikuu parima uuriva artikli preemia võitis Piret Reiljan looga "Hulljulgus surus GILDi riskifondi käpuli". See lugu sai toimetajatelt 15 punkti.
12 punkti kogusid kaks Ralf-Martin Soe uurimust "Miljonid sotsmaksust priid" ja "Eksametnikud võtavad riigihangetelt kümnist".
6 punkti kogus Hannes Sarve artikkel "Mäng kahel toolil" ehk siis endise põllumajandusministri Alar Oppari võimalikust huvide konfliktist.
3 punkti Piret Reiljani uurimus "Käibemaksupettused kütuseäris".
1 punkti Ralf-Martin Soe artikkel "Oma aktsiate müük päästab tulumaksust".

Parima uuriva loo valik tehti kokku 10 loo seast, neid kõik kommenteerisin siin blogis lühidalt eelmisel nädalal.

Neli juulikuu Äripäeva parimat arvamusartiklit olid:
1. "Mõjukate nõunike sündroom", 9 punkti
2. "Valus päev maksumaksjale", 8 punkti
3. "Tippadvokaadid kõnnivad piiri peal", 6 punkti
4. "GILDi mainest järel riismed", 5 punkti

Kõige loetuimate online-uudiste preemia ja ka kõige rohkem kommentaare pälvinud uudise preemia sai Kadri Paas. Kadri kirjutatud 10 loetuimal uudisel oli kokku üle 100 000 lugeja ning kõige enam kommentaariti uudist, mis kajastas Marko Matvere aastaaruandes olnud soovi uurivatele ajakirjanikele.

Vikerraadio kommentaar: Sotsiaalmaksu lagi omaniku- ja palgatulule

2009-08-11T14:38:00.002+03:00

Ülemöödunud nädalal Äripäevas ilmunud tippadvokaatide sissetulekute edetabel juhtis tähelepanu probleemile, mida maksuamet üritab uue juhendiga lahendada. Eestis ei ole omanikutulu ehk dividendid maksustatud sotsiaalmaksuga. Osa ettevõtluses tegutsevaid inimesi aga elatub ainult omanikutulust ehk nende panus solidaarsesse pensioni ja ravikindlustusse on olematu.
Advokaadid on kõige ilmekam näide, sest nende sissetulek on kõrge ja osa advokaadibüroode juhatustesse kuuluvatest omanikest ei maksa endale juhatuse liikme tasu. Samas on büroode omanikud just need, kes aktiivselt büroo töös osalevad ning klientidega tegelevad. Seetõttu ei saa väita, et meie tippadvokaadid on passiivsed omanikud.
Äripäev vaatas läbi suurimate ehk enam kui viie miljoni kroonise aastakäibega advokaadibüroode eelmise aasta aruanded ning avastas, et kui dividende teenib juhatusse kuuluv advokaat keskmiselt 154 143 krooni kuus, siis keskmine juhatuse liikme tasu on ainult 15 911 krooni ehk natukene üle Eesti keskmise palga. Suured käärid on põhjustatud sellest, et osa büroosid ei maksa oma juhile palka.

Maksuametis on koostamisel juhend, mille alusel oleks võimalik osa omanikutuluna makstavast tasust käsitleda palgana ja seda siis vastavalt maksustada. Kui ettevõtte omanik osaleb aktiivselt firma juhtimises ja saab samas iga kuu alampalka ning teiste ettevõtte töötajate töötasu on suurem, siis võib maksuamet osa omanikutulust käsitleda varjatud palga maksmisena.
Selline juhend ei ole aga kõige parem lahendus kirjeldatud probleemile. Esiteks tekitab see erinevaid tõlgendamisvõimalusi ja vaidlusi. On võimatu hinnata, kui suur on omaniku panus oma firmasse juhina ja kui suur on see panus omanikuna.
Maksuameti pakutav lahendus sisaldab endas ettevõtja jaoks maksuriski, sest tal on keeruline ära arvata, kas tema enda määratud palga ja omanikutulu suhe on selline, mis ka maksuametile meeldib. Kui ei meeldi, siis tuleb hiljem tasuda lisaks juurdemääratud maksusummale ka tekkinud maksuvõlalt intressid või minna kohtusse vaidlema.
Kuigi Eestis on näiteid, kus töötasu võetakse välja omanikutuluna, et sotsiaalmaksust hoiduda, ei saa sellest kohe automaatselt järeldada, et omanikutulu ehk dividendid peakski olema maksustatud sarnaselt palgaga. Kui me läheksime seda teed, siis põgeneksid ettevõtlikud inimesed Eestist. Tuleb arvestada, et omanikutulu ei teeni mitte ainult eraisikud, vaid ka juriidilised isikud oma tütarfirmadest.
Omanikutulu ei saa võrdsustada palgaga juba seetõttu, et selle saamine ei ole kindlustatud ja sõltub ettevõtte käekäigust. Samuti eeldab ettevõtjana tegutsemine suuremate riskide võtmist võrreldes palgatööga. Eesti probleem on võrreldes teiste riikidega kõrge sotsiaalmaksumäär ja kui me nüüd üritaksime seda määra kasutada omanikutulu maksustamisel, siis viskaksime pesuveega välja ka lapse ehk tapaksime ettevõtlikkuse. Sotsiaalmaksu laekumist ei aitaks see aga kuidagi parandada. Pigem võiks riik hoopis soosida ettevõtjana oma oskuste müümist.

Kirjeldatud probleemile pakkus mõistliku lahenduse maksuspetsialist Ranno Tingas. Ta soovitas võtta kasutusule põhimõtte, mida praegu rakendatakse Eestis füüsilisest isikust ettevõtja maksustamisel. Füüsilisest isikust ettevõtjale on pandud paika sotsiaalmaksu alam- ja ülempiir. Kui sinu ettevõtlustulu ületab teatud summa, siis sellelt summalt enam sotsiaalmaksu maksma ei pea. See piir (töötasu alammäärade 15-kordne summa) on muidugi nii kõrgele seatud, et tõenäoliselt on Eestis võimalik ühe käe sõrmedel lugeda üles füüsilisest isikust ettevõtjad, kes praegu kehtivat maksimaalset sotsiaalmaksu piiri ületavad ja kelle osa tulust on siis sotsiaalmaksuvaba. Aga kui see piir tuua madalamale ja kehtestada kõigile inimestele sõltumata sellest, kas tehakse palgatööd või teenitakse omanikutulu, siis oleks tegemist hea lahendusega.
Tingase hinnangul võiks sotsiaalmaksu lagi olla fikseeritud või sõltuda Eesti keskmisest palgast või konkreetse ettevõtte palgafondist. Sisulisel tähendab tema idee, et teatud piirini on omanikutulu maksustatud sarnaselt töötasuga. Kui töötasu ja omanikutulu ületavad sotsiaalmaksu ülempiiri, siis on mõlemad aga sotsiaalmaksust vabad.

Aaviksoo kiri teistele ministritele ehk IRL asus rünnakule

2009-08-07T10:31:00.003+03:00

Kirjutasin siin üleeile, et Ansipi jalgealune võib minna tuliseks. Üheks põhjuseks on IRLi soov vastandada end avalikult Reformierakonnale ning seda tehakse järgmise aasta riigieelarve arutelul. Täna meedias kajastatud kaitseminister Jaak Aaviksoo kiri on üks näide sellest. IRL hakkab survestama Reformierakonda, et see nõustuks kärpima penisoneid ehk Ansip peaks taas oma sõnu sööma.

Aaviksoo kiri on hea lugemine, sest ta juhib tähelepanu olulistele asjadele ja näitab, et valitsuse sees saavad ministrid olukorra tõsidusest hästi aru. Samas tuleb aga arvestada, et kuigi kiri oli adresseeritud ministritele, siis tegelikult saadeti see valijatele ehk avalikkusele. See on üks osa IRLi kampaaniast. Nüüd on huvitav jälgida, kuidas reageerib Reformierakond ja peaminister Ansip.

Äripäev jäi esimesel poolaastal kahjumisse

2009-08-06T16:55:00.002+03:00

Äripäev teenis aasta esimese kuue kuuga 68,3 mln kroonise käibe juures 16 000 krooni tegevuskahjumit.
Juunis oli käive 9,4 miljonit ja tegevuskahjum 888 000 krooni. Võrreldes eelmise aasta kuue esimese kuuga on käive langenud 43%. Kõige suurem ca 60%ne kukkumine toimus reklaamitulude segmendis, koolitustulud langesid 57% ja tellimistulud 18%. Kulud on kuue kuuga kahanenud 35% võrra, sh tootmiskulud 50%, tööjõukulud 27% ja muud tegevuskulud 43%.

Midagi on aga ka poolaasta tulemustes head. Juuni näol on tegemist esimese kuuga viimase aasta jooksul, kui Äripäeva tulemus on parem võrreldes sama kuuga aasta tagasi. Vara veel muidugi hõisata, sest tibusid loetakse ka sel aastal meediaturul sügisel. Aga positiivne on ka see, et juuni ning juuli tulemused olid sellised, mida me suutsime viimases selle aasta eelarve prognoosis ka juba õigesti prognoosida.
Lisaks reklaamikäibe langusele on meil sel aastal olnud tõsiseks peavaluks ka tellijate arvu kukkumine. August aga tõotab olla esimene kuu sel aastal, kus ka tellijate arvu peegeldavates numbrites võib näha juba mõningaid positiivseid toone.

See ei ole hea ajakirjandus, Kanal2 ja Postimehe näide

2009-08-06T09:33:00.003+03:00

Eilses Kanal2 uudistesaates oli üks lõik naabri tiiki uppunud mehest. See uudislõik on näide, kuidas ajakirjanik läheb üle piiri ja käitub alatult. Ajakirjanik üritab küsimuste abil jätta avalikkusele mulje, et uppumises on süüdi mehe ema, kes on joodik. Kusjuures samas uudislõigus ei anta sellele emale endale sõna. Öeldakse lihtsalt, et teda ei olnud kodus.
Eetrisse lasti väga karm süüdistus ühe inimese suhtes - ema süüdistati oma poja enesetapus ning sellele emale ei antud isegi võimalust end kaitsta. Lisaks ei ole tegemist avaliku elu tegelastega ja tõenäoliselt ka intervjuu andnud naabrinaine ei saanud aru, mis tagajärjed võivad tema sõnadel olla. Ajakirjanik käitus ka intervjuu andnud naise suhtes ebaeetiliselt.

Olgu, seda Kanal2 tehtud lõiku ei saagi võibolla pidada ajakirjanduseks, aga veelgi hämmastavam on see, et Postimees tegi samast uudislõigust eile õhtul enda online nupu ja võimendab seda süüdistust. Kui keegi asjaosalistest teeks praegu Pressinõukogule kaebuse Postimehe vastu, siis oleks see Postimehele kindel kaotus, sest vastaspoolele pole sõna antud. Ja ei ole vabandus, et Postimees ise pole uudislõigu autor. Ta peab ka teiste meediaväljaannete infot refereerides järgima head ajakirjandustava ning kontrollima faktid üle.

Seitse põhjust, miks Eesti võib sügisel saada endale uue peaministri

2009-08-05T14:03:00.002+03:00

Prognoosin, et veel ainult mõnu kuu on Eesti peaministri nimeks Andrus Ansip. Uude aastasse läheb Eesti ka uue peaministriga. Sellisele võimalusele viitavad eile Rahvusringhäälingu poolt avaldatud Emori küsitluse tulemused.

Alljärgnevalt nimetan seitse põhjust, mis võivad sügisel viia Ansipi valitsusjuhi ametist.

1. Erakonna esimees kaotab usaldust
Reformierakonna populaarsus on kiiresti kukkunud ning trendi murdmiseks peavad nad midagi tegema. Nende suurimaks peavaluks on muutunud erakonna juht Ansip, kelle väljaütlemised ei tekita valijates enam usaldust.
Kindlasti kahandab toetust ka viimaste kuude tegevus riigieelarve kärpimisel, sest valitsuses langetatud otsused seostatakse otseselt peaministri ja tema erakonnaga. Oleks muidugi väike ime, kui praeguses olukorras Reformierakonna toetus hoopis kerkiks.

2. Lahkhelid erakonna sees
Reformierakonna sees ollakse Ansipiga rahulolematud ning populaarsuse langus suurendab rahulolematust veelgi. Osa oravatest näebki lahendusena peaministri vahetust. Lisaks Urmas Paetile ja Rein Langile on hakatud kõnelema ka Kristiina Ojulandist, kui võimalikust Ansipi järglasest. Oluliseks saab Reformierakonna tulemus kohalikel valimistel. Kui ebaõnnestutakse, siis lahkhelid partei sees võimenduvad veelgi.

3. Aeg
Aeg mängib praegu Reformierakonna kahjuks. Riigikogu korralised valimised on 2011. aasta kevadel, mis tähendab, et muutused on vaja teha ära veel selle aasta jooksul. Mida kauem oravad venitavad, seda väiksem on võimalus, et neil õnnestub ülejärgmise aasta kevadeks taas tippvormi saada.

4. Parim võimalus tekib riigieelarve arutelul
Eestis on peaministri vahetamine tülikas ja keeruline protseduur. Reformierakond ei saa ise avaldada oma esimehele umbusaldust. Kõige parem võimalus peaministrit vahetada on sügisel riigikogus toimuv eelarvearutelu. See on annab Reformierakonnale võimaluse juhthobune vahetada teiste parteide kätega, tehes ise näo, et nad seisavad oma põhimõtete eest ja on ühtsena peaministri seljataga.

5. Isamaa ja Res Publica Liidu populaarsuse kasv
Reformierakonnale on oluline, et IRL ei läheks neist avaliku arvamuse uuringutes mööda. Kui see juhtub, siis võib Reformierakonna langus veelgi kiirendada. Tekib uus juhtiv jõud paremal tiival ning see võib motiveerida oravate valijaid paati vahetama. Järgmise aasta sügisel puhkevas valimiskampaanias haaraksid domineeriva positsiooni Keskerakond ja IRL. Sellise olukorra vältimiseks tuleks IRL saata opositsiooni. Reformierakonda võib ka häirida IRLi käitumine. IRL on suutnud väga hästi end distantseerida negatiivsetest otsustest. Näiteks käibemaksumäära tõusu osas hoiti madalat joont, kuigi selle lahenduse pakkus väidetavalt välja just IRL.
IRL võib viimasest avaliku arvamuse küsitlusest saada uut indu senise taktikaga jätkamiseks ja hakkab üha rohkem end vastandama Reformierakonnaga. Hea näide on eurovoliniku valimise ümber toimuv, kus IRL ei taha võtta konkreetset seisukohta ja praeb Reformierakonda mõnuga. Reformierakonnale on häirivaks ka Mart Laari positsioon. Ta ei kuulu valitsusse ja saab seetõttu soleerida ning pakkuda välja lahendusi, mille läbiminek praeguses riigikogus on keeruline.

6. Koostöö Keskerakonnaga
Reformierakonna jaoks oleks sobivaks lahenduseks koalitsiooni moodustamine Keskerakonnaga. Eelmisel korral tõi see edu. Savisaarega koostöö suurimaks takistuseks on aga jälle see sama Andrus Ansip, kes on Savisaarega koostöö välistanud. Keskerakonnal oleks ka praegusel hetkel keeruline tulla peaminister Ansipi valitsusse. Tõenäoliselt oleksid nad aga huvitatud võimuliidust Reformierakonnaga, kui valitsust juhiks mõni teine orav. Arvestades Reformierakonna ja Keskerakonna kohtade arvu, oleks selline koalitsioon mõlemale poolele väga mugav ning tõenäoliselt ka kasulik.

7. Vene keelne valijaskond
Tänu pronksiööle pole Ansip venelaste hulgas populaarne. Uue juhi valimine võib luua Reformierakonnale eelduse suurendada oma toetajaid ka venelaste seas.

Mis võib Ansipil aidata jätkata peaministrina kuni 2011. aasta kevadeni?
Üllatavalt hea tulemus kohalikel valimistel. See vaigistaks erakonna sees lahkhelisid ja ühendaks taas parteid.
IRL, kelle jaoks ei ole valitsuskriis praegusel hetkel kõige paremaks lahenduseks. Nende populaarsus suureneb ja neil pole vaja järske muudatusi. Lisaks on valitsuskriisi puhkemisel oht, et IRL kukub opositsiooni. See teadmine muudab IRLi taltsamaks ja leplikumaks.
Reformierakond võib loota, et majanduskasv taastub järgmisel aastal ning järgmisel aastal koostatava 2011. aasta riigieelarvega suudetakse end taas positiivselt pildile mängida. Valijad unustavad 2009. aasta valusad otsused. Seetõttu oleks Reformierakonna jaoks praegu liiga riskantne esimehe ja peaministri vahetus.

Numbrid, mis panevad poliitikud tegutsema

2009-08-04T15:32:00.003+03:00

Rahvusringhäälingu tellitud küsitlusest selgub, et Reformierakonna populaarsus kukub jätkuvalt. Huvitav ja oluline on nende tulemuste puhul Isamaa ja Res Publica Liidu populaarsuse tõus. Kuigi erakondade peasekretärid räägivad meedias, et erakond oma tegevuses nendest numbritest ei lähtu, siis tegelikkus on vastupidine. Näiteks on mõned parteid enne valimisi tellinud uuringu, et selgitada välja, mis teemad lähevad valijatele korda ja vastavalt uuringu tulemustele koostatakse ka valimisprogramm ning kampaania.

Reformierakonna peakontoris käib praegu tõenäoliselt vilgas mõttetegevus, kuidas langustrendi pidurdada ja vältida olukorda, kus Reformierakonna populaarsus on madalab IRList. IRLi peakontoris jällegi tehakse plaane, kuidas konkurentide langusele veelgi hoogu juurde saaks anda ning enda populaarsust kergitada.

Täna avalikuks saanud numbrid võivad Eestis lähikuudel toimuvat mõjutada palju rohkem, kui 12. augustil avalikuks saava teise kvartali majanduskasvu näitaja või 27. augustil avalikustatav rahandusministeeriumi suvine majandusprognoos. Midagi pole teha, erakondade populaarsuse vähenemist peegeldavad küsitlused sunnivad parteisid palju enam liigutama, kui majanduslangust kajastavad näitajad. Võib aga juhtuda, et selle liigutamise tulemusel võib majanduslangus veelgi kiireneda.

Vikerraadio kommentaar: Kartelliküttide esimesed võidud

2009-08-04T12:31:00.004+03:00

Eesti oli aastaid kuulus sellepoolest, et meie kartellide vastase võitluse ainsaks tulemuseks oli ühe väikelinna juuksurite vahel sõlmitud hinnakokkuleppe avastamine. Nüüd on kartellikütid jõudmas ka suuremate ja mõjukamate tegelasteni. Eelmisel nädalal kirjutas Äripäev Tartu linna teehooldushangete võitjate sattumisest uurimise alla. Prokuratuuri kahtluse kohaselt sõlmisid Veolia Keskkonnateenused (endise nimega Cleanaway) ja Tänavapuhastuse AS keelatud kokkuleppe. Uurimine on pooleli ja peaks lähikuudel jõudma kohtusse, sellepärast pole ka teada täpselt kahtlustuse sisu. Sõltumata aga uurimise tulemustest on positiivne, et konkurentsiamet ja prokuratuur on võtnud luubi alla majandusharud, kus aastaid on kahtlustatud keelatud kokkulepete sõlmimist.

Paar aastat tagasi seadsid riigiasutused prioriteediks kartellidega võitlemise. Täiendati seadusi ning pandi paika eraldi meeskond, kes hakkas konkurentsikuritegudega süsteemselt tegelema. Nüüd on näha esimesi tulemusi. Aastatel 2005 kuni 2007 ei uuritud Eestis ühtegi konkurentsikuritegu. Eelmisel aastal uuriti kokku kuute juhtumit ja sel aastal tõenäoliselt see arv kasvab veelgi.
Kartelliküttide tegevuse tulemuslikkusest annab tunnistust ka see, et suurettevõtete juhid on olnud uurimisorganite huvi suhtes kriitilised. Näiteks aasta alguses võttis teravalt sõna ehitusettevõtja ja kaubanduskoja juht Toomas Luman, kelle hinnangul pole kartellid Eestis probleemiks.

Olen vastupidisel seisukohal ja arvan, et konkurentsireeglite rikkumine on olnud Eestis levinud. Konkurentsiameti mannetus varasematel aastatel, tekitas karistamatuse tunde ja kindluse, et kartellidele keegi jälile ei jõua.
Eestis on enamus kartellikahtlusi olnud seotud riigi või omavalitsuste hangetega. Koostööd tehes on üritatud hanke hinda võimalikult kõrgeks ajada, et saaks maksumaksjale maksimaalselt suure arve esitada. Ehituse puhul kasutati väidetavalt sellist skeemi, et hankel osalejad leppisid tingimustes eelnevalt kokku, dikteerisid need tellijale ehk riigile ja hiljem jagati omavahel tulu nii, et hanke võitnud peatöövõtja tellis allhankena töid ka nendelt firmadelt, kes kartelli kuulusid. Teine väidetav skeem puudutas tasu eest konkursil osalemisest loobumist. Või siis jagati omavahel ära suured objektid ja ei tuldud üksteisega konkureerima.
Mõni aasta tagasi tehtud uuringust selgus, et kümnendik Eesti ettevõtete juhtidest on pidanud oma valdkonnas levinuks konkurentsireeglite rikkumist. Justiitsminister Rein Lang on pidanud seda protsenti murettekitavalt suureks.

Nüüd hakkab olukord muutuma. Oluline polegi see, kui palju ettevõtjaid konkurentsiseaduse rikkumise pärast vahele jääb või süüdi mõistetakse. Tähtis on, et konkurentsiamet näitab oma musklit. Teadmine, et sa võid vahele jääda, aitab kõige paremini kartellide loomist takistada. Murrangu selles valdkonnas tõi põhimõte, mille kohaselt pääseb karistusest inimene, kes teatab toimuvast kartellist ning teeb uurijatega koostööd. Sarnast abinõud on edukalt rakendatud ka mujal Euroopas.
Kartellid esinevad turgudel, kus üht toodet või teenust pakub väike grupp müüjaid. Väike armas Eesti on keelatud kokkulepeteks suurepärane paik ja kartelliküttide tööpõld on siin lai. Kokku saab leppida hinnas, toodangu mahus ja riigihangete tulemuses, omavahel saab jagada turuosasid, kasumit, kliente ja territooriume. Seda kõike tehakse konkurentsi tapmise eesmärgil.
Kartelli eriline võlu sõlmijatele ning väljakutse uurijatele seisneb selles, et kokkulepet on keeruline tõestada. Kokkuleppeid ei panda reeglina paberile, et politsei saaks neid asjaosaliste kabinettides raamatute vahelt välja puistata. Samuti pole kartellil sageli konkreetset ohvrit, kes politsei poole pöörduks. Kartelli ohvrid viibivad oma staatusest teadmatuses ja maksavad kartellileppe sõlmijale kõrgemat hinda, mida on lubanud turule peale suruda konkurentsi puudumine. Seepärast ongi oluline, et seadused soosiksid kartellis osalejate ausaid ülestunnistusi ja neid premeeritakse karistusest pääsemisega.

On väidetud, et nii me soosime koputamist ja pealekaebamist ning seda võidakse kasutada ära pahatahtlikult konkurentidele probleemide tekitamiseks. Sellise võimaluse aitab välistada karistus valekaebuse esitamise eest. Pealekaebamine ise ei ole aga kartellikuritegude puhul küll taunitav. Iga kodaniku kohus on kuritööst teatada ja keelatud kokkulepete sõlmimine on sarnane kuritegu nagu pangarööv või ükskõik milline teine.
Kümme aastat tagasi oli Eestis levinud maksuvabade firmade kasutamine. See oli auasi ja rumalaks peeti neid äriliidreid, kel polnud mõnda ettevõtet registreeritud kuhugi palmisaarele. Maksuameti jõuline tegevus tõi muutuse Eesti ärikultuuri ja ettevõtjad said aru, et ausalt makse makstes on ka võimalik edukalt äri ajada. Viimase aasta konkurentsiameti ja porikuratuuri töö tulemusena võib lähiajal toimuda sarnane meelemuutus ka konkurentsikuritegude vallas.

(Minu või Meelise kommentaare saab kuulata Vikerraadio eetris igal teisipäeval).

Mutli jääb päeva lõpuks omadega plussi

2009-08-04T07:55:00.004+03:00

Päevalehe teatel sai Mutli väärteo eest 9000 krooni trahvi. Väärtegu seisnes reisifirma 15 000 kroonise kinkekaardi vastuvõtmises ning sellega Tenerife reisi finantseerimises. Multi küll ise on lubanud karistuse kohta kohtule kaebuse esitada, aga kui see peaks jääma jõusse, siis tasub küll tulevikus ametnikel mutlit teha.
Mutli juhtumist selgub, et kui sa võtad ametnikuna vastu kingituse, siis pead lihtsalt osa selle väärtusest loovutama trahvi kujul riigile. Osa aga jääb sulle.
Altkäemaksu või pistise süüdistusest pääsemiseks on oluline, et ei jääks jälgi vastuteenete osas kingituse tegijale ja nii oledki päeva lõpuks mõnede tuhandete kroonide võrra rikkam.

Sellist karistuspraktikat võib ka nimetada korruptsioonimaiate ametnike võõrutusprogrammiks. Kogu saadud tulu ei saa karistusena ära võtta, sest see võib tekitada stressi. Nii võõrutataksegi Mutlit samm-sammult. Konkreetsest kinkekaardist pidi ta loovutama 9000 krooni, järgmine kord on tõenäoliselt trahvisumma suurem.

Krimiuudised on ajakirjanduseetika seisukohast tõsine probleem

2009-08-01T11:43:00.002+03:00

Päevaleht ja Tarmu Tammerk juhivad tähelepanu Eesti ajakirjanduseetika kõige suuremale probleemile - need on eratelekanalite krimiuudised või politseisaated, mida tehes väga sageli rikutakse inimeste õigust privaatsusele. Kasutatakse ära inimeste teadmatust ja abitust. Kõige hullemad on sellised lõigud, kus ajakirjanik astub koos politsei ja töötava kaameraga sisse inimeste kodudesse. Selliseid asju ei tohiks teha.
Või näidatakse uudistes pikalt kahe tavalise inimese tülitsemist kaamera ees. Selliste juhtumite puhul ei saa rääkida avalikust huvist. Need uudislõigud sünnivad tänu sellele, et inimesed ei oska meediaga suhelda ja ei saa aru, mis tagajärjed sellel võivad olla. Telekanalid kasutavad seda teadmatust alatult ära.

Politsei, haiglad jt asutused peaksid hoolitsema inimeste privaatsuse kaitsmise eest. On olnud juhtumeid, kus inimene ei saagi ise otsustada, sest on mingi õnnetuse järgselt haiglavoodis ning siis ründab tema privaatsust haigla esindaja, kes ajakirjanike huvist meelitatult räägib kaamerate ja välklampide ees oma patsiendi haigusloost.

Aga, et sellele rehale on astunud ka rahvusringhääling, siis meenutan ühte juhtumit, mille kohta kirjutasin 2006. aasta novembris repliigi "Arst olgu pigem vait" - "Mind jahmatas laupäevase Aktuaalse Kaamera uudislõik, milles Tartu Ülikooli kliinikumi doktor andis detailse ülevaate Tallinna-Tartu maanteel ränka liiklusõnnetusse sattunud näitlejate ja laste tervislikust seisundist. Saan aru, et avalikkus janunes info järele, aga sellisel kujul info edastamine oli vale. Meil võiks olla kindlus, et kui satume haiglasse, siis saame ise otsustada, kui palju meie haigusloost avalikuks infoks muutub. Ja senikaua, kuni me ei ole suutelised otsustama, peaksid arstid olema vait." (ÄP, 08.11.2006). Kui arst rikkus oma kommentaariga laste õigusi, siis meediaväljaanne oleks saanud seda lõiku mitte eetrisse lastes neid lapsi kaitsta.

Sain selle repliigi peale ka päris mitu vastukaja, kusjuures PR-inimestelt, kes nõustasid poliitikuid. Nad kirjeldasid juhtumeid, kus arst ületas mõne prominendi tervisest rääkides oma volitusi. Krimiuudised toetuvadki meil paljuski sellele, et politsei või ka arstid teevad ajakirjanikuga koostööd ja aitavad õnnetusse sattunud inimeste privaatsust rikkuda ning sageli on kannatajateks täiesti tavalised inimesed, kes pole avaliku elu tegelased.

Vana filmirull: Mida rääkisid Sepp, Savisaar, Aas jt vahetult pärast Parbuse vahistamist

2009-07-31T21:11:00.004+03:00

Panen siia ühe vahva videomeenutuse eelmise aasta detsembri algusest. Keskerakonnas olid ärevad päevad, sest paar päeva varem oli vahistatud abilinnapea Taavi Aasa nõunik Ivo Parbus. Keskerakonna tipud kogunesid laupäevasel päeval Tallinna linnavolikogu kaitsvate seinte vahele ja ootamatult avastasid, et neid ootavad Äripäeva ajakirjanikud koos kaameraga.

Seda videot on päris vahva vaadata, kui kõrvutada toonaseid intervjuusid avalikuks saanud Parbuse ja teiste omavaheliste vestluste salajaste salvestustega. On märkimisväärne, et Elmar Sepp oli ainus, kes ei pidanud Parbuse vahistamist uurimisorganite poliitiliseks rünnakuks. Tänaseks on selgunud, et ta oli vahistamise tagamaadest väga hästi informeeritud.

Vaata videot "Ärevus altkäemaksu afaäärist"

Kuna mõned lugejad on pahased, et ma siin Äripäeva kiidan, siis neile nüüd väike hoiatus. Ärge teie edasi lugege.

See video oli meile töövõit, sest ükski telekanal ega teine ajaleht ei viitsinud minna passima Keskerakonna juhte. Võimalik, et ei tabatud ära Parbuse vahistamise tähtsust või siis lihtsalt oli põhjus laupäevases päevas.

Hapukurgist pole põhjust rääkida ehk Äripäeva uurivate lugude TOP 10 juulis

2009-07-31T17:35:00.006+03:00

Valisin välja need juulis Äripäevas ilmunud lood, mille vahel me toimetuses valime järgmise nädala alguses välja kolm parimat. Sain kümme lugu, mis suve arvestades on väga hea tulemus. Uuriv lugu toob avalikkuse ette info, mida üritatakse varjata või juhib tähelepanu olulisele probleemile ja tekitab lugejate seas sel teemal diskussiooni. Ideaalne, kui loos näidatakse ka ära, kuidas tõstatatud probleemi võiks lahendada.

Juuli Äripäeva 10 parimat uurimuslugu kronoloogilises järjekorras

1. "Eksametnikud võtavad riigihangetelt kümnist", autor Ralf-Martin Soe
Täpselt Äripäeva sihtrühmale suunatud teema. Kaks endist tippametnikku koondavad riigihankeid ja teenivad sellelt.

2. "Omaaktsiate müük päästab tulumaksust", autor Ralf-Martin Soe
Tekitas taas diskussiooni meie maksusüsteemi teemal. Teema olulisust näitas ka see, et Stockmann enda väitel tegi seekord erandi meediaga suhtlemisel. "Stockmann ei kommenteeri tavaliselt üksikuid tehinguid nii detailselt. Me võime seekord teha teie jaoks erandi," ütles Stockmann OY finantsdirektor Pekka Vähähyyppä.

3. "Käibemaksupettused kütuseäris", autor Piret Reiljan
Hea näide, kuidas erinevates andmebaasides oleva info võrdlemisel ja nende andmebaasidega töötamisel saab tugeva uuriva loo. Samuti näitas see lugu ilmekalt riigi bürokraatia nõrkust. On olemas eraldi register ja vaja hankida tegevusluba, mis justkui peaks pettusi aitama vältida, aga sisuliselt see süsteem ei toimi. Veelgi parem oleks olnud tulemus, kui me oleksime paljastanud nende skeemide taga olevad tegelased.

4. "Loodetud erisoodustusmaksu rahasadu jäi tulemata", autor Anne Oja
Teema tänu maksutõusudele päevakajaline. Näitasime ära, et õigus oli neil, kes eelmisel aastal avaldasid kahtlust, et erisoodustusmaksu tõus ei aita kuigivõrd kaasa maksulaekumise paranemisele.

5. "Mäng kahel toolil", autor Hannes Sarv
Järjekordne näide, kuidas poliitiline nõunik üritab oma positsiooni kasutades olla edukas ka eraäris. Seekord tegemsit Isamaa ja Res Publica Liidu liikmega ning juhtumi eest vastutab IRLi minister. Ei ole ikka päris nii, et Äripäev materdab ainult Keskerakonda või Reformierakonda.
Selle loo tegemisel oli meil palju abi Taani ajakirjanikuga tehtud koostööst. Esialgu suhtusid asjaosalised meiega suhtlemisse väga tõrksalt. Kuna aga selle projekti investorid tulid taanist, siis Taani ajakirjanikuga suheldes oldi väga avatud ja oldi nõus ka näitama dokumente, mis aitasid ka meil seda lugu teha.

6. Jõukaimate riigiametnike TOP, autor Kadri Paas
Selle loo puhul võib tõenäoliselt kõige rohkem küsida, et kas tegemist on uuriva looga või mitte. Mis probleemile see tähelepanu juhib või mida paljastab. Ma arvan aga, et poliitikute ja riigiametnike ärihuvidest peaks avalikkus teadma. Näiteks sellest, et Eesti Panga nõukogu esimees on ka Swedbanki aktsionär või riigikogu liikmete tegevusest eraettevõtluses. Reeglina leiab taoliste ülevaatelugude tegemisel mitmeid huvitavaid ideid, mida edasi uurida.

7. "Kingitud miljonid", autor Kadri Bank
Tõime avalikkuse ette debati, mida peeti kitsamas ringis ja erinevate riigiasutuste vahel. Tänast Äripäeva lugedes võib aga juhtuda, et tegemist on mõjuka looga, kui tõesti on Eesti Energia ja tee-ehitaja vaheline leping käsitletav riigiabina.

8. "Gildi maetud raha", autor Piret Reiljan
Arvan, et see lugu valmistas paljudele tõelise üllatuse. Gildi investeeringutest oli sel aastal erinevaid uudisnuppe olnud, aga otsustasime, et teeme nende tegevusest ühe ülevaatliku loo ja praegu tundub küll uskumatu, kuidas Eesti äriliidrite raha edasi investeeriti ja et äriliidrid lasid sel ka sündida. Järjekordne näide ka sellest, kuidas info on paljuski avalik, tuleb lihtsalt aruannet lugeda. Ideaalne oleks muidugi olnud see, kui Gildi tegevusele saanuks jälile aast tagasi, siis oleks loost olnud ka investoritele kasu. Ekspress näiteks avaldas eelmise aasta sügisel loo Gildi Armeenia avantüürist ja Ekspressi poolt toona tõstatatud kahtlused pidasid paika.

9. "Kartelliküttide järjekordne märklaud", autor Koit Brinkmann
Lihtne uudis sesmõttes, et idee selle loo tegemiseks leidis Koit ühe firma majandusaasta aruandest. Ajakirjaniku head tööd peegeldab see, et tal õnnestus saada teada, mis on Veolia Keskkonnateenuste aruandes sisaldunud ühe lause taga. Asjaosalised ise sel teemal jutukad ei olnud.

10. "Advokaatide miljonid sotsmaksust priid", autor Ralf-Martin Soe
Väga hea uuriv lugu, sest tõi avalikkuse ette teema, millest asjaosalised ise parema meelega vaikiksid. Meedias on küll kirjutatud, et maksuamet hakkab tundma huvi nende vastu, kes saavad suurema osa tulust dividendidena. Samuti sellest, et maksuamet on teinud ühe juhendi ja küsinud sellele advokaatidelt tagasisidet. Pole aga tahetud kirjutada, et advokaadid on Eestis kõige mõjusam huvigrupp, kelle huvides pole praeguse olukorra muutmine. Selle loo suur pluss ongi see, et me mitte ainult ei sorinud advokaatide rahakotis, me ka tõstatasime olulise probleemi seoses juhatuse liikme tasu ja omanikutulu vahega.
Selle loo puhul me otsustasime, et avaldame ainult tabeli, kus on juhatuse liikmest advokaatide tasud. Tegelikult oli see aga lugejas segadust tekitav ja ka paberlehes oleks tulnud avaldada kogu edetabel ning siis eraldi märkida ära need advokaadid, kes on ka juhatuse liikmed. Paberlehest võis jääda mulje, et see on ka suurema sissetulekuga advokaatide TOP. Kui reastada sissetulekute järgi, siis oleks õige edetabel olnud selline.

Suuremat osa nendest kümnest loost on Äripäeva onlines väga aktiivselt kommenteeritud ning mitme loo puhul on lugejate arvamus polariseerunud. See näitab, et need lood läksid lugejatele korda, ei jätnud neid ükskõikseks ning tõstatatud teemad olid diskutiivsed.

Reklaamipaus - tule Äripäeva ajakirjanikuks

2009-07-30T18:52:00.001+03:00

Äripäeva uudistetoimetus otsib ajakirjanikku

Tööülesanded: uudiste kirjutamine Äripäeva veebi ja paberlehte. Graafiku alusel Äripäeva veebikülje toimetamine.

Pakume
Huvitavat tööd
Sõbralikku ja kirglikku meeskonda
Head palka
Kaasaegseid töövahendeid ja –keskkonda

Nõuame
Elementaarseid majandusteadmisi
Laia silmaringi
Vähemalt ühe võõrkeele valdamist
Kasuks tuleb ajakirjandusliku töö kogemus

Oma CV ja lühike selgitus, miks Sa tahad Äripäevas töötada, saada palun 21. augustiks aadressile malle.heerde@aripaev.ee. Kui Sul on täiendavaid küsimusi, pöördu julgelt uudistetoimetuse juhi Kristi Malmbergi poole, kristi.malmberg@aripaev.ee või 6670 158.

Lahendus probleemile nimega "Kallas või Laar"

2009-07-30T18:48:00.002+03:00

Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald kirjutas sel nädalal, et valitsusliidu erakonnad pole jõudnud üksmeelele, keda esitada sügisel Euroopa Komisjoni uueks volinikuks. Reformierakond toetab Siim Kallase jätkamist, IRL pole oma seisukohta veel välja öelnud. Põhjus võib olla ses, et IRL soovib sellele kohale Mart Laari või siis tahab valitsuspartnereid survestades endale midagi välja kaubelda.
Laar küll jõudis kinnitada, et tema pole voliniku kohast huvitatud ega tagane öeldust. Eriti usaldusväärne see kinnitus pole. IRLil tuleks avalikult öelda, et toetavad ka Kallase jätkamist, ja intriigid oleksid lõppenud.
Üks hea lahendus sellele dilemmale muidugi oleks. Mõlemad erakonnad võiksid minna ajas tagasi ja lõpetada see, millega Siim Kallase Euroopa Komisjoni saatmisega alustati. Viis aastat tagasi leppisid tollased koalitsioonipartnerid Reformierakond ja Res Publica kokku, et esitavad volinikuks Kallase. Vastuteenena lubas Reformierakond alustada Res Publicaga ühinemiskõnelusi. Asi lõppes tüliga ja Res Publica valitsusest minema kupatamisega.
Ajalugu näitas, et Reformierakond käitus toona õigesti, kuid nüüd on neil samad mured, mis viis aastat tagasi valitsesid Juhan Partsi juhitud erakonnas. Populaarsus langeb ning valimistel hea tulemuse tegemine pole enam kuigi tõenäoline. Ka IRL pole suutnud oma populaarsust oluliselt kasvatada.
Seetõttu võiks ka seekord Kallase Euroopasse jätmise tingimuseks olla IRLi ja Reformierakonna ühinemine. Praegu on sobiv aeg tugeva paremerakonna tekkeks. Sellise lahenduse poole liikumist võiks katsetada ühisnimekirja ja ühise linnapeakandidaadi esitamisega sügisel kohalikel valimistel Tallinnas.
Kui siis selgub, et valija ei toeta kahe paremjõu liitumist, saab ühinemise katkestada. Kallas on küll jälle volinikuna ametis, aga see ei tohiks olla ka IRLile halvim variant.

Miks Postimehe tööstuspargi uudis ei ilmunud Äripäevas?

2009-07-29T13:03:00.003+03:00

Tänases Postimehes ilmus uudis "Riik muudab sadu hektareid maad tööstuspargiks", mis Äripäevas ei ilmunud. Juuni alguses saadeti majandusministeeriumist selle tööstuspargi kohta Äripäevale info, kuid siis oli meie ajakirjanikul teine teema töös ja me sel teemal ei kirjutanud.
Teisele katsele läks ministeerium eelmise nädala alguses ja pakkus seda teemat juba teisele ajakirjanikule. Aga ka temal olid tookord tähtsamad teemad käsil ning ta andis info edasi oma kolleegile. See vist ei meeldinud ministeeriumi pr-inimestele, sest kui me soovisime saada teema kohta ministeeriumist lisainfot, siis hakkas ministeerium esitama oma tingimusi.

Ministeeriumi nõudmine oli, et seda infot kajastataks kindlasti paberlehes ning enne täiendava info saatmist sooviti ajakirjanikult sellist lubadust. Kuna sellist lubadust ei antud, siis otsustas ministeerium, et ei anna enam infot ja tõenäoliselt suundutigi Postimehe toimetusse.

Ka kõige parema tahtmise juures ei saa aga ajakirjanik anda mingit lubadust artikli ilmumise aja ja koha kohta. Kell kaksteist on meil toimetuse koosolek, kus räägime läbi järgmise päeva lehes ilmuvad lood ja paneme paika, mis leheküljel need võiksid ilmuda, millise uudise juurde teha graafik, keda fotole püüda, millist tausta juurde otsida jne. Alati juhtub aga see, et keskpäeval tehtud plaanidesse tuleb päeva lõpuks muudatusi. See on põhjus, miks me ei saa taolisi lubadusi anda.
Teine põhjus on selles, et taoliste lubaduste andmine oleks väga halb pretsedent ja juba seetõttu me pigem loobume võimalusest pakutud infot avaldada. On aga kindlasti ka erandeid, kõik sõltub info väärtusest. PR-inimesed aeg-ajalt taolist võtet üritavad kasutada ja reeglina ei ole see info nii väärtuslik, et lasta dikteerida info ilmumise aeg ning koht.

Vikerraadio kommentaar: Õiguskantsler Teder käitus sümpaatselt

2009-07-29T11:42:00.002+03:00

Igal aastal valib Maksumaksjate Liit maksumaksja sõbra ja vaenlase. Korra on selle tiitli saanud õiguskantsler Allar Jõks. Sel aastal on maksumaksja sõbra tunnustuse ära teeninud Jõksi järglane Indrek Teder.

Tederi käitumine käibemaksu küsimuses on sümpaatne. Ei ole kuigi tähtis, kuidas õiguskantsleri ja valitsusliidu vaidlus laheneb. Olulisem on see, et õiguskantsler tuli maksumaksjatele appi ning loodetavasti välistab tema sekkumine, et tulevikus üritavad erakonnad kiirkorras makse tõsta.
Kuigi Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu poliitikud on käibemaksu kiiret tõstmist põhjendanud majanduskriisi ja riigieelarve pingelise seisuga, siis tegelikult oli selle kiirustamise põhjuseks erakondade kartus populaarsuse pärast. Enne europarlamendi valimisi kardeti langetada ebapopulaarset otsust. Valitsusliidu erakonnad ei julgenud oma tegude eest vastutada.
Loodeti, et pärast valimisi kiirkorras seadust jõustades ei puhke selle üle pikaajalist debatti ning sügisel toimuvateks kohalikeks valimisteks on teema päevakorralt kadunud. Nüüd muutis Teder aga käibemaksuküsimuse uuesti päevakajaliseks ja see häirib poliitikuid.
Aastaid tagasi kehtis Eestis põhimõte, et maksumuudatustest teatatakse maksumaksjale vähemalt aasta ette. See on oluline reegel ja on kahju, et valitsus on sellest nüüd taganenud.
Arvestades, et riigieelarve seis pole endiselt kiita ja tõenäoliselt tuleb sel aastal veelgi kulusid kärpida või tulusid suurendada, siis aitab Tederi samm vältida, et me võime ühel hetkel ootamatul olla taas tunnistajaks maksude rutakal tõstmisel. On spekuleeritud, et järgmised valusad otsused tehakse pärast kohalike omavalitsuste valimisi. Näiteks tulumaksumäära kergitamine. Tänu õiguskantslerile on need riskid nüüd väiksemad. Ma ei usu, et riigikogu enamus julgeb teistkordselt astuda sama reha peale.

Olen sellest probleemist ka varem kirjutanud, aga käibemaksumäära kiirkorras kergitamine näitab, et valitsejad ei julge maksumaksjatega rääkida ja oma otsuste või ideede üle väidelda. Avaliku debati puudumine olulistes maksuküsimustes tähendab, et meie valitsejad võivad kergemini eksida. Oponentide kuulamine on küll tülikas, aga sageli aitab leida üles karid, mille otsa on kerge silmaklapid peas põrutada.

Mind hirmutas eelmisel neljapäeval toimunud valitsuse pressikonverentsil rahandusminister Jürgen Ligi sõnavõtt. Ligi väitis, et valitsus sõltub väga palju riigikogust ning kulusid kärpides püütakse vähem riigikogust sõltuda. Seadusandjalt oma ideedele nõusoleku saamine on Ligi hinnangul valitsuse jaoks liiga aeglane protseduur ja riigikogu pole väga üksmeelne kogu.
Selline suhtumine teeb ettevaatlikuks, sest esiteks on riigikogu seaduste loojana pannud paika riigieelarve ja nüüd üritab valitsus järgmiste kuude jooksul seadusandjast mööda hiilida.
Valitsusliit üritab teha muudatusi, millele ta ei pruugi saada riigikogu enamuse toetust. Muidugi oleks Reformierakonnal ning Isamaa ja Res Publica Liidul lihtsam valitseda, kui seda tülikat riigikogu ei oleks, aga see ei oleks Eestile pikas perspektiivis kasulik.

Mart Laari viimasele valitsusele sai saatuslikuks see, et valitsusliit üritas hambad ristis ning ühiskonnas puhkenud kriitikat eirates müüa maha Narva elektrijaamad ning müüs Eesti Raudtee. Ka toona eelistati tegutseda varjatult, hoiduti oma otsuste selgitamisest ja argumenteerimisest. Valitsust juhtinud Isamaa populaarsus kukkus kolinal. Täna me näeme, et ajalugu kordub ning sarnastel põhjustel kukub Reformierakonna populaarsus.
Loodan, et õiguskantsleri sekkumine käibemaksuküsimuses sunnib valitsust avalikkusega tihedamini suhtlema ja välistab tulevikus selle, et poliitikud üritavad maksumaksjat koormates mängida peitust ning kasutavad demagoogiat.
Käibemaksumäära tagasi langetamine ja siis uuesti kergitamine tekitab küll väga palju segadusi, kuid tegemist on põhimõttelise küsimusega ja seetõttu tasub see segadus meil ära kannatada.

Igal teisipäeval on Vikerraadio eetris minu või Meelis Mandeli kommentaar.

Eilsetest teleuudistest meeldis ka Indrek Tederi vastus Jürgen Ligile, kes võrdles Tederi käitumist omletist munade tegemisega. Teder ütles seda võrdlust kommenteerides, et riigikogu ei pea omletist mune tegema, aga võiks vähemalt omletiks kasutatud munade eest arve tasuda.

Huvitav info ei pea alati lekkima

2009-07-29T09:41:00.003+03:00

Tänase Äripäeva peauudis "Kartellikahtlus Tartu hangetel" on näide sellest, kuidas uurimismaterjale ei lekitata, vaid ajakirjanik saab ise infole jälile. Koit leidis viite kriminaaluurimisele Veolia Keskkonnateenused (endine Cleanaway) eelmise aasta aruandest. Huvi tekkis selle teema vastu, sest ühest uurimisest oli Päevaleht juba varem kirjutanud, kuid teise kohta polnud meedias infot olnud.
Alguses jooksis Koit aga vales suunas, arvates, et ka see teine uurimine on seotud mõne prügikonkursiga.

Oluline info on sageli pressiteate lõpus

2009-07-28T14:20:00.003+03:00

Täna teatas Raepress, et Tallinna linna ja Tallinna Vee vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt otsustati seoses alanenud ehitusmaksumuse ja halvenenud majandusolukorraga linna kanalisatsiooni ja veevärgi väljaehitamise hinda vähendada ligi pool miljardit krooni.

Mulle tundub, et selle uudise kõige olulisem lause linnakodanikule oli aga pressiteate lõpus ja see kõlab jägmiselt: "Lepiti kokku edasistes läbirääkimistes järgmise aasta veetariifide osas".

Ennustan, et need kõnelused ei lõppe enne oktoobris toimuvaid valimisi ning selle ehitushinna alanemise kompenseerib linnakodanik uute veetariifide abil.

Meeldivalt terav kommentaar Eesti-Brasiilia sõpruskohtumise kohta

2009-07-27T17:15:00.004+03:00

Eesti Päevalehes ilmus täna Veiko Visnapuu sulest meeldivalt terav kommentaar sajandi mänguna reklaamitava Eesti-Brasiilia sõpruskohtumise kohta. Spordist kirjutavad Eesti ajakirjanikud ei ole kuigi sageli teravad ja kriitilised oma allikate suhtes.

Mul on endal olnud huvitav kogemus Aivar Pohlakust kirjutamisel. Äripäeva arvamusküljel ilmus kunagi ammu rubriik "Nädala tegija" ja ühel korral oli selle rubriigi peategelaseks ka Pohlak. Nimelt pärast seda, kui 1996. aasta oktoobis pidi toimuma jalgpallikohtumine Eesti ja Šotimaa vahel. Šotlased ei olnud rahul Kadrioru staadioni valgustusega ja soovisid tuua mängu aja varasemaks. Eesti Jalgpalliliit oli aga selle vastu ning otsustas, et meie meeskond ei lähe varasemaks toodud ajal platsile. Kirjutasime sellest juhtumist kriitilise kommentaari. Ei oleks olnud üllatav, kui selle kommentaari peale helistanuks Äripäeva arvamustoimetusse Pohlak või mõni teine jalgpalliliidu juht. Tegelikult helistas meile aga üks spordiajakirjanik, kellele ei mahtunud pähe, et Eestis võib keegi Pohlakust kirjutada ka kriitiliselt.
Sport on aga valdkond, mille vastu võiks Eestis uuriv ajakirjandus rohkem huvi tunda.

Kui Jüri Pihl ei olnudki Jüri Pihl

2009-07-27T10:21:00.006+03:00

Tänane Eesti Päevaleht on kirjutanud Indrek Samusenkost ehk mehest, kes laenas kõvasti raha kokku ja siis ära kadus. Umbes viisteist aastat tagasi uurisin ise vihjet, et Samusenko on elus ning käib aeg-ajalt isegi Eestis. Üritasin saada Samusenkoga intervjuud, aga tulutult.

Seda lugu tehes kohtusin ka kaitsepolitsei uurijaga, sest kapo vist uuris Samusenkoga seotud firmade tegemisi. Esialgu pidi intervjuu andma Kapo juht Jüri Pihl. Kui aga kohale läksin, siis viis Pihl mu ühe uurija juurde, kes asjaga tegeles. Pihli nõue oli, et ma ei tohi lehes avaldada uurija nime ja kui tahan räägitud kasutada, siis pean tsitaatide autoriks panema Pihli.

Pihl ise intervjuu juures ei olnud ja ei teadnud täpselt, mis info tema nime all ja tsitaatidena ilmub. Pihl ei soovinud isegi oma tsitaate enne ilmumist näha, usaldas oma alluvat. Kui lugu lehes ära ilmus, siis selgus, et uurija oli olnud liiga jutukas ning see olevat ärritanud advokaate, kes olid pahased Pihli väljaütlemiste peale, mille autor ta tegelikult ise ei olnud. Äripäeva toimetusega need advokaadid ühendust ei võtnud ja ma ei mäleta ka, keda nad täpselt esindasid, aga kapo palvel ilmus Äripäevas vist ka täpsustus.

Kuidas meedia aitab kütusefirmadele tasuta reklaami teha?

2009-07-24T13:10:00.002+03:00

Viimastel nädalatel on meedia aktiivselt ja kriitikavabalt vahendanud kütusefirmade reklaamiteateid, et tanklaketid langetavad nädalavahetuseks autokütuse hinda. Tegelikult võiks neid PR-teateid eirata ja teha esmaspäeval uudise "Suurimad kütusemüüjad kergitasid taas hinda".
Aga mõni kaupluskett võiks ka proovida, et kas meedia on ka nende reklaamteadete avaldamise osas nii vastutulelik. Kauplustes on pidevalt sooduskampaaniad. Kaupmehed valige paar toodet välja ja tehke pressiteade ning äkki saate ilma reklaamikulusid tegemate oma sõnumi edastada kümnetele tuhandetele inimestele.